Читать книгу Mustikakuningas - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 4

Varakevad. Mihhail Serdjukov, kes tahtis et teda kutsutaks, tema meelest lihtsalt, kuid elegantselt – Michael, vedeles diivanil. Ajaviiteks näppis mees mobiili ja uuris külmutatud marjade hulgihindu ning tulevase suve ilmaprognoose. Neid oli tal tegelikult isegi väga vaja teada. Strateegilises mõttes. Kuidas siis muidu marjakorjajad õiges suunas laiali vedada, organiseerida majutused ja teada, millisesse metsa marjulised saata. Olid muidugi kindlad, ammu sissetöötanud, iga-aastased kohad, kuid oli ka ühe-suve-kohti.

Samuti oli olnud juhuseid ja mitte vähe, et inimesed lonkisid mööda marjatühja metsa ja kulutasid sellega lihtsalt tema raha. Majutuse eest tuli ju ikkagi ruumide omanikele maksta. Mõnes mõttes oli odavam ajada äri nendega, kes omal käel marju korjasid ja need siis lihtsalt kokkuostjatele müüsid.

Jah... mõtiskles Mihhail, siin on vaja aeg-ajalt asjade üle korralikult järele mõelda. Võibolla osta kokku ainult kokkuostjatelt? Kuid hinnad tõusid ju pidevalt ja aina kiiremini... Odavam oli ikkagi otse korjajatelt osta ja siis müüa. Äritegevuse põhireegel oli ju talle emapiimaga sisse söödetud – osta odavalt, müü kallilt!

Mees diivanil nägi välja nagu kohevaks klopitud padi oma suure kõhu, katkiste dressipükste ja palja, karvase rinnaga. Kuigi ta polnud veel vana, kippus pealagi kiilanema. Aeglaselt, kuid kindlalt suurenevat kiilasust kaunistasid selle ümber rullivad tumedad lokid. Talle endale ei lugenud selline väljanägemine midagi. Kelle see asi? Ta teadis, et keegi midagi ei ütle ja keda see tegelikult üldse huvitab?

Mihhailil enesekindlusest puudu polnud. Vastupidi, vahel ei tahtnud tema ego isegi majja ära mahtuda. Väikesest peale oli Mišakene harjunud end võrdlema jumalaga. Võib olla oli see ema süü? Oli ju naine poisikesele pidevalt korrutanud, et sina Mišuljake, oled kui Jumal. Ja mitte ainult lokiliste juuste pärast. Ema arvas, et pojake on ülitark! Geenius ja mitte üks kraad sellest allapoole. Poiss õppis ju arvutama enne kui lugema. Poisike armastas numbreid.

Nüüd oli Serdjukovi ema väga haige. Naine oli suurejooneliselt pühitsenud oma kuuekümnendat sünnipäeva, terve Narva-Jõesuu SPA oli terveks nädalaks perekonna käsutusse antud. Summat, mis selle eest oli vaja olnud välja käia, keeldus Mihhail nimetamast. Külaliste hulgas oli nii kaugelt sugulasi kui kuulsusi, sest raha eest saab ju kõike. Peaasi, et ema oli õnnelik.

Nädal pärast pidu kukkus Anna Borissovna kokku. Insult. Pärast seda, kui ema haiglast koju lubati, palkas Mihhail isa käsul emale hooldajad ja kamandas arsti igapäevaselt ema külastama, et tema tervist kontrollida. Kui arst naisel ka Alzheimeri tõve avastas, arvas perekond, et parem, kui emake hooldekodus elab. Võibolla tahab ta teiste haigetega suhelda? Neil, haigetel, on kindlasti palju, millest rääkida.

Ema viidigi vastu tema tahtmist Narva Hooldekodusse, kuid nädala pärast mõtles Mihhail ümber, rääkis isaga ja üüris emale korteri. Lisaks palkas ta kaks medõde proua Serdjukova eest hoolitsema. Kuna ta oma töötajaist kedagi ei usaldanud, siis laskis ta korterisse ka valvekaamerad paigaldada. Kes neid lolle seal teab, mida teevad või kuidas end üleval peavad.

Serdjukov käis emakest muidugi aeg-ajalt külastamas ja igaks juhuks ähvardas hooldajaid. Muidu, mis nad seal veel välja mõtlevad, kui ei kontrolli. Kui aga mõtlevad, siis... Mehel polnud probleemi nendega, kes ei kuuletunud. Ta väljendas oma suhtumist juba ammugi ühemõtteliselt – maha lasta! Nii ta alluvaile ka lubas.

