Читать книгу Vanemuise väits - Mika Keränen - Страница 3

Eesti Rahva Muuseumi rattahoidla asus maja ees kase all. Reilika seisis oma isaga rataste juures ja rääkis, mida ta oli joonistanud ja näinud „Uurali kajas“.

Isa oli just oma portfelli kummipaelaga pakiraamile kinnitanud ja heitis pilgu muuseumi poole, ise lõuga mudides, millel kasvas paar päeva ajamata habe. Nad olid valmis koos koju sõitma, kuid see, mida Reilika oli rääkinud, tundus veider.

„See Karjala pussnuga?“ küsis isa üle.

„Too jah,“ kinnitas Reilika.

Isa suule kerkis kerge muie. Huvitav, millal tema tütar on hakanud lõunaeestlase moodi „toda“ ütlema? Ta ei öelnud siiski midagi ja jätkas tolletamise vaimus. „Too väits on üks väga väärtuslik ese. Sa arvad, et see on koopia?“

„Jess. Daa. Jah.“

Isa mõtles hetke tütre sõnade üle. Tema sisetunne ütles, et miski on valesti. „Mis sa arvad, kui me käiksime ikkagi „Uurali kajas“ ära ja lähme siis koju? Sobib?“

Reilikal polnud selle vastu midagi. Isa võttis oma portfelli ja nad seadsid sammud tagasi isa töökohta, kus ta oli ametis olnud alles mõne aasta, sellest asjast peale, kui uus muuseumihoone Raadi linnaossa endise lennujaama ühe maandumisraja otsa valmis sai.

„Uurali kajas“ tervitas neid käo nukker kukkumine. Isa ja tütar kõndisid otsejoones väitse vitriini juurde, vabandades külaliste ees, kes kulgesid rahulikumas tempos ühest saalist teise.

Reilika isa surus oma nina vastu vitriini klaasi ja mõmises õnnetu häälega, umbes nagu koer, kellele ei anta laua ääres süüa. Lõpuks läks isa üle inimkeelele. „Sul on õigus, Rellu. Siin ripub mingi väga hästi järele tehtud värgeldis.“

Seejärel pani ta portfelli maha ja otsis selle sügavusest mobiili. „Kuulame, mida Uku ütleb. Palun võta vastu … Tere, Uku! Kuule, ma olen „Uurali kajas“. – Kas sa oskad selgitada, miks Vanemuise väitse asemel on mingi julla? – Jah – noh, tule vaata, noh? – Tule jah … – No vot! – Vot-vot!“

Hämaras tunnelis oli kõhe oodata. Reilika pildistas mobiiliga väitse koopiat ja asus seda oma märkmikusse joonistama. Isa kõndis edasi ja kiikas teistesse vitriinidesse ning pomises, et teiste esemetega näib kõik korras olevat, vähemalt esmapilgul.

Peagi kostis eemalt: „Vabandust! Excusez-moi!“

Tunnelist tuhises välja tuttav mehekuju. See oli Uku, kes kihutas oma tõukerattal vitriini juurde, hüppas sõidu pealt kahe jalaga maha ja küsis: „Noh, mis siin lahti on?“

Reilika isa viipas käega noa vitriini poole ja sõnas: „Vaata ise!“

Uku suu vajus lahti ja suunurgad pöördusid alla nagu sulaval lumememmel. Ta sõrmed mudisid närviliselt sinimustvalge vapiga sõrmust ja käed värisesid kergelt. Sõrmus oli märk selle kohta, et Uku oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Reilika isa kandis samasugust ja omavahel kutsusid nad teineteist kaasvõitlejaks. Reilika ei teadnud päris täpselt selle sõna tähendust, aga see oli kuidagi seotud eestluse alalhoidmisega. Uku muutus järjest närvilisemaks, kui ta sai aru, et asi on väga kahtlane.

„Sa ei tea sellest midagi?“ küsis isa vaikselt.

„Ei …“ raputas Uku pead ning vaatas nõutult vitriini poole, „… sa jeevel küll!“

„Jeevel jah,“ nõustus Reilika isa.

„Kas sina avastasid vahetuse?“ küsis Uku Reilikalt, kes vastas malbe naeratusega.

„Väga tubli!“ kiitis Uku ning päris uudishimulikult: „Kuidas sa selle peale tulid?“

Reilika mõtles veidi ja vastas: „Jaspiseid pole. Silmades …“

„Õige!“ ütles Uku tunnustavalt. „Ehtsal väitsel on silmades jaspised. Seda kivi vedeleb Lapimaal nii et vähe pole. Väitse koopia kaunistamiseks on kasutatud mingit väga head pruuni värvitooni, aga see on ikkagi värv mis värv. Aga millest see koopia on tehtud … seda küll ei oska öelda.“

„Eks me näe,“ ütles Reilika isa. „Seda saame teada siis, kui teeme vitriini lahti. Uku, kas sa arvad sama mis mina, et oleme langenud varguse ohvriks?“

Uku naeratas virilalt nagu inkaõps, kui hääldasid tunnis sõnu ameerikapäraselt. Ta hääl oli väga murelik, kui ta ütles, et tema arusaamise järgi saabki tegu olla ainult vargusega. Seda polnud muuseumis ammu juhtunud. Uku teadis kõnelda, et viimati käisid pikanäpumehed ERMis siis, kui muuseum asus eelmises kohas Veski tänaval. Siis oli minema viidud ainult paar õllekappa ja selles oli süüdi üks tudengite punt, kes tõi need ise järgmisel päeval tagasi. Aga Vanemuise väits oli midagi muud. See oli üks „Uurali kaja“ uhkemaid eksponaate.

Lõpetuseks küsis Uku vaikselt: „Hardi, ega sa ei tea, kas Auli on veel majas?“

„Ma arvan, et ta läks juba ära. Kas sa tahad, et ma helistan talle?“

Uku kehitas õlgu ja vastas vaikse häälega: „Sa võid helistada.“

Hardi ehk Reilika isa hakkas numbrit valima, aga siis tõstis Uku kaks kätt püsti ja lausus kaeblikult: „Ma helistan ise. Mina vastutan ju selle näituse eest … Aga mida ma talle ütlen?“

„Ma ei tea,“ lausus Reilika isa. „Ütle, nagu on.“

„Äkki keegi tegi rumalat nalja?“ sekkus Reilika vestlusse.

„Uurime välja, aga, Rellu, ma arvan, et sa pead koju minema.“

Reilika ei öelnud seepeale sõnagi. Isa sai aru, et vaikimine ei tähenda nõusolekut.

„Kui siin on tegu vargusega …“ alustas isa.

Uku vaatas teda kaastundliku pilguga ja lisas: „Sa aitasid meid juba väga palju.“

„Olgu, ma lähen,“ sõnas tüdruk kuulekalt.

„Näeme õhtul! Ütle emale, et mul võib kaua minna.“

Reilika ei öelnud ikka midagi, vaid kõndis eemale, nagu paluti. Isa vaatas oma tütrele järele ja tundis rinnas kahetsuspistet. Ta teadis, et noavargus on selline müsteerium, mille lahendamine meeldiks tütrele ja tema salaklubile. Siiski arvas ta, et kui tegu on päris vargusega, tuleb uurimine jätta politsei hooleks.

Reilika viskas oma koolikoti kaarega selga ja kõndis välisukse poole, kuid keeras kassa juurest hoopis raamatukokku. Ta tundis end nii närvilisena, et ei saanud ega tohtinudki jalgrattaga sõita. Appi, ma olen liiga noor ärevushäirete jaoks, mõtles tüdruk.

Raamatukogus viibis ainult viis inimest. Üks neist oli kõhn noormees, kes joonistas midagi. Reilikat nähes kergitas ta pastakat ja ütles malbelt: „Tere!“

Reilika vastas pooltuttava poisi tervitusele. Porgandipunaste juustega ja lumivalge näoga poiss istus tihti raamatukogus. Ta oli tõsine mangafänn, sellest andsid teada Jaapani viguritega seljakott ja draakonipildiga T-särk. Isegi harali soeng ja pisikesed vuntsid tundusid kuidagi jaapanipärased. Juuksesalgud olid väga ebaühtlase pikkusega ja katsid veidi kentsakalt ühe silma. Poiss lõhnas nagu kommipood. Reilika ei saanud aru, kas lõhn tuleb parfüümist või Hubba Bubba närimiskummist.

Tüdruk võttis istet ühe vanaaegse laua juures akna ääres ja jätkas mobiiliga tehtud foto järgi Vanemuise väitse joonistamist. Töö käigus unustas ta kõik muu. Kui mõni aeg hiljem kostis väljast politseisireen, pööras Reilika pilgu aknast välja ja ohkas sügavalt. Kahju, et ta „Uurali kajast“ minema saadeti.

Vilkuritega masina u-aa-u-aa kostis järjest valjemini. Reilika märkas, et ka mangapoiss saali teises otsas oli akna juurde jalutanud ning jälgis tähelepanelikult politsei saabumist. Aknast oli näha Roosi tänava poolt lähenevat politseibussi. Kostis viimane viu-vou ja tekkis vaikus. Auto oli maja ees peatunud.

Poiss vaatas Reilika poole ja küsis: „Kas sa tead, mis toimub?“

Tüdruk kaalus, kas ta peaks oma avastusest võõrale poisile rääkima. Ta otsustas, et vahet pole, sest homme kirjutavad lehed sellest nagunii.

„Tean küll,“ vastas Reilika noogutades, „„Uurali kajas“ on üks ese ära kadunud. Varastatud, ma arvan.“

„Miks sa seda arvad?“ imestas poiss.

