Читать книгу Kreeklase armuke - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 4

Silmipõletavalt sillerdas päike läbi lennujaama suurte klaasseinte, peitudes aeg-ajalt akna tagant mööduvate lennukite varju.

Heledapäine, pikajuukseline ja sale neiu, reisikott õlal, kiskus kulmud kipra ning kissitas silmi. See ei aidanud. Ereda valguse tõttu silmadesse valguvad pisarad sundisid teda lõpuks ikkagi päikeseprille, mis hetkel pealaele lükatuna juuksehoidiku osa täitsid, ninale nihutama. Blond noor naine oli end mõned minutid tagasi Thessaloniki Rahvusvahelises Lennujaamas lennule OA901 registreerinud. Nüüd, tollikoridori läbinud, seisis ta äkitselt keset suurt saali, mille paremal poolel asuvat ääretuna tunduvat klaasseina päike oma võimuses hoidis. Ta silmitses saali teist serva, kus lennujaama kauplused ja kohvikud asusid. Kerge ohe pääses tütarlapse huulilt. Midagi polnud aga parata, tema rahakott rohkem shoppamist ei kannatanud. Teinud paar ringi kaupluste ees, neiu pöördus ning läks edasi oma värava number seitse juures asuva ootesaali poole, lastes sinnapoole kõndides pilgul uudishimulikult ringi käia. Kas kusagil on vabu kohti? Saaks rahulikult istuda?

Aega oli veel küllalt. Lennuki väljumiseni jäi ligi kaks tundi. Ta kõndis aeglaselt edasi.

Mõne minuti pärast õigesse ootesaali jõudnud, hingas neiu kergendatult - peaaegu tühi! Mõned reisijad, arvatavasti kaugemalt tulijad, olid siiski juba ootamas. Polnud ka ime, kui nad tulid kohaliku transpordiga lähedalasuvate saarte hotellidest. Laevaliiklus mandri-kreeka ja mõne väiksema saare vahel polnud kuigi tihe. Nii tuligi mõnel kodu poole lendajal juba varahommikul teele asuda.

Veidi eemal oli mitu toolirida järjest päris tühjad. Neiu suundus sinnapoole. Visanud koti ühele toolidest, seadis ta end selle kõrvale istuma. Läbi seinaklaaside oli tunda kuidas päike endistviisi halastamatult kõrvetas. Ta tõusis ja nihutas end koos kotiga paari tooli jagu edasi. Päikesekiired sinnani ei ulatunud ning neiu nõjatus, päikeseprille tagasi pealaele nihutades, vastu tooli seljatuge, vaadates hajameelselt teiste reisijate poole. Kõik igavlesid. Kes oli end istmetele pikali visanud, kes luges. Üks keskealine naine vahtis, püüdmatagi tüdimust varjata ja arvatavasti midagi tegelikult nägemata, niisama ringi.

Unisesse õhkkonda tõi elevust perekond, kes just saabus ning kelle kaks mürsikuealist poissi kohe karjudes ja kiljudes tooliridade vahel ringi jooksma hakkasid, tekitades sellega ooteruumis kerge sagina. Neid hüüdis ema, kelle kõrval seisis pikk habemik, reisikottidega edasi-tagasi nihutamisega tegelev meesterahvas. Lapsed jooksid nende juurde ning mõne hetke pärast kadus perekond ootesaalis istujate vaateväljast. Küllap asus nende lennuvärav kaugemal.

„Oh... muretu elu inimesed... Võibolla lähevad nad vahepeal koguni kohvikusse jäätist sööma!“ arutas Mikelina endamisi. Ta poleks praegu ühest külmast, jäisest maiuspalast keeldunud. Seda pakkumas polnud aga kedagi ning neiu vaatas hajameelselt ringi. Enamus ootajaid istusid temast vasakul. Paremal, kohe seina ääres, istus vaid üks inimene. Mikelina silmitses teda. Endalegi üllatuseks märkas ta korraga, et ei saa võõralt enam silmi ära. Miskipärast tõmbas too tumedapäine, lokkis juuste ning seksika olemisega noormees, kes seljaga tema poole istus, tütarlapse tähelepanu nagu magnetiga endale. Kehakuju järgi otsustades tundus noormees olema pikk ning maskuliinne. Tumedad juuksekahlud tema kaelal olid vallatult krullis ning ta jõi väikeste sõõmudega Coca-Cola't, toetades vahepeal pudelit hoidvat kätt tooli seljatoele. Tüdruk jälgis teda mõned pikad minutid. Noormees istus häirimatult. Ta ei osanud loomulikult aimatagi, et on kelleski huvi äratanud.

„Pöördu, pöördu!“ palus neiu mõtteis, „näita ennast! Oled sa nii nunnu ja armas..., kui paistad? Ooh! Tundub vähemalt, et oled...“

Noormees rüüpas taas mõned väikesed lonksud colat. Ta ei pöördunud ega vaadanud ka niisama kõrvale.

Mikelina kõverdas pettunult huuli - kas tõesti tema telepaadivõimed ei mõju noormehele? Hm. Ilmselt mitte. Tüdruk hingas mõned korrad sügavalt sisse-välja ja püüdis seejärel keskenduda ning sundivamalt mõelda:

„Otsekohe pööra ennast! Nüüd!“

Midagi ei juhtunud. Noormees istus endiselt millestki välja tegemata seljaga ootesaali poole ja tema ümber toimuv ei paistnud teda mitte kõige vähematki huvitavat.

Pärast mõnda aega väldanud telepaatilise sõnumi tulutut edastamist ning ootamist, et ootamist nägu näha, tüdruk tüdines:

„Ah, võibolla sa polegi nii kena... tundetu mühakas selline! Ole siis nii vastik jah.“

Igaks juhuks kortsutas ta veel kord laupa, pilutas silmi ning ajas huuled jonnivat last jäljendades prunti. Teda ennast ajas see lollitamine lõpuks naerma, kuid paremat ajaviidet polnud. Pealegi, ei või ju teada. Ehk aitab see võte telepaatilist mõtet paremini edastada? Ei, ei aidanud! Noormees ei reageerinud.

