Читать книгу Alistumine - Мишель Уэльбек - Страница 4

Kõnekõmin tõi ta tagasi Saint-Sulpice’i kirikusse; poistekoor lahkus; kirikut hakati kinni panema. Oleksin ometi pidanud püüdma palvetada, mõtles ta endamisi, see olnuks rohkem väärt kui toolil istudes niisama tühja uneleda. Palvetada? Aga mul ei ole tahtmist palvetada; katoliiklus painab mind, viiruki ja küünlavaha õhustikust joobnuna luusin selle ümber, palved liigutavad mind pisarateni, psalmid ja laulud rõhuvad üdini. Mu elu on mulle tõesti vastik, ma olen endast tüdinud, aga hakata elama teistsugust elu, sellest olen ma veel kaugel! Ja pealegi... ja pealegi... Kui ma ka pühakodades härdun, siis välja tulles olen otsekohe jälle kale ja tuim. Tegelikult, mõtles ta endamisi, kui ta püsti tõusis ja paari inimese kannul kirikuteenri saatel ukse poole kõndis, tegelikult on mu süda prassingutes panetunud ja tahmunud, ma ei kõlba millekski.

(J. K. Huysmans, „Teel”)

Terve mu kurva noorusaja oli Huysmans olnud mu kaaslane ja truu sõber; ma ei kahelnud temas kunagi, mitte kunagi ei tekkinud mul kiusatust teda hüljata ja mõne teise teemaga tegelda; ja siis ühel 2007. aasta juuni pärastlõunal, kui olin pikalt oodanud, kui olin seda edasi lükanud nii kaua kui vähegi võimalik ja natuke veel kauemgi, kaitsesin ma Sorbonne-Paris IV ülikooli komisjoni ees oma doktoriväitekirja „Joris-Karl Huysmans ehk tunneli lõpp”. Järgmisel hommikul (või ehk isegi juba samal õhtul, ma ei saa seda kindlalt väita, minu kaitsmisõhtu möödus üksildaselt ja rohke alkoholiga) taipasin ma, et üks osa minu elust on läbi saanud ja et ilmselt oli see parim osa.

Samasuguses olukorras on meie veel läänelikes sotsiaaldemokraatlikes ühiskondades kõik ülikoolilõpetajad, aga enamik neist ei taipa seda või vähemasti mitte kohe, sedavõrd on nad hüpnotiseeritud rahaihast või kõige primitiivsemad, kellel on välja kujunenud raskekujuline sõltuvus mõningatest toodetest, ehk ka tarbimisihast (nemad on siiski vähemuses, kaalutlevam ja küpsem enamus kultiveerib kõige lihtlabasemalt raha, selle „väsimatu Proteuse” ihalemist), ja veelgi enam on nad hüpnotiseeritud ihast ennast tõestada, uuristada endale kadestamisväärne kohake ühiskonnas, maailmas, kus käib pidev võistlemine, nagu nad endale ette kujutavad ja isegi loodavad, lummatud aina vahelduvate ikoonide, sportlaste, moe- ja internetimaailma gurude, näitlejate ja modellide kultusest.

Erinevatel psühholoogilistel põhjustel, mille lahkamiseks pole mul ei pädevust ega tahtmist, kaldusin mina sellest skeemist üksjagu kõrvale. 1. aprillil 1866. aastal alustas toona kaheksateistaastane Joris-Karl Huysmans oma karjääri kuuenda järgu ametnikuna sise- ja usuasjade ministeeriumis. 1874. aastal avaldas ta oma kulu ja kirjadega esimese proosaluuletuste kogumiku „Vürtsitoos”, mis erilist tähelepanu ei pälvinud, kui jätta kõrvale üks äärmiselt heatahtlik artikkel Théodore de Banville’ilt. Nagu näha, ei alustanud ta just kuigi suurejooneliselt.

