Читать книгу Abielu mirjardärbossiga - Myrna Mackenzie - Страница 5

Meeleheide on üks kole sõna, kuid just see kirjeldas kõige paremini Beth Kraytoni olukorda. Tal oli umbes nelikümmend kaheksa tundi, et leida endale hea töökoht ja sobilik elupaik uhiuues kodulinnas Lake Genevas, Wisconsinis, enne kui vennad tema asupaiga avastavad ja üritavad teda tagasi Chicagosse viia.

Ta teadis hästi, millist relva vennad rakendaksid. Süütunnet. Ja süütundega polnud Beth kunagi kuigi hästi toime tulnud. Tema vennad ja varasemad eestkostjad olid sellega alati nii osavalt ümber käinud, aga pärast toda “vahejuhtumit” kahe aasta eest olid asjad veelgi hullemaks muutunud. Ja eriti just viimasel ajal, kuna ta oli kaotanud töökoha…

Mälestus kaks päeva tagasi aset leidnud ülialandavast stseenist tekitas Bethis iiveldust. Kuulnud pealt oma vendade ja nende naiste arutelu “Bethi probleemi” teemadel, oli ta viimaks mõistnud, et mida ägedamalt ta oma iseseisvuse nimel sõdis, seda kindlameelsemalt võttis perekond nõuks tema elu korraldada.

Kui vanemad kahe aasta eest surid, olid vennad tõotanud tema eest hoolitseda ja teda kaitsta. Beth oli uskunud, et ühel päeval näevad nad temas võrdset, aga too pealtkuuldud vestlus, milles teda nimetati otsustusvõimetuks naiseks, oli viimselegi lootusele kriipsu peale tõmmanud. Beth mõistis: vennad ei jäta enne, kuni ta on turvaliselt mõne teise mehe hoole all. Ainult siis, kui tal õnnestub tõestada, et suudab ka ilma abikaasata hakkama saada, saab ta veenda vendi end rahule jätma.

“Kui see üldse võimalik on,” sosistas Beth endamisi ja suutis vaevu oige alla suruda.

Ta ei jäta endast eelseisval tööintervjuul just parimat muljet, kui inimesed näevad teda avalikes kohtades omaette pobisemas ja valjusti oigamas. Ta pidi jätma endast suurepärase mulje, sest aeg tiksus ja tema ja ta (ning ka tema vendade) eesmärgi vahel seisis nüüd veel ainult üks mees, kelle nimi oli Carson Barnick, kes oli rikas hotelliomanik ja otsis majutusäris kogenud abilist.

Bethil polnud sellel alal pisimatki kogemust.

Sellest pole lugu, kinnitas ta endale, suundudes ehitise poole, kus intervjuu pidi aset leidma. Neid töökohti, mille kõigile nõuetele ta vastas ja mis võimaldanuks tal ära elada, oli imevähe. See töökoht kindlustaks talle äraelamise, pealegi ei nõutud siin ülikooliharidust ja – mis veelgi tähtsam – see oleks ehk võimalus alus panna karjäärile ja endale nime teha. Bethil polnud kumbagi ja ta igatses mõlemat seletamatu kirglikkusega.

Carson Banick lihtsalt pidi ta tööle võtma. Ta pidi mehele hea mulje jätma. Ta pidi olema võluv, hoolimata sellest, et keegi polnud teda iialgi võluvaks pidanud.

“Täna olen ma võluv, maksku mis maksab,” ütles ta, unustades ehitusplatsi kõrval asuva vagunelamu ust avades oma tõotuse iseendaga mitte vestelda, astus sisse ja seisis silmitsi kõige sarmikama tumedapäise mehega, kellesarnast ta eales näinud polnud.

Mees vaatas teda, kulm kortsus.

Ukse avanemisest häiritult tõstis Carson pilgu paberikuhjalt oma laual. Ta oli kohtunud juba üsna paljude kandidaatidega, aga ükski neist polnud ligilähedaseltki see, keda ta otsis. Ukseavas seisva naisterahva välimuse järgi otsustades ei tõotanud ka see intervjuu midagi head.

