Читать книгу Ilus Elviira. Burleskne jutustus - Mudlum - Страница 1

Elviira Nikolajevna oli uhke tüdruk. Vahest liigagi uhke, ja nüüd oma teisest mehest lahku minemas. Ilus oli ta ka ja töötas kosmeetikapoes müüjana. Mees oli tal lõbus, aga looder, töökohti vahetas nagu särke ja igale poole jäi tast võlgu maha. Need võlad hakkasid juba Elviirale hirmu tekitama, mustades nahkjopedes mehed käisid ukse taga ja küsisid Stani järele. „Ei ela siin, ei ole elanudki,“ vastas Elviira vapralt. Viimase paari aasta jooksul olid nad muudkui kolinud paigast paika, jättes seljataha lootusi ja maksmata arveid. Vahel läks Stan minema, redutas kuskil sõprade juures, hunnik valgeid musta triibuga sokke ja sinised dressid kilekotiga kaasas. Sellesama kilekotiga oli ta mõni aeg hiljem jälle ukse taga ja kõik läks vanaviisi edasi. Kes oleks saanud olla talle liiga kuri!

„Katsu mu pead,“ kurtis ta mõnel raskel hommikul peale lõbusat ööd. Ja Elviira läks, pani oma valge jaheda käe kuumava lauba peale ja sosistas vaikselt: „Su pea on kuum!“

Elu oli täis üllatusi. Võis juhtuda, et keset päist päeva ilmusid kuskilt mehed, kes sikutasid tuppa uue pesumasina. Võis juhtuda, et sisse astusid tüübid, kes viisid ära nädal tagasi soetatud uue ja uhke arvuti. Asjad ilmusid ja kadusid – mobiilid, kuldketid, klotserid tulid ja läksid teadmata rütmis. Vahetevahel leidis Elviira rullikeeratud rahatähti kõige imelikumatest kohtadest, WC loputuskasti tagant, voodi peatoe ja madratsi vahelt, mõne saapa seest… Kui raha majapidamisest täitsa otsas oli, mida juhtus alailma, võttis ta ette põhjalikuma koristamise, raputas raamatuid riiulites, nihutas kappe ja lappas pesusid ja vahel leidiski mõne viiesajase. Kuid maailma tasakaalu tõttu käisid ilma mööda rändamas ta pangakaardid ning kadusid kellad ja sõrmused. Oli ilusaid säravaid hommikuid, kus voodi kõrval seisis ämbritäis roose ja kast šampust, kohe-kohe pidid tulema pulmad, maja siin või Maldiividel ja igavene õnn. Aga 16 tundi hiljem on teise inimese üheksa aasta palk lennanud tuulde, lisaks oli ettenägematult tekkinud umbes seitsme aasta jagu võlgu. Ei või iial teada.

Pahaaimamatult läheb ilus Elviira hommikul tööle, silub oma pikad tumedad juuksed rangesse hobusesabasse, ta nägu särab, lausa hiilgab, kenad mustad kulmud kaarduvad natuke üllatunud ja tõsiste mandlisilmade kohal, nukker ja kaunis suu ainult kergelt parima huulepulgaga turgutatud – sõnaga, kaunitar. Ta ise ei tea seda. Elviira kardab nimelt, et ta hakkab paksuks minema. Ja ühe silma all on kaheharuline korts.

Uhkelt ja rühikalt seisab ta oma letis, tehtud naeratus näol. Pühib tolmu riiulitelt, sätib topsikuid, igavleb. Ta ei tea veel, mis teda ootab.

Korraga seisab Stan leti ees, vaikselt ja tungivat. Näost kahvatu, värisevate kätega, suured sinisilmad, mis muidu ikka nii lõbusad, tõsist ahastust täis.

„Elviira, Elviirake – mul on raha vaja. Kohe. Kõik läks perse. Aita mind! Ma klaarin selle homseks ära, usu mind, sul ei tule mingit jama!“

Elviira tunneb, kuidas miski ta sees pingule tõmbub ja väreleb. Ta tunneb jama tulekut iga ihukarvaga. Kõik annavad Stanile raha. Tal on selleks spetsiaalne väljarääkimise anne. Ükskord sõitis Stan maha kolmsada kilomeetrit, et Elviira ema käest raha laenata. Ja see andis! Sinnasamma pangaautomaadi juurde ta maha jäetigi, niipea kui raha käes. Elviira käed on võõrad, nagu ei oleks nad tema omad. Suu on võõras, ja hääl ja sõnad.

