Читать книгу Pariisi kõht - Émile Zola - Страница 4

Sügavas vaikuses veeresid mööda tühja avenüüd Pariisi poole aedviljakasvatajate vankrid rütmilise rattamürina saatel, mille kaja peksis kahel pool ähmaste jalakaridade taga uinuvate majade fassaade. üks koorem kapsastega ja teine hernestega oli Neuilly sillal liitunud kaheksa naeri- ja porgandivankriga, mis tulid Nanterre’ist; hobused kõndisid omatahtsi, pea maas, ühtlasel laisal kõnnakul, mida tõus veelgi aeglustas. üleval, kõhuli aedviljakoorma otsas ja kaetud kitsa musta ja halli triibuga keepidega, tukastasid voorimehed, ohjad randme ümber keeratud. Varjupinnast esile kerkinud gaasilatern heitis valgust kinganaeltele, kitli sinisele mansetile, mütsinokale, mis vilksatasid keset punaste porgandi- ja valgete naerikimpude, herneste ja kapsaste roheluse määratut õilmitsemist. Ja teel, naaberteedel, ees- ja tagapool, teatas kauge rattamürin samasugustest vooridest, laadungi saabumisest kell kaks hommikul läbi pimeduse ja sügava une, hällitades pimedat linna söögikraami möödumise mühinaga.

Rivi eesotsas astus Balthazar, proua François’ hobune, liiga paks loom. Hobune sammus pooleldi magades ja kõrvu lingutades, kui äkki Longchamp’i tänava kohal võpatas hirmust ja tardus oma nelja jalaga paigale. ülejäänud loomad põrkasid peaga vastu ees liikunud koormaid ja rivi jäi seisma keset rauakolinat ja ärganud veomeeste kirumist. Proua François istus, selg vastu aedvilja ette pandud planku ega näinud midagi pahemalt poolt tulevas kasinas helenduses, mida heitis väike neljakandiline latern, valgustades ainult Balthazari läikivat külge.

“Hei, mammi, lähme edasi!” karjus mees, kes oli ennast naeriste peal põlvili ajanud. “Jälle mõni purjus siga.”

Proua François oli kummardunud, ta oli märganud paremal pool peaaegu hobuse jalgade all tumedat kogu, mis tõkestas tee.

“Inimesi ei või alla ajada,” ütles ta maha hüpates.

Maas lamas üks mees täies pikkuses, käed laiali, näoga tolmu kukkunud. Ta paistis erakordselt pikk, kõhn nagu raagus oks; lausa ime, et Balthazar polnud teda kabjahoobiga pooleks löönud. Proua François arvas, et mees on surnud; ta kükitas mehe juurde, võttis ta käe ja tundis, et see on soe.

“Hei, mees!” ütles ta leebelt.

Veomehed läksid kärsituks!... See, kes oli ennast naeriste keskel põlvili ajanud, põrutas oma käriseva häälega:

“Andke talle piitsa, mammi!... Täis kaaninud ennast, kuradi siga! Lükake ta rentslisse!”

Mees oli vahepeal silmad lahti löönud. Ta vaatas proua François’d ehmunult ega liigutanud ennast. Naine mõtles, et ilmselt on mees tõesti purjus.

“Te ei tohi siia jääda, hobused tallavad teid surnuks,” ütles ta mehele. “Kuhu te tahtsite minna?”

“Ma ei tea...“ vastas mees väga tasa.

Siis, pingutades end, ja ärevil pilguga:

“Ma läksin Pariisi, ma kukkusin, ma ei tea...”

Naine nägi teda juba paremini; mees oli haletsusväärne omamustade pükste ja musta redingotiga, mis mõlemad olid räbaldunud ning paljastasid ta lihata luid. Jämedast kalevist must nokats, kartlikult kulmudele tõmmatud, jättis nähtavale kaks suurt kummaliselt mahedat pruuni silma karmis ja vaevatud näos. Proua François’ meelest oli ta tõepoolest liiga kõhn, et olla joonud.

“Ja kuhu te Pariisis tahtsite minna?” küsis naine uuesti.

Mees ei vastanud kohe; see pärimine häiris teda. Ta näis järele mõtlevat, siis ütles kõheldes:

“Sinna, Keskturu poole.”Ta oli püsti tõusnud lõpmatu vaevaga, ja paistis, nagu tahaks ta oma teed jätkata. Aedviljakasvataja nägi, kuidas ta vaarudes vastu vankriaisa toetus.

“Te olete väsinud?”

“Jaa, väga väsinud,” pomises mees.

Siis läks naise hääl järsuks ja kuidagi pahaseks. Ta tõukas meest,öeldes:

“Kähku, ronige vankrisse! Te raiskate meie aega! Ma lähen Keskturule, laadin teid seal koos oma aedviljaga maha.”

Ja et mees ajas vastu, siis vinnas ta tolle oma tugevate kätega üles ja viskas porgandite ja naeriste peale, olles juba päris vihane ja karjudes:

“Kas saab juba ükskord rahu! Te tüütate mind, mu armas... Ma ju ütlesin teile, et lähen Keskturule! Jääge magama, ma äratan teid üles!”

Naine ronis jälle vankrile, naaldus vastu planku, istudes poolviltu; ta võttis Balthazari ohjad ja hobune hakkas uuesti liikuma, endistviisi poolunes ja kõrvu lingutades. Teised vankrid tulid järele ja voor jätkas aeglast liikumist pimeduses ning rataste põrin peksis taas vastu uinunud majade fassaade. Veomehed vajusid taas unne oma keepide all. Too, kes oli proua François’ga rääkinud, heitis porisedes pikali:

“On jama, kui pead veel joodikuid kah üles korjama!... Teie, mammi, olete üks kange mutt!”

Vankrid veeresid, hobused sammusid omatahtsi, pea norus. Mees, kelle proua François oli üles korjanud, lamas kõhuli, pikad jalad peitunud vankri tagaosa täitvasse naerikuhja; ta nägu oli surutud keset ilusat porgandilasu, mille pundid end laiutades ülespoole sirutasid; ja kurnatult, haarates laiali kätega määratut aedviljakoormat hirmust, et mõni raputus võib ta maha paisata, silmitses ta enda ees olevat kahte lõputut gaasilaternate rida, mis liginesid ja segunesid seal päris üleval, teiste arvutute valgusallikate seas. Silmapiiril hõljus määratu valge vine, mähkides magava Pariisi kõigi nende leekide säravasse aurupilve.

“Ma olen Nanterre’ist, mu nimi on proua François,” ütles aedviljakasvataja veidi aja pärast. “Sestpeale kui kaotasin oma mehe, vaesekese, käin igal hommikul Keskturul. Ah, see on ränk!... Aga teie?”

“Mu nimi on Florent, ma tulen kaugelt...” vastas tundmatu kohmetult. “Ma palun vabandust: ma olen nii väsinud, et mul on raske rääkida.”

Mees ei tahtnud juttu ajada. Ja naine jäi vait, lastes ohjad kergelt lõdvaks Balthazari seljal, kes jätkas oma teed nagu tundes iga sillutisekivi. Vahtides ainiti Pariisi tohutut valgusekuma, mõtles Florent loole, mida ta varjas. Põgenenud Cayenne’ist^[1], kuhu detsembripäevad^[2] olid ta paisanud, hulkunud kaks aastat ringi Hollandi Guajaanas, ihates meeletult tagasi tulla ja kartes keisririigi politseid, oli tal nüüd lõpuks silme ees kallis suurlinn, mida ta oli nii väga taga nutnud, nii väga igatsenud. Ta peidaks end sinna, elaks seal oma kunagist rahulikku elu. Politsei ei saaks midagi teada. Pealegi, seal kaugel oleks ta surnud. Ja ta meenutas oma saabumist Le Havre’isse, kui tal oli jäänud vaid viisteist franki taskuräti nurka. Kuni Rouenini võis ta sõita postitõllaga. Rouenist, kus talle oli jäänud vaevalt kolmkümmend sou’d, liikus ta edasi jalgsi. Kuid Vernonis ostis ta viimase kahe sou eest leiba. Sestpeale ei teadnud ta enam midagi. Ta arvas, et oli maganud mitu tundi kraavis. Ta oli pidanud sandarmile näitama pabereid, mille ta oli endale muretsenud. Kõik see tantsiskles ta peas ringi. Vernonist edasi oli ta tulnud söömata, äkiliste raevu- ja ahastushoogudega, mis sundisid teda närima lehti hekipõõsastelt, millest ta mööda kõndis; ja ta sammus edasi, haaratud krambi- ja valuhoogudest, kõht kokku tõmbunud, silme ees must. Tema jalgu oleks otsekui edasi tõmmanud, kuigi ta ise seda ei taibanud, Pariisi pilt seal kaugel, väga kaugel silmapiiri taga, kus linn teda kutsus, kus ta teda ootas. Kui ta jõudis Courbevoie’sse, oli päris pilkane öö. Pariis, mis oli just nagu musta maa ühte nurka langenud tükike tähistaevast, näis talle range ja otsekui pahane tema tagasituleku üle. Siis tuli talle nõrkushoog peale, ta sammus värisevate jalgadega nõlvakust alla. Minnes üle Neuilly silla, nõjatus ta vastu rinnatist, kummardus Seine’i kohale, mis veeretas oma tintjaid vooge tumenenud kaldamassiivide vahel; punane latern veepinnal jälgis teda otsekui veritsev silm. Nüüd tuli tal mäkke ronida, jõuda Pariisi seal päris üleval. Avenüü tundus talle mõõtmatu. Sajad ljööd, mis ta oli läbinud, oli olnud tühiasi; see lõpujupp ajas ta meeleheitele, ta ei jõua eales sinna üles valgusega kroonitud tippu. Sile avenüü laius oma kõrgete puuderidade ja madalate majadega, laiade ja hallide, oksavarjudest laiguliste kõnniteedega, ristuvate tänavate mustade aukudega, kogu oma vaikuse ja kõigi oma varjudega; ja ainult sirged, kindla vahemaa järel paiknevad gaasilaternad elustasid oma lühikeste kollaste leekidega seda surmakorbe. Florent ei saanud enam edasi, avenüü pikenes üha, tõukas Pariisi kaugele sügavasse öösse. Talle tundus, et gaasilaternad oma ainsa silmaga jooksid vasemal ja paremal, viies kaasa tee; ta komistas selles tiirlemises; ta vajus prantsatades tänavakividele.