„Jessuke, aitab küll!“ otsustas blond neiu lõpuks. „Kaua võib end niimoodi, olgugi, et vaid ajaviiteks, tundmatu meesterahva kulul lõbustada?“

Lõpetanud noormehele kuklasse vahtimise, asetas tüdruk käe üle reisikoti ning kallutas silmi sulgedes pea kuklasse, vastu tooliserva. Eemaldudes sel moel ümbritsevast, viisid tema mõtted teda, nagu nad terve selle puhkusenädala jooksul juba tuhandeid kordi varemgi olid teinud, taas kodumaile. Täpsemini öeldes, sellesse kitsukesse kahetoalisse korterisse, mida ta juba kaks aastat oli jaganud Jaaguga. Kas ta on tagasi jõudes nõus jätkama kohati meelemõistuse kaotuseni ärritavat, vahel peaaegu minestamiseni naudingut ja nalja pakkuvat elu Jaaguga? Selles oli küsimus. Nende lahkuminek nädal tagasi polnud just kõige meeldivam olnud.

Nüüd siin lennujaama pehmel toolil istudes ja ajas tagasi mõeldes tundus see, järjekorras juba mitmes, tobe tüli Jaksiga nii uskumatult mõttetu. Mikelina oli ammugi aru saanud mis mees Jaak tegelikult oli. Kohati täielik memmekas. Kleepus teine ema külge ja ei osanud tema abita hakkama saada. Aga mis siis? Kas variant mehest, kes pidevalt nina täis tõmbab, tablette neelab või naistega ringi ajab oleks parem olnud? Ja see tema igavene ja igavesti riiete ning asjade vedelema jätmine? Märjad käterätikud vannitoapõrandal, vetsupoti prilllaud alati üleval ja kaas lahti, iga uue hambapastatuubi kork veega alla lastud, riided voodi kõrval põrandal lebamas, kohvikruus seal, kus ta viimati istus... See mehe järelt koristamine ei võtnud tegelikult palju aega. Pealegi, tõele au andes, see polnudki see, mis neiut kõige rohkem ärritas. Vihale ajas teda just see Jaagu pidev vingumine, et näe, emal raha on, aga kasutab seda ei tea kus. Praktikas nägi see „ei tea kus“ välja nii, et ema kasutas oma raha koos elukaaslasega reisimiseks. Ja andis liiga vähe pojale. Jaagu arvates. Mikelina aga teadis, et terve Jaagu majandus oli peaegu sajaprotsendiliselt tema ema rahakotile toetuv. Maksis ju viimane nende üüri ja Jaksi autoliisingut. Rääkimata viiesajastest mis ema rahakotist Jaagu püksitaskusse hõljusid. Korduvalt püüdis neiu elukaaslasele seletada, et see on ju tema ema raha, millest nad elavad. Heitis Jaagule ette tolle mõttetut raharaiskamist kasiinodes. Põhjendas kannatlikult, et mehe ema on kõvasti tööd teinud, no las sõidab inimene ringi, puhkab ja naudib elu. Ta on ju selle ära teeninud. Palus üha uuesti ja uuesti Jaaku, et too ometi lisatööd otsiks. Veel parem, kui lõpetab kasiinos mängimise. Mis siis viga oleks!

Ohe pääses neiu huulilt ning tõi ta korraks tegelikkusse tagasi. Avanud silmad, vaatas ta ringi. Rahunes seejärel. Läheduses polnud kedagi kuulamas. Taas sulges ta silmad ja nõjatus tooli seljatoe vastu. Mõtted liikusid taas kodustele asjadele.

„Teenigu rohkem raha, kui kasiinos nii palju kaotab, et ise oma arveid maksta ei suuda,“ arutas Mikelina, „aga ärgu nõudku ema käest üha rohkem ja rohkem raha juurde.“ Meenus, kuidas ta korduvalt oli selle teema jutuks võtnud. Midagi ei muutunud. Jaak ei viitsinud teda kuulatagi. Mõnikord kadus aga kohe uksest välja, kui neiu teema üles võttis. Neiu väsis sellest pidevast pingest nende vahel ning jõudis lõpuks selgusele, et see mehega rääkimine ja talle, Mikelina arvates, õigete seisukohtade selgeks tegemine on lihtsalt üks lootusetu ettevõtmine. Iga katse viis ainult tülini.

„Mul on sellele rahale õigus!“ kuulutas noormees kategoorilisel hääletoonil. „Ja üldse, miks see nässakas Harald igale poole kaasa tiritakse?“ Pärast mõnesekundilist arupidamist lisas ta tavaliselt oma põhjenduse:

„Nemad laiutavad majas, meie peame siin sinu üürikorteris virelema! Eriti idiootlik, kui nad ise on rohkem reisidel või suvilas.“ Harald oli olnud Jaagu ema elukaaslaseks viimased kaheksa aastat.

Mikelina oli kõigest sellest nii tüdinud. Ta tahtis ise, ilma abita, hakkama saada. Iseseisev olla. Soovis, et ka Jaak pingutas selle nimel. Kas seda oli siis palju tahetud? Miks peab kogu aeg emalt raha ja abi nuruma? Kuigi, neiu pidi tunnistama asjaolu, et ei pidanud ise üüri maksma, küllaltki teretulnuks. See rahaline abi oli andnud talle võimalusel muretult koolis käia. Pärast ülikooli lõpetamist oli ta aga saanud kohe tööle advokaadibüroosse, kus ta kooliajal paaril korral praktikal oli olnud ja see igakuine pangaarvele laekuv kopsakas summa andis mitmel korral tugevaid tõukeid üha uuteks jutuajamisteks Jaaguga. Tavapäraselt järgnesid niisugustele kõnelustele uued tülid ja vastastikused süüdistuste loopimised. Need viimasel ajal tihedalt toimunud skandaalid ja raha üle nääklemised ajasid neiu lõpuks nii endast välja, et ta tundis, et on kokkuvarisemise äärel. Otsinud internetist viimase minuti odava reisi Kreekasse, küsis Mikelina töölt nädala puhkust.

