Читать книгу Viienäpu - Māra Zālīte - Страница 8

Rätsep õues kükitab,

Oma kuube lapitab.

Ilus Laura ilmapärjaks,

Kastaks mehe läbimärjaks!

Ema laulab ning kiigutab Laurat põlvedel. Ema püüab, ei ole nii, et Ema ei püüaks. Edasine meeldib Laurale kõige rohkem, see koht, kus Ema moonutatud häälel teda pillutab.

Plika, oled arust ära?

Kuuest pole asja pärast!

Kirikusse minna pelgan!

Mida passiks panna selga?

Rätsep on õudselt vihane! Kohutavalt! Laurale tuleb naer peale. Rätsep on naljakas! Laura naerab kui kõditatult. Kui Ema kõdistab, siis veelgi kõditatumalt. Kõige rohkem on Laural kõdi lõua all. Inimese võib surnuks kõditada, räägib Isa, hiinlased, need kõditavat kõik razboinikud täiesti surnuks. – Hopa, hopa, trallallaa, Laura sõidab rongiga! Hopa, hopa trallallaa, Laurat ootab kodumaa! Laura sõidab Avotisse! Hopa topskit, koolja jokkis, matsti mats! – Isagi püüab taoti, ulbitab Laurat põlvede peal, tõstab kaenla alt õhku, kuni väsib, ning kõik naeravad, et hing kinni. Kui Isa on rõõmus. Kui Ema on rõõmus. See on häädel hetkedel. Aga, kui Laura on pool päeva ühtelugu virisenud, siis ütleb Isa jälle – dofigaa! – ning läheb suitsu tegema. Ühes peatuses avab Vagunisaatja kupeeukse.

– Palun, seltsimees major. Muid kohti ei ole, seltsimees major, – õigustas Vagunisaatja.

Täna oli ta jõledalt üles puhvinud, huuled mürkpunaseks võõbanud, kitsad kulmud süsimustaks triipinud, ning tal oli seljas liibuv kleit. – Kõik on korras, Njura, – ütles Major ning patsutas vastu ta pehmet peput.

Vagunisaatja ei pahandanudki sugugi. Pärast ukse sulgemist jäi tast kupeesse kange ja magus maikellukeste ja ta ihu lõhn.

– Lubate? – päris Major, ilma vastust ootamata. Võttis vormimütsi peast ja riputas varna. Ilus vormimüts, pealt rukkilillesinist värvi. Ülevalt on hästi näha. Hallivõitu juuksed. Nägu lai ja pruun nagu seedrikäbi. Ema ja Isa vahetavad kartlikke pilke. Miks? Laurat küll rõõmustab Majori ilmumine, vähemalt midagi toimub.

– Kuhu kanti siis noored sõidavad? – Major võttis mõne aja pärast jutu üles.

– Moskvasse, – vastas Isa napisõnaliselt.

Laura oli päris kupee ülemisele narile peitu pugenud. Sinna, kus peavad pakid olema. Ta veel mõtles, kas näidata end Majorile.

– Moskvasse. Jaa, jaa. Да, да. – Ema kinnitas lahkelt, heastades Isa järskust.

Moskvasse? Laura tardub. Millisesse Moskvasse? Mis juttu nad seal ajavad? Kas siis Laura ei sõidagi Lätimaale? Isa ja Ema on petnud? Nad räägivad vene keeles, ning Laura mõistab vene keelt hästi, aga suured räägivad puhuti nii, et pea üheski keeles ei saa aru.

– Õppima? Tudengid? – tahab Major teada.

– Ei, ei! – Isa ja Ema on kidakeelsed.

– Laske hea maitsta! – kutsub Major, laotades väikesele lauale ajalehe, seades sinna vormileivapooliku, keedetud munad, pekitüki ning hapukurgid.

Laura on pettunud, sama söök on neil endilgi. Kõikse aeg üks ja see sama. Seepärast Laural ongi kõht kinni, seepärast ju valutabki.

Major on toimekas, peremeheliku heldusega asetab ta lauale pudeli, kisub rohelise metallümbrise ära ning kallab pea kogu pudelis sisalduva tahulistesse teeklaasidesse. Kolm klaasi, üks neist on Laura klaas! Laura juba Majori napsi ei joo!

– Seltsimehed! No, kuidas? Sakumm meil on, klaasid meil on, viin meil on, ning joomiseks leiab alati põhjuse! Millised on ettepanekud?