„Kui kellelegi midagi ei meeldi“, ütles ta muiates, „kui keegi arvab, et on targem ja kui keegi hakkab, jumal hoidku, mulle vastuväiteid esitama, siis on palk kohe tulemas, mahalakmine!“ Ta naeratas nii rääkides. Kes võttis seda naljana, mõni ohkas, üks vaatas maha, teine müksas kõrvalseisjat, kuid ei, alluvatel vastuväiteid polnud.

Niisiis hoiatas mees ka hooldajaid. Ta armastas öelda neid sõnu – sind lastakse maha! Sõnad lausa sulasid suus. Tekitasid mõnutunde.

Mihhaili ema ei teadnud poja ähvardustest midagi. Tema lamas vaikselt oma voodis ja korrutas omasoodu – Jumal, Jumal, Jumal...

Täiskasvanud pojake vaatas ema heldimusega. Emakesel pidi kõik hästi olema. Kuigi väga karm alluvate suhtes, aga oma emakest Mihhail armastas. Mis sellest, et Anna Borissovna oma poega enam ammugi ära ei tundnud ja teda Jumalaks pidas. Poeg leppis sellega naeratades. Pealegi, see oli ju peaaegu õige! Kui ainult kõik sellest aru saaksid. Samas, omas ringkonnas ta ju oligi Jumal, selles oli ta kaljukindel. Ta oli kuulnud, kuidas teda selja taga Mustikakuningaks nimetati. See kinnitas mehe arvamust – ta on kõikvõimas. Mihhail tahtis näha ja tunda, et teda austati. Ennekõike tahtis ta aga omada sellist võimu kui Jumalal. Jumal oli ju kõikvõimas. Nii oli ema teda õpetanud, kui ta veel väike oli. Oli tore unistada, et ühel päeval on tal samasugune võim, isegi kui ta tegelikult, siinkohal pidas mees silmas füüsilist olekut, Jumal pole.

Usklikuks ta end küll ei pidanud. Tihtipeale, omaette salamisi unistades, arutles ta, et soov omada võimu ja väge, see ongi see suurim soov, mis peab täidetud saama. Religiooniga polnud sellel kõigel midagi pistmist. Vähemalt tema maailmas ja kuningriigis.

Silmad kippusid väsima ja Mihhail, tüdinud neid hõõrumast, pani silmad kinni. Ta ei märganudki, kui käsi mobiiliga diivanipadjale vajus.

Tüdinud maja peal ringi lonkimisest ja mobiili näppimisest, tuli Marina tuppa ja vaatas otsivalt ringi. Aa, vaata kus isa on! Vedeleb...

Ta läks ettevaatlikult lähemale, „paps... paps, kuuled või?“

Ei mingit vastust. Kuradit küll! Miks ta keset päeva magama peab? Marinal oli igav, ta oli arvanud, et isa viib ta ehk kuhugi, kus on lõbus. Ta tahtis teda just õlast raputada, kui tema mobiil helises. Ljusja! Võibolla on temal mõni hea mõte? Neiu kiirustas toast välja. Ljusjale tuli kindlasti vastata.

Mustikakuninga majapidamine asus Narva lähedal. Seal elas ta koos tütre, uue kaunitarist elukaaslase ja mõne alluvaga suures kolmekorruselises, klaasist ja betoonist kuubikust, mis täitis elumaja funktsiooni. Lisaks kuulusid maja juurde garaaź, talveaed sellega ühendatud kasvuhoonega, maa-alune kelder kahe eraldi sissekäigu ja tunneliga, mis viis maja ümbritseva kahemeetrise tara taha metsa. Metsas asuvas vanavanamatelt jäänud eramus oli tema isa tegelenud vana maja ümberehitamisega ning perekond oli seal elanud ajani, mil poliitika kannapöörde tegi, isa maatüki ostis ja äri ajama hakkas. Vanavanemate majas pani isa aluse ka Miša tulevasele karjäärile. Nimelt saatis ta poja metsa marjule.

