Читать книгу Jõuluingel - Мишель Дуглас - Страница 6

Sol tuiskas läbi maja ja tagauksest välja verandale. Käsipuust kinni haarates hingas ta sügavalt sisse. Ja seejärel välja. Pool tundi. Ta on alles pool tundi siin olnud ja juba soovib jalga lasta. Miski polnud muutunud.

Püha müristus, võiks ju eeldada, et pärast kümmet aastat...

Sol tegi õlaringe, et leevendada pinget, mis oli sinna kogunenud ja muutis need kangeks. Ta vaatas tagaaias ringi. Milline segadus. Aed vajas parandamist, muru niitmist ja...

Cassie puu.

Mehe raevukas mõttekäik takerdus. Ta kissitas õhtuse päikese käes silmi, kuid kaks hiiglaslikku oleandrit teisel pool aeda takistasid tal maja korralikult nägemast. Kas Cassie Campbell elab veel seal?

Cassie Parker, tuletas Sol endale meelde. Naine abiellus juba kümme aastat tagasi.

Ja oli kaheksateist kuud tagasi lesestunud. Mõni asi oli siiski muutunud.

Sol tõmbas käega üle näo. Cassie ei elaks enam seal. Ta elab kindlasti kesklinnas ülejäänud Parkerite juures. Tal polnud enam vaja äärelinnas elada. Ja kuna naise ema suri...

Mees tundis südames kahetsusetorget. Ta ei käinud matustel. Ta ei käinud ka Briani matustel.

Sol vaatas pingsalt vastas asuvat maja ja aeda, üritades ette kujutada, et keegi teine elab seal, kuid ta ei suutnud. Mehe pilk rändas tagasi aianurgas kükitava puu juurde. Seda nähes kerkisid Soli suunurgad ülespoole ja pinge temas andis järele. Tol ajal suutis elu talutavaks muuta vaid Cassie Campbell.

Cassie Parker, tuletas ta endal meelde, ja naeratus suri tema huulil.

Mees haaras veranda piirdest kõvasti kinni. Mida ta enda arvates teeb? Loodab naist näha? Tal oli kange tahtmine oma pead vastu piirdeposti taguda. Kümme aastat tagasi oli ta Cassiele mõtlemisest loobunud.

Jah, muidugi. Sellepärast ta ju lootusrikkalt, kael õieli, naise hoovi kiikabki.

Soli kurgust pääses nördinud häälitsus. See kindlasti polegi enam Cassie aed. Mees hakkas just ümber pöörama, kui märkas puu otsast alla rippumas jalga, mis oli pikk, sale ja kuulus naisterahvale. Sol pilgutas üllatunult silmi.

Cassie?

Kuigi mehel oli hing jahmatusest kinni, sööstis ta trepist alla ja kiirustas läbi tagaaia. See oli ütlemata kena jalg ja Sol tahtis kannatamatult teada saada, kes seal majas nüüd elab.

Kui ta puule ligemale jõudis, kuuldus sealt tasast summutatud kirumist, mis pani mehe naeratama. Ta kiirendas sammu ja maldamata oodata, kuni silmad valgusega harjuvad, vaatas üles. Mehel jäi ehmatusest hing kinni ja kõrist kostis kummaline summutatud heli. Hetkel poleks ta isegi siis midagi mõistlikku suutnud öelda, kui ta elu sellest sõltunud oleks.

Kannikesesinised silmad otsisid heli allikat ja jäid mehe näol pidama. Need uudistasid natuke aega Soli nägu ja seejärel hüüdis naine üllatunult: „Jumal küll, Sol Adams on lõpuks jõuludeks koju tulnud.”

Cassie Campbell!

Mehe südamelöögid kiirenesid erutusest. Ta neelatas. Naise hääl kõlas suvepäeva vaikuses selgelt ja valjult. „Tšau, Cassie,” suutis mees viimaks lausuda.

„Tšau, Cassie?” Naine pööritas silmi. „Ja see on kõik, mida sul öelda on pärast kümmet aastat?”