Isa ja Ema vist ei teagi, millised on ettepanekud. Laura ei tea ka, millised on ettepanekud.

– Joogem noorsoo terviseks, seltsimehed! Meie suurepärase nõukogude noorsoo terviseks! Teile, noortele, kuulub hiilgav tulevik! Partei juhib teid sinna! Partei hüvanguks! Teie terviseks! Tuleviku hüvanguks! – Major kummutas ülevas meeleolus klaasi tühjaks, puristas ning nuusutas ahnelt leiba peale.

Ta nuusutab seepärast, et kindel olla, et sakslased pole rukist täis teinud, Laura teab, Laura teab!

Isa joob klaasi pooleni tühjaks, Ema puudutab vaid põgusalt huultega. Чуть, чуть. Laura imestab, missugustest noortest Major räägib.

Kus need noored siin on? Ainult Ema ja Isa. Laurat pole Major veel näinud. Või ehk näeb siiski?

– Ning teie? Samuti Moskvasse? – Isa on jutukamaks muutunud.

– Ainult Uuraliteni. See on mu tavaline marsruut. Служба! Vaenlane ei maga. Mis teid, noori, Moskvas ootab? Vastus jäigi kuulmata.

– Laura ei sõida Moskvasse! – Laura kisendab ülevalt.

– Vaata! Ja mina mõtlesin, kus see kolmas reisija on? Vaat, kus! See, see. Peitu pugenud, räägib võõras keeles, vist spioon. Hei! Шпионка, диверсантка! Mul on sinu jaoks midagi! – Major naeratab ning ulatab Laurale kompveki.

Helesinise kommipaberi sees, kompvek on ilus. Vormimütsist veel ilusam. Ja suur! Värvilise pildiga. Kaks karumõmmikut turnivad mahavarisenud puudel, aga kolmas vaatab pealt.

– Mis ütlema peab?

Laura teab isegi, mida tuleb öelda.

Kõige väärtuslikum on helesinine kommipaber. Seepärast, et see jääb alles. Kommipaber on ümberlükkamatu tõend. Muidu keegi ei usugi, et Laural oli selline kompvek, et Laura on sellist kompvekki söönud.

– Laura sõidab Lätimaale! – Ta ütleb meelega pealekäivalt, meelega kõvasti ning meelega häbematult. Mitte niivõrd Majorile, ei, hoopis Emale ja Isale, et teadku. Laura ei sõida mitte mingisugusesse Moskvasse! Laura läheb minema! Kui tahavad, sõitku ise, Laura ei sõida Moskvasse! Ja see pole miski jonn!

– Me sõidame Moskvast edasi Lätimaale, – lisab Ema, sest midagi muud ei jää ju üle.

– Koju. Pärast viitteist aastat, – täiendab Isa, seda kohe kahetsedes.

Ta joob klaasi põhjani tühjaks, kallab pealekauba Ema klaasi sisugi enda omasse. Ema vaatab etteheitvalt. Ema kardab, et Isa ei hakkaks purjuspäi liialt lobisema.

– Tallinnasse? Olin sõja ajal seal. Paldiskis. Teate? Ei, te olete liiga noored. Pealegi oli see salajane objekt! – Major alustab lennukalt, aga jääb kiiresti vait ning mõtleb midagi.

Ta valab alles jäänud viina oma klaasi ning kummutab ühe hingetõmbega tühjaks. Isegi ei purista nagu ennist, vist unustas puristada, leiba ei nuusuta ka enam peale, kahte korda pole ju tarvis nuusutada.

– Ei, Tallinn on Eestis. Meil on Riiga vaja, – selgitab Ema.

– Ah, jaa! See Pribaltika läheb mul seniajani segamini. Läti. Leedu. Eesti. Te olete siis leedulased?

– Ei, lätlased. – Ema peab rääkima, sest Isa on sünge.

– Jaa, jaa, lätlased. Vilis Lācis. Сын рыбака. Õige? Läti kütid! Õige? Kuidas nii – pärast viitteist aastat? – Major pole midagi kõrvust mööda lasknud.

– Nii läks. – Ema on hirmul. Laura adub seda iga naharakuga, kuivõrd Ema on hirmul.

– Kui vana sa oled, tütreke? – pärib Major Emalt, aga Laura mõtleb, et küsitakse temalt. Kus siin veel keegi tütreke oleks?

– Laura on viieaastane. Varsti saab kuus, – teatab ta.

– Minu naine Anda on kakskümmend neli aastat vana, – ütleb Isa ning, justkui kaitstes, tõmbab Ema endale lähemale.