Poeg oli sõna kuulanud, metsas tublisti tööd teinud ja täis marjakorviga koju tulnud, kus isa tehtud töö ja vaevanägemise eest heldelt tasus. Mõni aeg hiljem, kui sõbrad metsa mineku asemel palli mängima kutsusid, ei tahtnud Mišakene enam nii rõõmsalt marjule minna, kuid mida isale öelda? Hädast päästis teda sõber Kolja, kes ütles, et tema vanaema oli metsas kohutavalt palju marju korjanud ja et kindlasti annab ta Mišale midagi ja nii saavad nad marjade korjamise asemel hoopis poistega palli taga ajada.

Kolja jooksiski kohe koju ja tuli tagasi väikese ämbriga, mis oli marju täis. Ta ei hakanud sõbrale isegi seletama, et oli marjad lihtsalt võtnud. Mis vahet seal?

Miša oli väga rõõmus, mure oli lahenenud üllatavalt kergesti. Pealegi oli tema ajukeses üks mõttekene idanema hakanud. Mis oleks kui... ostaks hoopis marjad? Ja mitte ainult üks kord? Siis ei peaks ju ise enam korjamas käima?

Ta mõtiskles paar päeva ja pühendas siis Kolja oma plaani. Poe juures oli ühtelugu näha mutikesi või alkohoolikuid, kes lootuses midagi teenida, marju müüsid. Miša kartis isale vahele jääda ja ei tahtnud ise poe juurde minna. Ta andis Koljale raha, mis ta oli marjakorjamise eest saanud. Õieti selle, mis sellest rahast alles oli ning saatis sõbra suure korvi ja ülesandega osta niipalju marju, et korv täis oleks. „Sa ütle, et ema tahab moosi keeta. Või kuule... parem oleks, kui sa ütled, et naaber tahab, aga ise on haige... siis ei saa keegi millestki kinni hakata,“ õpetas ta.

Hiljem kodus isalt raha vastu võttes varjas noor ärimees oma rahulolu suure naeratuse taha. Ta sai ju raha kolm korda rohkem, kui oli kulutama pidanud. Kolja vahendajatöö ei läinud loomulikult üldse arvesse.

Noor Serdjukov armastas Euroopa Liitu. Valikuvõimalusi oli palju, pealegi pakuti laialt ka EL rahasid, toetamaks ühist äritegevust. Miks mitte võtta kui pakutakse? Tagasi pole ju vaja maksta. Mihhail lasi oma raamatupidajal lausa Brüsselis kursustel käia. Seadusi tuli tunda, kuidas neist muidu mööda hiilida.

Vaba liikumisruum ja äritegevus, see oli midagi, millest juba tema isa oli unistanud, kui ta nõukaajal töölt koju tuli. Vana Serdjukov oli aastaid töötanud Narva Tarbijate Kooperatiivis varustajana. Tema oli ka see, kes ostis otsekohe mitu hektarit metsa, kui Eestist jälle vabariik sai ja kaval, nagu ta oli, ka pankrotti läinud puutööstuse. Pangad pakkusid ju laenu piiramatutes kogustes. Ole ainult mees ja mine küsi. Mihhaili isa polnud laisk. Ta küsis nii siit kui sealt ja pani aluse mitmele firmale.

Boriss Ivanovitš ostis ka koha, kus Mihhail Serdjukov praegu elas ja valitses. Suure betoonist majamüraka asemel oli toona seisnud tavaline, pooleldi lagunenud majake, kuid juba isa eluajal alustati selle ümber betooni ja klaasseinte monteerimist. Kapitaalset ümberehitust. Nii nimetati seda sisuliselt uue maja ehitust.

Kahjuks ei jõudnud isa uue, suure maja valmimist ära oodata. Mõned aastad tagasi oli ta sõbra matustel kokku kukkunud ning järgmiste matuste peategelane oli juba tema ise. Matused olid suursugused ja Mihhaili arvates täiesti väärilised isa sugusele mehele.

Boriss Ivanovitši mälestuseks kõrgus nüüd tema haual, Narva surnuaial, kahe ja poolemeetrine ülekullatud rist, millel ka mehe pilt. Sellist vaatamisväärsust käidi järjepanu uudistamas ning pead kuklasse ajades kuldset inglit risti tipus vaatamas. Vaatepilt oli nii mõjuv, et hauale viidi ka linna külastavaid turiste, kes siis ahhetasid ja ohhetasid, et ega rikkust patta panda ja kadestada pole siin midagi...

Sa pole jumal, kui sul pole ingleid, oli vanamees Boriss kunagi öelnud. Kaitseingleid, täpsustas ta muiates. Ja ära aja neid segamini Jeesuse jüngritega, me kõik teame, kuidas see lugu lõppes...