Asi polnud mitte naise moestläinud pruunis kotjas seelikus. Samuti mitte tema lõuani ulatuvate hämmastavalt punaste juuste katkenud otstes. Rõivaid ja soengut sai väikese rahasüstiga kiiresti parandada ja rahast Carsonil juba puudu ei tulnud.

Teda häiris hoopis naise haavatud, trotslik ilme. Seda, et naisel oli probleeme, oli silmagagi näha, ja Carson ei olnud inimene, keda tohtinuks probleemsete inimestega kokku lubada. Ta oli seda mitmel korral tõestanud, ja inimestele, tähtsatele inimestele – oma endisele pruudile ja oma vennale – seeläbi kõvasti haiget teinud.

Carson püüdis mitte mõelda Emily ilmele, kui ta naisest lahkus. Ta püüdis mitte meenutada oma venna valupaines nägu pärast õnnetust või tema täielikku vaikimist, kui Carson teda möödunud nädalal külastas. Ta nägi kurja vaeva, et unustada, et just tema oli süüdi venna kukkumises sellel mäel. Ebaõiglus, et Patrickul puudus nüüdsest igasugune kontroll oma jalgade üle, sellal kui ta asus venna kohale selle laua taga, oleks Carsoni äärepealt tapnud.

Carson tõusis ja tegi kõik, et käsi mitte rusikasse pigistada. Keskendu praegusele hetkele, sellele paigale siin ja sellele naisele, ütles ta endale. Tee oma tööd. Hoia asjadel silm peal, seni kuni Patrickuga kõik jälle korras on. Carson palvetas, et vend terveks saaks, kuigi arstide sõnul ei läinud Patrickul sugugi nii hästi, kui esialgu loodeti. Ainus viis, kuidas Carson sai oma nooremat venda aidata, oli tema asemikuks hakata ja tööd hästi teha.

Carson hingas sügavalt sisse ja silmitses naist tähelepanelikult. Ei, see naine ei sobi kohe üldse. Carsonil polnud tarvis inimest, keda tuleks pidevalt sussutada või kes tuletaks talle meelde tema enese ebaõnnestumisi.

Ta vajas asjalikku ja tarka abilist, sellist, kes aitaks tal selle hotelliga imet teha – ja veel üsna kiiresti. See naine ei tundunud küll viimasel ajal imedega kokku puutunud olevat. Ta näis habras, haavatav ja…

Pagan! Miks ta üldse selliseid asju märkas – pealegi ei pruukinud naine üldse tööpakkumise asjus tulla. Ta võis olla mõni müügiesindaja või siis koguni eksinud. Carson kortsutas kulmu. Ei, naise näol peegeldus meeleheide. Carson astus laua tagant välja.

Naine näppis oma koleda pruuni seeliku volti.

“Kas ma saan teid aidata? Oletan, et tulite tööpakkumise asjus,” ütles Carson.

Naine noogutas kangelt, aga ajas siis pea püsti, nagu oleks mees teda solvanud. “Jah, ma tulin kandideerima juhiabi kohale Banicki puhkekeskuses.”

Paistis, nagu hoiaks ta hinge kinni, kuid ta pea oli endiselt uhkelt püsti ja õlad taha sirutatud, otsekui võimalikku äraütlemist trotsides.

Carsonil õnnestus suurivaevu ohet maha suruda. “Sel juhul olete te õiges kohas. Mina olen Carson Banick.”

Naise pruunid silmad pilkusid. “See siin on… teie oma?”

“Te ei usu mind?”

“Asi pole selles. Ma ei olnud valmis selleks, et tööintervjuud viib läbi keegi nii kõrge isik.”

Carson kehitas õlgu. “See, kes selle koha saab, hakkab ju koos minuga töötama.”

Naine lõi pilgu maha ja noogutas kergelt. “Kas teil on avaldust vaja?”

