Читать книгу Uurimismeeskond. Kolooniate inspektsiooni jutud - Murray Leinster - Страница 6
SOLAARKONSTANT
ОглавлениеBordman ärkas tol hommikul selle peale, kui tema magamiskajuti praokil uks iseenesest sulgus ja toasoojendi vurisema hakkas. Ta avastas, et oli pugenud sügavale tekkidesse, ja kui ta pea nende vahelt välja pistis, oli kibekülmas toas juba valge. Hingeõhust tekkis talle pea ümber udupilv.
Ta mõtles rahutult: on veel külmem kui eile! Ent Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektor ei tohtinud teiste ees ärevana paista ja seda sai saavutada vaid siis, kui surusid ärevuse maha ka üksi olles. Niisiis võttis Bordman end kokku, ehkki sisimas oli ta sünge. Sellele, kes on äsja saanud vaneminspektori kvalifikatsiooni ning viib uues koloniaalrajatises läbi oma esimest iseseisvat uurimist, võib kõik ootamatu olla hirmutav. Ning siin, Lani Kolmel, esines kahtlemata ootamatusi.
Ta oli olnud uurijakandidaat Khali Kahel, Taretil ja Arepo Ühel, mis kõik olid troopilised, ning nooreminspektor Menes Kolmel ja Thotmesel, millest üks oli poolkõrbeline ning teine parasvöötmeline vulkaaniline planeet. Lisaks oli ta teinud assistendi tööd Sarili ainsal planeedil, mis oli üheksa kümnendiku ulatuses veega kaetud. Aga see esimene iseseisev uurimine oli hoopis teine teema. Siin oli kõik võõras. Miinus null koma ühese asustatavushinnanguga jääplaneedi omapärad olid häirivad. Ta teadis, mida raamatutes liustikmaailmade tingimuste kohta räägiti, aga see oli ka kõik.
Tema hingeõhu tekitatud udu tihedus näis vähenevat, mida kauem toasoojendi vurises. Kui ta oli udu hõreduse järgi hinnanud temperatuuri mitte palju alla külmumispunkti olevaks, ronis ta koikust välja ja läks ukse juurde, et välja vaadata. Tema kajut oli muidugimõista ühes laevakeredest, mis olid koloonia varustuse Lani Kolmele toonud. Teised tühjad kered olid õues korrapäraselt üles rivistatud. Nad olid ülitäpselt ühele tasapinnale paigutatud ning neid ühendasid torujad koridorid. Kered jätsid mulje piinlikust korraarmastusest keset ümberringi laiuvat jääkoorikuga kaetud mägede segadikku.
Ta silmitses pikka orgu, kus asus koloonia. Selle mõlemal küljel olid koletud kaldus mäetipud, mis osaliselt hommikupäikest varjasid. Nende nõlvad olid jääga kaetud. Taevas oli kahvatu ning päikese ümber oli neli geomeetriliselt paigutunud ebapäikest. Tavalised südaööjärgsed temperatuurid siin orus ulatusid kuni kümneni alla nulli – ja praegu oli tehniliselt suvi. Ent hetkel oli külmem kui kümme alla nulli. Keskpäeviti jooksid tavaliselt sulaveenired mägede päikesepoolseid külgi pidi alla, et öösel taas külmuda. Ja see oli varjuline org, mis oli soojem kui enamus planeedi pinnast. Iga päikesetõusu ajal võis näha ebapäikesi, ning mõnedel öödel võis ka eredamate planeetide ümber seda fenomeni täheldada.
Telefonitabloo lõi särama ja kustus, lõi särama ja kustus. Iseenesest oli neil Lani Kolmel hea elu: emamaailm oli samas päikesesüsteemis, mis muutis varustamise lihtsaks. See oli harv õnn. Bordman seisis tabloo ees, ning see võttis pildi ette. Sealt vaatas vastu Herndoni õnnetu nägu. Ta oli veel noorem kui Bordman ja kippus lootma Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori eeldatavalt suurele kogemustepagasile.
«Noh?» küsis Bordman, tundes end magamisriietes ebaväärikalt.
«Korjasime üles signaali kodust,» sõnas Herndon ärevalt, «aga me ei saa sellest aru.»
Kuna Lani päikese kolmandat planeeti koloniseeriti teiselt, juba asustatud planeedilt, oli võimalik suhelda koloonia emabaasiga. Nende vahemaa oli lähimas punktis kõigest valgusminutite pikkune ning kaugeimas, nagu praegu, mitte palju üle ühe valgustunni. See oli tihkkiirele vabalt ületatav. Ent viimased nädalad oli side kadunud ega pidanud veel mõnda aega taastuma. Päike oli tee peal ees. Loota polnud ei pilti ega heli, kuni emaplaneet Lani segavatest väljadest mööda oli liikunud. Ent miski oli siiski läbi pääsenud. Võiski eeldada, et see oli saabudes veidi hakitud.
«Nad ei saada ei sõna ega pilti,» ütles Herndon. «Kiir võbeleb ja me ei oska sellest midagi arvata. See on igal juhul sõnum ning pealegi veel tavalisel sagedusel. Aga kosta on ka igasugust juhuslikku müra ning selle keskel on mingi signaal, millest me aru ei saa. See on nagu undamine, ühel kõrgusel, aga katkendlik.»
Bordman hõõrus lõuga. Ta mäletas enne akadeemia lõpetamist võetud informatsiooniteooria kursust. Signaal koosnes impulssidest ja helikõrguse ning sageduse muutustest. Informatsioon oli see, mida ei võinud ilma informatsioonita teada saada. Ta meenutas tänutundega kommunikatsiooni ajaloole pühendatud seminari, kus ta oli vahetult enne inspektorikandidaadina esimesele välitööle minekut osalenud.
«Hmm,» sõnas ta mõningase eneseteadlikkusega. «Nood katkendlikud hääled… kas võib olla, et neid on ainult kahe erineva pikkusega? Umbes nagu bzz bzz bzzzzzzz bzz?»
Ta tundis, et kaotas sääraseid lustakaid häälitsusi tehes hulga väärikust, kuid Herndoni nägu lõi särama.
