Читать книгу Kes külvab tuult - Nele Neuhaus - Страница 6

Päike oli just tõusnud, kui mees sulges enda taga aiavärava ning hakkas nagu igal hommikul astuma, püss õlal, mööda kergelt mäkke tõusvat teed metsa poole. Pruun isane traatkarvaline puudelpointer Tell sörkis temast paar meetrit eespool, nuusutas siin-seal ja haistis oma tundliku ninaga tuhandeid ööst maha jäänud lõhnu. Ludwig Hirtreiter tõmbas värsket jahedat õhku sügavalt kopsudesse ning kuulas lindude hommikukontserti. Metsaäärsel heinamaal sõid rohtu kaks metskitse. Tell vaatas nende poole, kuid ei teinud katsetki neid üles ehmatada. Ta oli tark ja kuulekas koer, kes teadis, et metsloomad tohtisid teda huvitada ainult siis, kui peremees lubas.

„Tubli poiss,” kõmistas Ludwig Hirtreiter. Tema talust metsani ei olnud pikk maa. Ta möödus punase-valgetriibulisest tõkkepuust, mille paigaldamine oli paari aasta eest muutunud hädavajalikuks, sest Frankfurtist saabuvad laisad nädalalõpujalutajad sõitsid aina sagedamini autoga sügavasse metsa. Tänapäeva inimestel, eriti linnaelanikel, puudus igasugune aukartus looduse ees. Nad ei eristanud üht puud teisest, nad röökisid kõva häälega ja lasid oma kasvatamata koertel isegi jahikeelu ajal vabalt ringi joosta. Mõnele tegi koguni nalja, kui koerad siis ulukeid leidsid ja neid taga ajama asusid. Ludwig Hirtreiter ei mõistnud sellist käitumist. Mets oli talle püha. Ta tundis seda sama hästi nagu oma aeda, tundis üksildasi metsavälusid, teadis, kus asusid ulukid ja kus olid metssigade rajad. Paari aasta eest oli ta isegi kavandanud Lindenkopfi metsa õpperajale infotahvlid ja need üles pannud, et teadmatuile metsa saladusi ligemale tuua.

Päike saatis oma kiiri läbi tiheda lehestiku ning muutis metsa vaikseks rohekuldseks katedraaliks. Esimesel teeharul keeras Tell paremale, otsekui oleks ta lugenud peremehe mõtteid. Nad kõndisid mööda üksikust võimsast pöögist ja jõudsid lageraielangile, kus möödunud sügisel oli torm metsa sisse sihi rebinud. Äkki jäi Ludwig Hirtreiter seisma. Ka Tell seisatas ja kikitas kõrvu. Kusagil mürises auto! Kohe seejärel rebestas mootorsae vali tärin vaikuse. Need ei saanud olla metsatöölised, nondel polnud sellisel aastaajal metsas midagi teha. Ludwig Hirtreiter tundis endas kerkimas kuuma viha. Ta keeras otsa ringi ning marssis helide suunas. Mehe süda kloppis ägedalt. Ta oli aimanud, et nad ei pea kokkuleppest kinni, vaid hakkavad raadamisega lihtsalt peale, selleks et asi oleks enne elanike koosolekut tehtud.

Mõne minuti pärast nägi ta, et tema kartusel oli alust. Hirtreiter ronis läbi punavalge lindi alt, mis oli tõmmatud mäeharja all oleva väikese välu ümber, ning nägi jahmatusega oranži veoautot ja poolt tosinat meest, kes toimekalt ringi jooksid. Mootorsaag hakkas taas kriiskama ja laastud lendasid. Suur pöök kõikus ning langes raginal ja ägades välule. Salakavalad kaabakad! Ludwig Hirtreiter võttis vihast värisedes püssi õlalt ja riivistas lahti.

„Stopp!” röökis ta, samal ajal kui mootorsaag tühikäigul mulksus. Mehed pöördusid tema poole ja tõstsid kiivrite näokaitsed üles. Hirtreiter astus lagendikule, Tell tihedalt kõrval.

„Kaduge minema!” karjus üks meestest. „Teil pole siit midagi otsida!”

„Kaduge ise!” kostis Ludwig Hirtreiter tigedalt. „Ja silmapilk! Kuidas teil mõttesse tuli siin puid langetada?”

„Rahunege maha!” Mees tõstis vaigistavalt käed. „Meie teeme ainult oma tööd.”

„Aga mitte siin. Metsast välja, kohe.”

Teised mehed tulid ligemale. Mootorsaag oli vait jäänud. Tell urises sügavalt kurgupõhjast ja Hirtreiter asetas sõrme päästikule. Tal oli tõsi taga. Ehitus pidi hakkama juuni algul, varasem raadamistegevus oli ebaseaduslik, isegi kui see toimus linnapea või maanõuniku vaikival nõusolekul.

„Teil on täpselt viis minutit asjade pakkimiseks ja kadumiseks!” hüüdis ta meestesalgale. Keegi ei liigutanud. Siis pani ta püssi palge, sihtis mootorsaagi ühe töölise käes ning vajutas päästikule. Kõmatas lask. Ludwig Hirtreiter oli relva viimasel hetkel pisut kergitanud, nii et kuul lendas mehe peast meetri kauguselt mööda. Mehed seisid paar sekundit nagu halvatuna ja vahtisid teda jahmunult. Siis pistsid nad ülepeakaela jooksu.

„Te veel näete!” hüüdis töödejuhataja talle. „Ma kutsun politsei.”

„Minugipoolest.” Ludwig Hirtreiter ainult noogutas ja riputas püssi õlale. Keegi ei kutsu politseid, sest sellega saeksid need alatud pätid oksa, millel ise istuvad.

Ta oleks neid silmakirjalikke läbirääkimisi äärepealt uskuma jäänud. Ühtki puud ei tohi langetada enne, kui kõik on otsustatud, olid nad veel reedel täie tõsidusega kinnitanud. Ilmselt oli neil juba siis antud raadamisfirmale ülesanne hakata kohe esmaspäeval peale. Hirtreiter ootas, kuni veoautod olid välult kadunud ning mootorimüra vaibunud, siis toetas ta püssi vastu puud ning asus linti kokku kerima. Siin ei lange enam ükski puu senikaua, kuni tema seda takistada suudab. Ta oli võitluseks valmis.

Pia Kirchhoff seisis pagasilindi ääres ja sirutas just käe oma kohvri järele, kui ta jakitaskust hakkas kostma vaikset sirinat. Võttis hetk aega, enne kui ta seostas seda häält oma mobiiliga, mille oli kohe pärast maandumist taas sisse lülitanud. Kolm oivalist nädalat oli mobiil vaikinud ning muutunud ühest igapäevaelu tähtsaimast esemest täiesti kõrvaliseks asjaks. Tema pagas oli hetkel muidugi võrreldamatult tähtsam kui kõne. Christophi kohver oli olnud üks esimesi ja Christoph oli juba välja läinud oletades, et Pia tuleb kohe järele, kuid Pia oli pidanud ootama tervelt viisteist minutit, sest pakid Šanghai lennult number LH729 jõudsid pagasilindile närvesööva ebakorrapärasuse ja meetriste vahedega.

