Poola poisid
Описание книги
Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.„Olgu jumal armuline süütalastele, kes alustavad oma elu! Noor inime, see on just nagu mägikits, külg ees peab ta ronima mööda elu püstloodis nõlvu, üles, üles, kõrgele, sinna, kust on vaade kogu maale, sinna, kus terendab viimane soolakas tarnatutt, kõige maitsvam kõikidest, sinna, kuhu pole roninud ühegi kitse jalg, maailm on kuri ja värviline: selle kurjuse võidavad nemad, uued inimesed, sest nemad jaksavad võidelda ja kui nemad enam ei jaksa, on nende kannule roninud järgmised põlved, järgmised lilitad ja adamid, oh, kas pole see maailm ikkagi targasti seatud…”*Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!MART JUUR
Отрывок из книги
Konsulite linnas, Baba mäe jalamil, juudi kalmistu suure valge värava ees seisis rohelises tolmumantlis mees. Ta vaatas mõtlikult maailma kõige trööstitumat paika, hallikasrohelist raudaiaga piiratud tühja küngast üksildaste maasse vajunud ja lagunenud hauatahvlitega. Lõpuks tulid talle õiged sõnad pähe. Ta oli valmis. Need sõnad, mille väljamõtlemiseks pan Zawisza Bitolasse tegelikult saadeti.
Adam kükitas põrandal ja kõigutas ennast kandadel. Tema ees oli kobakas must kirjutusmasin ja selle ümber maas vedeles lugematul hulgal kohvipaksuga tasse, muist olid omale karva peale kasvatanud, muist aga nii kivistunud, et raiu või kirvega, kõikjal ka alustaldrikuid, kruuse, klaaspurke konidega, aeg-ajalt ta sorteeris oma konivarandust ja keeras neist uusi plärusid. Samuti kirjas põrandat sõna otseses mõttes sadade sokkide, särkide, pintsakute, pükste, raamatute, paberilehtede, sulepeade, näritud pirukate, tühjade pudelite ja suitsutuha segane muster. Eks kogu see kraam oli ka natuke soojustuse eest.
.....
Keset seda ranget ja korrapärast elu aga varitses neid issanda viha, sest vanema pan Mackiewiczi ihu pures seletamatu tõbi. Ta oli üle kere kaetud leemendavate villidega, mis aiva puhkesid uutes kohtades, sügelesid ja ajasid vett välja, nii et ta sai kodus ringi käia ainult avaras valges maani öösärgis. Igasuguste tohtrite peale sai raha raisatud, pani Ewa määris isakest üle kere kord-korralt ikka kallimate salvide ja võietega, kuid mingeid paranemise märke ei ilmnenud. Lõpuks raviti see jube nahahaigus välja boorhappe ja talgi seguga, mida keegi nurgaarstist juudi vanamees oli soovitanud katsetada. Adam mäletab selgesti, kuidas isa istus toolil, must habe õieli, ema aga tupsutas tema puretud ihu kõiksugu möksidega. Ja kuigi pani Mackiewiczi näolt ei paistnud iial ühtegi tunnet, oli ometi selge, et ta otse väriseb sisemisest jälestusest. Nii kõvasti, et õues kukkusid puude pealt sügislehed ühe hetkega maha, puhh, ja nad olid raagus, maapinda kattis pehme kollane vaip. Vähemalt Adam arvas küll, et lehed langesid sellepärast maha, et ema nii kõvasti värises.
Vaevalt sai üks haigus järele anda, kui oli platsis mõni teine, kord kimbutas vaga meest vesitõbi, siis jällegi sapikoolikud ja pani Mackiewicz aina jooksis kuumade käterätikute, rohupudelikeste ja kraadiklaasidega ringi. Ka maailma kõige kaunimad tikitud linikud ei oleks suutnud siin midagi päästa. Majas valitses halb õhk.
.....