Читать книгу Kuu - Mikk Sarv - Страница 7

Milleks tasub Kuud tunda?

Elame alates Teisest maailmasõjast maailmas, kus valdavalt valitseb usk inimese ja looduse mõjutatavusest teaduse ning tehnika saavutuste toel. See on jätnud sügava jälje nii meie tervisele kui ka loodusele meie ümber. Haiguste ravi keemiliste ja kirurgiliste vahenditega on olulisem kui tervena elamine, maavarade kaevandamine ja põllumajandus on olulisemad kui loodusega koos elamine. Sellised eelistused on muutnud meie ajataju – meie jaoks pole enam erilist tähtsust aastaaegade vaheldumisel, isegi öö ja päeva vaheldumise tasandab elektrivalgus inimasulates. Suurem osa inimkonnast elab tänapäeval linnades, mis on öösel valgustatud, mistõttu pole võimalik näha ega tundma õppida ei taevatähti, planeete ega Kuu liikumist taevavõlvil. Ometigi on inimesed, kes tähelepanelikult järgivad looduses ja taevalaotuses toimuvaid muutusi, suutnud elada rõõmsalt ja täisväärtuslikult, haigestumata ise ja vigastamata loodust ning teisi enda ümber.

Selline eluviis on olnud omane paljudele rahvastele ja kultuuridele. Meiegi esivanemad pole siin erandiks. Küll on vägagi kirev ning eripalgeline see teadmiste hulk, mis Kuu kohta on kõneldud ja kirja pandud. Selles pole midagi imelikku – Kuu liikumine ning mõjud ongi sedavõrd kummalised ja mitmekesised, et igaüks kirjeldab ja tajub neid veidi erinevana. Oluline selle juures on aga püüd elada kooskõlas muutuva ajaga, nii nagu Päike, Kuu ja aastaaegade vaheldumine seda kujundavad.

Kuidas Kuud tunda?

Kuud päris täpselt tundma õppida polegi vist võimalik. Selleks on ta liialt keerukas ja mitmepalgeline. Erinevad Kuuga seotud ajatsüklid ulatuvad pikkuselt sadadesse, tuhandetesse ja isegi kümnetesse tuhandetesse aastatesse. Kuid siiski on põnev õppida selgeks erinevaid Kuuga seotud aja­arvamissüsteeme ning teada saada, kas nendel on ka mingi isiklik mõju. Siin kehtib tõdemus, et igaüks meist on ainulaadne, kordumatu olevus ning ehkki me saame üksteise kogemustest õppida, on lõplik valik ja arenemise tee igaühel isemoodi.

Kuu annab end tunda mitmel erineval moel. Mõnele tähendab see unetust täiskuu ajal, teisele halvemal juhul peavalusid või mõne muu tõve korrapärast ägenemist. Kõik viljakas eas naised, kes pole lapseootel, peavad kord kuus toime saama kuupuhastusega – juba nimetus ise viitab seosele Kuuga. Väidetavalt suureneb täiskuu ajal ka kuritegevus ja võimenduvad inimeste vaimse tervise häired. Kuigi seda pole seniajani suudetud statistiliselt tõestada, on hädaabitelefonil valves olnud ja kõnesid vastu võtnud inimesed seose olemasolus veendunud.

Üsnagi ühtne on kasvava ja kahaneva Kuu mõju tajumine. On inimesi, kelle jaoks algab kasvava Kuu mõju tajumine juba mõni tund pärast Kuu loomist ning kulmineerub kolm päeva enne täiskuud. Samamoodi võidakse kahaneva Kuu mõju tajuda varsti pärast täiskuuhetke, misjärel see pidevalt kasvab, kuni uue kuuloomiseni on jäänud kaks-kolm päeva. Sellisest mõjust lähtudes on kavandatud ka oma tegemisi ja toimetamisi: kõike, mida tahetakse näha kasvamas, tehakse Kuu kasvamise ajal, ja kõike, mida tahetakse näha kadumas, näiteks segadust toas, püüdes seda koristada, tehakse Kuu kahanemise ajal.