Alles siis, kui ta oli oma halli kõva kaanega kohvri lõpuks pakikärule vinnanud, asus Pia taskust telefoni otsima. Valjuhääldid kajasid üle saali, keegi sõitis talle oma pakikäruga toorelt pahkluudesse ja isegi ei vabandanud. Järgmine lennuk oli oma reisijad välja süljanud, tollikontrolli ees oli ummik. Viimaks leidis Pia väsimatult siristava telefoni ja võttis kõne vastu.

„Ma olen just tollis!” hüüdis ta. „Helistage hiljem!”

„Oi, vabandust,” vastas ülemkomissar Oliver von Bodenstein liini teises otsas. Pia ülemusel paistis olevat lõbus. „Ma arvasin, et te tulite tagasi eile õhtul.”

„Oliver!” Pia ohkas. „Anna andeks, meie lend hilines üheksa tundi, me just maandusime. Mis uudist?”

„Mul on väike probleem,” vastas Bodenstein. „Meil on üks laip, aga täna kell üksteist on Lorenzi ja Thordise ametlik laulatus. Kui ma sinna ei ilmu, siis olen oma pere silmis lõplikult läbi kukkunud.”

„Laip? Kus?” Pia tahtis tollikontrollist mööduda, kuid väike paks naisametnik, kes silmitses ükskõiksel ilmel mööduvaid reisijaid, tõstis käe. Tõenäoliselt olid Pia viimased sõnad temas huvi äratanud. Äärmiselt rumal oli tekitada endale niimoodi tõrkeid, kui oli kiire.

„Ühes Kelkheimi büroohoones,” ütles Bodenstein. „Just teatati. Ma saadan sinna uue töötaja, aga oleks tore, kui ka sina saaksid kohale sõita.”

„Kas teil on midagi tollida?” kriuksus tollitöötaja.

„Ei.” Pia vangutas pead.

„Mis tähendab ei?” päris Bodenstein üllatunult.

„Ei, see tähendab, jah,” vastas Pia närviliselt. „Ei, mul ei ole midagi tollida. Jah, ma sõidan sinna.”

„Mis see tähendab?” Tolliametnik kergitas kulme. „Tehke palun kohver lahti.”

Pia surus mobiili põse ja õla vahele, rabistas kohvri lukkude kallal ja murdis sõrmeküüne. Mõnus puhkusemeeleolu hajus paugupealt. Teda oli taas haaranud stress.

„Jah, okei, ma sõidan kohale. Anna aadress.”

Ta tegi kohvri lahti. Tolliametnik tuhnis ruttamata Pia lohakalt pakitud kohvris, lootes avastada musta pesu vahelt ebaseaduslikult maale toodud Hiina vaasi, smugeldatud alkoholi või mitu plokki sigarette. Pia selja taha kogunesid teised reisijad. Pia silmad pildusid naise poole raevukalt sädemeid, kui too tal pärast asjatuid otsinguid ülbe peanoogutusega minna lasi. Pia lajatas kohvrikaane kinni, viskas kohvri pakikärule ning marssis väljapääsu poole. Mattklaasist uksed libisesid lahti. Tõkke taga ootas kergelt pingul naeratusega Christoph, tema kõrval seisis ilmselgelt halvas tujus Pia eksmees Henning Kirchhoff. See ka veel! Tegelikult pidi lennujaama vastu tulema Miriam, kes oli Pia äraolekul Birkenhofis loomade eest hoolitsenud; nad olid veel enne tulema hakkamist sellest telefonis rääkinud.

„Minu kohver oli lindil viimane,” vabandas Pia. „Ja siis pidi tollitädi veel kõik läbi tuhnima. Vabandust. Mis sina siin teed?”

Viimane lause oli mõeldud ta eksmehele. Kesk-Hiina päevitusega Christophi kõrval mõjus Henning kalbe ja kuivetuna.

„Ka mul on rõõm sind näha,” vastas too sarkastiliselt ja väänutas nägu. „Mu auto seisab juba üle tunni parkimise keelualal. Kui ma trahvi saan, võid sina selle kinni maksta.”

„Vabandust.” Pia suudles Henningit põgusalt põsele. „Aitäh, et sa meid ära viid. Kus Miriam on?”

Pia eksmehe ja parima sõbranna suhe oli muutunud keeruliseks pärast seda, kui oli tekkinud kahtlus, et Henning on oma eksarmukese veel sündimata lapse isa. Pärast mitmekuist täielikku vaikust, mille jooksul oli Henning tõsiselt kaalunud välismaale pagemist, olid nad Miriamiga taas teineteisele lähenenud, kuid harmoonilisest ja usalduslikust suhtest ei saanud juttugi olla.

„Miriamil on kell üheksa kokkusaamine, ta ei saanud oodata, kuni teie lennuk viimaks maandub,” seletas Henning etteheitval toonil, kui nad välja läksid. „Ta arvas, et mul ei ole ju instituudist siia kauge sõita. Oh, ja kuidas teie puhkus läks?”

„Ilusti,” vastas Pia, vahetades Christophiga kärme pilgu. „Ilusti” oli väga leebelt öeldud. Kolm nädalat Hiinas oli olnud nende esimene tõeline puhkus ja see oli kulgenud lihtsalt täiuslikult. Kuigi nad olid nüüd juba hulk aega koos olnud, tekitas Christophi nägemine Pia kõhus ikka veel mõnusalt erutavat kõdi ja vahel tundus talle uskumatuna, et tal oli olnud õnne leida Christophi-sugune mees. Nad olid kohtunud suvel kolm aastat tagasi ühe mõrvajuurdluse ajal, kui Pia oli juba peaaegu leppinud sellega, et hapneb koos oma loomadega elu lõpuni üksinda Birkenhofis. Nende vahel tekkis kohe säde. Tookord oli Bodenstein Christophit äärmiselt kahtlaseks pidanud, mis ei teinud nende suhteid just lihtsaks.

Varajase maihommiku jahe õhk pani Pia külmetama. Pärast 14-tunnist lendu tundis ta end räpase ja kleepuvana ning igatses duši alla, aga sellega tuli esialgu oodata.

Henningi autol ei olnud trahvikviitungit, ilmselt seetõttu, et ta oli tagumisele tuuleklaasile pannud selgesti nähtava sildi: „Töökohuseid täitev arst”. Henning ja Christoph toppisid mõlemad kohvrid pakiruumi, sellal kui Pia lipsas Mercedese tagaistmele.

„Mis plaanid sul nüüd on?” uuris ta Henningilt, kui too mõne minuti pärast Kelsterbachi poole suunduvale teele sõitis. Tööle sõitvate autode tõttu liikusid nad Frankfurdi suunas üsna aeglaselt.

„Miks sa küsid?” päris mees kohe umbusklikult. Pia pööritas silmi. See mees polnud kunagi suutnud lihtsale küsimusele lihtsalt vastata! Naine masseeris tuikavaid oimukohti. Möödunud kolme nädala jooksul oli ta end täielikult välja lülitanud, unustanud olmemured, töö ja isegi Birkenhofi ähvardava lammutamiskorralduse. Nüüd tabas see kõik teda uuesti. Ta oleks kõhklematult oma puhkust määramata ajaks pikendanud, aga vahest seisneski tõeline õnn just puhkuse piiratuses.

„Ma pean Kelkheimi laiba juurde sõitma,” kostis Pia. „Ülemus just helistas. Paistab, et puhkus on tõesti läbi.”