Jaagule ta oma plaanist ei rääkinud. Pakkis reisikoti alles mõned minutid enne minekut ja vaadanud seejärel peeglisse, hingas sügavalt mitu korda. Nüüd oli ta valmis. Ta oli otsustanud ja tegu pidi tehtud saama!

Öelnud enne lahkumist korraks toauksel seisatades ja vihaselt nägu krimpsutades mehele, et too selleks ajaks, kui ta puhkamast tagasi tuleb, korterist välja koliks, suundus neiu maja ees ootavasse autosse. Vend oli lubanud ta Tallinna Lennujaama sõidutada.

Nädal oli möödunud põhiliselt rannas vedeledes ja Jaagu peale mõeldes. Nad polnud kogu selle aja telefonis kordagi rääkinud. Ka mitte sõnumeid vahetanud. Tänu naabrinaise aktiivsusele teadis neiu, et mees käis tööl. Too oli paaril korral Postimajja, kus Jaak töötas, helistanud ja Jaaku küsinud ning kui meest hüüti, kohe kõne lõpetanud. Kuid kas Jaak oli välja kolinud? Naabrinaine polnud korteris kolinat kuulnud ega kolimist näinud. Äh... Ei saanud ju kedagi otseselt olukorda kontrollima saata. Ja kellele sa ikka ütled, et kuule, mine ja spioneeri, kus ta õhtul on... Täitsa tobe! Isegi, kui see keegi oli ainult naabrinaine Eva, kes niigi kõike teadis. Ei, mitte päris kõike...

Olles üksinda puhkamas, ei viitsinud Mikelina kuhugi baari või restorani aega veetma minna ning seetõttu jäi piinavate mõtete jaoks üleliia palju aega. Pidevalt peaskeerlev mõte huvitav kas Jaks on välja kolinud - tekitas seda rohkem ärevusetunnet, mida lähemale tagasisõidupäev tuli. Koju jõudes uuesti tüli kiskuma hakata tüdruk ei tahtnud. Ta isegi kahetses veidike oma käitumist. Kas võib juhtuda nii, et nad kumbki ei taha pahandusi meenutada ja alustavad uuesti? Et kõik on hästi, nagu alguses?

„Hm....,“ unistas neiu, „oleks nii mõnus oma memmemehe,“ seda hüüdnime kasutas ta vastavalt vajadusele kas hellitus- või sõimunimena, „kaissu pugeda ja mitte millelegi mõelda.“ Neil oli, tõele au andes, hulgaliselt mõnusaid armastusega täidetud hetki, mida meenutada. Nad sobisid voodis. Selle üle ei saanud kaevata. Veel üks asi, mis neiule mehe juures väga meeldis oli see, et too ei kommenteerinud Mikelina tegemisi, nagu eelmine elukaaslane oli teinud.

„Ah. Kindel, et ta pole kuhugi läinud. Istub kodus, kui kasiinos pole. Aga, järele mõeldes, ei tea kah. Tema palgapäevani on veel aega. Seega – istub arvatavasti, isegi kindlasti, ikka kodus,“ sisendas neiu endale, „vahepeal käib kindlasti ema juures söömas...“ Seda tegi Jaak iga kord juba siis, kui Mikelina veel ülikoolis käies vahel nädalalõppudel mingeid õppetööga seotud asju ajas või koolis viibis ja Jaak üksinda koju jäi. Selles Jaagule harjumuspärases ema juures söömas käimisel polnud viimase nädala jooksul kindlasti midagi muutunud.

„Viis arvatavasti oma pesud kah veel sinna pesta! Küll ma talle seda ka jälle nina peale viskan!“

Mikelina isegi muigas. Kõigest hoolimata oli ta surmkindel, et koju tagasi jõudes läheb elu Jaksiga edasi nagu varem. Ta ei teadnud ainult, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Jälle need teada-tuntud tülid... Kui tüütu... Mida ometi teha? Ta ei kujutanud isegi mitte ette, et üksinda elada. Neiu oli lootnud puhkusenädala jooksul rannas peesitades mingile heale mõttele tulla ja leida lahendus, kuid siin ta nüüd oli. Koduteel. Lootes, et koju jõudes ootab ees tuttav ja teada elu. Et kõik on endine. Kartes midagi muuta, millestki ilma jääda. Ja vaid ehk jumal taevas teab, mida võib veel oodata.

Avanud silmad ja vaadanud mõned sekundid arusaamatuses ringi, taipas tüdruk, et istub ikka veel lennujaama ootesaalis. Nüüd meenus talle ka salapärane noormees. Tüdruk suunas pilgu sinnapoole, kus too oli istunud. Noormeest seal enam polnud. Seinaäärsel pingil olid nüüd koha sisse võtnud mõned pensionärid, kelles Mikelina tundis ära oma hotellikaaslased. Ta pööras pilgu teisele poole. Sealt lähenesid noored lapsevanemad kaksikutekäruga. Neiu vaatas otsivalt ringi. Talle silmahakanud tumedapäist noormeest polnud kusagil näha.

„Kuidas ma ta lahkumise nüüd siis ometi maha magada oskasin?“ Tütarlaps ootepingil näis nõutu ja tõmbas huuled mõtlikult torru. Vaatas seejärel seinale, kus helendav tabloo näitas kohalikku kellaaaega. Aega lennukile minekuni oli veel üksjagu. Üle tunni, kui täpne olla.

