Читать книгу Appassionata - Märt Laur - Страница 7

Vana Manzo oli nende miljoni töölise seas, kes lahkusid 1920ndatel oma kodust, et otsida tööd lõunapoolsetes piirkondades, teenides ühe koha peal paar hooaega ning rännates siis järgmisse kohta nigelat palka saama. Selleks ajaks oli L’Eco d’Italia ilmunud juba pool sajandit ning esimesed itaallaste kogukonnad New Yorgi Mulberry Streetil ja Five Pointsis üles kasvatanud kolm põlvkonda asunikke. Igavene rändamine oli muutunud üksikute õnnetute eluviisist kogu Lõuna-Itaalia elunormiks, kuid rändude haare ulatus harva üle ookeani. Mõned tegid katset Mehhikos, Venetsueelas ja isegi Kolumbias, kuid ekvaatorilähedane kliima osutus enamikule talumatuks.

Hoolimata mäenõlvu ja lauskmaad katvatest veiniistandustest polnud Itaalia pinnas kuigi viljakas, väsinud sadu aastaid kestnud lakkamatust harimisest. Tsitruseistandused Sitsiilias ja Calabrias, mis olid varem andnud rasket tööd tuhandetele inimestele, pidid peatselt alla vanduma Kalifornia ja Florida puuviljadele, mille voog ei lakanud ka halvimatel aegadel, ning kui Itaalia hakkas Venemaalt ja Ameerikast nisu sisse vedama, varises ka viljakasvatus, viimane tugisammas.

Manzod olid juba kolm korda elukohta vahetanud, jäädes viimasel korral pidama Monte dell’Angelosse, kus näis tööd jätkuvat pikemaks ajaks. Maja, mille vana Manzo poolmuidu ostis, oli üle aastakümne tühjana seisnud, kuid seinad olid hästi laotud ja sarikad pehkimata. „Ma tahan, et sellest saaks kodu ka mu lastelastele,” lausus ta, kui katus oli vahetatud ning jalge all valendasid uued männipuust põrandalauad.

Kirjade voog Ameerikast tihenes ning sageli sisaldasid ümbrikud peotäie rahatähti. Naaber näitas Manzole üht sellist kirja: „Minu kõige kallim nõbu,” seisis seal, „kui sa vaid ette kujutaks! Ma teenin siin ettekandjana rohkem kui professorid Itaalias. Neitsi Maarja nimel, mul läksid esimest palgatšekki nähes jalad nõrgaks!”.

Vana Manzo teraste silmade all olid nende saapakujulisel poolsaarel kasvanud maksud, hinnad ja rahvaarv võrdväärselt hullus tempos, kuid maa muutunud järjest väsinumaks ja linnadest saanud hingitsevad mädapaised. Õige pea ilmusid välja noobleis rõivais ja kerge aktsendiga agendid, kes „väga mõistliku tasu eest” pakkusid paesanodele kohta laeval ja tööotsa teisel pool ookeani.

Teise kümnendi alguses hakkasid rändlinnud juba hoolega tiibu lehvitama, jõudes lääneranniku suurlinnadest üle kogu maa ja kontinendi. Nende usinusega ehitati üles terved linnad ja pandi maha sadu kilomeetreid rööpapaare, ning pärast paari-kolme aastat tööd võisid nad jõukatena pöörduda tagasi oma kodukülla, elava tõendina kõigile kahtlejaile, et Ameerika pakkus rohkem kui vaid lubadusi. Mõnest perest sõitis ära üksnes meespool, samas kui teised läksid tervete suguvõsadena.