Loomade varjupaiga suur värav oli kinni ning parkimisplats madalate administratiivhoonete ees tühi. Mark kõndis kõrge tara ääres rahutult edasi-tagasi ja heitis pilgu mobiilile. Veerand kaheksa. Kuhu küll Ricky jäi? Hiljemalt kahekümne minuti pärast pidi ta minema. Õpetajad tegid kohutava draama, kui ta ka ainult minuti tundi hilines, ning kirjutasid ta emale kohe e-kirju, kõike ainult sellepärast, et ta oli viimasel ajal paar korda poppi teinud. Jama. Miks ta vanemad aru ei saanud, et kool ei huvitanud teda enam? Sellest ajast, kui ta oli internaadist ära tulnud, tundus kogu ta elu võõras ja vale. Mark oleks tuhat korda meelsamini teinud midagi mõistlikku selle asemel et koolis mõttetult aega raisata. Midagi loomadega seotut, sinna juurde veel isiklik koeri ja kasse täis kodu nagu Rickyl ja Jannisel. See oleks lahe. Aga isa annaks otsad, kui Mark sellise ettepanekuga tema ette ilmuks. Gümnaasium ja ülikool olid kohustuslikud, paar semestrit välismaal soovituslikud. Kõik sellest allapoole oli pööbli jaoks. Täielik läbikukkumine. Otsetee töötukassasse.

Siit nägi ta hästi asfalteeritud põlluteed, mis viis alla Schneidhaini, kuid peale paari varase koerajalutaja ei olnud näha kedagi. Ta oli istunud pool ööd arvuti taga, sest ei saanud magada. Mälestused tulid kohe, kui ta silmad sulges. Ta oli Rickyle sõnumi saatnud ning naine oli vastanud, et on kell seitse hommikul loomade varjupaigas. Nüüd oli juba pool kaheksa. Mark otsustas Rickyle vastu sõita.

Kui kohtunik oli Markile tookord kaheksakümmend tundi ühiskondlikku tööd loomade varjupaigas väänanud, oleks ta äärepealt täielikku masendusse langenud: milline jama. Aga siis oli ta saanud tuttavaks Ricky ja tema sõbra Jannisega ning äkki oli tal jälle olnud midagi, mille üle rõõmustada. Töö varjupaigas oli talle väga meeldinud ja ta käis seal ikka veel abiks, kuigi karistus oli ammu kantud. Tundus, nagu oleks ta leidnud Ricky ja Jannise juures uue kodu, uue pere, kus ta oli alati teretulnud. Jannis oli ta suur eeskuju, mõnikord rääkisid nad õhtute viisi asjadest, mis polnud Marki varem üldse huvitanud: Afganistani konflikt, kolooniad Iisraelis, Guantanamo vangide vastuvõtt Saksamaal või Jannise lemmikteema kliimapettus. Jannis teadis väga palju ning tal olid hoopis teistsugused seisukohad kui Marki isal, kes erutus äärmisel juhul valitsuse maksupoliitika või vasakpoolsete ja roheliste peale. Aga ennekõike Jannis ka tegutses. Mark oli tohtinud temaga paaril korral meeleavaldustele ja demonstratsioonidele kaasa minna ja talle avaldas sügavat muljet, et Jannis tundis nii paljusid inimesi.

Mark pani just kiivri pähe ja tõmbas rolleri käima, kui nägi Ricky tumedat väikebussi mööda tänavat üles sõitmas. Poisi süda tegi hüppe, kui Ricky ta kõrval peatus ja tuuleklaasi alla keris.

„Tere hommikust,” naeratas naine. „Vabandust, et ma pisut hiljaks jäin.”

„Hommikust.” Mark tundis, et läheb näost tulipunaseks. Paraku oli see tobe punastamine tema puhul normaalne reaktsioon.

„Aita mind ikkagi kähku toitmisel,” pani Ricky ette. „Sama ajal võime rääkida, eks?”

Mark kõhkles. Ah, tühja sest koolist. Ta oli seal juba kõike õppinud, mida eluks vaja läks. Tõeline elu toimus niikuinii kusagil mujal.

„Okei,” vastas ta.

Tööstuspiirkonna hoolikalt niidetud muruplatsil kükitas futuristlikuna mõjuv hoone nagu kosmoselaev, hommikupäike kõrgelt klaasfassaadilt vastu peegeldumas. Henning parkis oma väikebussi veel peaaegu tühjale parkimisplatsile. Ta võttis mõlemad alumiiniumkohvrid pakiruumist välja ning mühatas ainult „küll ma saan“, kui Pia tahtis ühte enda kätte võtta. Sellest hetkest, kui nad Christophi veerand tundi tagasi Birkenhofi värava ees maha olid pannud, oli mees uniselt vaikinud. Aga et Pia oli Henningiga kuusteist aastat abielus olnud ja tundis tema iseärasusi suurepäraselt, ei lasknud ta end sellest segada. Mõnikord suutis Henning kolm päeva järjest täiesti vait olla. Nad ületasid lopsakate lillepeenardega kaunistatud kivisillutisega platsi, millel oleva purskkaevu juures parkis kaks patrullautot. Pia heitis möödaminnes pilgu firmasildile. WindPro GmbH. Stiliseeritud tuulegeneraator selle kõrval vihjas firma tegevusalale. Sissepääsu ees trepil seisis haigutav politseinik ja lasi nad noogutusega mööda. Kohe, kui nad olid sisenenud uhkesse avatud fuajeesse, tungis Piale ninna roiskuva liha ühemõtteline magus lehk.

„Keegi on siin haudekastis terve nädalavahetuse vedelenud,” märkis Henning ta kõrval. Pia ei teinud mehe küünilisusest välja. Ta pilk rändas kolm korrust ülespoole, kuhu pääses keerdtreppide ja klaasist lifti abil. Paremat kätt asuva pika vääristerasest leti ääres küürutas toolil üks naine, küünarnukid toetatud põlvedele ja nägu käte vahel. Tema ümber seisid paar mundris ametnikku ja üks tsiviilriietes mees. See pidi olema too uus töötaja, kellest Bodenstein oli rääkinud.

„Vaata aga vaata,” ütles Henning.

„Mis on? Kas sa tunned teda?”

„Jah. Cemalettin Altunay. Ta oli varem Offenbachi 11. komandos.”

Frankfurdi kohtumeditsiini instituudi asedirektorina tundis Henning enamikku Rhein-Maini piirkonna ja kõiki Lõuna-Hesseni vägivallakuritegude osakondade töötajaid.

Pia silmitses uut kolleegi, kes oli naise kohale kummardunud ja rääkis temaga vaikselt. Pia oletas, et mees võis olla kõige enam kolmekümnendate eluaastate lõpus ja puht optiliselt võttes palju parem valik kui ta eelkäija Frank Behnke. Lumivalge särk, mustad teksad, läikivpuhtad kingad, tihedad mustad sõjaväelaslikult lühikeseks lõigatud juuksed – mehe välimus oli laitmatu. Kohe tundis Pia end oma kaenlaaluste higirantidega kortsus hallis T-särgis ja plekilistes teksades veelgi halvemini. Vahest oleks ta siiski pidanud duši all käima ja ümber riietuma. Nüüd oli hilja.

„Tere, härra Kirchhoff,” lausus uus mees meeldiva sügava häälega, pöördus siis Pia poole ja ulatas käe.

„Kriminaalülemkomissar Cem Altunay. Rõõm sinuga tutvuda, Pia. Kai ja Kathrin on sinust juba palju rääkinud. Oli sul ilus puhkus?”