Neiu tõmbas käega üle juuste. Keerutas juuksesalku sõrmede vahel. Kui igav! Oleks ometi see kena noormeeski siin! Pilk libises mitmeid kordi saladuslikku reisijat otsides ruumis ringi, kuni jäi lõpuks allaandvalt peatuma paari istme jagu eemal vedeleval ajalehel. Ta upitas end veidi ja sirutas käe selle järele. Saanud lehe kätte, uuris selle päist.. Kas kõlbab lugeda, on see ka arusaadav?

Jahah. Eelmise päeva I Kathemerini inglisekeelne number! Nojah, käib seegi asjaks, kui muud käepärast pole.

Ta vaatas igaks juhuks veel kord ringi. Noormeest polnud kusagil. Mikelina liigutas end, tegi mõned õlaringid. Ruumis valitsev kuumus oli teinud uimaseks ja uniseks. Ajas lõpuks haigutamagi. Varjanud krampi kiskuva suu peopesaga, viibutas neiu teises käes oleva ajalehega kui lehvikuga, püüdes veidi tuult saada.

Korraga äratas tema tähelepanu sõna narcobaron mis ilutses rasvaselt trükitud pealkirjas lehe esiküljel. Mida põnevat siin teada antakse? Ta lõpetas lehega vehkimise ning tõmbas selle sirgu. „Escape of narcobaron“ seisis suurelt ja dramaatiliselt üle terve esikülje. Selle all oli väiksemas kirjas teks, mille Mikelina mõtteis ära tõlkis „Lähemalt saate lugeda lehekülgedelt kuus ja seitse.“

Blond neiu lennujaama pehmel toolil kergitas kulme. Pealkiri oli temas huvi äratanud. Midagi paremat polnud niikuinii teha! Ta otsustas loo ajaviiteks läbi lugeda ning lehitses ajalehte, kuni jõudis kuuenda leheküljeni. Teksti illustreerisid pildid musta riietatud matuselistest ja mustade vuntsidega ning ähmis näoga politseikomissarist, kelle valve alt mainitud kurjategija oli põgenenud. Hm, oi-oi... Neiu kergitas taas kulme. Mis see siin on? Surnud narkotsiparun?

Ta hakkas lugema.

Matuselised vabastasid süüdimõistetud narkoparuni.

Imathia kirikuaias aitasid matuselised põgenema 30aastase mehe, kes oli mõistetud neljateistkümneks aastaks vangi 45,5 kg kokaiini müügi organiseerimise eest.

Mehele anti vanglast luba viibida sugulase matustel ning teda saatsid neli politseinikku. Matuseteenistus algas rahulikult. Ootamatult pressisid aga matuselised end politseinike ning kurjategija vahele. Alanud segadus andis narkootikumikaubitsejale võimaluse põgeneda. Ta kiirustas joostes ja üle haudade hüpates läbi kirikuaia, et seejärel viskuda numbrimärkideta autosse, mis ootas teda kirikuaia kõrval asuval teel.

„Ma pole kunagi varem midagi sellist kuulnud,“ ütles ajakirjanikele antud intervjuus Thessaloniki Politseijaoskonna ülem Mixalis Kourkoulis.

Rüseluse ajal sai üks politseinikest viga ning ta toimetati haiglasse. Ametivõime loobiti ka kividega.

Meenutame, et kohtuistungil, kus kurjategija süüdi mõisteti, kardeti vabastusaktsioone ning kohtumaja kaitses kuulikindlates vestides relvastatud üksus.

„Tagantjärele tark olles,” tunnistas politseikomissar Mixalis Kourkoulis, „polnud kurjategija matustel viibimise ajaks planeeritud turvameetmed piisavad.“ Mitmele matuselisele esitatakse nüüd süüdistused, nad on kahtlusalused erinevates kuritegudes.

„Vaata kus matused!“ imestas Mikelina. Loetu sarnanes rohkem humoreskile, kuid loo teistkordselt läbi lugenud, sai ta aru, et asi oli naljast kaugel. See oli tegelik elu.

„No ikka elavad siin...,“ mõtles ta. „Rannas vedeledes ei osanud midagi kahtlustada. Ei mõelnudki ülepea sellistele asjadele... Aga narkomaania on tegelikult väga suur probleem. Terves maailmas.“ Seda teadis Mikelina hästi ka töö kaudu. Oli neilgi ju ettevalmistamisel suur protsess. Politsei narkorühm Eestis oli teinud tublit tööd ning arreteeritud oli mitmeid narkootikumide sissevedajaid - muulasid, edasimüüjaid ja ka neid, kes selle pealt kõige rohkem teenisid - asja organisaatoreid. Nii vähemasti uskus politsei. Suure hulga kurjategijate esindajateks kohtus vajati mitmeid advokaate. Prokuratuur oli riikliku kaitsja leidmiseks pöördunud ka advokaadibüroo Keller ja Viberg poole, kus neiu töötas. Büroo omanike arvates oli see tunnustus, isegi kui nad sellega eriti ei teeninud. Nüüd oli neil esindada kuus kaitsealust peagi algaval pikal protsessil.

Nädala oli neiu Kreekamaal rannas veetnud, kohalikust elust ja seal juhtuvast ei teadnud Mikelina aga suurt midagi. Telekast uudiseid vaadates ei saanud tüdruk keelest aru, seetõttu ta neist ei hoolinud. Ingliskeelsetelt kanalitelt tuli igivanu filme või sporti. Mõned sarjad olid samad, mis Eestiski jooksevad. Neid oli ta õhtuti raamatulugemise kõrvale vilksamisi vaadanud, kuigi enamuses olid need siiski juba nähtud. Teistest sarjadest ei teadnud ta midagi ja pealegi – häiris keele mitteoskamine.

Oli endiselt igav. Ta haigutas salamisi ning lehitses hajameelselt pealkirju lugedes ajalehte edasi.