Sellise üldise taju kõrval on eriti Lõuna-Eestis tajutud kuut erinevat Kuu aega, nn kõvu ja pehmeid aegu. Nii kasvava kui kahaneva Kuu sees on kummaski üks kõva ja üks pehme aeg, lisaks sellele on Kuu loomise aeg pehme ja täiskuu aeg kõva aeg.

Veelgi üksikasjalikum Kuu mõjude jälgimine peab silmas Kuu liikumist läbi sodiaagimärkide, millest igaühes on Kuu kaks-kolm päeva. Sodiaagimärkidega seonduv rikkalik pärimus annab laialdased võimalused tõlgenduste ning seoste leidmiseks. Näiteks seostatakse erinevate sodiaagi­märkidega erinevaid elemente (tuli, maa, õhk ja vesi), erinevaid taimeosasid (vili, juur, õis ja leht), erinevaid toitaineid (valgud, sool, rasvad ja süsivesikud) ning erinevaid päeva omadusi (soe, külm, valge ja niiske). Samuti on leitud kõikide sodiaagimärkide seoseid erinevate kehaosadega.

Kõige olulisem selle juures tundub olevat lähedalolek Kuule, sellele mõtlemine ja sellega arvestamine. Nii nagu lauldakse muistses Kuu loitsus:

Kuukene, kullakene,

armas aotähekene,

võta minno hindäle!

Saas mu kihä kinmäs,

jahumatt jaksas!

Kui ma jälgin üksikasjalikult Kuud, ükskõik millise reeglistiku järgi, kuid jälgin pühendunult, tähelepanelikult ja pidevalt, siis saangi ma Kuu omaks, Kuu võtab mu endale. Nii saab mu keha terveks ja kindlaks ning mu toiduvaru ja elatis toekaks.

Loitsus pöördutakse ka Aotähe poole. Aotäheks nimetati kaheksakanda, kaheksaharulist tähte. See märk viitab kaheksale ilmakaarele ja sedakaudu ka kaheksale erineva mõjuga ajale ööpäevaringis ning aastaringis. Kaheksa ilmakaart seonduvad omakorda kaheksa vana-vana-vanemaga, nii et kui Aotäht võtab paluja endale, on ta heas sidemes esivanematega kõigis tuultes ja ilmakaartes.

Äsja taevasse ilmunud kuusirp, mis mõne tunni järel kaob. 1.04.2014.

Foto: Martin Vällik.

Kasvava Kuu pehme aja algul paistab Kuu õhtutaevas poolkuuna. 15.07.2013. Foto: Martin Vällik.

Meie pärimusliku maailmapildi järgi on Kuu muutumist tajutud kuueosalisena. Kahjuks on see taju ähmastunud koos trükitud kalendrite kasutuselevõtuga, kus märgitakse ära neli kuutsükli hetke: Kuu loomine musta täidetud ringi ehk kettaga, esimene veerand paremale kaarduva kuusirbiga, täiskuu valge kettaga ja viimane veerand vasakule kaarduva kuusirbiga. Pärimusteadete järgi on võimalik mõista, et nii täiskuuaega kui ka Kuu loomise aega on tajutud mitte hetke või ühe päevana, vaid mitmepäevase perioodina. Samuti on mitmepäevaste erineva mõjuga aegadena tajutud kahte erinevat aega Kuu kasvamise ja Kuu kahanemise ajal.

Nii võib Kuu erinevatest aegadest leida muistse ajaarvamise, mille järgi oli nädalas viis päeva. Selliseid viiepäevaseid nädalaid oli kokku kuus.

Esimese nädala esimene päev algab õhtuga, kui päikeseloojangu järel ilmub esimest korda taevasse õhuke paremale kaardunud kuusirp. Sellega algab kasvava Kuu kõva aeg, mille mõju on kõige suurem kolm päeva.

Järgnevad kaks üleminekupäeva – just samamoodi nagu seitsmepäevase nädala lõpus on laupäev ja pühapäev ülemineku- ehk vahepäevadeks. Nüüd on õhukesest kuusirbist saanud juba poolkuu, mis tõuseb taevasse õhtul.

Sellega algab kasvava Kuu pehme aeg, mis on eriti mõjus esimesed kolm päeva. Kuu paistab sel ajal kergelt lopergusena – paremal pool on terve kaar ja pahemal poolkaar.

