Читать книгу Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür - Miikael Jekimov - Страница 6

Ulmekirjutamise juurde tõi mind esmakordselt 2014. aasta jutuvõistlus. Žanr jäi külge, järgnesid lood Reaktoris ja edasistes Täheaja numbrites. Jutte on praeguseks kogunenud üle kümne, üritan võimalikult palju erinevate teemade ja maailmadega katsetada. Selleaastanegi võistlusjutt sai alguse soovist midagi teistsugust proovida – aurupunk on žanr, mis polnud küll eriti tuttav, aga eelneva taustauuringu ja kirjutamise käigus oligi paslik õppida. Susisevate masinate ja tahmaste tänavate vahele tahtsin aga põimida loo, mis oleks küll värvika maailmaga, aga ei unustaks emotsiooni.

Töötan Tartu Mänguasjamuuseumis teadurina, enne seda õpetasin keeltekoolis inglise keelt. Vabal ajal loen koomikseid, avastan rattasõitu ja saadan väljamõeldud tegelasi erinevatele rännakutele.

Külmad pisikesed sõrmed haarasid ettevaatlikult Wilami käest. Madrus võpatas, tõmbas käe ära ning vaatas kõrvale. Tüdruku silmad puurisid teda kui suure venna tuge vajaval lapsel.

«Kas sa viid mu linnavalvesse?» küsis tüdruk. Ta heledale kleidile langesid pikad juuksed, paaripäevasest tsepeliini käiguvahedes peitumisest tahmased ja määrdunud.

Wilam raputas pead. «Ei.» Ei saa, pigem. Mitte et tirts mõista suutnuks. Kui kapten Howard karistuskäsuga lagedale tuli, oli Wilam soovinud ükskõik mida muud. Õhulaeva gondlit küürida. Relvi puhastada. Ihunuhtlust saada. Aga ei, ikkagi pidi tema olema see õnnetu, kes salasõitjat tagasi lähedaste juurde kantseldas. Albia Kuninglikus Õhuväes tsepeliinimadrusena teenida oli küll tore, ent kui Wilam terve aasta jooksul esimest korda postil tukkuma jäi, riputas kapten Howard ta kaela ülesande, mida keegi teine ei tahtnud. Meeskond sai vaba päeva, Wilam pidi suu pikaks kriipsuks suruma. Võis ainult loota, et tüdrukul ka Gearenis tuttavaid leidus.

«Miks?» Hele hääl kadus rahvamürasse.

Albia pealinna Geareni sadam oli rajatud saja meetri kõrgusele raudkonstruktsioonile, ühelt tohutult kivihoonelt teisele nagu koletislik sild, nurgeline ja ebaloomulik. Lai platvorm mahutas korraga kahte tsepeliini, ühte kummaltki poolt. Suurem dokkinud lennumasinapaarist oli Elseni Rippsild, tohutu erepunase kere ja kahe pisikese rippuva gondliga kaubaalus. Parasjagu valmistuti lahkuma. Sadamajuhataja hõikas töölistele käske, pardale tassiti viimaseid kaste. Teine õhulaev, Helios, oli hoopistükkis väiksem, kuid see-eest palju voolujoonelisem. Ristleja tumehallil vesinikupaake täis kestal ilutses kulunud vapp, pilverünkal tipnev Kuningliku Õhuväe kuldne kroon. Räsitud välimus ning parandusi vajavad osad näitasid, et Heliosel polnud kombeks tagalasse jääda.

Sadamaplatvormil sagis murruna inimesi, pikkadesse maani ulatuvatesse mantlitesse riietatud kodanikke, paljudel kõrged torukübarad peas. Mõni uudistas taskukella, mõni mõõtis messingkattega jalutuskepiga samme. Kaupmehed olid üles seadnud müügilaudu, koolieas poisid jooksid ringi ning vedasid laevakaptenite sõnumeid. Vahti pidas pool tosinat korrahoidjat, kelle kere külge olid kinnitatud kahemeetrised mehhaanilised jalad. Valvurid kõrgusid nagu pukis ja vahetasid aeg-ajalt kohti, pärast mõningaid kolksuvaid samme susises aga mehhaanikaavadest auru.

Sest siis oleksin omadega läbi, mõtles Wilam. Ta nõksatas peaga ning kiirustas rohmaka kivihoone sissekäigu suunas. Teelejäävaid kõrgeid poste katsid avaliku ohutuse teateplakatid ja erakorralised, hiiglasliku maalitud sõjatsepeliiniga bülletäänid. Värviliste tähtedega oli kirjas hoiatus: «Vaadake ette – linnast väljas võivad tegutseda õhupiraadid.»

Avatud rauduksed moodustasid pudelikaela, mis laienes platvormiks. Kui sadamas endas oli kitsas, siis läbikäigu juures pidi veelgi jõulisemalt trügima. Varjud olid hommikule vaatamata pikad ja tumedad, tuhakarva pilved kobrutasid kõrgel kui koselangus ja ähvardasid vihmaga. Ent tumedad pilved tähendasid harva vihma. Ei, hoopis tahmastest tehastest tõusev toss ja õhulaevade suits jätsid taevast mulje kui hämarikuaegsest sademeootusest.

Ühtäkki avastas Wilam, et tüdruk oli kadunud. Madrus tõusis päkkadele, kiikas siia-sinna, hõikas ning tundis, kuidas midagi külma ta oma võimusse haarab. Kuhu see neetud tirts haihtunud oli? Hüüatus suri noormehe huulil. Oma pahameeles ja kapteni käske siunates oli tal meelest läinud kõige loomulikum ja lihtsam asi maailmas. Ta polnud isegi kaaslase nime küsinud.

Kapten tapab mu ära, oigas Wilam. Või veel hullem, jätab Geareni. Neetud, kirus ta. Ainult mitte seda. «Tüdruk,» oskas ta vaid hüüda, paanikahoog kurgus. Kui hirmunud ta ise ka polnud, tundis tüdruk end tõenäoliselt kordades halvemini. Vastust ei tulnud.

Madrus pööras ringi, üritas tagasi tsepeliinide poole rühkida, kuid rahvast oli liiga palju ja kõik sagisid talle vastu. Järjest käisid peast läbi lubadused, nagu ikka, kui midagi kole valesti läks. Mida kõike ta sel hetkel enesele ja maailmale tõotas, saanuks aga kõik korda.

Ja siis tundis ta taas pisikest kätt enese omas. Sedakorda haarasid sõrmed julgemalt, ent hellus, mis Wilamit eelmisel korral ehmatas, polnud kuhugi kadunud. Tüdruk pressis end tema ligi, keha värises kergelt.

«Kuhu sa rai...» alustas Wilam, ent näinud tüdruku kahkvel nägu, jättis lõpuni ütlemata. Vandumine asendus leevendustundega. «Ära palun enam niimoodi kuhugi kao,» ütles ta hoopis kummardudes, et rahvasummas paremini kosta oleks. «Mis su nimi on?»

Tüdruk pühkis nina ja neelatas. «Annabel.»

Wilami teatraalne käeraputus pani tüdruku naeratama. Nii said nad mõlemad hetkelisest ehmatusest võitu. «Mina olen Wilam.» Madrus tõmbas sügavalt hinge ja laskus kükakile. Mitte et ta oma hoolealusest ülemäära hoolis, ent kapten oli käskinud ning Wilam ei tahtnud jälle teda alt vedada. Tuli siis juba endast parim anda. «Sul vedas, et kapten Howard on, noh, kapten Howard. Mõni teine oleks su suvalisele linnaväljakule või kes teab kuhu jätnud ning poleks undki kaotanud. Salasõitjatest suuremat ei peeta, eriti õhuväes. Miks sa end üldse Heliosele peitsid?» Ja kuidas, oli parem küsimus. Vahest oli väike tüdruk suutnud ühes tsepeliini gondli ruumides varju leida. Kuninglik Õhuvägi oli Moltburyst kahe päeva eest teele asunud. Wilami silme ette kerkis põleva linna kujutis – põrmustatud elamud, Lewise mõisa varemed ja hävitatud linnaväljak, mille kivipind nägi välja kui üles küntud. Hetkeks tundis ta näol isegi mälestuse kuumust.

«Te läksite Geareni,» vastas tüdruk, silmad maas. Miski pani teda kartma, hoidis pikemat sõnadevoolu kinni. Laastatud linn ja surnud elanikud, mis muud, otsustas madrus.

Vastuste välja kangutamine aga Wilami annete hulka ei kuulunud. Tavapäraselt jäid tema pärusmaaks vildakad oletused. Ta sundis end rahulikuks ja keskendus vaid sellele, mida hetkel oli võimalik teada saada. Alustada tuli lihtsaimast. «Ja kas Gearenis on keegi, keda sa tunned?»

Sedakorda vaatas Annabel Wilamile otsa. «Josie.»

«Josie?» küsis Wilam.

Tüdruk naeratas. «Minu õde. Ta tuli siia eelmisel nädalal. Aga ma ei tea, kus ta täpselt on.» Külm tuul puhus üle sadamaplatvormi ning keerutas tüdruku heledaid juukseid. Nii mõnigi mööduja haaras torukübara servast.

«Õde,» kordas Wilam. Algus oligi olemas. Tegele tüdrukuga, oli kapten nõudnud. Eks siis tuli tegelda. «Hüva. Hakkame kusagilt pihta.»

Värvilise mustriga kõnniteel astudes ei pannud Wilam tähele kahte jässakat kogu, kes õhusadama sissekäigu juurest neile sappa võtsid. Geareni suurlinn pakkus liialt muud, et pelgalt rahvas silma jääks. Ehitised kõrgusid imeliste kujudena kui iidsed metallist puud. Paar sajandit tagasi rajatud kivihooneid oli täiendatud võimsate metallraamidega, parandustel vahetusid tellis ja marmor raua ja heleda klaasi vastu. Jäi mulje, nagu oleksid vanad majad kest, mida mehhaanilised koletised ajasid. Elu Albia kuningaimpeeriumis oli edasi liikunud metalli ja suitsu, õhulaevade ja tossu köhivate rongide ja kõikvõimalike leiutiste suunas. Ja nagu teistest linnadestki näha, ka sõja.

