Читать книгу Ole mu silmadeks - Myrna Mackenzie - Страница 5

Pööra ümber. Mine koju tagasi. See kõik võib väga halvasti lõppeda. Mida ma küll mõtlesin, kui ma seda teha otsustasin?

Eden Byars püüdis näida rahulik, kui Oak Shoresi majapidajanna ta Jeremy Fultoni Chicago põhjapoolses äärelinnas asuvasse härrastemajja juhatas, aga ta mõtted ei paistnud tahtvat seda mängu kaasa teha.

Mine lihtsalt edasi, käskis ta ennast. See on liiga hea võimalus. Ta ei võinud lasta vanadel, ebamugavatel mälestustel kõike untsu keerata.

„Vabandust?” küsis majapidajanna.

Eden pilgutas silmi. Kas ta oli kõva häälega mõelnud? Võib-olla.

„See on ilus maja,” ütles ta, püüdes endast võitu saada. „Ma olin unustanud.” Kuigi õigupoolest polnud ta kunagi selles majas käinudki. Isegi mitte väravatest seespool või tammedest varjutatud lookleval sissesõiduteel. Tegelikult oli ta seda aukartustäratavat härrastemaja näinud vilksamisi vaid talvel, kui puudel polnud lehti.

Naine noogutas. „Jah, teist sellist ei ole. Härra Fulton on raamatukogus, siit otse läbi. Ta ootab teid.” Ta osutas massiivsetele mahagonustele ja läks tagasi oma toimetuste juurde.

Eden seisis uste ees, siludes kätega üle vana tumesinise seeliku. Närvis olla oli rumal. Kümme aastat tagasi oli ta Jeremyt vaevalt tundnud. Nad olid peale tere ja head aega vahest tosina sõna vahetanud. Erinevad ühiskonnaklassid, kõik oli erinev. See oli olnud olematu suhe.

Välja arvatud see, et naisel oli olnud peidetud saladus ja ta oli olnud mehesse piinarikkalt armunud, kuni…

Edeni nägu muutus häbist kuumaks. Ta hingas sügavalt sisse.

Igivana lugu, Byars. Ta ei mäleta. Palun. Ja isegi, kui ta mäletaks, ei lugenud see midagi. Tal oli vaja seda tööd, mille jaoks Jeremy kedagi leida püüdis. Saatus oli talle eelmisel kuul julma tembu mänginud, just siis, kui ta oli arvanud, et on uuesti jalad alla saanud. Võlgnikud nõudsid raha ja kõigil tema plaanidel oli oht kuristikku langeda, kui ta kiiresti midagi välja ei mõtle.

Ta tundis kõhus ebamugavustunnet. Mõte seista teda hindavalt jälgiva Jeremy ees ja väljendada meeleheidet, kui mees teda takseerib, tõi tagasi mälestuspildid keskkoolist, kus ta kunagi seltskonda ei sobinud.

Aga see oli olnud kaua aega tagasi. Kohmetus ei olnud enam tema pidev kaaslane. Ta oli muutunud.

Nähtavasti oli seda ka Jeremy. Ühel olulisel moel.

Eden sulges silmad, püüdes meenutada, mida ta oli kuulnud. Ta püüdis mitte mõelda, milline oli mees varem olnud oma relvitukstegeva merevaiguvärvi pilgu ja selle metsiku, hulljulge käitumisega, mis oli pannud tüdrukud talle kõike andestama. Vilgas, särav ja väga avameelselt lühiajalisi suhteid eelistav, oli ta olnud kõige elusam mees, keda ta üldse oli tundnud.

Ja nüüd oli ta…

Eden raputas end unistustest lahti. Ära mõtle sellele. Ma saan sellega hakkama, ütles ta endale.

