Читать книгу Reamees Mürsupuu seiklused - Märt Saar - Страница 7

3
PARADIISISAARE KUNN

Seisin kivirahnul ja vaatasin üle eeslaiuva maa. Esimene vaimustus oli vaibunud.

Kui esmalt lootsin, et tegu on kodurannikuga, siis selles pidin pettuma. Ei meenutanud see maa mulle mitte midagi tuttavat. Kaugel sellest! See maa oli täiesti lame ja kivine ja polnud seal ühtki kaljuseljandikku.

See oli SAAR.

„Äh! Räme tüng!“

Lohutasin end teadmisega, et siiski on see parem, kui jääda hulpivaks merehädaliseks, teadmata, mis järgmiseks taevast või vee alt kallale võib tungida. Nii ma siis ronisin rahnult maha ja tegin, et sain saart uurima.

Saare kiituseks peab ütlema, et seal leidus küllaltki palju kadakapõõsaid. Nende küljes oli rohkelt marju, mis sest, et pooltooreid. Kuna olin ülinäljane, siis pistsin neist nahka päris mitu tükki, kuigi eks ma aimasin, et see varem või hiljem mul korgi alt lööb ja hulga uusi pahandusi tekitab.

„Vähemasti ei sure siin nälga!“

Samuti leidsin ühe põõsa alt plastmassist asjanduse. Nägi välja nagu oranži värvi kauss. Pleekinud. Kausi sisekülgedel olid millegipärast sooned, mille otstarvet ma ei mõistnud, ning põhja all veider sõna „FANTA“. Sangasid kausil ei olnud, aga kaenla alla mahtus võtta küll. Passis teine päris hästi marjade hoidmiseks.

Saare teises otsas kõrgus TOHUTU SUUR torn. Sel oli klaasist kuppel ning peal kaks sinist triipu. Loojanguvärvides tundus, nagu ta punastaks. Otsustasin tema juurde kõmpida. Isegi kui see jube palju aega võttis, tasus ettevõtmine täiega ära!

Ma polnud midagi taolist oma elus varem näinud, aga kuulnud olin küll. Jah, tegu ei saanud olla millegi muuga kui Hiiglaste meistriteosega, ning nii palju ma teadsin, et torni otstarbeks oli näidata merel seilavatele hiigelalustele teed. Pean tunnistama, et juba esimesest silmapilgust tundsin torni suhtes sümpaatiat ning ristisin ta kohe algusest peale Hiigeltoruks. Sest oli ta ju Hiiglaste ehitatud ning ei muud kui ülivõimas!

Õhtul, kui viimaks saare teise otsa ja Hiigeltoru ette pärale jõudsin, selgus, et see polnud lihtsalt hiiglaslik, vaid MASSIIVNE! Selle jalamilt polnud klaaskuplit nähagi ning tornile ringi peale tegemiseks kulus mitu minutit.

Hiigeltoru ees oli paks ja üleni roostes metalluks, mis rippus vaid ühe kõveraksvajunud hinge otsas. Mõtlesin, et kui see mulle kaela kukuks, lömastaks see mu sekundiga. Ja et sellest uksest sisse pääseda, tuli mul tükk aega rassida ja taimevarsi murda, sest kogu ukseesine oli paksu umbrohuvõsa all.

Kui ma viimaks Hiigeltorusse sisse pääsesin, siis seikluseid jätkusid. Kuplisse oli võimalik saada ainult trepist üles ronides. Selle astmed olid mulle aga üle pea, nii et mul tuli iga astmega teha üks korralik hüpe ja kangutus.

Võib kaks korda arvata, kes oli õhtuks rontväsinud. Kuid asi oli seda väärt!

Kui viimaks kuplisaali jõudsin, ronisin viimaste jõuraasudega aknalauale. See oli hetk, mida unustada ei taha! Mu ees avanes imeline seninägematu vaade!

Terve kivisaar oli otsekui mu peopesa peal, otsast otsani hoomatav. Kujutate ette? Alles ta oli nii meeletult pikk ja lai, kuid nüüd, sealt ülevalt vaadatuna, kuidagi nii väike! Nüüd olin hoopis mina suur ja võimas!

See oli esimest korda mu elus, kui adusin, mis tunne võib olla, kui oled Hiiglane. Mida tähendab olla enamat kui võilille pikkune ning kui eriline see on, kui hoopis teised su ees on väikesed!

Ikka väga hea tunne on, mainin kohe ära.

Eks see esmamulje oli niivõrd võimas ka seepärast, et ajastus oli lihtsalt suurepärane. Päike tegi parasjagu oma päeva viimast vettesukeldumist ning see oli mulle rannal lebotamise aegadest tuttav vaatepilt. See tegi kuidagi südame alt soojaks ja koduseks.

Seal aknalaual seistes ja kogu seda ilmailu vaadates tundsin, et olen muutunud mees. Jah, enam ei olnud ma abitumast abitum merehädaline ega ka must lammas kuskil kaevurikülas. Ei, absoluutselt mitte! Ma olin suht kunn! Mul oli oma kodu, Hiigeltoru! Mul oli oma saar. Mina olin selle avastanud ja mina seda valitsesin! Jah, mina, üks ja ainus Erki Mürsupuu! Kunnide kunn!

Oh kui tähtsalt see mind end tundma pani!

Heitsin suurima südamerahuga kuplisaali põrandale pikali, ning kuigi uni tikkus mulle üsna kiirelt peale, tegin oma parima, et võimalikult kaua ärkvel püsida. Lugesin taevasse ilmuvaid tähti ning soovisin kogu südamest, et see õhtu mitte kunagi ei lõpeks.

„Ai! Pekki küll!“

„RÄME!“

Magama jäämisest võis olla möödas heal juhul paar tundi, mitte rohkem.

„Kus alles valutab!“

Asi oli betoonpõrandas. See polnud osutunud just kõige pehmemaks magamisasemeks. Tundsin, kuidas kogu selg valust tuikas ja uni oli kui peoga pühitud! Ajasin end jalule ning otsustasin leevendada oma seljahädasid sellega, et taas Hiigeltoru imelist öövaadet nautida.

„Erki, ära muretse! Kui see kivipõrand välja arvata, siis iseenesest on see ju ikkagi vägev kodu. Minu meelest väga norm!“

„Seda küll, seda küll. Aga kas oleksin valmis siin elama kogu ülejäänud elu?“

„Huvi on, miks mitte? Vaata, kui rahulik siin on,“ rääkisin iseendaga. „Mõelda vaid, mul on OMA KODU JA OMA SAAR! Mida sa hing veel ihkad? Kas ma üldse tean kedagi, kes midagi säärast oleks saanud?“

„Su jutul on iva, mees! Su jutul on iva!“

Samas, saanud uue kodu, olin ilma jäänud asjadest, mida olin varasemalt võtnud nii iseenesestmõistetavalt. Näiteks vanemad. Nemad, kes mu eest ette-taha asju ära tegid. Ei olnud ju su saarel ema, kes sööki valmistaks ning enne ööd tagasi urgu kutsuks. Polnud ka küla lõkkeõhtuid, millest ma seni tegelikult polnud viitsinud osagi võtta, kuid ikkagi …

Vaatasin saart. Nägin läbi ööhämaruse, kuidas tuul sasis kadakapõõsaid. See vist meeldis neile! Sest kui tuul puhus, siis põõsad sahisesid.