Читать книгу Heledam kui päev - Mirko Bonné - Страница 4

Sellest ajast, kui ta veel poisike oli, mäletas ta valgust, mida nägi hulk aega hiljem uuesti ainult oma linna vaksalihallis, ja sedagi vaid teatud päevadel. Ta mõtiskles tihti selle üle, millest küll tuli, et näiteks ühel päeval aprilli lõpus oli selline helendus, aga mai algul ei olnud. Kuid ta lihtsalt ootas meeleldi ja kui sõitis siis lõunapausi ajal metrooga sadamast peavaksalisse, tundus rõõm seda suurem, kui valgus oli üllatavalt olemas.

Kord gümnaasiumi ajal oli ta näinud sedalaadi helendust ühel vanal maalil, mille ees maastikumaali näitusel oli kunstiõpetaja seisatanud, selleks et jutustada klassile veidi impressionistidest ja nende eellastest. Pilt, mitte väga suur ja pigem silmapaistmatu, autoriks Camille Corot, kujutas hilissuviseid puid, papleid, robiiniaid, kauguses künkaahelik ja esiplaanil põlluserv, kus üks maamees lõikas vilja ja naine, seljas kleit, ees põll ja peas tanu, vaatas meest. „Nisupõld Morvanis“ – keegi ei teadnud, mida see tähendab, kuni Moritz, tema parim sõber, selgitas, et Morvan on üks piirkond Burgundias, Kesk-Prantsusmaa graniidimassiiv. Corot’ maalil näis kõik valgusest üle ujutatud, just nagu vaataksid läbi akna suvepäeva, mis on ammugi möödunud ja samas kestab tänaseni.

Taevas linna kohal ei paistnud Raimund Merzile kunagi tohutu või lausa lõputu, isegi mitte siis, kui see oli niisama helesinine nagu pildil nisupõllu ääres seisva naise kleit. Silmapiiril, sadama ja Elbe pool oli igatahes sagedasti näha roosakat kuma, ja juba poisina, kui ta oli koos teiste lastega üle sarasmaa tee jooksnud, ei suutnud ta Hamburgi taeva toredusest isu täis vaadata. Raimund Merz polnud eriti midagi taga igatsenud, kui läks pärast abituuriumi ja asendusteenistust paariks semestriks Inglismaale aega raiskama, näiliselt bioloogiat õppima; see koduigatsus, õigemini valguseigatsus ei olnud aga vähenenud, kui ta umbes kahekümne viieselt tagasi tuli ja napiks aastakümneks Berliini kolis, kuna naine pidas oma ja ka tema arengule kasulikuks elada mõnda aega seal, kus elasid kõik, kes tahtsid enda ja oma eluga midagi ette võtta. Merzis polnud sellist iseenda ümber tiirlevat auahnust.

Floriane oli temaga Inglismaale kaasa tulnud. Sellal kui tema jättis õpingud sinnapaika ja hakkas erilise innuta ajalehtedele kaastööd tegema, õppis Floriane Birminghamis stomatoloogiat ja oma ema soovitusel kohe ka üldmeditsiini. Algusest peale oli selge, et Florist saab lõualuukirurg. Merz seevastu vaatas taevast ja pilvi. Aeg-ajalt näidati talle ust. Selles olid britid vilunud.

Elamiseks ei vajanud nad palju, Flori ja tema tundsid teineteist juba nii ammu. Igasugusest tahtest edasi jõuda aga Merzi masti mees keeldus. Üksnes valgusest tundis ta üha sagedamini puudust, kuid ei Midlandsis ega Berliinis polnud säärast kohta, kus taevas oleks säranud nõnda kui varem sarasmaal, isegi mitte Müggelsee ääres, kus nad Berliinis elades matkamas, süstaga sõitmas ja ujumas käisid ning kus nad hiljem, kui Flori juba hästi teenis, suvekodu üürisid.

Hamburgi peavaksali terasest ja klaasist katuse all paistis igatsetud valgus vast kaheksal või kümnel päeval kuus, kuid siis nõnda, nagu oleks ta kurikuulsa lörtsiilma eest vaksalihalli tõmbunud ja sinna tallele pandud. Valgus näis ootavat – mitte ainult reisijaid, kes väljusid rongist ja jahmusid sellest heledusest, sellest toredusest, millega hansalinn neid tervitas; valgus oli heategu kohalikele, sellistele nagu tema, kes lonkisid hommikuti enne kontorisse minekut või pärast tööpäeva lõppu perroonidel, justkui oleksid nad erariides rongisaatjad.

Selles valguses tundis Merz, et temasuguse jaoks on ilmselt vähe midagi, mille nimel tasub tõesti elada. Lapsed – jah. Sõprus – jah. Ja võib-olla et armastus, ja võib-olla mälestused. Helenduses oli mingi mõistatuslik, soe poolehoid, ning paljutki, mida ta oli kogenud, mõistis ta vaid seetõttu, et see oli toimunud selles valguses.

Paar päeva pärast seda, kui ta noorem tütar oli saanud 11-aastaseks, sõitis Merz koos tüdrukuga kesklinna ja saatis ta rongi peale. Linda klass läks ekskursioonile Schwarzwaldi, Kinzigtali õppetallu. Kakskümmend kolm last ja kolm õpetajat, lisaks terve hulk erutatud vanemaid, enamasti emad, ootasid rahvast täis perroonil kiirrongi, milles oli lastele ja nende järelevaatajatele pool vagunit reserveeritud. Oli esmaspäeva hommik septembri algul, kuid südasuve lõppu polnud veel näha. Järjekordsele lämmatavalt palavale nädalale pidid taas kord järgnema peaaegu talumatult kõrge temperatuuriga pikad päevad.

Kui rong lõpuks saabus, oli vaja kähku tegutseda. Merz pidi pingutama, et saaks Lindat selles kirjus saginas korra veel tagasi hoida ja emmata. Ent kui siis tüdruk vaguniuksel seisis, mõjudes kuidagi eksinuna, ja pisarad talle silmi tõusid, võttis ta julguse kokku ja andis isale musi, olgugi et seestpoolt sellele otsemaid pilkava huilgamisega reageeriti. Lindyl polnud koolis kerge. Kaasõpilased ja nende vanemad suhtusid temasse vaenulikult, sest ta oli mõne korra varastanud ja seejuures vahele jäänud. Keegi ei osanud seletada väikese ja õrna Linda Annabella Merzi kleptomaanlikku kalduvust, isegi koolipsühholoog näis abitu ning andis nõu jääda esialgu rahulikuks ja äraootavaks.