Vana Manzo tõusis öösel üles, läks tagatuppa, süütas kobamisi küünla, puhus tikule ja istus raskelt. Ta oli unes näinud seda maad, kus tänavad on sillutatud kullaga ja häid töölisi nagu tema võetakse vastu kui kuningaid. Ta mõtles oma tunnitasule, mis parematel aegadel ulatus ümberarvestatult veerandi dollarini, aga sageli oli veel väiksem, sellal kui Ameerikas teenisid temasugused vähemalt topelt nii palju. Oleks see seda väärt? Vähe sellest, teda painas kuulujutt, et puusepad pidid tasku pistma lausa kaheksa dollarit tunnis, mida oli kordades rohkem võrreldes sellega, mida said ametivennad Rooma lähistel. Numbrid tantsisid ta vaimusilmas, ahvatledes piltidega tugevast söögist, kallitest napsudest ja väärikast elupaigast. Ka tema võiks puusepaks hakata, küll ta õpib – oli ju vanavanaisagi puusepp ja üks emapoolne käli kah, too, kes nüüd Parma kandis elab... Ta tõmbas sõõmu värske puidu ja vaigu lõhna, mida põrand ikka eritas, mõeldes: oleks see seda väärt?, ning seintel võbeles küünlaleegi vari nagu tema kõhklev meel.

Reisilaev „S/S Providence”, kui see seisis 1926. aasta 30. augustil Napoli sadamas, oli suurim asi, mida Silvia oli oma lapseaastate jooksul näinud. Kesk hommikuudu joonistus välja kolm suurt korstent, valget värvi rõngad ümber, pahvimas hõredaid suitsunooli, ning ees ja taga sirutusid mastid loiult õõtsuvate lippudega. Laev ise oli nii pikk, et kui nad ahtri juures seisid, paistsid inimesed laevaninas vaid mustjashallide kriipsukestena. Ja see oli viimane seesugustest – mitu aastat olid laevad vedanud uue elu otsijaid üle Atlandi, kuid siinsamas kailgi räägiti juba piirangutest, sisserändajate tagasisaatmisest ja isegi kogu nende vara äravõtmisest.

Ta vaatas isa, keda nad hellitlevalt Nonnoks kutsusid, ja märkas, kuidas ta käsi liikus mitu korda põue, et kobada rahakotti. Jumal teab, mitu Manzode pärandina edasi antud prossi või sõrmust olid kellegi väledad sõrmed selle eest vastu võtnud. Tupruvas vahus kõlasid hääled õõnsalt ja kaeblikult, kogu aeg hõigati kedagi taga, kogu aeg lendlesid ebamäärased käsklused, kuigi näha polnud ei hüüdjaid ega käsutäitjaid.

Paistis, et ka isa tundis võõristust, kuid vähemalt oli töö teda Monte dell’Angelost kaugemale viinud. Ülejäänute jaoks oli Napoli, kui nad ennist seda läbisid, suur ja hirmutav. Sadamalinnana koondas see kümneid nahavärve ja aktsente: siin olid haukuva hääletooniga mägilased, laialt naervad kreeklased, kelle sitked käed laevu taglastasid, poolsaare teiselt poolt tulnud rumeenlased, mehed Sardiinia saarelt, kortsulise näoga sitsiilia kaptenid ja isegi mõned prantslased, enim aga napollasi, kelle keel sisaldas sõnu, vorme ja fraase kõigist eelnevaist. Viimase omataolise laevana oli „Providence” kohale toonud kirju seltskonna üle Itaalia, isegi sadade kilomeetrite kauguselt Toscanast ja Calabriast, ning hulga inimesi, kes nimetasid oma elupaigana külasid ja asulaid, mis panid teisi üksnes nõutult pead raputama.

Järsk mäenõlv, mida ühelt poolt kaitses kaljumüür, oli täis valgeid kahe- ja kolmekordseid kandilisi maju ning ennist alla sadama poole tulles olid nad imetledes vaadanud võlvitud läbikäike ja rõdudelt rippuvaid riideid. Kitsaste munakivitänavate kohale kaardusid oliivipuud, vahel otse mäenõlvast välja pressides, ja iga rõdu raamisid lillepottidest sirguvad viinapuuväädid. Alumistel korrustel, suurte päranilükatud uste kõrval, müüsid vestides ja õlgkaabudes mehed puust lettidelt tomateid ja apelsine sinistes pihikutes ja pearättides naistele. Napoli lahe sellel osal, mis oli merest kaiga eraldatud, õõtsus paar purjelaeva; mõned kalapaadid olid lohistatud kaldale ning päikesekullatud turjaga mehed istusid nende ääres, piip suunurgas, tihendades laudu taku ja tõrvanööriga.

