Читать книгу Hunt lambanahas - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 5

I peatükk

„No nii, palun astuge edasi Teie Kõrgeausus!” Naispolitseinik rõhutas eriliselt kahte viimast sõna.

Ta oli avanud kambriukse ja võtnud vahialuselt ära käerauad. Vangutas seejärel huuli torru ajades peaga ja tonksas noormeest kergelt vastu selga, „sina... sina jah, mida sa ootad? Siin pole kedagi teist! Kobi sisse ja ära koperda. Üksluine see elu siin küll on, aga pole muret, vähemalt esialgu sul meie juures igav ei hakka, üks tegelane on juba ees.”

Poiss astus ebalevalt ringi vaadates kambrisse ja tüdinud olekuga suurekasvuline, moodsalt ühele küljele lühikeseks lõigatud tumedate juustega naispolitseinik sulges tema järel ukse.

Filip vaatas ringi. Narid, poltidega põranda külge kinnitatud. Seina ääres samuti põranda külge kinnitatud ülilihtne, sahtliteta laud, nurgas metallist wc-pott. Sisustus oli enam kui spartalik!

Kuid... ülemisel naril lamas keegi. Ja kuna kambris kedagi peale nende rohkem polnud, siis too sell ilmselt oligi „tegelane”.

Noormees neelatas, püüdes lahti saada klumbist kurgus ja istus ettevaatlikult voodiservale.

Või et see siin on siis eurovangla? Mitte et Filipil oleks olnud teadmisi ja ülevaadet vanglatest või nende moderniseerimisest, aga filmides oli ta vanglaid küll ja küll näinud. Mõnes kõndisid mõrtsukad ja röövlid tähtsalt, pead ülbelt kuklas, spordisaalist õigusteaduse loengut kuulama ja siis oma tuppa puhkama, teleka ja interneti juurde. Teistes aga vanglapesulast vanglakööki, ühe töö juurest teise manu, kui vahepeal keegi just nuga ei andnud.

Siin polnud midagi sellist kusagil näha olnud! Njah, ega see polnud muidugi ka õige vangla. Lihtsalt arestikamber. Aga kõige olulisem kogu asja juures oli fakt, et tema, Filip, poleks pidanudki siin olema!

Ta polnud mitte kunagi teinud midagi sellist, et võinuks vanglasse sattuda ja see, mis nüüd oli juhtunud, see oli ju mingi kohutav, jube arusaamatus.

Oli ju täiesti võimatu, et Annika kaebas, et ta teda vägistas.

Seda polnud kunagi juhtunud. Ta teadis seda täiesti kindlalt, sest polnud üldse kunagi kedagi vägistanud. Miks oli siis politseist helistatud, ta sinna kutsutud ja öeldud, et tema kohta on esitatud vägistamissüüdistus? Seejärel selgitati, et ta pannakse arestikambrisse ja kui kannatanuga on räägitud, siis viiakse uurija juurde.

Kannatanu? Kuidas sai see olla Annika, kes teda süüdistab... Aga ei saanud olla ka mitte keegi teine... Välistatud! Kuna peale Annika polnud tal kedagi teist olnud.

Nad olid juba kaks aastat koos olnud, ta polnud teiste tüdrukutega aega veetnud, veel vähem truudusetu olnud... Mis ometi oli juhtunud? Kas oli võimalik, et ta oli kellegiga segi aetud? Kuid avaldus oli ju tehtud just nimelt teda süüdistades...

Filip oli täielikus segaduses ja peas toksis järjekindlalt – koju, koju, koju... Kambriuks püsis aga suletuna ja seda sai avada ainult väljapoolt. Kohutav!

Ja üldse, kui järele mõelda, siis kuhu koju? Annika juurde ei saanud ta enam minna, kuigi kõik tema asjad olid seal. Talle oli öeldud, et tüdrukuga ükskõik millisel moel ühendust võtta on keelatud. Huvitav kuidas seda ühendust sealt kambrist võttagi? Mobiil oli ära võetud ja ta ise luku taga. Aga ilmselt mõeldi, et kui ta välja saab, siis...

Ja-jah, kui sinna minna ei tohi, jääb üle minna isa juurde. Oooh... tagasi isa juurde.

