Читать книгу Ja tee lõpus on ookean - Neil Gaiman - Страница 5

Minu seitsmendale sünnipäevale ei tulnud ühtki külalist.

Laual seisid tarretised ja biskviitkoogid, iga taldriku kõrvale oli asetatud peomüts ja laua keskel troonis seitsme küünlaga sünnipäevatort. Tordile oli suhkruglasuuriga joonistatud raamat. Ema, kes pidu korraldas, rääkis mulle, et pagariproua oli öelnud, et raamatut pole nad varem tordile teinud, sest poistele tehakse tavaliselt jalgpalle ja kosmoserakette. Nii et see oli nende esimene raamat.

Kui oli selge, et kedagi ei tule, süütas ema tordiküünlad ja ma puhusin need ära. Sõin tüki torti, sama tegid mu väike õde ja üks tema sõber (mõlemad viibisid peol vaatlejatena, mitte külalistena), enne kui nad itsitades aeda lippasid.

Ema oli ette valmistanud seltskonnamänge, aga kuna kedagi ei olnud, isegi mitte mu õde, ei saanud ühtki seltskonnamängu mängida. Ma harutasin edasiandmismängu jaoks mõeldud kingipaki pakkepaberi ise lahti ja leidsin selle seest sinise plastikust Batmani. Ma olin kurb, et kedagi ei tulnud, aga Batmani üle rõõmus, ja lisaks ootas mind veel teinegi kingitus, Narnia lugude komplekt spetsiaalses kastikeses, mille ma üles magamistuppa viisin. Heitsin voodile ja olin peagi kaugel muinasjutumaal.

Mulle see meeldis. Raamatud olid nagunii usaldusväärsemad kui inimesed.

Mu vanemad olid mulle andnud ka plaadi „The Best of Gilbert and Sullivan” – lisaks kahele, mis mul juba olid. Ma olin Gilberti ja Sullivani austaja kolmandast eluaastast saadik, kui mu tädi, isa noorem õde, mind valitsejatest ja haldjatest tulvil „Iolanthet” vaatama viis. Otsustasin, et haldjate olemasolu ja olemus on mulle paremini mõistetav kui valitsejate oma. Tädi suri varsti pärast seda teatriskäiku haiglas kopsupõletikku.

Tol õhtul tõi mu isa töölt tulles kaasa pappkarbi. Karbis oli siidpehme karvaga, teadmata soost must kassipoeg, kelle ma sealsamas Tupsuks ristisin ja kellesse ma kõrvuni ning kogu südamest armusin.

Öösel magas Tupsu mu voodis. Ma rääkisin temaga mõnikord, kui mu õde lähedal ei olnud, pooleldi lootes, et ta vastab mulle inimkeeli. Aga ta ei vastanud. Mind see ei häirinud. Kassipoeg oli armas ja ergas ning kujutas endast parimat seltsilist inimlapsele, kelle seitsmes sünnipäev möödus glasuuriga kaetud biskviitkookide, tarretise, tordi ja viieteistkümne tühja klapptooli seltsis.

Ma ei mäleta, et oleksin küsinud üheltki oma klassikaaslaselt, miks nad mu sünnipäevale ei tulnud. Mul polnud tarvis. Nad ei olnud lõpuks mu sõbrad. Nad olid lihtsalt inimesed, kellega ma samas klassis käisin.

Kui ma kellegagi sõbrustada võtsin, siis käis see tasapisi.

Mul olid minu raamatud, ja nüüd oli mul ka kassipoeg. Me võisime nüüd olla nagu Dick Whittington ja tema kass, või kui Tupsu osutub eriti intelligentseks, siis möldripoeg ja Saabastega Kass. Kassike magas mu padjal ja koguni ootas, millal ma koolist koju jõuan, istudes maja ees aia ääres sissesõiduteel, kuni umbes kuu aega hiljem takso temast üle sõitis, et tuua meie majja korterisse üht opaalikaevurit.

Ma ei olnud kodus, kui see juhtus.

Tulin koolist ja minu kassipoeg ei oodanud mind. Köögis istus pikk, kõhn ja päevitunud mees, ruuduline särk seljas. Ta jõi kohvi, nagu ma lõhnast tundsin. Noil aegadel tähendas kohv lahustuvat kohvi, kibedat tumedat pulbrit, mida võeti purgist.