Nii veeres tema ametnikuelu ja tema elu üleüldse. 3. septembril 1893. aastal pälvis ta teenete eest riigiametis Auleegioni ordeni. 1898. aastal läks ta pensionile, olles täis töötanud – isiklikuks tarbeks võetud puhkused maha arvestatud – oma kolmkümmend riigiametniku kohustuslikku teenistusaastat. Selle aja jooksul oli ta suutnud kirjutada teosed, mis panid mind teda rohkem kui sajand hiljem oma sõbraks pidama. Kirjandusest on kirjutatud palju, ehk liigagi palju (sellele valdkonnale spetsialiseerunud ülikooliinimesena pean ma ennast pädevamaks kui kes tahes teine seda ütlema). Kirjanduse, selle meie silme all hääbuva läänemaailma art majeur’i eripära pole ometi sugugi keeruline määratleda. Samamoodi nagu kirjandus, võib ka muusika vapustada, pakkuda emotsionaalset elamust, tekitada sügavat kurbust või ekstaasi; samamoodi nagu kirjandus, võib ka maalikunst hämmastada, panna maailma uue pilguga nägema. Kuid üksnes kirjandus suudab teis tekitada tunde, et olete kontaktis teise inimvaimuga, selle vaimuga tervikuna, kõigi tema nõrkuste ja kogu suurusega, kõigi tema piiride, väikluse, kinnisideede ja uskumustega; kõige sellega, mis teda liigutab, huvitab, erutab või temas vastikust äratab. Üksnes kirjandus võimaldab teil astuda kontakti surnud inimese vaimuga, ja seda otsesemal, täielikumal ja sügavamal moel, kui suudaks isegi vestlus sõbraga – kui sügav või pikaajaline ka ei oleks sõprus, mitte kunagi ei avata end vestluses nii täielikult kui tühja paberilehe ees, tundmatu adressaadi poole pöördudes. Otse loomulikult on kirjanduse puhul oluline stiili ilu ja lausete musikaalsus; vähetähtsad pole ka autori mõtte sügavus, tema ideede originaalsus; eelkõige on autor aga inimolend, kes on oma raamatutes kohal, see, kas ta kirjutab väga hästi või väga halvasti, pole kokkuvõttes määrav, peamine on, et ta kirjutab ja et ta tõepoolest on oma raamatutes kohal (kummaline, et nii lihtne ja esmapilgul nii enesestmõistetav tingimus on tegelikkuses harva täidetud ja et see ilmselge ja silmanähtav tõsiasi pole suuremat huvi pakkunud ühegi filosoofilise koolkonna esindajatele: põhimõtteliselt peaks inimeste olemise määr, kui mitte kvaliteedi, siis vähemalt kvantiteedi poolest olema võrdne, põhimõtteliselt peaksid nad enam-vähem võrdsel määral kohal olema; ometi ei jäta nad paar sajandit hiljem vaadates sellist muljet, ja kaugelt liiga sageli näeme leheküljelt leheküljele, mida näib olevat dikteerinud pigem ajastu vaim kui isikupärane olend, aina viirastuslikumat ja nimetumat ebamäärast olendit meie silme all laiali valgumas). Kui me armastame mõnd raamatut, siis eelkõige seetõttu, et me armastame selle autorit, soovime temaga uuesti kohtuda, temaga koos aega veeta. Ja need seitse aastat, kui ma kirjutasin doktoritööd, elasin ma Huysmansi seltsis, tema samahästi kui pidevas kohalolus. Huysmans sündis Sugeri tänaval, elas Sèvres’i ja Monsieur’ tänaval, suri Saint-Placide’i tänaval ja maeti siis Montparnasse’i kalmistule. Kokkuvõttes möödus peaaegu kogu tema elu Pariisi kuuenda linnajao piirides – samamoodi, nagu tema rohkem kui kolmekümneaastane tööelu möödus sise- ja usuasjade ministeeriumi kabinettides. Ka mina elasin tookord kuuendas linnajaos, ühes niiskes, külmas ning eelkõige äärmiselt pimedas toas – aknad avanesid tibatillukesse sisehoovi, mis oli peaaegu nagu kaev, ja ma pidin juba hommikul toas tule põlema panema. Ma olin vaene ja kui ma oleksin pidanud vastama mõnele küsitlusele, mis üritavad iga natukese aja tagant „noorte elu pulssi tabada”, siis oleksin ma ilmselt oma elutingimuste kohta öelnud, et need on „pigem kehvad”. Ja ometi oli mu esimene mõte kaitsmisele järgnenud hommikul (või ehk juba samal õhtul), et ma olen kaotanud midagi hindamatut, midagi, mida ma enam kunagi tagasi ei saa: oma vabaduse. Aastaid olid agoonias sotsiaaldemokraatia viimased riismed võimaldanud mul (tänu stipendiumile, ulatuslikule soodustuste ja ühiskondlike hüvede süsteemile ning keskpärasele, kuid odavale toidule ülikoolisööklas) pühenduda hommikust õhtuni tegevusele, mille ma olin ise valinud: vabale vaimsele läbikäimisele oma sõbraga. Nagu seda tabavalt märgib André Breton, on Huysmansi huumor näide täiesti ainulaadsest suuremeelsest huumorist, mis laseb lugeja autorist sammukese ette, kutsub teda juba ennetavalt naerma autori ja tema ülepakutud hädaldamiste ja kohutavate või naeruväärsete kirjelduste üle. Olin seda suuremeelsust nautinud rohkem kui keegi teine; saades kätte oma portsu haigla tüüpi metallkandikul lahtritesse jaotatud selleripüreed ja tursahakkliha, mida Bullier’ ülikoolisöökla oma õnnetutele külastajatele serveeris (neile, kel ei olnud nähtavasti kusagile mujale minna, kes olid ilmselt kõikidest teistest vähegi kobedamatest sööklatest minema aetud, kellel aga ometi oli alles üliõpilaspilet, seda neilt ära võtta ei saanud), mõeldes Huysmansi epiteetidele nagu masendav juust, pelutav merikeel ning kujutledes, kuidas tema oleks osanud oma kasuks tööle panna need vanglastiilis metallkandikud, millega tal küll elus mingit kokkupuudet ei olnud, ja juba tundsingi ma end seal Bullier’ ülikoolisööklas pisut vähem õnnetuna, pisut vähem üksi.

Kõik see oli nüüd aga läbi; ja üleüldse, minu noorus oli läbi. Peagi (ja ilmselt üsna kiiresti) pidin ma hakkama astuma samme, et siseneda tööturule. Väljavaade, mis mind kõige vähemalgi määral ei vaimustanud.

Kirjandusõpingud ülikoolis ei vii, nagu me teame, samahästi kui kuhugi, üksnes mõned kõige andekamad üliõpilased võivad kirjandusõppejõuna karjääri teha – kokkuvõttes on meil niisiis tegemist jaburavõitu süsteemiga, mille ainus eesmärk on iseenda taastootmine ja millega kaasneb rohkem kui 95 protsenti tootmisjäätmeid. Ometi ei ole kirjandusõpingud otseselt kahjulikud ja neist võib isegi väikest viisi kasu olla. Tütarlaps, kes tahab Céline’i või Hermèsi luksuspoes müüjana tööd saada, peab muidugi esmajärjekorras hoolitsema oma väljanägemise eest; bakalaureuse- või magistrikraad tänapäeva kirjanduses võib aga endast kujutada lisatrumpi, mille puhul tööandja saab arvestada kui mitte praktiliste oskustega, siis vähemalt teatud vaimse võimekuse potentsiaaliga, mis lubab eeldada edenemist karjääriredelil – pealekauba on kirjandusel moetööstuse ringkondades alati olnud positiivne konnotatsioon.

