Читать книгу Härrasvaras Arsène Lupin - Морис Леблан - Страница 4

Kummaline reis! Ometi oli selle algus olnud nii meeldiv! Mina isiklikult ei mäleta ühtegi reisi, mis oleks paljutõotavamalt alanud. Provence on kiire ja mugav ookeaniaurik, selle kapten ääretult armastusväärne mees. Laevale oli kogunenud kõige valitum seltskond. Sõlmiti suhteid, organiseeriti meelelahutusi. Meid valdas vaimustav tunne, et olime maailmast eraldatud ja jäetud iseenda hooleks otsekui tundmatul saarel, ja järelikult olime sunnitud sõlmima lähedasemaid suhteid.

Ja me sõlmisime neid ...

Kas te olete kunagi mõelnud sellele, kui omapärane ja ootamatu on selline inimeste grupeering, kes veel eile üksteist ei tundnud ja kes nüüd mõningate päevade jooksul elavad kõige lähedasemat elu lõputu taeva ja määratu mere vahel, trotsivad ühiselt ookeani raevu, lainete hirmuäratavat rünnakut ja uniste vete salakavalat rahu?

See on tegelikult omamoodi traagiline lühendvariant elust enesest kõigi oma tormide ja ülevusega, üksluisuse ja mitmepalgelisusega, ja vahest sellepärast maitstaksegi palavikulise kiiruga ja intensiivsema naudinguihaga lühikest reisi, mille lõpp oli teada juba tema algushetkel.

Ent juba hea hulk aastaid pakub üks seik kummalisel moel lisa ülesõidu elamustele. Väike ujuv saar on ikka veel seotud selle maailmaga, millest ta arvas olevat vabanenud. Eksisteerib side, mis keset ookeani ajuti katkeb ja keset ookeani ajuti taas sõlmub. Traadita telegraaf! Kutsed ühest teisest maailmast, kust saadakse sõnumeid kõige saladuslikumal kombel. Kujutlusvõime ei saa enam silme ette manada traate, mille kaudu libiseb edasi nähtamatu sõnum. Saladus on palju hoomamatum, poeetilisem ja abiks tuleb võtta tuuletiivad, et seletada seda uut imet.

Nõnda tundsime reisi esimestel tundidel, et meid jälitas, eskortis, isegi ennetas see kauge hääl, mis aeg-ajalt sosistas kellelegi meist kõrva mõningaid sõnu sealt. Kaks sõpra rääkisid minuga. Veel kümme, kakskümmend saatsid meile kõigile kaugusest oma nukraid või naeratavaid hüvastijätte.

Järgmisel päeval, viiesaja miili kaugusel Prantsusmaa rannikust, edastas traadita telegraaf meile tormisel pärastlõunal telegrammi, mille sisu oli järgmine:

Arsène Lupin pardal, esimeses klassis, heledad juuksed, paremal käsivarrel haav, sõidab nime all R ...

Sel hetkel raksatas tugev kõuemürin tumedas taevas. Elektrilained katkesid. Ülejäänud osa telegrammist meieni ei jõudnud. Nimest, mille taha Arsène Lupin end varjas, oli teada vaid esimene täht.

Ma ei kahtle sugugi, et kui tegu olnuks mis tahes muu sõnumiga, oleksid nii telegrafistid kui ka laeva komissar ja kapten saladust hoolikalt hoidnud. Kuid on seiku, mis näivad murdvat ka kõige rangema diskreetsuse. Veel samal päeval, ehkki ükski hing ei osanud öelda, mil viisil sõnum oli levinud, teadsid kõik, et kurikuulus Arsène Lupin varjas end meie seas.

Arsène Lupin meie seas! Tabamatu varas, kelle vägitegudest räägiti kõigis ajalehtedes juba mitu kuud! Mõistatuslik isik, kellega meie parim politseinik, eakas Ganimard oli alustanud kahevõitlust elu ja surma peale, võitlust, mille ootamatud pöörded arenesid nii värvikalt. Ülimalt leidlik džentelmen Arsène Lupin tegutses üksnes lossides ja salongides; ühel ööl, kui ta oli tunginud parun Schormani majja, oli ta sealt lahkunud tühjade kätega ja jätnud endast maha visiitkaardi teatega:

Härrasvaras Arsène Lupin tuleb tagasi, kui mööbel on ehtne.

