Читать книгу Kuldse draakoni saladus - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 6

II peatükk

Oli möödunud juba peaaegu paar kuud päevast, kui Mirjam Sudaanis IT konsultandina tööle asus. Ta tundis isegi, et päevad hakkasid üksteisele sarnanema ja rutiin puges kehasse.

Osa päevast, tavaliselt pärast lõunat, tegeles ta arvutite tööle seadistamisega. Hommikupoolikuti püüdis ta, nii käte kui jalgade abil, teha selgeks kellelegi, kes vaevu kolme tähte tundis, õpetada arvuti kasutamist.

Esimesed nädalad piinles ta seda tehes, lõpuks otsustas rääkida kooliõpetaja Salmiga. Nad võivad ju saata arvutiklassi neid, kes vähemalt kõiki tähti tunnevad, isegi kui nad veel päris lugeda ei oska. Võis ju loota, et kui arvuti neid huvitab ja nuppudele ning klahvidele vajutamine meeldib, siis õpivad nad vastupanuta ka veerima.

Igal juhul oleks see siis tema õpetamist lihtsustanud. Ja miks arengus väga maha jäänud külakeses lapsed ja noored üldse arvutitundmist pidid õppima, jäi talle arusaamatuks. Aga, mida tema ka teadis. Kui kusagil oli otsustatud, et on vaja, siis järelikult oli vaja. Võibolla mõni tõeline kuldpea rabeleb end külaelust välja, läheb linna, õpib edasi ja saab tööle kuhugi valitsusasutusse... Kes teab.

Elu võõras keskkonnas polnud kerge. Näha inimeste ja ka laste silmis lootusetust, tüdimust, abitust... see justkui nakatas. Kõikvõimalikud tunded vajusid raskete kividena abitöötajate peale ja kuigi nad püüdsid, kuidas suutsid, polnud nende võimuses midagi eriti muuta. Nad said vaid aidata. Ajutiselt.

Õhtuti hoidsid abiorganisatsiooni töötajad kõik rohkem omaette, rõhuvad muljed päeval nähtud viletsusest ei andnud asu ja et sellest veidi eemalduda, selleks olid neil omad nipid. Teisiti öeldes, püüti minna teise dimensiooni. Eemalduda ja kaugeneda. Mehed tavatsesid võtta mõned õlled, naised rääkisid oma kodustest.

Mõni istus lihtsalt oma toas, püüdes sel moel luua illusiooni, et on, vähemalt ajutiselt, teises maailmas. Mõtetes oma kaugete koduste ligi. Mirjam igatahes arvas seda põhjuseks, sest tema tavatses nii oma vaba ajanatukest veeta.

Nüüd istus ta, jalg üle põlve ja vaatas järjekordse õpilase ponnistusi.

Poiss, kelle nimi oli Tami, otsis klaviatuuril tähti, et pusletada neist kokku sõna, mille Mirjam oli talle paberile ette kirjutanud. Sedasi pidi ta saama edasi lingile, et vaadata internetis pilte, kuidas nende pealinnad välja näevad. Jah... nende, Sudaani pealinn Hartum, Eesti pealinn Tallinn.

Tallinn, mis on hoopiski palju rohkem kui pealinn. See on kodulinn. Nii tundis Mirjam.

Ta naeratas julgustavalt Tamile. Too oli arvutis edukalt liikunud sinna, kuhu ta tahtis ja vaatas nüüd häälekalt imestades pilte linnadest. Neiu aitas tal avada kaks ekraani samaaegselt. Nii võis poiss linnu võrrelda.

Ka tema õpetaja Mirjam vaatas pilte huviga ja imestas. Kui erinevad linnad. Erinev maailm. Aga... Kui kaugel ja samal ajal siiski lähedal Tallinn tundus olema.

Neiu neelatas, miskipärast oli pilte vaadates kurku klomp tekkinud. Tuli tahtmine jätta kõik sinnapaika ja minna oma telki, mida ta jagas Salmiga.

Viskaks end voodile pikali ja... lihtsalt vedeleks, vaataks moblast vanu fotosid ja unistaks end ajas mõned kuud tagasi.

Aega, kus kõik oli mõnus ja rahulik ja turvaline.

Ta rääkis mõtteis veidi aega Filipiga. Noormees kinnitas, et nende vahel on endiselt kõik suurepärane, vaid igatsus suureneb päev päevalt. Vaatas korraks ema-isa juurde sisse. Nii, torisevad Joonase kallal. Nagu tavaliselt. Too ei see sellest väljagi. Kuid, nagu tavaliselt, vastab ja-ja-jaaaa...

„Ma tänan sind väga kannatlikkuse eest,“ lausus Tami püüdlikult inglise keeles ja tuletas seega Mirjamile meelde, et ta viibib momendil Sudaani külakese lähedal telgis koos poisiga, kellele õpetab arvuti käsitlemist.

„Pole tänu väärt,“ naeratas Mirjam ja sulges selleks päevaks Tami arvuti. „Sa oled väga tubli! Kui sa õpid lugema ja kirjutama, siis saad arvutit kasutades väga palju huvitavaid asju teada,“

Helistaks Filipile? Ta vaatas kella. Salmi oli öelnud, et ta saadab sel päeval veel kaks tüdrukut, aga nende tulekuni oli veel umbes pool tundi. Ka tühi kõht tuletas end korinaga meelde, mistõttu Mirjam otsustas minna kõrvaltelki, kus asusid köök ja selle juurde kuuluv puhkenurgake. Jõuab veidi keha kinnitada enne kui tüdrukud tulevad.

„Oled sa juba kuulnud? Ma kuulsin, et järgmisel või ülejärgmisel nädalal tuleb jälle mingi ülemus kohale. Küll kihutavad edasi-tagasi...“ kuulutas Mihkel kohe, kui Mirjam telki astus. „Ja kuule, ma just tegin suppi, lase hea maitsta, enne kui külmaks läheb.

Me Antuga läheme varsti sõitu. Kiire töö! Jahu tuleb laiali jagada, Kas sa teadsid, et sel on säilivusaeg peal? Kurat ma pole kunagi sellele mõelnud. Nüüd tuleb välja, et see on kuradima tähtis värk. Siin eriti. Ah sa raisk, kui jagame vana toitu ja keegi sellest haisu ninna saab... Kus tuleks kisa! Aga ma arvan, et kõrged ninad teavad... võibolla, et jahu on vana, aga võibolla on mingi muu jama. Mida see tähtis nina siia muidu jälle nuhkima tuleb? Pagan, mul ei tule nimi momendil meelde, aga ta käib siin tihtipeale...

Ja üldse, neil siin endil kasvab ka nisu. Toome aga juurde, eks ole. Toogu siis siia riisi või ma ei tea, tatart...“

Mihkel oli pärit Raplast, seda Mirjam teadis. Ta oli töötanud mingis remondifirmas, aga kui töötuks jäi, siis oli naine järjest tänitanud ja õiendanud, et tema täismeest söötma ei hakka. Mihkel oli suure vihaga arvutis sorkima hakanud ning kokkuvõttes leidis Hondo ja sõitis seejärel autojuhina Sudaani tööle. Palka ta küll ei saanud, aga ka naise kulul ei pidanud elama.

Mehele see sobis.

Mirjam kallutas potist suppi ning talle meenus, kuidas Filip just sedasama suppi oli keetnud. Naljakas, mõtles ta. Mehed...

Ta läks istus laua taha ning taipas, et Mihkel oli vahepeal midagi öelnud. Jessas, nüüd on küll piinlik...

Ta püüdis olukorda päästa. „Mida sa silmas pead?“

Mees nihutas nokamütsi kuklasse. „Ma pean silmas, et ka Sudaanis on muudkui üks ühest kohast teise tuuritamine. Me ei istu ju pidevalt paigal. Mina ja Antu sõidame kogu aeg ringi ja ega teiegi siia paigale istuma ja sammalt koguma jää, usu mind! Ma tean!“

„Jah, ma olen kindel et sa tead! Mitmes kord sa siin juba oled?“ ergutas Mirjam meest edasi rääkima. Raadiot neil polnud ja nii oli lõbusam süüa, kui jutukõmin taustaks.

Ega Mihkel eriti oma jutule reageerimist oodanudki. Ta oli rahul, et oli leidnud kuulaja. Ja Mirjam oli kordi parem kuulaja kui Antu, kes oli inglise keelt prussiv sudaanlane ja Mihkli assistent sõitudel. Mees oli oma abilise õpetanud ka autot juhtima ja nüüd sai ta vahetevahel, viimasel aastal aga väga tihti, hinge tõmmata, kui suuri ja kõrgeid ülemusi nendega koos ringi ei sõitnud. Kohalik kamandaja oli Mihkli jutu järgi „normaalne“, mis tähendas, et ei toppinud oma nina eriti kuhugi.

„Eh... kes neid kordi lugenud on. Oma viies-kuues kord vist juba. Eks osad on siin ka sellised, et neid näed pidevalt ja siis on teistsugused, „ühekordsed“. Ega sest midagi. Igalühel oma elu ja teevad, mida tuleb teha.“

„Ja sulle meeldib selline elu? Kodust eemal? Lapsi ja naist ei näe?“

„Meeldib, kas tead. Mis ma sest naisest vahin, meil läbisaamine nagu kassil ja koeral. Vingub vahetpidamata, et ma pole sihuke ja sähuke nagu vaja ja ei oska seda ja ei tee toda. Aga inimesed on erinevad! Püüdsin talle seda kümneid kordi seletada, aga no kus tema...

Ta püüdis mind muidugi muuta. Iga hinnaga. Aastaid püüdis. Teha selliseks, nagu tema arust peaks tema mees olema. No kurat... Ajasin sõrad vastu. Tema muudkui, et teised ajavad äri ja teised oskavad. No ja las oskavad ja ajavad, mida tahavad. Mis mul sellest...“

„Kuule, aga äkki leiad siit uue naise ja jäädki siia? Meeldib sulle siin? Külaelu? Ja kõik on nii lihtne. Kui kõht täis, on meel hea...“

„Eh... mis sul viga naerda... Aga ei, siia jääda ma ei taha. Isegi mitte siis, kui pensile jään. Tahan koju.“

„Aga seal toimetab ju naine?“

„Ei, mitte sinna koju. Mul on väike maja Tagaperes. Vanaemast jäänud. Eks ta pooleldi kokkuvajunud on, aga pole miskit. Kui siin ringi tiirutamine ära tüütab, siis kolin sinna ja metsatukast saab palke küll, toestan majakese ära ja elan. Järv sealsamas ja metsloomadki metsas. Ja pensirahast jätkub leiva jaoks...“

„Ja mida sa seal siis tegema hakkad? Igav ju üksinda?“

„Mis igav? Kuniks kala kätte saad või kui metsas marjul käia, siis oled õhtuks rampväsinud. Ja mis värk hea on... Tead! Seal pole kella vaja vaadata. Uni läinud, tõused üles, kui unine, siis magama. Elu kui paradiisis!“

„Aga talvel,“ uuris Mirjam. „Siis istud lumevangis või?“

„Äh, oled sa üldse maal käinud või ainult mööda linnatänavaid kepsutanud? Kus seal seda lund enam? Vot vanasti, siis olid talved. Nüüd on rohkem pori ja läga...“

„Mirjam!“ ilmus Salmi telgiavausse. „Tüdrukud otsivad sind. Me saime kiiremini valmis ja neil olevat kiire. Ütlevad, et peavad koju minema...“

„Mirjam hüppas püsti. „Tänan jutuajamise eest! Ja supi eest ka! Ja kuidas öeldaksegi... et nael kummi või? Siin neid naelu annab küll otsida, aga igatahes... turvalist sõitu!“

Neiu tormas telgist välja Salmi juurde ja vaatas ringi. „Kuhu siis tüdrukutel täna kiiret? Tavaliselt on neil aega küll ja küll. Kõnnivad siin ringi ja on üks uudishimulikum kui teine... ja kus nad on siis...“

„Nad peavad tööd tegema. Lähevad seesamiseemneid korjama. Või oksi ja siis võtavad seemned... Oled näinud, siin kasvab neid põõsaid hullu moodi. Korjavad seemneid ja siis müüvad. Millest muust nad muidu elaksid?“

„Kas lapsed siis kooli enam ei saagi? Peavadki ainult tööd tegema?“ tahtis Mirjam teada. „Ma arvasin, et ainult istuvad päevade kaupa, mis neil siin üldse muud teha...“

„Ha-ha...“ naeris Salmi. „Sa oled lõbus sell! Siin on nii, et kõik peavad tööd tegema, teisiti ei saa. Ja neil, kes siin elavad, neil veab hullu moodi. Suure osa Sudaani maapinnast katab ainult liiv, seal ei kasva midagi...

Veega on neil ka raske. Siin on neil vähemalt mingi võimalus endil elu sees hoidmiseks. Käivad ja korjavad seemneid ja teine asi, mis neil siin kasvab, on maapähkel. Mäletad, meil müüdi kunagi arahhiisi suurtest kottidest? No see ongi maapähkel. Nüüdseks on nende sorte ka juba... ma ei tea, kümme kindlasti.

Külvavad ja korjavad ja nii see elu siin käib. Ja ise vaesed kui kirikurotid. Nii vist öeldakse...

See sõda, mis siin nii kaua on kestnud, eks see mõjutas ikka rohkem, kui arvata on. Ma arvan, et me ei oska ettegi kujutada, kui tõsiselt. Ja kus sõda midagi ei mõjutaks, on ju...“

„Kui korjavad, siis ju müüvad ja...“

„Müüvad küll! Liigkasuvõtjatele ja igasugustele kokkuostjatele. Ega neil valikut pole. Hinge peab ju sees hoidma. Ja müüvadki, sandikopikate eest. Ja kui saak siit edasi saadetakse, nagu ma olen kuulnud, neid vahendajaid ja asjaajajaid, enne kui saak euroopasse jõuab, on ka vist rohkem kui seemneid või pähkleid kokku. Kõik võtavad vahelt ja mitte vähe. Ah, mis siin rääkida...

Näe, tüdrukud ongi siin! Äkki läheme hiljem koos nendega ja aitame seesamiseemneid korjata? Saad kohalikku elu näha? Tegelikult mitte niipalju näha, kui tööd teha, end veidi liigutada. Aga, vabas õhus! Ma arvan, et pärast pakutakse kindlapeale ka harirat ja pitat, see tähendab et suppi ja leiba.“