Ilus Elviira. Burleskne jutustus

Оглавление

Mudlum. Ilus Elviira. Burleskne jutustus

PROLOOG

ESIMENE PEATÜKK, kus Elviira kohtab ühte sinisilmset südametemurdjat, ühte pikkade juustega moosekanti ja ühte saladuslikku meest

TEINE PEATÜKK, kus Elviira kohtab mitmesuguseid meesterahvaid ja on nendega koos õnnelik

KOLMAS PEATÜKK, kus loetakse üles veel mõned Elviira segased suhted (umbes neli). Lõpetuseks antakse ka budistlik elujuhis

NELJAS PEATÜKK kirjeldab meie kangelanna välimust ja mainib põgusalt tema esimest abielu; juttu tuleb veel jaapani krüsanteemidest; ei puudu ka metafoorne eluredel

VIIES PEATÜKK pöördub tagasi peateema juurde

KUUES PEATÜKK on kõvasti igavam kui kõik eelmised

SEITSMES PEATÜKK, kus tuleb juttu maakommetest, Novorossiiskist, klaverimängust ja elu kahjulikkusest

KAHEKSAS PEATÜKK on peaaegu läbinisti filosoofiline

ÜHEKSAS PEATÜKK on traditsiooniliselt aastavahetusest, kitsedest, kangasortidest ja konjakist, mida juua ei tohtinud

KÜMNES PEATÜKK räägib ohtlikust itaalia mehest, kes armastab madusid, inimeseks hakkamisest, ja lõpuks hämardub igas mõttes

ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK räägib veidrustest, mida asjatundjad „diivaniteks“ nimetavad, kummalisest ja kütkestavast asjade maailmast

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK räägib suurest dogist, esimesest armastusest ja suitsetamise kahjulikkusest. Muidugi ka mingist pohmahommikust

KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK räägib sellest, mida saab ja mida ei saa, ning näitab kangelannat tema tööpostil

NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK on kartulitest ja armastusest

VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK on asja ees, teist taga millegipärast aluspesust. Kuskil kuklas tiksub aga pateetiline hüüatus: „Oo, surm! Ma vaatan sind ja mõtlen, kas ehk mitte mingi nähtus ise, vaid just selle väline külg pole see, mis meid häirib.“2

KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK üritab lahti muukida alateadvust

SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK naaseb puruneva elu varemetele

KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK teeb üksikute näidete põhjal selgeks üldise tendentsi

ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK kukutab pea ees otse kõige sügavamasse masendusse. Jälle vahetub aasta

EPILOOG

Отрывок из книги

Staniga (mis vabalt võib-olla lühend Stanislawist)1 kohtus Elviira muidugi kõrtsus, kus ta oma üksinduse- ja rahutuseõhtutel ikka käis. See polnud mitte toosama veider baar, kus oli vaid üks pikk laud ja telekas nurgas. Ei, see kõik oli ju palju varem, kas nüüd just palju, aga aastakest viis-kuus tagasi. Ühist oli neil joomakohtadel niipalju, et sellegi paiga võisid üles leida ainult asjassepühendatud, kõrvalisel põiktänaval oli kuuriukse moodi roheline puust värav, ilma sildita. Väravast sai kangialusesse, mille lõpus oligi uks, seesama uks, mille taga olid soe valgus, tuttavad inimesed ja viskipudelid. Ametlikult oleks vist sisse pääsenud sootuks teiselt tänavalt, mille poole oli maja esikülg, ja siis, kõndides mööda fuajeesid, garderoobe ja saale, treppidest üles ja alla ronides avastaksid ennast lõpuks võlvlaega poolkeldriruumist, mis on täis priskeid tünne, ja nende tünnide ümber jõmisevad meeldivalt napsused, noored, sõbralikud, haritud ja – mis on oluline! – peamiselt väga nägusad inimesed.

See oli päevane aeg, üsna keskpäev, kui Elviira astus sealt tuttavast paigast lihtsalt niisama läbi, et tass kohvi võtta ja baaridaamiga paar sõna juttu puhuda. Sedasi sihitult lonkis ta ringi enamasti, ei teadnud kuhu minna, kus ta oleks oodatud, kus toimuks midagi, kus teda, Elviirat, päriselt vaja oleks. Ega selliseid kohti ei olnudki.

.....

„Mis verd sa oled? Sa pole siinne ju,“ oskas Elviira arvata. Nad istusid kahekesi lagedal väljakul asuvale pingile, see oli selline väljak, mis on ehitatud suure maja ette, pingid kahel pool sillutist, puid polnud seal sugugi, olid ainult betoonist prügikastid ja natuke põõsahekki, ja Stan seletas, kui palju ja missugust verd tema sees voolab. See oli ühe väga lõbusa rahva veri, sest Elviira pidi alalõpmata naerma.

Läks mööda aasta või rohkemgi, enne kui nad lõpuks enam-vähem päriselt koos elama hakkasid. Sellest esimesest korrast rääkis Stan talle hiljem niimoodi: „Ma ei unusta kunagi, kuidas sa selle sinise kleidiga trepist üles läksid, õudselt ilus ja nii uhke, see püsib mul elu lõpuni silme ees.“ Ometi istusid nad peale seda tähendusrikast hetke ikka eraldi laudades, ei olnud mingit ligiajamist, Stan semmis hoopiski baaridaamiga, no ja eks ta semmis temaga siis ka edasi, kui ta juba Elviira juures elas. Lõbusa mehe asi. Aga kui Elviiral oli üks kena iseloomujoon, siis see oli armukadeduse puudumine. Teda tõesti lihtsalt ei huvitanud. Teda ei huvitanud ta enda elu niipaljukestki, et veel muretseda mingite teiste naiste pärast; oli lihtsalt hea meel, kui keegi temaga natuke aega olla tahtis, olgu see kes tahes, olgu Stan või mõni teine mees, mõne viskas küll nädala pärast välja, kui talle miski enam ei meeldinud. Näiteks oli ükskord üks pikkade lokkis juustega, ise ka pikk ja üpriski nägus moosekant, too oli igati hoolitsev, varastas kuskilt baarist suhkrut koju kaasa, kui vaesus majas, ja oli ise väga uhke oma majandamisoskuse üle, viis vabatahtlikult prügipange välja, et hoolimist üles näidata ja mängis päikeseloojangul rõdu peal pilli ning laulis saateks masendavalt kurbi laule. Aga õhtuti voodis tahtis ta rääkida pikki lugusid Carlos Castanedast, ja see tundus Elviirale nii totter ja ebavajalik, et kell kolm öösel ütles ta peale seitsmepäevast muretut ja meeldivat suhet täis veini, laulu ja südamepuistamist, et nüüd olen ma väsinud ja kas sa võiksid päriselt ära minna. Pillimees vihastas selle peale üle mõõdu kõvasti, korjas oma hambaharja ja kitarri näppu ning läks ega vaadanud tagasi. Mõne aja pärast oli ta endale soetanud teist masti pruudi, pikajuukselise masaja veidi kärnas näoga tüdruku, kellel kas juba oli laps või said nad selle kärmesti, igatahes nägi Elviira neid koos liikumas, lapsevankriga, kaks pisut räämas mustlashinge.

.....