«Ja nii ongi!» sõnas noorem mees kergendatult. «Nii ongi! Ainult et need helid on kõrgemad, umbes nagu...» Tema hääl läks falsetiks. «Bz bz bz bzzz bz bz.» Me näime nagu kaks idiooti, mõtles Bordman. Ta lausus: «Salvesta kõik, mis sa saad, ja ma püüan seda dešifreerida.» Siis ta lisas: «Enne häälsidet kasutati valgus- ja helisignaale. Need olid kas pikad või lühikesed ning neid lasti jadadena, mis väljendasid tähti. Niimoodi sai teateid välja veerida. Pikemad jadad olid sõnad. Väga robustne süsteem, aga see töötas, eriti olukorras, kus oli palju interferentsi, nagu side algusaastatel. Kui on mingi hädaolukord, võib teie kodumaailm püüda sel moel läbi päikese segavate väljade kontakti saada.»
«Kahtlemata!» ütles Herndon veelgi suurema kergendusega. «Pole küsimustki!»
Sidet lõpetades vaatas ta Bordmanit austusega. Siis tema kujutis hajus.
Ta peab mind imeliseks, mõtles Bordman kurvalt, kuna ma olen Kolooniate Inspektsioonist. Ent kõik, mis ma tean, on see, mis mulle õpetatud on. See tuleb varem või hiljem välja. Neetud!
Ta pani riidesse. Aeg-ajalt heitis ta taas pilgu ukse poole. Lani Kolme talumatu külmus oli viimasel ajal süvenenud. Oli kõlanud mõtteid, et süüdi olid päikeseplekid. Ta ei suutnud neid palja silmaga eristada, aga päike tundus tõesti kahvatu, nagu ka seda saatvad ebapäikesed, mida põhjustasid õhus hõljuvad mikroskoopilised jääkristallid. Planeedil polnud tolmu, küll aga oli kuhjaga jääd! See oli õhus ja maapinnal ja isegi pinna all. Muidugi olid masinad suure maandumissõrestiku vundamendi rajamisel toonud üles puursüdamikke, kus oli näha lisaks külmunud savile ka külmunud huumust. Pidi olema olnud aeg, kui siin maailmas leidus pilvi ja meresid ja taimestikku, ent see jäi miljonite, kui mitte sadade miljonite aastate taha. Praegu oli see vaid küllalt soe, et omada atmosfääri; sulamist toimus ainult väga vähesel määral tuulevarjulistes kohtades otseses keskpäevases päikesevalguses. Planeet ei võimaldanud elu, kuna see sõltub alati muust elust, ning teatud temperatuurist madalamal ei suuda loomulik ökosüsteem end majandada. Viimasel paaril nädalal oli kliima olnud säärane, et isegi inimeste abiga näis elu võimalikkus kaheldav.
Bordman pani selga Kolooniate Inspektsiooni vormi, millel ilutses palmipuusümboliga ametimärk. Miski polnud sobimatum kuuekümnejalase igikeltsaga planeedil kui palmipuu, mõtiskles Bordman. Ehitusbrigaad näeb seda kui plahvatust, mitte puud, kuna me lendame õhku, kui nemad tehnilistest nõuetest kõrvale hiilida püüavad. Ent nõudeid tuleb täita! Ei tohi poolikut tööd tehes koloonia või isegi laevameeskonna elusid ohtu seada!
Ta väljus kajutist ja marssis piki koridori, hoides Kolooniate Inspektsioonile kohast väärikat rühti. Kogu aeg väärikuse säilitamine oli üsna üksildane ettevõtmine. Kui Herndon poleks nii aupaklikult käitunud, oleks olnud tore veidi sõbralikum olla. Ent Herndon vaatas talle alt üles. Isegi tolle õde Riki…
Bordman pühkis naise kindlameelselt peast. Tema oli Lani Kolmel, kus leidus väga väärtuslikke maavarasid, mis tegid koloniseerimise tasuvaks. Tema pidi koloniaalrajatised üle vaatama ja heaks kiitma. Keskne neist oli hiiglaslik kosmoselaevade maandumissõrestik, mis kasutas ionosfääri energiat, et alused õrnalt maapinnale tuua ja täita sealjuures ka koloonia ülejäänud energiavajadused. Lisaks tõstis see planeeti külastavad laevad vajaliku viie planeedidiameetri kõrgusele orbiidile, kui nad lahkumas olid. Teiste ehitiste seas olid akumulaatorid selleks puhuks, kui hiigelseadmega peaks juhtuma mingi ebatõenäoline õnnetus. Koloonias olid ka toiduvarud ja vahendid nende vajaduse korral lõputuks täiendamiseks. Viimane tähendas harilikult hüdropoonikarajatisi. Kõik need asjad tuli valmis ehitada, töökorda seada ja kvalifitseeritud Kolooniate Inspektsiooni inspektori poolt üle vaadata, enne kui koloonia piiranguteta litsentsi sai.
See kõik oli väga tavapärane ja ametlik, aga Bordman oli nimekirjas uusim Inspektsiooni vaneminspektor ja see oli tema esimene iseseisev operatsioon. Vahel tundis ta end ebapädevana.
Ta läbis selle ja järgmise laevakere vahel oleva vestibüüli ja kõndis otse Herndoni kontorisse. Herndon oli värskelt võimuga pärjatud nagu temagi. Noorema mehe valdkond oli kaevandamine ja mineraalid ning ta oli oma ala imelaps, ent kui koloonia direktor ühe varustuslaeva kohaloleku ajal haigestus, läks viimane koduplaneedile tagasi ja juhtimine langes Herndoni õlule. Huvitav, kas ta tunneb end sama ebakindlalt kui mina, mõtiskles Bordman.