„Palju sul vaja on?“ küsib ta vaikselt. „Anna mõned tonnid, siis ma vähemalt jään ellu,“ vastab Stan. Elviira avab kassalaeka ja teeb selle tühjaks. Kõik, mis seal on.

Õhtul, kui tööpäev lõppeb, ei lähe ta koju. Ta läheb sirge jalaga otse ühte kohta, ühte kohta, mida ta juba ammu teab. Sõbranna mees soovitas, kui ta ükskord sugugi ei tahtnud koju minna. See on baar. Ei, see on kõrts. Ei ole kõrts ka, see on väikene tuba, kus on mõned baaripukid, üks pikk koniplekiline laud ja selle ääres pink. Sinna kogunevad kokku need, kellel ei ole hästi läinud. Alati on keegi seal. See on kodu.

Elviira tõmbab raske ukse lahti ja astub sisse. Nüüd on ta sees, keegi ei näe teda enam. Ja ta saab olla see, kes ta on. Õnnetu.

Esimest korda võttis ta napsu 16-aastaselt. Sõbranna tädimees oli baari bändis kidramängija, see smugeldas nad althõlma sisse. Piletiraha sees oli muuhulgas kokteilsalat ja ka pitsike kangemat. Linna kõige kuumem tantsusaal, muidugi olid nemad liiga vara tulnud ja pidid kannatlikult ootama, vähehaaval rahvast tilkus, südaöö paiku oli pidu tuure võtmas ja pillimeestelt telliti aina lugusid juurde. Suures ovaalses ruumis valgete linadega kaetud laudade taga käis elav sumin, inimesed vaatasid üksteisele silma, tõstsid meekarva konjakiklaase ja rääkisid suuri ja siiraid sõnu. Kui pidu kell kolm läbi sai, siis öise taksoga kodu poole sõites tundusid tähed säravamad, öö pimedam ja südames oli selline rõõmus ärevus, et ei saanud hommikuni und.

18-aastaselt oli Elviira juba vana kala. Ilma silma pilgutamata võis ta kaasa minna mingite juhuslike tüüpidega. Ükskord seisis bussipeatuses, kui ta kõrval pidas kinni auto, täis lõbusaid nokastanud poisse. „Noh ilus tüdruk, pidu tahad panna? Tule meiega!“ Ja midagi mõtlemata, hävitava uljusega istus Elviira autosse. Edasisest mäletas ta ainult valgeid tärgeldatud linu kohalikus rannarestoranis ning iseennast masinlikult ühte pitsi teise järel kurku kallamas. Lõpuks tõusis ta kergelt tuikudes püsti ja kõndis otsejoones merre, päikeseloojangusse, kleidiga lainetes hõljudes. Pärast pidid nad talle selle tilkuva kleidi asemele andma peoperemehe kapist tolle naise kleidi, kes parasjagu sünnitamas oli. Seda siis tähistasidki, titevarbaid, selleks puhuks oli noor isa oma Moskva-sõbrannad külla kutsunud, ema koos tütrega, mõlemal lumivalged püksid jalas, üks ilusam kui teine. Niimoodi möllati mitu päeva, kuni titemamma ise taksoga haiglast koju sõitis (keegi polnud märganud talle järele minna) ja maja tühjaks peksis. Oi ta sisistas! Elviira ei saanud midagi aru. Pool aastat hiljem sattusid nad bussis koos sõitma. Istub Elviira niimoodi omades mõtetes unelevalt akna all, kui järsku kuuleb vaikset, kahisevat mao häält:

„Ole sa igaveseks neetud! Lipakas! Libu! Neetud!“ Võib-olla sellest ajast saadik oligi tal pisut rohkem äpardusi kui mõnel teisel tüdrukul.

Aga oli ka imelisi ja seletamatuid juhtumeid. Jumal teab, kellega ta jälle koos pummeldas, aga igal juhul olid hommikuni vastu pidanud ainult nemad kaks. Nad olid ennast selgeks joonud, teisele vaimsele tasandile, ülem-universumisse, kus nende hinged vaatasid teineteist otse ja segamata. Ilma igasuguste sõnadeta hõljusid nad kirkas ja klaaris mõistmises, nii sügavas, et see süübis igaveseks nende närvirakkudesse. See polnud ei armumine ega meeldivus. Ei midagi meelelist. Elviira mäletas küll, et tegu oli meesterahvaga, tollel ootas samuti naine last, aga sel hetkel oleks võinud miljon naist oodata kasvõi miljonit last, maailmas oli ainult kaks inimest. Nemad.