Merz lehvitas Lindyle ja kuna see tütrele meeldis, jooksis ta nägusid tehes liikvele läinud rongi kõrval kaasa. Otsekohe hakkas ta higistama, kuid jooksis edasi, ja kuigi kurb tüdruk tumendatud aknaklaasi taga enam ammu ei paistnud, jooksis ta edasi ja jooksis ja jooksis ja jooksis rongi kõrval vaksalist välja.

Hingetuna jäi ta seisma. Ta vaatas rongile järele, kuni viimane vagun Berliini värava juures kadus, siis võttis ta taskust telefoni ja saatis Florianele sõnumi, et kõik on korras ja tütreke teele asunud.

Hulk aega seisis ta veel perroonil hommikuse päikese käes, silmitses tuulevaikuses liikumatult rippuvaid plakateid muuseumi fassaadil ja ootas Florilt tagasisidet. Ent mingit vastust ei tulnud. Ta tajus veel Lindy põgusat musi huultel ja tundis korraga tütrest suurt puudust. Ta kujutas ette, kuidas Floriane vastuvõtu ennelõunases saginas tema sõnumit luges ja mõne sekundi pärast, järgmise patsiendi pärani aetud suukoopa kohal need kolm lauset juba unustas. Tal oli Lindast kahju. Miski lapse hinges pidi teda painama ja viima aina sagedamini selleni, et ta võttis asju, mis talle ei kuulunud. Poistest ja tüdrukutest, kellelt Linda oli kleepsualbumi, sulepea või viimati mingi mängukonsooli kiibi varastanud, Merzil kahju polnud. Klassis hüüti Lindyt harakalapseks. Nii nagu tütrest, oli Merzil kahju ka iseendast. Ta tundis, kuidas vana mure, millest keegi teadlik polnud, talle kurku tõusis. Ja põhimõtteliselt vaid sellepärast hakkas ta liikuma, ja ainult selleks, et mõtteid kurvastusest mujale juhtida, läks ta sel ennelõunal veel kord vaksalihalli ja sellesse valgusesse.

Skandinaavia registrimärkidega suuri haagissuvilaid täis autovagunitega reisirong mürises läbi vaksali ja edasi Altona poole, seal ilmselt hakati neid maha laadima. Monstrumi lärm oli uskumatu, see vaevas Merzi niivõrd, et ta pööras kõrvale ja hoidis kõrvu kinni.

Niimoodi seisis ta mõnda aega eskalaatori juures, mis viis üles vestibüüli. Lakkamatult voogas temast inimesi mööda; sajad sõitsid üles, sajad tulid alla, otsekui oleksid nad needsamad inimesed. Mitte keegi neist ei paistnud valgust märkavat, ja temagi sulges millalgi silmad, sukeldus pimedusse ja avas silmad alles siis, kui tsementpõrand enam ei värisenud.

Ta hingas sügavalt sisse. Ja see oli see silmapilk ... just siis, kui vaid mõne sammu kauguselt mööda veerenud rongi mürin ja ragin andis järele ning ta nägi taas valgust ja tundis ammust lahkumisvalu ja muret selle pärast, et mahajäetustunnet ei anna leevendada muu kui mõtete mujale juhtimise, edasi minemise, edasi tegutsemisega ... sel silmapilgul sõitis Inger eskalaatoril alla. Ta nägi naist, aga naine ei vaadanud tema poole, vaid kõrvale, üle rööbaste, vestibüüli poole. Merz tundis ta otsekohe ära, reageeris ometigi kiirelt, pööras kõrvale, läks edasi, eskalaatorist mööda, vestibüüli all asuvasse tunnelite maailma. Ta tõttas suunas, kus oli umbtee, ilma väljapääsuta, ilma sissepääsuta. Ta taipas, et käitub silmatorkavalt, kellelgi polnud sellest süngest tunnelist midagi otsida; niisiis jäi ta seisma, otsekui oleks film seisatud.

Naine ei järgnenud talle. Ta seisis hämaruses ja vaatas naisele järele. See oli Inger, kahtlemata. Inger läks edasi perrooni keskele, ei pööranud tema poole, ei paistnud eneselt küsivat, kas oli võinud eksida. Inger polnud teda ära tundnud, tõenäoliselt üldse mitte märganudki.

Ei kohvrit ega seljakotti, Ingeril polnud pagasit. Üle õla kandis ta ainult õhukest punast käekotti, täpselt sama värvi kui ta küünelakk. Ja seljas oli tal hele suvekleit, liiga lai, sellel olid näha kummaliselt kahvatud mooniõied. Ta juuksed olid ikka sellised nagu Berliinis – pikad ja lahtised, Merzile tundusid need ainult mitte nii blondid, mitte enam nii täiuslikult blondid. Inger oli vanemaks jäänud, tema hirm vananemise ees polnud suutnud seda takistada.

Merz järgnes talle turvalise vahemaa järel. Naise juustes oli mingi sära, mida ta uskus veel hästi mäletavat – kuniks nägi, et Inger oli lükanud pealaele päikeseprillid, mis peegeldasid valgust. Merz vangutas iseenese üle pead, naeratas ja tundis end seeläbi kindlamalt, otsekui oleks naeratus kiivrivisiir.

Aegamisi andis närvilisus järele, pinge taandus uudishimu ees, mida ta polnud enam ammu nii ägedalt tundnud. Ta nautis seda, et Inger teda ei näe, aga tema naist küll. Ja esimest korda küsis ta endalt, millist rongi naine ootab, kuhu ta sõita tahab. Inger kadus ühte jaamakioskisse.

Merz jäi seisma ja tõmbas taskust mobiili, ilma kõhklemata, see tundus talle endale nagu kätte õpitud liigutus. Ei mingit vastust Florilt. Ta seisis turvalisse kohta sõiduplaanitahvli taha ja tegi näo, nagu kontrolliks üle, millal väljub esmaspäeva hommikul kiirrong, millega Bruno ja tema peavad järgmisel nädalal Stuttgarti sõitma. Ooteaeg, mille jooksul ei adunud ta muud kui oma käitumise seikluslikku absurdsust.

Ta pilk langes kuulutustetahvlile. Sellelt perroonilt ei väljunud üldse ronge, siia pidi peagi üks saabuma – hilinenud öine rong Budapestist.

Budapest–Viin–Praha–Berliin–Hamburg.