„Ma … ee … jah, aitäh,” kogeles naine. „Ma maandusin alles pool tundi tagasi, lennuk hilines üheksa tundi …”

„Ja siis kohe laip. Kurb.” Cem Altunay naeratas vabandavalt, otsekui oleks tema selle eest vastutav. Nad vaatasid teineteisele hetke otsa ja siis langetas Pia pilgu. Mehe tumedad šokolaadikarva silmad ajasid ta segadusse. Sekundid venisid ja vaikus muutus piinlikuks. Henning turtsatas nende taga pilkavalt, see tõi Pia maa peale tagasi. Ta võttis end kokku.

„Mis meil siin on?” tundis ta huvi.

„Surnu nimi on Rolf Grossmann ja ta töötas viimased paar aastat siin öövahina. Paistab nagu õnnetus,” kostis Cem Altunay. „Üks tema naiskolleeg leidis laiba täna hommikul poole seitsme paiku. Tulge kaasa.”

Magus lehk muutus tugevamaks. Laibad, mis juba nii vängelt haisesid, ei näinud tavaliselt ka enam väga kaunid välja. Pia läks uustulnuka järel trepist üles ning valmistus sisemiselt, siiski lõi vaatepilt tal hetkeks hinge kinni. Surnu, kelle punsunud ja kahvatu nägu ei meenutanud enam inimese oma, lebas, liikmed veidralt väänatud, teise ja kolmanda korruse vahel trepimademel. Pia oli oma töös juba palju näinud, ent kui ta märkas kärbseid laibal ringi ronimas, hakkas ta maos siiski keerama. Ainult professionaalne enesevalitsus päästis teda uue kolleegi ees oksendamisest.

„Miks sa arvad, et see on õnnetus?” küsis Pia okserefleksi alla surudes. Suures fuajees valitsev kuumus pani ta iga pooriga higistama. „Huhh! Kas keegi ei võiks vähemalt konditsioneeri sisse lülitada või klaaskupli lahti teha?”

„Katsu sa ainult!” hüüdis Henning, kes parajasti valget ühekordset kombinesooni selga tõmbas. „Kui sa peaksid mul sündmuspaiga segi keerama …”

Pia märkas uue kolleegi üllatunud pilku.

„Me olime kunagi abielus,” selgitas ta napilt. „Niisiis, mis sa arvad?”

„Näeb välja, nagu oleks ta komistanud ja trepist alla kukkunud,” vastas Cem Altunay.

„Hm.” Pia silmitses treppi, mis viis pehme kaarena üles kolmandale korrusele. „Kas sa said juba rääkida selle naisega, kes ta leidis? Mida ta üldse pool seitse hommikul siin teeb?”

Henning tegi oma kohvri häälekalt lahti. Kärbsed sumisesid ta ümber, kui ta kummardus laiba kohale ja seda kriitiliselt silmitses.

„Väidetavasti alustab ta alati nii vara. Ta töötab raamatupidamises.” Altunay viipas naise poole, kes istus ikka veel liikumatult toolil. „Ta on šokis. Ilmselt sai ta kadunuga hästi läbi, nad jõid sageli hommikuti koos kohvi.”

„Aga mismoodi sai mees lihtsalt trepist alla kukkuda?”

„Tal oli ilmselt alkoholiprobleem, vähemalt raamatupidaja väidab nii,” vastas Cem Altunay. „Laip lõhnab samuti alkoholi järele ja vastuvõtuleti taga puhkeruumis on katkine pudel Jack Danielsi.”

Tumepruunides rõivastes pakiteenistuse autojuht hingeldas, ulatades naisele elektroonilise aparaadi ja pliiatsi, et naine alla kirjutaks.

Too kritseldas oma allkirja kriimustatud ekraanile ja naeratas rahulolevalt. Mees ei üritanudki varjata oma pahameelt selle üle, et teda oli sunnitud lohistama pakki lattu, selle asemel et see õuel maha panna. Aga Frauke Hirtreiteril oli üsna ükskõik.

Ta läks müügisaali, pani tule põlema ja vaatas ringi. Kuigi pood kuulus õigupoolest Rickyle, armastas naine seda, nagu oleks see ta enese omand. Viimaks oli ta leidnud elus koha, kus tundis end igati hästi. „Loomaparadiis” oli oma nime väärt; see ei olnud läpatanud, niiske ja hämar loomakauplus, nagu Frauke oma lapsepõlvest neid mäletas. Ta avas ukse kõrvalruumi, kus asus koertesalong. Siin oli tema riik. Ta oli õhtukursustel õppinud koerapügajaks – tänapäeval nimetati teda groomer’iks, tema teenus võeti kundede poolt hästi vastu ja see tasus end ära. Lisandus Ricky koertekool ja viimased paar nädalat netipood, millel läks aina paremini. Ta läks läbi poe tagasi kontorisse, kus Nika juba istus arvuti taga ja vormistas saabunud tellimusi.

„Kui palju neid on?” päris Frauke uudishimulikult.

„Kakskümmend neli,” vastas Nika. „Sajaprotsendiline kasv võrreldes eelmise esmaspäevaga. Aga ma ei saa uusi tooteid sisestada.”

„Miks?” Frauke võttis miniköögi kraanikausi kohal rippuva kapi restilt kaks kohvitassi. Kohvimasin mulksus ja mulises innukalt.

„Pole aimugi. Kogu aeg on sama probleem. Ma sisestan toote, aga kui tahan salvestada, ei juhtu midagi.”

„Mark peaks seda vaatama. Tal on kindlasti mõni mõte.”

„See on ilmselt kõige targem.” Nika vajutas printimise nupule ja hetk hiljem sülitas tindiprinter tellimused välja. Ta ringutas haigutades. „Ma lähen lattu.”

„Joome kõigepealt kohvi. Natuke on ju veel aega.”

Ta valas kohvi kahte tassi ja ulatas ühe Nikale.

„Piim on juba sees.”

„Aitäh.” Nika naeratas ja puhus kuumale kohvile.

Frauke oli üliõnnelik, et Nika „Loomaparadiisi” meeskonda täiendas, sest Rickyl oli poe jaoks aina vähem aega. Abilised, kelle tööhõiveamet saatis, olid olnud üsna viletsad. Üks oli varastanud, järgmine oli olnud tellimuste vahendamiseks liiga rumal ja kolmas sai kolme päeva järel väidetavalt raskest tööst seljavalu. Nika seevastu oli tubli ega kurtnud kunagi, ta oli kaootilise raamatupidamise süstematiseerinud ja koristas isegi õhtuti veel poodi, seda sellest saadik, kui koristaja oli koha üles öelnud. Frauke ei teadnud Nikast kuigi palju: ainult seda, et ta oli Ricky vana sõbranna ning elas tema ja Jannise juures Schneidhainis allüürnikuna. Kui ta oli Nikat esimest korda näinud, ei avaldanud naine talle erilist muljet: ta oli vaikne, kõhn ja haiglaslikult kahvatu, tuhkblondide salkus juuste ja prillidega ning kandis lisaks riideid, mille teised oleksid pannud Punase Risti konteinerisse. Ricky kõrval mõjus ta niisama silmatorkamatuna nagu nurmkana paabulinnu kõrval, aga võib-olla olid nad Rickyga just sellepärast kunagi suured sõbrannad olnud. Rickyle ei meeldinud eriti konkurendid ja Nika ei olnud seda päris kindlasti, nagu polnud ka Frauke. Ta oleks väga tahtnud Nika kohta rohkem teada saada, naine oli nii vaikne ja tundus sageli nukker, aga Frauke kurvastuseks ei rääkinud ta iseendast samahästi kui mitte kunagi. Mõnikord ei suutnud Frauke oma uudishimu talitseda ja esitas möödaminnes küsimusi, aga siis Nika ainult naeratas ja väitis, et tema elu olevat nii igav, et sellest polevat mõtet rääkidagi.