Ärikvartali keskel püüdis pilke kõrge terastorni otsa ehitatud hiiglaslik güroskoop, ühe kullatud ringi sisse oli kinnitatud väiksem ning sellesse veel pisem ketas kogu teadaoleva maailma kaardiga. Pealtnäha korrapäratult keerlev masinavärk näitas tegelikult aega, ent lummav aparaadisüsteem surus hoopis kõik peale imetluse mõttest välja. Kui Wilami pilk oli suunatud ette, siis kõrval sibav Annabel vaatas igale poole, silmad üllatusest pärani.

Esimesena vedas Wilam nad ühe kõrvaltänava poodi. Tänavad olid küll samad, mida ta mäletas, neile püstitatu aga vahetus kui igasügisene lehelangus. Uutel hoonetel oli sama otstarve, kuid nimed ja näod muutusid nagu siinsed kivid, mis aegamööda raudse katte omandasid. Mis aga ei vahetunud, oli see, et nurga taha peidetud kauplused pakkusid alati paremaid tehinguid kui need, mis üritasid peatänavail suursuguselt võluda.

«Veidi suur,» raputas Annabel pead.

Wilam turtsatas. Ehkki kulunud nahast mantel oli mõeldud väikest kasvu isikule, vajus see tüdrukule ikkagi raskelt peale. Mantliääred laskusid põrandani, käised tuli paar korda üles keerata. Parem siiski kui vaid see õhuke kleit, mis Annabelil seljas. «Siin ei müüda lasteriideid.»

«Leidsite miskit sobivat?» Peegli juurde tulnud härra Fluup nägi välja samaaegselt kõhn ja paks. Kui suur üle värvli voolav kõht üritas lootusetult pingule tõmmatud päevasärgi alla peituda, jätsid mehe imepeenikesed käed-jalad temast mulje kui tohutust auruvedurist, millest torud igale poole välja turritasid. Kogu jõud, mis aga kehast puudus, pesitses mehe näos – naeratus oli kivine, ent samas rohmakalt rõõmus. Käepigistus sundis Wilami hambaid krigistama.

«Oi ei,» vangutas härra Fluup Annabeli poole pead. «Liiga suur.»

«Käib kah,» vastas Wilam. Midagi pisemat siin ei leidunud. «Palju see teeb?»

Härra Fluup lõi käed puusa. Ta vestitaskust võis silmata väljapungitava kulduuri ülemist äärt, kullatud kett rippus vapikujulise nööbi küljes. «Üks nael.»

«Üks nael? Isegi turult ostetud liha pole nii soolane!» Wilam läks Annabeli juurde ning juhtis tähelepanu ühte varrukat katvale kulunud laigule. «Üsna viletsas seisus.»

«Tsk-tsk-tsk,» nõksutas härra Fluup. «Annab iseloomu. Kui miskit, siis tuleb omanäolisuse eest veel lisaks välja käia.»

«Mul on kümme ja pool šillingit,» kehitas Wilam õlgu. Tegelikult oli ta valmis kulutama üksteist, aga niisuguste pisiasjadega ei tarvitsenud küll kohe lagedale tulla.

«Kaks korda vähem? Säärased tehingud laostaksid mu.» Härra Fluupi kulmukortsutus võinuks pärineda mõnelt põlismetsa elukalt, kui neid veel kusagil olema juhtus. «Härra?»

«Orton.» Wilam vaatas poes ringi. Pealtnäha kuulusid Härra Fluupi Imetabaste Rõivaste riided tõepoolest viimase aja stiili musternäidiste hulka, ent ligemalt uudistades võis iga eksemplari puhul täheldada teatavat puudulikkust. Valest kohast hargnev õmblus, üks varrukas teisest pikem, nahast käisekinnastele viletsasti kinnitatud vidinad – kõigest jäi kuidagimoodi napiks.

«Tohib siit võtta?» katkestas Annabeli hääl madruse ja poodniku jagelemise. Tüdruku pilk piidles seinaäärset lauda, millel puhkaval kandikul asusid krimpsutõmbunud koogitükid.

Härra Fluup kehitas õlgu. «Tum sõi eile kaks tükki, polnud häda ühti.»

Annabel naeratas ning haaras ühe koogi. Wilam järgnes üle toa, nägu elevil.

«Täna teda küll tööl ei ole.» Härra Fluup tegi pisikese pausi. «Noh, õigupoolest ei peagi ta täna tööl olema, aga ikkagi.»

Wilam asetas koogi justnagu muuseas tagasi kandikule, noogutas Annabelile, et too sama teeks, ning pühkis purused sõrmed vastu püksireisi puhtaks. «Igatahes,» alustas ta. «See mantel.»

Kuidas mantliga jäi, Wilam teada ei saanudki. Härra Fluupi Imetabaste Rõivaste uksekell tinises, sisse astusid kaks härrasmeest. Esimene, lühike laiaõlgne punapea, haaras torukübara kaenlasse ning koputas tolmused säärissaapad vastu kappi puhtaks. Kitsas nahast poolmantel istus seljas kui valatult, elegantse lõikega hõlmad keeruliste nööpidega kinni. Punapea toppis pöidlad vöö vahele ja unustas parema käe nagu muuseas püstolipärale puhkama. Silmad – kalgid, kauged, pingsad – kleepusid Wilami külge kui äsja valatud tõrv.

«Pole tarvis ärevusse sattuda,» sõnas ta kaaslane kuidagi eriti masinlikult. Hääl kõlas, nagu oleks rääkimise ajal vastu raudlatti taotud. Kõrge metallkrae varjus kandis mees kummalist maski. Naerataval näol punnitasid silmad järeleandmatult, põsed punased kui tsirkuseakrobaadil. Miskipärast pani see mask Wilami seljal judinad jooksma.

«Tänane päev tõotab suurepäraseid toiminguid, tõepoolest-tõepoolest,» kuulutas härra Fluup, suurejoonelise käeviipega. «Tulge aga sisse.»

«Suurimad tänud,» ütles maskis mees ja astus edasi, kehaliigutused ebaloomulikult jäigad, justnagu oleks keegi kõik oma jäsemed murdnud ning üritanud kõndida, käed-jalad lahastes. Ta keha kattis turviselaadne metallümbris mitme ühest kohast väljuva ja teise siseneva toruga. Kedagi nii rõõmsat polnud Wilam tükk aega kohanud. Tundus, et igas sõnas, igas liigutuses väljendus puhas lust.

«Me ei otsi tegelikult rõivaid,» sõnas punapea. Midagi tema näos paistis Wilamile kohutavalt tuttav. «Nagu, ole nüüd. Vaata mind.» Mees pahvatas nagu oleks tal jube piinlik ja osutas käega oma peenele välimusele. «Mul on teatavad standardid.»

Ühtäkki hakkas maskis mehe rinnus midagi vilisema, justkui teekann pliidil, kui vesi ära keeb. Mehe käed liikusid veelgi katkendlikumalt, parem tõmbas ühe kaelal asuva toru iminapast lahti, vasak haaras vöölt plasku ja valas lonksujagu tulijooki läbi roheliseks oksüdeerunud kaela-ava. Pisikese pausi järel lisas veel pisut, siis sulges toru ning asus kümmekonnaks sekundiks üle kogu keha värisema.

Annabel keksis ühelt jalalt teisele ning kibeles mehhanismi lähemalt uudistama, ent Wilam pani käe ette. «See riistapuu töötab grokil?» küsis madrus.

«See riistapuu töötab palvetel,» vastas punapea. «Grokk on selleks, et Bert üles soojendada.»

Maskis mees, või pigem masin – Bert – jättis tammumise. Enne kui Wilam sai järjekordse küsimuse esitada, raksatas Berti pea sääraselt, nagu oleks keegi rikkis aurumasinale kirvega virutanud. Rõõmsameelne mask jõnksatas äkitselt paremale kõrge metallkrae varju, vasakult võttis koha sisse uus, ääretult kurva ilmega mask. «Kõik on hukas,» ütles Bert toonil, nagu oleks keegi äsja hinge heitnud.

«Ole nüüd, Bert, meil on töö teha,» ütles punapea. Ta asetas torukübara lauale, võttis kandikult kuivavõitu koogitüki ja toppis selle suhu.

«Milleks?» küsis Bert. «Seda ei ole võimalik teha!»

«Sellise suhtumisega küll mitte, jah,» ütles ta laitmatult riietatud kaaslane mugimise vahepeale.

Wilam tundis, et pood oli ennast ammendanud. «Teeme siis üksteist,» surus ta šillingid härra Fluupi peenikeste sõrmede vahele ning haaras Annabeli käest. «Hakkame minema, pisike.»

«See nüüd küll hea mõte pole,» tõmbas punapea vöö vahelt püstoli.

«Miski pole hea mõte!» kuulutas Bert.

«Katsu nüüd väheke olla,» ütles punapea.

Wilami selg tõmbus jäigaks. Särgikaelus tundus kuidagi kitsavõitu, jalad kihelesid saabastes. Ta teadis, et tegelikult oleks tarvis välja uurida, kes see püstoliga härrasmees oli, ent pilk jäi hoopis Bertile. «On su kaaslasega kõik korras?»

«Tema pärast ei tasu sul muretseda, Will.» Punapea naeratas. «Küll tal õige pea parem hakkab.»

Will, mõtles madrus. «Kas me oleme...» alustas ta.

«Mäluga pole sa kunagi kiita saanud,» ütles punapea. Ta tõmbas käega üle juuste, siis üle sileda lõua, siis naeratas.