Kui ta kontorisse sisenes, nägi ta istuvat Herndonit, kes kuulas laual olevast kõlarist kostvat helide segadikku. Salapärane signaal oli temale edastatud, ning salvesti lindistas seda jooksvalt. Kõlas kaagatusi ja kiunatusi ja oigeid, purinaid ja mürinaid ja urinaid. Ent segaduse taustal kõlas õrn katkendlik kõrge heli. See oli monotoonne undamine, mis eristus seda saatvatest juhuslikest häältest. Vahel kahanes see peaaegu kuuldamatuks, vahel oli terav ja selge, kuid igal juhul oli see eraldiseisev heli, mis koosnes lühikestest ja pikkadest kiunatustest – ainult kaks erinevat kestust.
«Panin Rikit tegema transkriptsiooni sellest, mis meil seni olemas on,» sõnas Herndon Bordmanit nähes kergendatult. «Ta tähistab lühikesed helid lühikeste ja pikad pikkade märkidega. Käskisin tal proovida rühmad omavahel eraldada. Meil on seda juba poole tunni jagu.»
Bordman avaldas inspiratsiooni ajel arvamust. «Pakun, et see on üks teade, mida aina üle korratakse,» ütles ta, ning lisas: «Ja ma usun, et seda saaks dešifreerida, arvates ära tähed kahening kolmetähelistes sõnades ning minnes sealt edasi pikematele sõnadele. See oleks kiirem kui statistiline sagedusanalüüs.»
Herndon vajutas kohe oma telefonikonsooli nuppe. Ta edastas info oma õele, nagu oleks tegu jumalasõnaga. Kuid see ei ole, mõtles Bordman. See on lihtsalt trikk, mida ma mäletan poisipõlvest, kui mind huvitasid salakeeled. Mu huvi rauges, kui ma mõistsin, et mul polnud saladusi, mida säilitada või edasi anda.
Herndon tõusis puldi kohalt. «Riki ütleb, et ta on juba õppinud mõningaid rühmi eristama,» teatas ta, «kuid ta tänab siiski nõuande eest. Mis edasi?»
Bordman istus. «Mulle tundub,» märkis ta, «et külmenemine ei pruugi olla kohalik nähtus. Päikeseplekid…»
Herndon ulatas sõnatult paberilehe, mille ülaosas olid vaatlustulemused ning nende all graafik, mis vaatlusi ühendas. Tegu oli igapäevaste, algul rutiinsete Lani Kolme solaarkonstandi mõõtmistega. Kõver puudutas peaaegu paberi alumist serva.
«Seda vaadates arvaks, et päike hakkab kustuma,» möönis ta. «Muidugi ei saa see tõsi olla,» lisas ta kiiruga. «See pole võimalik. Aga päikeseplekke on erakordne hulk. Ehk nad kaovad ära. Aga senikaua väheneb meieni jõudva soojuse hulk. Niipalju, kui ma tean, pole sarnast nähtust täheldatud. Öised temperatuurid on kolmkümmend kraadi madalamad, kui nad peaksid olema, ja mitte ainult siin, vaid kõigis automaatsetes ilmajaamades, mis ümber planeedi paigutatud on. Madalaim keskmine on nelikümmend miinust kümne asemel. Ja see meeletu päikeseplekkide hulk…»
Bordman kortsutas kulmu. Päikeseplekid olid asjad, mille osas midagi ette võtta ei saanud, ent piirialade planeedi asustatavus võis vabalt neist sõltuda. Tilluke muutus päikese kuumuses võis iga planeedi temperatuuris tõsiseid ümberkorraldusi teha. Raamatutes kirjutati, et iidsel emaplaneedil Maa olid tekkinud jääajad pelga kolmekraadise ülemaailmse temperatuurilangusega, ning kuuekraadise tõusuga oli ekvaatorist poolusteni laiunud troopika. Oli välja pakutud, et muutused planeedil, kus inimkond alguse sai, olid põhjustatud juhuslikust päikeseplekkide maksimumist.
Lani Kolm oli juba ekvaatorini liustikega kaetud. Päikeseplekid võinuks siinseid halvenevaid tingimusi ehk selgitada. Too teade siseplaneedilt võib halba tähendada, kui solaarkonstant väheneb ja mõneks ajaks langusse jääb, mõtles Bordman. Ent valjusti sõnas ta midagi muud: «Tegu ei saa olla tõsise püsiva muutusega, igatahes mitte nii ruttu. Lani on päikesesarnane täht, ja need ei ole muutlikud, ehkki igas päikesetaolises dünaamilises süsteemis on muidugi erinevaid tsüklilisi variatsioone. Harilikult tühistavad need üksteist ära.» Ta hääl kõlas iseendalegi julgustavalt.
Ta kuulis selja tagant heli: Riki Herndon oli vaikselt oma venna kontorisse tulnud. Naine näis kahvatu. Ta asetas mõned paberid lauale.
«See vastab tõele,» sõnas ta, «ent kuigi tsüklid vahel tõepoolest tühistuvad, siis vahel nad ka võimendavad üksteist. Just see on praegu sündimas.»
Bordman hüppas punastades püsti. Herndon lausus teravalt: «Mida? Kust sa seda võtad, Riki?»
Naine noogutas paberivihu poole, mille ta just käest pannud oli. «Uudised kodust.» Ta noogutas taas, seekord Bordmani suunas. «Sul oli õigus. See on üks ja seesama teade, mis aina kordub. Ma dešifreerisin selle, nagu lapsed üksteise salasõnumeid lahti mõistatavad. Tegin seda kord Keniga. Dešifreerisin tema päeviku lahti, kui ta kaksteist oli. Ma mäletan, kui vihane ta oli, et ma olin teada saanud, et tal polnudki saladusi.»
Riki püüdis naeratada, kuid Herndon ei kuulanud teda, vaid luges kiiruga. Bordman nägi, et alumistel lehtedel olid punktide ja kriipsude read, põhjalikult üles tähendatud ja siis dešifreeritud. Iga märgirühma all olid tähed.