Kas ta saab? Võib-olla. Jah. Ta pidi saama. Jeremy seisund polnud tema mure. Ega ühegi teise mehe oma, mitte isiklikult. Pealegi, ta pole enam see poiss, kellest Eden oli nooruses unistanud. Ta on lihtsalt üks mees, kellel on tööd pakkuda; keegi, kes võib teda aidata või ta laostada ja raamatukogu ukse taga viivitamine ei aita sellele kaasa. Kui ta ei suuda Jeremyle tõestada, et on parim – mõiste, mida keegi poleks temaga seostanud, kui ta oli noorem – ,kui ta ei suuda meest veenda teda palkama…

Ma kaotaksin kõik, mille nimel ma töötanud olen. Kauged unistused, mis olid teda kogu eelmise aasta tagant sundinud, ei saaks kunagi tõeks.

„Ma ei lase sel juhtuda,” sosistas ta. Enam mitte. Püüdes pekslevast südamest ja tervest hulgast õnnetutest mälestustest mitte välja teha, tõmbas Eden sügavalt hinge, lükkas mahagonust ja valmistus minevikuga kohtuma.

Jeremy tõusis laua tagant püsti. Tema majapidajanna oli juba mõni minut tagasi teatanud, et Eden on siin ja ta oli imestanud, miks naine veel välja ilmunud pole.

Siiski, ainult pisut imestanud. Ta kujutas ette, et sellistel asjaoludel vana tuttavaga kohtumine pidi nõudma natuke vaprust. Aga mees keeldus nende asjaolude üle juurdlemast. Sellel teel leidus liiga palju ohtlikke tundeid, mida ta oli õppinud vältima. Niisiis keskendus ta käesolevale hetkele… ja naisele. Ta oleks eelistanud kedagi, kes poleks teda teadnud sellisena nagu ta kunagi oli olnud, aga Edeni oli saatnud ta nõbu Ashley – mehe vana sõber, keda ta pimesi usaldas.

Ta vaatas Edeni poole, pöörates pisut pead, et temast kõige paremat pilti saada. See oli komme, millega ta oli pidanud hiljuti leppima ja see töötas, ehkki mitte just väga hästi.

Etendus algab, Fulton. Naerata daamile laialt. Kirjutuslaua lähedusse hoides liikus ta Edeni poole osavusega, mis oli hiljutise harjutamise ja aastatepikkuse sportimise tulemus.

„Eden, kui kena sind näha,” ütles ta, pöördudes silmatorkavalt kauni, saleda naise poole. Ta paistis teistsugune, võluvam kui mees mäletas, aga ta arvas, et see tuleb ta kehvast nägemisest. Keskkoolis käies oli ta teda vahel koridoris nägema juhtunud ja kuigi tüdruk oli oma suurte hallide silmade ja pikkade pruunide juustega kena välja näinud, oli ta alati paistnud hirmunud ja häbelik.

Aga nüüd ootavalt ukse juures seistes ei kiiranud temast mingit häbelikkust. Detailid võisid olla udused, aga mees nägi, et ta hoidis lõuga kõrgel. Tema käitumises oli otsustavust. Väike ja õrn nagu ta oli, astus ta mehele vapralt vastu. See otsustavus muutis tüdruku, kes kunagi oli vaevalt kena olnud, millekski palju kütkestavamaks, mõtles Jeremy äkilise äratundmisega.

„Sa näed hea välja, Jeremy,” lausus naine madala, meeldiva ja põnevalt pehme häälega. Ainult ta pea vajus pisut allapoole, enne kui ta selle püsti tagasi sundis.

Otsetabamus, mõtles Jeremy seda kerget liigutust tähele pannes. Naine teadis tema olukorda ja ta oli otsustanud kindlaks jääda ning teeselda, et mehel pole viga midagi.

Jeremy astus lähemale ja hingas sügavalt sisse. Oli aeg alustada. Ükskõik kes selle töö ka vastu võtaks, tuleks tal rasketes olukordades hakkama saada, võimalik, et ka ebameeldivates jutuajamistes osaleda. Oli aeg hindamisega tõsiselt pihta hakata.

„See Eden, keda ma kunagi tundsin, ei oleks iialgi olnud nii julge, et mulle öelda, kui hea ma välja näen,” lausus ta natuke vaiksemalt.