Mina olin enda puhul teadlik, et ma kuulun „kõige andekamate üliõpilaste” väikesesse vähemusse. Ma olin kirjutanud igati korraliku doktoritöö, ma teadsin seda ja eeldasin head hinnet; olin siiski meeldivalt üllatunud komisjoni „üksmeelse tunnustuse” üle ja eriti veel siis, kui tutvusin kaitsmise protokolliga, mis oli kiitev, peaaegu et ülistav: tahtmise korral olid mul seega head šansid kandideerida dotsendikohale. Minu elu meenutas niisiis oma etteaimatava üksluisuse ja lamedusega jätkuvalt Huysmansi elu poolteist sajandit varem. Ma olin alustanud oma täiskasvanuelu ülikoolis; seal ma tõenäoliselt ka lõpetan, võib-olla isegi samas ülikoolis (tegelikkuses see päris nii ei läinud: diplomi sain ma Sorbonne-Paris IV ülikoolist ja tööle võeti mind Sorbonne-Paris III-sse, mis on küll pisut vähem prestiižne, kuid asub samuti viiendas linnajaos, Sorbonne-Paris IV-st vaid paarisaja meetri kaugusel).

Ma polnud eales tundnud vähimatki õpetajakutsumust ja viisteist aastat hiljem oli minu töökogemus seda algset kutsumuse puudumist üksnes kinnitanud. Mõned eratunnid, mis ma olin andnud lootuses oma elujärge parandada, olid mind kiiresti veennud, et teadmiste edasiandmine on enamasti võimatu; intelligentsi tase varieerus tohutult; ja mitte miski ei suuda seda põhjapanevat ebavõrdsust kõrvaldada ega isegi mitte tasandada. Ja mis ilmselt veel hullem: ma ei armastanud noori inimesi, ma polnud neid kunagi armastanud, ka mitte siis, kui mind ennast võidi nende sekka arvata. Nooruse idee eeldas, nii mulle tundus, teatud entusiasmi elu suhtes, võibolla ka mõningast mässumeelsust, ning mõlemal juhul lisaks vähemalt kerget üleolekutunnet põlvkonna ees, keda ollakse määratud asendama; mina ei olnud iial midagi sellist tundnud. Ometi oli mul noorusajal olnud sõpru – täpsemini öeldes, olid mõned kaasõppurid, kellega olin võinud täitsa ilma vastikustundeta loengute vaheajal koos kohvi või õlut jooma minna. Eelkõige oli mul olnud armukesi – või pigem, nagu toona öeldi (ja võimalik, et öeldakse praegugi), mul oli olnud kallimaid –, umbes üks aastas. Minu armusuhted arenesid enam-vähem alati sama skeemi järgi. Need tekkisid ülikooliaasta alguses mõne seminaritöö raames või loengukonspekte vahetades, ühesõnaga mõnes suhtlusolukorras, mida üliõpilaselus nii sageli ette tuleb ja mille kadumine tööle asudes tõukab enamiku inimesi täiesti jahmatavasse ja radikaalsesse üksindusse. Minu armusuhted jätkusid kogu õppeaasta, ööd sai veedetud kordamööda tütarlapse või minu pool (pigem siiski tüdruku pool, sest minu korteri sünge, isegi ebatervislik õhustik ei olnud just kõige sobivam paik romantiliseks kohtinguks), toimusid suguaktid (milles rahuldus, nii ma vähemalt kujutlesin, oli kahepoolne). Pärast suvevaheaega, niisiis uue õppeaasta alguses, sai suhe läbi, peaaegu alati tütarlapse initsiatiivil. Nende elus oli suvel midagi juhtunud, nii nad ütlesid, enamasti ilma täpsemalt selgitamata; mõned, kes ilmselgelt minu tunnetest vähem hoolisid, lisasid, et nad olid kedagi kohanud. Ja mis siis? Kas mina siis ei olnud keegi? Tagantjärele tunduvad need formaalsed selgitused mulle ebapiisavad; kahtlemata olid nad kedagi kohanud; kuid see, et nad omistasid sellele kohtumisele nii suurt kaalu, et meie suhe ära lõpetada ja uut alustada, tähendas üksnes seda, et nad järgisid üht valdavat, kuid selgelt sõnastamata armastajapaari käitumismudelit, mudelit, mis on seda võimsam, et jääb sõnastamata.

Minu noorusaastatel käibinud armastajapaari mudel (ja miski ei viidanud sellele, et asjad oleksid oluliselt muutunud) eeldas, et pärast noorukiea põgusat seksuaalse ulaelu perioodi astuvad noored inimesed eksklusiivsesse, rangelt monogaamsesse armusuhtesse, kus tulevad mängu mitte üksnes seksuaalsed, vaid ka sotsiaalsed tegevused (ühised väljaskäimised, koos veedetud nädalalõpud ja puhkused). Nendes suhetes polnud samas midagi lõplikku, neid tuli võtta kui armusuhte harjutamist, umbes nagu praktikat (mis muutus üha tavalisemaks ka professionaalses plaanis enne esimesele päris töökohale asumist). Eeldati, et armusuhted, mille pikkus (aastast suhet, mida olin enda puhul kõige sagedamini täheldanud, võis pidada täiesti vastuvõetavaks) ja arv (keskmiselt kümme kuni kakskümmend näis olevat enam-vähem mõistlik) varieeruvad, järgnevad üksteisele, kuni jõuavad otsekui apoteoosis välja ülima suhteni, selleni, mis võtab abielulise vormi ja jääb viimaseks ning mis laste muretsemise kaudu viib perekonna loomiseni.

