Читать книгу Fantoomrattur - Mika Keränen - Страница 5

Kodus ootasid Magda, papa ja mamma. Koos istuti lauda, välja arvatud isa. Tal oli veel paar pisiasja supile lisada. Isa hakkis peterselli neile, kes seda soovisid. Tegelikult soovis peterselli ainult isa ise. Sama lugu oli parmesaniga. Aga isa oli veendunud, et ühel heal päeval hakkavad kõik neid sööma.

Mari polnud selles sugugi kindel. Ta võttis veidi peterselli, aga mitte Itaalia juustu. Mari meelest oli parmesan sama õudne kui isa jaoks sõna „antud“.

Söömise ajal rääkis põhiliselt ema. Seekord rääkis ta loo papale ja Maril oli see juba neljas kord kuulda, kuidas mustade riiete ja musta kiivriga must rattur Õunakoti koos kogu selle sisuga ära viis.

Mari ei öelnud lauas midagi. Ta kibeles juba minema ja helpis tulikuuma suppi nii kiiresti, kui suutis. Kuuma supi söömine on siiski üsna aeganõudev tegevus. Lõpuks supp jahtus ja taldrik sai tühjaks. Magustoiduks oli jäätis toormoosiga, aga kui ema võttis jäätise sügavkülmast ja hakkas seda serveerima, oli Mari juba tänavale lipanud.

Uus juhtum vajas lahendamist.