Seejärel naine naeratas siiralt. Cassie oskaski ainult südamlikult naeratada. Suvepäike lausa kahvatus selle kõrval. Sol pilgutas silmi, kuid ei suutnud pilku ära pöörata. Ta tundis kubemes pinget ja nahk kiheles, nagu see oleks talle äkki väikseks jäänud.

Naise naeratus väreles. „Sa ei jätnud isegi hüvasti.”

Cassie tasased sõnad torkasid mehele otse südamesse ja Sol kahetses seda kogu hingest. Kui ta vaid saaks aega kümme aastat tagasi kerida...

Äkki naine muigas ja Sol ei suutnud enam millelegi mõelda.

„Äkki aitad mind natuke, Sol?”

Aitan...? Millega...? Siis märkas mees kassipoega naise pihus.

Cassie kummardus alla ja ulatas looma mehele. „Ära teda minema lase,” hoiatas naine kõrgemale ronides. Naastes andis ta järgmise kassipoja mehe hoolde ning kadus uuesti. Jahmunult võttis Sol ka kolmanda vastu, mistõttu meenutas ta süli väänlevate kassipoegade pundart.

Cassie muigas. „Paistab, et sul ei ole enam vaba kätt, et mind alla aidata.”

Naise nahk oli sile ja õhetav nagu värskel roosiõiel ja Sol tahtis kätt välja sirutada, et naist alla aidata. Teda puudutada. Ta tahtis tunda, kas Cassie nahk on nii jahe ja pehme, kui eemalt paistis. Ta üritas pundart oma süles kohendada, kuid see muutis pidevalt kuju.

„Ära lase neil plehku panna, Sol Adams.”

„Ei lase,” lausus mees tasakesi, kui Cassie puu otsast alla hüppas. Naise lõhn tungis mehele ninna. See oli lilleline ja eksootiline, meenutades plumeeriat. Sol igatses pead vastu naise kaela suruda ja seda nuusutada.

„Ma olen aastate jooksul sellelt puult juba lugematuid kordi alla hüpanud. Kas sa tõesti arvad, et ma vajan abi?”

„Sa kannad ju seelikut,” märkis mees. Ja see sobis ideaalselt, kahisedes naise reite ümber, nagu rõõmustaks, et on Cassie Campbelli ümber mähitud.

Parkeri, parandas mees end.

Sol oli kindel, et tema oleks küll lausa ekstaasis, kui oleks sedasi Cassie ümber mähitud. See mõte pani teda kohmetuma. „Ma... hmm,” köhatas ta kõri puhtaks. „Seelik võib ju hüppamist segada, muud midagi. Vähemalt nii ma seda mõtlesin.”

Cassie muigas ja kergitas seelikusaba, nii et mehe suu vajus jahmatusest lahti. Kuidas ta sai sületäit kassipoegi kinni hoida, kui naine...

Rattapüksid! Sol lasi õhu kopsudest vihinal välja. Cassie kandis seeliku all rattapükse.

Naine muigas kavalalt, enne kui aia juurde kükitas ja lahtise plangu kõrvale lükkas. Veel üks kassipoeg, väiksem kui ta õed-vennad, pistis sealt pea välja. „Tule nüüd.” Cassie patsutas põlvedele. „Meil pole terve päev aega oodata.”

Teda poleks küll vaja kaks korda kutsuda, mõtles Sol.

Ilma suurema jamata surus kassipoeg end pilust läbi ja hüppas naisele sülle. Sol oleks hea meelega sama teinud.

Cassie võttis kassikese käte vahele ja tõusis püsti. „Hakkame siis minema.” Naine suundus Soli tagaterrassi poole ja mees järgnes talle segaduses. Kui nad pärale jõudsid, sulges Cassie väikse värava, asetas oma kandami põrandale ja võttis siis ükshaaval mehe käest ülejäänud.

Sol vaatas loomakesi ja muigas. „Isver, Cassie, need on küll kõige inetumad kassipojad, keda ma eales kohanud olen.”