Nad astusid trapist üles, pigistades nööri, mis lahutas neid ja musta vett, mis peksles laevakere ja vetikatest ligase kai vahel. Mehed põrnitsesid sadamaehitisi ja kaugemaid nõlvu sellise pinevusega, nagu üritaks nad end nende külge aheldada. Nende silmad olid punased ja neelatused valusad. Oli naisi, kes viimasel hetkel ümber mõtlesid ja läbi pisarate sõneledes üritasid veenda oma meest pöörduma tagasi koju, kuid seismine kesk teisi – neid, kes olid meelekindlamad – muutis nii mõnegi pehme südame kõvaks.

Vesi pulbitses. Läbi metalli kostis rütmilisi mootoritukseid ning laevatekilt kandis tuul laiali laste ülemeelikut naeru ja vanemate karme keelde. Meeste peaaegu kurjades pilkudes oli kahetsust – ehk oleks nad suutnud veel midagi teha? Ehk sai oldud liiga allaheitlik? Kui oleks kõik üheskoos läinud ja... Selle asemel mängisid nad oma pered maha joobnu muretusega. Lasid end heidutada, kui tööandja neile, käed puusas, lausus: „Mul pole tarvidust kümnele inimesele, kui viis sama töö ära teevad, ja teevad armastusega, teevad nagu endale, sest nad teavad, et kui ma nad ukse taha tõstan, pole neil kusagilt mujalt tööd leida.”

Kas Manzode vaarisa oleks lasknud endaga nii teha, oleks ta kaabulodu sõrmede vahel mudinud ja abitult üritanud oma kitsikust selgitada nagu nemad, oleks ta lasknud oma „aga”-d ja ”kui”-d summutada? Oleks ta jätnud viinamarjad eikellelegi küpsema?

Karjudes loopisid jässakad mehed suuri puust kaste, vedrutades neid oma tumepruunidel käsivartel ning naerdes, kui päike lõikas silma. Nemad olid jääjad, ja kui nad kodus või trahteris ka mõtlesid Mussolinist ja mustsärklastest, siis siin lükkasid nad soni kuklasse ja sülgasid lõbusalt. Polnud vahet, mis lipu all laev sadamasse sõitis, töö oli ikka sama.

Madrused üritasid tõuklevat rahvamassi omapoolse tõukamise, pressimise ja nügimisega suunata õigeisse käikudesse. Kaptenisillal haaras keegi plekkruupori. „Ärge trügige. Säilitage rahu. Keegi ei jää maha.” Ja veel kord, iga sõna rõhutades: „Ärge. Trügige. Ometi.” Tal olnuks vaja laevakorstna suurust ruuporit, et end päriselt kuuldavaks teha.

„Jäta, sa teed haiget!” ütles ema. Silvia haaras lisaks randmele ka seelikuvoldist. Ta nägi üksnes suurte inimeste jalgu, kohvreid, kompse, moonakotte ning üleval lapikest taevast. Ta proovis kinganinadel tippida, sest kõik näisid talle peale pressivat ja ta kartis, et keegi astub talle varbale, aga see väsitas teda ja ta laskus alla; kohe astuski keegi kogu kontsaga ta varvastele, ta aietas ning pisarad tulid silma. Isa rääkis midagi, mida ta ei kuulnud. Nad seisid juba tükk aega keset surnud õhku ning niiskest otsaesisest said piisakesed ninaküljel, mis soolasena suunurkadesse kogunesid, siis hakkasid riided selja külge kleepuma, siis oimukohad tukslema. Hooti valdas Silviat tunne, et ta on muutunud kaalutuks ning kohapeal samme tehes tundis ta, nagu võiks end vedrutada taevasse. Ta õõtsutas oma udusuleraskust, tundes äkilist rõõmuhoogu, kuni keegi – ja see oli küll rumal nali – viskas suure musta riide nende üle. Ema sikutas ta püsti – ta oli põlvili vajunud, rohkemaks polnud ruumi. „Ära lollita niiviisi,” ütles ta vaid.