„Nii, ma nüüd lähen.” Nika pani kohvitassi kraanikaussi. „Ricky kavatses poole kümne paiku siia jõuda, et tellimused ära teha. Kas helistad ise Markile?”

„Loomulikult.” Frauke noogutas ja naeratas rahulolevalt. Tõepoolest, ta elu oli muutunud ainult paremuse poole. Loodetavasti see nii jääbki. Hea, kui igaveseks.

Henning oli laipa põhjalikult uurinud ning saanud esimese info. Ta tõmbas kaitsemaski eest ning pöördus Pia ja Cem Altunay poole.

„Ma oletan, et surm saabus laupäeva varahommikul kella kolme ja kuue vahel,” ütles ta. „Surnukangestus on peaaegu juba kadunud, surnuplekid ei kao enam ka vajutades.”

„Tänan.” Pia noogutas oma eksmehele, kes silmitses laipa, laup kortsus.

„Mis lahti?” küsis Pia.

„Hmm. Võib-olla ma eksin, aga ma hästi ei usu, et surma põhjustas trepilt kukkumine. Ta kael ei ole murtud.”

„Sa arvad, et keegi võis kaasa aidata?”

„See on võimalik.” Henning noogutas. Pia mõtles, kas peaks helistama Bodensteinile, ent otsustas siis ümber. Oliver oli juurdluse juhtimise temale üle andnud, niisiis oli tema asi olukorda hinnata. Masinavärgi käimalükkamisest piisas Henningi julgest kahtlustusest, et tegu võis olla tapmisega.

„Me helistame jäljetuvastusele ja veel paarile kolleegile, kes tulevad sündmuspaika valvama,” ütles ta Cem Altunayle. „Hoone jääb senikauaks suletuks, kuni me teame, mis siin toimus. Ja ma tahan lahkamist.”

„Okei, ma hoolitsen selle eest.” Cem noogutas ja võttis püksitaskust mobiili. Nad läksid trepist alla. ikka veel suletud välisukse juures muutusid hääled valjuks. Üks politseinikest, kes pidi takistama WindPro töötajate trampimist läbi fuajee ja võimalike jälgede hävitamist, lahkus oma postilt ja tuli Pia poole.

„Mis seal lahti on?” päris Pia.

„Ülemus saabus ja tahab sisse pääseda,” vastas politseinik.

„Tooge ta siia. Aga teised peavad välja jääma.”

Politseinik noogutas ja läks tagasi.

„Kas me võiksime nüüd värsket õhku sisse lasta?” pöördus Pia Henningi poole. Ta leemendas higist ja roiskumise hais oli lihtsalt talumatu.

„Ei,” vastas Henning napilt. „Mitte enne, kui jäljetuvastusgrupp on kohal. Ma ei taha, et Kröger mulle etteheiteid teeks.”

„Ta teeb neid niikuinii,” ütles Pia. „Sest sa puudutasid laipa enne teda.”

Cem Altunay oli teinud kiirelt kolm telefonikõnet ja pani mobiili jälle taskusse.

„Jäljetuvastus on teel, saame abijõude ja Kai hoolitseb prokuröri eest,” teatas ta.

„Tore. Meie surnu ülemus saabus. Kuidas me toimetame?” küsis Pia uuelt kolleegilt.

„Sina küsid, mina kuulan,” vastas too.

„Okei.” Pia tundis kergendust, et Cem Altunayga ei tule ilmselt naginat kompetentsuse pärast nagu tuli Behnkega, kes iga juurdluse ja küsitluse ajal rõhus väiklaselt enda kui vanema kolleegi staatusele. Hetk hiljem sammus läbi fuajee pikka kasvu laiaõlgne mees, saatjaks politseinik. Vastik hais ja teade, et tema firma töötaja on surma saanud, olid pühkinud ta näost viimse kui värvi. Aga enne, kui mees end Piale tutvustada jõudis, ärkas tardumusest surnu leidnud naine. Ta kargas toolilt üles ja tormas ebamäärase kaebliku häälitsusega ülemuse poole, kes teda algul jahmunult vaatas, siis aga embas ja lohutavalt tema kõhna õlga patsutas. Cem Altunay pidi pisut vaeva nägema, et veenda nuuksuvat naist ülemusest lahti laskma. Töötajad, kes tunglesid endiselt fuajee eesosas lindi taga, jäid peenetundeliselt vait. WindPro ülemus oli silmnähtavalt jahmunud, ent suutis end valitseda.

„Pia Kirchhoff Hofheimi 11. komandost, see on mu kolleeg Cem Altunay,” tutvustas Pia.

„Stefan Theissen,” vastas mees. „Mis juhtus?”

Theisseni käepigistus oli tugev ja pisut higine, kuid ruumi temperatuuri ja mehe erutust arvesse võttes ei pannud Pia seda talle pahaks. Ta pidi Theisseni poole alt üles vaatama. Mees oli vähemalt meeter üheksakümmend pikk ja nägi üpris hea välja. Mehe habemeajamisvedeliku mõrkjas lõhn võitis hetkeks laibahaisu. Tema korralikult küljele kammitud juuksed olid veel niisked, kaelanahk ülalpool särgikraed raseerimisest kergelt punakas.

„Teie öövahil härra Grossmannil oli ilmselt surmavate tagajärgedega õnnetus.”

Pia silmitses Theissenit ja ootas huviga tema reaktsiooni.

„See on ju kohutav. Kuidas … mis … see tähendab …” ta jäi jahmunult vait. „Jumal küll.”

„Praeguse info kohaselt kukkus ta trepist alla,” lausus Pia. „Aga räägime parem kusagil mujal edasi.”

„Jah. Kas lähme minu kabinetti?” Theissen vaatas Piale küsivalt otsa. „See on kolmandal korrusel. Me võime liftiga minna.”

„Parem mitte. Me ootame veel jäljetuvastuse kolleege. Seni on parem mitte hoonesse siseneda.”

„Aga minu töötajad?” tahtis Theissen teada.

„Nad peavad täna kahjuks pisut hiljem alustama,” vastas Pia. „Siis, kui me oleme õnnetuse käigu täpselt rekonstrueerinud.”

„Kui kaua see aega võtab?”

Ikka seesama küsimus. Ja Pia andis sama vastuse nagu alati.

„Seda ma ei oska teile veel täpselt öelda.”

Ta pöördus Cem Altunay poole.

„Cem, ütle, et nad helistaksid mulle, kui jäljetuvastus on kohal.”

Veider oli võõrast inimest nii endastmõistetavalt sinatada. Pia ei tajunud teda veel kolleegina. Vahest oli töörutiin talle ka sellepärast raskem, et eelmisel päeval samal ajal oli ta olnud alles väga kaugel. Ta mõtles põgusalt Christophile ja puudutas pöidlaga sõrmes olevat sõrmust, mis polnud isegi teravapilgulisele Henningile silma torganud. Ta oleks hea meelega viibinud veel mõtetes hetke möödunudöises Hiinas, kuid märkas, et Theissen vaatas talle ootavalt otsa.