Kui nad järgmisel päeval õllesaalis ube sõid ja pead parandasid, siis ütles too hingesugulane Elviirale: „Ma ei unusta sind kunagi.“ Ka Elviira ei unustanud teda ja oma elu kõige suuremates kurvastustes tuletas ta endale meelde, et kuskil on olemas tõeline hingede taevas.

Kes täna tööl on? Vaatab ta kõigepealt. Aa, Hans. Normaalne. Hansuga saab ta hästi läbi. „Pane suur,“ ütleb ta, „ja väikene kohv ka.“ Kui oleks Else, siis oleks nõmedam, Else ei salli teda, või siis ei salli ta oma tööd. Else on suur, turske ja väga konkreetne. Välja viskama ja halvasti ütlema. Elviira istub oma klaasiga kõige tagumisse hämarasse nurka, pisikese teleka lähedusse. Eriti kedagi ei ole veel, kell on alles seitse. Aga küll nad tulevad. Ta joob ja tunneb, kuidas õlad vaikselt alla vajuvad, kuidas pinge kaob ja soojus valgub üle keha laiali. On turvaline ja hea. Kaks vanameest mängivad ukse lähedal malet.

Kella kaheksaks on paar inimest juurde tulnud. Iga kord, kui uks käib, tõstab Elviira pilgu, fikseerib laisalt tuttavad kunded. Üks kõhn heledapäine naine hästi pruuniks päevitanud näoga ja pikk prillidega mees suure kühmulise ninaga. Nad noogutavad tervituseks. Joovad õlut. Esialgu. Siis saabub tumedapäine mustas kleidis tüdruk, kes kunagi midagi ei räägi, aga see-eest oskab malet mängida. Kui ta on juba hulga malet ära mänginud, hakkab ta järsku väga vaikse häälega midagi rääkima, justkui iseendale, häbelikult naeratades. Ometi keegi alati kuuleb, kuigi võib-olla ei jäta midagi meelde. Mis ongi ju sellise rääkimise puhul kõige parem.

Kui Elviira oli 26, tundis ta esimest korda õiget õrnust. Oli mingil peol jälle öö läbi tantsu löönud. Ühe armsa noorukese poisiga, kes oli nii malbe ja hoidis teda nii kergelt ja kindlalt ja ei andnud mitte ühekski tantsuks mitte kellegi teise kätte. Elviira oli selleks ajaks juba seitse aastat abielus olnud ja ennast naisena ammugi maha kandnud. Ta võttis selle õrnuse endaga ettevaatlikult koju kaasa ning katsetas järgmisel lõbusal olengul ühe suure lokkispäise juua täis koljati peal, kes hakkas imelikult itsitama. „Issand, kui õrnad käed sul on! Jäta kohe järele, mul on kõdi!“

Aga ilma õrnuseta ei olnud Elviira enam nõus elama. Ta pakkis oma seitse asja kokku ja läks kodust minema. Seda oli talle soovitanud kogenud psühhiaater, viinatohter, kellega ta vestles oma esimest meest ravile saates. „Minge lahku,“ ütles see, „või võta kõrvalt. Tegelikult minge lahku, täielik nonsenss, miks sa elad nii.“ See oli talle uus ja imelik mõte, oli ta ju ikka arvanud, et mitte ühtegi inimest ei tohi vihata ega hukka mõista, et igaüks peab oma hinges leidma jõudu ja armastust ükskõik kelle vastu, kellega saatus teda kokku on viinud, ja kui ei leia, on see raske süü. Ja kuigi ta kuulas sõna ja sai arugi, et ära minna on mõistlik, ei olnud ta endale andeks andnud. Sest ei olnud vähe päevi, kus Elviira tõemeeli mõtles oma mehele otsa peale teha. Tal oli nõudekapi alumise riiuli nurka peidetud purk jugapuuokaste leotisega, kuskilt oli ta kuulnud, et jugapuu olla hirmus mürgine. Ükskord üritas panna siidiniite mehe tubaka sisse, seda nippi oli ta lugenud vanast ajalehesaba krimkast: pidi jalapealt maha kukkuma see, kes siidi suitsetab; ta proovis sukanõelaga neid lõngu paberossi sisse toppida, aga suits läks katki. Siis hakkas ta vihaselt nutma.

