Читать книгу Orioni vöö 1 - Neal Asher - Страница 4

Läbi une kostis mingi heli: Suu Nuoc polnud kindel, kas kutsuti kella ja trummiga palvusele või andis häiret sõjaülem; see oli hoomamatu hetk, mis rippus nagu verepiisk mõõgateral ja märgistas piiri hillitsetud õukonnaelu ja lahinguvälja seadusetu raevu vahel.

«Taevane Raamat, Taevane Raamat.»

Peenike, õrn hääl kajas tagasi laekuplilt, kuid ruum ise oli muutunud, avardunud ning võtnud tajulaeva kuju: kaarduvad metallkoridorid, mille seintel kerisid memokatkete tulbad, teadvuse õline kiht laotatud üle tähise akvarellmaastiku ja voodipäitsisse graveeritud pikaealisuse sümboli. Ühe kohutava, segase ärkamishetke vältel polnud Suu Nuoc kindel, kas ta oli ikka veel oma magamistoas Purpurses Keelatud linnas, Esimesel planeedil, või rippus kaalutuna avakosmose tühjuses.

See polnud uni. See oli tajulaev: Kilpkonna Kuldne Küünis, ainus, kes pöördus Suu Nuoc’i poole selle veidra tiitliga, mille keisrinna oli talle omistanud pooleldi austuse märgina, pooleldi pilkeks.

Kilpkonna Kuldne Küünis kahtlemata ei asunud tema magamistoas: ta oli teadvus, tehisintellekt, mis oli suletud kosmoselaeva südamesse, ning liiga raske, et võinuks lahkuda orbiidilt. Kuid ta oli osav paljudes asjades ja üks neist oli Suu Nuoci sidesüsteemidesse häkkimine ja tema kohtvõrgu kasutamine, et magamistoale uus ilme anda.

«Laev,» sosistas mees, sõnad keelel liivateradena karedad. Ta silmad olid kinni kleepunud, aju ikka veel unehägus. «Praegu on tiigri valvekord1.» Sel kellajal inimesed kas haudusid salaplaane, jagasid armastust või magasid õiglase und, nad ei ärganud, et leida end kistuna võimatusse jutuajamisse.

Kuid Kilpkonna Kuldne Küünis oli tehniliselt võttes muidugi keiserliku perekonna liige: enne, kui ta siirdati kosmoselaeva, millest pidi saama tema keha, oli ta sündinud keisrinna noorima tütre, Tuhandesüdamelise Ngoc Ha tütrena. Tavaliselt oli Kilpkonna Kuldne Küünis meeldiv, kuid aeg-ajalt võis ta käituda samasuguse hooletu kõrkusega nagu keisrinna.

«Mis seekord lahti on?» küsis Suu Nuoc.

Kilpkonna Kuldne Küünis rääkis peenikesel, väriseval häälel, mis ei sarnanenud sugugi tema tavalisele pingevabale, sundimatult üleolevale toonile: «Ta ei vasta. Ma kutsusin teda ikka ja jälle, aga ta ei vasta.»

Kümme tuhat sõna puhkesid Suu Nuoc’i mõtteis ja praagiti välja sama armutult, nagu ta oli kunagi välja praakinud väeüksusi. «Kes?» küsis ta.

«Vanaema.»

Inimesi, keda tajulaev vanaemaks nimetas, oli kaks; kuid kui keisrinna Rahuhoidja olnuks surnud, sagiks Suu Nuoc’i eluruumides ööteenijad, kes vaid vaevu suudaksid alla suruda ärevust isanda teadmatuses viibimise pärast. «Disaini ja harmoonia suurmeister?»

Tuled vilkusid ümberringi, kirjamärgid nõrgusid nagu haavad, mida kokku surutakse.

«Ta ei vasta,» ütles laev uuesti; kõlades iga mööduva viivuga järjest enam lapsena, kes ta tegelikult oli. «Ta oli siin; ja siis … kadus võrgust.»