Et see skeem tegelikkuses sugugi paika ei pea, seda taipasin ma alles tükk aega hiljem, tegelikult alles üsna hiljuti, kui ma kohtasin juhuslikult Aurélie’d ja siis paar nädalat hiljem Sandrat (aga ma olen veendunud, et Chloé või Violaine’iga kokku juhtumine oleks mind enam-vähem samasuguse järelduseni viinud). Kohe, kui ma jõudsin Baski restorani, kuhu olin Aurélie õhtust sööma kutsunud, taipasin, et ees ootab sünge õhtupoolik. Vaatamata kahele pudelile valgele Irouléguy veinile, mille ma samahästi kui üksi ära jõin, oli mul järjest suuremaid ja peagi lausa ületamatuid raskusi südamliku vestluse ülevalhoidmisega. Ma ei oskagi päriselt öelda, miks, aga mulle tundus kohatu ja isegi mõeldamatu ühiseid mälestusi heietama hakata. Mis puutus olevikku, siis oli ilmselge, et Aurélie’l polnud õnnestunud kestvat paarisuhet luua, et juhuslikud armuseiklused tülgastasid teda aina enam, et tema tundeelu oli kokkuvõttes liikumas paratamatu ja täieliku katastroofi poole. Ometi oli ta proovinud, vähemalt ühe korra, sain ma vihjetest aru, ja ta polnud sellest läbikukkumisest toibunud, kibedus ja mõrudus, millega ta oma meeskolleegidest rääkis (parema teema puudumisel olime hakanud arutama tema tööasju – ta oli Bordeaux’ veinitootjate assotsiatsiooni ametiühingu kommunikatsioonijuht, reisis seetõttu palju, eelkõige Aasias, et seal Prantsuse veine reklaamida), reetis julma selgusega, et ta oli pidanud läbi käima paksust ja vedelast. Olin siiski üllatunud, kui ta hetk enne taksost väljumist kutsus mind „veel ühte klaasikest jooma”, ta on omadega ikka päris läbi, mõtlesin endamisi, ja juba samal hetkel, kui liftiuksed meie taga kinni läksid, teadsin, et meie vahel ei toimu midagi, ma isegi ei tahtnud teda alasti näha, oleksin eelistanud seda vältida, ja ometi see juhtus ning üksnes kinnitas minu eelaimusi: ta polnud käinud läbi paksust ja vedelast mitte ainult emotsionaalses plaanis, ka tema keha oli pöördumatult alla käinud, tagumik ja rinnad olid veel vaid luidrad nahakotid, kokku kuivanud, lõdvad ja rippus, ei nüüd ega tulevikus ei saa ta enam olla kellegi ihaldusobjekt.

Minu õhtusöök Sandraga kulges umbes sama skeemi järgi, väikeste isikupäraste variatsioonidega (mereandide restoran, juhatuse sekretär rahvusvahelises farmaatsiaettevõttes), ja selle lõpp oli laias laastus samasugune, selle vahega, et Aurélie’st ümaram ja rõõmsameelsem Sandra ei tundunud mulle nii muserdunud. Tema kurbus oli suur, see oli parandamatu, ja ma teadsin, et lõpuks matab see kõik muu enda alla; samamoodi nagu Aurélie, oli ta tegelikult üksnes masuudine lind, kuid ta oli siiski säilitanud mõningase lennuvõime, kui nii võib öelda. Aasta-paari pärast annab ta alla ega loodagi enam abielluda, tema mitte veel lõplikult hääbunud sensuaalsus ajab teda otsima noormeeste seltskonda, temast saab kuuguar, nagu neid minu nooruses kutsuti, ja see kestab ilmselt mõned aastad, parimal juhul kümme aastat, enne kui tema ihu närtsimine, mis sedakorda on fataalne, mõistab ta lõplikku üksindusse.

Kahekümnendates eluaastates, kui mul võis kõvaks minna iga suvalise asja peale ja teinekord ka ilma põhjuseta, kui mul läks kõvaks samahästi kui ilmaasjata, oleksin ma ehk võinud sellisest suhtest huvitatud olla, see oleks pakkunud suuremat rahuldust ja toonud rohkem sisse kui mu eratunnid; arvan, et toona ma oleksin hakkama saanud, nüüd ei tulnud see loomulikult enam kõne allagi, minu aina harvemad ja juhuslikumad erektsioonid nõudsid prinki, vetruvat ja veatut keha.

Esimestel aastatel Sorbonne-Paris III dotsendina minu enda seksuaalelus erilist arenguhüpet ei toimunud. Jätkasin aastast aastasse tudengineiudega magamist ja tõsiasi, et ma olin nüüd nende suhtes õppejõupositsioonil, ei muutnud suurt midagi. Vähemalt alguses oli ka vanusevahe üsna väike ja alles mõne aja pärast võis hakata rääkima mõningasest transgressioonist, mis oli pigem seotud minu edenemisega karjääriredelil kui tegeliku või isegi näilise vananemisega. Ma nautisin niisiis täiel määral seda põhjapanevat ebavõrdsust meeste – kelle erootilist potentsiaali vananemine alles väga aeglaselt mõjutama hakkab – ja naiste vahel – kellel toimub kollaps jahmatava kiirusega, paari aastaga, mõnikord paari kuuga. Ainus tegelik erinevus võrreldes minu üliõpilasaegadega oli see, et nüüd olin enamasti mina see, kes uue õppeaasta alguses suhte lõpetas. Ma ei teinud seda sugugi donžuanismist ega ka mitte soovist ohjeldamatult partnereid vahetada. Erinevalt minu kolleeg Steve’ist, kes luges samuti 19. sajandi kirjandust esimese ja teise kursuse üliõpilastele, ei tõtanud ma sügissemestri esimesest päevast inspekteerima esmakursuslastest tudengineiude „uut partiid” (Steve oma pusa, Converse’i tossude ja kergelt California stiilis väljanägemisega viis mu mõtted alati Thierry Lhermitte’ile filmis „Rannamõnud”, kui ta oma onnist välja tuleb, et uued kuurordisse saabujad üle vaadata). Lõpetasin suhted nende tütarlastega pigem minnalaskmisest ja tüdimusest: mulle tundus, et mul pole õieti jaksu armusuhet pidada ja ma tahtsin vältida pettumust ja illusioonide purunemist. Õppeaasta jooksul muutsin ma välistel ja täiesti tobedatel asjaoludel meelt – enamasti oli põhjuseks lühike seelik.

