Читать книгу Mann ja Roosa Rott - Märt Saar - Страница 3

Mann ei teadnud, millal see juhtus, aga see võis olla millalgi enne õhtusööki.

Nimelt kui tüdruk uuesti oma tuppa tuli ja aknalaual kingadest tehtud püramiiditorni läks vaatama, siis ta kirja enam ei olnud. See oli kadunud nagu tina tuhka!

Oi, kuidas Mann oleks soovinud päkapikk Erkit näha. Siin polnud enam mingit kahtlust, see väike naaskel oligi päriselt olemas!

Enne magamajäämist mõtles tüdruk tükk aega, millise looma Erki võib tuua, aga tõtt-öelda oli seda väga raske ära arvata. See võis olla ju ükskõik kes! Kui see oli koer, siis see võis olla väga suur ja karvane, nii et tema voodist pool kohta ära võtaks. Või siis hoopis selline, kes talle käekotti mahuks ja iga asja peale haugataks? Kui see saab olema aga kass, siis neidki on ju igasuguseid. On selliseid, kes ainult magavad, ja selliseid, kes igal pool ronivad ja ringi käivad. Mõni tahab ainult õues käia ja igal võimalusel teiste kassidega kakelda. Kuidas Erki peaks teadma, milline neist on kõige parem või talle kõige sobilikum? Kas ta üldse võtab neid asju arvesse või võtab ükskõik millise esimese ettejuhtuva?

Mann hakkas selle pärast isegi natuke muretsema, aga lohutas end mõttega, et kuna talle kõik koerad ja kassid meeldivad, siis küll talle ka Erki toodu meelt mööda on.

Sel õhtul jäi tüdruk tavalisest hiljem magama. Viimane asi, mida Mann sellest päevast mäletama jäi, oli see, kuidas ta seina peal olevat joonistust vaatas. Ta oli selle joonistanud mitu aastat varem, lasteaias. See oli üks roosa kass, kellel oli natuke terav nina ja lühikesed jalad, aga muidu oli päris armas teine.

Hommikul ärkas Mann selle peale, et üks talveunest ärganud kärbes tegi ta näo peal tiire. Alguses oli see isegi päris mõnus ja ta lasi kärbsel jalutada kohe mitu ringi, aga siis läks asi liiga hulluks ning tüdruk pidi nägu sügama hakkama. Kärbeste vastu tal allergiat ei olnud, aga sügelema ajasid nad teda millegipärast ikkagi. Mõnikord ta mõtles, et võib-olla oli kärbeste jalgade küljes mingi aine, mis sügelemist põhjustas, aga ta ei olnud seda jõudnud veel välja uurida.

Mann jooksis uuesti akna äärde ja uudistas, kas päkapikult pole kirja tulnud.

„Uskumatu! Ja ongi!“ ütles tüdruk ja tõmbas ilma pikemalt mõtlemata järjekordse pruuni kirjarulli kinga seest välja. Tüdruku uudishimu oli suur ja ta keel käis ühest suunurgast teise.

Kirjas oli nõnda:

„Tere Mann! Harmas tütruk. Lootan, et sule meeltip see loomake ja sai pahanta minuka. Ma vaadasin su tuas rinki ja näkin, et sulle ta meeltip. Jõuluvana Uugo ütles, et oleks võinut mitaki paremat soovita, aka ma gaidsesin sint ja ütlesin, et sa ise tahdsid. Uugo ütles okei. Kui jUmal lupap ja me elame, kohdume järkmisel jõulul. Ikka sinu pägabik Erki.“

Niipea kui tüdruk kirja lugemise oli lõpetanud, kuulis ta põlve juurest krabinat. See paistis tulevat kirjutuslaua seest, kuskilt sahtlist. Sel korral polnud Mannil aega, et kiri mitu korda läbi lugeda, vaid ta hakkas sahtleid avama.

Kõige ülemises olid kooliasjad, ja seal polnud kedagi.

Teises sahtlis olid meisterdusasjad, ja seal polnud ka kedagi.

Oli veel kolmas ja neljas sahtel, aga neljandas ka ei saanud kedagi olla, teadis Mann. Sinna ei mahuks mitte midagi, sest see oli ääreni täis seepe, mida ta kogus, ja see lõhnas nagu lõputu lilleaed.

Niisiis pidi krabin tulema kolmandast. Seal oli ainult üks puslekarp, kui ta õigesti mäletas.

Ja sahtel avanes!

Niipea kui see oli praokile läinud, ilmus sealt välja üks nina. See oli pika ja terava otsaga ning Mann teadis, et sellise asja kohta öeldakse hoopis „koon“. See hakkas siit ja sealt nuuskima, kogudes infot, millise toaga tegemist on, ning justkui soovis teada, mis teda ees ootab.

Tüdruku süda puperdas nagu viimsepäeva trummisoolo, aga tal ei jäänud muud üle, kui sahtlit veelgi rohkem lahti tõmmata. Koon pressis ennast aina rohkem välja, ja vulpsti, välja ilmus pea. See oli roosa!

Kandilised kõrvad, nööbitaolised mustad silmad ning pikad punased vurrud. Ja seesama pikk terav nina, mis nuuskimist ei jätnud. Mannile tundus loom kuidagi väga tuttav. Ta tõmbas sahtli lõpuni lahti ja siis paistis elukas kogu oma aus ja hiilguses. Ta siblis puslekarbi peal, nii et küüned kraapisid. Paistis, et ta oli valmis välja hüppama, aga niipea kui ta tüdrukut nägi, hoidis ta end tagasi, ja nii nad vaatasid teineteisele ainiti otsa.

Looma kere oli piklik ja jalad lühikesed nagu taksikoeral. Samas, taguotsas oli tal üks pikk ja väänlev saba, mis kahtlaselt meenutas rotti.

Ja siis tundis Mann looma ära! See oli ju seesama loom, kelle ta oli lasteaias joonistanud. Ta oli pannud pildile nimeks Roosa Kass, aga nüüd, kui ta teda vaatas, meenutas see hoopis roosat rotti. Sarnasused pildiga olid siiski olemas, pidi Mann tõdema.

„Tule, ma võtan su sülle,“ muutus tüdruk uuesti julgeks ja tõstis looma ettevaatlikult oma põlvede peale. See alistus ja jäi sinna neljale jalale seisma. Ta käpad tundusid soojad, ja tüdrukule see meeldis.

„Sa oled Roosa Rott!“ ristis tüdruk looma niisama lihtsalt ja jäi teda imetlema. Eks ta oli natuke naljaka välimusega, nagu lasteaialapse joonistus ikka, aga kuna see oli ta isiklik loomake, siis oli see väga eriline!

Samuti märkas Mann, et tal ei hakkagi kuskilt sügelema ja aevastust ka ei tule ning see oli tema jaoks suur asi.