«Bennett?» küsis Wilam. Ühtäkki nägi ta vaimusilmas suure saapaharjahabemega kiilast mehikest kusagilt kaugelt minevikust. Soeng oli muutunud, ent silmad püsisid sama kaledad. «Larkin Bennett? Mida põrgut sina siin teed?»

Larkin Bennett raputas poes ringi vaadates pead. «Kehakatet ma siit küll ei otsi.»

Härra Fluup asus väljatõmmatud püstoli peale higistama ning tupsutas taskurätikuga otsaesist. Teine käsi pigistas šillingeid rusikasse.

«Teil ei tarvitse midagi karta,» ütles Bennett poepidajale. «Sina aga,» pöördus ta Wilami poole. «Pean sind kiitma. Kõik rääkisid, et oled lahjem kui Rantsia õlu. Nähtavasti jagus sul aga pealinna tagasitulekuks kõvasti südant.»

Wilam asetas käe Annabeli õlale ning tõmbas ta õrnalt endale selja taha. «Eeldan, et tahate midagi?»

«Nagunii ei saa midagi kunagi teoks,» puistas Bert taas südant.

Punapea ei teinud märkamagi. «Mina ei taha suurt miskit. Tema aga, tema tahab küll. Sind.»

«Ja mis, teie kaks jõhkardit riisute laokilejäänud tegemisi kokku?»

«Täpipealt.» Bennetti irve paljastas hambad. «Sina tuled nüüd meiega kaasa ning härra Ward annab meile korraliku vaevatasu.»

Wilam raputas pead. Mida võis härra Thaddeus Ward, Albia suurim leiutaja ja insener, Wilamilt tahta? Õigupoolest nii mõndagi. Wilami viimasest külastusest Geareni oli möödas jupp aega, ent mälestused, nagu ilmnes, ei lahtunud. «Härra Ward on patoloogiline valetaja, kes varustab mõlemat Albia sõja osapoolt kõigega, mida nad tahavad. Tasub vaid küsida ja taskus sobrada. Miks sa arvad, et teda üldse usaldada saad?»

«See ei puutu sinusse,» ütles Bennett.

Madruse suust puhkes põgus naer. «Minu mäletamist mööda vusserdasid sa pidevalt erinevaid otsi, Larkin. Üllatav, et kusagilt veel tööd leiad.»

Sedakorda naeratas Bennett ning nõksas peaga kaaslase suunas. «Tol ajal polnud mul Berti. Kutsugem teda varuväljapääsuks.»

Wilam manas ette söaka ilme. Täna oli ta sõduri asemel tsiviilisik – püstol oli sadamas, Heliose relvistus. Kuidagi tuli aga siit välja võidelda. Kui nad vanu asju kaevama jääksid, lõpetaks Wilam ühel hetkel vanglas ning Annabeli omaste juurde viimisest ei tuleks midagi välja. Ta ei suutnud ette kujutada, mis siis tüdrukuga juhtuks ja kuhu ta satuks. «Sellest kõigest nüüd küll asja ei saa.»

Larkin asetas sõrme päästikule. «Sa ei taha, et ma seda kasutaksin,» ütles ta. Vaikus vallutas riidepoe interjööri, läbi selle kuulis Wilam vaid härra Fluupi lõõtsumist, Annabeli katkendlikku hingamist ning omaenda rinnus vasardavaid südamelööke. Uks oli sealsamas, paar meetrit vasakul, akna ees sametine kardin.

Wilam oli üsna kindel, et Larkin Bennett teda ei tulistaks, ent kui Berti metallkeha korraga taas kriuksuma ja tõmblema asus, võpatas punapea ehmatusest ning vajutaski päästikule. Kuul tormas valju pauguga vastu seina ja riivas teel madruse juukseid. Annabel kiljatas.

«Mis sul viga on?» karjatas Larkin kaaslasele.

Napi huku mõistmise asemel suutis Wilam vaid Bertile keskenduda. Mehe, või masina, kurb nägu kaduski mürtsuga, ent värvikas mask ei naasnud. Uus näolapp oli tühi – täiesti valge ilma igasuguste kaunistusteta. Keskel asetses üheainsa silmana hammasratas, valguse käes küütlev ja peaaegu elav.

«Oi, neetud,» ütles Larkin ning lasi püstolit hoidval käel langeda. «Bert, oota!»

Metallkestas mees haaras sõnalausumata härra Fluupi rinnust ning virutas vaba rusikaga poemüüjale otse vastu suud. Härra Fluupi pea tegi sarnast raksatavat häält kui Bertil, seejärel keerati sama järsult küljele. Hõbemündid langesid kolinal põrandale.

Wilam ei jäänud ootama, mis edasi sai. Ta haaras Annabeli käest ning sööstis välisukse suunas, tüdrukut peaaegu kandes. Silmanurgast oli näha, et Larkin Bennett oli Berti härra Fluupi elutu keha küljest eemale kiskunud, justkui seal veel midagi päästa oleks. Punapea röögatas, ent Wilam ja Annabel olid juba uksest väljas. Järele kõlas vaid kella kile tinin.

Tänaval oleks neile jalgratas peaaegu otsa sõitnud. Hiiglasliku esiratta peal sadulas istuv härrasmees hõikas hoiatuse ning lasi seejärel vuntse siludes edasi. Käsivändaga liiklusvahendi tagumine ratas oli eesmisest nii mitu korda väiksem, et Wilam imestas, kuidas mees üldse peale oli suutnud ronida.

«Hoidke eest!» kõlas selja tagant enne, kui Wilam toibus. Madrus haaras Annabelil kaenlast ning hüppas kõrvale. Mööduva sõiduriista ette polnud rakendatud ühtki hobust. Tegu oli hoopis ühega nendest iseliikuvatest kaarikutest, mis auru jõul tänavasillutisel vurasid. Wilam mühatas. Too Rantsia vennapaar, kes sääraste mootormobiilidega lagedale tuli, oli vaat et kuulsam kui Albia kuningas ise.

«Tule,» ütles ta ning kiirustas mööda tänavat edasi kõige tihedama rahvasumma sekka. Annabeli käest kõvasti kinni hoides jõudis Wilamile alles nüüd kohale, kui napilt nad just pääsesid. Kui napilt tema pääses. Jälle. Thaddeus Ward, oli Larkin Bennett öelnud. Thaddeus Ward, kes leiutas imelisi relvi ja müüs neid seejärel saladuseloori all nii Albiale, Rantsiale, kahele lõunanaabrile kui kõigile teistele, kes tema pööraselt kõrget hinnaklassi taluda jaksasid. Ja Wilam oli ta eelmisel korral põhjalikult välja vihastanud. Gearen polnud iial nii väheahvatlev paik tundunud.

Kolme käänaku pärast oli Wilam üsna kindel, et nad olid ohutusse kaugusse jõudnud. Siiski otsustas ta igaks juhuks ringi vaadata, kuid ei Larkinist ega Bertist polnud märkigi. Wilam asetas käed Annabeli õlgadele, kükitas ja vaatas tüdrukule otsa. Vastu puurivad silmad olid leidnud oma söakuse, täis indu ja lapselikku õhinat. «On sinuga kõik kombes?»

Tüdruk noogutas kindlamalt, kui Wilam ise oleks suutnud. «Kas need olid pahad onud?» küsis ta, mõistmata olukorra tõsidust. Liiga suur mantel ta ümber vajus tolmusele tänavale, kattes ta kui sõduri kaitserüü.

«Jah,» noogutas Wilam. «Need olid pahad onud. Aga nüüd on nad läinud.» Loodetavasti. Tüdruk ei küsinud härra Fluupi kohta midagi, seega lootis Wilam, et ta polnud Berti kohutavat lööki näinud. Wilam judises. Ta võis küll teenida Kuningliku Õhuväe parimas üksuses, kuid tavakodanike surma polnud iial lihtne omaks võtta. Loomulikult hukkus tsepeliiniga pommitamisel ka süütuid, ent paari meetri kauguselt kellegi mõrvamise nägemine tekitas Wilami rinnus haiglase õõnsuse.

«Kuhu me nüüd läheme?» küsis Annabel. Ta võttis aralt Wilami käe jälle pihku, ning madrus taipas, kui tugevalt ta enne tüdruku sõrmi oli pigistanud. Sedakorda hoidis ta Annabeli kätt kui linnumuna – piisavalt õrnalt, et mitte katki teha, samas piisavalt tugevalt, et mitte lahti lasta.

«Ütlesid enne, et ei tea, kus Josie täpselt on,» ütles Wilam. Ta surus härra Fluupi peast välja ja tundis tülgastust, et pidi nii tegema. Ära lase mõttel püsida asjadel, mida enam muuta ei saa, meeldis kapten Howardile öelda. Miskipärast polnud seda iial lihtne teostada. «Mina ka mitte. Aga võib-olla on mul üks tuttav, kes saab meid aidata.»

«Tuttav?»

Wilam tegi pisikese pausi. «Edwin.» Sügav kahtlus muserdas meelt, kuid nime välja ütlemisega madrus justkui kinnitas endale, et valik on õige. «Edwin Price. Tal on parim...» Wilam vakatas. Tänaval võis näha, kui peenelt albialased rõivastusid, kuidas käitusid. Härrasmehelik viisakus ja elegantsed kombed valitsesid kõrgklassi suhteid, need asetati alati tähtsaimale kohale. Edwin Price’i juurest võis leida kõike muud kui seda sorti käitumist. «Parim koht, kus mõned inimesed vahel kokku saavad,» lõpetas ta.

Kui õhulaeval lennates alla vaadata, nägi Gearen välja nagu tohutu hammasratas. Sakiline müür tõmbas linna ümber kinnise ringi, sektoreid moodustavad tänavad oleksid nagu kella tunninumbrite juurest seieritega keskkohani tõmmatud. Kõik teed ühendusid Kuningapalee juures, vähem kui poole sajandi eest ehitatud loss oli kõrge ja nurgeline, söakas ja vankumatu. Praeguse kuninga Harold I vanaisa oli palgale võtnud arhitekte ja insenere maailma iseärasematest otsadest, kaugetelt mandritelt, võõrastest kultuuridest.