Suu Nuoc saatis süsteemile korralduse luua kontakt disaini ja harmoonia suurmeistri Bach Cuc’iga, mõistatades, kas see toimib, kui tajulaev on häkkinud ta portidesse. Siiski, tema nägemisvälja alumises osas võis nagu tavaliselt näha ühenduse edenemisjoont, välja arvatud muidugi asjaolu, et keegi ei võtnud vastu. Kohtvõrgu andmeil oli Bach Cuc’i viimane teadaolev asukoht tema labor Kirjandusliku Väljapaistvuse torni lähedal, kus raadioside Kilpkonna Kuldse Küünisega oli kõige parem ja ökonoomsem.

«Kas sa häkkisid kõigisse mu portidesse?» küsis mees tõustes. Ta tõmbas sügise kirstust välja rõivaesemeid, voltis need lahti ja jättis kõrvale liialt ametlikuna tunduvad vormirõivad, kuni leidis oma püütonimustrilise tuunika.

«Sa tead, et ma ei teinud seda,» Kilpkonna Kuldse Küünise toon oli jäik.

«Pidin küsima,» ütles Suu Nuoc. Ta sikutas tuunika üle pea ja põrnitses end nelja aastaaja kirstu kõrval asuvast peeglist: kahvatu ja sakris, juuksed kiiruga taha sõlmeks kokku sikutatud, kuid tuunikale tikitud püütonid andsid märku keisrinna erilisest soosingust, mis omistati talle pärast Nelja Jaama lahingut. See oli selge sõnum – neile, kes teesklesid mitte teadvat, kes ta on –, et see tõusikust rohmakas sõdur omab võimu, mis on talle omistatud kõrgemalt poolt.

Kutsung kajas endiselt tühjuses, ta katkestas selle käeviipega. Lahendamist vajas selge ja konkreetne probleem ning sellises olukorras teadis ta alati täpselt, mida teha.

«Lähme,» ütles ta.

Suurmeister Bach Cuc’i laboratoorium ümbritses siseõue. Sel hilisel tunnil oli sisse lülitatud vaid välisvalgustus, mis heitis sillutisele varje ja tõi meelde vana kolonistide ebausu libarebastest ja verdimevatest deemonitest.

Purpurses Keelatud linnas oli kuivaperiood ja Bach Cuc oli seadnud installatsioonid sisehoovi pukklaudadele – Suu Nuoc ei mäletanud poolte metallist ja traadist väljapanekute tähendust ega hoolinudki sellest eriti.

«Kus ta oli, kui teda viimati nägid?» küsis Suu Nuoc Kilpkonna Kuldselt Küüniselt.

Muidugi ei saanud laev lahkuda Esimese planeedi orbiidilt, ta lihtsalt manas esile avatari iseendast. Enamik laevu valisid midagi lapse- või ajusuurust; Kilpkonna Kuldse Küünise avatar oli väike, vaid kokkupigistatud rusika suurune, kuid täiuslik, jäljendades täpselt laeva kerekontuure ja väljaulatuvaid tõukureid – Suu Nuoc oli veendunud, et kui ta vaevuks silmi kissitama, näeks ta kindlasti ka vöörile maalitud orhideesid.

«Sees,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. «Nokitses asjade kallal.» Ta kõlas, nagu oleks toibunud, tema hääl oli jälle rahulik, ning ta kasutas taas pingutuseta õukonna kõneviisi ja sõnavalikut. See pani Suu Nuoc’i tundma end kalana kuival, kuid vähemalt ei pidanud ta kantseldama paanikas ja segaduses tajulaeva – ta polnud ei tema ema ega tuule ja vihma valitseja ning tal polnud aimugi, mida tulnuks sellises olukorras ette võtta.

Ta järgnes laevale ühte suurematest paviljonidest, mille lakitud puidust väliskülg koos õhukestele metallplaatidele graveeritud pikaealisuse sümbolitega jäljendas püüdlikult Vana-Maa ehituskunsti. Sisemus oli siiski tänapäevasem: tööriistu täis laudade segadik; kohtvõrk pungil virtuaalseid ülestähendusi, krüptiliste märkustega nagu «lisa rohkem khi’d G4-le» ja «palun tee ühendused uuesti» – sõnumid, mida teadlased olid jätnud endile ja üksteisele.