Eden vaikis, kuna ta ei olnud kindel, kuidas sellele reageerima peaks, aga kergitas oma lõuga veel pisut. „Edenit, keda sa kunagi tundsid, ei ole enam olemas.”

Mees noogutas, kuigi ta ei uskunud teda täiesti. Kõik kandsid endaga oma vana mina kaasas. Vähemalt tema ise küll.

„Noh, tere tulemast siis, uus Eden.” Jeremy ulatas käe. Naine pani käe talle pihku ja mees pigistas seda õrnalt. Jeremy teadlikkus temast kui naisest kasvas, aga ta ei lasknud sellel välja paista. Noorena oli viha oma saatuse ja kiusliku hooldajast tädi vastu viinud ta sihiliku järelemõtlematu käitumiseni, mis võitis imetluse temavanuste hulgas, aga ajas tädi raevu. Ent isegi siis ei olnud ta selliseid süütuid nagu Eden iialgi oma mängudesse seganud. Häbelikud, vaesed naisterahvad olid tundunud liiga suure riskina, et nendega tegemist teha.

Ja nad tundusid ka praegu sellistena, ning rohkem kui kunagi varem püüdis ta nüüd oma tundeid kontrollida. Ära iialgi väljenda nõrkust, ära lase kedagi ligi – oli alati olnud tema moto, mille järgi elada. Neil päevil, kui ta tulevik paistis liiga keeruline ja ebakindel, et isegi mõelda suhtele mõne naisega, ütles juba see, kuidas ta keha Edenile reageeris, et naine tuleks kohe ära saata. Siiski, ta oli Ashleyle lubanud, et annab ta nõole võrdse võimaluse.

„Palun võta istet. Räägime natuke.” Ta viipas sohvanurga suunas ja kui Eden sinnapoole liikus, hoidis mees kaugemale tema selja taha. Naine oli proportsionaalse kehaga ja sale ning tema liigutused olid graatsilised. Mees kortsutas kulmu, et ta seda märganud oli. Sellel, milline Eden välja nägi või kuidas ta kõndis, polnud tema tööga mingit pistmist.

Jeremy tõrjus oma reaktsiooni kõrvale. Ta toetus vastu koloniaalperioodist pärit kirsipuust abilauda. „Ashley on võimekas personalispetsialist, ja ta arvab, et sina oleksid sobivaim isik selle töö jaoks, mis mul pakkuda on.”

„Jah, ma tean. Ja ma olen alati tema arvamusest lugu pidanud.”

Jeremy ei saanud sinna midagi parata, et selline julge arvamus ta naeratama pani. Kas naine oli seda öeldes punastanud? Ta ei olnud kindel. Värvide eristamine oli hakanud tema jaoks probleemiks muutuma, aga ta oli peaaegu kindel, et naine oli punastanud.

Huvitav. Meenutades nooremat, häbelikumat Edenit mõtles ta, kui palju sellest enese maksmapanekust oli teeseldud. Küsimuse all olev töö nõudis tegelemist tundlike teemadega ja isik, kelle ta palkab, pidi olema sobiv. Ta oleks soovinud, et suudaks tema käitumisest rohkem välja lugeda, aga nende vahele jäi alla kahe meetri ja nii lähedalt oli ta tema suhtes vale nurga all. Naise nägu ei olnud fookuses.

Pettumus tahtis tema üle võimust võtta, aga ettevaatlikult surus ta selle alla. Naine ei olnud tema piirangutes süüdi.

„Ashley pani mind uskuma, et sa oleksid nõus selle töö vastu võtma, kuigi ei tema ega sina tea rohkem kui vaid peamisi nõudmisi ega ühtki detaili. Andesta mulle, aga kuigi see näitab, et sa vajad seda tööd, on see pisut eriline. See nõuab ausust ja usaldust ja ma pean täpselt teadma, kelle ma palkan. Hoolimata sellest, et me üksteise lähedal üles kasvasime ja teineteist pisut teadsime, ei tunne me teineteist piisavalt hästi, et ma võiksin sulle seda kohta pakkuda, ilma et ma sinust rohkem teaksin.”