Ja siis sai ka see periood läbi. Olin septembri lõpus Myriamist lahku läinud, nüüd oli juba käes aprilli keskpaik, ülikooliaasta hakkas lõppema ja tema asemele ei olnud mul kedagi teist tekkinud. Mind oli nimetatud professoriks, minu akadeemiline karjäär saavutas seega oma lae, aga ma arvan, et need asjad ei olnud omavahel seotud. Seevastu kohtasin veidi aega pärast Myriamist lahkuminekut Aurélie’d ja seejärel Sandrat ja seal tajusin ma küll hirmutavat, ebameeldivat ja ebamugavat seost. Nende kohtumiste üle järele mõeldes pidin tõdema, et mina ja mu eksid olime palju lähedasemad, kui me seda endale ette kujutada oskasime, episoodilised seksuaalsuhted, milles puudus pikem perspektiiv, olid meie illusioone purustanud võrdsel määral. Kuid erinevalt neist ei saanud mina kellelegi südant puistata, sest mehed ei räägi omavahel intiimelu teemadel: mehed räägivad poliitikast, kirjandusest, finantsturgudest või spordist, kuidas keegi; oma armuelust nad vaikivad, ja seda kuni viimse hingetõmbeni.

Kas oli mind vananedes tabanud omamoodi andropaus? See polnud võimatu ja et selgust majja saada, otsustasin õhtul ringi vaadata YouPornis, millest oli aastatega saanud üks tuntumaid pornolehekülgi. Tulemus rahustas mind otsekohe. YouPorn vastas fantasmidele, mis on normaalsetel meestel üle kogu maailma, ja esimestest hetkedest saadik oli selge, et ma olen läbinisti normaalne mees. Lõppude lõpuks polnudki see nii enesestmõistetav, olin veetnud suure osa oma elust uurides autorit, keda sageli peeti omamoodi dekadendiks ja kelle seksuaalsusega polnud asjalood seega päris selged. Ühesõnaga katse tulemused rahustasid mind täielikult. Need videod, millest mõned olid suurepärased (need oli üles võtnud Los Angelese võttegrupp, kuhu kuulusid valgustaja, lavastaja, operaator), teised pigem kehvakesed, kuid vintage (saksa amatöörid), põhinesid paaril korduval ja meeldival stsenaariumil. Üks levinumaid oli järgmine: mees (noor? vana? leidus mõlemat varianti) lasi oma peenisel täiesti mõttetult alukates või bokserites tukkuda. Kaks noort naist, kelle rass varieerus, märkasid seda veidrust ja edasi oli nende ainsaks mureks organi vabastamine tema ajutisest varjupaigast. Tema hullutamiseks ei kohkunud nad tagasi ka kõige pöörasematest hellitustest ning kogu tegevus leidis aset kõige suurema naistevahelise sõpruse ja vandeseltsluse vaimus. Peenis käis suust suhu, keeled ristusid nagu pisut ärevil pääsukesed Seine-et-Marne’i departemangu lõunaosa tumedas taevas, kui nad valmistuvad talvisele palverännule minnes Euroopast lahkuma. Kogu sellest ekstaasist täiesti juhmistunud mees suutis kuuldavale tuua üksnes mõned hädised sõnad; erakordselt hädised, kui tegemist oli prantslasega („Ossa raisk!”, „Ossa raisk, mul juba tuleb!” oli enamvähem kõik, mis kuninga kukutanud rahvas suutis kuuldavale tuua), veidi kaunima ja intensiivsema sõnumiga suutsid lagedale tulla ameeriklased („Oh my God!”, „Oh Jesus Christ!”), tublid usklikud, kellel ilmselgelt polnud lubatud ära põlata Jumala ande (suhuvõtmine, grillkana), olgu mis oli, minul igatahes läks kõvaks, ka minul, kes ma seal oma 27-tollise iMaci ekraani ees istusin, kõik oli seega parimas korras.

Sellest ajast, kui mind professoriks nimetati, oli mul vähem loenguid, nii et sain koondada oma töökohustused ülikoolis kolmapäevale. Alustuseks kella kaheksast kümneni 19. sajandi kirjandus, mida ma lugesin teise kursuse üliõpilastele – samal ajal luges Steve kõrvalasuvas auditooriumis analoogset loengut esimese kursuse üliõpilastele. Kella üheteistkümnest üheni andsin ma teise aasta magistrikursust dekadentidest ja sümbolistidest. Ja seejärel kella kolmest kuueni viisin läbi seminari, kus vastasin doktorantide küsimustele.

