Katalooniat võib pidada Hispaania põhjalaks, müütilise Lõuna- ja Põhja-Euroopa mentaliteedi kokkupuutepunktiks, kus härjavõitlused on keelatud, siestat ei peeta ja igaühel leidub tagataskus väike äriplaan. Barcelona on katalaanide kantsi pealinn, mille mässumeelne loomus Hispaania kuningriigil rahulikult suikuda ei lase. Tulin Barcelonasse vahetusüliõpilaseks, pikendasin seda imede aega magistrantuuri võrra ja kui vabandused otsa said, jäin päriseks. Barcelona on muinasjutumaa, kus kõik leiavad selle, mida parasjagu otsivad. Vabameelsuse. Muretuse. Ettearvamatuse. Mitmekesisuse. Koostegemise rõõmu. Armastuse. Aga ka töö ja kodu. Ees ootavad ilusad rohelised mäenõlvad, mida päev-päevalt vallutada, ja Vahemere kaldapealne, kus käimisest väsinud jalad vette lükata. Ees ootavad pikad traditsioonid ja unistuste tulevik. Ees ootab linn, kus on kõik võimalik, sest inimesed mahuvad üksteise kõrvale ära. Linn, kus vastandid ei välista, vaid täiendavad üksteist.
Оглавление
Mirjam Johannes. Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses
SISSEJUHATUS
GRÀCIA LINNAOSA. UUS KODU JA UHKE VASTUVÕTT
PASSEIG DE GRÀCIA. ISESEISVUSE OTSINGUIL
POBLENOU LINNAOSA JA TORRE AGBAR. KOOLIKOHUSTUSED JA UUED MAITSED
PARK GÜELL. SPORTLIKUD AMBITSIOONID JA PALJU KLATŠI
BÚNQUERS DEL CARMEL. PALJU ROMANTIKAT JA VÄHE TEGUSID
RAMBLA DE CATALUNYA. VÕIMATUD ARMASTUSLOOD
BARCELONETA LINNAOSA. RANNATUULTE PÖÖRISES
SAGRADA FAMÍLIA. TERE TULEMAST TAGASI
ÜLIKOOLID. ELUTARKUST OMANDAMAS
EIXAMPLE. JÕULUD BARCELONA MOODI
RAVALI LINNAOSA. MAAILM TAGATASKUS
RAAMATUKOGUD. TEADMISJANU
BORNI LINNAOSA. KATALOONIA RAHVA SUURED KANNATUSED JA LÕBUSAD LIHAVÕTTED
TORRIBERA. MÄGEDE TARKUS
CIUTADELLA PARK. ALTERNATIIVNE BARCELONA
CARRER DE FERRAN. TEEKOND GOOTI KVARTALI SÜDAMESSE
MONTJUÏC. SINNA, KUHU TREPID VIIVAD
LES RAMBLES. VASTUOLULINE BARCELONA
GRAN VIA DE LES CORTS CATALANES. OTSINGUD JÄTKUVAD
EPILOOG
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Ruthile ja Albertile, kes alati kohal olid Emale ja Edale, kes tihti külas käisid
Kuskilt tuleb aga alustada ja olgu selleks kõnealune kuumniiske augustikuu laupäev, kui Ruth ja Mirjam kõigi äparduste kiuste üksteist lennujaamas lõpuks üles leiavad.
.....
Esimesed üles löödud rõdud hakkavad silma, kui me mööda Torrent de l’Ollat alla tuleme. Hoolimata sellest, et tegemist on tänavaga, kus käib Gràcia põhiline autoliiklus, ei ole see väga lai. On mitu lõiku, kus kaks vastasmaja rõdu on üle tänava paberist või plastist lintidega ühendatud. Enamik baare ja toitlustusasutusi on ukse ette välimüügileti püsti pannud. Cerveza[3.] kaks eurot ja Mojito kolm eurot tundub tavaline taks. Mida allapoole me jõuame, seda uhkemaks lähevad kaunistused. Väljakute pidurüü on pigem sümboolne: puude külge on riputatud plastpudelitest laternad ja rõdude värvilised lindid jätavad ruumi lavale ja vajaduse korral ka ilutulestikule. „Lähme kõigepealt Verdi tänavale. Nemad võitsid eelmisel aastal ja üldse on neil iga aasta ühed parimad dekoratsioonid,“ ütleb Ruth ja juhib mind üle Plaça del Diamanti. Kusjuures tantsupidu, mida Mercè Rodoreda oma raamatu „Teemandi väljak“[4.] alguses kirjeldab, annab hea ettekujutuse, millised olid Gràcia pidustused 1930. aastatel enne Hispaania kodusõda.
Iga tänava elanikud valivad kuid enne pidustusi teema, mille vaimus nad dekoreerima asuvad. Kaunistuste ettevalmistamine algab vahel juba siis, kui eelmise festivali omad on vaevu maha võetud. Verdi tänava nurgale jõudes saan aru, kui tõsiselt Gràcia elanikud oma festivali võtavad. Nemad on teemaks valinud Metsiku Lääne ja muust möllust eraldab seda kõrge puust tara. Tegemist on omalaadse teemapargiga, nagu lõbustusparkides on kummitavad majad. Oleme jõudnud tõelisesse trahterisse, kus seinu ehivad relvad, kaabud ja plakatid tagaotsitavate kurjategijatega. Laes ripuvad vanametallist lühtrid. Hämara atmosfääri saavutamiseks on üle tänava tõmmatud tumepunase kanga ribad. Trahterist väljas ootavad meid rõdult alla rippuvad poomisköied, erkrohelised kaktused ja indiaanlaste telgid. „Kust nad kõige selle jaoks raha saavad?“ küsin lõpuks Ruthilt, kui enam vaikselt üllatuda ei jaksa. „Suurem osa on taaskasutatud materjal. Näe, see kaktus on tühjadest õllepurkidest kokku pandud ja pärast rohelise värviga üle tõmmatud. Või need seinad – puust kaubaalused on lahti võetud ja uuesti kokku pandud. Enamik osalejaid lihtsalt kogub oma prügi kokku ja kasutab seda siis millegi laheda loomiseks,“ vastab Ruth uhkusega. Vaatan enda ümber ringi: kõik on nii meisterlikult valmistatud, et vanad plastpudelid lühtrites-relvades ning vanapaber indiaanlaste kujudes ei hakka üldse silma. Värvi ja tööriistad peavad küll kõik ise muretsema. Aga näiteks Verdi tänava puhul, mis alati midagi võidab, saab naabrite ühing oma raha auhinnast.