Alles nüüd lubas ta seda endale. Esimest korda pärast nädalate, pärast kuude möödumist mõtles ta Moritzile, ilma et oleks seda mõtet otsekohe minema peletanud. Ta ei teadnud, kas nad olid veel abielus, aga kui olid, siis võis ju oletada, et Inger tuli rongijaama oma mehele vastu. Merzil turgatas pähe, et tuleb kannapealt jalga lasta ... et ainult ei peaks nägema, kuidas naine Moritzit tervitab, nii nagu toona külas, kui nad tulid aeda eraldi, või hiljem Weißensee ääres või siis Köpenickis, kui Inger oli ateljees maalinud ja tuli neile järele ujuma.

Sõiduplaanitahvli varjus ajas Merz pea kuklasse, vahtis valgust, mis langes läbi klaaskatuse rongidele, rööbastele, reisijatele perroonidel. Ta tundis, kuidas teda haarab paanika, ja nõnda põgenes ta selle eest, mida ta ei tahtnud näha, ja sellele eelneva hirmu eest. Ta kiirustas minema, tagasi eskalaatori juurde ja inimeste sekka, kus võis end kindlana tunda. Pettejäreldus.

Vitriinide vahelt, mille hõbedane ja kuldne sädelus teda pimestas, jõudis ta vestibüüli ja märkas kohe, et miski ei klapi. Valjuhäälditest tulev muusika, mida seal aastaid lasti, ikka ja alati üks ja sama, oli sel hommikul täiesti teistsugune.

Kuulu järgi olevat vestibüülimuusikat vaja selleks, et vähendada uimastisõltlastes agressiooni ning nõnda narkareid kauplustest ja perroonidest eemal hoida. Kuid sellest polnud Merz iial aru saanud. Ikka tundis ta, et see nürimeelne nõrisemine on suunatud nimelt talle, et rahulolematud, trotslikud, ärrituvad olendid pidid selle muusikaga, mis õieti muusika polnudki, rahu leidma, ja üsna sageli see õnnestuski ning Merzi masti mees tundis, et ärrituvus on talt röövitud ja ta on maha rahustatud. Sel ennelõunal aga mitte. Muusika oli teistsugune, see oli tõeline muusika, ka valjem, peaaegu ebameelivalt vali; rahustada või vaigistada see küll kedagi ei suutnud, ja veel miski oli teisiti kui tavaliselt, kuid mis see oli, seda ei osanud ta välja mõelda, kui läks kioskite, puhvetite, tubaka- ja lillepoodide vahelt edasi väljapääsu poole. Mönckerbergstraßelt sõitis buss Hafencitysse. Kui ta järgmise peale saab, siis jõuab ta täpipealt toimetuse ennelõunasele koosolekule, kõik läheb oma tavalist rada, ja õhtul võiks ta Ingeri kohtamisest saadud šokki kirjeldada Florianele millegi tühisena, või veel parem, seda üldse mitte mainida, ja siis salamisi pudeli valge veini juures jälgida, kuidas see haihtub õhku ja lõpuks ka endal ununeb.

Igatahes märkas ta alles nüüd, kui palju noori inimesi viibis vestibüülis, mitte ainult noorukeid, vaid isegi lapsi, olgugi et suvevaheaeg oli ju ammu läbi. Suurt ja kõrget kelpkatusega ruumi täitis vali kõnekõmin, peaaegu lärm. Milline sagimine, mõtles ta. Ja ta küsis parasjagu endalt, kas seda segadikku annab seletada mitme kooliklassiga, kes pidid minema kunstihalli või näitusele kaasaegse kunsti galeriis ning olid ilmselt äsja rongist väljunud, kui kõik hoobilt muutus.

Muusika vaikis keset takti ja vahetult tema ees jäi üks rühm õpilasi lihtsalt seisma, otsekui oleks keegi aja ja koos sellega kõik muugi peatanud, nii et Merz suutis vaevu hoiduda neile otsa tormamast. Ta põikas kõrvale kohmakate poiste ja tüdrukute eest, kes peaaegu kõik olid musta värvi riietes, imestas küll selle üle, aga sammus edasi läbi rahvahulga, kui paremal, vasakul, tema ees ja tema taga, kõikjal musta riietunud noorukid olid liikumise pealt otsekui kangestunud, ilmselt jäänud seisma sel silmapilgul, kui muusika katkes.

Tegelikult, nagu ta nüüd märkas, oli tema üks vähestest, kes üldse veel liikus. Ja kõik need kümme-kaksteist imestajat ja veel paar sammu edasi koperdajat, kelle hulka ta kuulus, olid vanemad nendest, kes korraga pulkkangelt paigal seisid, näod ilmetud ja liikmed tardunud.

Kes veel liikus, oli vana, kes mitte, oli noor. Nii see paistis. Siiski sai kiirelt selgeks, et mäng käib teisiti. Ainult see, kes kaasa ei mänginud, liigutas end veel. Kes reegleid tundis, seisis paigal.

Seal oli ka täiskasvanuid, kes end ei liigutanud. Nad püsisid kuskil servas, poodide ees, ja erinevalt lastest mõjusid nad kujudena, valgete ja kirjude kivikujudena, kes aga ometi paistsid hästi teadvat, mis siin toimub. Üks nendest ilmselt asjasse pühendatutest oli tema kunagise lähedase sõbra Moritzi naine ja tema oma naise endine sõbranna. Inger.

Suurte kahvatute mooniõitega suvekleit seljas, seisis ta ühe lillepoe ees; polnud olemas tausta, millelt ta poleks esile tõusnud. Miski temas liikus – silmad. Ta pilgud jälgivad mind, mõtles Merz, põigeldes paigal seisva rahva vahelt läbi, kuni korraga hakkas muusika edasi mängima ja kõik läksid jälle liikvele, otsekui poleks midagi juhtunud.

Glockengießerwalli väljapääsu kohale rullisid samal hetkel mitu poissi ja tüdrukut lahti musta loosungi; suurte valgete tähtedega oli sinna kirjutatud: VARI, TOLM JA TUUL. Mida see pidi tähendama? Üks pikka kasvu, silmatorkavalt kõhn, pika heleda hobusesabaga tüdruk eraldus väikesest grupist ja tormas Ingeri käte vahele.

Kõik oli möödas. Flashmob sai läbi ja see teismeline, kes oli koos kümnete klassi- ja koolikaaslastega selles osalenud, võis olla üksnes Pippa. Köpenickis, Müggelsee ääres oli Inger juba last oodanud, sellest oli möödas neliteist aastat, mil nad olid üksteist viimati näinud.

