Читать книгу Küpsete pirnide kuma - Monica-Linde Klemet - Страница 4

„Ja millest sina siis unistad?“ küsis Hille joviaalsel toonil Terjelt. Firmapidu oli oma lõpurammestuses.

„Ah … Eks ikka meelerahust ja puu istutamisest …“

„Nojah, nagu me kõik!“ hõikas keegi vahele.

„Pirnipuu,“ lisas Terje uniselt.

„Hakkame vist magama sättima!“ pakkus peoperenaine.

Korjati määrdunud nõud ja pudelid kokku ning igaühele leiti ase magamiseks.

Terje otsustas enne magamaminekut korraks veel õue minna. Pani jope selga, tõmbas paksu salli ümber ja astus aeda. Oli jaanuari rõske öö. Aga taevas oli selge, seal paistsid Linnutee ja Suur Vanker. Terje unustas end üles vaatama. Veidike jahe hakkas. Pea surises veinist, mida sai ohtralt joodud. Kaugemalt kostis automürinat, varsti see vaibus ja Terje unustas end kuulama vaikust. Ega nii vaikne olnudki, midagi sahises jäätunud rohukõrte vahel, vist tuul. Terje tundis järsku sisimas voogavat soojust ja keha läbistas õnnetunne. Nii mõnus oli istuda maavaikuses. Ainult külm hakkas aina enam näpistama ses jaanuarijaheduses.

Hommikusöögilaud oli pigem mornipoolne. Enamik kolleege valutas pead ja tegeles selle parandamisega. Kuna mitmed olid autoga, alkoholi juurde ei võetud. Umbes keskpäevaks olid kõik läinud. Saapaid jalga pannes ja tema auto peale tulevaid kolleege oodates vaatas Terje oma telefoni saabunud sõnumeid: „Hei, Terje, sa räägid kogu aeg, et tahad maale elama minna. Mu tädi külas jäi üks maja tühjaks. Pere sõitis aastaks Norrasse, on vaja majahoidjat. Kui oled huvitatud, annan kontaktid edasi. Annika“.

Selge, ma lähen, käis viuhti Terje peast läbi. Ta isegi ehmatas oma otsusekindlusest. Tavaliselt ta nii kiireid otsuseid ei teinud. Aga maalemineku plaan oli teda juba üle kümne aasta saatnud. Ei saanud lihtsalt linnaköidikust tulema. Tema endine elukaaslane ei tahtnud sellest mõttest midagi kuulda. Aga nüüd oli ta vaba ja vallaline ning miski teda linnas ju otseselt kinni ei hoidnud. Raha? Jah, aga sõltus, kui palju seda soovida. Ja raha põhjenduseks tuua polnud Terje väärtustega kooskõlas.

Ta jättis endale ikkagi mõtlemisaega. Käis veel mõne nädala tööl, ent viibis mõtetega aina maalemineku ideede juures. Öiti ei maganud ta enam hästi, ärkas alatasa üles ja mõtiskles, kas teeb õigesti, kui tõesti viimaks maale elama läheb.

Tööl nägi ta selgemini kui varem, kuivõrd kinni on ta oma töörutiini jäänud ning ühtlasi ka seda, millest ilma jääb. Need olid hubased tööpäevahommikud ühise kohvi ja värskete saiakestega mõnusas kollektiivis üksteist aasides ja arutades kõike sõbraliku huumori saatel. Aga otsus näis olevat tehtud. Või siiski? … Vahel õhtuti trammiga koju sõites ja möödalibisevat valgustatud linna silmitsedes mõtles Terje, et tema polegi seda otsust teinud, vaid nagu miski muu. Või on see vastutuse eemale lükkamine?

Möödus porine jaanuar ning veebruari esimesel nädalal esmaspäeva varahommikul lebas Terje voodil ja silmitses kardina vahelt paistvat päikest. Tööleping sai üles öeldud. Ma ei lähegi enam tööle! Laual lebasid kolleegide kingitused: lilled, paar šokolaadikarpi ja uhke kuldne ämber. Töökaaslased oli raha kokku kogunud ja talle maalemineku puhuks ostnud kergelt tögavat värvi „maainimesele vajaliku eseme“.

Jään neid nii igatsema, tundis Terje järsku nukrust ja magusvalusat nostalgiat. Aga kes-teab-kust kerkinud kujutlus­pilt kevadhommikust oma maakodu verandal, kohvikruus käes, pühkis ära ta kurbuse.

