Heledam kui päev
Описание книги
Raimund Merz tunneb Moritzit ja Florianet juba lapsepõlvest, nende elu keskpunktiks on üks metsistunud aed külaserval. Kui nendega liitub Inger, taanlasest kunstniku tütar, moodustub nelikust sõpruskond, kuniks mõlemad poisid tüdrukusse armuvad. Inger valib Moritzi, paar saab ka Raimundist ja auahnest Florianest. Aastaid hiljem ristuvad nende teed uuesti, andes Raimundile võimaluse selgelt näha, kui tühine on tema elu ilma Ingerita. Meeleheitlikult otsib ta teed tagasi iseenda ja oma minevikuga leppimise juurde. Otsingud kulmineeruvad reisiga Lyoni, ühe maali juurde, mis lummab teda samamoodi nagu lapsepõlv metsikus aias. Mirko Bonné suur armastusromaan toob Goethe „Hingesugulaste“ teema tänapäeva. See uurib tüllimineku ja võõrdumise põhjuseid ning loob haarava portree mehest, kes leiab jõudu oma olemuse varjust välja astuda. Mirko Bonné (snd 1965) on avaldanud romaane, luulekogusid, esseesid ja reisikirju, tõlkinud saksa keelde muu hulgas Sherwood Andersoni, Emily Dickinsoni, John Keatsi, Grace Paley ja William Butler Yeatsi teoseid. Oma loomingu eest on Bonné pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.
Отрывок из книги
Sellest ajast, kui ta veel poisike oli, mäletas ta valgust, mida nägi hulk aega hiljem uuesti ainult oma linna vaksalihallis, ja sedagi vaid teatud päevadel. Ta mõtiskles tihti selle üle, millest küll tuli, et näiteks ühel päeval aprilli lõpus oli selline helendus, aga mai algul ei olnud. Kuid ta lihtsalt ootas meeleldi ja kui sõitis siis lõunapausi ajal metrooga sadamast peavaksalisse, tundus rõõm seda suurem, kui valgus oli üllatavalt olemas.
Kord gümnaasiumi ajal oli ta näinud sedalaadi helendust ühel vanal maalil, mille ees maastikumaali näitusel oli kunstiõpetaja seisatanud, selleks et jutustada klassile veidi impressionistidest ja nende eellastest. Pilt, mitte väga suur ja pigem silmapaistmatu, autoriks Camille Corot, kujutas hilissuviseid puid, papleid, robiiniaid, kauguses künkaahelik ja esiplaanil põlluserv, kus üks maamees lõikas vilja ja naine, seljas kleit, ees põll ja peas tanu, vaatas meest. „Nisupõld Morvanis“ – keegi ei teadnud, mida see tähendab, kuni Moritz, tema parim sõber, selgitas, et Morvan on üks piirkond Burgundias, Kesk-Prantsusmaa graniidimassiiv. Corot’ maalil näis kõik valgusest üle ujutatud, just nagu vaataksid läbi akna suvepäeva, mis on ammugi möödunud ja samas kestab tänaseni.
.....
Õhtul võttis ta julguse kokku ja jutustas kohe koju jõudes Florianele hommikusest kohtumisest. Nende vanem tütar Priska kattis söögitoas lauda, Flori sulges nimetissõrmega Merzi suu, kuid vaevalt olid nad köögis omapead, õhutas naine teda rääkima ja tema kirjeldas isegi pilke, millega Inger oli teda – tema arust – peavaksali vestibüülis jälginud.
Floriane küsis: „Aga sa ei läinud tema juurde ega rääkinud temaga, või siiski?“
.....