Elviiral on kolmas klaas ja kaheksas suits. Leti ees sumiseb. Juba hoiab keegi Elviira kätt. „No mida selline kaunitar siin ometi teeb?“ Elviira naeratab kurvalt, ta kõrge rind lainetab, ümberringi keerlevad soojad värvid, soojad inimesed ja sigaretisuits. Elviira käedki on soojad. Ja jalad. Ta tahab tantsida. Ruumi tantsimiseks tegelikult pole, aga sellest ei hooli keegi, headel päevadel võib suureks tralliks minna. Kui Garry on kohal, too on endine baleriin, nüüd kalakaupmees, paksuks läinud, aga tantsida on temaga lihtsalt jumalik. Nad trambivad kaelakuti iiri tantsu, nii et pudelid leti taga värisevad. Õudselt lõbus on.

„Hans, kas pelmeene on? Tee tüdrukule ühed pelmeenid!“

Uks läheb lahti ja sisse vajub suurem seltskond eesotsas väikese ümmarguse mehega, kelle suu on punaseks värvitud, tal on midagi ütlemata kirjut üll ja mustad lokid langevad poolde selga. Parukas. Hakkab muudkui niiviisi ebaviisakalt Elviira poole vaatama. Just nimelt ebaviisakalt, mitte sõbralikult. Tropp. Lõpuks tuleb rahulikult ja küsib: „Noh, 35+, mis teed siin? Lähme minu poole?“ Elviira on solvunud. Ta on kõigest 34 ja näeb pealegi palju noorem välja. Ta silmitseb meest kõrgilt. Aga samas ulatatakse talle üle laua täis konjakiklaas ja tegelikult on kõik juba ükskõik. „Garry! Lähme edasi!“ Nad võtavad punti Garry ja veel paar lõbusamat tüüpi ja millegipärast on nendega kaasas ka mustajuukseline vaikne tüdruk. Keegi ei pane teda tähele.

Pärast lahkuminekut ei osanud Elviira oma uue vabadusega esialgu muud targemat peale hakata kui teistmoodi juua. Ega ta ju ei olnud tegelikult joodik, ta lihtsalt jõi väga palju. Kõik jõid väga palju, see oli elamise viis. Pealegi, noorele ja tervele naisterahvale ei teinud see suurt midagi. Vähemalt ta ise arvas nii, võib-olla kõrvalt paistis teisiti. Aga tema ju polnud kõrval. Ta oli enda sees. Mõnikord tundus, et ainsa jõu edasielamiseks annabki teadmine, et varsti saab jälle juua, raputada maha kõik, mis maadligi vajutab ja lihtsalt hõljuda läbi ilmaruumi. Nüüd olid tal uued sõbrad, tema enda omad, mitte mehe vanad semud, ja nendega koos kablutas ta kõrtsist kõrtsi. Kõiksugu inimesi kohtas, kuulsaid ja vähem kuulsaid, itaalia ja inglise, soome ja hollandi mehi. Miks just mehi? No need jäid kuidagi rohkem silma. Eks ta ikka vaatas seda ka, kelle vastu õrn olla. Ükskord istusid lauas kaks võõramaa meest ja mõlemad lõid võidu Elviirale külge. Ta oli üldiselt üsna kehva taipama, kellele ta meeldib, aga seal ei olnud kaksipidi mõtlemist, üks kutsus teda järgmiseks õhtuks ooperisse ja teine üsna varsti endaga Prantsusmaale.

Ooperisse ta läks, see oli Puccini „La bohème“. Nad istusid kõige tagumisel rõdul, ja hollandi peikal oli hobuseköha. Ta köhis lihtsalt vahetpidamata sügava kärinaga ning saali akustika võimendas selle viiekordseks kõmaks. Elviira niheles ebamugavustundest. Kõik ümberkaudsed teatrikülastajad muudkui võpatasid ja vaatasid viltu. Lõpuks ta sosistas poisile õrnalt kõrva: „Palun lähme ära. Lähme kohvikusse, võtame pitsi konjakit. Sa oled liiga haige.“

Hiljem saadeti talle Hollandist üks postkaart, millele ta kunagi ei vastanud. Ja Prantsusmaale ta ka ei sõitnud. Väga rumal otsus mitte minna. See teine tüüp oli imelik Soome mees, kõhn, mustades riietes, tumedapäine ja eksalteeritud. Elviira käis tal korra külaski, pani samamoodi üleni mustad riided selga ja kõhn oli ta ka tollal nagu kurivaim, sõitis bussiga mingisse linnajakku, kus ta elades varem polnud käinud, lagunenud rõdudega punatellistest tornmajja, oli märtsi lõpp, sulavad hanged olid porist hallid ja koerakusest kollased, näis, et see koht on maailma äär, ja seal kus viimased majad lõppevad, sinna kinnitub taevakuppel, vastu kupli serva on aga kuhjatud äravisatud sodi, vanu tugitoole, vettinud madratseid, räbalaid ja kaltse. Küllap selleks, et igavikutuul sisse ei puhuks.