Veebruari keskpaigaks oli ka korterileping üles öeldud, paljudest vanadest asjadest lahti saadud. Korter oli tühi, pisike auto aga pungil täis kotte, milles raamatuid, riideid, köögiriistu. Kaasa oli võetud ka suusad, punane plastmasskelk ja matkasaapad. Kõik, mis Terje silmis oli esmavajalik. Põneva ootusärevusega asus ta teele. Jah, ülepeakaela oli ta ootamatult teel. Nii veider, kiire ja samas nii loogiline tundus ta otsus.

Kolme tunni pärast peatus ta Tanja maja ees. Sõit oli Terjet väga väsitanud, oli tuuline ilm, auto kaldus tugevas tuules kord vasakule, kord paremale. Kohale jõudnuna lasi ta uksekella ja Tanja ilmus uksele. Tolle nägu oli täis imestust ja ebakindlust: „Oi, Terje, juba siin! Ma … Me … Tead, mis? … No tulge esmalt sisse! Nimelt on juhtunud üks suur arusaamatus.“

Terje tundis end nii väsinuna, et soovis vaid istuda ja juua ühe turgutava kohvi.

Närviline Tanja aga jätkas, juhatades Terje ümmarguse köögilaua taha istuma.

„Teate, see on suur arusaamatus. Teie tädi Annika, kes on … no kohati ikka … no las see olla. Ühesõnaga, ta rääkis teile, et otsime aastaks majahoidjat. Asi on selles, et olime ta juba leidnud. Tädi aga sai meist vist valesti aru ja palus teil kohale tulla. Asi on selles, et meie poeg oma naisega hakkab seda suve­majana kasutama. No ja ka nädalavahetuseti puhkuse­paigana. Neil ju pisipoeg ja mis sa lapsega ikka linnas teed. Nii et … me ei saa pakkuda teile … no seda maja. Mul on nii kahju, väga vabandan.“

Terjel jäi hetkeks hing kinni. Et ma siis? … Ei noh … Ma ju jätsin kõik oma linnaelu ja autos on kogu mu maine kraam! Ehkki Terje oli löödud, oli ta aga sisimas veendunud, et siia ta jääb, siia maale, mitte sellesse majja. Ta ei lähe linna tagasi. See oleks narr, niimoodi tagasi minna.

„Ma nii vabandan, ma sain Annikalt sõnumi teie tulekust alles kolmkümmend minutit tagasi, oleksin teile varem teatanud, aga eeldasin, et olete sõidus ja nii … No ma väga vabandan.“

„Ei noh, ei ole midagi.“

„Kas ma võin teile midagi süüa pakkuda? Kohvi?“

„Ei-ei, ma lähen,“ pomises Terje nagu unes … Ta isegi ei teadnud, kuhu, aga tundis sundi lahkuda sellest majast, kus teda ei vajatud.

Tanja üritas talle küll teed, kapsasuppi, küpsist pakkuda, aga Terje kõndis jalgu lohistades, nagu raskest unest tõusnuna, majast välja.

Maja ette jõudes hingas sügavalt sisse, vaatas korra taevasse, kust paistis suur sinine laotus. Ta naeratas viivuks, istus autosse ja sõitis alevikeskusesse. Ta oli tõesti näljane.

Terje leidis ühe söögipaiga, millel ilutses neoonroheline silt „Harksi Pubi“. Sisse astudes nägi ta ootamatult palju inimesi pisikese alevi kohta. Kõik olid mehed, enamik vanemad, kuskil viiekümne-kuuekümne kanti, jõid õlut, vaatasid poole silmaga telekast spordikanalit ja ajasid niisama juttu. Terje tulek tekitas neis vaieldamatut uudishimu, vahetati pilke, ent püüti mitte temast välja teha.

Terje tellis seljanka ja seenepiruka. Siis läks ta veel leti juurde, et musta teed küsida. Ta oli veendunud, et selle killavooriga ta küll linna tagasi minema ei hakka – ja kuhu? – ta oli linnas kõik lõpetanud. Narr oleks tagasi minna. Lisaks oli ta siin täitmas oma ammust unistust – maale kolimist.

Aga tuju oli kehv, heal meelel oleks klaasi viskit tellinud, ent ta ju oli roolis. Nii istus ta seal ja kogus mõtteid üle tunni aja. Õues hakkas pimenema, ta uuris telefonist, kus saaks siinkandis ööbida. Lähima kahekümne kilomeetri kaugusel polnud ühtki öömaja. Autos magada ta ei saanud, sest see oli pilgeni asju täis topitud. Terje otsustas siiski sõita kahekümne kilomeetri kaugusele hostelisse. Ta maksis arve, võttis oma jope ja läks õue. Karge õhk mõjus hästi, taevasse ilmusid esimesed tähed.