Arsène Lupin oli mees tuhande näoga: järgemööda autojuht, silmapaistev isik, bookmaker, rikka perekonna võsu, nooruk, rauk, proovireisija Marseille’st, vene arst, hispaania toreero.

Mõistetagu olukorda õigesti: Arsène Lupin kõnnib ringi ookeaniauriku suhteliselt kitsas ruumis – mis ma räägin! – väikeses esimese klassi nurgakeses, kus inimesed vahetpidamata kokku juhtuvad –söögisaalis, salongis, suitsetamistoas! Arsène Lupin oli võib-olla see härra ... või too ... minu lauanaaber ... minu kajutikaaslane ...

„Ja see kestab veel viis korda kakskümmend neli tundi!” hüüdis järgmisel päeval miss Nelly Underdown. „See on ju väljakannatamatu! Ma loodan, et ta arreteeritakse!”

Ja minu poole pöördudes:

„Teie, härra d’Andrézy, olete juba nii heal jalal kapteniga, kas teie ei tea midagi?”

Oleksin meeleldi tahtnud midagi teada, et meeldida miss Nellyle! Ta oli üks neid vaimustavaid olendeid, kes kõikjal, kus nad ka ei viibiks, hõivavad otsemaid kõige silmapaistvama koha. Nende ilu pimestab samavõrd kui varandus. Neid ümbritseb innukas vaimustatud imetlejate ring.

Kasvanud Pariisis prantslannast ema käe all, oli ta nüüd minemas oma isa, päratu rikka Underdowni juurde Chicagos. Teda saatis üks tema sõbratare, leedi Jerland.

Esimesest hetkest peale olin otsustanud temaga flirtida. Ent reisi tihedas läbikäimises ajas tema sarm mind segadusse, ja kui tema suurte tumedate silmade pilk minu pilguga ristus, tundsin end olevat liiga tugevate tunnete võimuses flirdi alustamiseks. Minu austusavaldused võttis ta sellest hoolimata vastu teatava heatahtlikkusega. Ta suvatses naerda mu teravmeelsuste peale ja tunda huvi minu naljalookeste vastu. Ta näis suhtuvat kerge sümpaatiaga minu innukasse teenistusvalmidusse.

Vahest üksainus rivaal võinuks mulle muret teha. See oli üsna kena poiss, elegantne, reserveeritud; tema vaikivat tusatuju näis miss Nelly ajuti eelistavat minu kui pariislase pigem „väljapoole suunatud” käitumismaneerile.

Ta oli parasjagu miss Nellyt ümbritsevas imetlejate ringis, kui miss Nelly mind kõnetas. Me olime tekil, istudes mugavates kiiktoolides. Eilne torm oli taeva selgeks löönud. Oli mõnus hetk.

„Ma ei tea midagi lähemalt, preili,” vastasin ma talle, „aga kas on siis võimatu omal käel pisut asja uurida, teha seda niisama hästi, kui teeks seda vana Ganimard, Arsène Lupini isiklik vaenlane.”

„Ohoh, kas te ei arva endast liiga palju?”

„Mis mõttes? On siis küsimus nii keeruline?”

„Väga keeruline.”

„Te unustate üksikasjad, mis on meil teada, et seda lahendada.”

„Millised üksikasjad?”

„Esiteks, Lupin esineb nime all R ...”

„Pisut ähmane tundemärk.”

„Teiseks, ta reisib üksi.”

„Just nagu sellest aitaks!”

„Kolmandaks, tal on heledad juuksed.”

„Ja edasi?”

„Edasi tuleb meil lihtsalt vaadata reisijate nimekirja ja tegutseda elimineerimise meetodil.”

Nimekiri oli mul taskus. Võtsin selle välja ja lasksin sellest pilgu üle libiseda.

„Kõigepealt pean ütlema, et on vaid kolmteist isikut, kelle nimetäht meie tähelepanu äratab.”

„Ainult kolmteist?”