„Ma kardan, et mul juhtus siia jõudes väike õnnetus,” ütles ta rõõmsalt. „Aga sina ära muretse.” Tal oli hakitud, võõrakõlaline kõnepruuk. Mulle oli see esimene kord kuulda Lõuna-Aafrika inglise keelt.

Temal oli ka pappkarp, mis seisis ta ees laual.

„See must kassipoeg, kas see oli sinu oma?” küsis ta.

„Tema nimi on Tupsu,” ütlesin ma.

„Nojah. Nagu ma ütlesin. Õnnetus juhtus jah. Aga mitte muretseda. Matsin ta maha. Pole vaja endal midagi teha. Ajasin asja korda. Tee karp lahti.”

„Mida?”

„Tee see lahti,” ütles ta karbile osutades.

Opaalikaevur oli pikk mees. Alati kandis ta teksaseid ja ruudulist särki, välja arvatud viimane kord, kui ma teda nägin. Tal oli kaelas jäme valgest kullast kett. Kui ma viimast korda teda nägin, siis oli see samuti kadunud.

Mul polnud mingit tahtmist seda karpi avada. Oleksin tahtnud üksinda õue minna. Oleksin tahtnud oma kassipoega taga nutta, aga ma ei saanud seda teha, kui keegi pealt vaatas. Ma tahtsin leinata. Ma tahtsin matta oma sõbra taha aeda, võlusõõrist edasi, rododendronipõõsa koopasse, niidetud muru hunnikust kaugemale, kus peale minu mitte kunagi keegi ei käinud.

Karp liigutas.

„Sulle tõin,” ütles mees. „Ikka maksan oma võlad ära.”

Sirutasin käe välja, tõstsin karbikaane üles – mõeldes, et äkki on see kõik nali ja mu kassipoeg on seal sees. Kuid selle asemel vaatas mulle kurjalt vastu üks punakaspruun nägu.

Opaalikaevur tõstis kassi karbist välja.

See oli hiigelsuur punakate triipudega kõuts, kellel puudus üks kõrv. Kõuts põrnitses mind vihaselt. Talle ei meeldinud, et ta pidi vahepeal karbis olema. Ta ei olnud sellega harjunud. Sirutasin käe, et teda silitada – tundes ühtlasi, nagu murraksin ma oma kassipoja mälestusele truudust –, kuid ta tõmbus tagasi, nii et ma ei saanud teda puudutada. Kass turtsus mu peale, volksas siis toa kaugemasse nurka, istus maha ja jäi mind kurjalt vaatama.

„Vaat nõnna. Kass kassi vastu,” lausus opaalikaevur ja sasis oma päevitanud käega mu pead. Seejärel läks ta eeskotta, jättes mind kööki kassiga, kes ei olnud minu Tupsu.

Mees torkas pea ukse vahelt sisse. „Tema nimi on Koletis,” teatas ta.

See oli nagu üks halb nali.

Lükkasin köögiukse paokile, et kass võiks õue minna. Siis läksin üles magamistuppa ja nutsin surnud Tupsu pärast. Kui mu vanemad õhtul koju jõudsid, siis ei meenutanud nad kassipoega mu meelest poole sõnagagi.

Koletis elas meie juures nädala või paar. Panin talle kausikesse toitu igal hommikul ja õhtul, nii nagu olin pannud Tupsulegi. Kõuts istus tagaukse ees, kuni mina või keegi teine ta välja lasi. Nägime teda aias toimetamas – põõsast põõsasse kargamas, puudel ronimas või rohus hiilimas. Leidsime aiast surnud tihaseid ja rästaid ning võisime nende järgi tema liikumisteid tuvastada, kuid nägime teda harva.

Igatsesin Tupsut taga. Teadsin, et elusat asja ei saa niisama lihtsalt asendada teise elusa asjaga, kuid ei julgenud sel teemal oma vanemate ees sõna võtta. Neid oleks mu virin pahandanud. Minu kassipoeg oli surma saanud, kuid lõppude lõpuks oli tema eest ka teine kass antud. Kahju oli korvatud.

Kõik see tuli täie selgusega tagasi, kuigi ma teadsin, et mitte kauaks. Kõik need pildid, mis kerkisid mu mälust, kui istusin rohelisel pingil tiigi ääres, mille kohta Lettie Hempstock mind kunagi veenda püüdis, et see on ookean.