Nüüd veeres ta pehmelt sellel rohelisel asemel, mis oli tema meelest sulgpehme. Ta oli pisut lõuga tõstnud, et näha paisuvat udusära silmapiiril aimatavate mustade katuste kohal. Ta jõuab pärale, ta kantakse kohale, tal tarvitseb vaid anduda vankri aeglasemaks muutunud raputustele; ja selles pingutuseta liginemises vaevas teda veel ainult nälg. Talumatu, metsik nälg oli taas ärganud. Ta ihuliikmed magasid; ta tundis vaid oma kõhtu, otsekui tulise rauaga põletatud, pitsitavat kõhtu. Aedviljast, mille keskele ta oli vajunud, õhkus värsket lõhna, porgandite läbitungiv hõng tegi ta segaseks, nii et minestus tuli peale. Ta surus rinna kogu jõuga selle sügava toiduvoodi vastu, et oma magu kokku suruda, et takistada teda karjumast. Ja selja taga näisid seitse ülejäänud vankrit oma kapsakuhilate, hernemägede, kuhja pandud artišokkide, salatite, selleri ja porrulauguga aeglaselt tema peale veerevat ja tahtvat teda tema näljaagoonias toiduvaringu alla matta. Tuli peatus, kostis rämedate häälte kõma: see oli linnavaldas, tollimehed kontrollisid vankreid. Siis jõudis Florent Pariisi, teadvuseta, hambad ristis, porgandite peal.

“Hei, mees seal üleval!” hüüdis äkki proua François.

Et mees ei liigutanud, ronis naine üles ja raputas teda. Siis ajas Florent end istukile. Ta oli maganud, ta ei tundnud enam nälga; ta oli päris juhmistunud. Aedviljakasvataja aitas ta alla, küsides:

“Te ju aitate mul maha laadida?”

Florent aitas. Kepi ja viltkaabuga paks mees, kellel oli palitu vasakul revääril metallmärk, sai vihaseks ja koputas kepiotsaga vastu kõnniteed.“Nonoh, rutem, rutem, tehke kähku! Lükake vankrit edasi... Mitu meetrit teil on? Neli, eks ole?”

Ta andis kviitungi proua François’le, kes võttis väikesest riidest kotikesest mõned suuremad mündid. Ja mees läks vihaselt kärkima ja kepiga koputama natuke kaugemale. Proua François oli haaranud Balthazaril suitsetest ja lükkas teda tagasi, nii et vankri rattad jäid vastu trotuaari. Seejärel, võtnud ära tagumise vankriplangu ja olles märkinud õletuustidega oma neli meetrit müügiplatsil, palus ta Florent’i ulatada talle puntide kaupa aedvilja. Ta pani need määratud müügiplatsile korrapäraselt maha, ilustades kaupa, paigutades juurviljapealsed nii, et need raamistasid kuhilaid roheluse võrguga, seadis imekiiresti kokku terve väljapaneku, mis näis hämaruses nagu sümmeetriliste värvilaikudega vaip. Kui Florent oli talle andnud suure sületäie vankri põhjast võetud peterselle, palus naine temalt veel üht teenet.

“Olge nii kena ja valvake mu kaupa, kuni ma vankri varju alla viin... See on siinsamas, Montorgueil’ tänavas, “Kuldkompassis”.

Florent kinnitas, et naine võib olla rahulik. Ta ei hoolinud liigutamisest; ta tundis, kuidas nälg ärkab taas, niipea kui ta oli liigutama hakanud. Ta istus seljaga vastu kapsakuhja, proua François’ kauba kõrvale, öeldes endale, et tal on seal hea, et enam ta ennast ei liiguta, et ta jääb ootama. Pea näis talle täiesti tühi, ja tal ei olnud päris selge, kus ta on. Septembrikuu esimestest päevadest peale on kõik hommikud kottpimedad. Laternate leegid tema ümber suitsesid vaikselt, kadusid pimedusse. Ta oli laia tänava ääres, mida ta ära ei tundnud. See vajus väga kaugel pilkasesse pimedusse. Tema silmad seletasid vaid kaupa, mida ta valvas. Sealt edasi järgnesid ebamäärased kuhilad aedviljamüügiplatsidel. Keset tänavat tõkestasid suurte vankrite küljed tee; ja tänava ühest otsast teise liikuv hingus laskis aimata rakkes loomade rivi, mida polnud näha. Hõiked, mõne puuklotsi või raudketi sillutisele kukkumise müra, mõne koormatäie aedvilja veeremise tuhm kõla, vastu kõnniteed juhitud vankri viimane nõksatus tekitasid veel uinunud õhus maheda sosina mingist kõmisevast ja kohutavast ärkamisest, mille liginemist oli tunda kogu selle võbiseva pimeduse südames. Pöörates pead, märkas Florent teisel pool kapsaid end keepi mässinud norskavat meest, kes oli nagu mingi pakk, pea ploomikorvidel. Veel ligemal, vasakul pool, silmas ta umbes kümne aasta vanust last uinumas inglinaeratusega kahe sigurikuhja vahelises õõnsuses. Ja trotuaari tasapinnal olid päris ärkvel vaid nähtamatute käte otsas tantsisklevad laternad, mis hüppasid üle seal lebavatest uinunud, päeva ootavatest inimestest ja kuhjas aedviljast. Ent Florent’i üllatasid kahel pool teed olevad hiiglapaviljonid,^[3] mille üksteise kohal kerkivad katused näisid kõrgusse pürgivat, laiuvat ja hajuvat kauguses tulede helendavasse tolmu. Ta nägi oma poolähmases olekus und ridamisi paiknevatest paleedest, suurtest ja korrapärastest, mis olid õhulised nagu kristall ja mille fassaadidel süttisid pidevate ja lõputute ribiluukide tuhanded leegiviirud. Tugipostide peente sõrestike vahel tekitasid need kollased viirud valguseredeleid, mis tõusid kuni esimeste katuste tumeda jooneni, ronisid üles mööda ülemisi katuseid, tuues oma nurgelisuses esile suured ažuursed karkassid, mis kõrgusid tohutute ruumide ümber, kus lebasid kollakas gaasivalguses läbisegi hallid, ebamäärased ja liikumatud lasud. Florent pööras pead, ta oli vihane, et ei tea, kus ta on, teda tegi rahutuks see kolossaalne ja habras nägemus; ja tõstnud silmad, märkas ta Saint-Eustache’i säravat numbrilauda koos kiriku halli koguga. See üllatas teda sügavalt. Ta oli Saint-Eustache’i kiriku ristmiku juures.

Proua François oli vahepeal tagasi tulnud. Ta vaidles ägedalt mehega, kellel oli kott õlal ja kes tahtis talle maksta ühe sou porgandipundi eest.

“Kuulge, Lacaille, olge mõistlik... Te müüte nad pariislastele edasi nelja või viie sou eest, ärge vaielge vastu. Kaks sou’d, kui soovite.”

Ja et mees sammus minema, sõnas proua François:

“Taevake, inimesed arvavad, et kõik kasvab iseendast... Eks otsigu porgandeid ühe sou eest, vana lakkekrants Lacaille... Küll näete, ta tuleb tagasi.”

Ta pöördus Florent’i poole. Siis, istudes tema juurde, küsis:

“ütelge, kas te olete kaua olnud Pariisist ära, võib-olla te ei tunne uusi Turuhalle? Need ehitati kõige rohkem viie aasta eest... Vaadake, see paviljon meie kõrval, see on puuvilja- ja lillepaviljon; kaugemal on mereannid ja linnud ning tagapool aedvili, või, juust... Siinpool on kuus paviljoni; teisel pool, vastas, on veel neli; liha, rupskid, kodu- ja metslinnud... See on väga suur, aga talvel on siin põrgulikult külm. Käib jutt, et tahetakse ehitada veel kaks paviljoni, majad eest maha lammutada, ümber viljaturu. Kas te tunnete kõike seda?”

,Ei,” vastas Florent. “Ma olin välismaal. See lai tänav siin meie ees, mis selle nimi on?”

“See on päris uus, Pont-Neufi tänav, mis saab alguse Seine’i äärest ja ulatub välja siia, Montmartre’i ja Montorgueil’ tänavani... Oleks valge, oleksite kohe kõik ära tundnud.”

Ta tõusis, nähes üht naist tema naeriste kohale kummardumas. “Ah teie, mamma Chantemesse?” lausus ta sõbralikult.

