Отрывок из книги
Silmipõletavalt sillerdas päike läbi lennujaama suurte klaasseinte, peitudes aeg-ajalt akna tagant mööduvate lennukite varju.
Heledapäine, pikajuukseline ja sale neiu, reisikott õlal, kiskus kulmud kipra ning kissitas silmi. See ei aidanud. Ereda valguse tõttu silmadesse valguvad pisarad sundisid teda lõpuks ikkagi päikeseprille, mis hetkel pealaele lükatuna juuksehoidiku osa täitsid, ninale nihutama. Blond noor naine oli end mõned minutid tagasi Thessaloniki Rahvusvahelises Lennujaamas lennule OA901 registreerinud. Nüüd, tollikoridori läbinud, seisis ta äkitselt keset suurt saali, mille paremal poolel asuvat ääretuna tunduvat klaasseina päike oma võimuses hoidis. Ta silmitses saali teist serva, kus lennujaama kauplused ja kohvikud asusid. Kerge ohe pääses tütarlapse huulilt. Midagi polnud aga parata, tema rahakott rohkem shoppamist ei kannatanud. Teinud paar ringi kaupluste ees, neiu pöördus ning läks edasi oma värava number seitse juures asuva ootesaali poole, lastes sinnapoole kõndides pilgul uudishimulikult ringi käia. Kas kusagil on vabu kohti? Saaks rahulikult istuda?
.....
„Keegi mees on tapetud, oi pagan! Ma kuulsin, kui politseinik, kes siin just telefoniga rääkis ütles, et tapetu nime nad ei tea, dokumendid olla kadunud. Oodatakse koroneri,“ vastas too pikkade salkus juustega nooruk, saanud aru, et Mikelina on välismaalane.
„Kas nad teavad, kes seda tegi või miks?“ küsis Mikelina. Ta ei teadnud isegi, miks ta just seda küsis. Kuidas saavad nemad seda üldse teada...? Üle selja jooksis ootamatu külm judin ja ta võbistas õlgu. Kui jube see kõik oli. Ta kripsutas tahtmatult nägu. Salkusjuukseline noormees oli talle juba selja pööranud. Mikelina tahtis teda õlast haarata, kuid seltskond hakkas end läbi rahavamassi pressides juba eemalduma. Keegi ei pööranud neiule enam tähelepanu, tema küsimus jäi vastuseta. Ta vaatas segaduses ringi. Kelle käest veel uurida?
.....