Herndon oli näost väga valge, kui ta lugemise lõpetas. Ta andis lehed Bordmanile. Riki käekiri oli täpne ja selge. Bordman luges:
«TEILE TEADMISEKS SOLAARKONSTANT LANGEB KIIRELT SEOSES KOKKUSATTUMUSEGA PÄIKESEPLEKKIDE AKTIIVSUSE TSÜKLILISTES VARIATSIOONIDES SENIAVASTAMATA PIKAD TSÜKLID NÄHTAVASTI VÕIMENDAVAD SELLE MÕJU MAKSIMUM ON VEEL SAAVUTAMATA JA VÕIB ARVATA ET SEE PLANEET MUUTUB MÕNEKS AJAKS ASUSTAMATUKS JUBA ON KÜLMAD HÄVITANUD VILJASAAGI SUVISEL POOLKERAL ON VÄHETÕENÄOLINE ET ROHKEM KUI VÄIKE OSA RAHVASTIKUST ALGAVATES JÄISTES TINGIMUSTES VARJU JA SOOJA LEIAB LIUSTIKUD JÕUAVAD EKVAATORINI KAHESAJA PÄEVAGA KÜLMAD TINGIMUSED KESTAVAD ARVUTUSTE JÄRGI VÄHEMALT KAKS TUHAT PÄEVA ENNE KUI NORMAALNE SOLAARKONSTANT TAASTUB SEE INFO ON SAADETUD TEILE SOOVITUSEGA ALUSTADA KOHEST HÜDROPOONILIST TOIDUVARUDE TÄIENDAMIST NING VÕTTA TARVITUSELE MUUD ETTEVAATUSABINÕUD TEATE LÕPP TEILE TEADMISEKS SOLAARKONSTANT LANGEB KIIRELT SEOSES KOKKUSATTUMUSEGA PÄIKESEPLEKKIDE AKTIIVSUSE TSÜKLILISTES …»
Bordman tõstis silmad. Herndoni nägu väljendas õõva. Bordman sõnas: «Kent Neli on lähim maailm, kust teie planeet abi võib loota. Postilaev jõuab pärale kahe kuuga. Kent Neli suudab ehk kolm laeva teele saata – ja jõuda nendega pärale veel kaks kuud hiljem. Sellest pole abi!»
Tal hakkas paha. Inimasustusega planeedid asetsesid hõredalt. Kahe päikese vahel on keskmiselt neli kuni viis valgusaastat, mis tähendab kahekuulist retke. Ja mitte kõik tähed pole päikesesarnased, ega tiirle nende ümber asustatud planeete. Koloniseeritud maailmad on nagu isoleeritud saared kujuteldamatult suures ookeanis ning laevad, mis kolmekümnekordse valguskiirusega nende vahet sähvivad, paistavad vaid roomavat. Emaplaneedil Maa seilasid inimesed kaugetel aegadel oma kohmakate purjelaevadega kuude kaupa järjest. Teateid polnud võimalik saata kiiremini, kui nad ise reisida suutsid. Nüüdisajal polnud asjad palju paremad. Uudist Lani katastroofist polnud võimalik edasi saata. See tuli tähtede vahel käsitsi kohale viia, ning postitõld oli aeglane ja vastus ei tulnud mitte kiiremini.
Sisemisel planeedil, Lani Kahel, oli kakskümmend miljonit asukat vastukaaluks kolmesajale inimesele Lani Kolme koloonias. Välimine planeet juba oli külmunud, ent sisemine pidi jäätuma kahesaja päeva jooksul. Liustikud ja inimelu olid praktiliselt üksteist välistavad. Inimesed ei pea kaua vastu, kui toit ja energia otsa saavad, ning kakskümmend miljonit inimest ei leia kibeda külma eest kiirelt varju. Ja muidugimõista polnud piisaval määral abi kusagilt oodata. Uudised selle vajalikkusest liiguksid liiga aeglaselt. Tuhande laeva Lani Kahele saatmiseks kuluks viis Maa-aastat, ja tuhat laeva ei suudaks päästa enamat kui üht protsenti rahvastikust. Ent viie aasta pärast poleks niigi palju inimesi järel.
«Nad kõik on meie rahvas,» ütles Riki õõnsal häälel. «Ema ja isa ja teised. Kõik me sõbrad. Kodu saab olema samasugune!» Ta pööras pea ukse poole, kust paistis jäise koloniaalmaailma kahvatut päevavalgust.
Bordman täheldas naise jutus äärmist kurbust. Tema enda jaoks oli tragöödia väiksem. Tal polnud peret ning sõprugi oli vaid üksikuid. Ent ta taipas midagi, millele teised veel mõelnud polnud.
«Muidugi pole see vaid nende mure,» ütles ta. «Kui solaarkonstant tõesti sel moel langeb, läheb ka siin üsna kehvaks – palju karmimaks, kui neil praegu. Peame asuma tööle, et iseend päästa!»
Riki ei vaadanud tema poole. Bordman hammustas huulde. Oli ilmne, et nende endi saatus ei huvitanud neid kohe. Kui kodumaailm on hukule määratud, tundub enda isiklik julgeolek tühise küsimusena.
Kõik olid vait peale Herndoni laual oleva kõlari, kust tuli segaseid plärisevaid helisid.
«Meie oleme praegu tingimustes, mis neid alles tüki aja pärast ees ootavad.»
Herndon vastas: «Meie ei elaks ära ilma kodust toodud varudeta või kaasavõetud seadmeteta. Aga neil ei ole varusid kusagilt võtta ning nad ei suuda sääraseid seadmeid kõigi jaoks valmistada. Nad surevad ära!» Ta neelatas. «Ja nad… nad teavad seda. Niisiis püüavad nad meid hoiatada, et me saaksime endid päästa, sest nemad meid enam aidata ei saa.»
On küllalt põhjust tunda häbi kuulumise pärast tõugu, mis on suuteline tegudeks, mida mõned teevad. Ent vahel on põhjust ka uhkuseks. Selle koloonia emamaailm oli hukule määratud, ent see saatis hoiatuse tillukesele kolooniale, et nood võiksid püüda end päästa.
«Soovin, et me oleksime seal, et… jagada nendega seda, mis neid ees ootab,» ütles Riki. Tema hääl kõlas, nagu tal valutaks kurk. «Ma ei taha edasi elada, kui kõik, kes meist eales hoolisid, on surmale määratud!»