„Esimeses klassis jah. Nendest kolmeteistkümnest härra R-ist, nagu te võite kindlaks teha, on üheksal kaasas naised, lapsed või teenijad. Jääb neli üksi reisivat isikut: markii de Raverdan ...”

„Saatkonna sekretär,” katkestas miss Nelly, „ma tunnen teda.“

„Major Rawson ...”

„See on minu onu,” ütles keegi.

„Härra Rivolta ...”

„Kohal,” hüüatas üks meie seast – itaallane, kelle nägu varjas ilus must habe.

Miss Nelly puhkes naerma.

„Härral ei ole just heledad juuksed.”

„Järelikult,” sõnasin mina, „oleme sunnitud kinnitama, et süüdlane on viimane nimekirjas olija.” „Nimelt?”

„Nimelt härra Rozaine. Kas keegi tunneb härra Rozaine’i?”

Kõik vaikisid. Ent miss Nelly, kõnetades vaikivat meest, kelle lipitsemine miss Nelly ümber mulle peavalu tegi, ütles talle:

„Härra Rozaine, teie ei vasta?”

Kõigi silmad pöördusid mehe poole. Tal olid heledad juuksed.

Pean tunnistama, et sain nagu kerge šoki. Ja piinlik vaikus meie keskel näitas, et teised juuresolijad tajusid umbes samalaadset õhupuudust. Pealegi oli see absurdne, sest miski mehe käitumises ei võimaldanud teda kahtlusaluseks pidada.

„Miks ma ei vasta?” sõnas ta. „Aga sellepärast, et pidades silmas mu nime, üksi reisimist ja juuste värvi, olen ma juba ühe seda laadi uurimise läbi teinud, ja ma olen ka ise samale tulemusele jõudnud. Ühesõnaga, ma olen seisukohal, et mind tuleb arreteerida.”

Tal oli veider ilme neid sõnu lausudes. Tema kitsad, jäigad kriipshuuled ahenesid veelgi ja kahvatusid. Peened veresooned panid silmavalged punetama.

Ilmselt tegi ta nalja. Ent tema ilme ja hoiak avaldasid meile mõju. Miss Nelly küsis lihtsameelselt:

„Aga teil ei ole haava?”

„See on tõsi, haava ei ole,” vastas mees.

Ta lükkas manseti närvilise liigutusega tagasi ja paljastas käsivarre. Otsekohe välgatas mu peas. Mu pilk kohtas Nelly pilku: mees oli näidanud vasakut kätt.

Jumala eest, tahtsin just selle kohta midagi öelda, kui üks vahejuhtum meie tähelepanu endale tõmbas. Miss Nelly sõbratar leedi Jerland tuli suure jooksuga.

Ta oli endast väljas. Kõik tunglesid tema ümber ja alles pika pingutuse peale suutis ta kogelda:

„Mu ehted, pärlid ... kõik on ära viidud ...”

Ei, kõik ei olnud ära viidud, nagu me hiljem teada saime; lugu oli palju huvitavam: oli valitud!

Briljantidest tehtud tähest, koonusekujulistest rubiinidest kaelaehtest, purustatud keedest ja käevõrudest olid välja võetud mitte kõige suuremad kivid, vaid kõige peenemalt töödeldud, kõige hinnalisemad, võiks öelda, et need, millel oli rohkem väärtust ja mis võtsid vähem ruumi. Järelejäänud osad lebasid sealsamas laual. Ma nägin neid, me kõik nägime neid – paljaksriisutud oma aaretest nagu lilled, millelt on ära rebitud sädelevad ning kaunid kirevad kroonlehed.

Ja kõik see tuli teoks teha sel ajal, kui leedi Jerland teed jõi, tuli päise päeva ajal lahti muukida kajutiuks koridoris, kus liikus palju rahvast, leida üles väike kotike, mis oli nimme peidetud kübarakartongi põhja, teha see lahti ja valida!

Kõik rääkisid nagu ühest suust. Kõik reisijad olid ühel meelel, kui vargus teatavaks sai: seda tegi Arsène Lupin. Ja tõepoolest, see oli talle omane keeruline, saladuslik, mõistetamatu ... ent ühteaegu loogiline tegutsemisviis, sest kui palju raskem olnuks peita tülikat kogumit, mida oleksid endast kujutanud kõik need ehted ühtekokku, ja kui palju vähem tüli oli üksikute eraldi asjadega – pärlite, smaragdide ja safiiridega!