“Aga loomulikult, ja ma lasen teil selle ka täita, aga avaldus on vaid formaalsus. Ma eelistan otse informatsiooni saada.” Polnud mõtet naist mingi paberiga vaevata, kui too nagunii järgmise kahe minuti jooksul minekut teeb. Need, kes Carsoni juures olid käinud, polnud samuti sobinud, aga sellegipoolest olid nad jätnud märksa asjalikuma mulje kui see siin.

Carsonile tundus üha enam, et õige inimese leidmine on ääretult raske. Lake Genevas oli alanud hooaeg ja vabu töökohti oli märksa rohkem kui tööotsijaid.

See oli kohutav. Carson pidi lähipäevil otsuse langetama. Ta teadis, et oli graafikust maas, aga ikkagi ootas, lootes, et Patrick imekombel paraneb. Nagu tavaliselt polnud Carson ka seekord vanemate nõudmistest välja teinud. Aga viimaks oli ta ometi sunnitud möönma, et peab selle hotelli ehitamise, oma venna suurima projekti üle võtma. Arstide sõnul oli Patricku muutumatu olukorra põhjuseks stress ja siis oligi Carson viimaks mängu astunud. Ta võis aidata oma venda vähemasti sellel küllaltki kahtlasel viisil. Ta võis aktsionärid ja Rodi ning Deirdre Banicki vaesest Patrickust eemale meelitada. Kordki elus võis Carson olla vastutustundlik vanem vend ja teha kõik endast oleneva Patricku kaitsmiseks.

Carson tabas irooniat vägagi hästi. Tema vanemad olid aastaid üritanud veenda teda õigusega talle kuuluvale kohale asuma, aga Carson oli alati vastu hakanud. Ta oli teinud ainult seda, mida hing ihkas, pöörates samas pereärile selja. Patrick oli olnud see, kes juhtis Banick Enterprisesi juba viis aastat, pärast seda, kui nende isa pidi tervise pärast juhikohast loobuma. Kuid nüüd olid asjalood muutunud. Kui Patrick terveks saab ja on taas valmis Banicki pärija kohale asuma, peab hotelliga kõik kombes olema. Sellest pidi saama meistriteos. See tähendas, et Carson pidi tegema midagi sellist, mida ta polnud iial varem teinud: jätma oma märulise elu sinnapaika ja saama tõeliseks Banickiks. See tähendas aga ka seda, et hädasti oli vaja tipptasemel abilist, aga momendil polnud tal ainsatki kandidaati peale selle üksildase naise.

Naise kahvatu lõuakaar väljendas vankumatust, kui ta tema järgmist sammu ootas. Polnud ka ime. Carson taipas, et oli lasknud tal oodata ja vahtis teda pisut liiga pingsalt.

“Võtke istet,” viipas ta käega ühele külalistele mõeldud toolidest.

Naine astus vaikselt lähemale, istus ja silus seeliku üle põlvede. Trotslikule lõuale vaatamata oli selles liigutuses midagi süütut ja naiselikku. Carson tahtnuks end raputada. Tema ja süütus ei sobinud samasse tuppa ja selle kandidaadi naiselikkus või selle puudumine ei olnud ju tema probleem.

“Rääkige mulle midagi endast,” üles Carson taas asja juurde asudes. See oli nõme küsimus, aga vastused näitasid enamasti üht-teist. Intervjueeritavad rääkisid ikka seda, mida arvasid, et mees kuulda tahaks. See võis olla tähtis. Aga hea abiline pidi olema suuteline aimama, kuidas tal keerulistes olukordades tuleks toimida.

“Minu nimi on Beth Krayton. Ma olen Lake Genevas uus, aga olen siin linnas varemgi käinud. Mulle on siin alati meeldinud ja loodan siin rajada endale imelise elu.”

Vastus oli natuke missivõistluste-stiilis, aga Beth Kraytoni silmadesse vaadates nägi Carson, et naine oli siiras. Ta nägi veel midagi. Naine oli uuesti seelikuvoltidest haaranud ja sõrmitses neid pisut.

Märgates mehe pilku oma sõrmedel, laskis naine riidest lahti ja ajas ootamatult selja sirgu.