Bordman tundis end üksildasena. Ta suutis mõista, miks keegi ei tahtnud olla ainus ellujääja. Keegi ei tahtnud olla viimase järelejäänud inimgrupi liige. Ja igaüks tundis, et tema koduplaneet oligi kogu maailm. Mina nii ei tunne, mõtles Bordman. Aga ehk tunneksin ma ellujäämise suhtes samamoodi, kui Riki ära peaks surema. Loomulikult tahtis ta Rikiga kõiki ohtusid jagada.
«V-vaadake!» ütles ta kergelt kogeledes. «Te ei saa aru! Küsimus pole selles, et teie elate, sellal kui nemad surevad. Kui teie kodumaailm juba selliseks muutub, siis missugune see siin olema saab? Meie oleme päikesest kaugemal ja meil on palju külmem. Arvate te tõesti, et meie elame üle tingimused, mida nemad ei ela? Toiduvarudega või ilma, seadmetega või ilma, arvate te tõesti, et meil on mingisugunegi võimalus? Mõelge peaga!»
Herndon ja Riki jõllitasid tema poole. Ja siis andis pinge Riki näol ja kehal veidi järele. Herndon pilgutas silmi ja sõnas aeglaselt: «Ja nii ongi! Me teadsime ju, et võtame siia tulles kohutava riski. Siin saab olema samavõrd hullem kui seal. Muidugi! Meie oleme samas hädas kui nemad!»
Ta sirutas end veidi ja talle tuli lausa veidi värvi näkku tagasi. Riki suutis naeratada. Ja siis ütles Herndon peaaegu loomulikult: «See seab asjad teise valgusse. Meie peame võitlema ka enda elude eest, ja meil on väga vähe võimalust neid päästa. Mida me ette võtame, Bordman?»
***
Päike oli poolel teel taevakaare keskele. Teda saatsid ikka ebapäikesed, ehkki need olid kahvatumad kui horisondi lähedal. Taevas oli tumedam. Selle poole sirutusid jäised mäetipud, rahulikud ja inimeste muredest täiesti puutumata. Linn koosnes metalsetest laevakeredest, mis olid korrapäraselt täpselt orupõhja paigutatud ja tühjendatud materjalist, mis oli koloonia ehitamiseks kaasa toodud. Neist mitte kaugel oli maandumissõrestik. Hiiglaslik metallskelett, mis seisis künkanõlvadele toetuvatel erineva pikkusega tugijalgadel, kerkis kahe tuhande jala kõrgusele tähtede poole. Vaevunähtavad inimkogud liikusid ühendussillal kolmveerandi kõrguse peal. Nende liikumist saatis õrn sädelus: mehed kasutasid heliga töötavaid jääpurustajaid, et lõhkuda härmakihti, mis oli karkassile ööga tekkinud. Langevad kristallikillud välkusid nagu veepind päikeses. Maandumissõrestikku tuli sel moel puhastada umbes iga kümne päeva tagant. Puhastamata jättes kogunes sellele aina tihedam jääkiht, mis võis aja jooksul viia ehitise kokkuvarisemiseni, aga ammu enne seda oleks see lakanud töötamast, ja ilma töötava maandumissõrestikuta polnud kosmosereisid võimalikud. Kosmoselaevu tõsta suutvad raketid olid praktikas kasutamiseks võimatult rasked. Ent maandumissõrestikud suutsid kergitada laevad kaalutusse kosmosesse, kus Lawlori mootor juba töötas, ja tuua nad maapinnale lastiga, mida nad raketijõul kuidagi poleks kanda saanud.
Bordman läks sõrestiku aluse juurde jalgsi, paistes ehitise püsttalade kõrval kääbusena. Ta läbis külmalüüsi ja sisenes väikesesse kontrollhoonesse sõrestiku all. Ta noogutas valves mehele ja ronis oma paksudest rõivastest välja.
«Kõik korras?» päris ta.
Valveoperaator kehitas õlgu. Bordman oli Kolooniate Inspektsioonist. Tema asi oli leida vigu, tuua lagedale puudusi koloniaalhoonete ehituses ja töös. On loomulik, et mehed, kelle tööd ma inspekteerin, mind ei salli, mõtles Bordman. Kui ma midagi heaks kiidan, ei ole sel tähtsust, aga kui ma protesteerin, on see halb.
«Ma arvan, et maksimaalne vooluvaba pinge peaks olema muutunud. Tahaksin selle üle vaadata.»
Operaator kehitas taas õlgu. Ta vajutas telefonikonsooli all olevaid nuppe.
«Lülita ümber varutoitele,» käskis mees, kui konsoolile ilmus nägu. «Pean vabasärtsu üle vaatama.»
«Milleks?» nõudis nägu konsoolil.
«Tead-küll-kes on omale midagi pähe võtnud,» sõnas sõrestikuoperaator põlgusega. «Ehk oleme me kehva tööd teinud. Võibolla on mingid uued eeskirjad, millest me midagi ei teadnud. Ükskõik mis võib olla! Aga lülita nüüd varutoitele ümber.»
Nägu ekraanil torises. Bordman neelatas. Inspektori privileegide hulka ei kuulunud distsipliini hoidmine. Pealegi polnud siin ja praegu distsipliin eriline voorus. Ta vaatas hetkenõudluse näidikut. See oli veidi suurem kui harilik päevane kulu, mis oli mõistetav. Välistemperatuur oli madal ja eluhoonete soojashoidmiseks läks rohkem energiat, ning kaevanduses, mille teenindamiseks koloonia rajati, kulus alati palju voolu. Ka seda tuli meeste tarbeks, kes seda välja ehitasid, soojana hoida. Hetkenõudlusnäidik langes järsult, seisis paigal ja langes siis taas ja taas, kui järjekordsed koloonia osad reservile ümber lülitusid. Osuti jõudis nulli ja jäi sinna paigale.
Voltmeetri juurde pääsemiseks pidi Bordman valveoperaatorist mööda kõndima. Ta lükkas kontaktpistikud sisse, mõõtis vabapinge, tõmbas keelega üle huulte ja tegi märkmeid. Ta vahetas juhtmed ära, et number oleks tagurpidi. Ta tegi veel ühe mõõtmise. Ta hingas väga vaikselt sisse.