Naine tõusis püsti, nii et kogu tema meeter seitsekümmend kaheksat sentimeetrit näha oleks. „Inetud?”

Sol oli temast kümme sentimeetrit pikem. Tavaliselt pidid naised pea kuklasse kallutama, et talle silma vaadata, kuid mitte Cassie.

Mehel läks tavaliselt kael krampi, kui ta kellegagi suudles. Cassie puhul seda ei juhtuks.

Nagu oleks naine ta mõtteid lugenud, libises Cassie pilk mehe huultele, nii et mees lausa kangestus. Naise näos liikusid vaid silmad, mille pupillid kord laienesid ja siis jälle ahenesid. Seejärel raputas Cassie pead ja astus sammu tagasi. Sol kuulis jälle tuule sahistamist lehtedes ja rosellapapagoide tiibade plaginat, kes lendasid aias ringi ja sööstsid üle majakatuse.

„Inetud?” Cassie karm hääl tõi mehe reaalsusesse tagasi. „Mida sa üldse sellest asjast tead, Sol Adams? Need kassipojad ei ole inetud, nad on imeilusad.”

Mees vaatas ühte lähemalt. Küll Cassie oskas tõde ilustada.

„Ma jumaldan neid kassipoegi,” jätkas naine pead kuklasse lüües. „Ja sellisel juhul on nad imeilusad. Nii et hoia oma negatiivsed kommentaarid endale.”

Sol vaatas uuesti kassipoegi. Olgu, võib-olla ei olnud inetu just kõige õigem sõna. Võib-olla...

Cassie võttis kõige väiksema kiisu kätte ja tõstis selle mehele nina alla. „Vaata seda,” kamandas naine. „Kuidas sa saad teda inetuks pidada?”

Kassipoeg näugus haledalt ja Sol andis alla. Ta tõstis sõrme ja silitas loomakese pisikest pead. „Ta on armas,” pomises mees lõpuks, kuna Cassie silmitses teda raevuka pilguga. Hetke ajendil võttis ta naise käed oma pihkude vahele ja nühkis põske vastu kassi kasukat. Cassie nahk oli soe ja mõnus. „Vabandust. Ma ei tahtnud halvustada midagi, mida sa armastad.”

Naise pilk muutus jälle soojaks. Midagi juhtus nende vahel. Midagi head ja puhast, millele Sol ei osanud nime anda. Cassie astus sammu tagasi ja mees lasi ta käed lahti.

„Tere, Alec,” hüüdis naine läbi võrkukse.

Alec sõitis ratastooliga lähemale. „Sa jõudsid varakult, näitsik.”

Sol vaatas naise poole. Varakult mille jaoks?

„Ma ei tulnudki sinu juurde.” Ta pilgutas Solile silma. „Aga tee end kasulikuks ja too meile midagi juua. Väljas on kohutavalt palav.”

Soli suu vajus ammuli.

„Mis sa kamandad, too aga ise. Mina olen ratastoolis.”

„Ära mõtlegi siin invaliidi mängida. Sa tead küll, kuidas sellega ringi sõita. Ma võtan aega,” hüüdis ta mehele järele, istudes ühele kahest toolist, mis seisid väikse laua ümber.

Sol põrnitses võrkust ja seejärel vaatas Cassiele otsa. „Mis ajast te nii hästi läbi saate?” Jutt käis ju Alecist, mehest, kes Soli üles kasvatas. Ta ei kuulunud inimeste hulka, kellega naine oleks niisama lobisenud või nalja visanud. Sol istus kulmu kortsutades vabale toolile. Vähemalt ei oleks ta seda teinud kümme aastat tagasi.

Kannikesesinised silmad uurisid meest üle laua. Cassie asetas lõua kätele ja tükk aega valitses vaikus. „Niisiis...” lausus naine viimaks. „Ta suutis su lõpuks nõusse saada.”