„Sul on selline nägu peas, nagu oleksid koos kummitusega liftis sõitnud,“ ütles Bruno talle trepil, kui nad pärast koosolekut koos lõunale läksid. „Sa peaksid värsket õhku hingama.“

Tegelikult oleks Merz tahtnud jääda klimatiseeritud toimetuseruumidesse ja end ennelõunal mahamagatuga kurssi viia. Kuid ta märkas, kui väga oli Ingeri kohtamine teda kurnanud, ja olgugi et ta tundis roidumust, oli ta rõõmus, et saab rääkida kolleegi ja sõbraga asjadest, mis ta mõtted mujale viivad.

„Miks sa nii sünge oled, kas sa nägid Hamburgi SV bussi? Ma loodan, sa oled teadlik, et järgmisel nädalal sõidame koos nende inimeste juurde, kes räägivad ainult švaabi murdes. Palun, ära jäta mind üksi!“

Bruno ajas ta naerma, millal iganes suutis, kõige meelsamini naljadega kroonilise allakäigu poole suunduvast Hamburgi jalgpalliklubist.

„Pealegi puhub all sadamas värske briis, ausalt! Selle kuumusega mõjub väike tuul hästi. Niisiis, läksime!“

Nad jalutasid mööda Baumwalli ja sealt edasi Portugali kvartalisse. Inimesed lamasid Micheli aasa koltunud rohul või istusid kiiskavas septembripäikeses tänavakohvikute laudade ääres. Peaaegu kõik olid möödunud puhkusest päevitunud, tumedad prillid ees, seljas vaid hädavajalik, ajasid juttu. Paljud naersid. Merzile paistis, et tema on ainus, kes haub süngeid mõtteid – nii talle tundus, kui nad ootasid kaht sändvitši ja tellitud jooke. Jah, pagan võtaks, ta oli kummitust näinud!

„Vari, tolm ja tuul,“ ütles ta kõlatult, ilma igasuguse tagamõtteta, ja vaatas üle tänava külastajaid täis kohvikulaudu sealsel kõnniteel, need paistsid peegelpildina, milles temagi fgureeris, kuid võinuks samahästi ka puududa. Pilt oli tematagi täielik.

Ta küsis Brunolt: „Ütleb see sulle midagi: „Vari, tolm ja tuul“?“

Portugallasest kelner asetas lauale kaks klaasi ja amforakujulise veepudeli. Helesinise klaasi pind pärlendas tillukestest veemullidest ja seal, kuhu mõned tilgad lauale voolasid ning väikese mineraalveetiigi moodustasid, istus tiivuline putukas, keda oleks võinud herilaseks pidada. Aga seda sirelane polnud, olgugi et püüdis enesekaitseks herilaseks maskeeruda.

Sõber mõtles järele. „Ma ei teadnudki, et sind barokkluule huvitab.“

„Kas see kõlab sinu jaoks barokkluulena, sa hale paljulugenud targutaja?“ Lauale oli ilmunud taldrik kahe sändvitšiga. „Kelner tõi need või?“ küsis Merz ja vaatas ringi – ühtki kelnerit polnud kuskil näha. Ta kallas neile vett klaasidesse ja sirelane vurises minema, ta tundis, kuidas peopesa läks jahedaks ja märjaks.

„Sellepärast tahan ma alati siia lokaali tulla, siin juhtub veidraid asju,“ ütles Bruno muretult naerdes. „Vari, tolm ja... Meelde tuli! See on selle Hamburgi õuemale ühingu moto, mis nende nimi nüüd oligi?“

„HaMa liit.“

„Just!“

Üks naine läks mööda ja tervitas Brunot. Seljas polnud tal peaaegu mitte midagi, jalas aga see-eest kuldsed sandaalid.

„Tere, Elfi,“ ütles Bruno. „Nõndaks, ma arvan, et see on ühest ... Flemingi, või siis Gryphiuse luuletusest. Igatahes – head isu, kulla mees – kõlab see kui miski õige vana. Paarsada aastat. Kust sul see pähe tuli?“

„Elfi?“ küsis Merz ja vangutas naeratades pead.

Bruno pööras ringi ja vaatas brünetile järele, ning Merz nägi, et nainegi pöördus ja viipas põgusalt Brunole, naeratades ja tuttavlikult.

„Ta on üksildane, võluv ja väga tark,“ lausus Bruno tõsiselt. „Raha on tal kah. Ma ei saa temast sotti.“

„Võib-olla tahab ta abielluda,“ ütles Merz. „Tahab pere luua, ja maja roheluses ja teist mere ääres.“

„Arvad või?“ Bruno pööras ringi. Aga naine oli juba kadunud.

Kui Bruno mõne aasta eest tööle võeti ja tema tuppa koha sai, oli Raimund Merz oma uue kolleegiga vesteldes kaua maad ja ilmad kokku luisanud, niipea kui Bruno tema nädalalõpuplaanide, naise, laste, vaba aja veetmise kohta pärima hakkas. Pikka aega oli tal olnud tunne, et sellele DeWittile võib endast sama vähe usaldada kui ülejäänud toimetusele. Ja ülejäänud maailmale.

Aga see oli täiesti muutunud.

Millalgi oli ta mõistnud, et vastupidiselt kõikidele ootustele oli Brunost saanud tõepoolest ta sõber, küll kriitiline – kriitika oli Bruno amet –, kuid siiras. Ja kui nad siis lõpuks hakkasid omavahel avameelselt rääkima, oli ta suure vaevaga vanasid valesid niimoodi sirgeks painutanud, et neid sai enam-vähem tegelikkusega ühitada. Floriane, kelle ta Bruno ees oli Marianneks ristinud ja osteopaadiks teinud, oli sel viisil olnud mõnda aega ortopeed, kuni Merz veendus, et teda võib rahulikult lõualuukirurgiks nimetada.

„Kust sa selle Marianne võtad? Minu naise nimi on Floriane. Nii on see alati olnud, usu mind, ma tunnen teda juba tükk aega.“

Tegelikult polnud ju nii hull olla lõualuukirurg. Maamunal, mis nähtavasti ei saanud tiirelda ümber päikese, ilma et loendamatul hulgal selle elanikke poleks kannatanud jubedate valude käes, oli lõualuukirurgidel kahtlemata vajalik, mõnikord isegi trööstiv funktsioon. Ometigi näis Merzi masti mehele säärane banaalne tõdemus või üleüldse see, mida tavaliselt tõe all mõisteti, sageli kummaliselt vaieldav, niipea kui see avalikult välja öeldi. Ikka ja jälle andis ta seetõttu järele vajadusele mingi tõsiasi kas täiesti maha salata või seda vähemalt veidi muuta ja nõnda kaitsta.

Kaitsta mille eest? Sellest mõtiskles ta iga päev.