Mulle meeldis hommikul veidi pärast kella seitset metroo peale minna, luua endale põgus illusioon, et ka mina olen osa „Prantsusmaast, kes tõuseb vara”, osa töölistest ja käsitöölistest; kuid ilmselt olin ma samahästi kui ainus, sest kella kaheksase loengu pidasin ma enam-vähem tühjale saalile, kui välja arvata kompaktne rühm hiina tütarlapsi, kes olid verdtarretavalt tõsised, rääkisid omavahel vähe ja kellegi teisega mitte kunagi. Niipea kui nad maha istusid, lülitasid nad sisse oma nutitelefonid, et minu loeng tervenisti salvestada, mis ei tähendanud, et nad poleks samal ajal suureformaadilistesse spiraalkaustikutesse konspekteerinud. Nad ei katkestanud mind kunagi, ei esitanud ühtegi küsimust ja kaks tundi möödusid nii, et mul oli tunne, nagu poleks ma veel õieti alustanudki. Saalist väljudes kohtasin ma Steve’i, tema kuulajaskond oli umbes samasugune – ainus erinevus oli see, et hiinlannade asemel istus tal loengus rühm looritatud Magribi neiusid, kes olid täpselt sama tõsised, sama mõistatuslikud. Peaaegu alati kutsus Steve mind kohvikusse – enamasti tähendas see piparmünditee joomist Pariisi suures mošees, mis asus ülikoolist paari tänavavahe kaugusel. Mulle ei meeldinud ei piparmünditee ega Pariisi suur mošee, mulle ei meeldinud eriti ka Steve ja ometi läksin ma temaga kaasa. Arvatavasti oli ta tänulik, et ma tema kutse vastu võtsin, kolleegid temast üldiselt väga lugu ei pidanud, tõtt-öelda oligi see arusaamatu, kuidas ta oli dotsendiks saanud, kui ta polnud kunagi midagi avaldanud, ei üheski olulises ega isegi mitte teisejärgulises ajakirjas, ja oli kirjutanud üksnes mingi suvalise doktoritöö Rimbaud’st, mis oli täiesti mõttetu teema, nagu oli selgitanud üks mu teine kolleeg Marie-Françoise Tanneur, tunnustatud Balzaci uurija, Rimbaud’st on kirjutatud tuhandeid doktoritöid kõikides Prantsusmaa ja prantsuse keelt kõnelevate riikide ülikoolides ja ka igal pool mujal. Rimbaud oli ilmselt kõige äraleierdatum doktoritöö teema maailmas, kui ehk Flaubert välja arvata, niisiis polnud vaja muud teha kui otsida välja paar-kolm kusagil provintsiülikoolides kaitstud vana doktoritööd, neid pisut omavahel miksida, kellelgi pole vahendeid, et kontrollida, kellelgi pole jaksu ega ka mitte tahtmist hakata järge ajama sadades tuhandetes lehekülgedes, mille igasuguse isikupärata üliõpilased olid imelapsest kokku kritseldanud. Steve võlgnes oma igati viisaka karjääri ülikoolis – jällegi Marie-Françoise’i sõnul – sellele, et ta lakkus emand Delouze’i vittu. See oli võimalik, kuigi üllatav. Oleksin võinud vanduda, et kandiliste õlgadega, hallide harjasjuustega ja üksnes gender studies kursusi lugev Chantal Delouze, Sorbonne-Paris III ülikooli direktriss, on sada protsenti lesbi, aga ma võisin eksida, kusjuures võis ka olla, et ta tundis meeste suhtes teatud vimma, mis väljendus domina-fantasmides, vahest pakkus võimalus sundida kena ja süütu näolapi ja pikkade siidiste lokkidega lahket Steve’i oma rässakate kintsude vahel põlvitama talle mingit enneolematut ekstaasi. Vastas see siis tõele või mitte, igatahes tuli selline mõte mulle vägisi pähe, kui ma vaatasin tol hommikul Steve’i seal Pariisi suure mošee teesalongi aias oma ilget õunaaroomilist vesipiipu imemas.

Steve’i jutt keerles nagu tavaliselt ülikoolis toimunud ametissenimetamiste ja edutamiste ümber, mulle tundub, et see on ainus teema, mida ta ise üldse jutuks võttis. Täna hommikul oli tal hambus see, et dotsendiks oli nimetatud üks kahekümne viie aastane tüüp, kes oli kirjutanud doktoritöö Léon Bloyst ja kellel oli Steve’i arvates „sidemeid põlisrahvuslaste liikumisega”. Panin suitsu põlema, et aega võita, endamisi mõtlesin, et mida kuradit see talle korda läheb. Korraks käis mul isegi peast läbi mõte, et temas on ärganud vasakpoolne, seejärel veensin aga ennast: vasakpoolne magas Steve’is sügavat und ja sellest unest oleks teda ainsana võinud äratada Prantsuse ülikooli juhtorganite poliitiline suunamuutus. Võib-olla on see märk, jätkas ta, sest ka Amar Rezki, kes on tuntud oma uurimistöödega 20. sajandi alguse antisemiitlikest autoritest, oli just äsja professoriks nimetatud. Kusjuures, rõhutas ta, Prantsuse ülikoolide rektorite nõukogu oli hiljuti liitunud boikotiga, mis oli suunatud koostöö vastu Iisraeli teadlastega ja mille oli algatanud rühm Briti ülikoole.