Cassie oli oma pikad tumedad patsid ära lõiganud, kandes nüüd õlgadeni juukseid lahtiselt. Kui ta tegi teatud liigutusi, langes tume läikiv juuksesalk näole. Sol soovis neist sõrmi läbi libistada, et näha, kas need tegelikult ka olid nii...

Ta pööras pilgu eemale, lootes, et naine ei märganud seda. „Sai mind nõusse...?”

„Jõuludeks koju tulema.”

Cassie kortsutas kulme, kui mees ei vastanud. „Ta ei rääkinud sinuga?”

„Ei.”

Naine vaatas vilksamisi ukse poole ja ohkas. „Ta on iseenda suurim vaenlane, kas tead.”

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„Ma tahan öelda, et ta on mulle juba kuid halanud ja vingunud, et sa ei käi teda vaatamas.” Cassie silmis süttis tuluke. „Ma ütlesin talle, et ta on ise selles süüdi, et mina sinu asemel ka ei käiks.”

Sol küsis pahviks löödult: „Kohe nii ütlesidki?”

„Ütlesin jah.” Cassie ristas rinnal käed ja lõi pea kuklasse. „Ma ütlesin talle, et ta on õel vanamees.”

See on täpselt tema moodi. Sol viskas äkki pea kuklasse ja naeris laginal. See liigutas midagi sügaval sisimas, mida mees oli kaua endas alla surunud. Sol vaatas naist ja teda läbis tugev kiindumusepuhang. Cassie oli küll nime vahetanud, kuid sellegipoolest mõjus ta nii nagu vanasti, muutes halva situatsiooni paremaks, talutavaks.

Naise huulilt kadus naeratus. „Nüüd on ta lihtsalt üks hirmunud vana mees.”

„Hirmunud?”

Võrkuks paiskus lahti ja Alec sõitis ratastooliga välja, hoides kandikut süles. „Ära kassipoegi alla aja,” hoiatas Cassie. „Tõin nad korraks külla.”

Alec torises, kuid jälgis siiski tähelepanelikult maas toimuvat. Ta asetas jäävee ja kaks klaasi lauale. Sol pilgutas uskumatult silmi. Kannus olid sidrunilõigud ja jääkuubikud. Ega Alec ometi...?

„Kas sa ei ühinegi meiega?”

„Ma vaatasin proovimatši, nagu sa väga hästi tead, näitsik.”

„Ära lase end siis segada.”

Sol vaatas hämmeldunult, kuidas üle Aleci näo valgus lai naeratus. Ta ei mäletanud, millal mees viimati naeratanud oli... kui, siis ehk kaheksateist aastat tagasi.

„Ole selle näitsikuga ettevaatlik,” ütles ta Solile. „Temaga ei tasu tülli minna.”

See oli Aleci pikim lause viimase poole tunni jooksul. Sol oli kümme aastat ära. Kümme aastat. Aga kui ta uksest sisse astus, vaatas Alec üles ja pomises: „Niisiis tulid tagasi,” nagu ta oleks kõigest poes käinud.

Solil tekkis soov uksest välja marssida ja mõnes hotellis tuba võtta.

„Ära sa ise ka siis seda unusta,” lausus Cassie naerdes, kui Alec tagasi majja liikus. Naine valas mõlemasse klaasi vett ja lükkas ühe Soli poole. „Tal läheb juba paremini. Ta ei virisenudki kassipoegade pärast.”

„Miks ta hirmunud on?”

Cassie kortsutas pettunult kulme. „Kas sina siis poleks, kui oleksid suremas, Sol?”

Mees põrnitses naist jahmunult, võimetu rääkima, ja külmajudinad liikusid mööda ta selga alla.

Cassie silmad läksid pärani ja ta käsi lendas suule. „Sa ei teadnud?”

Ei. Keegi ei vaevunud talle teatama.

„Kas sa selle pärast siis ei tulnudki? Ma arvasin, et sa oled doktor Phillipsiga rääkinud.”

„Rääkisingi.” Sol tõmbas käega üle näo. „Ta ütles ainult, et Alec peaks hooldekodusse minema. Ja et pärast jõulupühi peaks koht vabanema.”