Kasvav poolümar Kuu võib olla taevas ka päeval. 7.06.2014 ja 10.04.2014.

Fotod: Martin Vällik.

Täiskuuaja algus. Täiskuu hetkeni on jäänud kaks päeva. 8.08.2014.

Foto: Martin Vällik.

Järgnevad taas neljas ja viies päev üleminekupäevadena ning ongi käes täiskuuaeg.

Täiskuu, mida on nimetatud ka poissmeeste päikeseks, on taevas kõige kõrgemal südaöösel.

Täiskuu kõva aeg on kõige mõjusam esimesed kolm päeva, neljas ja viies päev viivad edasi järgmisse viiepäevasesse nädalasse, mis on kahaneva Kuu pehme aeg. Seda aega on nimetatud ka mäda ajaks. Kuu tõuseb kõige kõrgemale taevasse pärast südaööd, ta kuju on taas lopergune, kuid nüüd on terve kaar pahemal ja poolkaar paremal.

Ka mäda aja nädala mõju on suurim esimesed kolm päeva, neljas ja viies päev lõpetavad selle aja ja viivad järgmisse, vanakuu kõvasse aega, mis algab poolkuuga, mille kumerus on pööratud pahemale.

Kuu hakkab end pärast täiskuud koomale tõmbama, algab kahaneva Kuu pehme ehk mäda aeg. Selle kohta on öeldud, et Kuul on seamagu ees – tõepoolest liigub Kuu taevas nagu tüse taluperemees, suur kõht ees.

9.05.2015. Foto: Martin Vällik.

Vana poolkuu ehk viimane veerand, kaks järjestikust pildistamist. Joont Kuu heleda ja tumeda osa vahel nimetatakse terminaatoriks. Kuu tumedal poolel on näha Maa pealt tagasi peegeldunud päikesevalgus, nn tuhkvalgus. 9.12.2014. Fotod: Martin Vällik.

Kuu on seamaos – alanud on kahaneva Kuu pehme ehk mäda aeg. 28.09.2013. Foto: Martin Vällik.

Vanakuu sirp hommikutaevas. 20.11.2014. Foto: Martin Vällik.

See on kuuringi eelviimane, viies nädal. Kuu paistab nüüd taevas hommikul päikesetõusu aegu pahemale pööratud sirbina.

Koiduaegu võib näha, kuidas kuusirp on taevas nagu kaardus katuseräästas ja tõusev Päike on kogu silmapiiri pannud punaselt õhetama, nagu oleks ilmaruumil punane põrand all. Ehk on siit pärit kaunis kujund meie regilaulus „Tuule tuba”, milles öeldakse, et „Kuu on pealla katuseksi” ja „Päike alla põrandaksi”. See aeg on vanakuu kõva aeg, kus on hea kõik poolelijäänud tegemised lõpetada, koristada ja puhastada kodud ning tööpaigad.

Kuuringi viimane, kuues nädal on uue Kuu loomise nädal ja pehme aeg.

Kuna terves kuuringis on keskmiselt 29,53 päeva, siis peab igas teises kuus üks päev vahele jääma ehk kaduma. Siit võib olla pärit kadureede nimetus.

Suvel ja talvel

Tänapäeval heidame Kuule pilgu haruharva ja sestap kipuvad meelest minema ka lihtsad tõsiasjad. Nagu see, et täiskuu paistab taevas alati Päikese vastas ja kui suvel on Päike kõrgel taevas, siis käib täiskuu üle taeva madalalt nagu talvine Päike. Ning vastupidi: kui talvel tõuseb Päike vaid kuueks tunniks silmapiirist veidi kõrgemale, siis käib täiskuu kõrgelt üle öötaeva nagu suvine Päike.

Küllap meenuvad igaühele pakaselised talveööd, mil täiskuu särab kõrgel keset taevast. Ehk on just sellest tekkinud täiskuu seostamine külma ja pakasega.

Täiskuu tõuseb südaööl Päikesest kõrgemale alates sügisesest pööripäevast septembri lõpul. Iga järgmine täiskuu tõuseb eelmisest kõrgemale.Kõige kõrgemale jõuab detsembri-jaanuari täiskuu, järgmised täiskuud veebruaris ja märtsis on juba madalamal. Pärast kevadist pööripäeva märtsis on talve ja täiskuu ülemvõim murtud – nüüd ei suuda täiskuu enam tõusta taevas kõrgemale kui Päike.