Ta lasi silmadel ruumis pingsalt ringi käia: kaks tööriistu täis lauda, nurgas mahajäetult vilkuv terminal, õhus nõrk lõhn, mida ta ei osanud täpselt määratleda – justkui põlenud puidu hõng, kuid veidi teravama, magusama varjundiga, nagu oleks põletatud laimi- või longanipuud. Talle ei hakanud silma midagi ähvardavat, kui samas oli tajutav aegamisi leviv, rutuga tühjaks tehtud ruumi iseloomustav vaikus.

«On siin keegi?» küsis Suu Nuoc, põhjusetult tegelikult. Võrk oleks talle teada andnud, kui seal oleks keegi olnud, kuid ta oli harjunud lahinguväljadega, kus ei saanud jääda lootma võrgu olemasolule või usutavusele.

«Teda pole siin,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis aeglaselt ja rahulikult, nagu täiskasvanu, kes räägib lapsega. Justkui tal oleks vaja veel ühte patroniseerivat kõrgestisündinud õukondlast … Kuid laev oli tema vastutusel, nagu ka tegelikult suurmeister Bach Cuc, sest tsitadelli projekt oli sõjaväe valvsa pilgu all. Olgugi, et ta ise ei taibanud teadusest peaaegu midagi.

«Jah, ma näen,» ütles Suu Nuoc. Tema pilk jäi pidama uksel toa kaugeimas nurgas: pärani avatud ligipääs varjestatud kambrisse. Võrk näitas, et harmooniakaar oli deaktiveeritud. Seega polnud kambris kedagi.

Välja arvatud … ta kõndis lähemale ja piilus kambrisse, olles hoolikas, et mitte läve ületada. Harmooniakaared kõrvaldasid saaste, hoolitsedes selle eest, et teisele poole jääv keskkond oleks steriilne; ning kui vähegi võimalik, vältis mees ebameeldivat protsessi, mis eemaldas iga kõrvalise osakese tema pooridest. Kambris polnud midagi, ega kedagi; ka mitte virtuaalseid märkmeid ega sõnumeid, ainult kohtvõrgu viidad, mis pakkusid talle abistavat infot selle kohta, mida kambri erinevad seadmed teevad, suunates teda suurmeister Bach Cuc’i tegevusaruannete juurde.

Millest ta hetkel ei huvitunud.

Ta vaatas töötoa veel kord üle. Kilpkonna Kuldne Küünis oli öelnud, et suurmeister Bach Cuc kadus keset ühendust. Kuid miski siin ei viidanud muule, kui tavalisele õhtule, labor oli tühi, sest teadlased olid magama läinud.

Välja arvatud …

Ta pilk jäi pidama harmooniakaare kõrval asuval laual. Seal oli mingi ese, kuid ta ei näinud täpsemalt, sest suurmeister Bach Cuc oli sellele pannud oma pitseri, varjates objekti sel moel kõigi eest, kellel polnud vastavaid ligipääsuõigusi – isiklik pitser, mis jäi püsima ka siis, kui kohtvõrk oli väljas. Suu Nuoc astus kõheldes lähemale. Senini polnud ta lugupidamisest Bach Cuc’i vastu kasutanud oma kõrgema järgu ohvitseri ligipääsu ega avanud suurmeistri isiklikke märkmeid ja kirjavahetust, milleks tal oli muidu õigus. Long Quan oleks teda nõrgaks nimetanud – muidugi tema selja taga, ta abi polnud sugugi rumal –, kuid Suu Nuoc pidas targemaks mitte kasutada oma õigusi kergekäeliselt. Õukonnas oli neid, kes polnud talle andestanud nii kiiret ja kõrget tõusu ametiredelil; ilma aastaid klassikuid tuupimata, et sooritada eksameid; veetmata pikka aega mõnel vähemprestiižsel ametikohal Kunstide Akadeemias, kuni õukond tunnustanuks tema väärtust. Nad nimetasid teda keisrinna narruseks – hoolimata tema edukusest kindralina Nelja Jaama lahingus, mässulise armee mahasurumisel He Huongis ja õnnestunud vallutusretkel Suitsu rahva aladele – kõik, mida nad mäletasid, oli see, et ta oli korra maganud keisrinnaga, ning ülendatud positsioonile, mis oli tunduvalt kõrgem, kui seda lubanuks kunagise (või praeguse) lemmiku staatus.