Cassie lausus vihaselt: „Olgu ta neetud... Oota, kuni ma ta ette võtan. Anna andeks, Sol. Ma poleks seda niimoodi välja pahvatanud, kui...”

„See ei ole sinu süü, Cassie.” See oli hoopis tema süü. Ta oli liiga kaua eemal olnud. Pea kihas küsimustest, aga kuna üks kassipoegadest kasutas tema jalga kraapimispuuna, sõnastas ta esimesena vähempakilise. „Mida sa kõigi nende kassipoegadega peale hakkad?”

„Kingin jõuludeks oma hoolealustele.”

Kes need tema hoolealused veel olid? Vesi loksus üle klaasi ääre, kui Sol selle ropsuga lauale tagasi pani. „Püha peetrus, ega sa ühte ometi Alecile kingi?”

„Mis sa ise arvad?” turtsatas Cassie. „Pealegi ei lubata hooldekodus lemmikloomi pidada.”

Mees tundis kõhus pinget, kui ta jälgis, kuidas kassipoeg ründas naise tennisepaelu, mis olid pika ja sihvaka jala küljes. Soli silmad rändasid ülespoole. Küll naisel olid alles vapustavad jalad. Need olid treenitud ja vormikad, andes kinnitust sellele, et nüüdsel ajal sai ta piisavalt süüa.

Cassie nõjatus ettepoole ja sikutas seelikut üle põlvede. „Sa pole teda kunagi isaks kutsunud. Oled alati talle Alec öelnud.”

Naise kähe hääl tõi mehe reaalsusse tagasi. Sol muigas, kui nende pilgud kohtusid. „Me pole Aleciga kunagi just lähedased olnud, või kuidas?”

„Seda küll,” nõustus naine. Cassie tõmbas sõrmega mööda klaasi serva, kogudes kondensatsioonivett. „Ta on muutunud, Sol.” Sõrm jäi paigale. „Ta pole juba kaks aastat tilkagi joonud.”

Kas see saab tõsi olla? Pinge mehe kõhus kasvas. Kas joomine põhjustas haiguse? Miks muidu Cassie...? „Mida sa öelda tahad, Cassie?”

Naine kõhkles, enne kui nukralt naeratades küsis: „Kas sa tulid koju, et temaga rahu sõlmida, Sol?”

„Või?”

„Või selleks, et parastada?”

Mees kargas püsti. „Sa usud, et ma...”

Cassie tõstis sõrme huultele ja osutas peaga ukse suunas. „Ole ettevaatlik.” Üks kassipoeg jooksis Soli jalgade vahelt läbi ja puges tooli alla. Teine liitus temaga. Ettevaatlikult istus mees toolile tagasi, kuid ta ei julgenud vastu seljatuge nõjatuda.

„Ma ju mõistan sind, Sol.”

Mees soovis, et ta ka ise suudaks ennast mõista.

„Mäletad, mul oli samasugune ema nagu Alec.”

Muidugi ta mäletas. Mõnikord soovis ta kogu hingest, et suudaks unustada. „Aga sina kutsusid teda alati emaks. Kas sina sõlmisid temaga enne surma rahu?”

Juuksesalk langes naise näole, varjates ta silmi, pannes Soli kahetsema oma karme sõnu. Ta ei tohiks end Cassie peal välja elada. Naine ei olnud küll kuidagi seda ära teeninud.

„Ei, ma ei sõlminud temaga rahu. Ta ei olnud kunagi nii kaua kaine, et ma oleksin seda teha jõudnud.”

Põrgu päralt, ega ta ometi nutma hakka. Cassie ei nutnud kunagi. Sol ei olnud...

„Ja nüüd on ta surnud.” Naine naeratas Solile. See oli nukker naeratus, mis tabas meest otse südamesse.

Sol sirutas käe ja kattis naise oma. „Ma poleks pidanud sulle sedasi ütlema.”

Cassie keeras oma kätt ja pigistas mehe oma. „Mina ka mitte.”