Aegaviisi see inimsumm siiski liikus, juhatati mööda pealisehitistest ja suunati alumistele tekkidele. Eemalt oli mustav uksesuue tundunud ahvatlevalt jahe, ahvatlevalt varjupakkuv, aga pärast kõrge ava ületamist tundus, et nad on astunud hoopis teise elemendi sisse, mis paksuselt asetses õhu ja vee vahepeal. Silvia maigutas kuiva suud. Heledas vormis sünge madrus näitas sõnagi lausumata trepile, jagamata ühtegi pilku. Hääled sumbusid kitsas trepikäigus ning käsipuu oli loendamatutest higistest peopesadest libe. Kusagilt eestpoolt kostis tiraad selliseid vandesõnu, et ema lasi pärast hetkelist tardumust kompsudel kukkuda ja pani käed Silvia kõrvade ümber.

„Ära rahmi,” viskas papa.

Kui nad alumisele tekile jõudsid, lõi ema käe suule.

Väheste kumavate lampide valguses avanes neile esimene tekk – see troopiline kelder – pardast pardani, maast laeni täis narisid, mis ehitatud raudtorudest raamidele. Ehkki siin said inimesed lõpuks hargneda, pidid nad koperdama kitsastes vahekäikudes või vinnama ennast üle pagasikuhjade, peade ja jalgade. Nad möödusid uksepoolsetest kohtadest, mis olid esimeste õnnelike valduses ja sumasid tahapoole, tundes üha lämmatavamat higi ja pesematuse lehka. Ta nägi töinavaid lapsi ning kümnete kaupa konutavaid, hingeldavaid ja lamavaid inimesi; ukseavast voogas neid üha juurde. Silvia lohises koos õdede ja vennaga kaasa, kuni nad leidsid vabad koikud ruumi keskosa küljel.

Esimene asi, mida isa ütles, kui ta oli koikule istunud ja käed reitele toetanud: „Sihke raha sai makstud siukse saadanama jama eest!”

„Vannu palju tahad, aga see on viimane laev,” teatas naaber kõrvalkoikult. „Nad ju teavad, et võivad meid nöörida, nagu tahavad, ja mis sa teed, kui ei meeldi, lähed kalapaadiga või?”

„Omasid ei tohiks nõnda koorida.”

Naaber kehitas õlgu. „Viimane laev, tuleb võtta mis annab. Sa, külamees, teeks ise samamoodi.”

Hapuka õhuga ruumi, mida teistes oludes oleks jaganud viiskümmend reisijat, mahutati lõpuks enam kui kolmsada. Samamoodi täitusid sarnased ruumid laeva teistes osades, kuni kõige viimased said õnnetud kohad tekil, kuhu uhkas korstnasuitsu ja mis pidi merel kõige hullemini õõtsuma, aga kust nad üles vaadates nägid teise klassi reisijate kabiine ja võisid unistada esimese klassi luksuskajuteist.

Siis käis laevakerest läbi võpatus ning mürisedes ja vett vahule pritsides hakkas „Providence” kaist eemalduma, lastes sireenil kaikuda. Sadamatööliste visatud köied tõmmati tekile ja madrused hõikasid viimaseid teateid, sellal kui laev keeras end aeglaselt ringi ja võttis suuna merele. Oleks ilm olnud vesine ja kõle, poleks Silvia tundnud lahkumisvalu kipitust, kuid praegu, kus loodus oli välja toonud oma aprilli parima, näis kõik osatavat Itaalia kaunidust.

Juba laeva esimeste kergete õõtsatuste peale avamerel tegi ema „oih” ja luksatas pahaendeliselt. Ta lasi uurida, kaua laev sõidab, ning kuuldes kahest nädalast, krimpsutas nägu. Kahvatu ilme jäi ta näole kogu selleks ajaks, mil laev väledalt piki laineid lõikas või mürtsatades neisse risti maandus.

Kui Silvia peopesa vastu põrandat pani, tundis ta võbinat. Ka lavatsite raamid värisesid. Tugevama tuulega laulsid narid nagu külmasaanud kilgikoor ja kui vöör raius suuri laineid, krääksatasid ühenduskohad üheaegselt. Läppunud hingeaurust ja läbitungivast niiskusest tekkis seintele läikiv kirme ning tumedad piisad jooksid ridamisi üle lae ja varisesid roidunud nägudele, supikaussidesse ja leivaviiludele.

