Читать книгу Sõna jõud - Mikk Sarv - Страница 23

Haned läksid, halvad ilmad, ütleb vanasõna. Ja õige ta on – kui viimased haned on taeva all, siis läheb ilm tõsiselt halvaks. Tuuleiilid kisuvad viimaseid heledaid lehti puudelt, vihma valab ikka ja jälle.

Aga haned pole selles süüdi, et ilm nende lahkumise järel halvaks pöörab. Pigem vastupidi – kuniks haned on meiega, püsib ka ilm õdusa ja heana. Soome põhjaosas Inari järve ääres teavad saamid, et hani on puhtaim, kauneim ning Jumalale lähim lind.

Sama on tõdenud ka paljud teised rahvad maailmas. Tiibeti suutra „Rumalusest ja tarkusest“ jutustab loo, kus Buddha koos munkadega muudavad end hanedeks ja lendavad, kuhu vaja. Marid Volga jõe ääres laulavad valgest emahanest, kes veel valgem kui valge. Hiina „Muutuste raamatus“ kirjeldatakse tütarlapse abiellu jõudmist hane võrdkuju kasutades. Karjalas Äänisjärve kaljujoonistel on haned ja luiged keskseks motiiviks. Hanede ja luikede mängu mängivad lapsed lasteaedades tänapäevani, selle mängu algkuju on jäädvustatud nelja tuhande aasta vanustel kaljujoonistel. Hanerasv on tõhus vahend küha ja kopsuhädade ravimiseks. Muhu saarel ja Lääne-Eestis on tuntud hanedeks käimine kadripäeval ja jõuluajal. Hani on väärikas eeskuju ja kaitsevaim. Kuidas aga saada lähedaseks hanedele?

Seda tehakse lauldes, mängides, kahjates, hanesid vaadeldes ja kodus pidades.

Meie regilauludes nimetavad noored neiud end meelsasti hanedeks. Müütiline laul „Haned kadunud“ kirjeldab, kuidas teises ilmas süüakse haneliha leivana ja juuakse verd õllena – üsna samamoodi, nagu kirikus armulauaimes muutub leib Kristuse lihaks ja vein tema vereks.

Hani on valguse, tarkuse ja Päikese võrdkujuks nii meie pärimuskultuuris kui ka üle maailma. Arvatakse, et sõna lind ongi algselt tähendanud hane. Ka Linnutee on mitmete hõimurahvaste jaoks Hanede tee. Kui hani on Päikese võrdkujuks, siis sobibki hästi nimetada Linnuteed tema miljardite tähtedega Hanede teeks.

Rootsi kirjanik Selma Lagerlöf kutsus oma romaanis „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“ haned koguni lastele maateadust õpetama. Peamiseks õpetajaks on vana emahani Rootsi Saamimaalt – Akka Kebnekaisalt. Akka tähendab saami keeles vanamemme, Kebnekaisa on Rootsi kõrgeim mägi, mille tipul ei sula lumi ka suvel. Selliseid mägesid kutsuvad saamid Kaisadeks.

Tänapäeval on igaühe lähim kokkupuude hanedega küllap hane udusulgedest patjade kaudu, mis sügava ja mõnusa ööune tagavad, viies magaja muistsete muinasjuttude radadele – miks mitte ka Saamimaa lumistele mäetippudele.