“Kuulge, härra Banick, ma näen, et teil pole vähimatki plaani mind tööle võtta.”

Nüüd oli Carsoni kord silmad üllatusest pärani ajada. Ta nõjatus tahapoole ja pani käed rinnal vaheliti. “Mis paneb teid seda arvama?”

“Fakt on see, et lisaks sellele, et te kulmu kortsutate, olete te ilmselt võimeline palkama just sellise inimese, nagu teile meeldib, ja ma olen enam kui kindel, et teie trepi ette on end laagrisse seadnud terve hulk sobilikke kandidaate.”

Carson ootas, kas naine kavatseb veel midagi lisada. See naine oli andnud talle hiilgava võimaluse end minema saata ja just seda ta tegelikult peakski tegema. Aga tema käitumine ei olnud lausutud sõnadega kooskõlas. Ta ei tõusnud, et minekut teha, ning uudishimu sai Carsonist võitu.

Kõik ettearvamatu oli teda alati paelunud.

“Miks te siis üldse tulite, kui olete nii kindel, et te seda tööd ei saa?” nõudis ta.

Naine vaatas talle otsa ja miski Carsoni sisemuses liigahtas. Naise silmist peegeldus endiselt haavatavust, aga seal oli veel midagi, midagi sellist, millele Carson ei osanud nime anda, kuid mida teadis olevat imelise.

Carson peaaegu naeratas. Ema oli alati tahtnud, et ta teeks midagi imetlusväärset. Carson polnud aga kunagi midagi sellist teinud.

“Ma tulin, sest ma… tõepoolest tahan seda tööd. Ma arvasin, et hakkan töötama mõne teie alluva heaks, kellegi veidi rohkem endasuguse käsualusena. Aga tuleb välja… aga noh, see on teie hotell.”

Tegelikult mitte päris. Tema lõikas pereärist vaid rahalist kasu, aga hotellid kuulusid Patrickule. Carson oli leidnud selles maailmas oma koha ja isegi kui see pikapeale pisut tüütuks muutus, ei olnud ta koju tagasi läinud. Ja ometi oli tema, kadunud poeg, nüüd siin, nii firma kui pere eesotsas. Tema üksi seisis firma ja selle hävimise vahel. Üks nurjunud või ainult keskpäraselt juhitud projekt, ja Banicki hoolega ülesehitatud reputatsioon ja maine vara võivad kõikuma lüüa. Tema venna ja perekonna tulevik oli tema kätes. Üsna kainestav mõte, aga praegu polnud aega sellel peatuda.

“Nii et te otsustate loobuda, sest ei soovi omaniku heaks töötada?” küsis ta Beth Kraytonilt.

Naine tõusis, kuid selle asemel, et ringi pöörduda ja lahkuda, nõjatus ta ettepoole ning pani lausa käe puusa. “Üldse mitte. Minu siia sattumine võis küll olla eksitus ja ma ei pruugi olla see, keda ootasite või keda otsite, aga tegelikult arvan, et peaksite mind sellegipoolest tööle võtma.”

Olgu, ta ei saanud sinna midagi parata. Carsoni huulile ilmus kerge naeratus. “Ja mispärast?”

“Sest mina vajan seda tööd rohkem kui ükski teine kandidaat. Sest mind kasvatasid neli vanemat venda, kes kõik tahtsid, et just nende sõna maksaks – seega olen ma võimukate ja kangekaelsete inimestega harjunud.”

Carson kallutas pead ja naise kael roosatas. “Ma ei tahtnud öelda, et olete kangekaelne, aga kui te töötate alltöövõtjate ja teiste selliste tegelastega, on teil aeg-ajalt kindlasti päris raske. Mina ei karda pingelisi olukordi.”

“Väga hea. Mida te kardate?”

Naine ei kõhelnud hetkekski. “Eriti midagi.” Aga tema pilk muutus pisut ebakindlamaks. Ükskõik kui julge ta ka ei püüdnud näida, oli ometigi asju, mis teda hirmutasid. Carson polnud kindel, kas ta peaks naise söakuse peale aplodeerima või tema ilmselgele süütusele selja pöörama. Ta teadis vaid, et see naine oli palju huvitavam kui ükskõik milline noist harilikest ja ettearvatavatest kandidaatidest, kellega ta oli senini kokku puutunud. See kohatu ja naeruväärne mõte pani Carsoni kulmu kortsutama.

Beth Krayton kas ei pannud seda tähele või oli ta otsustanud seda mitte märgata. Ta ajas selja sirgu. Nii väikese kasvu kohta oskas ta päris hästi väärikust välja näidata. “Ma olen teiega aus, härra Banick. Mul ei pruugi küll olla kõiki neid oskusi, mida te otsite, aga ma õpin väga kiiresti ja omandan kõik vajaliku ruttu. Te võite minu peale täiesti kindel olla. Ma teen kõike, mida vaja.”

“Kas teil hotellindusega on kogemusi?”

Naine raputas pead ja tema juukselõikust vajavad salgud liikusid tema põse vastas. “Mitte mingisugust. Ja mul pole ülikoolikraadi, juhuks, kui kavatsesite seda küsida, aga ma olen kuulekas ja oskan võimalusi ära tunda ning neist kinni hakata. Ma pole iialgi ühegi väljakutse ees kohkuma löönud ja sõna “võimatu” on mulle tundmatu.”

“Seda räägivad paljud.”

Naine vaikis hetkeks. Siis hingas ta sügavalt sisse. “Jah, räägivad küll… aga minu elu ongi niisugune. Seda tõestab juba ainuüksi see, et ma siin olen, kuigi mul ei ole mingit põhjust uskuda, et te mind tööle võtaksite. Ma luban, et sellest tööst saab kõige tähtsam asi minu elus.”

Carson kortsutas kulmu. Just seda oligi tal vaja kuulda, aga samas kõlas see pisut liiga ilusalt. Ta tahtis küsida veel mõndagi lisaks, midagi isiklikku, aga isegi tööandja ei tohtinud teatavaid piire ületada. Järgmine küsimus tuleb sõnastada väga hoolikalt.

“Kui mul on vaja, et te öösel siin oleksite?”

Hetkeks süttis nois pruunides silmades tuluke. Naine näis lootusrikas, peaaegu kenakesena, mis oli tegelikult üsna naeruväärne mõte. Carsonile meeldisid vormikad naised, mitte kõhnad, karjuvalt erksas toonis viletsate juustega närvipuntrad, kelle silmis põles palavikuline innukus. See oli hea, sest Carson ei saanud ju ometi oma alluvaga suhteid arendada. Tõtt-öelda ei plaaninud ta pärast Emilyt alustada suhteid ühegi naisega, kes ei sobitunud Banicki maailma. See poleks kummagi suhtes aus, eriti seetõttu, kuna Carson oli hiljuti jõudnud otsusele, et peab abielluma. Patrickult polnud enam lapsi oodata, kuid Banickitel pidi olema pärija…

“Härra Banick?”

Carson raputas end mõtetest lahti ja keskendus Beth Kraytonile. Hoolimata naise ilmselgest aukartusest tema nõndanimetatud “kõrge koha” ees oli Beth nõuks võtnud võidelda. Ta oli ära teeninud Carsoni täieliku tähelepanu. “Jah?”

“Ma ütlesin, et võin siin olla mis tahes ajal. See oleks mulle rohkem kui lihtsalt töö.”

“See on ajutine koht,” hoiatas mees. “Kui hotell avatakse, on lõpp nii minu ametil kui ka teie tööl.”

Naine kahvatas kergelt. “Hästi.”

“Hästi?”

“Ma saan hakkama. Minu elulookirjeldusse sobiks see hästi.”