Florent vaatas Montorgueil’ tänavat mööda allapoole. Just seal oli üks politseinike kamp ta kinni võtnud 4. detsembri ööl. Ta oli kõndinud Montmartre’i bulvaril kella kahe paiku, sammudes aeglaselt keset rahvahulka, muiates kõigi nende sõdurite üle, keda Élysée oli saatnud tänavatele, et sundida ennast tõsiselt võtma, kui sõdurid olid äkki kõnniteed puhtaks pühkinud, tulistades lähedalt umbes veerand tundi. Teda tõugati, ta paisati maha ja ta kukkus Vivienne’i tänava nurgal; ja ta ei teadnud enam midagi, hullunud rahvahulk tormas üle tema, kohutavas hirmus laskude ees. Kui ta enam midagi ei kuulnud, tahtis ta end püsti ajada. Tema peal lamas noor roosa kübaraga naine, kelle sall oli ära libisedes paljastanud peene plisseega šemizeti.^[4] üleval rinna kohal oli kaks kuuli läbi šemizeti tunginud; ja kui ta noore naise õrnalt kõrvale lükkas, et oma jalgu vabastada, valgus kuuliaukudest kaks vereniret ta kätele. Siis kargas ta ühe hüppega püsti ja tormas hullunult minema, ilma kübarata, käed niisked. Ta hulkus kuni õhtuni ringi, pea segi, nähes üha noort naist lebamas oma jalgade peal, kaame näo, suurte pärani siniste silmade, valugrimassis huulte ja üllatunud ilmega, et on seal nii äkitselt surma saanud. Florent oli ujeda loomuga; kolmekümneaastasena ei söandanud ta naistele otse näkku vaadata, ent too naine oli nüüd eluks ajaks ta mälus ja südames. Ta oleks just nagu kaotanud naise, kes oli kuulunud temale. õhtul, teadmata kuidas, veel pärastlõuna kohutavatest sündmustest vapustatult, oli ta olnud Montorgueil’ tänavas, ühe veinikaupmehe pool, kus mehed jõid, rääkides barrikaadide püstitamisest. Ja tema läks nendega kaasa, aitas neil sillutisekive lahti kangutada, ja väsinud tormamisest läbi tänavate, istus barrikaadile, sõnades endale, et ta astub võitlusse, kui sõdurid peaksid tulema. Tal polnud isegi nuga kaasas; ta oli ikka veel paljapäi. Kella üheteistkümne paiku jäi ta tukastama; ta nägi peene plisseega valge šemizeti kahte kuuliauku, mis teda seirasid nagu kaks pisaraist ja verest punetavat silma. Kui ta ärkas, võtsid neli politseinikku ta kinni, tõugates teda rusikahoopidega. Barrikaadimehed olid põgenenud. Kuid politseinikud said vihaseks, nähes ta veriseid käsi ja tahtsid ta ära kägistada. See oli noore naise veri.

Mälestuste kütkes Florent tõstis pilgu Saint-Eustache’i särava numbrilaua poole, märkamata isegi osuteid. Kell oli ligi neli. Keskturg magas ikka veel. Proua François ajas püstijalu juttu mamma Chantemesse’iga, vaieldes naeripundi hinna üle. Ja Florent’il tuli meelde, et ta oleks peaaegu maha lastud sealsamas Saint-Eustache’i müüri ääres. Sandarmisalk oli seal just maha tapnud viis õnnetut, kes olid kinni võetud Grenéta tänava barrikaadil. Viis laipa vedeles kõnniteel, seal, kus ta arvas täna nägevat roosade rediste kuhja. Tema pääses püssikuulide eest, sest politseinikel olid vaid mõõgad. Ta viidi lähedal asuvasse jaoskonda, jättes jaoskonnaülemale paberitükile kirjutatud rea: “Vangistatud veriste kätega. Väga ohtlik.” Kuni hommikuni veeti teda ühest jaoskonnast teise. Paberitükike käis temaga kaasas. Ta käed olid pandud raudu, teda valvati kui märatsevat hullu. Lingerie tänava jaoskonnas tahtsid purjus sõdurid ta maha lasta; nad olid juba välikohtu kokku klopsinud, kui tuli käsk viia vangid politseiprefektuuri arestimajja. ülejärgmisel päeval oli ta Bicêtre’i kindluse kasematis. Sellest päevast peale kannatas ta nälga; kasematis oli tal olnud nälg, ja nälg ei jätnud teda enam maha. Neid oli seal sügavas keldris oma sadakond, ilma õhuta, ahmimas leivapalukesi, mida neile heideti otsekui puuris loomadele. Kui ta ilmus uurija ette, ilma mingi tunnistajata, mingi kaitsjata, süüdistati teda kuulumises salaühingusse; ja kuna ta vandus, et see ei ole tõsi, tõmbas uurija toimikust välja paberilipaka: “Vangistatud veriste kätega. Väga ohtlik.” Sellest piisas. Ta mõisteti väljasaatmisele. Kuue nädala pärast äratas vangivalvur ta keset jaanuariööd, viis ta kinnisele õuele koos teiste vangidega, keda oli üle neljasaja. Tund aega hiljem asus see esimene konvoi teele vangilaevade ja pagenduse poole, käed raudus, kahe laetud püssidega sandarmirea vahel. Nad läksid üle Austerlitzi silla, liikusid läbi bulvarite liini, jõudsid Le Havre’i jaama. Oli lõbus karnevaliöö; bulvarirestoranide aknad särasid. Vivienne’i tänava kohal, kus ta ikka veel nägi tundmatut naist, kelle kuju ta endaga kaasas kandis, märkas Florent ühe suure kalessi tagaosas maskides, paljaste õlgadega naeruhäälseid naisi, kes pahandasid, et nad ei saanud edasi liikuda, ilmutades põlgust “selle sunnitööliste rivi vastu, mis kuidagi ei tahtnud lõppeda”. Pariisist kuni Le Havre’ini ei saanud vangid suutäitki leiba ega klaasigi vett; oli unustatud jagada neile toiduportsjonid enne lahkumist. Nad said süüa alles kolmkümmend kuus tundi hiljem, kui nad olid kuhjatud fregatt “Canada” trümmi.

Ei, nälg ei olnud teda enam maha jätnud. Ta tuhnis oma mälestustes, talle ei meenunud ainsatki korda, mil ta kõht oleks täis olnud. Ta oli kokku kuivanud, magu oli väiksemaks läinud, ta oli vaid luu ja nahk. Ja jälle on ta ümber Pariis – paks, ülbe söögist üle ajav linn seal sügavas pimeduses; ta tuli siia tagasi aedviljaasemel; ta veeres sellega keset tundmatut söögimaailma, mida ta tajus enda ümber kihavat ja mis teda õrritas. õnnelik karnevaliöö oli niisiis jätkunud seitse aastat. Ta nägi taas bulvari säravaid aknaid, naervaid naisi, maiustavat linna, millest ta oli lahkunud sel kaugel jaanuariööl; ja talle tundus, et kõik oli veelgi suurenenud, õitsele löönud sellel määratul Keskturul, kus tema kõrvu hakkas kostma kolossaalne hõngus, veel tihe eelmise õhtu küllastumisest.

Mamma Chantemesse oli otsustanud osta kaksteist punti naereid. Ta hoidis neid oma põlle sees kõhu peal, mis veelgi ümardas tema laia pihta; ja ta seisis seal, ikka lobisedes oma venival häälel. Kui ta oli läinud, istus proua François uuesti Florent’i kõrvale, öeldes:

“Vaene mamma Chantemesse, ta on vähemalt seitsmekümne kahe aastane. Olin tüdrukutirts, kui tema juba ostis naereid minu isa käest. Ja mitte ühtegi sugulast, ainult üks lipakas, kelle ta teab kust üles korjas ja kes sööb tal nüüd hinge seest... Ta elab kuidagimoodi ära, müüb väiksel moel, teenib veel oma nelikümmend sou’d päevas... Mina ei saaks jääda terveks päevaks siia põrgulikku Pariisi müügiplatsile. Oleks siin vähemalt mõni sugulane!”

Ja et Florent ei öelnud midagi, küsis ta:

“Teie perekond on Pariisis, eks ole?”

Paistis, et Florent ei kuule. Tema umbusaldus ärkas taas. Ta pea oli tulvil politseilugusid, igal tänavanurgal luuravaid nuhke, naisi, kes müüvad vaestelt kuraditelt välja pressitud saladusi. Naine oli päris tema ligidal, ent ta paistis olevat väga korralik oma laia rahuliku näoga, laubal seotud musta ja kollase kirju rätiga. Ta võis olla kolmekümne viie aastane, pisut liiga toekas, aga ilus elamisest värskes õhus ja tulvil mehelikku energiat, mida mahendasid sõbralikud ja õrnad mustad silmad. Kahtlemata oli ta väga uudishimulik, ent see uudishimu pidi olema heatahtlik.

Ta jätkas, solvumata Florent’i vaikimisest:

“Mul on üks sugulane Pariisis. Tal läks kehvasti, mässis ennast sisse... Jah, on hea, kui on teada koht, kus peatuda. Küll teie vanemad vist imestavad teid nähes. Tore on ju koju tulla, on ju?”

Rääkides ei pööranud ta Florent’ilt pilku, tundes ilmselt haletsust tema äärmise kõhnuse pärast, tajudes, et tegu on “härraga” haletsusväärsete hilpude all, ja söandamata talle münti pihku pista.

Lõpuks pomises ta areldi:

“Kui teil peaks midagi vaja olema...”

Ent Florent keeldus uhkelt, ärritunult; ta ütles, et tal on kõik, mida vajab, et ta teab, kuhu minna. Naine näis rõõmustavat, ta sõnas korduvalt, otsekui püüdes end rahustada mehe saatuse suhtes:

“Siis pole muud kui oodata, et valgeks läheks.”