Kuid Kilpkonna Kuldne Küünis ei olnud eblakas ega läinud kergesti paanikasse. Suu Nuoc sirutas käe välja ja kasutas oma privilegeeritud ligipääsuõigust – pitser väreles ja kadus. Selle all oli …

Ta hingas sügavalt sisse – tema teadvus muutus selgeks nagu jääklaas, kõik ruumis olev teravnes talumatuse piirini; harmooniakaar joonistus välja külmas kristalses valguses nagu skalpelliga lõigatult.

Pitser oli varjanud viit metallkuuli, mis olid poetatud portselankaussi nagu toidujäätmed ning mis lõhnasid ikka veel nõrgalt anesteetikumi ja desinfitseerimisvahendi järele.

Mäluimplandid. Esivanemate implandid. Elavate ja esivanemate mälestuste vaheline ühenduslüli: hoidla vaimisikutele, kes jagasid teadmisi kõige kohta, alustades õukonnaintriigides orienteerumisest kuni sobilike vastuste andmiseni vestlustes, mis kubisesid kirjanduslikest vihjetest. Viis tükki – pole ime, et suurmeister Bach Cuc oli vestluskunstis alati sedavõrd elegantne ning kasutas mis tahes olukorras pingutuseta täpselt õigeid pöördumisi ja keelepruuki.

Heita nii möödaminnes kõrvale sellised hindamatud liitlased – ei, sa ei teinud seda mingi hinna eest. Kuid miks jättis röövija need maha?

«Ta poleks eemaldanud…» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. Suu Nuoc katkestas käetõstega endastmõistetava.

«Ma pean teadma, kuhu suurmeister oma uurimistööga välja jõudis. Kokkuvõtlikult.» Aega oli vähe, tõendid kadusid samal ajal, kui nad rääkisid. Laev teadis seda samuti.

Kilpkonna Kuldne Küünis ei teinud pilkavat märkust, mida mees ootas – selle kohta, et Suu Nuoc, olles sõjalise uurimistöö ülevaataja, teadis matemaatikast vaevalt niipalju, et abakust käsitseda. «Sa võid vaadata minu logisid viimaste süvakosmoses käimiste kohta,» ütles laev aeglaselt. «Ma tõin sealt tema jaoks näidiseid.»

Sõidulogid. Suu Nuoc käskis oma tavapärastel implantidel sorteerida kõik ruumis leiduvad märkmed omaniku järgi kronoloogiliselt.

«Kas suurmeister Bach Cuc teadis, kus tsitadell asub?» küsis ta. See oli ometigi eesmärk, milleni kõik need uurimisretked pidid välja viima: Kilpkonna Kuldne Küünis, suurmeister Bach Cuc’i meistriteos, tungimas süvakosmosesse, otsides jälgi millestki, mis oli haihtunud palju aastaid tagasi, ajal, kui Suu Nuoc oli veel vaid unistus oma vanemate mõtetes.

Pisarais Pärlite tsitadell – ja sellega koos selle looja ja valitseja, keisrinna vanim ja soosituim tütar, Ereprintsess Ngoc Minh.

Pärast viimast kohutavat tüli oma emaga ja põgenemist Esimeselt planeedilt oli tsitadellist saanud Ngoc Minhi pelgupaik, tema valdus õukonnast eemal. Kuni keisrinna, tüdinud tütre trotsist, oli saatnud keiserliku armee seda hävitama ja tsitadell oli haihtunud üheainsa ööga koos kõigiga, kes seal sees, et mitte kunagi enam välja ilmuda.

«Seal oli … jälgelemente orbitaaljaamadest ja laevadest,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis aeglaselt; mehel oli tunne nagu tõlgiks laev öeldut talle arusaadavasse keelde – oli see siis tajulaevale omasest või teaduslikust keelest?

«Kujutised ja mälestused riietusesemetest ja portselannõudest …» Laev tegi pausi, hõljudes harmooniakaare ees. «Kõik oli sama uus, nagu olnuks need eile tehtud.»

«Seda ma teadsin,» nentis Suu Nuoc nägu krimpsutades. Ta ei teadnud, milliseid väiteid oli suurmeister Bach Cuc kasutanud keisrinna veenmiseks, kuid laialt oli tuntud Bach Cuc’i teooria süvakosmose kohta –, et selle kaugeimates soppides voolab aeg teistsuguse kiirusega ja kurdub tagasi endasse, nii et minevik on käesirutuse kaugusel – ja tsitadelli, mis kadus jäljetult kolmkümmend aastat tagasi, võib määratust maailmaruumist üles leida.

Muidugi juhul, kui olid ise tajulaev, inimesed ei suutnud minna nii sügavale ja loota ellujäämisele.

«Siis sa saad aru, miks ta elevil oli,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis.

«Jah.» Ta võis seda ette kujutada – ettevaatlikku suurmeistrit Bach Cuc’i ja ekstaatilist laeva. «Ta arvas, et jõudsid lähedale.»

«Ei,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. «Sa ei saa aru, Taevane Raamat. Ta pidi tegema veel mõne analüüsi, enne kui ta oleks saanud mulle osutada … piirkonda, mida uurida. Kuid ta arvas, et leidis jäljed. Ja et mina võiksin sukelduda uuesti süvakosmosesse ning minna jälgipidi sinna, kus iganes tsitadell end peidab. Ta arvas, et suudab leida Ereprintsess Ngoc Minhi ja tema inimesed.»

Suu Nuoc vaikis, silmitsedes harmooniakaart.

Ta polnud enam pühendatud keisrinna mõtetesse; ta ei teadnud, miks too tahtis Ereprintsess Ngoc Minhi tagasi.

Mõni ütles, et keisrinna on leebunud ja kahetseb tüli oma tütrega. Mõni arvas, et ta tahab endale relvi, mida Ereprintsess oli loonud; tehnoloogiat, mis oli võimaldanud tsitadellil vaevata vältida iga välisjõudude ja ka Dai Vieti väeüksust, keda saadeti teda tabama. Ja oli neid, kes arvasid, et keisrinna pikk elu hakkab viimaks lõpule jõudma ja ta tahab, et Ngoc Minhist saaks tema pärija, jättes kõrvale rohkem kui tosinajagu tütreid ja poegi Purpursest Keelatud linnast.

Suu Nuoc teadis kõiki neid kuulujutte. Ausalt öeldes ei huvitanud see teda; keisrinna oli suverään, ja polnud tema asi seda kahtluse alla seada. Kuid ta oli süstikutes ja paviljonides piisavalt kuulnud, ning tema spioonid olid toonud küllaldaselt kõlakaid luuleklubide võistlustelt ja bankettidelt, teadmaks, et sugugi kõik ei tervitanud mõtet printsessi tagasipöördumisest.

Ereprintsess Ngoc Minh oli olnud järsk ja ebameeldiv ning paljud polnud talle andestanud, et ta abiellus ema käsu vastaselt alamast soost jaamassündinuga. Paljud ei hoolinud temast enesest, kuid kartsid, et ta võib õukonna elukorralduse segi paisata ja ähvardada sel moel privileege, mille nad olid saanud, teenides mõnd teist printsessi või printsi. Kahtlemata ei olnud mõeldav vastu hakata keisrinna korraldustele, kuid mittekuuletumiseks oli ka muid võimalusi …

«Taevane Raamat?»

Suu Nuoc neelas alla kurku tõusnud sapi. «Me peame sellest keisrinnale kohe ette kandma.»