Отрывок из книги
Kõnekõmin tõi ta tagasi Saint-Sulpice’i kirikusse; poistekoor lahkus; kirikut hakati kinni panema. Oleksin ometi pidanud püüdma palvetada, mõtles ta endamisi, see olnuks rohkem väärt kui toolil istudes niisama tühja uneleda. Palvetada? Aga mul ei ole tahtmist palvetada; katoliiklus painab mind, viiruki ja küünlavaha õhustikust joobnuna luusin selle ümber, palved liigutavad mind pisarateni, psalmid ja laulud rõhuvad üdini. Mu elu on mulle tõesti vastik, ma olen endast tüdinud, aga hakata elama teistsugust elu, sellest olen ma veel kaugel! Ja pealegi... ja pealegi... Kui ma ka pühakodades härdun, siis välja tulles olen otsekohe jälle kale ja tuim. Tegelikult, mõtles ta endamisi, kui ta püsti tõusis ja paari inimese kannul kirikuteenri saatel ukse poole kõndis, tegelikult on mu süda prassingutes panetunud ja tahmunud, ma ei kõlba millekski.
(J. K. Huysmans, „Teel”)
.....
Sellest ajast, kui mind professoriks nimetati, oli mul vähem loenguid, nii et sain koondada oma töökohustused ülikoolis kolmapäevale. Alustuseks kella kaheksast kümneni 19. sajandi kirjandus, mida ma lugesin teise kursuse üliõpilastele – samal ajal luges Steve kõrvalasuvas auditooriumis analoogset loengut esimese kursuse üliõpilastele. Kella üheteistkümnest üheni andsin ma teise aasta magistrikursust dekadentidest ja sümbolistidest. Ja seejärel kella kolmest kuueni viisin läbi seminari, kus vastasin doktorantide küsimustele.
Steve’i jutt keerles nagu tavaliselt ülikoolis toimunud ametissenimetamiste ja edutamiste ümber, mulle tundub, et see on ainus teema, mida ta ise üldse jutuks võttis. Täna hommikul oli tal hambus see, et dotsendiks oli nimetatud üks kahekümne viie aastane tüüp, kes oli kirjutanud doktoritöö Léon Bloyst ja kellel oli Steve’i arvates „sidemeid põlisrahvuslaste liikumisega”. Panin suitsu põlema, et aega võita, endamisi mõtlesin, et mida kuradit see talle korda läheb. Korraks käis mul isegi peast läbi mõte, et temas on ärganud vasakpoolne, seejärel veensin aga ennast: vasakpoolne magas Steve’is sügavat und ja sellest unest oleks teda ainsana võinud äratada Prantsuse ülikooli juhtorganite poliitiline suunamuutus. Võib-olla on see märk, jätkas ta, sest ka Amar Rezki, kes on tuntud oma uurimistöödega 20. sajandi alguse antisemiitlikest autoritest, oli just äsja professoriks nimetatud. Kusjuures, rõhutas ta, Prantsuse ülikoolide rektorite nõukogu oli hiljuti liitunud boikotiga, mis oli suunatud koostöö vastu Iisraeli teadlastega ja mille oli algatanud rühm Briti ülikoole.
.....