Cem tuli tagasi ning nad järgnesid WindPro ülemusele esimese korruse nõupidamisruumi.

„Istuge ometi.” Theissen osutas konverentsilaua poole. Ta sulges ukse ja pani oma diplomaadikohvri maha. Enne kui ta samuti istet võttis, nööpis ta pintsaku lahti. Ei ühtki üleliigset rasvagrammi, konstateeris Pia, ehkki mees pidi olema juba viiekümne ligi. Ilmselt käis ta igal hommikul jooksmas, aga võis kuuluda ka ratturite hulka, kes varavalges mägijalgrattaga läbi Taunuse kihutasid. Esimene šokk oli ületatud, Theissen rahunes pisut ja värv hakkas ta näkku tagasi tulema.

„Kuidas ma saan teid aidata?”

„Üks teie naistöötaja leidis härra Grossmanni laiba täna hommikul,” alustas Pia ja meenutas, kuidas Theissen oli ennist naist lohutavalt emmanud. Südamlik ülemus. Üks sümpaatiapunkt talle.

„Proua Weidauer.” Theissen noogutas. „Ta on meie raamatupidaja ja tuleb alati väga vara tööle.”

„Ta ütles meile, et härra Grossmannil oli alkoholiprobleem. Kas see vastab tõele?”

Firmajuht noogutas ohates.

„Jah, oli küll. Ta ei joonud pidevalt, aga aeg-ajalt päris korralikult.”

„Kas selline öövaht ei olnud teie firmale riskantne?”

„Tjah.” Stefan Theissen tõmbas käega läbi juuste ja otsis õigeid sõnu. „Rolf oli mu klassivend.”

See üllatas Piat. Ta kas oli Theisseni vanust täiesti valesti hinnanud või oli Rolf Grossmann algava roiskumise tõttu näinud tegelikust palju vanem välja.

„Me olime kooliajal südamesõbrad, aga siis kaotasime teineteist silmist. Kui ma teda paari aasta eest klassikokkutulekul taas kohtasin, olin šokeeritud. Naine oli ta maha jätnud, ta elas Frankfurdis meeste sotsiaalmajas ja oli töötu.” Theissen kehitas kahetsevalt õlgu. „Mul oli temast kahju, sellepärast võtsin ta tööle. Algul autojuhina ja hiljem, kui ta juhiloast ilma jäi, öövahina. Enamasti oli kõik korras, ta oli usaldusväärne ja püsis töö juures kaine.”

„Enamasti,” märkis Cem. „Aga mitte alati?”

„Ei, mitte alati. Üllatasin teda ükskord, kui tulin pärast ärireisi veel hilja õhtul firmasse. Ta oli purupurjus ja vedeles puhkeruumi juures. Seejärel oli ta kolm kuud võõrutusravil. Rohkem kui aasta polnud siis enam mingeid vahejuhtumeid ja ma oletasin, et joomine on kontrolli all.”

Ta oli avameelne, otsekohene ega ilustanud midagi.

„Kohtumeediku esmase hinnangu kohaselt suri härra Grossmann laupäeva hommikul kella nelja paiku,” ütles Pia. „Kuidas on võimalik, et keegi teda tänase hommikuni taga ei otsinud?”

„Ta elas ju üksi. Ja nädalavahetusel ei käi siin keegi, kui meil just ei ole mõne projekti lõpetamisega väga kiire,” vastas Theissen. „Vahel käin ma laupäeviti või pühapäeviti oma kabinetis, aga sel nädalavahetusel olin ma reisil. Rolf … see tähendab härra Grossmann lõpetab oma vahetuse tavaliselt kell kuus hommikul ja alustab siis uuesti kell kuus õhtul.”

Theisseni jutt tundus usutav. Pia tänas info eest ja nad tõusid. Samal hetkel tegi ta telefon häält. See oli Henning.

„Ma leidsin midagi väga huvitavat,” sõnas ta napilt. „Tule trepi juurde, võimalikult kohe.”

Ta silmitses naise nägu ja võitles süümepiinadega, sest ei olnud naisel nii kaua külas käinud. Naine oli silmad lahti teinud, aga tema pilk oli tühi. Kas ta sai aru, mida mees ütles, tundis ta mehe puudutust?

„Eilne õhtu oli uskumatult edukas.” Ta silitas naise kätt. „Kõik, tõepoolest kõik olid kohal. Isegi proua Merkel. Ja muidugi ajakirjandus. Täna on see raamat juba kõigi ajalehtede esiküljel. Ah, see meeldiks sulle, kallis.”

Läbi praokil akna tungisid sisse linna hääled: trammi helin, tuututamine, mootorimüra. Dirk Eisenhut võttis oma naise käe ja suudles selle külmi sõrmi. Iga kord, kui Dirk oma naise tuppa astus ja teda avasilmi voodis lamamas nägi, tärkas temas lootusekübe. Oli olnud juhtumeid, kus inimesed tulid veel aastaid hiljem ärkvelolekukoomast välja. Ja tänapäeval ei osanud keegi kindlalt öelda, mis sellise patsiendi teadvuses toimus. Ta teadis, et naine kuulis teda. Vahetevahel tundus ta isegi mehe hääle peale reageerivat, mõnikord vastas mehe käe survele ja aeg-ajalt tundus Dirkile, et kui ta rääkis varasematest aegadest või naist suudles, siis naine naeratas.

Ta rääkis naisele vaikselt oma uue raamatu esitlusest, mis oli toimunud eelmisel päeval suure meediakära saatel Saksa Ooperimajas. Ta luges naisele ette nimekaid külalisi poliitika-, majandus- ja kultuuriringkondadest, andis talle edasi tuttavate ja sõprade tervitused. Kui uksele koputati, ei pööranud mees ringi.

„Kahjuks ma ei saa sulle nüüd mõnda aega külla tulla,” sosistas ta. „Ma sõidan ära. Aga ma mõtlen sinu peale alati, kullake.”

Tuppa oli tulnud tubli hooldusõde Ranka, mees tundis seda lõhnast. Õde lõhnas alati kergelt lavendli ja rooside järele.

„Ah, härra professor. Te pole siin enam ammu käinud.” Mees arvas õe hääles kuulvat laitust, aga ta ei hakanud end õigustama.

„Tere Ranka,” vastas ta lihtsalt. „Kuidas mu naisel läheb?” Tavaliselt rääkis õde talle siis ohtrasõnaliselt Bettina argipäevast, väljasõidust rõdule või pisikesest edust füsioteraapias. Täna ei öelnud ta aga midagi sellesarnast.

„Hästi,” vastas Ranka lihtsalt. „Hästi nagu alati.”

See oli halb. Dirk Eisenhut ei tahtnud kuulda, et midagi pole muutunud. Paigalseis oli tagasiminek. Esmalt oli varane rehabilitatsioon hästi mõjunud ning Bettina seisukord oli tänu stimulatsiooniteraapiale, harjutustele ja logopeedi tööle aeglaselt, aga järjekindlalt paranenud. Naine oli õppinud taas iseseisvalt neelama, nii et ära sai võtta kõrivoolikud ja hiljem ka maosondi. Apallilisest sündroomist paranemise võimalus oli viiskümmend protsenti. Teadlasena oli mees kursis, et garantiid ei ole ja et viiekümneprotsendiline võimalus oli üsna pisike. Kui aasta jooksul füüsiliste ja psüühiliste võimete olulist paranemist ei toimunud ja patsient teadvusele ei tulnud, viidi ravi üle F-faasi. Selle rehabilitatsioonifaasi täpne meditsiiniline väljend oli „kestev aktiveeriv ravihooldus”. Ja see tähendas paranemislootuse lõplikku purunemist.