Korraga katkestas ooteruumis valitseva unise vaikuse kellegi südantlõhestav karje ja Mikelina tardus. Ehmunult vaatas ta seejärel ringi. Mõned kaasreisijad tõusid ja liikusid kaelu õieli ajades vahekäigu poole, püüdes midagi näha. See ei õnnestunud, sest reisijad, kes seal tulemas või minemas, olid seisatunud ning vaatasid samuti uudistavalt ringi. Nii siit kui sealtpoolt kostus ingliskeelseid küsimusi, kes valvaks kotte. Seejärel kadusid mõned uudishimulikud, pidevalt tagasi vaadates justkui mahajääjatelt tuge otsides sinnapoole, kust kisa kostus. Ka neiu tõusis, visates ajalehe toolile. Temagi astus mõned sammud vahekäigu poole, kuid ei näinud peale ärevalt päid keerutavate inimeste midagi. Ta pöördus ning läks ja istus uuesti, kuid õhkkond ümberringi oli ärevaks muutunud. Käbilõikav karjatus kumises paljudel veel kõrvus. Igasuguseid võimalike teooriaid arutavate reisijate jutt summutas kõlaritest kostvad muusikahelid. Mõned hetked istmel nihelenud neiu tõusis ja võtnud koti õlale kiirustas teistele uudishimulikele järele.

Mõnikümmend meetrit eemal, tollikoridori ligidal, kust Mikelina mõni aeg tagasi läbi oli tulnud, seisis nuttev naisterahvas. Arvatavasti oli ta koristaja, sest sealsamas seisis ka koristusvahendeid täis käru. Tema kõrval seisid teda ilmselt lohutada püüdvad lennujaama töötajad ning mõned reisijad. Rahvas oli nende ümber ringi moodustanud. Tõmmu naine nuttis valjult ning raputas millegipärast pead. Selle peale vajus tal peas olev rätik kuklasse. Naisterahvas püüdis seda väriseva käega kohendada. Nüüd vajus rätik hoopis maha. Ta ei paistnud seda aga märkavat. Teises käes hoidis naine kortsus nutsakut, millega ta aeg-ajalt silmi kuivatas.

Mikelina läks neist mööda. Kümmekond meetrit eemal seisis meestetualeti ukse taga ärevalt sumisev rahvasumm. Ttüdruk läks ligemale ja püüdis üle selgade piiluda, et näha mis toimub ja mis koristajamammi kisa põhjustas, kuid rahvast oli liiga palju. Ta vaatas üle õla tagasi. Nägi, kuidas turvamehed nüüd koristuskäru enda järel tirides ikka veel hüsteeriliselt nutva naisterahvaga eemaldusid. Kõrv tabas ühe punase poisipeaga noore naise ingliskeelse jutu, et meestetualetis on kellegi laip ja et oodatakse politseid. Näinud, et kõik vaatavad järsku vasakule, pööras Mikelinagi pea automaatselt sinnapoole. Eemalt liginesid rahvast laiali ajades kaks politseija kaks tsiviilriietuses meest. Nüüd ilmus tualettruumi sisemusest välja kaks tursket selli lennujaama turvateenistusest, kes püüdsid rahvast ukse eest eemale tõrjuda, et tulijatele teed teha. See polnud lihtne. Uudishimulikke tuli aina juurde ja lendudele kiirustavad möödaminejadki peatusid hetkeks, et näha mis toimub. Lõpuks õnnestus politseinikel rangel häälel teed nõudes läbi rahvasumma trügida ja meesteruumi uksest sisse pääseda. Mõne aja pärast ilmus üks neist jälle uksele hoides käes mobiili, millesse ta midagi karjus. Jutu lõpetanud, läks ta sisse tagasi.

Mikelina ei saanud millestki aru. Mis oli siin juhtunud? Kelle laip? See ei saanud ometi võimalik olla. Lennujaamas? Kas mõnel ütles süda üles? Ta vaatas ringi. Kelle käest küsida... Temast veidi eemal seisis grupp noori. Arvatavalt kreeklased. Nemad said kindlasti aru, mida politseinik oli öelnud. Neiu trügis neile lähemale:

„Mis siin juhtus?“

Seltskond arutas midagi omavahel, üksteisest üle karjudes. Neiu ei saanud aru, kas nad on hirmul või põnevuse tõttu üles ärritatud. Üks poistest pööras talle lõpuks tähelepanu, kuid Mikelina ei saanud tema jutust midagi aru. Ilmne mõistmatust peegeldus ilmselt ka tema näol, sest noormees taipas lõpuks inglise keelele üle minna.

„Keegi mees on tapetud, oi pagan! Ma kuulsin, kui politseinik, kes siin just telefoniga rääkis ütles, et tapetu nime nad ei tea, dokumendid olla kadunud. Oodatakse koroneri,“ vastas too pikkade salkus juustega nooruk, saanud aru, et Mikelina on välismaalane.

„Kas nad teavad, kes seda tegi või miks?“ küsis Mikelina. Ta ei teadnud isegi, miks ta just seda küsis. Kuidas saavad nemad seda üldse teada...? Üle selja jooksis ootamatu külm judin ja ta võbistas õlgu. Kui jube see kõik oli. Ta kripsutas tahtmatult nägu. Salkusjuukseline noormees oli talle juba selja pööranud. Mikelina tahtis teda õlast haarata, kuid seltskond hakkas end läbi rahavamassi pressides juba eemalduma. Keegi ei pööranud neiule enam tähelepanu, tema küsimus jäi vastuseta. Ta vaatas segaduses ringi. Kelle käest veel uurida?

Valjuhääldidest kostis informaatori hääl. Läbi sagina ja sumina polnud tüdruk tähelegi pannud, millal kulutati välja lend OA901 ning paluti reisijail enne registreerimislaua juurde minekut piletid ja isikutunnistused valmis panna. Nüüd manitseti juba hilinejaid koheselt pardale minema ning oma kohad sisse võtma. Mikelina ehmus - natuke aega veel siin uudishimutsemist ja lennuk oleks temata õhku tõusnud. Ta hakkas kiiresti äsja lahkunud seltskonna kannul inimeste vahel vabamat teed otsides lennuvärava poole liikuma. Nüüd oli kiire, kui ta tahtis lennukile jõuda.