Kui naine vabastas end mehe haardest, tundis Sol hinges suurt tühimikku.

„Ma olen kuulnud, et sa oled nüüd tähtis arhitekt.”

Cassie ei tahtnud minevikust rääkida. Ta oli sellega lõpparve teinud. Sol kehitas õlgu. Ka tema oli eluga edasi läinud.

„Kas sa tulid koju, et mulle lõpuks see puuonn ehitada?”

Naise sõnad kutsusid esile naerupahvaku, millega kaasnesid ka mälestused lapsepõlvest. „Ma olin selle täiesti unustanud.”

„Mina mitte.”

Miski naise hääles sundis teda Cassie poole vaatama. Tal olid imekaunid silmad – kannikesesinised, soojad ja sametised. Mees uskus, et ta mäletas kõike. Ta juhtis oma mõtted sellelt kõrvale. „Ma tegin isegi selle onni jaoks joonised.” Kuidas ta selle unustanud oli? Ta oli nende joonistega nädalaid vaeva näinud.

„Minagi mäletan neid.” Cassie naer muutis ka mehe rõõmsaks. „Me ei leidnud selleks piisavalt suurt puud.”

„Mul olid kõrged sihid.”

„Ja sul ka õnnestus see.”

Naise sõnad olid soojad ja väljendasid siirast rõõmu. Sol tundis häbi, et ta oli vältinud...

Ta hingas sügavalt sisse. „Ma kuulsin, mis Brianiga juhtus. Mul on väga kahju, Cassie.”

Juuksesalk langes jälle naise näole, varjates selle täielikult. Cassie käed värisesid ja torge läbis mehe südant.

Cassie sees pulbitses viha ja kõhus hakkas keerama. Nägu muutus süngeks. Ta ei suutnud kuuldavale tuua ühtegi lauset, millega ta tavaliselt teemat muutis. Ta üritas kõigest väest end vaos hoida.

Idioot. Kas sa tõesti lootsid, et Brianit terve jutuajamise jooksul kordagi ei mainita?

Kui Cassie juuksesalgu silmilt lükkas, märkas ta mehe kaastundlikku pilku ja ta vihkas seda. Hetkeks tundis ta kiusatust juuksed tagasi näo ette tõmmata, et tal kergem valetada oleks, kuid ta ei suutnud valetada – Solile küll mitte. Mees näeks teda läbi.

„Eelmised jõulud olid põrgulikult rasked.” See oli vähemalt tõde. Cassie keerutas sõrmes abielusõrmust. „Ja seetõttu hoolitsen ma selle eest, et sel aastal see nii ei oleks.”

Naine oli südamest tänulik, kui Sol noogutas mõistvalt ega puudutanud enam seda teemat. Cassie köhatas hääle puhtaks.

„Millised on sinu plaanid? Kas sa jääd jõulupühadeks siia?”

„Jah.”

Naine tundis joovastust. „See on ju suurepärane.” Jõuludeni oli jäänud veel üheksa päeva. Cassie kiikas mehe poole, kuid ei suutnud ta näost midagi välja lugeda. Korraks tundis naine pettumust, kuid siis kehitas õlgu. Kümme aastat oli pikk aeg. „Mida sa jõululaupäeval kavatsed teha?”

Sol kergitas ühte kulmu, vaatas korraks naisele otsa ja krimpsutas nina. „Ei tahaks sinu õhulosse lõhkuda, kuid minu jaoks on jõululaupäev täiesti tavaline päev.”

„Kas tõesti?” Cassie asetas käed rinnal risti.

Mees niheles toolil. „Kuule, ma...”

„Kui me veel lapsed olime ega saanud jõule pidada, siis oli see päev küll väga tähtis.”

„Kas sellepärast sa seda nüüd nii kangesti tahadki tähistada?” ei jäänud mees vastust võlgu.

„Kas sina just sellepärast seda ei tähista?” küsis naine kiiresti vastu.