Õhtusöögil juhtus järgmine seik: Rozaine’ist paremal ja vasemal olevad kohad jäid tühjaks. Ja hilisõhtul saadi teada, et kapten oli ta enda juurde kutsunud.

Tema arreteerimisest, milles keegi ei kahelnud, tundsid kõik kergendust. Lõpuks sai vabalt hingata. Tol õhtul mängiti väikeste summade peale kaarte. Tantsiti. Kuidagi iseäranis lõbus oli miss Nelly, millest ma järeldasin, et kui talle algul Rozaine’i austusavaldused meeldisid, siis nüüd ei tulnud need talle enam meelde. Tema võlu vallutas mu lõplikult. Südaöö paiku selges kuupaistes kinnitasin ma talle kirglikult oma ustavust, mis ei näinud talle sugugi vastumeelt olevat.

Ent järgmisel hommikul saime üldiseks kohkumuseks teada, et Rozaine’i vastu esitatud süüdistused polnud piisavad ja ta oli vaba.

Ta oli Bordeaux’ tuntud kaupmehe poeg ja oli esitanud täiesti korras dokumendid. Pealegi polnud tema kätel mingist haavast jälgegi.

„Dokumendid! Sünnitunnistus!” hüüdsid Rozaine’i vaenlased. „Arsène Lupin võib teile neid muretseda kuipalju tahes! Mis puutub haava, siis seda ta võib-olla ei saanud ... või oli selle jäljed kaotanud.”

Neile öeldi, et varastamise hetkel – see oli tõestatud – oli ta jalutanud tekil. Millele vaenlased kostsid vastu:

„Kas siis Arsène Lupini karastusega mehel on vaja viibida varguse juures, mille ta on organiseerinud?”

Pealegi, vaatamata kõige erinevamatele arvamustele, oli üks punkt, mida ka kõige suuremad skeptikud ei saanud vaidlustada ... Kes veel peale Rozaine’i reisis üksi, oli blond, ja kandis nime, mis algas R-iga? Kellele osutas telegramm kui mitte Rozaine’ile?

Ja kui Rozaine mõni minut enne lõunasööki suundus julgelt meie poole, tõusid miss Nelly ja leedi Jerland püsti ning läksid minema.

Neil oli silmanähtavalt hirm.

Tund aega hiljem liikus käsitsi kirjutatud ringkiri käest kätte ametnike, madruste ja kõigi klasside reisijate seas: härra Louis Rozaine lubas kümme tuhat franki sellele, kes paljastab Arsène Lupini või leiab üles varastatud kalliskivide valdaja.

„Ja kui ükski inimene ei peaks mulle appi tulema võitluses selle röövliga,” deklareeris Rozaine kaptenile, „siis võtan ta ise käsile.”

Rozaine Arsène Lupini vastu või pigem, nagu tollal kõik ütlesid, Arsène Lupin ise Arsène Lupini vastu – küllaltki põnev võitlus!

See kestis kaks päeva.

Võis näha Rozaine’i ekslemas mööda laeva, tiirlemas personali keskel, küsitlemas, tuhnimas, öösiti oli märgata tema hulkuvat varju.

Kapten omalt poolt ilmutas ülimat aktiivsust. Provence otsiti läbi ülevalt alla, kammiti läbi kõik nurgad. Kõik kajutid ilma erandita tuhniti läbi väga õigel ettekäändel, et asjad võisid olla peidetud ükskõik kuhu, välja arvatud süüdlase kajutisse.

„Lõpuks avastatakse ikkagi midagi, eks ole?” küsis mult miss Nelly. „Olgugi ta vägev nõid, aga briljante ja pärleid ta nähtamatuks teha ei saa.”

„Loomulikult,” vastasin ma, „või muidu tuleks läbi uurida meie kübarate ja kuubede vooder ja kõik see, mida me kanname.”