Kogu sellest valetamisest oli tal kohutavalt kõrini. See muutis elu nii kurnavaks. Merz rõõmustas väga, kui ühel päeval soovitas Bruno tal lõpuks ometi tõega lagedale tulla. Kas tal oli kaks naist, kas tal oli üks, kaks, kolm või enam tütart? Merz isegi ei mäletanud enam, mida kõike oli ta Brunole kokku rääkinud. Tookord kasutas ta juhust ja palus vabandust kolleegilt, kes oli ülekaaluline, lühikeste jalgadega ja hõredate juustega, kuid tõmbas naisi magnetina ligi ja oli temalegi seletamatul moel südamelähedaseks saanud.

„Oled sa kunagi kuulnud usaldamisest? See võiks ehk sullegi meeldida, härra Merz!“ Bruno poksis keset koosolekuruumi naerdes ta õlavart. See tegi veel tükk aega haiget.

Sestpeale ta sõbrale enam või peaaegu enam ei luisanud. Bruno sai temast teada kõike või mitte midagi. Nad rääkisid omavahel palju, enamasti jalgpallist ja muusikast. Merz jutustas valgusest ja sellest, mida see talle tähendab. Ta jutustas sarasmaast ja metsistunud aiast. Isegi Moritzist ja Ingerist. Bruno omakorda kirjeldas, mis talle ühe või teise naise juures meeldis ja kuidas ta oli nad vallutanud või siis lasknud ennast vallutada – mida ei juhtunud sugugi harva. Iial ei rääkinud ta armusuhetest halvustavas toonis.

Nad lobisesid, nad vaikisid, nad naersid ja jõid end koos purju, kuid nad võisid olla ka tõsised, rääkida filmidest, vanadest või uutest, ületamatust lõhest, mis eraldas Genesise varast loomingut hilisemast, sportlaste hullumeelsusest, poliitika hullumeelsusest, inimeste hullumeelsusest, ja vahetevahel teadis Merz: kui üldse oli olemas inimene, kellega koos sai ta nutta, nutta maailma hullumeelsuse või omaenese elu hullumeelsuse üle, siis oli see nõnda elavaloomuline Bruno, kes polnud abielus, kellel polnud lapsi, kes elas Elbe kaldal portjeega kõrghoones klimatiseeritud kolmetoalises korteris ja libises seal ühest suhtest teise.

Maabumissilla ääres seisis Krusenstern. Esiti ei uskunud Merz oma silmi, aga siis nägi ta Vene neljamastilise ahtris nime; vana Padua kere tõusis mustvalgena Elbe sinast esile. Poisina oli ta selle õppelaeva suure plastmudeli kokku pannud ja ära värvinud, mitu kuud paelus purjekas tema fantaasiat, kuid päris laeva polnud ta kunagi näinud. Korraga, nelikümmend aastat hiljem, seisis see tema ees.

Kui nad läbi Speicherstadti tagasi toimetusse läksid, kummalgi pintsak käsivarrel ja silmad kiiskavas valguses kissis, jutustas ta Brunole fashmob’ist hommikupoolikul ja ütles, et kui ta just ei eksi, siis nägi ta peavaksalis kunagist õige lähedast sõbratari.

„Hmm. Kui lähedast?“ päris Bruno.

„Väga lähedast,“ vastas Merz.

„Nii lähedast?“ Bruno surus pöidla- ja nimetissõrmeotsa tugevasti vastamisi.

„Veel lähedasemat,“ ütles Merz.

Ingeri nime ta parem ei reetnud ja tüdruku vaikis ta hoopis maha.

Neli sõna loosungil olid tõepoolest pärit ühest 375 aasta vanusest barokksonetist. Andreas Gryphiuse luuletuse pealkiri oli „See kõik on edev“ ja koopiast, mille Bruno tema kirjutuslauale pani, luges Merz veel samal pärastlõunal kogu salmi: „Ah, ei miski see, mis oivaline tundub meil, muud ole kui kehv tühisus, kui vari, tolm ja tuul.“

Õhtul võttis ta julguse kokku ja jutustas kohe koju jõudes Florianele hommikusest kohtumisest. Nende vanem tütar Priska kattis söögitoas lauda, Flori sulges nimetissõrmega Merzi suu, kuid vaevalt olid nad köögis omapead, õhutas naine teda rääkima ja tema kirjeldas isegi pilke, millega Inger oli teda – tema arust – peavaksali vestibüülis jälginud.

Floriane küsis: „Aga sa ei läinud tema juurde ega rääkinud temaga, või siiski?“

Merz ilmutas nördimust, oligi nördinud: „Loomulikult mitte!“

Siis tuli Priska tagasi kööki ja nad rääkisid Linda klassiekskursioonist, Merzi järgmise nädala komandeeringust koos Bruno DeWittiga ja sellest, et Stuttgardist Kinzigtali pole sugugi mitte pikk maa. Ta võiks, ütles Merz, Hiirekesele vabalt külla sõita.

Sõstrapõõsastele on kuumus tõesti liiast, leidis Floriane. Tema meelest oli parem jätta murukastja ka ööseks tööle. Merz küsis, millal võib oodata teadet Lindy klassijuhatajalt, kuid ei saanud vastust.

„Kui suureks on Pippa kasvanud,“ ütles ta niipea, kui Priska oli uuesti esikusse kadunud.

Floriane poolt kostis vaid hingamise häält.

„Ma ei tundnud teda algul kohe äragi.“

Flori poolt ei kostnud enam midagi.

Alles tüki aja pärast ütles ta – ja Merz kuulis ta madalast häälest ärritust: „Palun vahetame teemat. Ma ei või, ei taha, ei kavatse end sellega siduda. Jumal hoidku! Sa ei usu, kuidas ma hakkan rõõmust hõiskama, kui ükskord ometi jahedamaks läheb.“

Nad sõid. Sel ajal kui Priska jutustas oma erutavast päevast – nende klass ja paralleelklass olid käinud lennujaama uudistamas –, vaatas Merz välja aeda, kus hekid, põõsad ja lehtla olid peaaegu kuldsest valgusest üle ujutatud. Õhus oli õhtulgi veel kesksuviste kuumade pärastlõunate virvendust ja ka täna polnud kuskil näha ühtki lindu, otsekui oleksid nad kõik ammugi janusse surnud, tuvid, tihased, rästad. Kus olid sõstrad? Punased justkui punane küünelakk, mõtles Merz. Ja lehed kõik koltunud, eranditult. Miski ei muutu enam iial heaks. Seda võib taluda, mina võin seda taluda. Aga heaks, heaks ei muutu see enam iial, kõik on katki, kõik läks juba ammugi katki, ja ainus, mida ma teha saan, on see unustada ja teeselda, nagu poleks see nii.