Ja siin see oli. Esimest korda paistis Eden tõeliselt segaduses ja närviline. Ta käed haarasid kramplikult seelikust ja tõmbasid seda pingule. Isegi Jeremy nägi toda äkilist, paljuütlevat liigutust. Aga hoolimata sellest, et naine äkitselt oma kohal niheles ja sügavalt, kuuldavalt sisse hingas, vaatas ta mehele otse silma. „Mul on kahju, et see vähene, mida sa minust tead, ei ole eriti kiitev. Meie side minevikus… vähemalt sellel ühel päeval… on midagi sellist, mida ma olen kahetsenud.”

Edeni hääl värises pisut, aga ta hoidis pilku mehel, pillates selle hõõguva tunnistuse jutu sekka. Äkitselt tekkis nende vahele pinge, minevik sai olevikuks ja elevant, keda nad siiani ignoreerinud olid, jooksis raamatukogus vabalt ringi. Jeremy teadis täpselt, millele Eden vihjas. Päevale kaua aega tagasi, just enne tema koolist lahkumist, kui ta kohtas Edenit, kes oli kummardunud oma äsja surnud koera kohale. Jeremy ei mäletanud vaesest loomast midagi muud, kui et see oli olnud vanadusest hall. Mida ta mäletas oli see, kuidas Eden oli teda esimest korda niimoodi vaadanud, nagu ei teaks ta, kes või mis ta on. Ta oli heitnud oma õrna, väikese, murest murtud keha poisi vastu. Jeremy mäletas, kuidas tüdruk oli temast kinni hoidnud ja tema oli teinud seda, mida iga teinegi sellises olukorras: ilma midagi mõtlemata oli ta pannud käed ümber tüdruku ja hoidnud teda, kui see kurvastusest nuuksus. Ja siis, kui viimased nuuksatused olid vaibunud, oli Eden tõstnud oma pisaratest märja näo, heitnud kõhnad käed ümber tema kaela ja poissi suudelnud – see oli olnud kuum, tugev ja kirglik kohmetu suudlus.

Tema keha oli otsekohe tüdruku keha soojusele reageerinud, aga mingi siivsuseraasuke oli vahele astunud. Nii oligi ta lihtsalt Edenist kinni hoidnud ja lasknud ennast suudelda ning varsti oli tüdruk eemale tõmbunud, ripsmed häbist langetatud ja minema jooksnud. Kolm nädalat hiljem oli poiss Yale’i läinud ja sellest ajast saadik polnud nad enam kohtunud.

Nüüd elas mees selle hetke uuesti läbi. Naine tahtis vabandada, mõistis Jeremy, püüdes minevikku kaelast ära saada, lükata minevik eemale ja liikuda sellest kaugemale. Sellistel asjaoludel oleks härrasmees arvatavasti teeselnud, et ei mäleta sündmusest midagi, aga kui ta peaks siiski Edeni palkama, tuleks tal temaga oma hirmsaid saladusi jagada. Nende vahel pidi valitsema väga suur usaldus. Teadmatust teeselda polnud võimalik.

„Mis su koera nimi oligi?” küsis ta õrnalt.

„Elton,” vastas naine kõhklemata. Siis pööras ta hetkeks pead, justkui enne talle uuesti otsa vaatamist mõtteid kogudes. „Ma mõtlesin seda tõsiselt, kui ma ütlesin, et ma pole enam seesama inimene, kes ma kunagi olin,” ütles ta. „Ma arvan, et polnud saladus, et ma olin sinust hirmsasti sisse võetud. Kõik tüdrukud olid, aga enam ei ole see probleem. Ma pole enam sinisilmne ega oota, et prints valgel hobusel mind päästaks.

Tegelikult on mul omad põhjused, miks ma pole enam isegi võimalikust suhtest huvitatud, nii et kui sa mu palkad, ei pea sa muretsema selle pärast, et ma sind unistavate silmadega vaataksin või iga kord sinuga kohtudes vastu seinu jookseksin, Jeremy. Või… või sind jälle suudelda püüaksin.”