Suur kell^[5] Florent’i pea kohal puuviljapaviljoni nurgal hakkas lööma. Aeglased korrapärased löögid näisid järk-järgult minema pühkivat kõnnitee müügiplatsidel valitseva une. Vankreid tuli ikka veel; paisusid voorimeeste hõiked, piitsaplaksud, sillutise raksumine raudsete rataste ja hobusekapjade all; ja vankrid pääsesid edasi vaid tõukeliselt, asudes ritta, mille lõppu pilgud enam ei haaranud sügavas halluses, kust tõusis ebamäärast kõma. Piki tervet Pont-Neufi tänavat laaditi koormaid maha, vankrid tagaotsaga rentslis, hobused liikumatud ja tihedalt koos, reas otsekui laadal. Florent’ile pakkus huvi tohutu, toreda kapsakoormaga prügiveovanker, mis õnnestus suure vaevaga kuni trotuaarini tagurdada; koorem ulatus kõrgemale kõrval olevast suurest gaasilaternast, mis valgustas eredalt laiade lehtede lasu; need ripendasid otsekui sakilised ja gofreeritud sügavrohelisest sametist riidelapid. Koorma otsa roninud väike kuueteistkümneaastane taluneiu, kellel oli seljas kasakiin ja peas sinine linasest tanu ning kellele kapsad ulatusid õlgadeni, haaras neid üksteise järel ja viskas kellelegi, keda all varjas hämarus. Ajuti tüdruk kadus, uppus, libises, haihtus veerevate kapsaste alla; siis ilmus tema roosa nina taas välja keset tihedat rohelust; ta naeris, ja kapsad hakkasid taas lendama läbi gaasilatema ja Florenti’i vahelt. Florent loendas neid mehaaniliselt. Kui vanker oli tühi, ei pakkunud see talle enam huvi.

Müügiplatsidel ulatusid mahalaaditud koormad kuni sõiduteeni. Kuhjade vahele olid aedviljakasvatajad jätnud kitsa raja inimestele liikumiseks. Terve lai kõnnitee oli kogu pikkuses kaetud tumedate aedviljakuhilatega. Laternate teravas liikuvas valguses vilksatas vaid artišokkide pundi lihav sära, salati õrn rohelus, porgandite korallroosa, naeriste tuhm vandel; ja need tugevate värvide helgid liikusid koos laternatega aedviljakuhjadel. Kõnnitee oli rahvast täis; inimesed ärkasid, kõndisid kaubakuhilate vahel, seisatasid, lobisesid, hõikasid üksteist. Vali hääl hüüdis eemalt: “Hei! Kas on sigureid?” Aedviljapaviljoni väravad olid lahti tehtud; selle paviljoni edasimüüjad, peas valge tanu, rätik lühikese musta kitli peal sõlme seotud ja seelikusaba üles pandud, et seda mitte määrida, tegid oma päevaoste, täitsid kaubaga kandjate maas olevaid suuri seljakorve. Paviljonist kuni sõiduteeni elavnes seljakorvide edasi-tagasi saalimine keset kokkupõrkavaid päid, vandesõnu, kähedaks muutuvaid hääli, mis vaidlesid veerand tundi ühe sou pärast. Ja Florent’i pani imestama, kuidas need päevitunud ja kirevate rättidega aedviljakasvatajad säilitasid rahu selles Keskturu sõnaohtras kauplemises.

Tema selja taga Rambuteau tänava müügiplatsil kaubeldi puuviljaga. Sirgetes ridades seisid piklikud korvid ja madalad korvid, kaetud riidetüki või õlgedega; oli tunda üleküpsenud mirabellide lõhna. Mahe ja aeglane hääl, mida Florent oli juba tükk aega kuulnud, sundis teda pead pöörama. Ta silmas imekena väikest tumedapealist naist, kes kükitas maas ja tingis.

“ütle, Marcel, kas sa annad saja sou eest ära?”

Keepi mässitud mees ei vastanud, ja noor naine jätkas umbes tubli viie minuti järel:

“Kuule, Marcel, sada sou’d selle korvitäie eest, ja neli franki teise eest, ma pean sulle siis andma üheksa franki?” Taas sugenes vaikus.

“Palju ma pean sulle siis andma?”

“Kümme franki, sa tead väga hästi, ma ju ütlesin sulle... Aga sinu Jules, mida sa temaga peale hakkad, Sarriette?”

Noor naine pahvatas naerma ja võttis välja suure peotäie peenraha.

“Ah! Jules alles põõnab... Tema leiab, et mehed ei ole loodud töötegemiseks.”

Naine maksis ja viis kaks korvi puuviljapaviljoni, mis oli just lahti tehtud. Keskturul oma luukide tuhandete valgustriipudega valitses ikka veel kerge hämarus; laiades kaetud käikudes liikus rahvas, sellal kui kaugemal olid paviljonid endiselt inimtühjad kõnniteedelt kostvas paisuvas saginas. Saint-Eustache’i kiriku ristmiku juures tõstsid pagarid ja veinikaupmehed luuke eest; poekesed oma läidetud gaasilaternatega moodustasid punakaid auke majaderivi hallis pimeduses. Florent vaatas üht pagaripoodi Montorgueil’ tänavas vasemal pool. See oli täis kuldset kaupa viimasest küpsetamisest, ja talle näis, et ta tunneb sooja leiva mõnusat lõhna. Kell oli pool viis.

Vahepeal oli proua François oma kaubast lahti saanud. Järel oli veel väike kuhi porgandipunte, kui tuli taas Lacaille oma kotiga.

“Noh, kas saab ühe sou eest?” küsis ta.

“Ma olin päris kindel, et näen teid veel,” vastas aedviljakasvataja rahulikult. “Eks võtke mu ülejäänud kaup. Siin on seitseteist punti.”

“See teeb seitseteist sou’d.”

“Ei, kolmkümmend neli.”

Nad leppisid kokku kahekümne viie peale. Proua François’1 oli äraminekuga kiire. Kui Lacaille oli oma porgandikotiga läinud, ütles proua François Florent’ile:

“Teate, ta luuras mu järele. Vanamees tingib lõpmatult tervel turul; mõnikord ootab ta viimast kellalööki, et osta mõne sou eest oma kaup... Oh neid pariislasi! Kraaklevad paari krossi pärast, ja siis viivad viimased santiimid veinikaupmehele.”

Kui proua François kõneles Pariisist, oli ta väga irooniline ja täis põlastust; ta rääkis sellest otsekui väga kaugest linnast, mis on üdini naeruväärne ja põlgust tekitav ja kuhu tema on nõus oma jalga tõstma vaid öösel.

“Nüüd võin ma minema hakata,” lausus ta, istudes uuesti Florent’i kõrvale, naabri juurviljakuhja peale.

Florent lõi pilgu maha, ta oli just vargusega hakkama saanud. Kui Lacaille oli ära läinud, oli ta märganud maas porgandit. Ta oli selle üles võtnud ja pigistas seda nüüd oma paremas pihus. Tema selja taga levitasid selleripundid ja petersellikuhjad ärritavaid lõhnu, mis pitsitasid ta kõri.

“Ma hakkan nüüd minema,” kordas proua François.

Teda huvitas see tundmatu, ta tajus, et mees kannatab sellel müügiplatsil, kust ta polnud liikunud. Naine pakkus talle uuesti oma abi; ent tema keeldus jällegi, uhkelt ja veel ägedamalt. Ta koguni tõusis, seisis püsti, et näidata, kui hästi ta ennast tunneb. Ja et naine pööras pead, pistis ta porgandi suhu. Ent ta pidi seda hetke suus hoidma, hoolimata kohutavast tahtmisest hambad kokku suruda; naine vaatas talle jälle otsa ja päris midagi talle omase heatahtliku uudishimuga. Et mitte rääkida, noogutas Florent vastuseks. Siis näris tasakesi aeglaselt oma porgandit.

Aedviljakasvataja hakkas ilmselt minekule seadma, kui äkki tugev hääl tema kõrval lausus:

“Tere hommikust, proua François.”

See oli kõhn mees, suure kondiga, jämeda peaga, habemes, väga peene nina ning pilukil heledate silmadega. Tal oli peas pruunikaks tõmbunud ja vormist väljas must viltkaabu ja seljas tohutu lai palitu, mis oli kunagi olnud helepruun, millesse aga vihm oli pleegitanud laiad rohekad triibud. Pisut vimmas, kergelt võbisedes mingist talle omasest sisemisest rahutusest, oli ta oma jalad jämedates nöörkingades tugevasti vastu maad surunud; ja tema liiga lühikeste pükste alt paistsid sinised sukad.

“Tere päevast, härra Claude,” vastas aedviljakasvataja rõõmsalt. “Teate, ma ootasin teid esmaspäeval; ja et te ei tulnud, panin teie maali varju alla; riputasin selle oma toas naela otsa.”

“Te olete väga lahke, proua François, ma tulen paari päeva pärast ja lõpetan oma etüüdi... Esmaspäeval ma ei saanud... Kas teie suurel ploomipuul on kõik lehed veel alles?”

“Muidugi.”

“Ma tahan selle panna maali ühte nurka. Ta sobiks hästi sinna, kanalast vasakule. Ma olen sellele mõelnud nädal otsa... Ilusad aedviljad siin täna hommikul! Tulin vara välja, mõeldes, et päikesetõus nende paganama kapsaste kohal võib olla vaimustav.”

Ta näitas laia liigutusega tervele müügiplatsile. Aedviljakasvataja jätkas:

“Noh, ma siis lähen nüüd... Nägemiseni, härra Claude.”

Ja enne lahkumist tutvustas ta Florent’i noorele maalikunstnikule:

“Paistab, et see härra tuleb kaugelt. Ta ei tunne enam ära teie närust Pariisi. Võib-olla saate teie härrat juhatada.”