Pärast vana Serdjukovi surma selgus, et mees oli segaseid aegu ära kasutades ostnud ära ka aastaid suletud olnud Kova kaevanduse ning osa hooneid, enamus neist samuti aastaid kasutuseta seisnud.

Kes teab, milleks see hea on, arutles noorem Serdjukov. Et neid kunagi vaja läheb, selles ta ei kahelnud. Ja tal oli õigus, nagu paljuski muus. Eriti, mis äritegevusse puutus.

Isiklikus elus sattus Mihhail ainult rahaahnetele kerjustele. Nii ta arvas. „Kuid, kui ei vea armastuses, siis veab äris,“ tavatses ta öelda. Üldiselt too naistevärk talle muret ei teinud. Tal oli ju emakene, keda armastada, samuti tütar, kes tema kannatuse tihtipeale proovile pani. Ja alati mõni naine majas. Oligi parem neid kaagutajaid aeg-ajalt välja vahetada, arvas ta. Pealegi, naistepuudust ei paistnud kusagil olevat. Kas oli noori naisi üleliia palju või oli neid vähe, kuid neile kõigile meeldisid rahakad mehed. Nii et Mustikakuningas selle küsimuse üle pead ei murdnud. Tema võttis, mis talle meeldis ja kui mänguasi ära tüütas, võttis järgmise. „Naisi tuleb vahetada sama tihti kui autosid,“ kuulutas ta ühel koosolekul teda ammulisui vaatavatele ja kuulavatele alluvatele. „Nemadki kuluvad, kui neid pidevalt kasutada. Naeratus kaob, silmade sära tuhmub, sõnavara muutub... nad ei käitu enam nii nagu vaja! Te saate muidugi aru mida ma mõtlen...“

Ta oli kindel, et teadis, millest räägib. Autod kulusid, naised aga hakkasid kiunuma ja tahtma, tahtma ja tahtma. Küll hilpe, küll kulda ja teemanteid.

Serdjukovi oli see lõputu tahtmine hakanud pikapeale ära tüütama. Nii et tema arvates oli võrdlus kulda väärt. Mihhail oli endaga rahul. Kes veel oskaks nii täpseid ja tabavaid võrdlusi välja tuua kui tema?

Autodega oli siiski tunduvalt rahulikum. Ka nemad tahtsid küll õli ja küll kummide vahetust, kuid nad andsid asjast piiksudes teada ja ei mingit vingumist ja hädaldamist. Mihhailil oli mitu autot, eriti armastas ta sõita elegantse Opel Astra GTC-ga. Talle tundus, et selle auto roolis tulid alati head mõtted. Targad mõtted.

Aastaid tagasi oli Mihhailil olnud ka mitu suurt kaubaautot. Aeg näitas, et nende omamine ning pidamine oli üsna tülikas ja ka kulukas. Mitte ainult selle tõttu, et autod nõudsid hooldust. Serdjukov pidi palgale võtma ka mitmeid autojuhte, lausa mitu igale autole, kõik pidi käima Euroopa Liidu nõudmiste ja tahtmise järgi. Oli vaja suurt garaaži, mehaanikuid, autode ja juhtide kindlustusi, rääkimata autojuhtide tervisetõenditest, autode ülevaatustest ja marjade laboris testimisest.

Mees muutis taktikat. Ta müüs suured autod maha ja ostis nende asemele kümme väiksemat veoautot. Nüüd jätkus juhtidest, sõidud toimusid vaid lähiümbruses ja kiiresti. Kaugemateks sõitudeks palkas ta sealsed, kohalikud firmad.

Kohe, kui tuli teade, et kastid marjadega on olemas, saatis Mihhail auto järele. Ta võttis tööle ka logistiku. Nüüd jäi tal endal aega üle, et planeerida ja mõtiskleda. Mõelda tulevikule. Näiteks hoida pilku peal börsil. Kui palju on neid firmasid ja ettevõtteid, kes marju kokku ostavad. Mitte Eestis. Ei. Ikka kaugemal. Seal, kus on olnud kuiv suvi, marju vähe ja hinnad korralikud. Sest Mihhail teadis ja kordas pidevalt äri põhitõde, osta odavalt, müü kallilt. Ja selle vahel, jah, kahjuks oli ka kulutusi. Neid püüdiski ta vähendada. Ja üsna mugav oli üürida nii külmutusruumid kui ka terved vagunid marjade teele saatmiseks. Seda enam, et siis sai iga väiksemagi äparduse eest nõuda sisse kahjutasu palgatud firma kindlustuselt.