„No kuhu näiukene siis teel on?“ kuulis ta järsku üht vanameest.

„Lähen öömajale Tohvrimõisa.“

„Tohoh, kuhu siis teel ollakse?“

„Noh, ma tulen homme siia tagasi. Otsin kohta, kus elada.“

„Mäs asja? Meie juurde siia vai?“

„Jah, tulin maale elama.“

„Noh, vaja siis see nelikend kilomeetrit edasi-tagasi sõita. Mul endal pisike uberik, aga Margusel-Katariinal on kahe­korruseline maja, üleval neil ruumi küll. Ööbite seal täna. Oot, ma kõllan korra Margusele.“

Terje näole ilmus arglik naeratus.

Poole tunni pärast seisis ta koos sõbraliku vanamehega, kes ostuks Hennuks – elupõline maainimene, kunagine kolhoosi­juht, praegu teeb siin-seal juhutöid – Marguse ja Katariina maja ees.

Maja oli tõepoolest kahekorruseline, alumine korrus oli kivist, ülemine puust, oli näha, et pooles majas on ehitus lõpetamata. Aias oli laste ronimispuu ja hüppevõrk. Üks hele­roheline lastemaja oli ka alles ehitusjärgus.

Õnnelik pere, mõtles Terje ja ohkas sügavalt.

Uksele ilmus Margus – umbes neljakümnendates pikk põskhabemega mees.

„Tere! Tulge aga sisse! Henn helistas, et teil on öömaja vaja. Noh, Henn, tuled ka korraks sisse, jood tassi teed?“

„Ah ei, kuule … Saate ise hakkama … Pean koju minema. Hüva!“ ühmas Henn ja läinud ta oligi.

Terje astus majja, tundis supikeedulõhna, kuulis laste nutu­hääli. Keegi askeldas köögis.

„Kata, tule ütle tere!“

Köögist ilmus blondide juuste ja suure põllega naine. Põlle alt paistis, et vist viimaseid kuid rase. Ta nägu punetas, juuksed olid rangelt kinni pandud, aga väsinud salgud langesid siin-seal näole.

„Tere! Kuulsin, et öömajaline. Mina olen Katariina.“

„Tere! Terje. Suur tänu, et niiviisi teatamata teie pool ööbida saan.“

„Söönud olete?“

„Jah, aitäh, ma juba sõin pubis ja olen päris väsinud, lähen hea meelega kohe magama.“

„No dušš on meil ainult allkorrusel, aga kasutage seda julgelt.“

„Suur aitäh!“ oli Terje tänulik ja tundis soojust südames, mõeldes eelolevale kuumale dušile ja peatsele magamisele.

Margus näitas Terjele ülemise korruse tuba. Andis rätiku ja soovis head ööd. Terje käis duši all, tuli tuppa tagasi. Tundis järsku suurt palavust. Ju oli abivalmis pererahvas radiaatori maksimumi peale pannud. Ta läks, rätik ümber, aknani ja tegi selle lahti. Aknast õhkus jahedat ööd, taevas oli selge, kõikjal puhkas vaikus. Sellest ta oligi nii kaua unistanud.

Järsku kostis alt õuest: „Hei, ära end seal ära külmeta!“

See oli Margus, kes prügi õue konteinerisse viis. Terje ehmus ja haaras ruttu kampsuni, et oma keha paremini katta.

„Oh ei, naudin värsket õhku! Siin on üsna soe. Palavgi!“ hõikas ta vastu.

„Keera aga kuumust vähemaks, akna all vasakul on radiaatorinupp.“

„Aitäh! Head ööd!“

„Head …”

Rohkem Terje ei kuulnudki, mees oli öhe kadunud.

Külalisvoodis puhaste hästi lõhnavate linade vahel lebades mõtiskles Terje oma olukorra üle. Üsna täbar lugu. Kõik on ju linnas lõpetatud. Miks ta, rumal, uskus Annikat ja ei tulnud isegi enne vaatama oma tulevast elupaika? Aga miski veenis teda, et kõik saab korda. Ja ikkagi hea algus, et öömaja sai. Ta oli kõigeks valmis. Aga mitte allaandmiseks ja linna naasmiseks. Aastaid oli ta igatsenud maale tulemisest, aga ikkagi oli töö-õpingud-mees-pangalaen teda kinni hoidnud. Nüüd sai see samm tehtud ja ega elamispaiga puudumine siis maaelu sega. Küll ta leiab midagi.