Palee oli püstitatud vastu panema võimsamategi sõjatsepeliinide pommitusrünnakutele ning nägi lõpuks välja rohkem masin kui hoone. Kolmest ilmakaarest tõusid taevasse hiiglaslikud võrekujulised sepistatud rauast tornid, läänenurga käimasolevat ehitustööd katsid aga tellingud. Lõpuni ehitatult seisaks palee sama tugevalt kui ta müürid, mis kivist ja rauast ja terasest kindluse ümber läbitungimatu kilbi moodustasid. Amalgaam, tunti lossi rahvasuus.

Linna iga sektor oli mõõdetult täpselt sama suur kui järgmine. Kõik olid võrdsed, sest kõik olid elu toimimiseks ühtmoodi vajalikud. Tööstussektoris jalutades võis alati kuulda silindrite, kolbide ja hammasrataste õõnsat kolksumist, kettide tärinat, tunda tiiglitest voolava sulametalli kauget hõõgust. Lahtistest ustest jõudis tänavale vägevate lõõtsade tuulesööstusid, mis jätsid mulje, nagu hingeldaks seinte taga mõni üüratu elajas. Särk Wilami trakside vahel laperdas kui lipp, Annabeli heledad juuksed lainetasid kui merevetikad vees. Vägevate sulatusahjudega tehastest tõusis toss pilvedega ühte põimuma, kõrged korstnad all pigised ja kleepuvad. Tehased neelasid ühest väravast maaki ja metalli, teisest saatsid välja uue maailma mehhanisme – aurumasinaid, mootormobiile, õhulaeva- ja rongiosi, mehhaanilisi jäsemeid, relvi. Kõik moodustas alaliselt rügava masinavärgi, aeg-ajalt pausidega katkestatud müra näitas, et töö pole oma otsa leidnud.

Edwin Price pidas suures kolme tehase vahele eksinud tellismajas üheaegselt kõrtsi, mängupõrgut, põrandaalust kremplipoodi ja lõbumaja. Asutuse viltusel uksel polnud märki, sest kohal polnud nime. Koht oli nimetu, sest keegi ei tahtnud anda silti paigale, kus nad raskelt teenitud krosse samal õhtul halbade valikute ja kahetsuste vastu vahetasid.

«Lapsed sisse ei saa,» ütles puhmas vuntsidega uksehoidja. Kell oli umbes kümne paiku hommikul, mis tähendas, et öised töölised oli jõudnud juba paar tundi tinutada. Kirjutamata teabe järgi sulges Edwini paik uksed ainult kolmeks tunniks enne kella kaheksat hommikul ja õhtul, mille järel said tehaste vahetused läbi ning kojumineku asemel tulid töölised hoopis elupahesid mekkima.

Mees näis uksehoidja kohta üllatavalt kõhn. Suur olemine pidi ju nende töös peamine ülesanne olema, mõtles Wilam. Nähtavasti jagas valvur seda arusaama, sest mis kehast puudu tuli, oli masinatega täiustatud. Kumbagi silma polnud optikaalklaaside all näha. Nahast peakatte külge kinnitusid kaks pisikest pikksilmamoodustist, mis jätsid mehest mulje kui kummalisest putukast. Enam paistsid silma aga käed. Vasak oli tavaline inimkäsi, ent parema asemel rippus õlast põlveni mehhaaniline jurakas, hiiglaslike kinnituskohtade ja lülidega, sõrmed jämedad kui haamripead. Üle selja jooksid kaks kätt toetavat pannaldega rihma, puusade ümber oli tõmmatud lai nahkvöö, mis alaseljalt koormust maha võttis. Säärast mehhaanilist kätt polnud kindlasti kerge kanda. Wilam märkas, et käsivarre ühe osa moodustas reiesuurune revolver munakivi mõõtu trummelsalvega. Soovi selle töötamist näha takistas vaid kartus, et ehk on tema märklauaks.

«Hei!» hüüatas uksehoidja kõrvale. Üks põlenud näopoolega meesterahvas üritas siseneda, särk nõgine, lõual paaripäevane habemetüügas. Uksehoidja omandas ähvardava hoiaku, vuntsid nagu võhad. «Sinul on külastuskeeld.»

Põlenud näoga mees nähvas vastu, ent uksehoidja tõstis oma üüratu mehhaanilise käe. Konarlikud plaadid kinnitusid üksteisele kui mõnel soomusloomal. «Härra Price usaldas rahvainspektsiooni minule. Ei meeldi, siis räägi temaga.»

«Aga härra Price on ju seal sees!» Iga mööduva hetkega tõmbus mehikese näole suurem masenduse ja ärrituse segu.

Uksehoidja kehitas õlgu. «Küll on kurb.»

«Mida ma siis tegema pean?» küsis tööline murduva häälega.

«Proovi mõni päev, kui mind tööl ei ole.»

«Sa oled iga päev tööl.» Sedakorda oli lause peaaegu sosin, sekka puistatud kaheteistkümnetunnise vahetuse väsimus ja napi tasu kibe pettumus.

«Sel juhul on vist vastus käes.» Uksehoidja ei jäänud vaatama, kuidas põlenud näoga mees rusutult minema vantsis, suunas hoopis tähelepanu taas Wilamile.

«Pean Edwinit nägema,» ütles madrus.

«Sina ja kolm tosinat ülejäänud kehvikut,» vastas uksehoidja.

Wilam kogus mõtteid. «Ed... khm, härra Price ja mina oleme vanad tuttavad. Tean-tean, umbes kümme suvalist roju väidab sulle iga päev sama, ent sedakorda on mul tõsi taga.» Ta hingas hetkeks sisse ning sai kiiretest sõnadest indu. «Võime teha kahte pidi. Esimene valik oleks see, et jätan tüdruku siia, lähen ise sisse, räägin härra Price’iga, tulen tagasi ning vean tüdruku ikkagi kaasa. Ja sina saad kõigi aja raiskamise eest nuhelda. Või ma sisenen temaga kohe praegu, näen härra Price’i ega unusta mainida, kui vastutulelik ja kohusetundlik oli ta...» Wilam uuris hetkeks mehhaanilist kätt ning jätkas. «Raudkämblaga uksehoidja. Pealegi, kui ma jama ajan, visatakse meid niikuinii välja.»

Uksehoidja kaalus Wilami sõnu tükk aega. Lõpuks ta ohkas ning tõstis abituse märgiks ebaproportsionaalsed käed. «Tüdruk on ikkagi liiga noor.»

«Ma katan ta silmad,» ütles Wilam ja peaaegu mõtleski nii. Vastuväide oli ju täiesti mõistuspärane.

Uksehoidja ütles midagi, mis vuntsidest välja ei jõudnud, ja tõmbas ukse lahti. «Viis minutit. Siis heidab mu käsi su läbi kõrgeima akna.»

«See pole tarvilik.» Wilam võttis Annabelil käest. «Lähme nüüd,» astus ta üle lävepaku.

Koht võinuks oma suuruse poolest võistelda ümbritsevate tehastega. Mis välimus aga õuest soovida jättis, oli seest mitmekordselt tasa tehtud. Iga hooneosa täitis oma otstarvet. Sissekäigu vastas terendas laudade ja taburettide taga tumedaks võõbatud tammepuust kõrtsilett, lai läbikäik mõneastmelisest trepist üles viis ümarate kaardilaudadeni. Kõrget lage kaunistasid rippuvad klaaslühtrid, avara ruumi lõpetasid kaks keldrisse laskuvat koridori. Ühe ees oli märgiks raske sametkardin, punane kui küpsed kirsid – neile, kes otsisid isiklikumat seltsi. Teine koridor viis kahtlasemate kaupade müügikambrini, paokil uks jämedam kui riigipangas.

Koht oli pungil. Enamik külastajaid lähimate laudade ja kõrtsileti ääres olid ikka veel tööriietes, kaugemal kaardialas kandsid paljud aga õhtuülikondi. Wilam ei teadnud kas nood olid varakult alustanud või polnud veel eelneva ööga ühele poole saanud.

«Tohin ma teie mantli võtta?» Hääle allikaks oli üks paljudest teenindajatest.

Madrus raputas pead. «Pole.»

Linnatänava moele noore naisterahva kleit ülemäära ei vastanud, püsis tihedalt ümber keha ning tõi kõik kumerused võimalikult esile. Pilk liikus Annabelile, kuid enne kui küsimus huulilt lahkuda jõudis, jätkas Wilam. «Võite härra Price’ile öelda, et ma jõudsin kohale.» Kuigi madruse mõtteis kriipis ikka veel mõningane kahtlus, oli ta otsustanud siin võimalikult esinduslikult käituda. Ehk tuli sel viisil vähem küsimustele vastata.

«Kahjuks on härra Price hetkel hõivatud,» vastas ettekandja. «Võin aga teate edasi anda. Teie olete härra...»

«Orton,» vastas Wilam. «Pole muret. Usun, et Ed leiab aega.»

Naise näole tekkis üürike kohmetus, mis kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud. Vahest ei leidunud paljusid, kes paiga omanikku nii tuttavlikult kutsusid. «Härra Orton?» küsis naisterahvas.

Wilam noogutas. «Ta teab ainult ühte. Me ootame siin.»

Naine ei leidnud midagi asjalikku öelda ning pööras ringi. «Olen kohe tagasi.»

Hämara ruumi vasakpoolse seina vastu oli lükatud sametvaibaga kaetud lava, millel asetses tume laud. Laual oli veider aparaat, avatud puust kasti ja hiiglasliku musta valjuhääldiga. Kasti külge kinnitatud ühest otsast peenike, aga üha laienev hääletoru lõppes teise avaga, mis oli suur kui ratas. Massiivset seadet toetas metallist alus, kastis olev kõva vahasilinder pöörles ümber oma telje ja puudutas lakkamatult vastu peenikest nõela. Laiast torusuust kostis muusika, üheaegselt vali ja rahulik, uhke ja võõras.