– Ja sina, noorsand?

– Sama vana.

– On ikka üks lasteaed, täitsa lõpp! Vaat, et joodan titasid viinaga! – Major võtab veel ühe pudeli välja.

– Laura.Anda.Ahhaa. Ja kuidas sinu nimi on? Hans? Fritz? Olgu, olgu, tegin nalja. Istu maha! Mis sul hakkas? Istu maha! Sai ju öeldud, et tegin nalja, lolli nalja, vabandust. – Major sirutas käe Isa poole.

– Jānis, – vastab Isa, ta pole majori väljasirutatud kätt märganud.

– Aleksandr Ivanovitš. Teie, pribaldid, isanimesid ei kasuta, tean, tean. Aga asjata, зря, sest isanimi on tähtis. Nojah, seepärast paistsitegi mulle algusest saadik sellised imelikud! Tulin sisse, vaatan – kaks noort inimest istuvad. Aga kus on nõukogude noorte särts, kus hõõgel silmad? Kaamed, kanged. Kohkunud. Mõtlesin, olen äkki armastajatele peale sattunud? Нифига! Armastuse vili kisendab ülevalt, vaat, kui suur plika, jalad maani väljas! Olete varakult pihta hakanud, vahvad. Varakult. Ё моё! Küüditatud? Sõidate koju? Vabad! Õnnelikud! Rahvavaenlased? Kulakud? Kodanlikud natsionalistid? Rahvavaenlaste lapsed ja lapselapsed? – Major pinnib tuliselt ning kallab klaasidesse.

– Me oleme rehabiliteeritud. – Isa püüab rahulikuks jääda.

Ema on jälle hirmul. Emal on kogu aeg hirm, et neid jälle Siberisse tagasi ei saadetaks. Džonni, Džonni, – sosistab ta vaikselt ning hoiatavalt. Major kuulis.

– Прекратить! Mis nimi see on – Džonni? John? Что за американская, буржуажная, империалистическая выходка! Kas nõukogude inimene, olgu pealegi lätlane, tohib sellist nime kanda? John! Прекратить! – Major käsutab nähtamatut armeed.

– See on kõigest hüüdnimi, ainult hüüdnimi, ainult hüüdnimi! – Ema hakkab nutma.

– Hüüdnimi? A võib-olla varjunimi, a võib-olla подпольная кличка? Lätlased! Teid ei saa usaldada, ei saa. Vot paljastasitegi oma tõelise, mädanenud lääneliku olemuse! – Olemuse avastanud Major rahunes. Peab võtma. Major ei paku enam teistele. Ta võtab Ema ette.

– Anda! Ütle oma isanimi, – käib Major peale.

– Edmundovna, – sosistab Ema nuuksudes.

– Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu paguneid? Jaa, sa kardad! Aga ära karda! Sa oled ilus naine!

– Jätke mu naine rahule! – Isa oli püsti tõusnud.

– Istu, piimahabe! Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu medaleid? Need pole ordenid, ei, need on kõigest sitased medalid! Näen, et sa kardad! Aga ära karda! Nende medalite all on mul, tead, mis? Ei oska ära arvata? Süda! Seal on mu süda! Joome! Selle tšarka joome Maima terviseks! Maima oli mu eesti pruut! Viisteist aastat tagasi! Kuula, Anda Edmundovna! Mai-ma! Mai-ma! Ulun nagu hunt ta järele – Mai-ma! Aga isanime ei tea ning tookordki ei teadnud, ei leidnud nimekirjast üles, et maha tõmmata! Saanuksin seda teha, aga ei võinud, säh sulle, ilma isanimeta. Seepärast ütlengi, et isanimi on tähtis. Äkki Maima sõidab ka koju? Rehabiliteeriti?

Major pärib Emalt. Klammerdub Ema kätte. Kust Ema võiks teada? Laura ei tea samuti, kust Laura võiks teada?

– Selge, et sõidab, ning temalgi on keegi neetud koerapoeg käekõrval, keegi John, jebitvojumatj, ma ei paneks koeralegi sellist nime. Ning tegi talle samuti selliseid nakerjaid, sihukesi pätajalgu. Las sõidab, ega mul kahju pole, las sõidab, bljadj, las sõidab. Mai-ma! Mai-ma! – Major ulub nagu hunt ning materdab rinda, nii et medalid klirisevad.