Ja näidates talle oma 9x12 Kodakit, millega ma ei tüdinud teda pildistamast kõige erinevamates poosides:

„Kas te ei arva, et umbes sama suurde aparaati kui see mahuksid kõik leedi Jerlandi kalliskivid? Tuleb teha nägu, et pildistad, ja trikk ongi tehtud.”

„Aga ma olen kuulnud räägitavat, et ei olevat ühtegi varast, kes ei jätaks endast mingit jälge.”

„Üks on: Arsène Lupin.”

„Miks tema on?”

„Miks? Sest ta ei mõtle üksnes plaanitsetavale vargusele, vaid ka kõigile seikadele, mis võiksid teda reeta.”

„Algul te olite märksa enesekindlam.”

„Aga nüüd olen ma tema tegutsemist näinud.”

„Ja mida te nüüd arvate?”

„Minu arvates on see tulutu ajaraiskamine.”

Ja tõesti, uurimine ei andnud mingit tulemust, või õigemini polnud tulemused kooskõlas ponnistustega: kaptenilt varastati tema kell.

Maruvihane kapten asus veel ägedamalt asja kallale ja jälgis üha tähelepanelikumalt Rozaine’i, kellega ta oli mitu korda vestelnud. Järgmisel päeval – vaimustav iroonia! – leiti kell kapteni abi äravõetavate kraede hulgast.

Kõik see lõhnas pisut ime järele ja reetis selgelt Arsène Lupini humoorikat meelelaadi, ta oli küll varas, aga ühtlasi kirglik asjaarmastaja. Kahtlemata töötas ta huvi ja kutsumuse ajel, aga kindlasti ka lõbu pärast. Temast jäi mulje kui inimesest, kes tundis lõbu tükist, mida kavatseb mängida, ja kes kulisside taga naerab laginal oma vaimuvälgatuste ja väljamõeldud situatsioonide üle.

Päris kindlasti oli ta kunstnik omal alal, ja kui ma jälgisin sünget ja kangekaelset Rozaine’i ning mõtlesin selle kummalise isiku kaheldamatule topeltrollile, ei saanud ma temast rääkida teatava vaimustuseta.

Ent eelviimasel ööl kuulis vahiohvitser oigamist teki kõige pimedamas nurgas. Ta astus ligemale. Üks mees lamas maas, pea mässitud väga paksu halli salli, randmed kinni seotud peenikese nööriga.

Mees vabastati köidikutest ja aidati üles. Ta eest kanti hoolt.

See mees oli Rozaine.

Rozaine’ile oli kallale tungitud ühe tema uurimisretke ajal, ta oli maha paisatud ja paljaks riisutud. Tema riiete külge oli nõelaga kinnitatud visiitkaart, millel olid järgmised sõnad:

Arsène Lupin võtab tänuga vastu härra Rozaine’i kümme tuhat franki.

Tegelikult sisaldas varasttud rahatasku kakskümmend tuhandefrangist rahatähte.

Loomulikult süüdistati õnnetut selles, et ta simuleeris rünnakut iseenda vastu. Ent peale selle, et tal oli võimatu ennast sel viisil kinni siduda, tehti kindlaks, et visiitkaardi käekiri oli absoluutselt erinev Rozaine’i käekirjast, ja vastupidi, sarnanes äravahetamiseni Arsène Lupini käekirjaga, mis oli ära toodud ühes pardal leitud vanas ajalehes.

Nõnda siis ei olnud Rozaine enam Arsène Lupin. Rozaine oli Rozaine, Bordeaux’ kaupmehe poeg. Arsène Lupini kohalolek sai veel kord kinnitust, ja kui hirmuäratava teo läbi!

Kõiki valdas pöörane hirm. Keegi ei julgenud enam üksi oma kajutisse jääda ega kõrvalisematesse paikadesse jalga tõsta. Ettevaatusest grupeerusid üksteisele kindlad inimesed omavahel. Ja veelgi enam, vaistlik umbusaldus lahutas kõige lähedasemaid. Sest ähvardus ei tulnud ühelt eraldiseisvalt isikult, mis oleks olnud vähem ohtlik. Arsène Lupin oli nüüd ... kõik inimesed. Meie erutatud kujutlusvõime omistas talle imelise ja piiramatu võimu. Oletati, et ta on võimeline kõige ootamatumateks ümberkehastumisteks, olla järgemööda austusväärne major Rawson või üllas markii de Raverdan, või koguni, sest ei piirdutud enam süüdistava algustähega, see või teine kõigi poolt tuntud isik, kellel oli naine, lapsed, teenijad.