See võib olla ka põhjuseks, miks just see täiskuu on ülestõusmispüha ehk lihavõtte ajaks. Juudid pühitsevad siis Egiptuse orjusest vabanemist ning esimest odralõikust, kristlaste jaoks on see Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmise püha. Paljud rahvad tähistavad seda kui talvest ja külmast võitu saamise püha. Sellest täiskuust edasi ei too täiskuud enam öödesse kõledust ja jäisust.

Mai täiskuu on veelgi madalamal ja juuni-juuli täiskuu võib jääda päris märkamata – ta tõuseb vaevaliselt hiigelsuure ja punasena vaid mõneks tunniks lõunataevasse.

Suvise pööripäeva järel hakkavad täiskuud öötaevas taas kõrgemale tõusma.

Kõige kaunimad on augustikuised täiskuuööd, kui ilm on soe, öö juba piisavalt pime ja Kuu lummavalt kirgas.

Veelgi eredamalt tuleb suvise ja talvise täiskuu vahe esile teisel pool polaarjoont, kus suvise polaarpäeva aegu täiskuu ei tõusegi üle silmapiiri ning talvise polaaröö aegu võib täiskuud näha ööpäev läbi taevas ringlemas.

Ajaarvamine Kuu järgi

Kuust lähtuv ajaarvamine on üle kümne tuhande aasta vana. Lõuna-Prantsus­maa Lascaux’ koopamaalinguid tõlgendades on saksa teadlane dr Mic­hael Rappenglück tuvastanud muistse, viieteist tuhande aasta vanuse kuu­kalendri. Sellel on kujutatud kappavat hobust, mida ümbritsevad 29 täppi – need väljendavad teadlase tõlgenduse kohaselt kuutsükli päevi.

5. sajandil eKr kirjeldasid Babüloonia astronoomid nn Sarose tsüklit – veidi enam kui 18 aasta ja 11,3 päevast ajavahemikku, mis koosneb 223 lunatsioonist. Sellise ajavahemiku järel korduvad varjutused, kus Kuu, Maa ja Päike on ühel joonel. Kui Kuu on Maa ja Päikese vahel (see on Kuu loomise ajal), toimub päikesevarjutus. Kui Maa on Kuu ja Päikese vahel (see on täiskuu ajal), toimub kuuvarjutus. Kuna Sarose tsükkel kestab 6 tundi kauem kui täisarv päevi, kulub kolm tsüklit ehk 54 aastat ja 34 päeva, enne kui kuu- või päikesevarjutus on nähtav maakera samas punktis. Järgmist Sarose tsükli kuuvarjutust on oodata 2022. aastal. Sarose tsükli kuu- ja päikesevarjutuste vahe on 9 aastat ja 5,5 päeva ehk pool Sarose tsüklist.

Lascaux’ koopamaaling Prantsuse Püreneedes, millel dr Michael Rappenglück näeb muistse kuukalendri kajastust.

Nüüdisaegne ruunikalender puuplaatidel. Foto: Mikk Sarv.

Kreeka astronoom Meton avastas 5. sajandil eKr, et 235 kuutsükli järel ehk üsna täpselt 19 aasta järel langevad Kuu loomised päikeseaasta samadele päevadele. Seda seaduspära teadsid juba varem ka Babüloonia ja Hiina täheteadlased. Keskajal kasutati Metoni tsüklit ülestõusmispühade aja määramiseks ja selle järgi märgiti meie puukalendritesse 19 erinevat kuuloomispäeva ruuni. Kui oli teada, milline ruun vastava aasta Kuu loomisi tähistab, oli hõlpus teada saada kõiki selle aasta Kuu loomisi.