Lihtsalt niisama voogas Jeremy kehast äkki kuum laine läbi. Ta ei teinud sellest välja. „See ei olnud küll väga vaevaline lasta sul end suudelda, Eden, aga sul on õigus. See oleks teist tüüpi suhe. Sina oleksid mu alluv. Ma ei ootaks mingit füüsilist kontakti ega püüaks samuti sind suudelda.”

Naine tardus. Nii palju mees nägi. „Ei, muidugi mitte,” vastas Eden. „Jeremy, ma olen siin ainult sellepärast, et mul on seda tööd vaja ja ma tahan töötada. Ma olen siin, sest Ashley arvas, et ma oskan aidata. Ja mul on pakkuda erilisi oskusi.”

Jeremy uuris teda ühe hetke ja tema imetlus kasvas. Eden oli ikka veel pinges. Isegi oma viletsa nägemisega võis mees näha, kuidas ta sõrmed seeliku vastas vaheldumisi kõverdusid ja sirutusid. Aga ikka istus ta sirgelt ja uhkelt. Ebamugavusest hoolimata ei jooksnud ta minema.

„Sa ju veel isegi ei tea, milles see töö tegelikult seisneb,” ütles ta.

„Ei, ma ei tea. Loomulikult tahan ma fakte teada, aga ma oletan, et sa räägid mulle, mida ma teadma pean, enne kui kumbki meist peab otsuse langetama.” Kuigi naise hallide silmade täpsed detailid olid Jeremyle ebaselged, võis ta siiski tunda endal Edeni pilku. Ta hingas sügavalt sisse ja tundis vaevutuntavat kannikeselõhna. Kahtlemata oli see tingitud tema olukorra süvenevast pimenemisest, et ta oli sunnitud otsima teisi vihjeid peale nende, mida silmaga näha võib, aga ta tundis Edeni kohalolekut rohkem kui kunagi varem. Nende vahel surises peaaegu elektriline särin, nagu oleks mingi primitiivne lüliti sisse lülitatud sel ammusel päeval, kui nad teineteist puudutasid ja nüüd oli tal raske seda välja lülitada. See polnud hea, kuid ikkagi oli ta juba mõne hetkega otsusele jõudnud, et tal oli hea meel, et tegemist polnud võhivõõraga. Uhkus oli ta elu halvimatest hetkedest üle aidanud. Ta oli hoidnud oma saladusi enda sees luku taga. Nüüd oli tal veel rohkem saladusi ja need olid liiga piinarikkad ja isiklikud, et neid võhivõõrale usaldada. Mõte enda olukorrale, mis oli muutnud selle töö vajaduseks, käänas ta sisemuse kahetsusest ja vihast kahekorra, aga ta sundis ennast kuidagiviisi püsti seisma ja edasi hingama. Ta keskendus Edenile, isegi kui temale keskendumine võis tähendada selget riski.

„Ma räägin sulle, mida sa teada tahad,” nõustus ta, „enne kui ma palun sul selle ülesande vastu võtta, aga kõigepealt pean ma sulle mõned küsimused esitama.”

Eden noogutas, aga paistis äkitselt ettevaatlik. Ta hingas sügavalt ja kuuldavalt. „Olgu nii. Küsi. Paneme peo käima,” lausus ta ja ägas siis: „Ma ei suuda uskuda, et ma tõesti nii ütlesin. Tegelikult ma ei ela ajakapslis.”

Aga pinge, mis oli äsja mehe sisemust rebestanud, andis pisut järele. Jeremy pidi tahtmatult itsitama. „Ütleme lihtsalt nii, et sul, Eden, on hea mälu. Ja see on hea. Ma olin peaaegu unustanud, kui tihti ma seda fraasi kasutada tavatsesin.”