Pealegi, välja peab ta saama, ta pole ju midagi teinud! Kuid... isa ei oota teda ei täna, ega ka mitte homme... Ta teab et poeg elab Annika juures aga ei tea, et ta on arreteeritud.

Ahastus muutus aina suuremaks, taevas hoidku... miks... miks? Enesetunne oli väga... õieti mingit tunnet enam polnudki, oli vaid suur ahastus.

Filip seadis end alumisele koikule istuma ja püüdis pingeliselt meenutada, millal ta võis olla midagi nii valesti teinud, et seda võinuks vägistamisena tõlgendada, kuid mitte midagi ei tulnud pähe. See vägistamise jutt oli lihtsalt nii vale ja täiesti võimatu!

Meenus, kuidas nad pidasid paar nädalat tagasi Annika sünnipäeva. Kõik oli nii tore olnud. Rahulik, mõnus. Ta oli sünnipäevaeelsel õhtul oodanud, kuni Annika magama jäi ja tirinud siis voodi alt välja sinna peidetud paberisse pakitud roosid.

See oli hea, et ta oli varreotstele märjaks tehtud salvrättidega täidetud plastkoti ümber tõmmanud, lilled olid niisked ja värsked.

Püüdes võimalikult tasa toimetada, pani ta õied vette ning asetas vaasi kapile nii, et Annika pidi neid nägema kohe, kui ta silmad avab. Filip oli kindel, et ärkab õigel ajal üles ja jõuab kallimale ka kohvi valmis keeta, kuid mine sa tea. Parem ja kindlam oli lilled ikkagi juba õhtul valmis panna.

Ta ei teadnud veel, et ta sel ööl üldse uinuda ei saa. Kõhutunne ütles, et midagi halba on tulemas, kuid ta arvas, et see on vaid erutus. Närvid mängivad vingerpussi, mis muud! Ta tahtis nii väga neiule meeldejääva üllatuse korraldada.

Kui väljas aegamööda valgeks hakkas minema andis ta alla – ei oota ma siin enam mingit Une Matit! End riidesse pannud, istus ta köögilaua taha, vaatas aeg-ajalt kella, millal saab hakata kohvi keetma ning veetis aega facebookis kõigile tuttavatele nende uutele ja vanadele piltidele kommentaare kirjutades.

Oodates, et minutid tundideks tiksuks, kõlbas see tegevus küll.

Kui Annika hiljem kohvilõhna peale ärkas, polnud ta midagi peale „tänan sind väga Filip” öelnud. Kuid siiski, ta naeratas nii armsalt. Filip tegi ettepaneku minna kesklinna hotelli hommikust sööma ja neiu ei vaielnud sellele vastu. Hiljem jalutasid nad merekaldal ja lõpuks oli Filip arvanud, et võiks minna koju, ta teeks siis midagi süüa ning pärastpoole läheksid nad kinno, kuid Annika oli keeldunud, öeldes seletuseks, et tahab korra oma vanemate pool ära käia. Teda ta kaasa ei kutsunud.

See oli midagi uut, kuid tookord polnud Filip sellele mõelnud. Ta arvas, et kindlasti loodab Annika ema-isa käest suurt kingitust, lisaks ka raha ja ei taha, et Filip end siis halvasti tunneb, kuna tal endal pole võimalik kalleid kingitusi teha.

Praegu sellele mõeldes tundus see küll üsna imelik. Miks oleks tal pidanud halb tunne olema, kui Annika vanemad talle sünnipäevaks raha annavad? Tal oli ju alati ainult hea meel olnud, kui neiu rõõmus oli ja kingitusi sai ja raha oli Annikal ka niikuinii alati vaja.

Hea veel, et keegi sugulastest peale isa Annikat ei tundnud. Ta oli küll mõelnud tüdrukuga koos maale sõita, kuid tollel polnud selleks iialgi aega.

Vasakpoolse nari ülemisel koikul liigutas end keegi.

„Kas väljas on õhtu või hommik,” küsis karune meeshääl, mis võis kuuluda nii viiekümnesele mehele.

„Õhtu,” vastas Filip. Ilmselt küsija ongi too politseinaise nimetatud „temasugune”. Juba teine, täiesti võimatu ja uskumatu asi pärast alusetut süüdistust. Kuidas saab ta olla lukustatud vanglaukse taha koos mingi vägistajaga?