Somm istus oma sõbra korteris köögilaua taga, must maika seljas, poolik viinapudel ees. Ta oli sõbral lasknud Elviirale helistada, et too ikka kindlasti kohale tuleks, et ta veel jõuaks teda ümber veenda, enne kui ära Soome sõidab ja sealt edasi Prantsusmaale. Kahjuks oli ta juba liiga täis, kui Elviira lõpuks kohale jõudis – vahtis klaasistunud pilgul enda ette ja pomises midagi soome keeles, midagi täiesti arusaamatut. Sürreaalsesse kööki paistis loojuva talvepäeva viimast valgust ja lootust ei olnud selles kõiges üleüldse.

Läbi öö kõnnivad nad, käest kinni hoides ja lauldes, nad jooksevad üle autodeede, ootavad mahajääjaid, naeravad, ostavad tee pealt suitsu. Jõuavad kohale, nurgas on kast viina, pudelid sädelevad kirkalt nagu kevadised jääpurikad, muusika pannakse mängima ja Elviira tantsib. Ta tantsib seni, kuni õues läheb valgeks, kellukesed kumisevad ta kõrvades, enam ei ole vaja Garryt, kellega tantsida, ta tantsib üksi, tantsib Rossini ja Schuberti järgi – ja silmist voolavad pisarad. Keegi ei vaata, ja ongi hea. Ainult iseendale, iseendale sosistab ta: „Ma ei jaksa uuesti alustada. Ma ei jaksa. Ma ei taha.“

Elviira ei märka, et keegi siiski vaatab. Tumedapäine tüdruk ei maga, ta paistab pealtnäha kaunis kaine, istub vaikselt ja paneb kõike tähele. Lõpuks läheb ta Elviira juurde, võtab tal õlgade ümbert kinni ja räägib midagi tasakesi, aga mida – keegi ei kuule. Ja ei mäleta ka.

Pidu on läbi. Kuidas, ei tea, aga nüüd on ta tänaval, heledas päikeses, suu paks ja kuiv, väsinud, õudselt väsinud ja kingad pigistavad hirmsasti. Kastanid õitsevad. Uhkelt, püstipäi, purjus, pikad juuksed konivingused, muudkui astub ja astub, vastutulijad teevad väikese ringi temast möödasaamiseks.

Koju jõudes võtab ta sahtlipõhjast suured köögikäärid ja lõikab oma haisvad juuksed maha. Igaks juhuks, et kellelegi enam kunagi meeldima ei peaks. Ja läheb magama.

Järjest vähem tõmbas Elviirat seltskonda. Inimesed väsitasid, ta ei viitsinud neid vaadata, nendega rääkida ega ennast viisakalt üleval pidada. Eriti vähe viitsis ta ennast pärast süüdi tunda, kui oli laua peal tantsinud, võõraid klaase tühjaks joonud või mehi kingadega loopinud. Ta tahtis ainult üht – kiiresti kustuda. Täielikku, mõteteta pimedust pea sisse. Ostis pudeli, pani selle kodus laua peale, istus maha ja jõi tühjaks, jälgides osavõtmatult, kuidas pilt servadest ähmasemaks tõmbub, värelema lööb ja tasapisi kaob. Nii oli hea.

Muidugi laseb ta paari päeva pärast oma juuksurist sõbrannal pea üle lõigata. Nüüd on ta lühikeste juustega ikka veel ilus Elviira Nikolajevna. Kulub vähemalt kaks aastat, enne kui ta Stanist lõplikult lahti saab. Ja veel viis ja kümme aastat hiljem toob kuller uksele tähitud kohtukutseid.

„Ei ela siin, ei ole kunagi elanud,“ vastab Elviira kindlalt ja lööb ukse nende nina eest kinni.

Muidugi on Elviiral uus mees, aga sellega on omad mured.

Ning muidugi läheb ta autopiloodiga ikka aeg-ajalt oma baari.

„Hoo, Elviira! Näe, kes tuli! Meie kaunitar! Miks sa juuksed maha lõikasid? Aga nii on ka väga ilus!“

Mitte kusagilt mujalt ei saa Elviira nii palju armastust, pelmeene, konjakit, suitsu ja unustust.