«Nüüd ma tahan, et vool sektsiooniti sisse lülitataks,» ütles ta operaatorile. «Kaevanduse võib kõigepealt lülitada, aga vahet ei ole. Aga ma tahan saada pingenäite erinevatel võimsustel.»
Operaator tegi vaevatud näo. Ta kõneles näoga telefonikonsoolil ülemäärase üksikasjalikkusega ning aitas vastu tahtmist läbi viia protsessi, millega Bordman ionosfäärist võetud võimsuse kasvades pinge langust mõõtis. Ioniseeritud gaasi kihist tulev vool on põhimõtteliselt vool suure takistusega elektrijuhist. Väljaantava voolu järgi on võimalik tuletada gaasi ionisatsioonitaset. Äkki avanes külmalüüsiuks ning sisse tuli Riki Herndon, lõõtsutades veidi.
«Kodust tuli uus sõnum,» sõnas ta teravalt. Tema hääl tundus olevat pingul. «Nad korjasid meie vastusekiire üles ja saadavad infot, mida sa palusid.»
«Tulen kohe,» ütles Bordman. «Sain ka siit just veidi andmeid.» Mees ronis taas kaitserõivastesse ja läks naise kannul kontrollhütist välja.
«Numbrid kodust ei näita head,» sõnas Riki, kui mäed nende ümber nähtavale olid ilmunud. «Ken ütleb, et need on palju halvemad, kui ta eeldas. Solaarkonstant langeb kiiremini, kui me arvasime või isegi uskuda suutsime.»
«Ah soo,» lausus Bordman kasutult.
«See on absurdne!» ütles Riki vihaselt. «Päikeselaigud ja nende ilmnemistsüklid on alati olemas olnud – ma õppisin nende kohta koolis. Mulle räägiti nelja- ja seitsmeaastastest tsüklitest, ja mingid olid veel. Nad oleks pidanud teadma, oleks pidanud need varem välja arvutama! Nüüd räägivad nad, et kuuekümneaastased tsüklid satuvad kokku saja kolmekümne aastasega… mis kasu on teadlastest, kui nad oma tööd õigesti ei tee ja kakskümmend miljonit inimest sellepärast surema peavad?»
Bordman ei lugenud end teadlaseks, ent ta krimpsutas sellegipoolest nägu. Riki raevutses, kui nad üle libeda jää läksid. Tema hingeõhk moodustas ta õlgade ümber püsiva pilve ning tema kaitserõivastel oli valge härmatis. Niiskus tema hingeõhust tardus kiirelt.
Mees ulatas käe, kui naine libastus.
«Aga nad saavad hakkama!» sõnas Riki omalaadse vihase uhkusega. «Nad hakkavad kodus uusi maandumissõrestikke ehitama. Sadu sõrestikke! Mitte laevadele maandumiseks, vaid ionosfäärist energia saamiseks. Nad arvestavad, et ühe laeva mõõtu sõrestik suudab hoida peaaegu kolm ruutmiili maapinda elamiskõlblikult soojana. Nad panevad linnades tänavatele katused peale ja kuhjavad sinna soojustuseks lund. Nad istutavad tänavatele ja aedadesse toidutaimi ja teevad hüdropoonika abil, mida suudavad. Nad kardavad, et ei suuda teha piisavalt, et kõiki päästa, aga nad üritavad!»
Bordman pigistas oma toekate labakinnaste sees käed rusikasse.
«Noh?» nõudis Riki. «Kas sellest ei piisa?»
«Ei.»
«Miks mitte?»
«Võtsin just sõrestikust mõõtmisi. Selle atmosfäärikihi, kust me energiat hangime, pinge ja elektrijuhtivus sõltuvad mõlemad ionisatsioonitasemest. Kui päikesevalguse intensiivsus kahaneb, vähenevad ka pinge ja elektrijuhtivus. Energial on raskem voolata alale, kust sõrestik seda võtta suudab – ja pinge, mis seda tagant tõukab, on väiksem.»
«Aitab!» hüüdis Riki. «Ei sõnagi enam!»
Bordman vaikis. Nad läksid viimasest madalast nõlvast alla ja möödusid kaevanduse sissepääsust – tohutust august, mis puuritud otse mäkke. Sisse vaadates nägid nad kaht eredate laevalgustite rida, mis kivikoletise südame poole suundusid.
Nad olid peaaegu külani jõudnud, kui Riki summutatud häälel lausus: «Kui halvad asjad on?»
«Väga halvad,» möönis Bordman. «Meil siin on tingimused, mis valitsevad koduplaneedil kahesaja päeva pärast. Algselt suutsime meie tõmmata viiendiku sellest võimsusest, mis Lani Teisel.»
Riki kiristas hambaid. «Räägi edasi,» sõnas ta.
«Siin on ionisatsioon langenud kümme protsenti,» ütles Bordman. «See tähendab, et pinge on vähenenud mõnevõrra rohkem. Tegelikult palju rohkem, ning ionosfääri takistus on suurem, väga palju suurem. Siis, kui neil koduplaneedil energiat kõige enam vaja on, ei saa nad sõrestikust kätte rohkem kui meie praegu. Sellest ei piisa.»
Nad jõudsid külla. Herndoni kontorimooduli külmalüüsi juurde viisid trepiastmed. Neil ei olnud jääd, kuna neid soojendati nagu kõnniteidki, et hoida härmatist sinna kogunemast. Bordman tegi mõttes selle kohta märkme.
Soe õhk, mis külmalüüsis neist üle uhtus, oli peaaegu lämmatav. Riki lausus trotslikult: «Sa võid sama hästi mulle kohe kõik ära rääkida!»
«Harilikult saame me siin viiendiku sellest võimsusest, mida sama suur sõrestik kodumaailmas toota suudaks,» lausus mees. «Praegu saame me, ütleme, kuuskümmend protsenti normist – veidi rohkem kui kümnendiku sellest, mida nemad loodavad saada, kui päris külm neile kohale jõuab. Nende arvutused on üheksa korda liiga kõrged. Üks sõrestik ei soojenda ära kolme ruutmiili linna – pigem kolmandiku. Ent…»
«See ei ole veel kõige halvem,» lausus Riki lämbuval häälel. «Kas pole nii? Kui palju kasu sõrestikest on?»