Naine lahkus, tundes rõõmu, et sai mehed koos maha jätta. Claude silmitses huviga Florent’i; piklik nägu, peente näojoontega ja väljendusrikas, näis talle originaalne. Proua Fraçois’ tutvustamisest piisas; ja juhukohtumistega harjunud uitaja familiaarsusega ütles ta rahulikult Florent’ile:

“Ma saadan teid. Kuhu te lähete?”Florent oli kimbatuses. Tema nii ruttu lahti ei läinud; aga kohale-jõudmisest peale oli tal olnud üks küsimus huulil. Ta riskeeris, ta küsis, olles valmis ebameeldivaks vastuseks:

“Kas Pirouette’i tänav on ikka alles?”

“Aga muidugi,” vastas maalikunstnik. “See tänav on vana Pariisi väga põnev nurgake! Ta keerleb nagu tantsijatar, ja majadel on rasedate naiste kõhud... Ma tegin seal ühe ofordi, ei tulnud sugugi paha välja. Kui te minu juurde tulete, siis ma näitan teile... Kas te sinna lähetegi?”

Florent, tundes kergendust ja saades jõudu juurde uudisest, et Pirouette’i tänav on olemas, sõnas, et ei, kinnitas, et tal pole vaja kuhugi minna. Claude’i pealekäimisest ärkas taas kogu tema umbusaldus.

“Sellest pole midagi,” ütles Claude. “Läheme sellegipoolest Pirouette’i tänavale. Pimeduses on seal alles värvid... Tulge ometi, see on siinsamas.”

Florent pidi kaasa minema. Nad sammusid nagu kaks kamraadi külg külje kõrval, astudes üle korvide ja aedvilja. Rambuteau tänava müügiplatsil kõrgusid tohutud lillkapsakuhjad, laotud virna imelise korrapäraga nagu kahurikuulid. Kapsaste õrnad ja valged pead särasid otsekui hiigelroosid lopsakate roheliste lehtede keskel, kuhjad ise aga sarnanesid pruudikimpudega, mis olid seatud ritta tohutute mõõtmetega lillekorvidesse. Claude oli seisma jäänud, ahhetades imetlusest.

Seejärel näitas ta vastas Pirouette’i tänaval iga maja ja rääkis sellest pikemalt. üksainus gaasilatern põles tänavanurgal. Kokku kuhjatud, nagu paisunud majad sirutasid ettepoole oma varikatuseid otsekui “rasedate naiste kõhtusid”, nagu oli väljendanud maalikunstnik, katuseharjad olid tahapoole kaldu ja majad toetusid üksteise õlgadele. Seevastu kolm või neli pimedasse soppi uppunud maja näisid vastupidi kohe-kohe ninali kukkuvat. Gaasilatern valgustas ühte neist, see oli kiiskavvalge, värskelt üle võõbatud, vana naise nõrgaks jäänud ja lõtvunud pihaga, üleni valgeks puuderdatud, halvasti mingitud nagu noor tüdruk. Teiste majade küürus rida kaugenes, vajus pilkasesse pimedusse oma koorunud värvilaikudega ja vihmast rohekaks tõmbunud triipudega, moodustades säärase värvide ja pooside tohuvabohu, et Claude naeris laginal. Florent oli seisatanud Mondétouri tänava nurgal, vasakul pool oleva eelviimase maja vastas. Kolm korrust magasid: iga korruse kahe luukideta akna klaaside taga olid valged kardinad hoolikalt ette tõmmatud; üleval, kitsa katuseakna kardinatel liikus valgus edasi-tagasi. Ent pood varikatuse all näis Florent’i kõvasti erutavat. Just tehti lahti. See oli aedvilja-kulinaariapood; tagaseinas särasid keedukatlad; letil olid savikaussides ümarad teravatipulised spinati- ja siguripasteedid: neid lõigati väikeste labidatega, millest paistsid vaid heledast metallist pidemed. See vaade naelutas Florent’i üllatusest paigale; ilmselt ei tundnud ta poodi ära; ta luges kaupmehe nime Godebæuf punasel sildil, ja oli jahmunud. Käed jõuetult rippu, silmitses ta siguripasteete niisuguse inimese ahastava näoga, kellega on juhtunud mingi väga suur õnnetus.

Vahepeal oli katuseaken lahti lükatud, väike vanamutike kummardus välja, vaatas taevast, seejärel kaugemale, Keskturu poole. “Ohoh, preili Saget on varajane,” sõnas üles vaadanud Claude.

Ja ta lisas, kaaslase poole pöördudes:

“Kunagi elas siin majas mu tädi. On üks laimujutupesa... Ah, Méhudinid hakkavad ka liigutama; kolmandal korrusel on valgust näha.”

Florent tahtis midagi küsida, aga Claude oma laias pleekinud palitus tegi ta kuidagi umbusklikuks; ta läks Claude’iga sõna lausumata kaasa, sellal kui too talle rääkis Méhudinidest. Need naised kauplesid kaladega; vanem oli vaimustav; väiksem, kes kauples mageveekaladega, sarnanes Murillo madonnaga, olles päris heledapäine oma karpkalade ja angerjate keskel. Ja lõpuks ütles kunstnik tigedalt, et Murillo maalis nagu uulitsapoiss. Siis äkki, jäädes keset tänavat seisma:

“Kuulge, kuhu te lõpuks lähete?”

“Mina ei lähe praegu kuhugi,” ütles Florent masendunult. “Läheme, kuhu teie tahate.”

Kui nad Pirouette’i tänavalt ära keerasid, hõikas üks hääl Claude’i nurgal asuva veinikaupmehe poest. Claude läks sisse, tõmmates Florent’i endaga kaasa. Luukidelt oli vaid üks pool ära tõstetud. Gaasilamp põles veel ruumi uinuvas õhus; laual vedelesid unustatud kaitsja eelmise õhtu menüüd; pärani uksest puhuv tuuleiil tõi värskust sooja ja kolkunud veiniõhku. Peremees härra Lebigre teenindas kliente vestiväel, tema habemevõru oli päris sakrus, jäme korrapärane nägu unest kaame. Mehed seisid kobaras leti ääres ja jõid köhides, sülitades, silmad poolkinni, hakates ärkama valge veini ja viina mõjul. Florent tundis ära Lacaille’, kelle kott oli sel tunnil ääretasa aedvilja täis. Ta oli kolmanda ringi juures koos kaaslasega, kes pajatas pikalt korvitäie kartulite ostmisest. Kui Lacaille oli lõpetanud oma klaasi, läks ta juttu ajama härra Lebigre’iga väikesesse klaasseintega kabinetti kõrtsi tagaosas, kus gaasi ei olnud põlema pandud.

“Mida te võtate?” küsis Claude.

Kõrtsi tulles oli ta surunud kätt mehel, kes teda kaasa kutsus. Mees oli kaubakandja, ilus, kõige rohkem kakskümmend kaks aastat vana, raseeritud, ees vaid väikesed vurrud, tal oli lõbus ilme, laiaääreline kriidiga määrdunud kübar ja jämedast vaibariidest seljakaitse, mille rihmad surusid kokku tema sinist töökuube. Claude kutsus teda Alexandre’iks, patsutas teda käsivarrele, küsis talt, millal nad lähevad Charentonneau’sse. Ja nad pajatasid toredast välja- sõidust, mille nad olid teinud kahekesi paadiga Marne’i jõel. õhtul olid nad kinni pistnud küüliku.

“Mida te siis võtate?”

Florent vaatas suures kimbatuses leti poole. Leti serval soojenesid vaskvõrudega punši- ja hõõgveinikannud gaasipliidi lühikeste sinakate ja roosade leekide kohal. Lõpuks ta tunnistas, et ta võtaks meelsasti midagi sooja. Härra Lebigre andis kolm klaasi punši. Teekannude kõrval olid korvis võisaiad, mis olid äsja toodud ja aurasid, kuid teised ei võtnud neid. Ja Florent jõi oma punši; ta tundis, kuidas see vajus tühja makku otsekui sulatinanire. Alexandre maksis.

“Alexandre on tore poiss,” ütles Claude, kui nad mõlemad olid jälle Rambuteau tänava kõnniteel. “Maal on temaga hiigla lõbus; ta teeb vägevaid tempe; see nadikael on võrratu; ma olen teda näinud alasti, ja kui ta oleks valmis mulle poseerima akti jaoks vabas õhus... Aga kui teil midagi selle vastu pole, teeksime ehk ühe ringi Keskturul.”

Florent läks kaasa, laskis end lõdvaks. Hele valgus Rambuteau tänava lõpus teatas päeva algusest. Keskturu võimas hääl müristas valjemalt; ajuti lõikusid sellesse veerevasse ja kasvavasse lärmi mingi kauge paviljoni kellalöögid. Nad astusid mereandide ja lindude paviljoni vahel olevale kaetud teele. Florent tõstis pilgu, silmitses kõrget võlvlage, mille sisemised puuosad särasid metallsõrestiku mustade pitside vahel. Kui ta jõudis suurele peateele, langes ta mõte kummalisele linnale selle erinevate kvartalite, äärelinnade, külade, promenaadide ja teedega, väljakute ja ristmikega, mis olid kõik ühel vihmasel päeval mingi hiiglasliku kapriisi ajel pandud ühte suurde halli. Katuseõõnsustes tukkuv hämarus mitmekordistas tugipostide metsa, laiendas lõpmatuseni õrnu nervüüre, tükeldatud galeriisid, läbipaistvaid luuke; ja kõik see kõrgus linna kohal põhjatu pimeduseni otsekui taimestik, õitsemine, tohutu metalli vohamine, mille raketina sirguvad varred, kõverad ja läbi põimunud oksad katsid kerge lehestikuga nagu mingit iidset palgimetsa. Eri osakonnad alles magasid suletud võreväravate taga. Või- ja linnupaviljonis seisid reas väikesed võreboksid, vahekäigud olid gaasilaternate rea all inimtühjad. Mereandide paviljon oli äsja avatud; naised kõndisid valgete kivilettide ridade vahel, mida plekitasid korvide varjud ja unustatud kaltsud. Juurvilja, lillede ja puuvilja juures lärm kasvas. Järk-järgult vallutas ärkamine linna alates rahvarikastest kvartalitest, kus kapsavirnad kerkivad hommikul kella neljast alates, kuni laisa ja rikka kvartalini, kus nuumkanad ja faasanid pannakse välja alles kella kaheksa paiku.