Esimesed traadita telegraafi teel saabunud telegrammid ei toonud midagi uut. Vähemasti ei teatanud kapten meile neist ja sedasorti vaikus ei saanud meid loomulikult rahustada.

Viimane päev näis seetõttu lõputult pikk. Elati õnnetuse ärevas ootuses. Seekord ei ole enam tegu vargusega, tavalise rünnakuga, seekord toimub kuritegu, mõrv. Arvati, et Arsène Lupin ei piirdu nende kahe tühise vargusega. Olukorras, kus võimuesindajad olid täiesti abitud, tarvitses temal kui laeva tõelisel isandal vaid tahta, temale oli kõik lubatud, ta käsutas varanduste ja elude üle.

Pean tunnistama, et mulle olid need vaimustavad tunnid, sest nad kinkisid mulle miss Nelly usalduse. Juba loomult kergesti erutuv miss Nelly, kellele need paljud sündmused olid tugevat mõju avaldanud, otsis spontaanselt minu juurest tuge ja kindlust, mida ma talle heameelega pakkusin.

Sisimas ma õnnistasin Arsène Lupini. Kas mitte tema ei lähendanud meid? Kas mitte tänu temale polnud mul õigus lasta end vallata kauneimatest unelmatest? Armuunelmatest ja ka vähem kimäärsetest unistustest, miks seda mitte tunnistada? Andrézyd pärinesid korralikust Poitou suguvõsast, ent nende vapikuld on pisut tuhmunud ja minu arvates polnud ühele aadlikule sugugi sobimatu unistada oma nime kaotatud sära taastamisest.

Ja need unistused, ma tajusin seda, ei riivanud sugugi Nellyt. Tema naeratavad silmad lubasid mul neid heietada. Tema mahe hääl andis mulle lootust.

Kuni viimase hetkeni jäime me reelingule nõjatudes teineteise kõrvale, sellal kui Ameerika rannajoon liikus meile vastu.

Läbiotsimised olid katkestatud. Lihtsalt oodati. Alates esimese klassi reisijatest kuni emigrantidest kubiseva vahetekini oodati ülimat hetke, mil laheneks lahendamatu mõistatus. Kes oli Arsène Lupin? Millise nime, millise maski taha varjas end kurikuulus Arsène Lupin?

Ja see ülim hetk tuli. Peaksin ma elama saja-aastaseks, ikkagi ei unusta ma sellest pisimatki üksikasja.

„Kui kahvatu te olete, miss Nelly,” ütlesin oma kaaslasele, kes üsnagi nõrkenult mu käsivarrele toetus.

„Ja teie!” vastas ta. „Oh, te olete nii muutunud!”

„Mõtelge ometi, see hetk on nii põnev ja ma olen õnnelik, et saan selle teie kõrval üle elada, miss Nelly. Mulle paistab, et teie mälu teinekord ...”

Ta ei kuulanud, hingeldas ja oli erutatud. Trapp lasti maha. Aga enne kui meie saime õiguse sellele astuda, tulid inimesed pardale: tolliametnikud, mundris mehed, pakikandjad.

Miss Nelly kogeles:

„Kui tehakse kindlaks, et Arsène Lupin on pagenud ülesõidu ajal, ei üllataks see mind sugugi.”

„Võib-olla ta eelistas surma au kaotamisele ja hüppas Atlandi ookeani, et pääseda arreteerimisest.”

„Ärge naerge,” ütles ta ärritatult.

Äkki ma võpatasin, ja kuna ta küsivalt minu poole pöördus, ütlesin ma talle:

„Kas te näete seda väikest kasvu vana meest, kes seisab trapi otsa juures?”

„Tal on vihmavari käes ja seljas oliivroheline redingot?”

„See on Ganimard.”

„Ganimard?”