Eden pidi endaga võitlema, et rahulikult istuda. Ta polnud arvanud, et Jeremyle nii lähedal olla on raske. Mees oli nägusam kui kunagi varem oma pingsate merevaiguvärvi silmade ja päikesest pleekinud pähklikarva juustega. Piisas pilgust tema kehale, et mõista, et ta teeb trenni. Need laiad õlad ja saledad puusad olid liigagi tihti naise keha kuumama pannud.

Ainult viis, kuidas mees oma pead kallutas ja see, kuidas ta näis vaatavat mingit kindlat punkti naise näos, andis aimu tema olukorrast. Ja need pingejooned tema näos, mida seal enne polnud. Miski ei saanud varjata seda, et ta oli haigettegevalt võluv.

Nähtavasti oli naisel õnne, et ta mäletas seda fraasi minevikust. Vanasti, kui Jeremy oli olnud noor ja metsik, kuuldi teda sageli seda kasutamas, arvatavasti selleks, et ärritada oma tädi, vähemalt nii oli Ashley Edenile rääkinud.

„Ma arvan, et see väike detail oli mulle lihtsalt meelde jäänud,” ütles ta õlgu kehitades.

Mees noogutas. „Detailid võivad tähtsaks osutuda. Mõnel juhul isegi väga tähtsaks. Räägi mulle mõned detailid enda kohta.”

Intensiivsus, millega Jeremy temale keskendus, keris pinget üles ja Eden tundis, kuidas hingamine kurgus takerdus. Mees oli teda kogu aeg vaadanud. Just siis, kui ta oli teinud tobeda märkuse selle kohta, et mees ei pea enam muretsema, et ta teda suudlema hakkaks, oli mehe pilk temale kinnistunud, tekitades naises sooja tunde ja tõstes teadlikkust Jeremyst kui mehest. Ta needis ennast sõna suudlus kasutamise pärast. Aga nüüd oli see teistmoodi. Jeremy tähelepanu näis olevat veel tuhat korda kasvanud. Eden nägi, mis oli teinud mehe nii edukaks uute klientide jahtimisel tehnoloogiavallas, kui ta sellise tulisusega edu jahtis. Naine tundis, et mees keskendub kogu oma olemusega temale, justkui iga keharakk ootaks temalt vastust.

Naine pidi selle tähelepanuta jätma, kui ta tahtis hingamist ja normaalselt käitumist jätkata. Nüüd ei saanud ta äkki vaikseks ja häbelikuks muutuda.

„Ma ei tea, mida Ashley sulle rääkis, aga St. Louisi kooli õpetajana on mul suved vabad,” suutis ta öelda. „Ma olen kuni augusti lõpuni vaba.”

Uskumatult vaba. Kuus nädalat tagasi oli ta auto üles ütelnud ja ta pidi selle välja vahetama. Seejärel, kuna kool pidi eelmisel kuul eelarvekärpeid tegema, oli talle töö alles jäänud, aga ta oli kaotanud kõik tunniplaanivälised kohustused. Ja kõige lõpuks oli tal ikka veel maksmata viimane osa hiiglaslikust võlast, mille ta eksabikaasa naise maksta oli jätnud ning võlausaldajad hakkasid rahutuks muutuma. Kõik muud võimalused olid käest lastud. Kui ta selle töö saaks, võiks ta vaba olla. Ilma selleta ootaks teda pankrot.

Aga kuna Jeremy noogutas, tundus Edenile, et vastus tema ajagraafiku kohta polnud erilist muljet avaldanud. Arvatavasti oli Ashley seda kõike talle juba selgitanud. Ta ei olnud veel meest veenda jõudnud.

Jeremy sirutas ennast, liikus abilaua juurest kaugemale ja astus paar sammu tema suunas. Tema pähkelpruunide juuste üksik eksinud lokk langes laubale ja Eden tundis vajadust oma huuli niisutada, toolil närviliselt niheleda, püsti tõusta ja toas edasi-tagasi sammuda. Aga selle asemel pani ta käed ettevaatlikult süles kokku ja ootas.

„Ashley rääkis, et sa kasvatasid oma vennad ja õed peaaegu üksi üles.”