Hetkeks põrnitsesid nad teineteist altkulmu ja purskasid siis naerma. Sel hetkel võttis Cassie otsuse vastu – maksku, mis maksab, aga Sol tähistab sel aastal jõule korralikult, isegi kui ta ise väidab, et ei taha seda. Kõik vajavad jõule.

Seda enam, et viimati tähistas Sol jõule kaheteistkümnesena.

Cassie vaatas meest üle laua. Küll oli tore, et mees lõpuks kodus oli. Naine imetles meest salaja sel ajal, kui Sol mõtteisse süüvinult aeda vaatas, pilk niisama kinnine nagu naine mäletas. Ta oli juba noore poisina nägus. Sol lahkuski kodust väga noorena. Mees oli palju muutunud. Ta oli täiskasvanuks saanud.

Ta oli mees. Ja milline mees veel.

Naine tundis, kuidas pulss kiirenes. Sol oli tõeliseks kompuks sirgunud. Kindlasti paneb ta oma kohalolekuga Schofieldi naissoost elanikkonna kihama.

Aga mehe silmad polnud muutunud. Need olid endiselt süsimustad, läbitungivad ja lahked. Ja tõenäoliselt suudaks Sol ka nüüd naist lugeda nagu raamatut, kui Cassie talle selleks väikseimagi võimaluse annaks. Naine tõstis sülle kassipoja, kes mööda ta jalga üles ronis. Ta ei tohtinud mehele seda võimalust anda – mitte mingil juhul. Kiisu tõmbas end Cassie süles kerra ja hakkas nurru lööma.

Naine uuris Adamsite tagaverandat. See ja pesunöör kulgesid piki majakülge. Ta kargas püsti ja kõndis veranda lõppu, vaadates paremale ja vasakule, siis pöördus tagasi, surudes kassipoega vastu rinda. „Sol, ma vajan teenet.”

„Sinu heaks ükskõik mida.”

Cassie oli jahmunud mehe nii kiirest ja enesekindlast vastusest. „Kas see on ikka arukas?” küsis naine nõudlikult. Soli ajas see naerma ja tema hääle mahe kõla paitas Cassie nahka sametiselt nagu kuum kakao. Naine tahtis end mehe sülle kerra tõmmata ja nurru lüüa.

„Kuigi ma pole sind kümme aastat näinud, Cassie Campbell... Parker, tunnen sind ikkagi.”

„Ma võin olla muutunud.”

Mees vaikis. Ta mõõtis naist pilguga, mis muutus üha salapärasemaks. „Seda kohe kindlasti.”

Cassie prantsatas toolile tagasi. Ta viskas parema jala üle vasaku. Jalg hakkas iseenesest õõtsuma. Ta pani jala maha, kuid siis hakkas põlv närviliselt nõksutama. Ta pani uuesti jala üle teise ja lasi sel omatahtsi õõtsuda.

„Näed väga hea välja, Cassie.”

Naise jalg lõpetas äkki õõtsumise. Sol takseeris naise nägu ja Cassie tundis, kuidas ta hakkas õhetama igalt poolt, kus mehe pilk peatus.

„Lausa suurepärane.”

„Tänan,” kraaksatas naine. Ta haaras oma klaasi. „Ka sina näed hea välja.” Seda öeldes ei vaadanud ta mehele otsa. Cassie neelas lonkshaaval külma vett, kuid see ei jahutanud temas tärganud kuumust.

„Mis teene see siis on?”

Õige küll, teene. Naine asetas klaasi tagasi lauale. „Kas sa oleksid nõus mu kassipoegade järele vaatama?”

„Vaatama?”

„Ainult jõuludeni?”

„Jõuludeni!”

„Ma ei saa neid koju viia, sest Rufus paneks nad nahka. Ma hoidsin neid vana maja pesuköögis, kuna seal hetkel üürilisi ei ela, kuid see ruum on nii väike, et lausa julm on neid seal nii pikka aega kinni hoida. Ma luban, et nad ei tee sulle mingit tüli.”