Hilinejaid oli peale tema teisigi. Tüdruk tormas sikk-sakke tehes teistest kiirustajatest mööda, et kiiremini oma istekohani jõuda ja end võimalikult mugavalt sisse seada. Kasu neist jooksusammudest polnud. Lennuk oli rahvast täis. Vahekäigus askeldavad inimesed tegid reisiks ettevalmistusi - kes toppis alles kotte pakihoidikusse, kes tiris neid juba välja tagasi, kes kohmitses niisama. Neiule tundus, et tal kulus iga meetri läbimiseks pea minut. Lõpuks, häiritud sellises aeglusest, jõudis ta lennuki keskpaika, kus asus tema toolirida. Ometi! Ta oli palunud aknaalust kohta. Selle oli ta ka saanud. Õnneks! Järsu pearaputusega viskas ta juuksed seljale ning tõstnud koti pakiriiulile, sulges selle vaikse klõpsatusega.

Kohale istunud, toetas tüdruk pea vastu seljatuge ning vaatas välja. Pagasi pealelaadimine oli just lõpetatud, transpordikäru sõitis minema.

„Varsti tõuseme õhku,“ mõtles ta, „homme sel ajal olen ma juba kodus... Kas Jaaguga? Või on ta ikkagi ära kolinud? Isver küll, mis ometi saab?“ Samas meenus äsja lennujaamahoones juhtunu. Keegi, kes oli ka tahtnud minna lennukile, lootnud jõuda koju või siis olnud teel kuhugi, ei tea seda ju nii täpselt, oli nüüd surnud... Imelik on see elu. Aga kui oleks leitud mõni tapetud naine. Kas siis see oleksin võinud olla mina? Seda oli õudne mõelda. Tüdruk imestas natuke selle üle, et ta polnud juhtunust nii väga traumeeritud ja segaduses. Rohkem nagu üllatunud, et midagi sellist võis üldse juhtuda. Ja veel otse tema kõrval. Lennujaamas... Nii lähedal! Alati arvatakse ju, et ega minu lähedal ja minuga ei juhtu midagi. Kõik toimub kusagil seal kaugel, teises maailmas.

„May I?“ kõlas ootamatult tema kõrval meeldivalt mahe, kerge kreeka aktsendiga meeshääl.

„Ta hääl on kuldpruuni värvi,“ jõudis Mikelina mõelda, enne kui pilgu tõstis:

„Oi, kas minuga räägiti?“ Ta vaatas tooli kõrval seisvale mehele otse silma ja tardus üllatudes. See oli toosama saladuslik noormees ootesaalist! Mikelina tundis ta otsekohe ära. Üle selja jooksis meeldivalt ärritavalt kuum juga. Ta tundis kuidas põsed tõmbusid roosaks ja peopesad higiseks.

„Yes, please!“ sosistas ta endalegi üllatuseks ootamatult kohmetult.

„My name is Christos!“ ütles meeldivalt maheda häälega noormees ja tõstnud oma reisikoti pagasiriiulile, seadis neiule naeratades end tema kõrvale istuma:

„What's your name?“

„Mikelina!“ Kuulnud oma pobisevat vastust, imestas neiu kohe, kas noormees tema segasest sosinast ja värisevast häälest üldse aru sai. Ta oli järsku otsekui unes. Tahtis oma nime uuesti öelda, kuid ei jõudnud. Sel hetkel segati neid. See oli keegi higistav mammi.

„Noormees! Te istute minu kohal!“ ütles raskelt hingeldades nende pingirea kõrval peatunud tüse keskealine naisterahvas. Ohkas ja jätkas aeglaselt:

„Ee.., ma..., mul on astma. Need pikad koridorid, teate....“ Ta vaikis ja vaatas noormehele küsivalt otsa. Kas too ei kavatsegi tõusta ja kohta vabastada? Ka Mikelina vaatas kõrvalistujale imestusest kulme kergitades otsa. Kas ta siis polegi õige naaber? Istus valesti...? Kui nõme!

Kreeka noormehe ilme muutus. Mikaelale tundus, et ta ühe murdosa sekundi jooksul märkas mehe silmades kurjust välgatamas. Imelik... Sai samas aru, et vist eksis, sest juba järgmisel hetkel naeratas noormees tema kõrval oma võibolla võluvaimat naeratust:

„Proua, kas te ei oleks nii kena ja ei läheks istuks hoopis minu kohale? Näete, seal akna all, seal on rohkem ruumi, ja ... õhku ka, saate liigutada. Ma aitan teid asjadega!“ End Christoseks nimetanud kena noormees tõusis, ootamata higistavalt ja hingeldavalt naiselt vastust, kiiresti püsti. Võtnud ühte kätte jahmunud proua käest tema käekoti ja teise käega naist kergelt küünarnukist toetades juhtis ta tolle mõned reavahed tahapoole, kus asus avariiväljapääs. Iste seal oli tühi. Ja ruumi tõepoolest rohkem.

Mikelina nägi, kuidas naine äkki naeratas ja noormehele midagi ütles. Ta ei kuulnud mida. Kuid too vastas. Ja kuigi ta just hetk tagasi oli sealt eemalt neiu poole vaadanud ja talle naeratanud, pööras ta nüüd äkki selja. Mikelinale tundus, et ta vaatab nüüd naisele otse silma sisse. Millegipärast tundus see imelik. Üldse kõik oli imelik.

„Miks ta nii tegi? Kui tema koht hoopis seal on? Miks ta minu kõrvale istuma tuli?“ mõtles neiu üllatunult. Mingil arusaamatul põhjusel tundis neiu end kõigest hoolimata siiski väga meelitatuna. Küsimus miks kumises aga siiski peas. Vastust sellele tahtis ta väga kuulda.