Kasutades ära hetke, kui ta keskendus oma vesipiibule, mis hästi läbi ei käinud, vaatasin ma vargsi kella ja täheldasin, et see on alles pool üksteist, järgmise loengu algust ma seega lahkumise ettekäändeks tuua ei saanud, siis turgatas mul aga pähe teema, millest annaks muretult lobiseda: juba paar nädalat oli jälle hakatud rääkima ühest nelja-viie aasta tagusest projektist luua Sorbonne’i ülikooli koopia Dubaisse (või oli see Bahreini? või Katari? mul läksid need kõik segamini). Sarnaseid läbirääkimisi pidas ka Oxford, meie kahe ülikooli väärikas ajalugu oli ilmselt mõne naftašeigi ära võlunud. Kas kavatses ta seda temasugusele noorele dotsendile rahalises mõttes ilmselgelt soodsat perspektiivi silmas pidades oma antisemiitlike seisukohtade väljendamisega jalga ukse vahele saad? Ja kas tema meelest oleks mul kasulik niisamuti talitada?

Heitsin Steve’ile varjamatult uuriva pilgu – see poiss polnud just liiga nutikas, teda oli kerge rivist välja lüüa, minu pilk avaldas kiiret mõju. „Sina kui Bloy spetsialist,” kokutas ta, „tead kindlasti nii mõndagi põlisrahvuslaste liikumise antisemiitlikust tiivast...” Ohkasin tülpinult: Bloy polnud antisemiit ja mina polnud mingi Bloy spetsialist. Enesestki mõista olin ma teda teinekord maininud seoses oma uurimistööga Huysmansist ja ma olin võrrelnud nende keelekasutust oma ainsas avaldatud teoses „Uudissõnade keerised” – ilmselt minu vaimsete pingutuste tippsaavutus siin maa peal, mille kohta olid igatahes ilmunud suurepärased arvustused ajakirjades Poétique ja Romantisme ning millele ma võlgnesin ilmselt ka oma professoriks nimetamise. Tegelikult polnud suur osa Huysmansi loomingus leiduvatest kummalistest sõnadest mitte uudissõnad, vaid haruldused, mis olid laenatud mõne käsitööliste tsunfti oskussõnavarast või siis piirkondlikest murretest. Huysmans oli jäänud lõpuni välja – see oli minu väide – naturalistiks, kes pidas oluliseks lõimida oma teostesse tavainimeste kõnepruuki, selles mõttes jäi ta ehk isegi sotsialistiks, kes oli nooruses külastanud Zola kirjandusõhtuid Médanis; kasvav vasakpoolsuse põlgus polnud kunagi täielikult kustutanud tema loomupärast vastumeelsust kapitalismi, raha ja kõige selle suhtes, mida võis seostada kodanlike väärtustega, kokkuvõttes oli ta haruldane näide kristlikust naturalistist, samas kui Bloy, kes pidevalt kommertsliku ja seltskondliku menu järele janunedes proovis end ohtrate uudissõnade abiga eriliseks teha, pidas ennast tagakiusatud vaimuhiiglaseks, keda maailm ei mõista; omaaegses kirjandusmaailmas oli ta end positsioneerinud kui müstik-elitisti ning imestas seejärel lakkamatult oma ebaedu üle ja selle üle – mis oli ometi igati ootuspärane –, et tema sajatamised inimesi täiesti ükskõikseks jätsid. Ta oli, kirjutab Huysmans, „õnnetu inimene, kelle auahnus on tõepoolest kuratlik ja kelle viha on piiritu”. Tõepoolest, Bloy oli mulle algusest peale tundunud halva katoliiklase prototüübina, kelle usk ja innukus löövad õitsele üksnes siis, kui ta on veendunud, et tema vestluskaaslased kord põrgukatlas keevad. Oma doktoritöö kirjutamise ajal olin ma siiski kokku puutunud erinevate vasakpoolsete katoliiklik-rojalistlike ringkondadega, kes jumaldasid Bloyd ja Bernanosi ja andsid mõista, et on olemas niisuguseid ja naasuguseid kirju nende kirjavahetuses, kuni ma lõpuks taipasin, et neil ei olnud mulle midagi, absoluutselt mitte midagi pakkuda, mitte ühtegi dokumenti, mida ma poleks ise hõlpsasti ülikooliinimestele ligipääsetavatest arhiividest leida võinud.

„Jah, kindlasti seal on midagi... Loe uuesti Drumont’i,” ütlesin ma ometi Steve’ile, pigem selleks, et talle heameelt teha, ja ta vaataski mind pugejaliku lapse kuuleka ja naiivse pilguga. Loengusaali ukse peal – olin sel päeval plaaninud rääkida Jean Lorrainist – seisid kolm nii umbes kahekümneaastast tüüpi, kaks araablast ja üks mustanahaline, täna ei olnud nad relvastatud ja näisid pigem rahumeelsed, nende olekus ei olnud midagi ähvardavat, ometi sundisid nad loengusaali sisenevaid inimesi endi vahelt läbi pugema; ma pidin sekkuma. Jäin nende ette seisma: kindlasti olid neile antud juhtnöörid vältida provokatsioone, suhtuda austavalt õppejõududesse, nii ma vähemalt lootsin.