Noormees heitis voodile pikali. See oli kõva, padigi polnud kohevam kui käterätik. Muidugi, see siin pole mingi luxhotell.

Nutt tuli peale, ta surus selle maha. Ta pole ju mingi titt!

Kui asi ometi kiiresti laheneks... Nad peavad ju aru saama, et ta pole mingi vägistaja! See siin on kohutav, väga kohutav arusaamatus!

„Sea end mugavamalt sisse,” kostis ülemiselt narilt taas karune hääl. „Kui praegu on õhtu, siis olen ma siin juba terve ööpäeva vedelenud. Ära sa loodagi, et sinu asjaajamine siin kiiremini läheb. Pole siin keegi tahtnud minuga rääkida, ainus asi, mis selgituseks öeldi, oli see, et ma olevat naisterahvast ahistanud.

Aga, pole hullu! Mul on, pole mõelda vajagi, ka üks konkreetne kahtlusalune, kes selle süüdistuse taga ilmselt on. Kas need kuradi politseinikud ei võiks tõelisi röövleid püüda? Aega tundub neil piisavalt olevat. Jätkub isegi selleks, et libasüüdistuse alusel tavaline inimene kodust õhtusöögilauast arestikambrisse viia!”

Mees tundus väidetavale valesüüdistusele vaatamata ootamatult rahulik, isegi turvaline. Vägistaja?

"Ei tea jah,” kohmas Filip ja tõmmates keelega üle kuivanud huulte mõtles, et teadagi on kõik süütud! Kusjuures tema ise on tõesti süütult vahi alla võetud. Aga kuidas saab olla, et politseinikud ainult süütuid kinni võtavad? Kõik teavad, et üksjagu kriminaale ja mõrtsukaid istub vangis. Mitte kõik neist ei karju, et on süütult istuma pandud, mõned julgemad või siis ülbemad tunnistavad oma süüd. „Võibolla on neil muidu igav,” üritas ta olla nii irooniline kui teha nalja.

Kumbki neist ei hakanud naerma.

„Ja millega sa hakkama said, et sind mulle siia seltsiks toodi?”

„Mina? Mitte millegiga, kui aus olla! Ma ei saa isegi aru, miks ma siin olen...”

„Midagi pidid nad sulle ju ütlema?” Karuse häälega mees upitas end üle ääre, et Filipit vaadata. Poiss üllatus, nähes, et mees pole häälele vaatamata sugugi mitte viiekümnene. Võibolla kolmkümmend, kõige rohkem.

„Nad ei saa kedagi arestikambrisse panna, kui nad ei ütle, miks. Mida sulle öeldi?”

„Ee... et keegi on kaevanud. Et minu peale on keegi kaevanud.” Filip neelatas. Kuidas saab keegi kellelegi üldse öelda, et tead, mind süüdistatakse vägistamises? Isegi kui see oleks tõsi?

„Mida kaevanud? Kedagi ei panda kinni isegi juhul, kui mõnest üle sõidad. Saadetakse koju ja kutsutakse hiljem välja. Pidi ikka midagi tõsist olema, räägi!”

„No oli kaevatud, et ma olin... vägivaldne...” Filip ei tahtnud kambrikaaslasele otsa vaadata. Mida paganat ta uurib ja puurib? Ta on hoopis ise kedagi trakasseerinud või tegelikult mitte, kui teda uskuda. Aga kes ütleb, et teda võib uskuda?

Mees vaatas pikalt poissi. „Sa ei näe just riiukuke moodi välja.” Ta lasi jalad üle koikuserva, hüppas kergelt alla ning istus alumisele narile. „Olid siis vägivaldne või?”

„Ei! Muidugi mitte! Ma ei tea, miks ma siin olen, ma ei saa mitte millestki aru...”

„Hea küll! Kes see oli, kes sinu peale kaebas?”

„M... mm...” hakkas Filip korraga kokutama „mm...inu tüdruk... nagu nad ütlevad.”

Asi läks tema jaoks üha enam segaseks. Ta ei teadnud enam, mida mõelda või öelda. Kas saab pidada oma tüdrukuks kedagi, kes sinu peale valetab? See pole mingi sõber! Ja kui see polnud Annika, kes kaebas, kes siis?

Mees muigas. „Nii-nii, seda ma arvasin. Sõber! Läksite tülli vä? Ütlesid midagi halvasti või ähvardasid teda? Lõid?”