„Ma küsin, kui ta tagasi tuleb!“ otsustas ta.

Kõlaritest kuuldus korraldus kinnitada turvavööd ning kohe tuli ka Christos oma kohale tagasi. Ta pilgutas Mikelinale kelmikalt silma ja naeratas:

„Kõik on korras, baby, nüüd on minek!“

Neiu tundis, kuidas nägu kisub mõistust kuulamata krampi mingis lollakas naeratuses. Ta tõstis käe ning tõmbas juuksekahlud pooleldi näole ning hakkas juukseotsi sõrmede vahel keerutama.

„Isver, mis minuga ometi on?“ mõtles ta, „kuidas on võimalik, et kohe kui too võõras noormees mulle kasvõi otsa vaatab, olen ma nagu halvatud?“ Ta näppis segaduses olles juukseid, kuid mõelnud äkki, et teine võib arvata, et tal on täid, sest mida ta seal nii kaua sügab, langetas käe kiiresti teise kõrvale põlvele. Ei, käed ei suutnud paigal püsida. Rahulikult toolil püsimine oli samuti raske. Olukord oli üldse kuidagi piinlik. Mikelina tundis endal jätkuvalt Christose pilku. Ta tõstis mõlemad käed ning asus küüsi uurima. Peaks maniküüri tegema! Taipas samas, kui idiootlik ta välja näeb. Võttis seetõttu ühe käega teise ning surus käed taas põlvedele. Appikene... Kui piinlik! Piilus siis ettevaatlikult kõrvalistuva noormehe poole. Too arvab kindlasti, et ta on mingi segane...

Kena kreeklane võttis korraga tütarlapse käe oma pihku. Pihk oli suur ja soe. Väga soe.

„Kuidas võivad ühe inimese käed nii erootilised olla,“ hakkas neiu meeltes kõik korraga tuikama. Ta tundis, et on justkui palavikus ja et põsed tõmbuvad roosaks. Mitte kunagi varem polnud ta midagi sellist kogenud.

„Väike vein kaunile blondiinile?“ küsis Christos korraga. „Et suurepärasest seltskonnas meeldivalt aega veeta?“

Mikelina suutis vaid noogutada.

Järgnevad tunnid möödusid justkui unenäos. Ta mäletas hiljem nende tutvumist meenutades vaid magusat tunnet südames. Seda, kuidas ta uppus mehe silmadesse. Käsi, mis silitasid tema põske. Käsi, mis võtsid tal ümbert kinni. Käsi, mis jälle ja jälle puudutasid tema sõrmi. Ja et ta oli seda kõike lubanud ning nautinud.

Sõidutunnid möödusid kui linnutiivul. Mis polnud ka ime, mõeldes sellele, et nad ju istusidki lennukis pilvede kohal.

Mikelina tundis end ühtäkki kergelt uimasena. Selles olid vist süüdi need kaks tühjaks joodud punase hapu veini pudelit. Ta vaatas enda ümber ringi. Taevake, kui palju inimesi! Ta ei näinud ühtegi vaba kohta. Nüüd tajus ta üle mitme tunni ka teda ümbritsevat. Lükanud üles akent varjava ruloo, vaatas ta välja. Seal oli pime. Märkas, et ka salongis olid tuled kustutatud. Enamus reisijaid magas. Christos oli läinud sjuuardessi otsima, et veel veini osta. Mikelina oli küll öelnud, et ta enam ei taha. Tal tuli Arlandas veel mõned tunnid oodata, enne kui edasi Tallinna poole lennata. Parema meelega oleks tahtnud enne maandumist hoopis veidike tukastada, kuid noormees oli öelnud, et väike vein lisaks teeb teda vaid erksamaks. Neiu nägu väljendas selle jutu peale ilmselt ikkagi kõhklust, sest noormees kortsutas kergelt kulmu.

„Palun võta natu-natukene. Minuga seltsis? No palun, baby!“ oli ta siis lisanud, ajades huuled naljakalt torru nagu väikesed lapsed teevad, kui oma tahtmist peale ajavad.

„Taevas küll, ma ei saa end ometi lennukis täis juua,“ mõtles neiu, kui vastas joogist keeldumise asemel endalegi üllatuseks eputavalt grimassitades:

„Ah, no olgu, ära rääkisid! Aga... see pudel jääb siis viimaseks!“

Mikelina muigas sellele mõeldes. Appikene küll. Käituda nagu mingi puberteet! Nojah. Paari viimase tunni jooksul oli ta end juba mitmeid kordi teismelise kooliplikana tundnud. Veider. Ta on ju ometi täiskasvanud, haritud, iseseisev naine, kellel on hea töökoht advokaadibüroos Keller ja Viberg. Tal on juba elukogemust, teab mida tahab ja nüüd... kaotada pea esimese vastutulija meelituste peale? Taevakene küll! Aga ikkagi! Veider see ju on, aga miks mees just tema kõrvale istuda tahtis? Selles oli midagi. Mingi tõsine põhjus. Pidi ju olema...

„Sest et sa meeldid talle! Ainult sina meeldid talle!“ hüüdis hääl kusagil neiu sisemuses.

„Kuid mida Christos ise selle peale ütleks? Tunnistaks ta, et ma meeldin talle? Ee... ta ei tunnegi ju mind. Paljalt reisikaaslane. Toolinaaber. Aga! Kas ta... tahaks minuga veel kohtuda? Ah, ma ei tea ju isegi, kes ta on ja kus ta elab....,“ keerlesid peas mõtted, mis tüdruku vererõhu kõrgel hoidsid. Ta tahtis niiväga kuulda, mis Christosel tema kohta öelda on. Kas küsiks?

„Aga kas ma julgen?“

Nad jõid veel veini ja lobisesid tühjast tähjast. Tegelikult oli see Mikelina, kes enamasti jutustas. Isendast. Mees esitas küsimusi ja tema muudkui seletas ja lobises. Nagu poleks terve eluaeg rääkida saanud.