Eden pilgutas silmi ja unustas hetkeks närvilisuse. Kas ta siis ei teadnud seda enne? Aga ei, miks ta pidigi teadma? Ega see, et mees oli Ashley sõber, tähendanud ju, et ta oleks pidanud olema teadlik tema nõo isiklikust elust. „Jah. Mu vanemad lahutasid varakult ja minu onu, Ashley isa, lasi meil endale kuuluvas majas elada, nii et meil oli siiski katus pea kohal, aga mu ema oli tihti haige.” Ta ema oli enne surma eelmisel aastal olnud alkohoolik. Ta oli oma lapsi küll armastanud, aga enamuse ajast ei olnud ta neile kättesaadav.

„Nii et peale oma töö ja isikliku elu on sul laste ja nende vanematega olnud palju kogemusi.” Jeremy jälgis teda nüüd lähemalt ja tema ilme oli tungivam kui enne.

„Jah, muidugi.” Eden kortsutas kulmu. „Ma kardan… ma ei mõista. Ashley rääkis mulle, et tegemist on mingi lühiajalise projektiga, aga need viited lastele… kas sul on laps, kelle eest ma peaksin hoolitsema?” Talle tundus see võimalik. Eden teadis, et Jeremy oli kindlasti maganud paljude naistega, püüdes selle mõtte juures mitte ette kujutada kirglikku ja alasti Jeremyt. Ta võis vabalt olla lapse eostanud.

„Vabandust, Eden. Ainult paar küsimust veel. Siis, kui me kokkuleppele jõuame, selgitan ma sulle kõik,” ütles ta leebema ilmega.

Eden mõistis. Kui nad kokkuleppele ei jõua, saadab ta naise koju ja ta ei saa kunagi teada, milles asi oli. Ta läheks tühjade kätega koju. „Olgu,” lausus ta, endal närviline klimp kurgus.

Järgnes paar sekundit vaikust. Jeremy ragistas sõrmi.

„Kui sa peaksid mõnele lapsele või lapsevanemale halva uudise teatama, oled sa kindel, et suudaksid seda taktitundeliselt teha? Ja… ma ei taha sind solvata, aga kas sa võiksid mulle lubada, et ükskõik millise salajase info teadasaamisel ei jõuaks see asjaosalistest endist kaugemale?”

Eden peaaegu naeris selle peale. Ta oli veetnud aastaid oma õdedele ema eksimusi ja eemalolekut selgitades. Pluss veel… „Jeremy, ma olen õpetaja. Minu töö üks osa on halbu uudiseid teatada. Selle nimel, et niisugustel juhtudel inimestele pettumust valmistav uudis ettevaatlikult teada anda, teen ma kõvasti tööd. Mis puutub su teise muresse, siis konfidentsiaalsus on osa mu tööst. Ma tegelen iga päev tundlike teemadega: halvasti kohtlemine, mahajätmine, õppimishäired, psühholoogilised probleemid. Sellistest asjadest ei räägi ma kunagi teistele, kes sellega seotud pole. Ma ei reedaks kunagi ei last ega tema vanemaid.” Ta otsis oma mälust näidet. Sõnad olid liiga kerged. Need võisid olla nii vähe veenvad. „Ma ei rääkinud autost kunagi kellelegi,” lisas ta vaikselt.

Jeremy pinge andis pisut järele. Ta naeris. „Selle libistasid sa päris osavalt jutu sisse.”

„Sa mäletad seda veel?”

„Eden, ükski mees ei unusta, kui ta Aston Martini sodiks sõidab. See on sündmus, mis muudab kogu elu. Ma isegi ei oleks tohtinud selle autoga sõita. See oli mu tädi lemmik. Tema jaoks peaaegu nagu pereliige. Ja kuna ma seda naist kunagi ei sallinud ja tema jälestas mind, isegi siis… missugune tõbras ma olin.” Ta raputas pead. „Ja seda ma usun, et sa sellest ei rääkinud, sest kui ma kaks päeva pärast õnnetust koomast välja tulin, arvasid kõik, et see oli teise juhi süü, et ma stoppmärgile otsa sõitsin.”