«Mõtlesin, et äkki pean uued silmad muretsema,» kõlas selja tagant. «Teist nii suurt fonograafi Albias ei leidu.»

Wilami pilgu püüdis nende poole kõndiv peenelt rõivastatud härrasmees. Ta violetne õhtuülikond tundus ühteaegu pööraselt rikas ning lösutamispiirini mugav. Tumedad juuksed seisid kullatud nööri all täiuslikus vormis, muigest mehe näol õhkas sooja äratundmisrõõmu.

Mis ebakindlus ka Wilami rinnus pesitses, kadus see Edwin Price’i naeratuse peale. Nad surusid kätt ning ühtäkki tõusid pinnale vanad mälestused, jutuajamised, pikale veninud õhtud kõrtsilaudade ääres, nii head kui halvad valikud.

«Vanad on vist üsna töökorras,» ütles Wilam.

«Tule sisse.» Alles nüüd märkas Edwin Annabeli. «Kuule. Sa oled neid päris noorelt koolitama asunud.»

«See on Ed,» ütles Wilam Annabelile. «Ta on vana sõber.»

«Tema on see, kes meid aitab?» küsis tüdruk.

Edwin kallutas pead.

Edwin Price’i kontor oli ainus ruum hoone teisel korrusel. Avara toa aknast laotus vaade üle kogu kõrtsi- ja kaardiala. All suhtlesid külastajad üksteisega, teenindajatega, keskendusid omapäi või lahkusid, suutmata taluda kaotamisviha. Raskelt teenitud šillingid vahetasid omanikke – nii mõnigi noor ülik oli just sel eesmärgil laudu mõõtma tulnud, riietus kallim kui tehasetööliste kuu aja palk.

Price istus mugava kontorilaua taga, võimuka rühi ja mittemidagiütleva näoga. «Ja mina arvasin, et oled Gearenis balli tarvis,» ütles ta.

Wilam kortsutas kulme. Pidu sõja ajal kõlas veidralt, nagu oleks midagi sassi aetud. «Balli?»

«Mis, teil uudised pilvepiirini ei küünigi?» Edwin toetas küünarnukid sügavpruunile mahagonipuust lauale, mis oli lehekujuliste mustritega kaunistatud ja punakalt läikima poleeritud. Messingist alustele torgatud küünaldelt peegeldus vähesel vabal puidul veiklev valgus. Korralageduses vaevlevat lauda katsid tindiste kaubateede visanditega Albia ja Rantsia kaardid, nüriks kulunud grafiitpliiatsid ja segamini paisatud piklikud vintpüssikuulid, mõned tühjad padrunid, mõned laadimisjärgus. Edwin tõmbas sahtlist kaks klaasi ning täitis need kaneelikarva vedelikuga. «Õhtul toimub kuninga auks ball, suursuguseim ja väärikaim, mida sel sajandil nähtud. Kui uudispamflette uskuda. Tõsi on aga see, et kutsutud on kõik, kel teatavgi ühiskondlik positsioon. Või piisavalt sügav kukkur.»

Kui Wilam klaasiääre näoni tõstis, täitus nina meeldivalt vürtsika lõhnaga. «Ehk siis mitte sina.»

Mõni teine Edwini mõjukusega inimene oleks ehk vihastanud, tema huulilt vallandus aga muhe turtsatus. «Madal hoop.»

«Mõtlesin, et oled sellega siin maapinnal harjunud. Arvestades kõike.»

«Arvestades kõike.» Edwin andis Annabelile pisikese iseliikuva veduri, mille too põrandal käima pani. Paarimeetrist põrisevat sõitu vaatas tüdruk kilgates. Võtmega üleskeeratav masin oli Albia tavalisima auruveduri täpne koopia, kui ehk vaid mitukümmend korda väiksem. «Mida ma sinu ja sinu pisikese kaaslase jaoks teha saan?» küsis Price.

Midagi küsimuse kõlas äratas Wilamis hetkeks kahtlust. Oli asi Edi toonis? Wilam surus mõtte eemale. Lonks pani pea veidi pööritama. «Lubasin su käsilasele, et mainin, kui abivalmis ta oli.»

Edwin raputas pead. Nägu raamivad pikad juuksed tundusid kuuluvat kellelegi võõrale, muie veel enam. «Härra Douglas ukse ees? Uskumatu, Will. Sõnamäng. Suudad alati üllatada.»

Kuidagi tundus aga Wilamile, et Edwin Price tema vastas polnud sama noormees, keda ta aasta eest tundis ja mäletas. Too Ed oli olnud agar, rõõmsameelne ning valmis iga suure suuga tülinorija vastu selga sirgeks ajama. Paarist jagatud õllest ja poolikust vestlusest nende tutvumise ajal aitas, et tekiks side, mis tol hetkel näis kestvat igavesti. Ent praegune Edwin oli muutunud. Väsinud silmad seisid varjus kui maapõue sügavalt läbistavad maagikaevandused. Ka sõnade taga peitus midagi enamat – neid jagus napimalt, see-eest tundusid kaalukamad. Wilam sundis pea selgeks. «Võib-olla peaks keegi talle sõna viima, et me pole kontvõõrad. Lubas muidu mu aknast välja visata.»

Price’il piisas vaid sõrmi nipsutada, et üks ettekandjatest kontorisse siseneks. Miskipärast tuli ta kohe Edi kõrvale, kuulas sosistatud käsklusi ning lippas neid seejärel täitma. «Et siis,» jätkas Ed viisil, mis andis mõista, et sissejuhatusega oli ühele poole saadud. «Tulid tere ütlema, otsustasid sinikraede eluvõlusid maitsta või tahad lihtsalt vanu aegu meenutada?»

See armas tüdruk on eksinud, hakkas Wilam peaaegu ütlema. Teda on vaja tema õe juurde toimetada. Aita meid. Edi näol puhkas naeratus, mis ei sobinud täielikult kokku sellega, mida Wilam mäletas. Inimesed muutuvad, ütles ta endale, aeg oli möödunud. Või oli äkki tema ise muutunud. «Tundub, et sul läheb hästi,» ütles ta hoopis. «Vaatan, et pool Geareni liigub sinu juures.»

Edwin kehitas õlgu. «Nägin võimalust, kasutasin võimalust.» Ta silmad puurisid Wilamit. «Ilma sinuta polnuks see võimalik.»

Wilam tundis end hetkeks nagu hõõguv metallitükk haamri ja alasi vahel. Kehast lahkus kogu jõud, pea jooksis mõtteist tühjaks. Just seda vestlust oli ta lootnud vältida. Sõnad tundusid noatorkena. «Ma...» alustas ta. «See oli vajalik.»

«Ma ei ole unustanud.» Edwin toetas lõua ristatud sõrmedele. Lauale vaatavale näole laskus hele vari. «Aga ma ei teadnud, et sa tagasi tuled.»

«Polnudki plaanis,» ütles Wilam. «Linnavalve ei tea, et olen siin. Loodetavasti see jääbki nii.»

«Kujutan ette, et vanglas just ülemäära põnev ei ole.»

Nali oleks mõne muus olukorras ehk isegi asjalik olnud, ent pinge maandamise asemel ajas kummaline toon Wilami kuklakarvad turri. Hirm või viha, või mõlema kooslus pulbitses rinnus. Ta tahtis nähvata, väita, et kõik oli Edi süü. See ei olnud aus. Kõik kerkis nüüd päevavalgele. Miks pidi tema õhuväes ägama ning kodust eemal võitlema, samal ajal kui Edwin rikkust kogus? Miks pidi tema Thaddeus Wardi viha kannatama, käsilasi trotsima ning süütu rõivakaupmehe surma abitult pealt vaatama? Sa oled mulle võlgu, mõtles ta kibedalt. Aga ei lausunud midagi. «Sina soovitasid mul nime vahetada,» ütles ta lõpuks.

«Perekonnanime.» Edwin kehitas õlgu. «Egas too värbaja sind muidu võtnuks.»

Wilam tundis rinnus pistet. «Ikka oleks võtnud. Sa pidanuks lihtsalt veidi rohkem peale maksma.» Madrus vaatas aknast alla kõrtsi- ja kaardilaudade suunas. Nii mõnedki külastajad olid vahetunud. Kaardilauad püsisid aga alaliselt täis. Õnnemängudel oli vastupandamatu tõmme täita rahvas lootuse ja enesekindlusega, kuigi vaid selleks, et hiljem sädeme haprust meelde tuletada. Sama oli Wilam tundnud aasta tagasi, mil õnn teda alt vedas ja kõik rappa läks.

Kõige lihtsam oleks Josiele sõna saata, mõtles ta. Kui nad vaid tema asukohta teaks. Annabel oli ikka veel mänguvedurist lummatud ja jooksis üleskeeratava masinaga mööda tuba kaasa. Wilam surus hambad kokku ning üritas mõelda. Ed oli Gearenis ta ainus sõber. Ainus, kes neid kohe aidata saaks. Miskipärast ei suutnud ta aga Edi täielikult usaldada. Mitte siin, praegu. Midagi vana sõbra juures reetis, et tuli omal käel hakkama saada. Kõrgel tsepeliinis oli kõik lihtne. Pidi vaid kindel olema, et kõrvalolev mees täitis oma kohustusi ja kattis seljatagust. Kõigil oli oma osa, tänu millele püsis õhulaev pilvede vahel. Igapäevaülesandeid tehes oli usaldus kerge tekkima, isegi nende hulgas, kelle nime ja tausta ei teadnud. Ed oli aga midagi muud. Tuttav ajast, mis valmistas Wilamile üheaegselt rõõmu ja valu.

«Mõtlesin, et tulen vaatan, mis paik sul siin on,» jätkas Wilam, hääl kõhklev. «Olen viimaste kuude jooksul nii mõneltki sõdurilt kuulnud, et Geareni külastades peab ilmtingimata siia jõudma.»

Edwini näol püsis põgus kahtlus, seejärel kehitas mees õlgu. «Kes see tüdruk on?» vahetas ta teemat.

Ehkki kiiresti mõtlemine Wilami oskustepagasisse ei kuulunud, kinkis pilguheit Annabelile, külluslikule kontoriruumile ning Edi keeruka mustriga ülikonnale väheke aega. «Kapteni tütar,» valetas ta. «Pean teda täna kantseldama.»

«Tõesti?» Edwin kergitas kulme.

«Sain postil üleastumiste eest karistada.» Pisut tõtt pidavat valedesse vähemalt mingitki kaalu lisama. «Kujutad ette? Kui kõigil vaba päev, anti mulle säärane kohustus.»

«Ja mida su kapten arvaks, kui näeks, kuhu sa tema tütre tõid?»

Wilam naeratas. «Sel juhul on vist hea, et ei näe.»

«Et siis tavaline sõbramehe külastus?»

«Hei,» ütles Wilam. «Ma ei satu Geareni iga päev. Sõda ikkagi. Ja viimasest korrast on möödas tükk aega.» Korraga tundus muusika valjem, valgust veidi vähem ning kontoriruumi seinad ebaloomulikult kõrged. Need otsekui surusid peale, nagu metalli ja vesiniku ja auru ees kokku kukkuvad vana maailma kivimüürid. «Sind on hea näha,» ütles ta. Niipalju oli tõde, vähemalt.

Siis avanes uks.

Sisse astus sama valvur, keda nad olid all kohanud. Sammud olid rasked, mehhaaniline käsi näis veel tohutum. Ta kandis Edile midagi vaikselt ette. Edwini nägu tõmbus süngeks, aga justkui sunnitult. Wilam oli teda piisavalt palju vihasena näinud, et teha vahet tõsimeeli häirival ja sellel, mis pidi vaid morjendav välja nägema.

«Neetud raiped,» hüüdis Edwin.

«Pahandus?» küsis Wilam.

«Pea ise säärast paika ja vaata siis, kui palju lihtsalt istuda lubatakse. Alati üritab mõni näru väita, et tema vastu tehti sohki.» Edwin tõusis. «Vabandust. Olen kohe tagasi. Vajate miskit, küsige härra Douglaselt.»

Edi lahkudes tundus valvur kuidagi veidralt pinges olevat. Ehk tulenes see vaid uudistest, mida ta tõi, ehk polnud ta harjunud ülemuse kontoris kundedega üksinda passima. Annabel mängis veduriga, kuid Wilamil hakkas tekkima kummaline tunne. Kõik oli siin niimoodi, nagu Ed oli alati öelnud, et tahaks. Uhke salong täis igast eluvaldkonnast ja klassist külastajaid, muusikat, raha, iharusi. Wilam mõtiskles, et kas siis, kui asjad oleksid teisiti läinud ja ta oleks Albia õhuväkke minemise asemel Geareni jäänud, oleks ta soovinud Ediga seda kohta kahe peale pidada. Ta ei olnud kindel. Järele mõeldes võis tsepeliiniga ringi lendamise ning kuhugi endast olulisemasse kuulumise üle tänulik olla. See oli parem elu kui seadust rikkudes. Oli ta siis Edi ja Thaddeus Wardi peale pahane sellepärast, et ei saanud Gearenis oma äranägemist järgi olla, või sellepärast, et tegelikult ei tahtnudki? Vähemalt ei olnud siinsed valvurid riigi palgal, muidu oleksid Wilami käed ammu raudus. Ometigi pesitses siin midagi, mida ta ei suutnud täielikult seletada. Pilk turvamehele süvendas kasvavat ebamugavustunnet.

«Võta oma mänguasi,» ütles Wilam Annabelile. «Peaksime minema.»

Valvur nõjatus aga vastu seina, nii et uks ta varju paigutus. Kuidagi suutis ta jätta säärase mulje, et asetus sai täiesti kogemata valitud. «Härra Price tahtis, et te siin ootaksite.»

Annabel oli pisikese veduri kätte võtnud, rattad jooksid rigisedes lõpuni ning jätsid nad vaikusse, mida häiris vaid alumise korruse fonograafist tuhmilt kajav muusika.

Wilam neelatas. «Miks?»

Hetk, mida valvur mõtlemiseks kasutas, oleks võinud sama hästi olla igavik. «All toimub kähmlus.»

«Ahsoo.» Isegi Wilam oskas paremini valetada. Kui all käis mürgel, siis miks säärase varustusega turvamees nendega kontoris oli? Pigem oli Edil mõni muu põhjus neid siin ülal hoida. Madrus liikus kontoriakna poole ning vaatas meelelahutusalasse. Mingist kähmlusest küll märki polnud. Kõik tundus tavapärane. Osa külastajaid nautis olemist, osa mitte niivõrd. Wilam märkas täistuubitud laude vahelt kahte kogu, kes esialgu erilist tähelepanu ei äratanud, kuid lähemal vaatamisel paistsid välja kui aurumasina valesse kohta keeratud mutrid. Ehkki lühem neist kandis sama elegantseid rõivaid kui pooled kaardilaua taga istujad, polnud kellelgi nii punaseid juukseid. Teine lonkas justkui vigast jalga, metall keret lõuani katmas. Mehe näoilme järgi võis arvata, nagu oleks ta tosinajagu töölisi järjepanu rahast tühjaks teinud. Kõndides vestlesid nad innukalt... Edwiniga. Wilam tundis peapööritust. «Peame siit kaduma,» pomises ta.

Valvur, optikaalklaasid isegi siseruumides ees, uudistas taas mängima hakanud Annabeli. Küllap lootis mees, et ühe keelamise peale kadus Wilamil isu kontorist minema pääseda. Gearenis linnaloal liigeldes sõdurid relva ei kandnud, ning ilma relvata polnud Wilamil ka erilist lootust härra Douglase mehhaanikale vastu saada. Bennetti ja Bertigagi oli tal lihtsalt vedanud, kui härra Fluupi jubedat surma üldse vedamiseks sai pidada. Madruse pilk vilksas ruumis paaniliselt ringi. Laual lebas küll omajagu kuule, ent ainus, mida ilma vintpüssita peale hakata, oli neid vastu valvuri rinda visata. Järsku kõlksatas Wilami peas midagi nagu vagun, mis vastu teist haakub.

Wilam ajas näpuga mööda lauda katvat Albia kaarti ja tegi näo nagu üritaks midagi leida. Tegelikult üritaski. Näppu jäi üks kasutamata kuulidest, piklik ja täis püssirohtu. Veendunud, et selg kattis valvuri putukalikud silmad, sikutas ta küüntega kuuli korpusepõhja lahti ning valas püssirohu paremasse pihku. See tundus kuum, ehkki tegelikult ei olnud, ja raske, ehkki tegelikult ei kaalunud midagi. Wilam oleks nagu üritanud alasit peos hoida. Kui kahtled, tegutse, meenus kapten Howardi soovitus. Vaist kannab omal jõul, küll mõte hiljem järele jõuab. «Härra Douglas,» ütles Wilam. «Siin on midagi, millest ma ei saa aru.»

Valvur kõndis üle toa ja uudistas kohta kaardil, millele Wilami parema käe nimetissõrm osutas. Ülejäänud sõrmed oli kõvasti rusikasse pigistatud. «Vangarde,» selgitas valvur linna, milleni oli tõmmatud mitu tahmast jutti. «Härra Price tellib sealt Rantsia veini.»

«Kas polnud seal praegu lahing?» küsis Wilam, haaras vasaku käega küünlajala ning tõstis selle pimedavõitu toas paremini kaarti valgustama.

«Sai juba paari nädala eest läbi,» ütles härra Douglas rahulikult, nähtavasti rõõmus, et kontorisse suletud Wilam ei üritanud midagi kärsitut teha.

Wilam tõmbas sügavalt hinge. «Tundud tore sell,» ütles ta. «Vabandust.» Küünla härra Douglase näo ette tõstnud, avas ta tulekeele ees parema peopesa ning puhus püssirohu valvurile näkku. Leek sähvatas suureks kui lõõtsaga aetult ning kattis hetkeks kogu valvuri näo. Härra Douglas karjatas ja haaras näost.

Wilam virutas talle kõigest jõust vastu lõugu. Valvuri pea jõnksatas, mees taarus tagasi. Siiski suutis ta püsti jääda, raputas pead ja sikutas nahast peakatte ära. Napp püssirohukogus oli juba ära põlenud, härra Douglase lõug tahmane kui kaevuril. Põletushaavu ei tarvitsenud karta.

Annabel karjatas.

«Kõik on korras, pisike,» ütles Wilam tüdrukule.

Härra Douglase mehhaanilise käe varrest keerdus välja tohutu revolver, mille ta madrusele suunas.

Wilam neelatas, tähelepanu tagasi põgenemisel. «Need kuulid on liiga võimsad. Lased siin ülemuse kontori pilbasteks?»

Valvur jäi korraks mõttesse. «Ei,» ütles ta. Püstol kõlksatas tagasi käsivarde, ent härra Douglas surus sõrmed kastrulisuuruseks rusikaks. Kui ta rusika Wilami õlale asetas, läksid madruse põlved nõrgaks. «Härra Price tahtis, et siin ootaksite,» kordas ta.

Wilam vandus mõttes ning langetas löödult silmad. Pilk jäi valvuri rihmadele püsima. «Neetud,» ütles ta äkilise lootusega. See plaan pidi ometigi paremini toimima kui püssirohu oma.

Madrus haaras kummagi käega ühest rihmast ning tõmbas toetuskohad lahti.

«Ei,» röögatas härra Douglas, ent parem käsi libises juba Wilami õlalt ning kolksatas põrandale. Madrus virutas tasakaalust väljas valvurile uuesti. Kolmanda hoobi peale langes härra Douglas meelemärkuseta maha.

Wilam uratas ja tõmbus kägarasse, rusikas hell.

Kiire pilk maaslamavale valvurile andis mõista, et niipea too ei ärganud. Wilam komberdas Annabeli juurde, pühkis vahepeal käe vastu pükse puhtaks, ning kummardus tüdrukuga kohakuti. «Me ei saa siia jääda,» ütles ta.

«Sa lõid teda,» ütles Annabel, nägu nii siiras, et Wilamile tuli tahes-tahtmata naerumügin peale.

«Jah. Aga temaga saab kõik korda.» Wilam tegi tüdrukule pai, seejärel lootis, et käsi ikkagi sai enne puhtaks. Tüdruku muidu heledad juuksed olid niigi tahmased. «Kus su jakk on?» Pilk käis veel viimast korda ruumis ringi ning leidis toolil lebava liialt suure nahkmantli. Wilam võttis Annabeli käest ning juhtis nad mõlemad kontoriukse poole.

Tööstussektorist eemal kortsutas Wilam kulme. Vaist ei olnudki teda alt vedanud, ja vana sõber Edwin ei olnudki tegelikult vana sõber. Pärast kõike nende vahel juhtunut oli reetmine kui torge alaselga, ootamatu, kiire, pime. Tundus uskumatu, et Larkin Bennett ja kolme näoga Bert olid sattunud juhuslikult täpselt sinna, kus Wilam parasjagu viibis. Ei, võimatu. Edwin oli neile sõna saatnud. Oli nad isegi all vastu võtnud. Ja Wilamit ennast kinni hoidnud. Kuid miks? Ed oli ju teda aidanud, tol korral aasta aega tagasi. Siis, kui abi kõige enam tarvis ning kõige vähem saadaval. Ent Bennett ja Bert tähendasid Thaddeus Wardi, ja Thaddeus Ward tähendas rõsket kongi, ahelad käte-jalgade ümber.

Mõni halastamatum inimene oleks ehk jätnud Annabeli kus juhtub ning läinud tagasi õhulaevale, ent Wilamit see mõte tülgastas. Algselt vastumeelsest ülesandest oli saanud midagi hoopis enamat. Olgu temaga lood, kuidas olid, aga talle usaldatud ülesande kavatses ta täita. Tüdruk oli tore, Wilam tahtis teda aidata. Ta tõstis silmad.

Geareni linnasektoreid raamisid hiiglaslikud kivimüürid, siledad kui raudplaadid. Rahvast lasid läbi laiad kaarjad väravad. Tänavatee oli tõmmatud kolmerealiseks: vasakul tossasid mootormobiilid ühes suunas, keskmisel teises; pikliku raudodaaiaga ääristatud parempoolne oli aga arvukate linnasüdame suunas sammud seadnud jalakäijate pärusmaa.

Värava alt läbi läinud, avanes neile töölisklassi elamurajoon – kitsaste tänavate jada, üks teisele äravahetamiseni sarnane, mootormobiili- ja kõnnitee mõlemal pool kõrged kivihooned. Iga elumaja uksest laskus tänavani tosinaastmeline trepp, mõni punane, mõni sinine. Aastate jooksul oli aga söekarva suits nii majaseinad kui värvilised trepid tuhmistanud, mistõttu tundus hoonestik vaat, et kurvemgi. Lähima trepi peal istusid kaks kõhukat meesterahvast, mõlemal kõver piip suus, ning tossasid tänavavahet uudistades kui kaks auruvedurit. Ühe käsi tõusis majademüüri vahelt kaugusse näitama, kus äsjavalminud tsepeliini siluett pilvetaustal valgust trotsis. Tormistantsija oli võimsaim õhulaev, mida Albias eales nähtud.

«Sellest tsepist saab kõige suursugusem laev, millega iial lennati või lendama hakatakse!» ütles üks mees kaaslasele.

Wilam, Annabeli käsi peos, raputas pead. Või suursuguseim, millega alla mürtsatatakse, mõtles ta. Kuulujutud ilmatust sõjalaevast olid isegi riigipiirini jõudnud. Mõned madrused, kellega Wilam Moltbury linnas kõnelnud oli, rääkisid, et Geareni taevast soomustav raudkoletis võidab Rantsia vastu sõja. Ent näinud, kuidas Moltbury vaenlase õhuvägede all puruks ja pilbasteks lasti, ei suutnud ta uskuda, et vaid üks alus säärasele jõule vastu saaks.

Teise mehe vastus kadus mööduva isesõitva kaariku mürina sekka. Mõeldes kaotusest ja ohust, liikusid Wilami mõtted hoopis pakilisemate olude juurde. Iga kord kui mõne jalakäija pilk temal peatus, võitles madrus kange sooviga eemale vaadata või särgikrae näo ette tõmmata. Ehkki võimalus, et keegi ta ära tunneb või et ta kedagi üldse huvitab, oli väiksem kui Tormistantsija mootorimutter, ei takistanud see Wilami kõri pitsitamast.

«Kuhu me läheme?» kõlas kõrvalt peenike hääl. Tüdruku mantli rinnal tükkis esile pisike mügarik, põuetaskusse peidetud mänguvedur.

Wilami tusk tõmbus tagasi. «Ed ei saa meid kahjuks aidata,» ütles ta. Ed võiks mõne suurema tiigli alla jääda, mõtles ta tegelikult, ent valis tüdrukuga rääkides pehmema viisi. «Lähme siit eemale ja mõtleme, kuidas Josie üles leiame.»

«Hea küll,» ütles Annabel kõrval tatsudes, nägu ikka rõõmus, silmad Tormistantsijal. Taevas võis märgata ka pisemate õhulaevade piirjooni. Kujudega liikusid kaasa neilt rippuvad kaubalaadungid, olgugi, et köisi polnud nii kaugelt võimalik eristada. Tundus nagu hõljuksid lastid lihtsalt õhus.

Järgmises tänavavahes hopsasid nad kahekorruselise mootormobiili peale. Kolaka ühissõiduveoki pukis istus juht, mehhaaniliselt liikuv sõiduk kandis kahte tosinat reisijat. Enamik naisterahvaid istus, jalad üle põlve, kaks härrasmeest olid ametis ajalehe lugemisega. Wilam šillingist piletit ostma ei pidanud – Kuningaarmees teenijaile oli küüt tasuta ning Annabeli kohta ütles ta, et tüdruk on ta õde. Poole tunni pärast, järjekordse linnaosa värava alt läbi sõitnud, tulid nad Geareni peaväljakul maha.

Avar plats ulatus ühest silmanurgast teiseni. Erinevalt tööstussektorist olid siin kõik tänavakivid ühesugused, teed laiad ja kaherealised, rahvast rohkem kui tehastes tahma. Ka Tormistantsija kõrgus tublisti lähemal, väljaku lääneosa tähistava kitsa vahitorni katuse küljes, suursugune kui rahuaja palee, tugev kui iidne mägi. Viieteistkümne kahuriga gondel oli ehitatud suuremaks kui mõne tavalise tsepeliini vesinikupaake peitev kere, äsjamaalitud Kuningliku Õhuväe vapp asendas aga kõik Wilami kahtlused lootusega. Säärase sõjarelvaga polnud lihtsalt võimalik taevast kaotada.

Linnamaastiku kohal lendasid ka pisemad õhulaevad – reisijaid vedavad tsepeliinid, tasaselt pöörlevad propellerid taga; ainsa töölisega mehitatud värvilised kaubaveoõhupallid, ning isegi mõni üksik eraalus, mille omanikud kuulusid kahtlemata jõukama ringkonna hulka. Taeva oleks nagu vallutanud tohutu mehhaaniline linnuparv, mis undas, susises, põrises ja heitis kiiresti liikuvaid varje.

Väljakut ääristasid katkised vaadid, kaubast tühjaks tõstetud transpordi mootormobiilid ja õhupallikorvid, ning erinevate masinavärkide varuosad, mida keegi polnud hommikusaginas ära koristanud. Raudpostid tipnesid elutute laternatega, valgusküllasel väljakul nokkisid sillutisevahet valged tuvid. Näis, et nad olid ainsad loomad, kes veel linnas alles. Pingi asemel istus Wilam uppikukkunud puitkastile, mis ta püksid tolmuseks määris.

«Peame Josie ise üles otsima,» ütles ta, küünarnukid põlvedele toetanud. Korraks jalgade puhkamine ning linnaväljakul ringi vaatamine täitis ta uue innuga. Annabelgi seisis sirge seljaga, käed rinnal ristis.

«Sa oled hästi tore,» ütles tüdruk korraga, naeratus kõrvuni.

Wilami kulmud tõusid juuksepiirini. Hetkeks ei suutnud ta sõnu leida, suu kiskus ainult muigele. «Sina ka,» ütles ta täiesti tõsimeeli. Ehk polnudki kapten Howardi antud ülesanne nii laiduväärt. Ehk oli see just see, mida ta vajas. Ta ajas pöidlad trakside vahele, sättis särgi mugavamaks ning vaatas tüdrukule otsa. «Kuna me kellegi teise abile loota ei saa, peame ise läbi ajama. Gearen on suur linn. Mis sa arvad, kus Josie olla võiks?»

Tüdruk vajus norgu. «Ma ei tea.»

«Oled sa temaga siin kunagi käinud?» Wilam üritas tooni rõõmsana hoida. Kahtlemata pidi nii noorelt üksi võõras linnas olemine hirmu tekitama.

Annabel raputas pead.

«Olgu,» ei jätnud Wilam jonni. «Kui vana ta on?»

«Kakskümmend üks,» ütles Annabel.

«Töötab ta kusagil? Millega ta üldse tegeleb?» Wilam tõmbas püksitaskust määrdunud taskurätiku ning hõõrus higist otsaesist.