“Ma pole teid veel tööle võtnud.” Carsonile tundus ühe enam, et kuigi naine oli vähimagi kahtluseta kõige innukam ja pealehakkajam – ja seetõttu ka kõige paljutõotavam – kandidaat, võib tema palkamine veaks osutuda. Naises oli midagi intrigeerivat ja Carson ei saanud endale lubada huvi töötaja vastu, kel näis pidevalt viltu vedavat.

“Ma tean, et te pole mind tööle võtnud.”

“Rääkige mulle oma viimasest töökohast.”

Naine kahvatas ja punastas. “Ma olin autovaruosade poes müüja.”

“Ja mis põhjusel te sealt lahkusite?”

Esimest korda pööras naine pea kõrvale.

Ah. “Kas teid… vallandati?” küsis Carson vaikselt.

“Jah, teatud mõttes.”

Mees nägi, et Beth oleks meelsasti jutu mujale viinud. Ei lähe läbi. “Mis mõttes?”

“Ses mõttes, et…” Naine ohkas ja pöördus uuesti tema poole. “Ma olen teiega aus, härra Banick. Nooremana olin ma pisut metsikuvõitu. Tegin asju, mis tõid mulle pahandusi kaela ja muutsid mu niigi mureliku perekonna veelgi murelikumaks. Nad tundsid mu viimast ülemust ja olid veendunud, et temast saaks mulle suurepärane abikaasa. Ja paistis, et ka ülemus ise arvas nii. Kuna ma pole huvitatud mingist suhtest ega abielust, olin mina ainus, kes ei mõelnud, et me Barryga kokku sobime.

Muidugi ei sundinud keegi mind seda sammu astuma, aga olukord muutus ometi väga kentsakaks. Kui ma teatasin, et mina huvitatud pole, palus Barry mul lahkuda. Aga päris kindlasti ei vallandatud mind ebakompetentsuse pärast. Ja päris kindlasti olen ma noorpõlvetembud seljataha jätnud. Kui te mu tööle võtate, ei pea te seda kahetsema. Ma vajan seda töökohta ja ma töötaksin väga eeskujulikult. Ma loodan, et minu viimase töökoha asjaolud ei kujune takistuseks. Võin kinnitada, et oskasin klientidega väga kenasti ümber käia. Ma lihtsalt ei osanud oma ülemusele kuigi hästi selgeks teha, et tema kui mees ei huvitanud mind.”

Beth lõpetas oma pika jutu ja tema põsed õhetasid. Oli ilmselge, et eelmisest tööandjast rääkimine oli talle tõeliselt ebamugav.

Beth ei saanud sellest ise arugi, aga ta oli öelnud väga õigeid asju. Ta oli olnud nooremana pisut metsik. Carson samuti ja seetõttu teadis ta, mis tunne oli elus uut lehte pöörata. Veelgi olulisem oli see, et naine ei otsinud romantikat. See tegi asja lihtsamaks. Nii lähedases töösuhtes ei saanud Carson isegi riskida mingi ebasobiva suhtega, eriti kui arvestada seda, et ta pidi abielluma ja kinkima Banickite suguvõsale pärija. Aga ikkagi…

“Preili Krayton,” alustas ta, teades, et juba ainuüksi tema hääletoon valmistas naise ette halvimateks uudisteks.

“Ärge öelge veel ei. Ma mõistan, et mu taust pole just ideaalne, aga miks te ei võiks mind võtta tööle katseajaga?” pakkus Beth äkki. “Kui kahe nädalaga selgub, et teil pole minust kasu, aitan teil kellegi enda asemele leida. Ma olen koguni nõus need kaks nädalat palgata töötama.”

Carson kergitas kulme. Naine ei näinud sugugi sedamoodi välja, et ta kaks nädalat ilma palgata hakkama saaks. “See on teist väga lahke, preili Krayton.”

Carson heitis pilgu kellale ja seejärel kalendrisse. Kui Patrick projektiga algust tegi, oli ta plaaninud aasta lõpuks valmis saada. Kolm kuud tagasi juhtunud õnnetuse tõttu polnud asjad kuigivõrd edasi liikunud ja aktsionärid hakkasid rahutuks muutuma. Häving oli silmapiiril ja kaalul oli ettevõtte, Patricku uhkuse ja rõõmu tulevik. Carson oli lasknud end liiga kaua oodata, enne kui tegutsema asus. Nüüd tuli tal hakata mägesid liigutama.

Ausalt öeldes ei olnud tal aimugi, kas Beth Krayton ikka on parim kandidaat, aga naine näis olevat kindlalt nõuks võtnud koht endale saada ja ennast tõestada. Seda ei saanud aga sugugi öelda ülejäänud kandidaatide kohta, kes esitasid küsimusi eelkõige palga ja soodustuste, mitte aga töö kohta. Ja Beth pakkus talle ise välja pääsetee, juhuks kui asjad peaksid kiiva kiskuma.

Carsonil oli kange tahtmine õnne katsuda. Ta oli selles äris peaaegu sama roheline kui Beth. Aga selles töös polnud kellelgi sisseelamiseks aega. Niipea kui nad alustavad, hakkavad nad tiirlema kui oravad rattas. Tööde graafik kippus kõri kinni pigistama.

“Ei mingit katseaega,” ütles mees. “Ma võtan teid tööle nii kauaks, kuni annate põhjuse enda vallandamiseks. Banickid kohtlevad oma töötajaid õiglaselt.” Carson surus alla oige. See kõlas täpselt tema isa moodi. Beth naeratas avalalt.

“Mida?” küsis mees.

“Te ütlesite, et võtate mu tööle.”

Carson muigas pisut. “Jah, ütlesin tõepoolest.”

Ta vaatas üle laua ja nägi, et tema uus, kleenuke abiline peaaegu hüppas rõõmust. “Tänan teid, härra Banick. Ja aitäh, et te ei sunni mind katseaega läbi tegema. Ma oleksin sellega muidugi leppinud, aga on hea teada, et saan endale järgmise kahe nädala jooksul ka süüa lubada.”

Carson vangutas pead ja naeratas talle. “Ma ei tahaks, et mu abiline peaks nälgima. Palun andke mulle kindlasti teada, kui selles osas peaks probleeme tekkima.”

Naise nägu roosatas. “Ma poleks pidanud seda ütlema. Ma tegin nalja.”

Ei teinud ta midagi. Carson oli selles enam kui kindel. “Muidugi. Aga ikkagi, andke teada, kui teil on midagi tarvis.”

Beth vastas kiire peanoogutusega. Carson oleks peaaegu oianud. Nii et naine oli siis ka uhke ja temal tuleb selle uhkusega leppida. Töösuhetele ei tõotanud see muidugi head, aga nüüd oli kahetsusteks juba hilja. Beth Krayton oli ametlikult tema uus abiline.

Ta sirutas käe ning naine pistis oma tavatult pikad ja graatsilised sõrmed talle pihku.

Carson kortsutas kulmu.

Bethi nägu läks ärevile ja Carson raputas pead.

“Tere tulemast Banick Enterprisesisse,” ütles ta, püüdes naeratada nii nagu Patrick või nende isa.

Naine naeratas vastu. “Mul on hea meel siin olla.”

“Te alustate homme hommikul kell üheksa.”

Beth noogutas. “Ma annan teile oma aadressi teada niipea, kui olen endale elupaiga leidnud.” Ta tahtis kätt tagasi tõmmata, kuid Carson hoidis seda endiselt oma peos.

“Teil polegi veel elukohta?”

Beth kehitas õlgu ja punastas. “Ma lahkusin kodust ootamatult.”

“Ootamatult?”

“Täna hommikul.”

Carson noogutas, mõeldes endamisi, millesse ta ennast nüüd õigupoolest on mässinud. Loomulikult kavatses ta Beth Kraytoni tausta veidi uurida. Huvitav, mida sealt leida võib?

Kuigi sellest polnud erilist lugu. Teda ei huvitanud miski peale selle, kas naine suudab tal aidata selle tööga toime tulla.

Tal oli oma ülesanne ja mitte üks asi, eriti mitte see tilluke naine, ei saanud teda peatada.