Selline kalender on praktiliselt igavene. Nende aastate numbreid ühest üheksateistkümneni nimetati kuldseteks arvudeks. Ükskõik millise aasta kuldse arvu leidmiseks tuleb aastaarv jagada üheksateistkümnega ja jagatise jäägile liita üks. Näiteks 2016 jagatud 19-ga annab tulemuseks 106, jääk on 2, liites sellele 1, saame selle aasta kuldseks arvuks 3. Kuldse arvu (numerous aureus) mõistet kasutas 1152. aastal saksa kirjanik, helilooja ja usutegelane Hildegard Bingen oma teoses „Ordo virtutum” („Vooruste mäng”).

Kuuga seotud aastatsüklid võivad ulatuda tuhandetesse aastatesse.

Näiteks on viimase kahe tuhande aasta jooksul kaheksa korda kordunud nn verekuu nelikud ehk tetraadid, mil neli järjestikust täielikku kuuvarjutust toimuvad kahe aasta jooksul juudi kalendri olulistel pühadel. Iga säärase verekuude tetraadi ajal on toimunud juudi rahva ajaloos pöördelised sündmused.

Ka lühemad ajavahemikud on Kuu tundmise juures olulised. Ühest võtmelisest kuuvarjutusest teiseni võib kuluda mitusada aastat, samas võib see vahe olla vaid kümnete aastatega mõõdetav. Kevadise ja sügisese täieliku kuuvarjutuse vahele jäävad mõned kuud, Kuu loomisest täiskuuni kaks nädalat. Kuuvarjutus ise kestab mõned tunnid.

Kuusirp märgina

Täht (või tähed) ja kuusirp erinevates kombinatsioonides moodustavad põhiosa sümbolitest, mida võib ohtralt leida antiikmaailmas, eelkõige Vahemere idakaldal, Pärsias ja Kesk-Aasias.

Hiljem leidis kuusirbi märk laiema kasutuse türklaste rahvussümbolina Osmanite impeeriumis selle läänelikumaks reformimise käigus aastail 1839–1876. Impeeriumi lipp valge kuusirbi ja viisnurkse tähega punasel taustal võeti kasutusele 1844. aastal ja on väheste muudatustega tänapäevani Türgi riigilipuks.

Araabia Ühendemiraatide pealinna Abu Dhabi mošee minarett islamiusu sümboliks oleva kuusirbiga. Foto: Alamy.com

Türgi riigilipp kuusirbi ja tähe kujutisega. Foto: Alamy.com

Ka teised kunagisse Osmanite impeeriumisse kuulunud riigid kasutavad seda märki, nende hulgas Tuneesia (1931), Liibüa (1951–1969 ja alates 2011), Alžeeria (1958). 20. sajandil võeti see sümbol kasutusele veel mitme riigi lipul, nagu Aserbaidžaan (1918), Pakistan (1947), Malaisia (1948) ja Mauretaania (1959).

1950. aastatel hakati seda märki pidama islamiusuliste kogukonna märgiks. Tähe ja poolkuu sümboli tähendust Liibüa lipul selgitati nõnda: „Poolkuu on islamikalendris kuu alguse märgiks. See toob taas meelde prohvet Muhamedi rännaku kodust maailma, et levitada islamiusku ning õpetada õigluse ja vooruse põhimõtteid. Täht tähistab meile naeratavat lootust, meie sihi ja eesmärgi ilu ning meie Jumalasse uskumise valgust meie maal, selle väärikust ja auväärsust, mis valgustab meile teed ja lõpetab pimeduse.”

1970. aastatel võtsid selle märgi omaks araabia rahvusluse või islamiusu liikumised, nagu Araabia Islami Vabariik (1974) ja Ameerika Islamiriik (1973).

Sirpi kasutati eesti rahvapärimuses maagilise esemena – eks ole see tööriist ju aastatuhandeid meie esivanemaid teeninud olulise ja raske vilja­koristuse aegu. Sirbile lauldi, et see jõudsamalt ja kergemini läbi vilja lõikaks. Lõikuse ajal ennustati sirpi üle õla heites tulevikku – kelle sirp kaugemale lendas, sai kiiremini mehele; kelle sirp otsapidi mulla sisse läks, seda ootas enneaegne surm. Ka Kuu esimene ja viimane faas on endale nime saanud selle tööriista järgi. Aega, kus Kuu paistab sirbina, peeti kõvaks ajaks, nii nagu ka sirp on kõva ja terav ning lõikab vahedalt vilja.