„Pole ma teda kunagi löönud ja pole ma teda ka kunagi ähvardanud!” Filip tõusis ärritunult ja kõndinud ukseni, katsus käepidet. Lukus. Tema jaoks suletud. Kurat teab mis!

Ma pean siit välja saama. Lihtsalt pean ja kõik! Aga seniks... Ta pöördus kambrikaaslase poole.

„Miks ma peaksingi teda lööma? Miks? Ma armastan teda!” Mida see tüüp endale lubab? Vaadaku parem, kuidas oma asjadega hakkama saab. Mängib siin psühholoogi...

„Midagi ju juhtus! Miks ta muidu niisama heast peast sinu peale kaebama pidi minema? Kui juba politsei poole pöördus, siis oli ta ju millegi peale vihane. Väga vihane!”

Kas Annika oli vihane olnud? Filip ei teadnud seda. Tüdruk polnud talle midagi öelnud. Oli küll tihtipeale näägutanud, et ta koolis ei viitsi käia, tööd ei otsi ja aega arvutimängudele raiskab.

Selle peale oli ta alati vastanud, et seda, mida tal vaja, ta juba teab ja oskab ning on olemas ka selline töö, mida ta tahab teha ja kus on nii, et ainult mängi ja saad palka. Tema eesmärk oli sinna tööle saada ja ta arvas, et on oma eesmärgile päris lähedal.

Tal oli ka paar ideed, et päris omad mängud teha, aga selleks oli vist veel veidi vara. Enne tuli tööle saada ja näidata, et ta oskab. Et ta teab, mida teeb ja teeb seda väga hästi! Aga... kes siis selle pärast, et ta arvutis istub, politseisse kaebama läheb? Et teda on vägistatud? Ei... siin on midagi muud...

„Ta pole nagu vihane olnud... Ma ei tea...”

„Istu nüüd ja mõtle... Ja, millega sa ise tegeled? Tööpäeviti?”

„Ee... Koolis käin, õpin arvutit. Hakkan mänge looma...” Mis tüüp see siin õige on? Arvab, et pean talle terve eluloo ära jutustama või? Ega tema uurija pole! Politseinikud alles hakkavad küsima. Ja kui need on samasugused kui psühholoogil siin, siis pole mul nende lollidele küsimustele niikuinii vastuseid! Aga olgu pealegi... Tahab mees mängida, siis mängime. Millega ma tegelen, see on tegelikult ülilihtne küsimus, kui nii võtta. Eks harjutame siis vastamist!

„Mulle on alati internetimängud meeldinud. Saab luua terve oma maailma, mänge saab ühendada tuntud inimestega, sündmustega, mis on toimunud teisel pool maakera, ajalooliste sõdadega, kui seda näiteks soovida. No võib teha mida iganes, praktiliselt kõike. Teha meelelahutuslikke mänge, õppemänge, matemaatilisi...”

„Nii-nii, vaata aga vaata. Et sa oled siis loominguline inimene. Kohe lausa kunstnik!”

„Ah, pole ma mingi kunstnik, aga tean, mis tööd ma teha tahan. Ma ei kavatsegi midagi muud tegema hakata. Et teha seda, mida ei taha, selleks pole mingit põhjust! Ma olen selles kindel. No kuidas saaks teha terve elu tööd, mis sulle ei meeldi? Inimene peab ju tegema tööd suurema osa oma elust, järelikult peab töö meeldima, eks ole?”

Filip vaatas ootavalt kambrikaaslase poole. Ta teadis et tal on õigus, temaga lihtsalt tuleb nõus olla.

Korraga tuli talle midagi pähe. Advokaat! Miks talle pole sinna advokaati saadetud? Lootuskiir silmis, vaatas ta kambrikaaslase poole. „Kuule, kas sa tead... millal advokaat tuleb?”

Vahepeal end uuesti narile pikali seadnud mees hakkas naerma ja ajas end istuli.

„Oh sa väikseke! Tahad advokaati? Aga kas sulle süüdistus on esitatud? Ma arvan, et mitte, sa ei tea ju isegi, miks sind siia luku taha pandi. Ja nii kaua, kuni sa seda ei tea, ära oota ka mingit advokaati! He-he... keegi kaebas...”