„Siin majas näeb ja kuuleb kõike,“ vastas Reilika ebamääraselt. Poiss käitus küll normaalselt, aga ühtäkki Reilika kahetses, et oli oma suu lahti teinud. Mingeid pikki vestlusi ei soovinud ta võõraga maha pidada.

Poisi pilk peatus hetkeks Reilika joonistusel. Seejärel jalutas ta sõnagi lausumata oma laua taha, nagu midagi poleks juhtunud. Järele jäi ainult puuviljanätsu lõhn.

Reilika pakkis oma asjad kokku ja kibeles majast välja. Ta tõusis üles ja hakkas raamatukogu ukse poole astuma, kuid poiss peatas ta küsimusega: „Vabandust, kas kõik on hästi?“

„Kõik on okei,“ vastas Reilika ja vaatas ka poisi joonistust, mis kujutas mingit maski.

„See on päris hea,“ ütles Reilika tunnustavalt.

„Ma olen cosplayer,“ teatas poiss ja lisas hetke pärast: „See on üks maski visand.“

„Kena,“ kiitis Reilika.

Poiss osutas käega Reilika joonistusplokile: „Sa joonistasid ka ilusa noa.“

„Aitäh!“ tänas Reilika. „Mulle meeldib vahel kritseldada.“

„See on ikka kohe väga ilus noapilt. Vabandust, aga kas see pilt on seotud selle vargusega?“

Reilika vaatas üllatunult poissi, kes ristas käed rinnale. Tüübi silmad olid nagu unepunased. Kas öösiti joonistamisest? Pisikesed vuntsid, harali soeng ja väga hele nahk rõhutasid tema räsitud kunstniku välimust.

„Jah,“ alustas Reilika, varjamata oma üllatust. „See on küll see ese, mis varastati. Kuidas sa ära arvasid?“

„Lucky guess,“ vastas mangapoiss inglise keeles ning jätkas kohe emakeeles: „Mida sa sellest vargusest tead?“

„Ei midagi,“ poetas Reilika ja jäi korraga kurvaks. Just praegu arutavad isa, Uku ja politseinikud vitriini juures vargust ja teda ei lubata sinna juurde, kuigi tema oli see, kes varguse avastas. Seiklus libises sõrmede vahelt ära. Mis võiks olla hullem noordetektiivile? Sellest ei tahtnud ta muidugi selle suure poisiga rääkida, kelle nimegi ta ei teadnud.

Poiss alustas uuesti vestlust: „Ma vist tean, kes sa oled. Oota, ma mõtlen veidi. Sinu isa on Hardi.“

Reilika noogutas ja äkitselt hakkas malbe poiss lõbusalt naerma. Ta oli nii õnnelik õige vastuse üle, nagu see olnuks võiduvastus mõnes televiktoriinis.

„Minu nimi on Tugan. Minu vanaema on selle muuseumi direktor,“ jätkas poiss.

„No tore on,“ vastas Reilika ükskõikselt.

„Sa käid ka siin tihti pärast kooli,“ tõdes poiss.

„Vahel,“ täpsustas Reilika ja mõtles, mida tarka lisada, sest vanema poisiga rääkides võiks ju endast pigem aruka inimese mulje jätta. Tüdruku pilk eksles suure raamatukogu maast laeni ulatuvatel riiulitel. Raamatutele oli riiulitel veel ruumi. – Kuidas siit minema saada, mõtles ta endamisi.

Korraga pakkus poiss Reilikale mingit piklikku roosat kõrsikut, mille ta võlus välja jaapani hieroglüüfidega kaetud karbikesest.

Keeldumine tundus ebaviisakas ja nõnda võttis Reilika kõrsiku vastu, aga sööma ei hakanud, vaid hoidis seda käes nagu säraküünalt. Ta sai aru, et see oli mingi Jaapani maiustus, aga kuna ta polnud sellist varem maitsnud, ei hakanud ta igaks juhuks seda poisi juuresolekul mekkima. Äkki on roosa kõrsik paha maitsega ja kuhu ta selle siis paneb.

Mangapoiss Tugan kummardus veidi ette ja sosistas: „Ma tean, et sa oled detektiiv.“

„Kes nii ütleb?“ päris Reilika.

„Mul elab sõpru Supilinnas,“ ütles poiss kavala näoga.

Reilikale aitas. Ta ajas selja sirgu ning luiskas, et tal oli vaja kiirustada juuksurisse ja poodidesse. Ükskõik mida poiss ka ei teadnud, salaselts Rampsu teemat ei kavatsenud ta küll ühegi võõraga ette võtta.

Reilika astus majast välja ning kõndis rattahoidla poole. Oma ratta juurde jõudes maitses ta roosat kõrsikut. Glasuuri all oligi küpsis ja maitsel polnud alguses vigagi, aga pärast jäi suhu kummaline kleepuv tunne. Jaapani kõrsik oli sama veider nagu selle kinkija.