– Hei, sina! – Major võtab Isa käsile. – Võtame ilusate naiste terviseks! Joo, John Adolfovitš, joo, Fritz Hansovitš, ha-ha-ha! Proosit! Anda Edmundovna, joo sinagi, давай, давай!

Niita tuleb kasteheina! Ehh! – Major kummutas klaasi ühe sõõmuga kurku.

Isa joob samuti klaasi tühjaks. Ema joob samuti klaasi tühjaks! Põhjani. Mida Laura nende kolme purjus täiskasvanuga peale hakkab?

– Rehabiliteeritud, raiped, rehabiliteeritud. Rehabiliteeritud, lurjused, kõik rehabiliteeritud! Süütud nagu voonakesed? Priid nagu taevalinnud? Õnnelikud nagu põrsakesed? Mõelda vaid. Koju sõidavad, reod! Kas see on õiglane? Kas see on aus? Aga mina, millal mina koju saan? Kes mind rehabiliteerib? Kes? Millal ma koju saan? Millal? – Major, pea sorgus, räägib põrandasse. Nuuksub, ägab, ninast tilgub tatti, kisendab lakke, tahab jalule ajada, veel midagi Isale ja Emale öelda, ning Laurale, ning Maimale, üritab revolvrit kabuurist välja koukida, aga ei tule välja, lõpuks vajub ta kere istmel lodakile.

– Tänu Jumalale! Ta oleks võinud meid maha lasta! – Ema vabiseb ikka veel.

– Maha lasta? – pärib Laura kahtlevalt üle.

– Ei, ei, ta andis sulle ju kompveki. – Ema võtab oma sõnad tagasi. Kuidas võib sõnu tagasi võtta, arutleb Laura.

– Kas ma, turakas, ei oleks võinud keelt hammaste taga hoida, pidin ma neist viieteistkümnest aastast rääkima? Leidis, kellele südant puistata – julgeolekumajorile? Anda, ma olen viimane lollpea! Anna andeks! See on minu süü. Milleks oli üldse vaja rääkida? Tal on nagaan. Võibolla ära võtta? – Isa taarus.

– Ei, ei, hulluks oled läinud, või! Ta on täis kui orikas! Džonni, ta magab nagu surnu ega mäleta midagi, ei ööd ega mütsi. Ta läheb Uralskis välja. Ole palun rahulik.

Kui Laura ärkas, Majorit enam kupees ei olnud. Laura kõht valutab, seepärast, et kogu sõidu kestel on kõht kinni olnud. Laura tahab kakale, aga siis tuleks kemmergusse minna, Laura kannatab. Ning Laura on jälle unes Seda Last näinud.

– Me oleme Uuralitest üle saanud, – Ema on elevil.

– Me oleme Euroopas, Laura, – Isa on uhke.

Laurale on need võõrad ja tühipaljad sõnad! Mingisugused Uuralid, mingi Euroopa. Nagu see Moskvagi, mingi Moskva kuskil.

Laurale jäävad paljud sõnad vaid kõlksudeks. Sõnad, mis on ainult väljast, aga seest ei ole. Sõna, millel on sisemus, millel on maitse ja lõhn, sõna, millel on värv ja täielikkus, selline sõna on Laura jaoks Lätimaa.

– Kas Lätimaa on veel kaugel?

– Nüüd on lähemal.

– Kui lähedal?

– Palju lähemal.

– Kui palju lähemal? – Laura jätkab vanas vaimus ning jätab ka kohe järele.

Hea küll, olgu. Laural on, mida teha. Laura sööb Majorilt saadud kompvekki ning pärast keerab kommipaberi hoolikalt kokku. Sööb aeglaselt, aeglaselt ning keerab aeglaselt, aeglaselt kokku. Kus kompvek? Kas Laura pole ärevuses märganud, et sööb seda? Seda pole kuskil. Laura otsib kortsus linadest, kuni häbi kütab ta nagu hirmsa kuumalainena paneb ta higistama, häbi! Häbi vajub Laurale peale nagu kivid mäelt, häbi! Linad on üleni pruuniks määrdunud. Laura on voodisse kakanud! Jäle, jäle! Linad on kõik ropased, tumepruunid ja helepruunid. Laura on ennast täis kakanud, suur tüdruk, Laura poeb alandusest pimedasse nurka, õudne. Mida Vagunisaatja ütleb? Ta karjub üle terve vaguni! Laura sureb häbi pärast ära, sureb ära! Ahastus murrab end huulte vahelt südantlõhestava karjena välja.