Neljateistkümnendal septembril sisenes laev New Yorgi sopilisse lahte ning Silvia, elevil ja ärevil, rüsis koos teistega tekile. Ta puges inimeste vahelt läbi ja jõudis laevaninasse parasjagu siis, kui nad olid möödunud kahest majakast, mis seisid valvuritena mõlemal pool suuet. Laht tundus talle hoomamatult suur – ainuüksi nende läheduses loendas ta kaksteist laeva, mis vedasid enda järel kiiluvee valgesäbrulist joont. Igal maanukal oli maja majas kinni ja ainuüksi ühel neist poolsaartest pidi elama rohkem inimesi kui terves Monte dell’Angelos kokku. Siis lippas ta juba vööri poole, et klammerduda reelingu külge, vaadata aukartusega kaugelt paistvaid maju ja sisimas – juubeldada!

Majakobarad, mille kõrval puud paistsid madala võsana, seisid ühtaegu sünge ja võidutsevana ning Silvial tekkis küsimus, kust on leitud üldse nii palju inimesi, et kõik need täita. Hoonete kohal, keset selget päeva, rippus poolläbipaistev kuusirp nagu õrn jääkirme taevalombil. Vaatepilt ei jätnud külmaks isegi keskmise põllukivi huumorimeelega abrutse, kuid kõige suuremas hämmelduses olid siiski lauskmaalased, kes nügisid üksteist küünarnukkidega ja panid käsi puusa, lausudes muudkui kassanäe ja savaatavaid, imestades, kuidas on võimalik majad nii kõrgeks ehitada. Laev aga keeras aegamisi külje ette ja võttis suuna väikese saare poole, keerutades üles laineid, mis rullusid nagu mõnust püherdavad vaalad.

„Providence” maabus puust kai ääres väikesel maalapil, mida mõned kutsusid Pisarasaareks, L’isola delle lacrime. Vastaskai ääres seisid juba kaks väiksemat laeva, mis paistsid „Providence’i” kõrval nagu kalapaadid ja kust kreekakeelse padistamise saatel lohistati välja suuri kaste. Nemad aga aeti laevalt lambakarjana maha ning oma puust kohvreid ja linasesse riidesse mässitud kompse ligi hoides paistis nende silmist põhjatu kahkvelolek.

Pool saart oli täis pikitud kahekorruselisi viilkatusega kivimaju, mille vahel kasvasid sama kõrged mägivahtrad, kogu ülejäänud osa võttis enda alla nelja torniga ilmatu kõrge kivihoone, kuhu nad varsti koos teiste põgenike pika joruga sisse utsitati. Keegi neist polnud kahe nädala jooksul pesta saanud ning ühte kohta kogutuna vajus lämmatav hais neile peale nagu vettinud kalts. Katedraalina kõrges ning võõrastest häältest ja keeltest kõmisevas saalis mõõtsid valgetes riietes mehed reisijaid, kärkisid tõlkide peale, täitsid virnade viisi pabereid ja põrnitsesid kõigile tülpinult otsa. Traataia moodi vaheseinad jagasid saali sopiliseks labürindiks. Silvia ehmatuseks eraldati teda, venda ja õdesid vanematest. Ta mõtles hirmuga, et võib-olla teda ei lastagi Ameerikasse, vaid saadetakse õõtsuvale laevale tagasi, ning hakkas vaikselt tihkuma.

„Kuss, kuss,” tegi Simona, aga temagi silmades värelesid mõned veepiisad. Siiski liikusid laste ja täiskasvanute järjekorrad võrdlemisi sarnase kiirusega edasi, sest kuigi ta isa ei näinud, kuulis ta tema häält vastamas kellegi rangele küsimusele. „Ma non parlo... non capisco...”

Ta võis kujutleda isa käega abitut liigutust tegemas, otsides sõnu. Sealsamas tuli tema järg ja ta tundis südant traavi laskmas. Torujate vuntsidega mees kordas oma küsimust, kuid Silvia ei osanud muud, kui vaadata teda suurte silmadega, ütlemata midagi. Üleskirjutaja raputas kurjalt pead ja viipas ümmarguste prillidega abilisele, kes küsis juba itaalia keeles: „Mis su nimi on, tüdruk?”