Niimoodi mõeldes vajus ta sügavasse unne.

Hommikul äratas Terje laste kõrvukriipiv kisa, mitte linnu­laul ega päiksepaiste, nagu ta oma vaimusilmas ette oli kujutanud. Päikest ei näinud ta järgmisel paaril päeval pea üldse.

Katariina oli teinud hommikukohvi ja putru. Terjegi ühines perega. Ega see üks rahulik hommikuistumine polnud: pererahva kaks last – kahene poiss, viiene tüdrukutirts – tülitsesid, üks ajas kuuma pudru endale peale, teine lõi pea ära. Vanemate närvid olid üsna puntras, ehkki külalise ees naeratati viisakalt ja suruti pinged alla.

Üle laste kisa üritati vestlust ülal hoida ja uurida, mida külaline siinkandis teeb. Terje rääkis ausalt ära, mis olukorda ta tädi Annika vea tõttu oli sattunud ning et ta siiski tahab maale jääda, ent vajab elamist. Katariina soovitas Margusel ta külavanem Vileniga kokku viia.

Et pääseda lärmist ja peaaegu puhkevast peretülist, sõi Terje kiirelt ja oligi valmis Margusega autosse istuma, et külavanema juurde sõita.

Peatuti ühe äsja renoveeritud maja ees, selle kiiskavpunased aknaraamid torkasid muidu halli ja vesise ilma ja ümbruskonna taustal hästi silma.

„Vilen on külavanem. Tal on ülevaade, mis maju saadaval on. Küll ta leiab sulle midagi,“ ütles Margus lohutavalt. Terjele meeldis, et viisakas teietamine oli läbi saanud ja Margus teda juba sinatama hakkas.

Ja oligi ukse peal kuivetu kuuekümnendates mees.

„Tohoh! No tere-tere, preilna!“

„Tere,“ ehmatas Terje üleoleva tooni peale, mis mehe häälest kostis.

Mees oli pikk ja kõhn, näos rangus, väsimus, paistis kibestumisegi jooni. Ta silmad olid tumedad ja intensiivsed.

„No ega siin peenele preilile laia valikut pakkuda ole. Ülasel on maja, mis ei kuulu kellelegi. Omanikud on ammu läinud ja registris seda maja hetkel pole. No Hundiaugul on ka, aga see rehetare on nii läbi, et ega sa veebruaris sinna sisse nüüd küll ei lähe. Aga kuule, kuradi pärast, mida sa tegelikult üldse maal elamisest tead?“

„Vilen!“ püüdis Margus meest korrale kutsuda.

„No selleks ma ju tulingi, et seda maalelamise kunsti õppida,“ ei andnud Terje Vileni hoopidele nii kergesti järele.

„No Margus, mis sa arvad – Hundiaugu ei sobi ju?“ ei teinud Vilen Terje vastusest väljagi.

„Jah, jääb vist Ülase. Viin ta sinna vaatama?“

„Jah, säh, võta võtmed.“

Vilen tõi võtmed, näol kaval naeratus.

„Säh, võta! Ega kauaks sind siin ju pole, ennegi sinu­suguseid nähtud …“ irvitas Vilen.

Terje võttis võtmed, istus autosse tagasi ja põrnitses oma poriseid saapaid.

„Ah, Vilen ongi selline. Ära tee välja! Vahel on selline tõre, aga huumoriga. Aga noh, külavanema tööd teeb hästi.“

Ülase asus kaheksa kilomeetri kaugusel Harksi alevikeskusest. Nad sõitsid mööda Soku soost, ühest padrikust, siis männimetsasiilust, vasakule jäi ka jõekene. Ja siis suure kivi tagant pöörasid vasakule. Sõitsid veel paarsada meetrit ja maja ees nad olidki. Pehkinud palgid, veidi lagunev katus, aga maja mis maja. Elada seal saaks.

„See on Ülase talu. Juba aastaid seisab tühjana. Mingi neli aastat tagasi üks perekond püüdis sees elada, ent ei tulnud toime. Tulid alevisse tagasi. Mõne kuu pärast sõitsid hoopis minema, elama kuhugi rannikule.“

Maja oli puust. Algne värv oli olnud kollane, see oli aga praeguseks täiesti pleekinud. Katus tundus tugev, eterniidiga üle löödud. Maja ees oli vana kaev, aga see oli Marguse sõnul vaid relikt, vett sai pumbakaevust maja vasakul küljel. Majast paremal oli nigelas seisus endine laut ja selle kõrval kuur. Kuuril oli lukk ees.