„Jah, kuulus politseinik, kes on vandunud, et ta arreteerib Arsène Lupini oma kätega. Ah, nüüd ma mõistan, miks ei tulnud teateid siitpoolt ookeani kaldalt. Ganimard oli siin. Tema eelistab, et ükski inimene ei topiks oma nina tema väikestesse asjadesse.”

„Nii et Arsène Lupin võib kindel olla, et ta võetakse kinni?”

„Kes teab? Paistab, et Ganimard on teda näinud ainult grimeeritult ja maskeeritult. Juhul muidugi, kui ta tema valenime ei tea ...”

„Ah,” hüüatas miss Nelly naistele omase pisut julma uudishimuga, „ma tahaksin tema arreteerimise juures olla!”

„Kannatust! Kahtlemata on Arsène juba märganud oma vaenlase kohalolekut. Ta eelistab minna viimaste seas, kui vanamehe silm on juba väsinud.”

Algas laevalt maha minek. Oma vihmavarjule toetudes ei paistnud Ganimard huvi tundvat kahe balustraadi vahel tungleva rahvahulga vastu. Ma märkasin, et tema selja taga seisev laevaohvitser talle aeg-ajalt selgitusi jagas.

Markii de Raverdan, major Rawson, itaallane Rivolta läksid mööda ja veel ja veel palju inimesi ... Nüüd nägin, et Rozaine ligines.

Vaene Rozaine! Paistis, et ta ei olnud oma ebaõnnestumistest veel toibunud.

„Võib-olla see on siiski tema,” ütles miss Nelly. „Mida teie arvate?”

„Minu arvates oleks väga huvitav näha ühel pildil Ganimard’i ja Rozaine’i. Võtke mu aparaat, mul on nii palju asju.”

Andsin selle tema kätte, aga liiga hilja, et ta oleks seda kasutada saanud. Rozaine läks mööda. Ohvitser kummardus Ganimard’i kõrva juurde, too kehitas kergelt õlgu ja Rozaine läks mööda.

Aga mu jumal, kes siis oli Arsène Lupin?

„Jah,” ütles miss Nelly valjusti, „kes ta on?”

Oli jäänud veel vaid paarkümmend inimest. Miss Nelly seiras neid ebamäärase hirmutundega, et tema oli nende kahekümne inimese seas.

Ma ütlesin miss Nellyle:

„Me ei või enam kauem oodata.”

Miss Nelly astus edasi. Läksin tema kannul. Aga me polnud saanud teha kümmet sammugi, kui Ganimard meil tee tõkestas.

„Mis siis nüüd on?” hüüatasin.

„Üks hetk, härra, kuhu te kiirustate?”

„Ma saadan daami.”

„Üks hetk,” kordas ta juba käskivama häälega.

Ta silmitses mind põhjalikult, siis sõnas mulle otse silma vaadates:

„Arsène Lupin, eks ole?”

Hakkasin naerma.

„Ei, lihtsalt Bernard d’Andrézy.”

„Bernard d’Andrézy suri kolm aastat tagasi Makedoonias.”

„Kui Bernard d’Andrézy oleks surnud, ei oleks mina enam siin ilmas. Nii see aga ei ole. Siin on mu dokumendid.”

„Need on tema dokumendid. Võin teile meelsasti selgitada, kuidas te need saite.”

„Te olete hull! Arsène Lupin tuli laevale R-tähe all.“

„Jah, teie järjekordne trikk. Valejälg, millele teie nad seal suunasite. Te olete ülimalt nutikas uljaspea! Aga sel korral õnn on pööranud. Näita nüüd, Lupin, et sa oled hea mängur!”

Kõhklesin hetke. Kiire ja järsu liigutusega lõi ta mulle parema käsivarre pihta. Karjatasin valust. Ta oli löönud telegrammis mainitud haava pihta, mis polnud veel täiesti kinni kasvanud.

Ilmselt tuli alistuda. Pöördusin miss Nelly poole. Ta kuulas, näost laipkaame ja tuikuv.