„Si... Silvia,” puterdas ta peenikesel häälel. „Silvia Manzo.”

Abilise vahendusel küsisid nad tema vanust ja päritolu, kontrollisid ta silmi, vaatasid keelt ja käskisid nimetada haigusi, mida ta oli põdenud, kuni lasksid ta lõpuks vabaks. Uuesti tabas teda meeleheide, kui ta nägi ainult pikkade inimeste selgi ega osanud kuhugi minna, aga siis märkas ta isa ja tormas tema poole, hüüdes „Issi, issi!”, hüppas talle sülle ja esimest korda Ameerikas naeris, kuid nõnda, et ta silmist tilkus pisaraid. Isa keerutas teda, ta tundis meeletut kergendust ja ühes sellega meeletut väsimust. Ta oli kohal!

Mõni aeg hiljem seisid nad oma kohvrite kõrval kai ääres. Isa oli käinud juba teistelt uurimas, kust öömaja leida ning kus end tööotsijate nimekirja kanda. Lahe vastaskaldal, küljega nende poole, seisis tõrvikut hoidva naise raidkuju, vaadates otse päikesesse – nagu see opakas naabripoiss, meenus Silviale, kes jäigi poolpimedaks ja kellega ema teda vahel hirmutas. Kuldne valgus raamis naise profiili sädeleva auraga, kuid isa näis isegi sellise vaate kõrval lohutuna, kui vajutas soni sügavamale pähe ja lasi tuulel püksisääri plagistada. Ema hoidis käsi nagu palveks rinnal, nõnda totsakas oma paksus mustas seelikus ja villases kampsunis, pearäti nurgadki laperdamas. Reisi viimased päevad oli ta veetnud ühiskajuti kõval lavatsil räheldes, suutmata midagi süüa; ta laup oli olnud pidevast pühkimisest hoolimata kogu aeg niiske ning silmad püsinud vaevu lahti. Veel praegugi oli ta näotoon tavapärasest kahvatum, kui ta uudistas kauget kuju ettevaatlikul pilgul ja lausus siis otseselt ei kellelegi: „Oh, heldene aeg.”

Isa kratsis kaela ja vaatas neid pilvisel näol: ema, kelle käed olid ikka justkui palveasendis; nooremat venda Albertot, kes oli kohvrite peale tukkuma jäänud; vanemaid õdesid Simonettat ja Simonat, kes kaipiirde ääres kivikesi vette loopisid, viivuks ka Silviat, kes tabas mureliku, peaaegu kahetseva pilgu, mis mõõtis neid viit, siis nende kohvreid, siis kõrgeid hooneid teisel pool suurt abajat.

„Jah,” ütles isa. Ta lasi vaikushetkel veel pisut kesta ning muutus ühtäkki väga elavaks. „Võtke teie need pakid.” Ta viipas käega. „Simona! Simonetta! Tulge, aidake asju kanda. Tehke eluga, eluga.” Ta tõstis väikese Alberto turjale ja haaras mõlemasse kätte kohvri.

Silvia sikutas teda käisest. „Kuhu me lähme?”

„Näed seda paksu meest seal eemal vankri juures? Kõigepealt tema juurde.”

Paksu meest kutsuti onu Beppoks ja Silviale meenus, et ta oli teda mõned korrad laeval näinud. Ta muudkui patsutas isa õlale, naeris müginal, nagu tuleksid vee alt väikesed mullikesed ja lubas Silvial hobust silitada. Ta lasi neil oma kohvrid vankrile laadida ja läks siis isaga asju ajama.

Käratsev inimmass, mis oli immigratsioonimaja kosest alla sõitnud, oli teisel pool seda tasane ja heitunud. Oli neid, kelle sugulased või tuttavad olid varem kohale jõudnud, ja neid, kes hakkasid hinge tõmbamata astuma, varuks üksnes paberileht aadressi ja mõne ingliskeelse sõnaga. Oli neid, kes käisid ühe juurest teise juurde, küsides: „Kas teil öömaja on anda?”