Suurtel katusealustel teedel elu aina paisus. Kahel pool kõnniteedel olid veel kohal väikeaiapidajad, kes olid tulnud Pariisi lähistelt ja pannud korvides välja oma eelmise õhtu saagi: aedviljapundid, peotäie puuvilja. Keset rahva lakkamatut edasi-tagasi saalimist sõitsid vankrid võlvide alla, kus hobused pidid aeglustama oma kõmisevat sammu. Kaks põiki jäetud vankrit tõkestasid tee. Et neist mööda pääseda, pidi Florent nõjatuma söekotiga sarnaneva koti vastu tohutu suures koormas, mis painutas kõveraks vankriassid; märgadel kottidel oli merevetikate värske lõhn; ühest, mille ots oli katki, veeres välja suurte merekarpide must kuhi. Nüüd tuli neil seisatada igal sammul. Mereannid jõudsid kohale, vankrid järgnesid üksteisele, vedades suuri puukaste, pilgeni täis korve, mida tuuakse rongiga otse ookeani äärest. Ja et hoida kõrvale mereandide vankritest, mis olid üha kiiremad ja ähvardavamad, oleksid nad äärepealt sattunud värviliste laternatega neljahobusevankrite alla, mis vedasid võid, mune ja juustu; laadijad tõstsid maha munakastid, juustu- ja võikorvid ning viisid need oksjonipaviljoni, kus vormimütsidega ametnikud panid kauba gaasivalgel märkmeraamatusse kirja. Claude oli sellest melust vaimustuses; ta unustas end vaatama valgusefekti, pluuside kobarat, vankri tühjendamist. Lõpuks rabelesid nad sealt välja. Et nad kõndisid ikka veel peateel, sammusid nad seal hõljuvas oivalises lõhnas, mis näis neid saatvat. Nad olid keset lõikelillede turgu. Kõnnitee müügiplatsidel, vasakul ja paremal, olid istuvate naiste ees kandilised korvid täis roosi-, kannikese-, daalia- ja karikakrakimpe. Mõned kimbud olid tumedad otsekui vereplekid, teised kahvatusid aegamisi ääretult õrna hõbehallini. ühe korvi juures tekitas põlev küünal keset ümbritsevat pimedust terava värvimängu, tuues esile karikakarde erksuse, daaliate veritseva puna, kannikeste lillad varjundid, rooside elava ihu. Raske oli ette kujutada midagi mahedamat ja kevadisemat kui see trotuaaril kohatud meeldiv lõhn, kui ollakse tulnud mereandide kibekast hõngusest ning või ja juustu vastikust lehast.

Claude ja Florent sammusid tuldud teed tagasi, uitasid ringi, viites aega lillede keskel. Nad jäid huviga seisma naiste juures, kes müüsid sõnajalavihkusid ja viinapuulehtede punte, mis olid korralikult veerandsaja kaupa kokku seotud. Siis keerasid nad ühele katusealusele teele, mis oli peaaegu tühi ja kus nende sammud kajasid vastu nagu kirikuvõlvide all. Seal nägid nad suure käru ette rakendatud väikest eeslit, kellel oli ilmselt igav ja kes hakkas neid nähes kõvasti puhkides pikalt karjuma, nii et Turuhallide kõrged katused värisesid. Sellele vastas hobuste hirnumine; kostis sammude kõminat, müra kaugemal, mis paisus, mürises ja hakkas seejärel vaibuma. Nende vastas Berger’ tänaval näitasid vahendajate pärani ustega kõledad putkad eredas gaasivalguses korvide ja puuvilja kuhje kolme räpase, pliiatsiga rehkendusi täis kritseldatud seina vahel. Ja seistes seal, märkasid nad hästi riietatud daami, kes õnnest väsinud näoga kössitas fiakris, mis oli takerdunud tänavaummikus ja vaevaliselt edasi liikus.

“Tuhkatriinu läheb ilma kingata koju,” sõnas Claude muiates. Nüüd ajasid nad juttu, pöördudes tagasi Keskturule. Claude, käed taskus, pajatas vilistades oma suurest armastusest selle söögi ülekülluse vastu, mis liigub Pariisi südamesse igal hommikul. Ta uitas ööde kaupa müügiplatside juures, unistades kolossaalsetest natüürmortidest, erakordsetest maalidest. ühte oli ta koguni alustanud; ta oli lasknud poseerida oma sõbral Marjolinil ja kerjusplikal Cadine’il, aga töö oli raske, see oli liiga ilus, need põrgulikud aedviljad ja puuviljad ja kalad ja liha! Florent kuulas pitsitava kõhuga kunstniku vaimustustiraadi. Ja oli täiesti ilmne, et Claude isegi ei mõelnud sel hetkel, et neid ilusaid asju süüakse. Ta armastas neid värvide pärast. Ta vakatas järsku, pingutas talle harjumusliku liigutusega laia punast vööd, mida kandis oma roheka palitu all, ja jätkas kavala näoga:

“Pealegi ma söön siin, vähemalt silmadega, ja see on ikka parem kui üldse mitte. Mõnikord, kui ma olen unustanud õhtul süüa, küllastun ma siin järgmisel päeval, nähes saabumas igasuguseid häid asju. Neil hommikutel on aedviljad mulle veelgi armsamad... Ei, teate, mis ajab meeleheitele, see ei ole õiglane, et need närakad pursuid söövad seda kõike!”

Ta rääkis õhtusöögist, mille üks sõber oli ühel toredal päeval kinni maksnud “Baratte’is”;^[6] nad olid söönud austreid, kala, ulukiliha. “Baratte’il” polnud aga vedanud; vana Süütute turu karneval oli nüüdseks läbi; oli jõutud Keskturu aega, selle valumalmist kolossini, selle nii omapärase uue linnani. Paljugi, mida lollpead rääkisid, siin oli terve ajastu. Ja Florent ei saanud enam aru, kas kunstnik mõistis hukka omaaegse maalilisuse või “Baratte’i” hea söögi. Siis hakkas Claude kiruma romantismi; ta eelistas kapsakuhje keskaja räbalatele. Lõpuks süüdistas ta end nõrkuses, et oli teinud oma Pirouette’i tänava ofordi. Vanad kõrtsid tuli maha lammutada ja ehitada moodsad.

“Vaadake sinna trotuaari nurka,” ütles ta seisma jäädes. “Kas see pole valmis maal ja palju inimlikum kui vanaaegsed verevaesed portreemaalid?”

ühel katusealusel teel müüsid naised nüüd kohvi ja suppi. Trotuaarinurgale oli kogunenud suur kobar sööjaid kapsasupimüüja ümber. Tinutatud plekkämber supiga auras madalal söepannil, mille aukudest paistis hõõguvate süte kahvatu kuma. Supikulbiga relvastatud naine võttis õhukesi leivaviile riidetükiga kaetud korvist ja tõstis suppi kollastesse tassidesse. Seal olid väga puhtad müüjannad, kitlites aedviljakasvatajad, räpased kandjad, kelle palitud olid ligased turjal veetud söögikoormatest, närudes vaesed kuradid, kõik hommikused Keskturu näljased, kes sõid, kõrvetasid suud, tõmbasid lõua pisut tahapoole, et ennast mitte määrida rasvase lusikaga. Ja vaimustatud maalikunstnik pilutas silmi, otsides vaatenurka, et teha head žanrimaali. Ent sel kuratlikul kapsasupil oli kohutav lõhn. Florent pööras pea kõrvale, teda häirisid need täis tassid, mida sööjad tühjendasid sõnagi lausumata, heites ümberringi kõõrdpilke nagu umbusklikud loomad. Kui naine nüüd teenindas uut tulnukat, heldis koguni Claude kulbitäie vägevast aurust, mis talle näkku lõi.

Ta pingutas vööd ja naeratas pahaselt; siis, hakates taas edasi liikuma ja vihjates Alexandre’i punšiklaasile, ütles ta Florent’ile hästi vaikselt:

“See on naljakas, küllap olete teiegi seda tähele pannud. Alati võib leida kellegi, kes maksab teie joogi eest, iialgi ei kohta inimest, kes maksaks söögi eest.”

Hakkas valgenema. Cossonnerie tänava lõpul olid Sevastoopoli bulvari majad veel päris pimedad; ja katusekivide selge viiru kohal lõikas turu kaetud peatee kõrge võlv valge poolkuu kahvatusinisesse taevasse. Claude, kes oli kummardunud võretatud avade kohale, mis avanesid trotuaari tasapinnal, et heita pilk sügavatesse keldritesse, kus põlesid ähmased gaasituled, vaatas nüüd üles, kõrgete tugipostide vahele, otsides midagi sinetavatel katustel, heleda taeva serval. Lõpuks ta seisatas veel kord, silmad tõstetud kitsale raudredelile, mis ühendas kahe korruse katuseid ja võimaldas neil käia. Florent küsis, mida ta seal üleval näeb.

“Pagana Marjolin,” sõnas maalikunstnik, jäädes vastuse võlgu.

“Kindlasti on ta kuskil räästa all, juhul kui ta pole ööd mööda saatnud koos sulelistega linnukeldris... Mul on teda tarvis etüüdi jaoks.”