Tema pilk ristus minu pilguga, siis langes Kodakile, mille olin tema kätte andnud. Ta tegi järsu liigutuse ja mul jäi mulje, olin päris kindel, et ta taipas paugupealt kõik. Jah, need olid seal, kitsaste mustast šagräännahast seinte vahel, selle väikese asja sisemuses, mille ma ettevaatusest olin andnud tema kätte, enne kui Ganimard mind arreteeris. Just seal olid Rozaine’i kakskümmend tuhat franki ja leedi Jerlandi pärlid ja briljandid.

Oh, ma võin vanduda, et sel pidulikul hetkel, kui Ganimard ja tema kaks abilist mind piirasid, oli mulle kõik ükskõik, minu arreteerimine, inimeste vaenulikkus, kõik, välja arvatud üks asi: mida otsustab miss Nelly selle kohta, mille olin tema kätte usaldanud.

Et saadakse see materiaalne ja otsustav asitõend minu vastu, sellele kartusele ma isegi ei mõelnud, kuid kas miss Nelly otsustab selle anda? Kas ta reedab mind? Hävitab mu? Kas ta käitub vaenlasena, kes ei andesta, või naisena, kes mäletab ja kelle põlgust veidi mahendab heatahtlikkus ja pisut tahtmatut sümpaatiat?

Ta sammus minu eest mööda. Kummardasin sügavalt, lausumata sõnagi. Koos teiste reisijatega suundus ta trapi poole, minu Kodak käes.

Kahtlemata ei julge ta seda avalikult teha, mõtlesin ma. Tunni aja pärast, pisut hiljem, annab ta selle üle.

Ent jõudes trapi keskele ja teeseldes kohmakat liigutust, pillas ta selle vette, laeva külje ja kaiseina vahele.

Seejärel nägin teda kaugenemas.

Tema kaunis kogu kadus rahva hulka, ilmus uuesti ja kadus lõplikult. See oli lõppenud, igaveseks lõppenud.

Seisin hetke liikumatult, ühteaegu nukker ja haaratud mahedast heldimusest, siis ohkasin Ganimard’i suureks üllatuseks:

„Siiski kahju, et ma ei ole korralik inimene ...”

Sellisel viisil jutustas mulle Arsène Lupin ühel talveõhtul enda arreteerimise lugu. Juhuslikud sündmused, millest ma ühel päeval kirjutan, olid sõlminud meie suhted ... Kas ma ütleksin, et sõprussuhted? Jah, ma julgen uskuda, et Arsène Lupin austab mind mingil määral oma sõprusega ja et just sõpruse ajel tuleb ta ajuti ootamatult minu poole, tuues minu kabinetivaikusesse oma nooruslikku rõõmu, oma keevalise elu kiirgust, inimese head tuju, kellele saatus vaid naeratab ja keda ta soosib.

Tema isikukirjeldus? Kuidas saaksin ma seda teha? Olen Arsène Lupini näinud kakskümmend korda, ja kahekümnel korral on minu juurde ilmunud erinev inimene ... või pigem sama inimene, kellest kakskümmend peeglit on minuni saatnud deformeeritud peegeldused, igaühel erinevad silmad, erisugune näokuju, erisugused liigutused, kehakuju ja iseloom.

„Ma ei tea isegi enam, kes ma olen,” ütles ta mulle. „Ma ei tunne ennast enam peeglis ära.”

Kahtlemata veider ja paradoksaalne, aga õige nende inimeste kohta, kes temaga kokku puutuvad ja kes ei tunne tema lõputut leidlikkust, kannatlikkust, maskeerimisoskust, tema imetabast võimet muuta end kuni näo proportsioonideni, teisendada isegi oma näojoonte omavahelist kooskõla.

„Miks peaks mul olema kindel välimus?” ütles ta veel. „Miks mitte vältida alati ühesuguse inimese ohtu? Minu tegevus näitab piisavalt minu isikut.”

Ja ta täpsustab kerge uhkusevarjundiga:

„Seda parem, kui ei saa kunagi täie kindlusega öelda: see on Arsène Lupin. Oluline on see, et öeldaks, kartmata eksida: Arsène Lupin tegi seda.”

Mõningad tema teod, mõningad tema seiklused püüan ma nüüd rekonstrueerida tema ülestunnistuste põhjal, mida ta mulle lahkel meelel suvatses jagada talveõhtutel minu töötoa vaikuses ...