Paesano – seda kodust sõna kuulis ta palju. Ae, külamees, paesano, leidub ehk uluaset? Paesano, leidub ehk veerand dollarit? Paesano...? Pearaputused, õlakehitused, umbmäärased viiped... Oli neid, kes vinnasid koti õlale ja kõndisid linna poole, lootuses käigu pealt midagi välja mõelda. Enamik ei teadnud, mida edasi teha või kus nad järgmiseks ööbivad. Rahvahulgas siuglesid taskuvargad, kes olid värske noosi lõhna peale kohale tulnud ega pidanud kasutama pooligi oma trikkidest, et saada oma jagu rahakotte, käekelli ja sõrmuseid.

Onu Beppo ja isa jõudsid tagasi, ühes nendega veel üks väiksem pere Cilentost, ning sättisid end ja oma kraami vankrile, mis hakkas aeglaselt linna poole liikuma. Nonno kummardus emale lähemale ja lausus vaikselt: „Ma ütlesin, et mõtlen midagi välja. Beppo sugulastel on siin väike äri, rääkisin ta laeval nõusse, et ta mind sinna tööle võtaks.”

Vanker viis nad kuus-seitse kilomeetrit eemale kohta, mille nimeks öeldi Pelham Bay ja mis pidi asuma Bronxi linnaosas. Nende üllatuseks olid sildid poeakendel itaaliakeelsed ning tänavatelt kostis itaaliakeelset kõnet. Natuke aega jooksid mõned lapsed nende vankri kõrval, mis tegi sakke laiematelt tänavatelt järjest kitsamatele, siledamalt sillutiselt roopas munakividele. Mõni kohvipruun mammi vahtis neid silmade välkudes, mõned tänavanurgal suitsu tegevad jõnglased ehmusid korraks neid nähes ja tossutasid edasi, mehed nõjatusid aknalauale ja vahtisid neid tuimal pilgul, kaevu ümber kummargil pesu pesevad naised pöörasid hetkeks pead ja riide rutjumine vastu pesulauda jätkus. Silvia hoidis kotte ja kohvreid, mida aukudes põruv vanker maha loksutada püüdis.

Tänav, mille ees nad peatusid, oli nii kitsas, et vanker sinna ei mahtunud ning selle ainus tähelepanuväärne omadus oli keskaegne hais. Raudjas lauk kaapis jalaga, kui onu Tomino aitas neil kraami maha tõsta. „Üks maja siit edasi,” juhatas ta. Nende uus elukoht oli kahetoalise korteri esimesel korrusel, lühikesel tupikuga lõppeval alleel, kus vastasmajade elanikud oleks saanud üksteist puudutada, oleks mõlemad oma käed välja sirutanud.

Kuus isa sammu ühtpidi ja sama palju teistpidi, nii palju ruumi oli neil kamba peale. Hea, et uks koridori poole lahti käis. Simona-Simonetta nari ulatus käelaba jagu üle ukseava. Narialune oli nende kööginurk – praepann, kastrul, kolm plekk-kaussi ning neli paari kahvleid ja lusikaid. Kahvlite ühe külje viilis isa teravaks. Sealsamas oli teine nari, kus üleval magas väike Alberto ja all Silvia. Kummagi nari ette oli tõmmatud voodilina, pruun värv keskelt halliks kulunud. Vastu teist seina oli isa-ema madrats, mille kohta isa naljatas, et selili tuleb magada vahetuste kaupa – teine peab samal ajal külili olema. Toa otsaseinas oli suure õhuavaga, klaasruutudest laotud aken, kust võis näha teist samasugust akent üle kitsa tänava. Peaasi siiski, et valgus sealt läbi paistis, sest elektrile ei tahtnud isa kulutada. Akna kõrval oli pliit, korstnaots läbi seina väljas. See kõik pidi jääma seniks, kuni Beppo neile midagi paremat leiab.

Kiirelt saabunud õhtuhämaruses, lamades külili naril, käsi pea all, uute lõhnade ja tajude pealetükkivas meelevallas, kesk üldist põksuvat, hüllivat häälekõma, mis tulvas lahtiste akende rivist, saatis jalaasteid tänaval ning paisus ja kustus vastavalt kõrtsiukse käimisele paar maja edasi, kuulas ja loendas Silvia oma väikeseid, väikeseid hingetõmbeid.