Terje silme ette kerkis pilt suvest, mil kogu see majaesine on täis lokkavat muru, õuel kõrgub hein, mesilased sumisevad, päike sirab kõrgel taevas ja maja ees kasvavad punased ja kollased lilled.

„No astume siis sisse,“ tõi Margus ta maa peale tagasi.

Majas oli tohutult külm, Terjele tundus, et isegi õues oli soojem. Õhk oli nii rõske, aga toad olid puhtad, välja arvatud köök. Tundus, et pere, kes siin oli elanud, lahkus siit õhtusöögilauast tõustes, laual oli lahtine hallitav tomatipastapurk. Kraanikausis olid mustad nõud ja prügi oli välja viimata.

Hmm … kui mitte just keegi teine siin aeg-ajalt einestamas ei käi, välgatas mõte läbi naise pea.

„Ma katsun tule alla teha,“ pakkus Margus end appi.

„Aitäh, aga las ma ise, ma oskan küll.“

Terje oli vanemate suvekodus alati armastanud pliidi alla tuld teha, ent ta ei osanud arvata, et seda on nii raske teha niiskete puudega ahjus, mida pole ammu köetud.

Margus kükitas pliidi kõrvale. Nüüd püüdsid nad mõlemad tuld süüdata, ent see ei võtnud ega võtnud vedu. Siiber oli õige koha pealt lahti, kõik tundus nagu õige olevat, ent sisisev ahi protestis edasi. Järsku helises Marguse telefon.

„Jah, Kata. Jah, olen siin Terjega Ülasel, üritame tuld alla saada. Hirmsasti ajab sisse. Jah. Jah.“

Marguse häälde imbus närviline noot.

„Jah, ma tulen. Teen tule alla ja tulen. No oota! Ma ei saa jätta inimest siia külmkappi … Jah, aga mind huvitab!“

Margus pani toru ära, sulges silmad ja hingas välja.

„Kuule, sind oodatakse vist koju. Mine pealegi. Küll ma lõpuks tule ikka alla saan. Ära muretse!“

„No tühja sa saad. Vaata, kuidas see sisse ajab. Mingi tõsisem mure on siin, las ma uurin natuke.“

Telefon helises uuesti. Seekord Margus ei vastanud.

„Kuule, su telefon heliseb.“

„Ah, las olla. Naine on vihane, et ma koju ei lähe. Tema jaoks on ikka ainult üks asi siin ilmas: tema ja lapsed. Nagu muud maailmas ei eksisteerikski.“

„Kui ma ei eksi, siis mulle tundus, et teil on perele veel lisa tulemas. Ju ta on kurnatud ja noh, nagu tead, eks last ootava naise meeleolud … ja … äkki lähed praegu ikkagi koju. Pärast on veel tüli ja … Ma ei ole sugugi mingi niisama siidikäpp, kes tuletegemisega hakkama ei saa. Mine-mine!“

Margus vaatas teda kahtlevalt, aga vastas siis:

„Hea küll, ma lähen. Toon õhtupoole su auto siia. Annad mulle oma võtmed?“

Terje andis võtmed ja jäi majja ootama.

Margus astus välja. Hetke pärast oli ta tagasi: „Kuule, anna igaks juhuks oma telefoninumber.“

Terje ütleski, ise sisse paiskunud suitsust tekkinud köhaga võideldes numbreid meenutades. Silmad ajasid vett välja.

Terje jäi pliidi ette kössi ja üritas tuld süüdata ligi neli­kümmend minutit, aga kasu ei mingit. Aknad oli vaja lahti teha, et suits välja saada. Ta käis mööda tube ringi, avas kappe ja sahtleid, et leida tulehakatuseks paberit. Tal on juba üsna külm. Üks kuum tee oleks ära kulunud. Vett oli vaja väljast tuua. Aga kus soojaks teha? Elektripliiti siin polnud. Terje otsustas tuletegemise korraks lõpetada ja veidi talu ümber ringi jalutada.

Õues laius hall madal taevas, tibutas vihma, mõni üksik lind lendas üle hoovi. Valitses vaikus – see imeline kõikjal laiuv vaikus. Terje tundis, kuidas ta näolihased lõdvenesid. Ta hingas läbi oma soojade ninasõõrmete sisse jahedat õhku. Aga mis hoiab mind soojana, mõtles ta. Mis on see salamootor, mis aina käib ja kes või mis selle soojaks kütab?