Kurbus oli hommikust peale ringi luuranud, nüüd haistis see oma võimalust ja tuli ligi; ta kallas endale veel veini.

Ta naine ja ta tütar vestlesid. Tema oli mõtetes, ei kuulanud, ei saanud seetõttu aru, millest nad rääkisid.

„... ja siis hakkasite kõik tantsima, lihtsalt niisama?“ küsis Floriane. „Poisid ka?“

Prissy säras. Ta torkas ühe makaroni kahvli otsa, keerutas kahvlit õhus ja lasi makaronil siia-sinna tantsiskleda ja tiirutada.

„Jah! Kõik!“ ütles ta vaimustatult. „Algul seisime kõik niisama terminalis ja tegime näo, nagu hakkaksime piletit vormistama või oleksime kellelegi vastu tulnud. Mõnel meist oli isegi ratastega kohver või seljakott kaasas. Ja õpetajatel CD-mängija. Täpselt kell kümme panid nad selle mängima. Väga kõvasti! Keset terminali. Meil oli selleks luba. Ja kõik me hakkasime tantsima, metsikult läbisegi, mõned sedamoodi, nagu olid tantsukoolis õppinud, enamik lihtsalt niisama nagu minagi. Ja kõik reisijad kassade juures ja vagunisaatjad, kes mööda läksid, ajasid silmad punni!“

„On teil ikka ideed,“ ütles Floriane. „Midagi sellist poleks meil iial pähe tulnud. Või kuidas?“ Ta vaatas Merzi poole, ta naeratas, aga ainult suuga, mitte silmadega. See polnud tõeline naeratus, vaid mask, mida proua dr Lepsius kandis iga päev kaheksa tundi oma vastuvõtus, selleks et keegi ei näeks tema nägu, tema väsimust ja võõrastust.

Tummalt raputas Merz pead. See ei pidanud paika, mis Flori ütles. Kuid ta oli liiga väsinud, et sõnasõda alustada. Neile oli mõndagi pähe tulnud, eriti Florile, kes ei lasknud iial õpetajatel või asjatundjatel endale midagi ette kirjutada, ja niipalju aega ei olnud sellest ju ometi ka möödas. Igatahes polnud õnneks nemadki osanud tulevikku näha.

Priska ütles välja, mida ta isa mõtles: „Varem lihtsalt ei tehtud fashmob’e. Siis toimusid avalikkuses teistsugused üritused. Demonstratsioonid, selge see. Aga ka kunstnike korraldatud happening’id näiteks. Või poliitilised istumisstreigid.“

„Ja igasugu muud värki,“ ütles Floriane.

Ise oled süüdi, et abiellusid hambaarsti tütrega, mõtles Merz ja jõi. Kohustuste ja inimliku kooseksisteerimisega pidi Florile kaasnema korralik sissetulek, seetõttu oli tema jaoks enesestmõistetav, et mõlemad tütred, Priska Marie ja Linda Annabella, lähevad pärast abituuriumi õppima meditsiini, stomatoloogiat – nii nagu nende ema, nagu vanaema. Midagi muud ei tulnud kõne allagi.

„Ma teeksin meeleldi kord ka sellises die-in’is kaasa,“ ütles Merz trotslikult ja kujutas ette, kuidas Bruno ja tema kukutaksid end lõunapausi ajal Magellani terrassidel bürootöötajate summas maha, otsekui oleksid rabanduse saanud.

„Surnud! Kaks Tagi kaastöötajat kukkusid Hafencitys kokku“ kõlaks artikli pealkiri.

„Nice,“ ütles Priska. „Lennujaamas oleksin ma ka heameelega die-in’is kaasa teinud, aga õpetajad seda muidugi ei lasknud. Uhh! Liiga õudne. Allakukkunud lennukid ja nii edasi. Nine-eleven. Lennujaama turvamehed ei lubanud isegi üht freeze’i teha. Oeh. Awkward.“

„Mis friisi?“ Flori kissitas silmi, raputas mõistmatult pead.

Prissy vaatas abiotsivalt tema poole ja pööritas silmi.

Merz ütles: „Freeze’i puhul jäävad kõik just nagu kivistunult seisma ega liiguta ennast enam. Freeze on vastand tantsulisele fashmob’ile. On nii, eks?“

Priska noogutas. Tal oli tugevalt arenenud õiglusmeel, seepärast küünitas ta ema poole ja musitas teda põsele.

„Love you,“ ütles ta.

„Tänan, jälle sain targemaks,“ ütles Floriane.

Merz silmitses oma naist – tema rusutust, mis tuli kõrvalejäetuse tundest. Selline oli ta juba noore tüdrukuna olnud.

Flori silmis olid lapsed omaette liik, ka nende lapsed: „Neandertallaste järelkasv“. Ta ei mõistnud lapsi ja lapselikust trotsist ei tahtnudki ta neid üldse mõista, lõppude lõpuks polnud tedagi varem keegi mõista tahtnud. Lapsed olid tulevik, aga muidu? Nad tekitasid temas hirmu; Linda, nende harakalapse kohta ütles Floriane sageli, et ta on segane.

„Minu meelest on tantsimine küll parem kui suremine,“ naeris ta. „Kui kaua kogu see värk siis kestis? Selline fashmob käib enamasti pigem kiiresti, arvan ma.“

„Nojah, pool minutit. Siis tuli loosung. Ja siis saigi läbi ja kõik tegid näo, nagu poleks midagi juhtunud. See oli omakorda tõesti äge.“

„Ja see loosung,“ küsis Merz, „mis selle peal oli?“

„Üks lühike lause Wolfgang Borchertilt,“ ütles Priska. Ta kehitas õlgu ja tõusis lauast. „See oli vaja fashmob’i jaoks – huuh! – ette valmistada. Heinrich Heine gümnaasiumilt: kaks-kolm kuulsat ütlust Heini Heinelt. Wolfgang Borcherti koolilt: kaks-kolm lauset Wolfgang Amadeus Borchertilt. Alla kirjutanud: sahtlite ametkond. Oeh. Awkward.“

„Kord on pool elu,“ lausus Merz tarbetult.

Priska halastamatu kommentaar kõlas: „... ja teine pool on töö, selge, paps.“

„Mis seal loosungil siis oli?“ küsis Floriane.

Tütar oli juba esikus, kui hüüdis veel: „No mis seal siis ikka oli? „Ütle ei!“ Oeh. Say no.“ Prissy naeris pilkavalt ja hetke pärast lendas üleval tema toauks pauguga kinni.