Sol tundus kõhklevat ja naine mõistis teda. „Sa ei pea midagi tegema. Ma tulen ise igal õhtul läbi ja annan neile süüa.”

„Tõesti?”

„Ja siis lukustan nad ööseks teie pesukööki.”

„Sa tuled igal õhtul siit läbi?”

„Igal õhtul,” kinnitas Cassie. „Sinu ainus ülesanne on nad hommikuti sealt välja lasta. See on kõik.”

„Ja muud ei midagi?”

„Muud ei midagi.” Naine kehitas õlgu ja lisas kavalalt muiates: „Isegi kui sa ei nõustu sellega, tulen ma ikkagi igal õhtul siia, sest ma olen Aleci koduhooldaja.”

„Koduhooldaja?”

„See on kodanikualgatusel põhinev programm, mis võimaldab inimestel kauem oma kodudes elada, kuna me aitame neid majapidamistööde, toiduvalmistamise ja muu sellisega.”

„Ja sellega sa tegeledki?”

Cassie kehitas õlgu, kohmetudes mehe soojast toonist. „Ma armastan seda tööd.”

„Kaua sa seda teinud oled?”

Naine vaatas kõrvale. „Kümme aastat.”

Tekkis pikk paus. Lõpuks Sol küsis: „Kaua sa oled Alecit aidanud?”

„Kaks aastat.”

„Kaks aastat?” Sol pööras end näoga naise poole, et talle korralikult otsa vaadata. „Ta on juba kaks aastat haige olnud ja mulle pole öelnud.”

„Tema eest hoolitsetakse.”

„Seda küll, aga...”

„Aga mida? Sa oleksid korraks koju tulnud, vaadanud, et ta eest korralikult hoolitsetakse, ja jälle lahkunud.”

Sol tõmbas käega läbi juuste. „Palju tal jäänud on?”

„Sellele küsimusele pole ma tema käest otsekohest vastust veel saanud, aga tee proovi, äkki ta sulle ütleb,” ohkas Cassie.

Mees vaatas üksisilmi kaugusse ja Cassiel hakkas süda valutama. Miks elu oli mõnikord nii põrgulikult raske. Miks just Solile nii närune perekond pidi sattuma? Ja Brianil oli samas kõik, mida hing võiks ihata.

Ta mõttekäik takerdus. Brian oli ju surnud. Tal ei olnud enam midagi.

„Miks sina mulle ei teatanud, Cassie? Sa oleksid võinud helistada või kirjutada.”

„See oli Aleci valik. Tema otsus.” Ta surus käed süles kokku.

„Ja siis?”

Sol puuris pilguga naise nägu. Oli lausa hirmuäratav, kui hästi ta siiani Cassiet tundis. „Ja sa ei vastanud, kui ma viimati sulle kirjutasin.”

Mehe pilk muutus süngeks, seejärel ligipääsmatuks ja Cassiel tõmbus süda valust kokku.

„Selle pärast oleksin ma kindlasti tagasi tulnud.”

Aga Cassie abiellumine polnud piisavalt tähtis? Mees oleks justkui terve Schofieldi enda mälust kustutanud. Ja koos linnaga ka naise. „Sa lahkusid ja hülgasid ka kõik siinsed inimesed.” Võib-olla oligi nii parem. „Ma ei uskunud, et sa veel kunagi tagasi tuled. Ma ei üritanudki sinuga ühendust saada, kuna ma arvasin, et sa ei taha näha ei mind ega ka kedagi teist, kes sulle Schofieldi meenutaks.”

Soli käed olid rusikasse surutud, kui ta ümber pöördus ja naisele sügavalt silma vaatas. „Siis sa arvasid valesti.”

„Sa oleksid võinud seda mulle kümme aastat tagasi öelda.”

Mehe pilk oli suunatud aeda ja Cassiel tulid külmavärinad peale. Ta polnud kunagi mehel nii sünget pilku näinud... nii...

Naise suu muutus kuivaks. „Miks sa tagasi tulid, Sol?”

„Ilmselt uudishimust.”