Lõpuks ometi! Mingi hetk, kui mees jälle tema käe võttis, tundis neiu, et silmapilk hinge painava küsimuse esitamiseks on õige. Joodud vein oli ta päris julgeks muutnud. Ta kasutas seetõttu kohe ka juhust ning, käsi noormehe pihus, ise talle sügavalt silma vaadates, küsiski, et miks too tädikesega kohta vahetada tahtis.

„Ma nägin sind möödumas,“ vastas Christos, „sa hakkasid mulle meeldima! Sa oled väga ilus. Nõiduslik. Karismaatiline. Sa... meeldid mulle!“

Mikelina tundis kuidas kuum juga üle selja jooksis. Terve keha kiskus krampi. Mõnutundest. Ta oleks nagu orgasmi saanud ja pigistas huuled kõvasti kokku, et mitte edvistades sosistada:

„Ah, kas ma tõesti meeldin sulle!“

Tunne oli joovastav. Igaks juhuks ta vaikis, kartes hetke maagiat ja võlu ära rikkuda.

Christos asetas oma käe neiu seljale ning tõmbas ta ootamatult enda ligi. Mikelina vaikis. Ainus, millest ta suutis veel mõelda oli – et see jääkski nii! Igaveseks... Ta ei liigutanud end enne, kui Christos ta ettevaatlikult eemale lükkas ja käe veini järele sirutas. Ohates tegi seda ka blondi peaga pikajuukseline neiu tema kõrval.

„Miks sul selline nimi on. Nagu Jeesus Kristus...? Ja mis su perekonnanimi on?“ küsis Mikelina, kui veiniklaas oli tühjaks saanud. Mees muigas. Ta pani käe neiu põlvele ja silitas seda aeglaselt. Mikelina hakkas üle terve keha kihelema. Ta ei hoolinud enam neid ümbritsevatest reisijatest, et keegi võib neile tähelepanu pöörata ja tahtis juba silmad sulgeda. Kõik tundus kui unenäos. Korraga kuulis ta mehe rahulikku häält:

„Tead, mu nimi ongi tuletatud Kristusest. See tähendab pühitsetud, pühitsemist ja on seega püha nimi!“ Noormehe hääles tundus kerget naeruvirvet. See oli mõnus ja Mikelina kuulas nautides tema mahedat häält, mis jätkas:

„Minu perekonanimi on Chrissopoulus. Muideks, meie kultuuripärimuse järgi taassündis Kristus, et luua õigluse- ja rahuriik – Kreeka.“ Ta hakkas ootamatult häälekalt naerma:

„Aga miks me Kristusest räägime? Jutusta mulle parem, kus asub see kaunis linn, kus sina elad?“

„Ee..., mina? Ma elan Tallinnas. Tead sellist linna?“

„Tallinn?“ noormees kibrutas laupa. „Kus see... ee, kas see asub Baltikumis?“ Ta vaatas küsivalt neiule otsa. Mikelina lausa sulas, vaadates tema tumedatesse silmadesse.

„Jaa,“ kiirustas ta vastama, „on üks selline väike riik nagu Eesti. Ja Tallinn on meie pealinn. Seal ma elangi.“ Noormees kergitas kulme ja Mikelina jutustas talle veidi oma kodulinnast. Christos jäi hetkeks vait ja tõmbus tagasi. Tundus, et ta mõtles midagi. Neiu silmitses teda uurivalt. Korraga noormees justkui ärkas. Ta muigas, pilgutas tüdrukule silma ja lausus:

„Hm, tundub põnev koht olema... Tead baby, kuidas ma sulle seda nüüd ütlengi, aga..., ma olen puhkusel. Olen täiesti vaba mees! Võibolla tuleks sulle külla? Mis sa arvad? Olen ma teretulnud?“

Seda öelnud, tõmbas ta neiu endale kaissu. Mikelina üllatus nii, et ei osutanud vastupanugi. Ta oli śokis, tema keha ja meel ei kuuletunud talle enam. Need kuulusid nüüd jäägitult sellele võõrale kreeka noormehele, kelle olemasolust tal mõned tunnid tagasi veel aimugi polnud. Kuidas ometi võis selline asi juhtuda? End niimoodi kaotada? Mikelina selle üle ei muretsenud. Teda täitis suur rõõm. Noormees tahab temaga tulla! Midagi muud polnud enam oluline.

Tüdruk lükkas uuesti akent varjava ruloo üles ja vaatas välja. Ta tundis nagu hakkaks minestama. Kas see võib ikka tõsi olla? Kas ta tahab talle tõesti külla tulla? Nad ei peagi hüvasti jätma? Rõõm tundus nii suur, et seda oli raske endas hoida. Ta naeratas ja naeris, tundis, et silmist valgus pisar. Kuidas küll võis see juhtuda? Temaga? Et ta hoobilt tutvub ühe kena noormehega ja armub nii, ülepeakaela. Tema? Kes ta on olnud alati nii mõistlik. Enamasti... Aga, kui Christos tuleb külla, siis... võibolla tahab ta lõpuks ka jääda? Õpib veel eesti keelegi ära. See on ju võimalik. Kuid mida vanemad selle äkilise elukaaslase vahetamise kohta ütlevad? Pea hakkas ringi käima. Ah, pole praegu oluline... Ta võib ometi ka õnnelik olla! Südames end salaja liigutava murekübeme, et mees teeb tema kulul ehk lihtsalt nalja, sundis ta vaikima. Selline nali polnud lihtsalt võimalik!

Maandumiseni jäi veel pool tundi. Kunagi varem polnud üks lennureis tundunud Mikelinale nii häbematult lühike. Talle ei meenunud senine elukaaslane Jaak enne, kui lennuk Arlandas maandus. Kõhus hakkas keerlema: