Читать книгу Suur-Tõll - Muistend - Страница 1

Muiste elas Saaremaal Tõllistes suur ning tugev mee, kes teiste seast välja paistis nagu tamm kadakate või laanekuusk põõsaste hulgast. Ta nimi oli Tõll. Rahvas nimetas teda aga ta suuruse tõttu ka Suur-Tõlluks.

Tõll oli Saaremaa valitseja ning vanem, keda kartsid kõik vaenlased.

Kord oli Saaremaa lääneranda tulnud vaenlase laevastik. Hulk vaenlasi oli Katri talu juures maale tulnud, seal röövima, tapma ja põletama hakanud. Kui nad aga kuulsid, et Suur-Tõll nende vastu tuleb, põgenesid kõik vaenlased laevadele tagasi ja purjetasid minema. Nii suur oli nende hirm Tõllu ees.

Saaremaa ümberkaudsete saarte ja saarekeste peal käimiseks ei tarvitanud Tõll laevu, vaid tegi kõik need käigud jalgsi. Ta murdis endale viiesüllase kuusepalgi kepiks ja sammus läbi lainete. Tema jalgade ees tekkisid majakõrgused lained. Kalad põgenesid Tõllu sammude müdina eest kaugele merre.

Tõllul oli sinisilmaline naine Piret. See oli niisama suur ja tugev kui Tõll ise.

Kuigi Tõllude elukoht oli Tõllistes, asus nende majapidamine mitmes kohas laiali. Kapsaaed oli neil Ruhnu saarel. Kui Piret kodus saunasuuruse paja tulele pani, et kapsasuppi keeta, siis läks ta ise või vahel ka Tõll Ruhnust kapsaid tooma. Kui ta kapsastega tagasi jõudis, hakkas vesi pajas parajasti keema.

Ehk küll Tõll oli suur ja tugev, ei olnud ta siiski suureline ega uhke. Ta oli heasüdamlik ja pehme loomuga valitseja, kes alati aitas igaühte, kes temalt hädas abi palus.

Oma kodus ei tarvitanud Tõll kunagi võõrast abi ega lasknud ennast teenida. Majatalitused tegi ta kõik koos oma naise Piretiga. Ise ta kündis ja külvas, ise niitis heina, koristas vilja ja peksis rehte. Kui neil oli vaja hooneid ehitada või parandada, tegi ka need tööd Tõll ise ilma võõra abita. Ühtegi tööd ei pidanud Tõll halvaks.

Ühel hommikul kuulis Tõll väljas kisa. Kohe ruttas ta vaatama, mis seal lahti on. Talle tormasid vastu kaks sõrvelaste saadikut.

„Armas Tõll, aita! Häda on suur!” hüüdsid saadikud ühest suust.

„Mis teil siis viga on?” küsis Tõll rahulikult.

„Vaenlased on maal!” vastasid saadikud. „Need, kes teie nime kuuldes Katri rannast põgenesid, tulid Sõrve säärel maale. Nad rüüstavad meie rahvast purustavad ja põletavad maju, riisuvad varandust ja tapavad naisi ning lapsi!”