Bordman ei vastanud.
Lüüsi siseuks avanes. Herndon istus laua taga, kahvatum kui enne, kuulates kõlarist tulevat müra. Ta toksis vastu lauaplaati, märkamata ise, et ta seda teeb. Ta vaatas peaaegu meeleheitlikult Bordmani poole.
«Kas ta rääkis sulle?» küsis mees tuimal häälel. «Nad loodavad päästa võibolla poole rahvastikust. Vähemalt kõik lapsed…»
«Nad ei suuda,» ütles Riki kibedalt.
«Mine parem ja kirjuta ümber uusi teateid, mis tulnud on,» ütles vend talle. «Vaatame, mis nad räägivad.»
Riki läks kontorist minema. Bordman võttis kaitseriided seljast. Ta kõneles: «Ülejäänud koloonia ei tea veel, mis teoksil on. Vähemalt sõrestikuoperaator ei teadnud. Aga me peame neile ütlema.»
«Paneme kõik sõnumid teadetetahvlile välja,» ütles Herndon. «Ma soovin, et võiksin neid sellest säästa. See ei ole meeldiv teadmine, millega elada. Ma… võibolla ma veel ei avaldaks seda.»
«Vastupidi,» nõudis Bordman. «Nad peavad kohe teada saama! Sa annad käsud ja nad peavad aru saama, kui pakilised need on.»
Herndon näis lootusetu. «Mis kasu üldse millestki on?»
Kui Bordman kulmu kortsutas, lisas ta: «Tõsiselt – kas on üldse midagi, mida me teha saame? Sinuga ei juhtu midagi. Kolooniate Inspektsiooni laev on teel, et sind ära viia. See ei tule mitte sellepärast, et nad teavad, et midagi on viltu, vaid kuna sinu töö peaks hakkama valmis saama. Aga laevast poleks kasu! Kodus maanduda oleks hullumeelsus. Laev ei suudaks ära viia rohkem kui paar tosinat põgenikku, aga surmaohus on kakskümmend miljonit. See võiks mõned meist kaasa võtta, aga ma ei usu, et kuigi paljud läheksid. Mina ei läheks ja Riki ilmselt samuti.»
«Ma ei saa aru…»
«See, mis meil praegu siin on,» sõnas Herndon, «ootab ka kodu ees. Ja hullemadki asjad. Meil pole lootust siin ellu jääda! Sa ise ütlesid seda. Ma olen mõelnud… see, kuidas solaarkonstandi kõver liigub… ma tegin nende numbrite alusel, mis nad meile saatsid, mõned arvutused… kõver ei tasakaalustu enne, kui hapnik on atmosfääris ära külmunud. Meil ei ole vahendeid sellega toimetulemiseks, ega ka kohta, kust neid hankida. Meie seadmed ei võimalda meil seda lõputult üle elada. Igatahes kestab külmamaksimum kodus kaks tuhat päeva – kuus Maaaastat. Lisaks säilitaksid jäätunud ookeanid ja kogunenud liustikud külma veel kauemgi. Kuluks kakskümmend aastat, enne kui kodus ja siin oleks taas normaalne temperatuur. Kas on mingit mõtet püüda elada – ei, hädavaevu elus püsida – kakskümmend aastat, oodates, et planeet taas asustuskõlblik oleks?»
Bordman lausus ärritunult: «Ära ole loll! Kas sa ei taipa, et see planeet on ideaalne katsejaam, kakssada päeva kodumaailmast ees, kus saab proovida erinevaid viise kõige sellega toimetulemiseks? Kui me siin hakkama saame, võivad nad ka kodus saada!»
Herndon lausus: «Oskad sa midagi välja pakkuda, mida siin proovida võiks?»
«Jah,» nähvas Bordman. «Ma tahan kõnnitee- ja trepisoojendid õues välja lülitada. Nad raiskavad energiat selleks, et teed ja trepiastmed libedad ei oleks. Ma tahan tolle soojuse alles hoida!»
Herndon ütles: «Ja kui sa selle alles oled hoidnud, siis mida sa sellega teed?»
«Panen maa alla, et seda vajadusel kasutada!» sõnas Bordman. «Hoian seda kaevanduses! Ma tahan iga küttekeha, mida me välja mõelda suudame, kaevanduses tööle panna, et kivi soojendada. Ma tahan võtta iga vati, mille sõrestik annab, ja soojendada sellega mäe sisemust, kuni energiat jätkub. Ma tahan, et kaevanduse sügavaim osa oleks nii kuum, et sinna siseneda ei saaks! Me kaotame nii muidugi palju soojust. See pole nagu elektrienergia salvestamine. Aga me saame praegu soojust varuda, ja mida rohkem me varume, seda enam on meil hiljem võtta, kui meil seda vaja läheb!»
Herndon mõtles. Ta niheles veidi.
«Tead sa, sel mõttel on jumet…» Ta tõstis silmad. «Kodus olid pooluste lähedal põlevkiviõli varud. Nende kaevandamine poleks olnud tulus. Niisiis pandi puuraukudesse soojendid ja köeti kogu ladestu kuumaks. Puuraugud lasid kuuma õliauru välja, kus see kondenseeriti. Nii saadi kätte iga viimane kui õlitilk ilma põlevkivi puutumata. Ja see jäi aastateks kuumaks! Farmerid kühveldasid selle kohale mulda ja kasvatasid vilja, liustikud ümberringi. Seda võiks uuesti teha. Nad saaksid niimoodi ju kodus soojust säilitada!»
Siis ta lasi pea norgu. «Kuid neil ei jätku energiat, et maapind linnade all soojaks kütta. Neil kulub kogu võimsus katuste ehitamise peale… ja sõrestike rajamisega läheb aega.»
