Читать книгу Dividendifookusega börsil kaubeldavate fondide käsiraamat koos ETFide andmebaasiga. Abivahend dividendifookusega ETFide valimiseks - Märten Kress - Страница 4

Alusindeksi koostamise metoodika ja investeerimisstrateegia

Öeldakse, et kinnisvarasse investeerimise puhul on kriitilise tähtsusega kolm tegurit – asukoht, asukoht, asukoht. Börsil kaubeldavatesse fondidesse ehk ETFidesse investeerides kehtib sarnane põhitõde. Kolm kõige olulisemat faktorit ETFidesse investeerimisel on indeks, indeks ja veel kord indeks. Põhjus selleks on lihtne. Valdava enamuse ETFi tootlusest määrabki ära just seesama üks tegur – ETFi alusvara ehk teisisõnu indeks, mille hinnaliikumist ETF on loodud püüdma. Seega peakski ETFi valikul minema peamine ajaline- ja analüüsiressurss esmajärjes alusindeksi uurimisse.

Inglise keelses terminoloogias kasutatakse alusindeksi puhul enamasti termineid benchmark index või underlying index või ka lihtsalt index . Just neid väljendeid tasub ETFi faktilehelt otsida kui on soov aimu saada, kuhu täpselt fond oma varad paigutab. Põhimõtteliselt kujutab alusindeks endast seega ETFi investeerimispoliitika kirjeldust. ETFide faktilehel ja ETFide pakkuja kodulehel on tavaliselt alusindeksi kohta üpris lühike ja kokkuvõttev kirjeldus. Dividendifookusega ETFide puhul tasub alati minna sammuke kaugemale ja uurida indeksipakkuja (nagu näiteks STOXX, S&P Dow Jones Indices, MSCI jne) kodulehelt konkreetse indeksi koostamise metoodikat. Seal on juba põhjalikumalt ja täpsemalt kirjas kõik vajalikud ning sageli ETFi käekäiku suurel määral mõjutavad nüansid.

Alusindeksi metoodika uurimisel tasub esmalt pöörata tähelepanu sellele, millised väärtpaberid üldse indeksisse kaasatakse. Tavaliselt algab väärtpaberite valikuprotsess niinimetatud sobivuskriteeriumite loeteluga ( eligibility criteria ). Näiteks S&P High Yield Dividend Aristocrats indeksi puhul on esimeseks kriteeriumiks see, et aktsia peab kuuluma S&P Composite 1500 indeksi koosseisu. See, ehk mõne laiapõhjalise indeksi nimetamine, kust siis sobivaid dividendiaktsiaid välja noppima hakatakse, ongi tavaliselt üks esimesi valikukriteeriume.

Sellele järgnevad juba mitmed turukapitalisatsiooni ja kauplemisaktiivsust hõlmavad filtrid. Selles etapis selgub, kas loodavasse dividendifookusega alusindeksisse kaastakse nii väike- kui ka suurettevõtted või on rõhk ainult suurettevõtetel. Samuti pannakse paika minimaalsed keskmise päevakäibe nõuded. See on vajalik selleks, et vastavat alusindeksit järgivad ETFid ikka oleksid ka reaalselt võimelised indeksisse kuuluma hakkavaid aktsiaid ostma ja müüma.

Dividendifookusega indekseid koostades lisandub siia nüüd enamasti ka üks või mitu dividendimaksetega seotud valikukriteeriumit. Need kriteeriumid võivad olla nii tagasivaatavad (näiteks vähemalt 10 aastat järjestikust dividendimaksete kasvu) kui ka ettevaatavad (näiteks analüütikute poolt aktsiale antud dividendiprognoos ei näe ette dividendikärbet). Tavaliselt võtab just selles indeksi koostamise faasis jumet investeerimisstrateegia – kas indeks ja edaspidi seda indeksit järgiv ETF hakkab panustama kõrge ostuhetke dividendimääraga aktsiatele või otsitakse välja pika dividendimaksete ajalooga ettevõtted; kas fookus on dividendimääral või dividendide kasvumääral; kas lisaks hetke dividendimaksete andmetele kaasatakse valikufiltrisse veel mingeid kvalitatiivseid või kvantitatiivseid mõõdikuid (näiteks dividendide väljamakse määr, võlakoormuse tase, kasumlikkus jne)?