Maja ümber kõndimine oli aga Terje saapad läbimärjaks teinud, nüüd kippus külm veelgi enam ligi. Ta läks tuppa tagasi, üritades veel ja veel tuld pliidi alla saada, ent tulutult. Lõpuks otsustas ta otsida kappidest mõned tekid ja pleedid. Need olid rõsked ja lõhnasid vana aja järele, ja ta heitis tugitooli nende sisse magama. Mitme päeva väsimus, linnast kolimine ja kõigiga hüvastijätt – kõik see oli olnud nii kurnav. Ta oli paar tundi maganud, kui järsku kuulis uksel lapse häält. Ta avas silmad ja nägi kohkunud näoga last, kel olid imelikud lühikesed traksipüksid ja põlvsukad jalas – täiesti sobimatu riietus rõskes veebruarikuus. Laps jooksis üle toa ja jäi köögi ukse taga kuulatama. Ta silmades peegeldus hirm ja ootus­ärevus. Järsku kuulis naine hoopis kellegi jalapühkimist.

„Ahoi!“

Margus oli tagasi tulnud, nüüd juba Terje asjade koormaga.

„Noh, ei saanudki tuld alla? Sa oled vist läbi külmunud! Miks sa ei helistanud mulle? Mine ruttu autosse sooja. Ma püüan tule alla saada.“

Unesegasena kuulas Terje sõna ja läks oma autosse sooja.

Mõne aja pärast hakkas korstnast suitsu tulema. Terje läks rõõmsal meelel tuppa.

„No nii, kas tahad, et tõstame su kraami tuppa või?“

„Teeme nii.“

Nad tassisid Terje asjad tuppa ning istusid sooja pliidi ette.

„Ega see kodus pahandust ei tekitanud, et appi tulid?“

„Ah ei, ära muretse! Pahandus võib kogu aeg tekkida, aitad sa kedagi või mitte,“ rehmas mees hooletult. „Kuule, sa pole ju hommikust saati midagi söönud. Lähme pubisse!“

Terje tundis end tõesti päris näljasena ja üks soe jook oleks ka ära kulunud.

Harksi pubis oli seekord vähem rahvast, paar punti mehi istus õlleklaaside ümber.

Margus tellis mõlemale päevaprae ja istus laua äärde.

„Huvitav, miks siin ainult mehed on? Kus nende naised siis on?“ küsis Terje.

„Kodus. Paljud kaagutavad omavahel. Meil on kuidagi nii kujunenud, et mehed käivad pubis auru välja laskmas. Naised lõõgastuvad isekeskis kodus.“

„Kas sa käid tihti siin?“

„Mitte nii palju, kui ma ehk sooviks.“

Näljane Terje asus sööma.

„Noh, Margus – uue pruudi oled endale leidnud või?“ hõigati teisest lauast.

„Ah, ära tee neist välja,“ rahustas Margus Terjet. Siis hüüdis aga neile vastu: „Aitan uuel Harksi küla elanikul maja sisse seada.“

„Tohoh, vahi aga kenakest! Ja kohe meie uus elanik?“ tundsid vindised mehed huvi.

„See preilna on ju Ülasele saadetud. Vilen rääkis hommikul saekaatris.“

Terje ohkas: „See ongi see väikse koha klatš, mida kartnud olen.“

„Ära muretse, sa elad ju kaheksa kilomeetrit eemal. Ei saa need viinaninad oma nina su tegemistesse toppida.“

„Hakkan õige minema,“ ütles Terje väsinult. „Suur tänu sulle. Ma sõidutan sind koju.“

„Tahad äkki poest läbi sõita ja süüa osta?“

„Olen tänaseks liiga väsinud, teen seda homme.“

Ta viis Marguse koju. Pimedas sumedas öös tundis Terje, kuis tänulikkus temasse pesa tegi. Mees oli ju terve päev teda aidanud, edasi-tagasi sõitnud, tule alla teinud, sööma viinud. Tal tekkis tugev soov meest kallistada, ent ta hoidis end tagasi.

„Margus, suur-suur aitäh sulle kõige eest! Ilma sinuta ma oleks endiselt peavarjuta.“

„Mhm, no mis seal ikka. Ma ju kohalik.“

Margus astus autost välja, pööras veel korraks ümber:

„Ja kui midagi on, siis ikka helista, eks?“

„Jah, aitäh, head õhtut!“