Ta suudles naist hüvastijätuks, ütles Rankale, et peab töö asjus paariks päevaks ära sõitma, ja lahkus toast.

Tollest hirmsast uusaastaööst saadik oli ta sisenenud Potsdami villasse või õieti sellesse, mis leekidest alles oli jäänud, ainult kaks korda: koos politsei põlengute spetsialistiga ja selleks, et tuua suurelt jaolt säilinud töötoast ära oma paberid. Pärast seda polnud ta sinna enam kunagi läinud. Ta elas nüüd Mittes, korteris, mida Bettina oli nii väga armastanud, see asus Rosenthalerstraße hooldekodule üsna ligidal. Teda ei häirinud, et pidi nüüd igal hommikul läbi terve linna tööle sõitma, see oli tema patukahetsus. Ta noogutas valvurile ning astus tänavale. Meest võtsid vastu lärm ja sagimine, ta seisatas ja hingas sügavalt sisse-välja. Tema ümber tungles vadistades ja naerdes Hackesche Höfe poole suunduvate turistide salk, tema ees tänavaserval peatus taksojuht ja vaatas talle küsivalt otsa, aga ta andis pearaputusega märku, et ei vaja tolle teeneid. Pärast Bettina külastamist tahtis ta alati jalutada, pealegi oli koduni kiviga visata. Ta hakkas liikuma, ületas tänava ja pööras juba paarisaja meetri pärast Neue Schönhauser Straßele, kus asus ta korter.

Võib-olla oleks Dirk seda kõike paremini talunud, kui ta ei oleks saanud tragöödiat ise ära hoida. Kui ta pärast instituudi pidu hilisel pärastlõunal koju oli jõudnud, oli maja lausleekides. Jäise külma ja kustutusvee probleemide tõttu oli võtnud lõputult aega enne, kui tuletõrje oli suutnud leekidesse tungida. Bettina oli imekombel ellu jäänud. Kiirabiarstil oli õnnestunud ta elustada, kuid ta aju oli olnud tiheda suitsu tõttu väga kaua ilma hapnikuta. Liiga kaua.

Šokist polnud Dirk tänaseni üle saanud ja talle oli selge, et õnnetus oli tema süü. Ta oli teinud kohutava vea, mida ei saanud enam kunagi heastada.

Tänane päev pidi olema otsustav. Ta oli nädalaid ja lausa kuid kogunud infot, töötanud seda läbi ja tõlkinud arusaadavasse saksa keelde, et leida võitluskaaslasi. Tema pingutusi kroonis edu, kodanikuühendusse Ei Taunuse tuulepargile kuulus üle kahesaja liikme ning sel oli kümme korda sama palju kaasaelajaid. Ta tahtis teema pisut enne elanike koosolekut veel kord televisiooni viia, ta oli hoolitsenud kõige eest ning täna pärastlõunal oli see aeg käes. Sellest sõltus nii palju! Vastaspool pidi mõistma, et tegu polnud käputäie toladega, vaid et mõttetu tuulepargiprojekti vastu olid sajad elanikud. Jannis Theodorakis tuli duši alt välja, haaras käteräti ja kuivatas end. Ta tõmbas käega kriitiliselt üle raseerimata lõua. Õigupoolest meeldis talle kolmepäevane habe, aga televaatajaile sobis ehk rohkem, kui ta esines hoolitsetu ja soliidsena. Raseerimise järel läks ta magamistuppa ja tegi riidekapis põhjaliku uurimistöö. Kas ülikond oleks liialdus? Sellest, kui ta ülikonna ja lipsuga tööl käis, oli möödas aastaid, tõenäoliselt ei sobigi need talle enam. Viimaks otsustas ta teksade, valge särgi ja pintsaku kasuks. Sellest ajast, kui Nika hoolitses majapidamise eest, olid kapid alati täis ja kõik riided korralikult triigitud. Jannis asetas teksad ja särgi kaheinimesevoodile, mille nägemine tahtmatult ta head tuju kahandas. Ricky magas nüüd ainult elutoa diivanil või põrandal; ta väitis, et ei saa seljavalu tõttu enam voodis lamada. Naine ägas juba ammu enda kanda võetud hiiglasliku töökoorma all, aga ta ei tunnistanud seda iialgi. Pood, töö varjupaigas ja koertekool, kogu ta rändloomaaia varustamine ja kodanikuühenduse organiseerimine võttis rohkem aega, kui tal tegelikult oli, ja eraeluks seda enam ei jagunud. Ricky tööhulluse tulemuseks oli aina tugevnev seljavalu, mis ajas ta alatasa kiropraktiku juurde ja võimaldas talle, nagu Jannis kahtlustas, teretulnud ettekäände mitte seksida.

Jannis väljus magamistoast ja läks läbi esiku kööki. Kassid, kes olid uniselt kükitanud nurgapingil ja toolil päikese käes, põgenesid silmapilk läbi kassiaugu terrassile. Loomaaed, mida Ricky oma piiritus loomaarmastuses kaasas tassis, käis mehele närvidele. Kaht koera suutis ta veel kannatada, ent kassid, need upsakad hiilivad elukad, kes jätsid kõikjale oma karvu, olid talle vastumeelt. Nood vastasid mehe jälestusele uhke põlgusega ja hindasid Jannise seltsi ilmselgelt sama vähe nagu tema nende oma.

Hele päike paistis aknast sisse. Pärastlõunaseks filmimiseks oli täiuslik varasuvine päev. Jannis valas endale kohvi, määris värskele saiale võid ja maasikamoosi ning lõi hambad sisse. Ta sihitult rändavad mõtted jõudsid taas Nika juurde, nagu viimasel ajal sageli juhtus.

Esmalt oli talle silma torganud ainult naise välimus: veidrad riided, kohutav soeng ja öökulliprillid. Nika rääkis vähe ja oli nii tagasihoidlik, et mees oli tema majas viibimise vahel lausa ära unustanud. Jannis ei teadnud Nikast midagi ega tundnud tema vastu ka huvi, kuni tolle vahejuhtumini kolme nädala eest.

Jannisel hakkas palav, kui talle see kõike muutnud hetk meenus. Ta oli toonud keldrist õhtusöögi jaoks pudeli veini ja just hetkel, mil ta veinikeldrist välja tuli, oli Nika väljunud oma vannitoast – ihualasti ja niisked juuksed sirgelt tagasi kammitud. Nad olid teineteisele paar sekundit kohkunult otsa vaadanud, siis oli mees vabandust pomisedes trepi poole kiirustanud. Kumbki neist polnud kohtumist hiljem maininud, aga sellest hetkest alates olid süütud ajad möödas. Nika kuju oli Jannisele jäädavalt mällu sööbinud. Sellest hetkest alates mõtles ta üksi voodis lamades, Ricky põrandal norskamas, ainult Nika peale; igal ilma seksita ööl muutus ta vajadus naise järele aina tungivamaks, see oli saanud kinnisideeks, mis piinas teda ja ajas raevu. Kui armukadedal Rickyl peaks tekkima vähimgi kahtlus, siis oleks põrgu lahti. Sellest hoolimata ei suutnud ta Nika paljaid rindu kuidagi mälust tõrjuda.