„See oligi mõnes mõttes teise juhi süü. Sa tõmbasid kõrvale, et talle mitte otsa sõita.”

Jeremy raputas pead. „Aga kui ma poleks lolli peaga silmi teelt kõrvale pööranud, et sulle lehvitada, oleks ma ise teist autot näinud ja hoogu maha võtnud. Ma poleks pidanud kõrvale tõmbama.”

Edenit alandas sisimas teadmine, et Jeremy teda sel päeval näinud oli. Onu oli sundinud teda kandma ilget oranži- ja punaselillelist kleiti, mis oli saadud heategevuslikust riietekogumisest – et näidata üles tänulikkust, nagu ta ütles – ja ta polnud tahtnud, et Jeremy teda selles kleidis näeks. Kui tüdruk oli autot näinud, oli ta püüdnud end puu taha peita, aga ta polnud küllalt kiire. See kleit oli nagu sähviv tuletorn. Nende silmad olid kohtunud. Jeremy ei saanud muud teha, kui talle lehvitada.

„No lõpuks tegid sa selle heaks,” lausus Eden. „Sa rääkisid tädile kõik ära, kui sa ennast paremini tundsid.”

„Aga sina hoidsid mu saladust,” mõlgutas mees.

„See oli sinu saladus,” ütles naine lihtsalt. Ja ta mõtles seda tõsiselt. Tüdruk, kes kasvab üles alkohoolikust emaga, kes ei ole võimeline lapsevanem olema, teab liigagi hästi, mida tähendab häbiväärse tõega vastakuti seista. Seetõttu ja pärast seda, kui ta mees eelmisel aastal ta reetis ja jalga lasi, teadis ta, mis tähendab tahta oma saladusi maailma eest peita. „Minu asi polnud seda rääkida,” ütles ta lihtsalt.

„Ja kui ma oleksin õnnetuses kellelegi viga teinud?”

Eden vaatas mujale ja sulges silmad. ”Siis ma oleksin rääkinud,” sõnas ta, arvates, et see ei ole vastus, mida mees ootab.

Järgnes vaikus. Kusagil lõi kell. Eden ootas, sisimas kindel, et ta saadetakse välja. Kell lõi jälle.

„Ma räägin sulle ühe saladuse, Eden,” ütles Jeremy viimaks. „Ja kui sa pärast seda, kui oled teada saanud, mida see töö endast kujutab, veel seda kohta tahad, siis ma võtan su tööle. Sa võid seda kahetseda juba enne paari nädala möödumist.”

Naine kahetseski seda juba. Sellest hetkest peale, kui Ashley oli talle helistanud, oli ta kahetsenud ainult mõtet siia tulla, täpselt nagu ta oli teadnud ka seda, et ta võtab selle töö ilma igasuguse kahetsuseta vastu.

„Räägi mulle kõik,” lausus ta „mida ma teadma pean.”

Hetkeks kui Jeremy tema poole vaatas, võis naine vanduda, et mees näeb teda selgelt. Tema ilmes oli selline pinge. Edeni süda hakkas pekslema. „Kui ma olin kolledžis,” alustas mees, „olin ma spermadoonor. Minu põhjused olid… mitte just tavalised ja need polnud väärikad. Ma ei teinud seda raha pärast nagu paljud teised. Ma ei püüdnud isegi teha midagi õilsat, et teisi inimesi aidata. Ma ei tahaks laskuda detailidesse, aga ütleme nii, et see oli lihtsalt üks järelemõtlematu tegu ja see kõik kestis väga lühikest aega, sugugi mitte kuid, nagu see tavaliste doonorite, kes ennast sellele pühendavad, puhul kestab. Sellest hoolimata olen ma võib-olla lapse eostanud. Ülimalt tõenäoliselt olengi, kuigi mul pole aimugi, kui palju neid võib olla. Mitte palju, arvan ma, kui üldse. Siiski…” Ta lõug tõmbus pingesse.