Need välismaised firmad, jah... Serdjukov uuris juba tuttavaid veebilehti ja marjade turuhindu. Ikka osteti. Külmutatud marjad läksid hästi. Ja jogurtid ning smuutid olid ju super moevärk, super IN, see sobis. See sobis isegi väga hästi! Jah...

Mihhail avas silmad ja vaatas ringi. Mis... oli ta vahepeal tukkunud? Oh... tööd on palju, pole aega korralikult puhatagi. Ta võttis taas mobiili ja lülitas selle sisse. Nii, marjatööstuste aktsiad...

Korraga haarati teda käest nii, et Michael, kes hetkel Lichtensteini joguritööstuse aktsiate tõusu ja langust uuris, mobiili käest pillas. Ta ei märganudki, et see tema alla patjade vahele kadus. Tigedalt vaatas mees segaja poole... ja naeratas.

„Marusjakene!“

Seitsmeteistkümne aastane tütar oli tema silmarõõm. Polnud midagi, mida mees tütrele keelanuks. Ja neiu teadis hästi, millistele nuppudele vajutada, eriti siis, kui tal isa tähelepanu saamiseks tuli võistelda uue kasuemaga. Neid oli aja jooksul olnud nii tumeda- kui heledapäiseid. Neid, kes olid isast pool meetrit pikemad, kuid neid, kes olid tema tütrest vaid mõned aastad vanemad. Kuid oli üks asi, mis neid ühendas. Armastus raha vastu.

Loomulikult oli ka Marusjakesele kunagi loetud lugusid Tuhkatriinust ja Lumivalgekesest ning nende rollis neiu end nüüd nägigi. Muinasjututegelasi kasutas ta tihtipeale argumentidena, kui midagi tahtis ning isale mõjus see alati. Tütar oli ju vaesekene, kellel oli vaid järjekordne lollakas, õigemini täielik idioodist kasuema.

Oma ema Marusjakene ei mäletanud. Ta oli ju olnud beebi, kui ema ootamatult ja segastel asjaoludel kadus.

„Paps, kuule...“

„Mis on, kullake?“

„Nii igav on siin... hulluks võib minna!“

„Kuidas siis nii, kullake? Sul on ju sõbrad?“

„Sõbrad? Häh... sa kah! Mis sõbrad need on, kes ainult otsa vahivad, oi kui ilus sa oled, Marusjake, oi, kui tark sa oled Marusjake. Kõrini mul neist sõpradest. Tead paps, mida ma mõtlesin?“

„Mida siis, mu kullatükk?“

„Mõtlesime Ljusjaga, et kui tõmbaks õige Peterburi, sinna pole ju midagi sõita, mõni tund ainult... ehk sa helistaksid sinna sellele, tead küll, mis ta nimi nüüd oligi, Narva piiripunktis, et meid kohe läbi lastaks. Ei viitsi seal passima hakata... Eks? Issikene...“ tütar naeratas mesimagusalt ja pani käed paluvalt kokku.

„Miks te ei taha siis Tallinna lõbutsema minna, kui Narva kohad enam ei kõlba?“ uuris isa.

„Tallinna?“ ajas Marusjakene silmad suureks. „Ja kuhu siis seal? Kasiinosse või? Kuule, me tahame Ljusaga tantsida. Kas me peame sinu meelest siis mingile keskealiste tantsulkale minema või? Sa ajad ikka segast, paps. Pean jälle minema Musta Puudlisse vä? Tead, ära on tüüdanud, ausalt ka! Paps, ma ütlesin, et me tahame Peterburi. Kas sa helistad või ei?“

„Ma mõtlen, et...“ alustas mees, kuid nähes, et tütar huuled põlglikult torru ajas, pea kuklasse viskas ja toast lahkuma asutas, muutis kiiresti meelt. „Muidugi, kullatükk. Loomulikult ma helistan. Sõidate sealt läbi nii, et pole vaja kiirustki vähendada... ütlen ka autojuhile.“

Mihhail ei suutnud oma kallile lapsele ära öelda. Ei suutnud.