„Ma olen õppejõud ja kavatsen siin nüüd loengut pidama hakata,” ütlesin ma kindlal toonil kõigi kolme poole pöördudes. Mustanahaline vastas mulle, lai naeratus näol. „Okei, okei, me tulime lihtsalt oma õdesid vaatama...” ütles ta rahustavalt loengusaali poole viibates. Õed ei saanud olla keegi muu kui kaks Magribi tütarlast, kes istusid kõrvuti ringauditooriumi ülemises vasakus servas, mõlemal seljas must burka, loor silmade ees, nad tundusid mulle tõesti täiesti laitmatud. „Hästi, te nägite nad ära...” ütlesin ma heatahtlikult. „Võite nüüd minema hakata,” lisasin juba nõudlikumalt. „Okei, okei...” vastas mustanahaline veel laiema naeratusega, pööras seejärel kannal ringi, teised kaks tüüpi, kes polnud sõnagi lausunud, järgisid tema eeskuju. Paari sammu järel keeras mustanahaline end uuesti minu poole. „Rahu olgu teiega...” ütles ta kergelt kummardudes. „Kõik läks hästi...” mõtlesin ma saaliust enda järel kinni tõmmates, „seekord läks kõik hästi.” Ma ei teagi, mida ma täpselt olin oodanud, levisid kuuldused õpetajate ründamisest Mulhouse’is, Strasbourg’is, Aix-Marseille’s ja Saint-Denis’s, aga ma polnud kunagi isiklikult kohtunud ühegi kolleegiga, kes oleks kallaletungi ohvriks langenud, ja oma sisimas ma neid kõlakaid eriti ei uskunudki; kusjuures Steve’i sõnul olid noored salafistid ja ülikooli juhtkond omavahel käed löönud, seda tõestas tema meelest see, et kaks aastat tagasi olid muidu jõlkujad ja narkodiilerid tõepoolest korraga ülikooli ümbrusest kadunud. Kas kokkulepe sisaldas ka klauslit, mis keelas juudi organisatsioonidel ülikoolis tegutsemise? Ka selles osas liikusid üksnes kuulujutud, mida oli raske kontrollida, aga fakt on see, et Prantsuse juudi üliõpilaste liidul polnud eelmisest sügisest saadik esindust üheski Pariisi piirkonna kampuses, samal ajal kui Islamiliidu noorte sektsiooni rakukesi oli kõikjale juurde siginenud.

Pärast loengut saalist väljudes (miks küll pakkus kahele burkas neitsile huvi Jean Lorrain, see vastik pede, kes ise ennast seksantroobiks nimetas? kas nende isad olid üldse kursis oma tütarde õpingute sisuga? kirjandus oli päris hea kattevari) sattusin ma Marie-Françoise’i otsa, kes pakkus välja, et võiksime koos lõunale minna. Minu päev tõotas tulla tõepoolest suhtlemisrohke.

Mulle täitsa meeldis see lõbus täitmatus klatšinäljas tulehark, tema pikk staaž õppejõuna ja kuulumine mitmetesse nõukogudesse andis tema klatšile rohkem kaalu ja vettpidavust kui kõlakatele, mis võisid jõuda tähtsusetu Steve’ini. Marie-Françoise otsustas ühe Monge’i tänava Maroko restorani kasuks – tõotas tulla ka halal päev.

„Emand Delouze,” hakkas ta kohe pihta, kui ettekandja meile praed ette tõi, „istub viitsütikuga pommi otsas. Juuni alguses kogunev ülikoolide nõukogu nimetab suure tõenäosusega tema asemele Robert Rediger’.”

Heitsin põgusa pilgu oma artišoki-lamba-tagine’ile ja kergitasin seejärel igaks juhuks imestunult kulme. „Jah, ma tean,” ütles Marie-Françoise, „see võib tunduda pöörane, aga see on midagi enamat kui kõlakas, ma kuulsin väga konkreetseid üksikasju.”

Vabandasin ja läksin WC-sse, et oma nutitelefonist vaikselt asja uurida, tänapäeval leidub internetis tõepoolest absoluutselt kõike, vaevalt kaheminutilise otsingu järel sain teada, et Robert Rediger oli tuntud oma Palestiina-meelsete väljaütlemiste poolest, et ta oli olnud üks peamisi Iisraeli ülikoolide vastase boikoti läbisurujatest; pesin hoolikalt käed ja läksin tagasi lauda.

Minu tagine oli selle aja peale juba pisut jahtunud, sellest oli kahju. „Kas nad ei oota sellega valimisteni?” küsisin ma pärast esimest suutäit, see tundus mulle hea küsimus.

„Valimisteni? Mis hea pärast? Mis see siia puutub?” Ilmselt ei olnud see siiski nii hea küsimus.

„No ma ei tea, kolme nädala pärast on ju ometi presidendivalimised...”

„Sa tead väga hästi, et asi on juba ette ära otsustatud, kõik läheb samamoodi nagu 2017. aastal, Rahvusrinne saab teise vooru ja vasakpoolsed valitakse tagasi, ma küll ei saa aru, miks peaks ülikoolide nõukogu valimisteni passima.”

„Aga pole teada, mis tulemuse teeb Islamiliit, nad on tundmatu suurus, kui nad ületavad sümboolse 20 protsendi piiri, siis võib see jõudude vahekorda kallutada...” Loomulikult oli see väide täielik jama, 99 protsenti Islamiliidu valijaid annaks teises voorus oma hääle sotsialistide kandidaadile, see ei saanud tulemusi kuidagi mõjutada, aga sõnapaar jõudude vahekord avaldab vestluses alati muljet, justkui oleksite lugenud Clausewitzi ja Sun Tzu’d, ja ma olin päris rahul ka sümboolse piiriga, igatahes Marie-Françoise noogutas, nagu oleksin ma just lagedale tulnud täiesti arvestatava mõttega, seejärel vaagis ta põhjalikult, millised oleksid tagajärjed ülikooli juhtkonna koosseisule, kui Islamiliit peaks valitsusse saama, tema analüütiline vaim töötas täiel tuuril, ma ei kuulanud eriti tähelepanelikult, jälgisin hüpoteeside vaheldumist tema nurgelisel ja vanal näol, millegi vastu tuleb ju elus ometi huvi tunda, mõtlesin ma endamisi, ja mille vastu mina võiksin huvi tunda, küsisin ma endalt, kui saab lõplikult selgeks, et minu armueluga on asi ühel pool, ma võiksin ehk önoloogiakursustele minna või hakata mudellennukeid koguma.