Ja ta jutustas, et üks müüjanna oli leidnud tema sõbra Marjolini ühel hommikul kapsakuhjast ja et poiss kasvas täiesti vabalt üles turuplatsil. Kui teda taheti kooli saata, jäi ta haigeks ja ta tuli tagasi tuua Keskturule. Ta tundis seal iga nurgakest, armastas neid pojaliku hellusega, elas vilkalt kui orav keset seda valumetalli metsa. Nad olid ilus paar, tema ja kerjusplika Cadine, kelle mammi Chantemesse oli ühel õhtul üles korjanud vana Süütute turu nurgalt. Poiss, see tore suur tobu, oli kuldne nagu mõni Rubens, ruugete karvaudemetega, mis tõmbasid valgust ligi; Cadine oli väike, nutikas ja kleenuke ning tal oli naljakas näolapike krässus musta juuksepahmaka all.

Claude kiirendas rääkides sammu. Ta tõi oma kaaslase tagasi Saint-Eustache’i kiriku ristmikule. Florent vajus pingile postijaama lähedal, jalad lõid jälle nõrgaks. õhk läks jahedamaks. Rambuteau tänava lõpus marmoreeris roosakas kuma piimjat taevavõlvi, mida kõrgemal viirutasid laiad hallid lõhed. Koidul oli säärane palsamilõhn, et Florent uskus hetkeks end olevat päris maal, mingi künka otsas. Ent Claude näitas talle teispool pinki lõhnataimede turgu. Rupskipaviljoni trotuaari müügiplatsid olid otsekui köömne-, lavendli-, küüslaugu- ja šalotipõllud; ja turunaised olid põiminud trotuaari noorte plataanide ümber suured loorberioksad, mis nägid välja nagu haljad võidumärgid. Loorberi võimas lõhn lõi teistest üle.

Saint-Eustache’i särav numbrilaud kahvatas, heitles surmaga otsekui öölamp, mida on tabanud hommik. Veinikaupmeeste juures kõrvaltänavatel kustusid gaasilambid üksteise järel nagu valgusse langevad tähed. Ja Florent jälgis, kuidas Keskturu suured hooned väljusid pimedusest, väljusid unelmatest, kus ta oli neid näinud lõpmatusse sirutumas nagu ažuurseid paleesid. Nad tardusid veelgi enam oma rohekas halluses, olid veelgi hiiglaslikumad, toestades oma imetabase mastidemetsaga lõputuid katusepindu. Hooned kuhjasid kokku oma geomeetrilised massid; ja kui kõik sisemised valgusallikad olid kustutatud ja hooned kümblesid tõusvas päevas, kandilised, ühesuguse kujuga, nägid nad välja otsekui mingi moodne masin, mõõtmatult suur, mõni aurumasin, mõni katel, mis oli määratud ühe rahva seedimiseks, hiiglaslik metallkõht, kinnitatud poltidega, kokku needitud, tehtud puidust, klaasist ja valumalmist, mehaanilise mootori elegantsi ja võimsusega, funktsioneerides seal, kütmise kuumuses, rataste metsikus, uimastavas pöörlemises.

Claude oli vaimustusest pingile püsti tõusnud. Ta sundis oma kaaslast imetlema tõusvat päeva köögiviljade kohal. See oli meri, mis ulatus Saint-Eustache’i ristmiku juurest Keskturu tänavani, kahe paviljonidekobara vahel. Ja kahes otsas, kahel ristmikul suurenes vool ikka veel, köögiviljad lausa matsid enda alla sillutise. Päev tõusis aeglaselt väga mahedas hallis, ujutades kõik asjad üle heleda akvarellivarjundiga. Need säbrulised kuhjad otsekui kiired vood, see tänava suletuses voolav rohelusejõgi, sarnane sügisvihmade hävinguga, omandasid peene ja pärlendava varjundi: õrn lilla, piimvalgega nüansseeritud roosa, kollasesse uppunud rohelised, kõik need kahvatud toonid, mis teevad taevast päikesetõusul helkleva siidi; ja sedamööda kuis hommikune tulekahju tõusis leekidevihus Rambuteau tänava otsas, ärkasid köögiviljad üha rohkem, väljusid maas hõljuvast sinendusest. Peasalatid, lehtsalatid, salatsigurid, sigurid, avali ja veel mullast ligased, näitasid oma säravaid südamikke; spinatipundid, hapuoblikapakid, artišokikimbud, türgi ubade ja herneste kuhilad, õlega kokku seotud rooma salati virnad laulsid kogu rohelise värvigamma ulatuses kaunade lakirohelisest kuni lehtede tumeroheliseni; see väljapeetud gamma jõudis üha kustudes kuni sellerivarte ja porrulaugukimpude kribulisuseni. Ent kõige kõrgemalt laulvad teravad toonid kuulusid endiselt porgandite erksatele ja naeriste puhastele laikudele, mida oli külvatud pillavas koguses tervele turule ja mis tõstsid oma kahe värviga esile kogu kirevust. Keskturu tänavaristmikul kõrgusid kapsad tervete mägedena; tohutud valged kapsapead, tihked ja kõvad otsekui kahvatud metallkuulid; käharkapsad, mille suured lehed sarnanesid pronkskarikatega; punased kapsad, mis koiduvalguses võrratult õilmitsema lõid, olid punakaslillad, karmiinpunaste ja tumeda purpuri karva lõhedega. Teises otsas, Saint-Eustache’i ristmikul tõkestas Rambuteau tänava sissepääsu barrikaad apelsinivärvi kõrvitsatest, mis laiutasid kahes reas, paisutades oma kõhtusid. Ja siin-seal lõi kiretama sibulakorvi kuldpruunjas lakk, tomatikuhja veritsev punane, kurgikuhja tagasihoidlik kollane, baklažaanikobara tumelilla; sellal kui suured mustad redised, seatud ritta otsekui matuselinikuks, jätsid veel mõned pimeduseaugud ärkamise helisevasse rõõmu.

Claude plaksutas käsi selle vaatemängu peale. Tema meelest olid need “pagana köögiviljad” ekstravagantsed, hullumeelsed, taevalikud. Ja ta väitis, et nad ei ole surnud, et eelmisel õhtul välja kistud, ootasid nad järgmise päeva päikest, et öelda talle hüvasti Keskturu sillutisel. Ta nägi neid elavana, avamas oma lehti, just nagu oleksid nende juured veel rahulikult soojas sõnnikuhunnikus. Ta ütles, et ta kuuleb seal kõigi eeslinna aiamaade korinat. Samal ajal täitis rahvahulk — valged tanud, mustad pikad pluusid, sinised kitlid — kitsaid käike kuhjade vahel. See oli terve sumisev maa. Kandjate rasked seljakorvid liikusid raskelt peade kohal. Edasimüüjad, tänavakaupmehed, puuviljamüüjad ostsid kaupa kokku, kiirustasid. Kapsamägede ümber võis näha köögikapraleid ja nunnade gruppe; kolledžikokad aga nuuskisid ringi, otsides head juhust. Ikka veel laaditi kaupa maha; vankrid heitsid oma koormad maha otsekui sillutisekivide koorma, lisades ühe voo teistele voogudele, mis nüüd suundusid vastastrotuaarile. Aga Pont-Neufi tänava lõpust tulid üha uued vankrite read, lõpmatult.

“Ikkagi on see põrgulikult ilus,” pomises Claude ekstaasis.Florent kannatas. Tema meelest oli tegemist üleinimliku kiusatusega. Ta ei tahtnud enam näha, ta vaatas Saint-Eustache’i, mis oli tema suhtes nagu põiki ja nägi välja otsekui laveeritud seepiajoonistus taevasina taustal oma roosakende, suurte kaarakende, väikese kellatorni, kiltkivikatustega. Ta seisatas Montorgueil’i tänava pimedas suudmes; sinna paistis lõik Montmartre’i tänavat, kus palkonitel särasid silmatorkavate, kuldsete tähtedega siltide jupid. Ja kui ta tuli tagasi ristmikule, tõmbasid tema pilgu endale teised sildid: “Droogid ja ravimid”, “Jahu ja kuivatatud aedvili” paksude mustade või punaste suurtähtedega luitunud taustal. Kitsaste akendega nurgamajad olid ärkamas ja näitasid uue Pont-Neuf’i tänava avaruses mõningaid vana Pariisi vanu kollaseid ja tugevaid fassaade. Rambuteau tänava nurgal, püsti suure uudiskauba poe vaateaknal, seadsid väljapanekut hästi riides müüjad, vestiväel, liibuvates pükstes ja kiiskavate laiade mansettidega. Kaugemal näitas “Guillout’” äri, range otsekui kasarm, tagasihoidlikult oma klaaside taga karikakujulisi, kuldseid biskviidipakke ja küpsiseid täis vaase. Kõik poed olid lahti. Valgetes kitlites töölised, tööriistad kaenla all, kiirendasid sammu, läksid üle tänava.

Claude ei olnud oma pingilt alla tulnud. Ta sirutas end, et näha tänavate sügavusse. äkitselt märkas ta rahva seas, kellest ulatus üle vaatama, heleda juuksepahmakaga pead, mille kannul tuli väike must pea, üleni krässus ja sassis.

“Hei, Marjolin! Hei, Cadine!” karjus ta.Ja et ta hääl sumbus melusse, hüppas ta maha ja pistis jooksu. Siis, mõeldes, et oli unustanud Florent’i, tormas ta ülepeakaela tagasi ja ütles kiiruga:

“Teate, Bourdonnais’ umbtänava lõpus... Mu nimi on kriidiga uksele kirjutatud, Claude Lantier... Tulge Pirouette’i tänava oforti vaatama.”

Ta kadus. Ta ei teadnud Florent’i nime; ta lahkus temast samamoodi, nagu oli ta tänavanurgalt kaasa võtnud, olles talle selgitanud oma kunstieelistusi.