Laua ääres küsis Floriane, otsekui oleksid nad telekas: „Veel salatit?“ Seejuures vaatas ta Merzile otsa, tõstis käed ja sosistas: „Mis sinuga lahti on? Kas ma peaksin muretsema?“

Võib-olla oli põhjus igapäevase, kakskümmend neli tundi kindlustatud eksistentsi monotoonsuses, pigem aga hilise keskea kinnijooksnud olukorras, jah, tsementi valatud viltuminekus, kui abikaasa ja isa, Raimund Merzi masti kogenud mees arvestas peaaegu iga tund sellega, et kõik võib kokku variseda ja varemed justkui vaht ojasängis allavoolu kaduda.

Tasumata jäänud ürgvanad arved olid ilmselt süüdi selles, et kolm päeva pärast esimest taasnägemist loobus ta igasugusest ettevaatusest ja asus Ingerit otsima. Täie teadvuse juures ja samas otsekui arutu tormas ta ülepeakaela vastu riskile, mis teda algusest peale üksiti joovastas ja meeleheitele ajas.

Kohtusid nad tõesti viimati Berliinis?

See oli juhtunud viimasel õhtul Müggelsee ääres, paar kilomeetrit Köpenickist lõunas, nende ühiselt üüritud suvila aias. Sestpeale polnud Moritzi ja Ingeri ning Flori ja tema vahel enam mingit kontakti olnud, ja tema oli kõik need aastad endale kindlaks jäänud, tegemata vähimatki katset midagi Rauchide kohta teada saada.

Varasemast polnud alles enam ühtki sõpra, kes kunagi olid olnud nii Moritzi kui ka tema sõbrad, ja nõnda oli Floriane tema lähikonnas ainuke inimene, kes Rauche mäletas, naine tundis aga veelgi vähem huvi selle vastu, mis on kunagistest sõpradest ja lapsest saanud. Flori polnud kunagi õieti tahtnud Pippast rääkida, enda arvates olid tal selleks vägagi kaalukad põhjused. Miks peaks tütar olema teistsugune kui tema ema?

Sel neljapäeval esimest korda nende nime otsimootori lahtrisse sisestanud, koges Merz hämmastust, sest päring ei andnud mingit tulemust. Neil polnud frmat, bürood ega ateljeed. Paistis, et suur arhitekt – kelleks Moritz oli alati saada tahtnud – polnud isegi mitte väike. Ja Ingergi polnud nähtavasti kunstnik või mingi vabakutseline või kuskil ametis. Ligi viieteistkümne aasta jooksul polnud kumbki kunagi esile tõusnud, nad ei kuulunud ühtegi ühingusse ega kasutanud ühtegi sotsiaalvõrgustikku.

Mitte kellenagi esile tõusta ja mitte kellenagi jälle kaduda – seda võis respekteerida. Ainult et vahepeal võiks vähemasti püüda ka teiste jaoks olemas olla, kedagi aidata või kuulata. Kuid kes seda ikka tegi – tema ise sama vähe nagu ta naine, Flori sama vähe nagu Inger, kes oli täpselt samuti alati ainult oma asjadest hoolinud.

Tema maalid, tema kasutädi, tema mees ja hiljem laps.

Ja Moritz? Kuidas oli ta alati oma isa edulooga kelkinud, eriti veel siis, kui Tankla-Rauch oli ammugi kõik kaotanud! Moritz nägi selles võimalust raputada endalt maha talle väidetavalt peale surutud ettevõtlikkuse ambitsioonid ja suurustles sestpeale eduka vastuhakuga. Internetist aga ei leidnud Merz temast ainsatki fotot, kunagisest tanklaketist oli ainult paar teralist ülesvõtet kollektsionääride kogutud luitunud, pooleldi mõranenud valgustahvlitest, millelt võis lugeda ammu unustatud frmanime: Rauch & Kossleck.

Kus elas see, kes polnud mitte keegi?

Nähtavasti olid vähemalt Inger ja Pippa mingil ajal Berliinist tagasi tulnud ja kuhugi Hamburgi kirderajooni kolinud, sest miks oleks tüdruk muidu käinud Alsteri ääres koolis?

Pippa oli ainus, kelle kohta otsimootor midagi leidis. Paistis, et ta oli mõnda aega jalgratta trikisõiduga tegelenud. Ta oli pildistanud oma plüüskoerte kogu, kõik pildid hoolikalt allkirjadega varustanud ning suuruse ja värvi järgi sorteeritult ühele kaisuloomade oksjoni lehele üles laadinud. Kas Moritz oli teda selle juures aidanud? See oli tõesti liigutav. Liiatigi oli mitme armsa foto peal näha taustal väikese koerasõbra ema. Naine naervate silmadega, mille kohal oli ikka veel see ammune kaunis vari, oli ilmselgelt Inger.

Segaduses ja kergelt ärrituv pärast seda, kui oli hommikul need fotod netist leidnud, sõi Merz sel piinavalt kuumal neljapäeval koos Bruno DeWittiga Hafencitys lõunat. Ilma et ta oleks seda Brunole öelnud, vihastas ta tuhatoosi pärast nende ees, see ilmselt hõõgus kaane all omaette ja levitas jõledat haisu. Just selle haisva tuhatoosiga algas varsti seikluslik pärastlõuna.

Bruno jutustas reportaažist, mida ta juba mitu nädalat kirjutas. Barbizoni koolkonna maastikumaal, see ajas ahastama. Liiga kaua oli ta vajalikke taustauuringuid edasi lükanud.

„Ma elan õigupoolest keset 19. sajandit,“ rääkis ta. „Ja minu ümber,“ ta ajas käed laiali, „ei saa olla muud kui Fontainebleau mets.“ Bruno tõusis püsti. „Ma näen enda ees pidevalt põldusid, mägedevahelist teed või puudesalu, samas aga tean, et need on ainult vanadel maalidel, Daubignyl ja Rousseaul. Öösiti lamab mu kõrval kõige kütkestavam naine nii, nagu jumal ta lõi – ja mida teen mina? Ma mõtlen Antoine Chintreuili pilvedele.“

„Sinu meelest on Fritzi Feddersen kütkestav?“ Merz oli nõutu. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt. Ta ei ole naine, vaid meie juriskonsult.“

„Ta on mõlemat, Raimund Merz.“

Juhtus harva, et Bruno üldse nalja ei mõistnud. Ohates kadus ta majja tualeti suunas ja otsekohe keeras Merz tuhatoosi lahti, et näha, mis seal sees tossab. Bruno mainitud kunstnike nimed tiirutasid ta mõtetes justkui kajakad, mõne silmapilgu jooksul kahetses ta, et ei tunne ühtki Daubigny või Rousseau ega ka tolle André või Antoine Chintreuili maali. Fontainebleau mets. Kus see asub?