«Talle ei meeldi eriti pidutseda,» ütles Annabel, nägu mõtlik. Näpp suul nägi ta välja armas, nagu mõistatust lahendada üritav pisike leedi. «Vahel käib rätsepa juures, aga mitte nii palju kui tädi Harriet. Tädi Harriet on vana ja kuri.»

Miskipärast tundus nimi veider, äratas mingi kadunud seose, mille teist otsa Wilam meenutada ei suutnud. Harriet oli peaaegu väljasurnud nimi, kasutusel vaid möödunud kõrgaegu meenutavate suguvõsade poolt. Üldsegi mitte nii levinud kui Rantsia mõjudega tüved. Ehk oli asi aga selles, et Wilam ei teadnud ühtki Harrieti. «Midagi veel?» küsis madrus.

«Josiele meeldib lugeda,» jätkas Annabel. «Vahel loeb ta mulle kõige ilusamaid jutte.»

Huvitav õde, mõtles Wilam. Ei pidutse ja loeb. Enamik nooremapoolset rahvast eelistas ju aega veeta salongides või uudistada ringirändavate leiutajate ja tsirkusetruppide pakutavaid vaatemänge.

Korraga hakkas Annabel naerma, hele hääl linnaväljakul kui linnulaul. «Kui oleme omavahel, siis ta räägib mulle, kui totakad on ta saatjadaamid.»

Wilami pilk tõusis. Ümber oli nii palju kära, et ta ei olnud ju ometi õigesti kuulnud. «Ta misasjad?»

«Lottie ja Maggie. Aga mina kutsun neid kalkuniteks. Kaagutavad kogu aeg puhvis kleitidest ja pikkadest noormeestest.»

«Ei-ei,» segas Wilam vahele. «Sa ütlesid saatjadaamid?»

Annabel noogutas. «Tädi Harriet surus nad Josiele sappa. Käivad kannul ja aina latravad.» Ta silmad langesid tänavakattele. «Ja vahel ütlevad minu kohta koledasti. Kui arvavad, et on üksi ja mina ei kuule.» Tüdruk vajus ühtäkki veel enam kössi. «Tädi Harriet kadus ära. Siis, kui meie mõisaloss pihta sai. Ma otsisin ja karjusin ja nutsin. Aga ümber olid ainult kivid ja kõik põles. Siis ma ära jooksingi. Ja leidsin sinu laeva.»

Midagi kõlksatas Wilami peas omale kohale. Nagu kolb, mis masina puhastamise järel taas liikuma hakkas. Kogu olukord tundus niivõrd ebatõenäoline, et vahest oligi tõsi. «Sinu õe nimi on Josephine?» küsis ta.

Tüdruku nägu läks esimest korda õhevile ja ta noogutas.

«Leedi Josephine Lewis? Moltburyst?»

«Talle meeldib Josie rohkem,» ütles Annabel. «Mulle ka.»

Taskurätt pudenes tolmusele tänavasillutisele. Veidi aega vait olnud, pahvatas madrus eneselegi üllatuseks. «Miks, pagana päralt, sa seda varem ei öelnud?»

Tüdruk astus sammu tagasi, Wilam tõstis kohemaid vabanduseks käed.

«Ma ei tahtnud karjuda,» ütles madrus. «Vajan lihtsalt hetke.» Võimatu, mõtles ta. Või kas tõesti? Lewise mõisa põlevaid varemeid oli ta Moltbury lahingu ajal eemalt näinud. Rantsia sõjatsepeliinide lõhkekehadest pihta saanud hoonest jäid järele vaid kokku kukkuvad müürid ja laiali pillutatud kivid. Allesjäänust käisid üle rivimehed ja suured mehhaanilised masinad, mis veidrate metalljalgade peal tossates edasi liikusid. Uskumatu, et ükski tsiviilisik seal ellu suutis jääda. Ja oli nüüd temaga siin. Wilami näole ilmus kibe naeratus, ta põlvitas Annabeli ette ning kallistas teda. Tundus õige asi, mida teha. Käimasolev sõda rebis nii palju elusid puruks, nüüd oli aga tema võimuses kellegi omad tagasi kokku tuua.

Tüki aja pärast lasi ta Annabelist lahti. Tüdruk hoidis ikka veel kinni, nii et Wilam pidi ta sõrmed ettevaatlikult särgi küljest lahti tõmbama. Madrus istus tagasi kastile, haaras maast teetolmuse taskurätiku ja pärast lühikest saputust pani enam-vähem puhtana tagasi taskusse. «Ed rääkis mingist ballist,» tulid sõnad ise päevavalgust otsima. «Täna õhtul.»

«Josiele ei meeldi väga peod,» kordas Annabel.

«Ei peagi meeldima,» ütles Wilam. Mida edasi, seda rohkem veendus ta, et oli õigel soonel. Ta haaras tüdruku õlgadest. «See on kuninga ball,» ütles ta ülepakutud vaimustusega, mis pani nad mõlemad põgusalt naerma. «Kõik vähegi tähtsad inimesed on seal. Ja sinu õde on tunduvalt tähtsam kui vähe.»

«Aga meil pole enam kodu.» Kuidagi kõlasid need sõnad eriti raskelt ning lajatasid Wilamile kui vasaraga. «Ma ei usu, et ta tantsida tahab.»

Wilam sulges hetkeks silmad. Lapsed olid ikka neetult targad. «Aga ehk leiab ta ballilt tuttavaid,» ei andnud madrus alla. «Või vähemalt uudiseid. Kahtlemata on ta sinu pärast väga mures. Moltburysse ju enam tagasi minna ei saa.»

Otsustatud, mõtles ta. Õhtul lähevad nad ballile ning loodavad, et leedi Josephine Lewis on samuti seal. Wilami pilk jäi Annabeli suurele nahkmantlile püsima, seejärel enda tahmasele vormile. Kui keegi vaid neid Kuningapaleesse sisse laseks.

Nad veetsid tunde Geareni raudteejaama kasinas kohvikus. Annabel, kes polnud kunagi säärases paigas käinud, istus määrdunud laua taga ning sõi aedviljapada. Wilam oli koha valinud põhjusel, et rongijaamast käis läbi rohkem rahvast kui õhusadamast – peamiselt töölisklassi – ning võõrad läksid siinsele reisijaskonnale veelgi vähem korda. Pigem tõmmati mantlihõlmad koomale, hoiti pea maas ja üritati võimalikult kiiresti linnatänavaile pressida.

Läbi määrdunud akna nägi ta jaama saabuvat kõige imelisema kujuga auruvedurit. Tohutu masina külgedelt jooksid pikad jämedad torud, kere muutsid rohmakaks luugid ja rusikasuurused mutrid. Kunagine uhke pronkskate oli algul ehk isegi läikinud, ent peitus nüüd tahmakihi ja õhukese roostekooriku all. Tagumisi vaguneid polnud veel näha, aga võimsa veduri kolmest korstnast tõusis tumeda pilvena suits. Rongi aeglustust märkis läbilõikav vile.

«Hei, Annabel,» ütles madrus, laup kergelt higine.

Tüdruk keskendus aga auruvedurile ega pannud sõnu tähele. Alles pärast seda, kui Wilam ta sõrmi puudutas, rebis Annabel pilgu rongilt.

«Selline lugu, et too koht, kus me enne käisime. Edi oma.»

Annabel noogutas. «Kus sa härra Douglast lõid. Ja nägu krimpsutasid.»

«Ma ei krimpsutanud.» Wilam kallutas pead. «Mu käsi tegi haig... Tal oli raudne lõug... Kuule, see ei olegi üldse tähtis. Tähtis on see, et kui me pärast Josiega räägime, teeme äkki nii, et toda paika ei maini?»

«Miks?»

Wilam köhatas. Kui Moltbury leedi Josephine, või veel hullem, kapten Howard saaksid teada, kuhu ta lapse vedas, rassiks ta tõenäoliselt kogu ülejäänud elu kõige vastikumaid tööülesandeid täita. «Too koht ei sobi nii noortele nagu sina,» otsustas ta mitte valetada. «Mõtle nii, et Josiega lähed sa mõnele õhtupeole, aga minuga käisime korraks tavatööliste ajaveetmisurkas, kuhu tema sind ei viiks. Näed mõlemat, lihtsalt me ei hakka kõvasti kuulutama.»

«Hästi,» ütles Annabel. Pitsitus Wilami kõris andis veidi järele.

Võrreldes Edi kohaga jättis kohviku interjöör kõvasti soovida. Lõhenevaid puitlaudu ei olnud keegi raatsinud välja vahetada, logisevaid toole niisamuti. Lae all tõmbus keerdu mahakooruv tapeet, avatud akendest tungis ruumi veduritoss. Seinad nägid välja, nagu võiks nende vastu puutudes kõik riided ära määrida. Ent mingisugune räsitud võlu siin ikkagi peitus. Seinale kinnitatud klaaspuuris mängis kurb mehhaaniline ahv viiulit. Punase pintsaku ja lotumütsi alt paistis looma sakris ja laiguti ära kulunud karvkate. Põrandal luges samme tüse humanoidne masin, mille avatud kõhuõõnes põlesid söed. Aeg-ajalt toppis ta pika metallkäe kõhtu, segas sütt ning lasi hetkeks lendu sädemeid.

«Mida iganes ka rahvas välja ei mõtleks,» ütles Wilam. Peamised leiutised, mida tema oli näinud, kuulusid sõjapidamise valdkonda – üks mehhanism suurem ja jubedam kui teine. Seevastu Annabelile näis koht kangesti meeldivat. Kõht täis, tõusis ta püsti ning läks iga seadeldist lähemalt uudistama.

Wilam sõi hautise lõpuni – järel oli pool kaussi – ning sai samuti söönuks. Erinevalt õhuväest siin portsjonitega kokku ei hoitud. Korra ostis üks vanem härrasmees talle õlle ning avaldas uhkust, et temasugused noored mehed kaitsesid Albiat. Wilam noogutas ning jõi kruusi naudinguga tühjaks.