Uksel kohtus Marusja just siseneva kasuema Darjaga. Heitnud naisele põlgliku pilgu Marusja turtsatas ja kõndis uhkelt minema. Darja, sügava dekolteega, vastu keha liibuv mürkroheline kleit seljas, lähenes tantsiskleval sammul Mihhailile, kes diivanipatjade vahel tuhnis ning mobiili otsis. Kuhu kuradit see nüüd veel kadus, ärritus mees.

„Michael... kallis... Kuhu me täna õhtul läheme? Kui see nüüd saladus pole? Oih, ma ei tahtnud seda öelda. Saladusi ju ei avaldata, eks... Ma mõtlesin, et kui sa mind üllatada tahad või nii...“ naine kummardus lähemale ja sasis mehe lokke. „Sa peaksid end siis korda tegema, kallis. Kui me veel enne sööma ka läheme ja...“ kaugemale ta ei jõudnud. Lükanud naise käe eemale, seadis mees end istuma. Darja vajus põrandale. Kurat võtku seda mobiili, kuhu ta kukkus, vaatas Mihhail ringi. Põrandal või? Ei seal seda pole! Uuesti sobras mees patjade vahel, ei midagi. Äkki vajus seljatoe vahele... Ja mida see bitch nüüd jälle segab? Mis tal jälle vaja on?

„Mida kuradit sa siin jahvatad, naine?“

„Kuidas sa räägid minuga,“ tõusis Darja vaevaliselt püsti ja välgutas vihaselt silmi.

„Mida, mida?“ kergitas Mihhail imestunult kulme ja ajas end samuti püsti. Nüüd seisis ta otse naise vastas, tundis tema hingeõhku ning Darja astus paar sammu tagasi.

„Sa räägid minuga nagu ma oleks mingi teenja...“ tegi naine näo, et on just nutma puhkemas.

Meest selle võttega ei liigutanud.

„Sa oled keset päeva juba joonud või?“ astus Mihhail sammu naisele ligemale. „Mis jama sa suurt välja ajad? Kes sa siin oled? Sa oledki teenija, kuigi oled omale ei tea mis hilbud selga ajanud! Sa tead samahästi nagu kõik teisedki, et kui sa hakkad midagi nõudma või õiendama, siis on sul siit kiire minek. Mida sa üldse mölised? Sul on kõik, mida tahad ja rohkemgi veel... Kas ma pole sind juba küllalt ringi sõidutanud, sa kuradi tänamatu lehm? Kas sa ei saa mind rahule jätta, kui sul pole kästud rääkida? Mis isetegevust sa siin teed?“ Taas astus ta sammukese Darja poole ning naine taganes uuesti.

Mis toimub? Mis Mihhailil viga on, ei saanud naine aru. Olukord oli väga ebameeldiv. Igaks juhuks tegi ta nutuse näo ette. „Kallis... milles asi? Miks sa vihane oled? Kas juhtus midagi...Ega sa ometi minu peale tige pole? Ma pole ju...”

Löök vastu nägu tuli ootamatult, Darja tõmbus tagasi, koperdas vastu tugitooli ja vajus sellele. Hirmunult vaatas ta mehe poole. Naise silmadesse valgusid pisarad ja ta hakkas närviliselt põske hõõruma, teadmata mida teha ning julgemata midagi veel öelda.

„Kao minema,“ pressis Mihhail läbi hammaste. „Mul sinutagi muresid küllalt. Mine ja tee end korda. Varsti tuleb Leif Arturovitš, tal olevat Tallinnas mingi bridge festival, ööbib meil. Ja nüüd lase jalga, mul on vaja mõelda!“ Ta võttis tugitoolilt padja, viskas sellega naist ja tõmbas seejärel paljutähenduslikult käega üle kõri.

Darja kadus sõnagi lausumata ukse taha.

Serdjukov läks tagasi diivani juurde ja... Aga seal on ju mobiil!

Kuidas ma seda küll enne ei näinud, ei saanud mees aru. Ta vangutas pead, heitis uuesti diivanile pikali ja süvenes jogurti ja smuutitootmiseks nii vajalike marjade tulevaste hulgihindade prognoosi. Arturovitši saabumiseni jäi veel paar tundi, aega oli.