Tuhatoosist see hais ei tulnud. See oli kaetud kroomlakiga, Merz nägi oma nägu kaanel peegeldumas, taevasina ja tõepoolest ka pilvi. Ta torkas näpuotsa konide vahele halli pulbrisse, ja nii nagu varem, justkui oleks ta uuesti kuueteistkümnene, tõmbas ta äkilisel ajel tuhka vasakule ja paremale silmalau alla, nagu ta aeg-ajalt oli koos Moritziga vahetunnis kooliõues teinud, kui nad tahtsid mõnda õpetajat endast välja viia. Bruno tuli tagasi, võttis istet. Merz langetas käe näo eest ja silmitses sõpra võimalikult tuhmi pilguga, otsekui kummitus helesinises särgis.

„Mis sellest, et ta on juriskonsult, taevas hoidku. Ja luba endale öelda: see on ainult õiglane, et selles vastu seina põrutanud maailmas elab nõnda imeline olend nagu Fritzi Feddersen. Sest ilma temasuguste inimesteta oleks elu ... Heldene vägi, sul on täitsa surma nägu peas!“

Mõni ime. Kui ta kunagi üldse elas, siis oli see ammu. Oleks ta olnud siiras, oleks ta pidanud seda Brunole ütlema. Selle asemel vahtis ta teisele vaid petlikult sügavatest silmakoobastest vastu. Merz naeratas kurnatult. Ta kannatas.

Veidi aega hiljem küsis ta ülejäänud töönädala endale vabaks. Sekretär Mellyle pidi ta lubama, et läheb jalamaid oma perearsti juurde. Merz tajus kaastundeta uudishimu kolleegide poolt, kes soovisid talle kõike head, teadmata, milles oli asi. Bruno võttis tal õlgade ümbert kinni. Näiteks see! Saatis ta alla ukse juurde, oli kuidagi mõtlik ja napisõnaline, ning Merz teadis – või aimas –, miks. Nelja päeva pärast oleksid nad pidanud koos Stuttgarti sõitma, selleks et Bruno intervjueeriks kunstigaleriis ühe näituse kuraatorit ja vaataks reportaaži jaoks paari maali. Impressioniste. Kuraator Kullmann oli väidetavalt erakordne nähtus, noor, jõudis kõikjale, sealjuures aga sugugi mitte karjerist. Viimasel õhtul vaataksid nad pealegi Hamburgi SV karikamängu Stuttgardi Kickersi vastu. Viimased olid küll üksnes neljanda liiga mängijad, kuid tuua sealt ülekaalukas võit – see oleks ehk Hamburgi omasid pärast hooaja nurjunud avatakti kannustanud. Bruno arvates olnuks kõik muu naeruväärne, lausa nutmaajav.

Peale pallimängu vaatamise – mis teda eriti ei huvitanud – polnud Merzil Stuttgardis õieti midagi teha. Ta ei pildistanud, ei olnud sinasõber ülesvõttetehnikaga, muuseumide vastu polnud ta kunagi suuremat tõmmet tundnud, ka švaabide ja badenlaste omavaheline nagelemine oli talle ükstapuha. Sellel reisil oleks ta üleliigne, kuigi vaevalt üleliigsem kui muidu. Tal polnud mingit ülesannet ega mingit funktsiooni lisaks härra DeWitti saatmisele. Bruno oli nõudnud, et Merz tuleks kaasa, lasknud Mellyl isegi jalgpallipiletid kuludesse kanda.

„Niisiis esmaspäeval?“ küsis Bruno ja vaatas sügavalt sõbra tuhkhallidesse silmadesse.

„Annan endast parima,“ vastas Merz jõuetult. „Fritzi Feddersen ja meie vastu seina põrutanud maailm – sellest pean ma kõigepealt üle saama.“ Siis pöördus ta minekule. Aga ta tõstis veel korraks käe ja hüüdis Brunole: „Näeme esmaspäeva hommikul vaksalis. Kummitused on sõnapidajad.“

Florianele kirjutas ta, et võttis endal pärastlõuna vabaks ja läheb jalutama, Planten un Blomeni parki või Ohlsdorfi kalmistule. Võib-olla astub raamatukogust läbi.

Viimaste aastate jooksul oli ta kirjutanud Tagi mõned artiklid uutest avastustest putukate uurimisel, need olid pälvinud kirjastuse juhatuse ja peatoimetaja Mareike Kennedy heakskiidu. Üks mainekas Hamburgi teaduskirjastus oli seejärel temaga kontakti otsinud ja kaalus ilmselt tõsiselt tema entomoloogilised kritseldused raamatukaante vahel välja anda. Keegi peale Flori ja Bruno ei teadnud sellest.

„Jõuan õhtul tavalisel ajal koju,“ kirjutas ta, aga Florianel polnud viimasel ajal tavaks vastata.

Ta sõitis metrooga jaama, kuhu oli jätnud oma Phoebuse. Autoga ei sõitnud ta siis aga mitte lääne poole, kus nad elasid, vaid risti läbi linna vastassuunas, Uhlenhorsti kaudu läbi Winterhude, Alsterdorfi ja Ohlsdorfi kuni Alstertali välja.

Parkkalmistust põhjas oli Alster kitsas jõekene, mis lookles läbi varjuliste, pärastlõunal inimtühjade puisniitude kesklinna poole. Mitte kaugel jõekaldast parkis ta siis auto tammede alla nii, et sai hästi näha igat õpilast, kes peauksest väljus, jäi aga ise seejuures märkamatuks. Ta tegi seda, milles oli vilunud: käitus täiesti tähelepandamatult. Umbes viiekümnene mees, nõjatumas oma autole. Ta teeskles, nagu tegeleks helistamisega – tema, kes ta juba aastaid telefoniga ei rääkinud. Ta kuvas ekraanile Prantsusmaa kaardi ja suumis seda. Besançonist loodesse, Dijonist, Auxerre’ist ja Montargis’st mööda Versailles’ poole. Nemours’i ja Évry vahel asus Fontainebleau mets.

Tal oli aega. Viisteist aastat oli ta elanud selle päeva ootuses, vaikselt ja nii salamisi, et peaaegu ei teadnud ta seda ise ka enam, ja seetõttu ootas ta ükskõikselt, vähemasti mitte närvitsedes, jah, põhimõtteliselt külmavereliselt kaks ja pool tundi Andreas Gryphiuse kooli ees, kuni Pippa väljus.