Bordman nähvas: «Jah, kui nad ehitavad harilikke sõrestikke. Selleks ajaks, kui need valmivad, on nad juba kasutud. Ionisatsioon siin juba väheneb. Aga neil ei ole mõtet ehitada sõrestikke, millest hiljem kasu pole. Nad võivad kaablid maapinnal kokku panna ja neid helikopteritega õhus hoida. Maanduvat laeva need ei kannaks, aga energiat hakkaksid need kohe tõmbama! Need varustaksid isegi koptereid, mis neid üleval hoiavad! Muidugi pole see veatu plaan, näiteks peaksid kopterid tugevate tuulte puhul maanduma. Need ei oleks teab kui kindel vahend. Aga need suudaksid kütta maapinda, mis katuste alla jääb, kus kasvatatakse toitu ja elatakse. Mis sel mõttel viga on?»
Herndon niheles taas. Tema silmad polnud enam tuhmid ja elutud.
«Annan kohe käsu kõnniteede väljalülitamiseks ja saadan selle, mis sa just rääkisid, teatega koju. Neile peaks see meeldima.»
Ta vaatas aupaklikult Bordmanit. «Ilmselt sa tead, mida ma praegu mõtlen,» sõnas ta.
Bordman punastas. Ta tundis, et Herndon oli ülemäära vaimustunud. Herndon ei mõistnud, et säärane seade ei lahendaks midagi. See lükkaks vaid katastroofi mõjusid edasi, ent ei suudaks neid ära hoida.
«Seda tuleks teha,» lausus ta. «Samuti teisi asju.»
«Kui sa neist mulle räägid,» sõnas Herndon, «saavad need tehtud. Lasen Rikil kõik tollesse impulsskoodi panna, mida sa meile õpetasid, ja ta saab kohe pihta hakata.»
Bordman tõusis püsti. «Mina ei õpetanud seda talle,» vaidles ta vastu. «Ta juba tegeles tõlkimisega, kui sa talle minu soovitused edastasid.»
«Olgu,» sõnas Herndon. «Lasen selle kohe ära saata.»
Ta kiirustas kontorist välja. Niimoodi, mõtles Bordman, tekibki vist reputatsioon. Aga tema oma reaktsioon oli äärmiselt kohatu. Kui Lani Kahe elanikud tõesti helikopterite abil traatsõrestikud atmosfääri tõstavad, võivad nad maa-aluseid kivi- ja mullamasse soojendada. Nad võivad linnade alla rajada eluandva soojuse oaasid. Nad võivad välja nuputada, kuidas panna soojus altpoolt tõusma ainult vastavalt vajadusele. Aga…
Kakssada päeva tingimusteni, mis valitsevad kolooniaplaneedil. Siis kaks tuhat päeva külmamiinimumi. Siis väga, väga aeglane naasmine normaalse temperatuurini, ja seda isegi siis, kui päike juba ammu on sama ere kui ennegi. Nad ei suudaks nii pikaks ajaks küllaldaselt soojust säilitada. Seda ei ole võimalik teha. Samal ajal vee jäätudes ja liustike tekkides salvestab planeet ise hoopis külma.
Samuti tekiksid Lani Kahel tingimuste halvenedes kohutavad tormid ja lumetuisud. Traatsõrestikke saaks hoida õhus aina lühemate ja lühemate perioodide kaupa, ja iga kord tõmbaksid need atmosfäärist vähem energiat. Nende efektiivsus väheneks just siis, kui vajadus suurema efektiivsuse järele kasvaks.
Bordman masendus faktidele mõeldes süvenes. Tema ettepanek oli põhimõtteliselt kasutu. See oleks julgustav, ja aitaks väga vähesel määral ja lühikese aja jooksul leevendada sisemise planeedi olukorda. Aga pikemas perspektiivis oleks selle mõju null.
Ta tundis piinlikkust, et Herndon teda nõnda imetles. Herndon räägiks Rikile, kui imeline ta on. Naine võiks isegi nõustuda, ehkki teatava ettevaatusega. Kuid tegelikult polnud ta imeline. See lennumasinate abil ülestõstetud sõrestiku mõte ei olnud uus. Seda oli kasutatud Sarilil, varustamaks energiaga hiiglaslikke peristaltilisi pumpasid, millega kuivendati veest kerkinud saarte vahele tekkinud poldrit.
Kõike, mis ma tean, mõtles Bordman kibedusega, on keegi mulle näidanud või olen ma seda raamatutest lugenud. Ja keegi pole mulle näidanud ega kirjutanud, kuidas säärast olukorda lahendada!
Ta läks Herndoni laua juurde. Herndon oli teinud kodust saadetud solaarkonstandivaatluste alusel uue graafiku. See oli täiesti harilik kokkusattuvate tsükliliste muutuste kõver. Kõver kajastas sagedusi hetkel, mil kõik täpselt faasis olid. Selle alusel võis teha üldistusi ja arvutusi.
Bordman võttis kulmu kortsutades pliiatsi. Tema sõrmed vedasid kohmakalt võrrandeid ja lahendasid neid. Tulemus oli umbes nii halb, kui arvata võis. Lani eredus muutuks liiga vähe, et seda märgataks Kent Neljal, lähimal asustatud planeedil, kui valgus nelja aasta pärast sinna jõuab. Lanit ei klassifitseeritaks kunagi muutlikuks täheks, kuna selle poolt väljakiiratava valguse ja soojuse muut oleks suhteliselt tühine. Planetaartemperatuuride väljaarvutamise valem ei ole lihtne ning selle faktorite seas on muutujate ruudud ja kuubid. Mis veel hullem, päikese fotosfäärist kiirguv soojus varieerub mitte selle absoluuttemperatuuri ruudu või kuubi, vaid neljanda astmena.
Bordmani arvutused polnud puhas teooria. Need andmed pärinesid Solilt, kus ainsana galaktikas oli tehtud kolmsada aastat igapäevaseid solaarkonstandi mõõtmisi. Tema ülejäänud järeldused põhinesid samuti Maa vaatlustel. Enamikke teaduslikke andmeid tuli järjepidevuse huvides Maa omadega võrrelda. Ja päikeseplekkide osas polnud kahtlust, kuna Sol ja Lani olid sama tüüpi ja peaaegu võrdse suurusega.