* * *

„Leif Arturovitš... lõpuks ometi ka meie mail! Sa mu kallis sõber,“ naeratas majaperemees laialt ning kallistas külalist. „Jõudsite lõpuks ikka kohale... Ja mu armas Evotška Anderssovna... ikka nii kena ja ei näe kohe üldse väsinud välja, pärast pikka teed ega midagi... Kuidas tee oli? Kõik on korras? Sõit sujus kenasti?“ Mees andis Leifi naisele Eval tugeva, süljerikka suudluse, mida viimane vastikustunnet maha surudes vaikides talus.

Evale ei meeldinud too venelane. Mis siis, et Leffe temast aupaklikult rääkis ning muudkui kiitis, et tänu temale saavad nad endile nii mõndagi lubada. Eva oli Leffele sadu kordi öelnud, et tee oma firma, miks sa lased end sellel venelasel kogu aeg lüpsta, aga kus sellega. Ilmselt arvas mees, et nii on mugavam. Sõna kuulata ja käsku täita.

Ega Michael Leifile makstes rahadega eriti koonerdanud ka, eks tal oli teda ju ikkagi vaja. Nii ei jäänud Eval midagi muud üle, kui aeg-ajalt toda venelast taluda. Ja tema süljeseid suudlusi. Mees üritas talle järjekindlalt iga kord ka keelt suhu ajada ja see ärritas naist. Tavaliselt olid neil inimesed ümberringi. Kuidas siis kõlbab meest eemale tõugata? Teine ju lihtsalt tervitab ja viisakusest... Kõik teavad, et venelased ju muudkui suudlevad kohtudes.

Eva kaebas tolle süljetaja peale loomulikult ka Leifile, kuid too kehitas vaid õlgu. „Mida sa nüüd tahad? Et ma lähen ja annan talle lõuga või? Ega ta sind vägistama kippunud. Venelastel on lihtsalt selline komme, muudkui suudlevad tervitades. Käed hoiab ta ju rahulikult, eks ole... Nii et ära tee väljagi, ega sa nendest venelaste traditsioonidest ära ei sure... ja kui tihti sa üldse Michaeli näed? Ole rahulik!“

Naisel ei jäänudki midagi muud üle kui rõõmsat nägu teha ja loota, et tervitusprotseduur kiiresti läbi saab. Ta vahtis nüüd oma saapaninasid ja tundis kergendust, et vähemalt Michaeli uus naine teda suudlema ei kippunud.

Darja, kes oli Mihhaili peale jätkuvalt vihane, naeratas Evast suuremat välja tegemata magusalt Leifile. Ikkagi Rootsist, rootsi mees... ikkagi on hea, kui on selliseid välismaiseid tuttavaid. Ja kui... kui õigesti käituda, siis võib ehk tema abiga Eestist minema saada? Niisama Rootsi sõita ja tööd otsida Darja ei tahtnud. Veel mida! Et tema hakaku tööl käima või? Aga tollel Leifil paistis raha olema. Ja kuidas tal sai seda mitte olla, kui ta pidevalt Michaeliga sebis? Loomulikult tal oli raha! Lihtsalt tollest, tema vanamutist tuli lahti saada. Ja otse loomulikult võis Leifikene talle ju maja osta või suure korteri. Stockholmi näiteks. Kusagile ranna ligidale. Ja siis tal külas käia, vahel. Las siis vahepeal sahmerdab oma vanamutiga, keda kotib. Aga... kes ütleb, et ta Rootsi peaks kolima? Leif võib talle osta korteri ju näiteks Hispaaniasse. Elada Kanaari saartel? See oleks ju lihtsalt jumalik ja peaaegu et uskumatu. Ja Leif pole ka selline idioot nagu Michael on. Ta hoiaks teda kindlasti. Sest ta on ju vana... Kindlasti vähemalt viiskümmend. Ta rõõmustaks kindlasti, kui saaks oma nõmedast mutist lahti ja omale hoopis temasuguse kaunitari seltsiliseks... Ja kes teab, millised tuttavad tal on? Kindla peale igasugused mõjukad mehed, sest milleks muidu Michaelil teda vaja on? Ja tegelikult... kui nüüd õnnestub sellest vanaeidest lahti saada ja Leif temaga abiellub, huvitav, kas mees tahab varalepingut, või mis selle dokumendi nimi ongi, teha? Või ei taha? Võibolla ta ei tule selle pealegi, et teha? Ja kui on lahutus, siis peaks ta ju poole kõigest endale saama? Aga kui Leifil on lapsi? Võibolla on tal näiteks poeg... Ja huvitav... mida too teeb, millega tegeleb? Võibolla hoopis...