Florent oli üksi. Algul rõõmustas ta üksioleku üle. Sestpeale kui proua François oli ta Neuilly avenüül üles korjanud, kõndis ta ringi uimaselt ja kannatades, ta ei saanud asjadest enam päris hästi aru. Lõpuks oli ta vaba, ta tahtis ennast raputada, raputada maha talumatu unenägu sellest tohutust toiduhulgast, mis näis teda jälitavat. Ent tema pea oli tühi, hingepõhjas oli taas ebamäärane hirm. Päev läks valgemaks, nüüd võidi teda näha; ja ta silmitses oma haletsusväärseid pükse ja redingotti. Ta nööpis redingoti kinni, kloppis tolmu pükstelt, püüdis end pisut korrastada, arvates, et tema mustad närud räägivad valjusti, kust ta tuleb. Ta istus pingil vaeste kuradite, äpardunud hulguste seas, kes olid sinna maabunud päikest ootama. Keskturu ööd on leebed ringiuitajatele. Kaks politseinikku, alles öömundris, keebi ja kepiga, marssisid kõrvuti, käed selja taga, piki kõnniteed edasi-tagasi; iga kord, kui nad pingist möödusid, heitsid nad pilgu saagile, mida nad seal haistsid. Florent kujutles, et nad tunnevad ta ära, et nad peavad nõu tema arreteerimiseks. äng tuli talle peale. Tal oli meeletu tahtmine püsti tõusta, jooksu panna. Aga ta ei julgenud enam, ta ei teadnud, mil moel ära minna. Ja politseinike pidevad pilgud, see politsei aeglane ja külm uurimine tegid talle piina. Lõpuks tõusis ta pingilt, hoidis ennast tagasi, et mitte pageda nii kiiresti kui jalad võtavad, läks samm sammu järel, pea õlgade vahel, tundes kohutavat hirmu, et kohe haarab politsei karm käsi tal selja tagant kraest kinni.Tal oli vaid üksainus mõte, üksainus vajadus, saada eemale Keskturust. Ta ootaks, ta otsiks veel, hiljem, kui müügiplatsid on tühjad. Ristmiku kolm tänavat, Montmartre’i tänav, Montorgueil’ tänav, Turbigo tänav ärritasid teda: nad olid ummistunud igat sorti vankritest; köögivili kattis müügiplatse. Siis kõndis ta otse edasi, kuni Pierre Lescot’ tänavani, kus roheline ja kartuliturg tundusid talle läbipääsmatud. Ta eelistas minna mööda Rambuteau tänavat. Kuid Sevastoopoli bulvaril sattus ta säärase mööblivankrite, veokärude ja pinkvankrite ummiku peale, et ta tuli tagasi Saint-Denis’ tänavale. Seal sattus ta jälle köögivilja juurde. Kahel pool tänavat olid rändkaupmehed laiali laotanud oma väljapanekud: müügilauad olid pandud kõrgete korvide peale, ning kapsa, porgandi ja naeri uputus algas taas. Keskturg ajas üle. Florent üritas välja pääseda sellest voolust, mis sai ta kätte, kuhu ta ka ei pagenud; ta proovis Cossonnerie tänava, Berger’ tänava, Süütute skvääri, Ferronnerie tänava, Keskturu tänava kaudu. Ja ta jäi seisma, kaotanud julguse, ehmunud, suutmata end vabastada sellest põrgulikust roheluse ringist, mis hakkas lõpuks tema ümber keerlema, sidudes ta jalad oma kitsukeste roheluseväätidega. Kauguses kuni Rivoli tänavani, kuni Raekoja väljakuni kadusid vankrirataste ja hobuste lõputud rivid läbisegi olevate kaupade sekka, mida peale laaditi; suured vankrid viisid puuviljakaupmeeste kraami tervele linnaosale; raksuvate külgedega pinkvankrid suundusid äärelinna poole. Pont-Neuf’i tänaval eksis ta lõplikult; ta sattus käsikärude varjualusesse; tänavakaupmehed panid sinna varjule oma veerevad müügiletid. Nende seas tundis ta ära Lacaille’, kes läks Saint-Honoré tänava poole, lükates enda ees käru porgandite ja lillkapsastega. Florent läks talle järele, lootes, et Lacaille aitab teda sellest rüsinast välja pääseda. Sillutis oli läinud ligaseks, kuigi ilm oli kuiv; artišokivarte kuhjad, lehed ja juurikad muutsid sõidutee ohtlikuks. Ta põrkas igal sammul millegi vastu. Vauvilliers’ tänaval kaotas ta Lacaille’ silmist. Viljaturu pool olid tänavaotsad barrikadeeritud järjekordse kärude ja vankrite tõkkega. Ta ei üritanud enam võidelda, Keskturg haaras ta jälle oma võimusesse, rahvavool tõi ta tagasi. Ta kõndis aeglaselt ja leidis end taas Saint-Eustache’i ristmikul.

Nüüd kuulis ta lakkamatut mühinat, mis sai alguse Keskturult. Pariis jahvatas suutäisi oma kahele miljonile elanikule. See oli nagu mingi suur metsikult pulseeriv keskorgan, mis paiskas eluverd kõigisse soontesse. Kolossaalsete lõugade müra, lärm, mida põhjustab moonavarumine alates linnaosaturgudele suunduvate suurmüüjate piitsaplaksudest kuni nende vaeste naiste kotalohinani, kes käivad ukselt uksele oma korvidest salatit pakkumas.Ta astus katusealusele teele vasakul pool, kus oli neljast paviljonist koosnev grupp, mille suurt vaikset varju ta oli näinud öösel. Ta lootis sinna pageda, leida sealt mingi uru. Ent sel tunnil olid paviljonid ärkvel nagu ülejäänudki. Ta läks kuni tee lõpuni. Koormavankrid tulid traavis, ummistades linnuturu elavaid linde pungil puuride ja kandiliste korvidega, kuhu olid laotud suurte kihtidena tapetud kodulinnud. Vastaskõnniteel laaditi teistelt koormavankritelt maha terveid veiseid, mis olid linasse keeratud ja pikali pandud nagu lapsed kahe sangaga suurtesse korvidesse, kust paistsid välja vaid neli verist ja õieli aetud konti. Seal oli ka terveid lambaid, veiseveerandeid, reie- ja õlatükke. Lihunikud, ees suured valged põlled, märgistasid neid templiga, vedasid edasi, kaalusid, riputasid oksjoni jaoks kangile; nägu surutud vastu võret, silmitses Florent seda ülesriputatud lihakehade rida, punaseid veiseid ja lambaid, kahvatumaid vasikaid, rasvast ja kõõlustest kollaselaigulisi, kõht lahti lõigatud. Ta läks rupskite müügiplatsile, kus olid veiste kahvatud pead ja jalad, kastides puhtalt pakkidesse keeratud soolikad, madalatesse korvidesse ritta pandud ajud, verised maksad, lillakad neerud. Ta seisatas ümara puldaniga kaetud pikkade kaherattaliste kärude juures; need tõid kohale seapoolikuid, mis olid riputatud kahele poole vankriredelite külge õlekihi kohale; vankrite avatud tagaosad näisid katafalkidena, tabernaakliniššidena korrapäraste ja alasti lihakehade lõõmavas valguses; ja õlekihil seisid plekkanumad täis seaverd. Nüüd valdas Florent’i varjatud raev; tapamaja imal hais, soolikate kirbe lehk ajas ta meeleheitele. Ta sammus minema katusealuselt teelt, ta eelistas veel kord tagasi tulla Pont-Neuf’i tänava trotuaarile.

Ta oli omadega täiesti läbi. Hommikune värin raputas teda taas; hambad plagisesid, ta kartis sealsamas kokku kukkuda ja maha lamama jääda. Ta otsis, ent ei leidnud ühtegi pinginurgakest; ta oleks seal maganud, olles valmis selleks, et politseinikud ta seal äratavad. Siis lõi pööritusehoog tal silme ees mustaks, ta nõjatus vastu puud, silmad kinni, kõrvad kumisemas. Toores porgand, mille ta oli peaaegu närimata alla neelanud, rebestas magu ja klaas punši oli ta purju pannud. Ta oli purjus viletsusest, väsimusest, näljast. Hõõguv tuli kõrvetas jällegi rinnas; ta surus sellele ajuti kaks kätt, otsekui tahaks kinni toppida auku, mille kaudu tundis kogu oma olemust lahkuvat. Kõnnitee kiikus laialt; ta kannatus läks nii talumatuks, et ta tahtis veelgi kõndida, et seda vaikima sundida. Ta sammus otse edasi, läks köögiviljakuhjade vahele. Ta eksis seal ära. Ta pööras kitsale rajale, siis keeras teisele, pidi tuldud teed tagasi tulema, eksis jälle, oli taas keset rohelist köögivilja. Mõned kuhjad olid nii kõrged, et inimesed liikusid kahe pakkidest ja kimpudest ehitatud müüri vahel. Pead ulatusid pisut kuhjadest üle; nende liikumisel oli näha peakatete musta või valget laiku; ja suured lehtede tasapinnal kõikuvad seljakorvid sarnanesid pajuvitstest lootsikutega, mis ujusid samblajärvel. Florent põrkas tuhandele takistusele, kandjate otsa, kes endale koormaid võtsid, turunaistele, kes vaidlesid karedal häälel; ta libises koorte ja juurikate tihedal kihil, mis kat- tis sõiduteed, ta lämbus jalge all puruks tallatud lehtede võimsas lõhnas. Siis jäi ta juhmilt seisma, ta laskis end tõugata ühtedel, sõimata teistel; ta oli nüüd vaid mingi pekstav, tõugatav asjake tõusumere põhjas.