„Nika,” pomises ta ja nautis piinavat mõnu, mis selle nime ütlemisega kaasnes. Ainuüksi mõte keldris toimunud kohtumisest, mis ei lõppenud tema aina metsikumaks muutuvates fantaasiates enam ammu häbeliku põgenemisega, ajas tal riista tahtmatult kõvaks. „Kurat, Nika, kurat küll.”

Kriminaalülemkomissar Oliver von Bodenstein seisis riidekapi peegelukse ees ja sidus tusaselt lipsu ette. Milline jabur mõte oli abielluda esmaspäeva ennelõunal ja sundida oma tööl käivaid pereliikmeid vaba päeva võtma! Ta vaatas end kriitiliselt külje pealt. Kuigi ta tõmbas kõhu sisse, rippus see ikkagi tema suureks pahameeleks üle püksivärvli. Eile õhtul oli kaaluosuti näidanud esimest korda ta elus üle 90 kilo ja see oli teda šokeerinud. Üheksa kilo veel ja siis kaalub ta sada kilo! Kui ta kiiremas korras ei lõpeta igal õhtul vanemate juures söömist ja selle järel koos isaga punase veini pudeli tühjendamist, siis peab ta varsti hakkama mõtlema, kas hoida kõhtu püksirihma peal või all.

Bodenstein viskas pintsaku selga. Ülikond varjas kõige hullema ära, kuid sellest hoolimata tundis ta end ebamugavalt. Põhjus polnud mitte ainult eesootavas pulmapeos ja tema kaalutõusus. Üle kahekümne aasta oli ta elu kulgenud rahulikes vetes, ent pärast Cosimast lahutamist poole aasta eest oli segamini kõik, mitte ainult tema söömisharjumused. Ta oli ruttu aru saanud, et oli teinud vea, kui alustas suhet Heidi Brückneriga, kellega ta oli tutvunud läinud aasta novembris üht juhtumit uurides. Nad olid kohtunud hetkel, mil Bodensteini elu oli Cosima kõrvalsuhte tõttu alusmüürideni segi paisatud ning Heidi oli ta esimesest valust üle aidanud, kuid uueks püsisuhteks polnud Bodenstein veel kaugeltki valmis. Nad olid veel paar korda telefoni teel suhelnud, siis ta naisele enam ei helistanud ning kogu lugu oli vaibunud. Ilma jutuajamisteta ja ilma, et see oleks Bodensteini puudutanud.

Aga tegelik põhjus, miks ta tahtnuks meelsamini seista kolleegidega laiba kõrval, kui sõita Kelkheimi raekotta perekonnaseisuametisse, oli Cosima. Ta polnud naisega rääkinud sellest ajast, kui too ta poole aasta eest fakti ette oli pannud ja kohe pärast seda oma vene armukesega maailmareisile läinud. Bodenstein pani Cosimale ikka veel pahaks, et too oli hävitanud puhtast egoismist perekonna ja ka tema elu. Naine oli pidanud nädalaid ja kuid salasuhet selle seikleja Alexander Gavriloviga, ilma et Bodenstein oleks vähimatki aimanud. Naine oli ta lolliks teinud ja temal ei olnud taas kord üle jäänud muud, kui naise otsuseid aktsepteerida, seda juba ainuüksi laste pärast. Lorenz ja Rosalie olid täiskasvanud ning elasid oma elu, aga Sophia oli alles kahe ja poole aastane. Tal oli õigus isale ja emale, ükskõik mis suhted neil omavahel olid. Bodenstein heitis oma peegelpildile viimase resigneerunud pilgu. Ta oli kindlalt otsustanud kasutada laibaleidu põhjendusena ning lahkuda kohe pärast laulatustseremooniat perekonnapeolt, juhul kui Cosima peaks tõesti osutuma nii häbematuks, et võtab Gavrilovi kaasa. Salajas ta peaaegu lootis, et naine just seda teebki.

Ta nägi juba kaugelt kahte autot hoovil seismas ja aimas, mis teda ees ootas. Ludwig Hirtreiter ei olnud inimene, kes konfliktide eest kõrvale hoidis, niisiis marssis ta edasi ja tõukas aiavärava lahti. Tell tormas kahe mehe suunas ja hakkas haukuma.

„Tell!” hüüdis ta. „Lõpeta. Kõrval!”

Koer kuuletus kohe.

„Mis te tahate?” urises Hirtreiter. Ta oli ebaseadusliku raadamise pärast metsas ikka veel ärritatud. Ta pojad olid külaskäiguks halva aja valinud.

„Hommikust, papa,” naeratas noorem poeg Matthias. „On sul aega kohvi juua?”

Milline läbipaistev trikk.

„Mitte siis, kui te hakkate jälle Pfaffenwiesest rääkima.” Talle oli ilmselge, et just sellepärast olid pojad tulnud. Nad olid aastaid suhtlemist vältinud, kui välja arvata iga-aastane mittemidagiütlev jõulukaart ja kohustuslik telefonikõne tema sünnipäeval, ja sellest oli talle piisanud. Ta vaatas poegi kergitatud kulmude alt. Nad seisid pelglikult ja kohmetult, uhked ülikonnad seljas ja kallid autod kõrval.

„Palun, isa,” alustas Gregor alandlikul toonil, mis sobis talle sama vähe nagu totakas sportautogi. „Sa ju ometi ei taha, et me kaotaksime kõik, mis me oleme üles ehitanud?”

„Mis see minu asi on?” Ludwig Hirtreiter võttis püssi õlalt, pani otsapidi maha ja toetus sellele. „Teid ei ole minu elu kunagi huvitanud, miks peaksid nüüd teie tegemised mind huvitama?”

Esimest korda olid nad talle helistanud kaks nädalat tagasi. Lihtsalt niisama, nagu nad väitsid. Ta oli kohe muutunud umbusklikuks, ja nagu üsna pea selgus, õigusega. Ludwig Hirtreiter ei teadnud tänaseni, kuidas ta pojad olid Wind-Pro pakkumisest teada saanud, aga ainult see oli nende äkki taas tärganud isaarmastuse põhjus. Kui meeleheitel pidid nad olema, et ilmusid kogu selle aja järel jälle tema juurde? See oli olnud Matthias, kes Pfaffenwieset esimesena mainis. Pärast viisakuste vahetamist olid nad asunud kerjama, paljastades kõhklevalt oma täbara majandusliku olukorra. Kui ka see ei kandnud vilja, rõhusid nad tema isakohustustele. Nad olid samahästi kui rahatud, üks kartis pankrotihaldurit, teine kohtutäiturit. Mõlemad vajasid tungivalt raha, mõlemal oli hirm nende inimeste kahjurõõmu ja pilgete ees, keda nad aastaid oma kokku liisitud ja laenatud luksuseluga pimestanud olid.

„Kas see oli kõik?” Hirtreiter silmitses mehi, kelle suhtes ta oli ükskõikseks muutunud. Tal polnud nende vastu enam ei positiivseid ega negatiivseid tundeid. „Mul on tegemist!”

Ta pani püssi õlale ja pöördus minekule.

„Palun oota, isa!” Matthias astus sammu tema suunas. Ta silmis polnud enam upsakust, vaid puhas meeleheide. „Me ei saa aru, miks sa nii väga selle heinamaa müügi vastu tõrgud? Nad ei ehita sulle ju riigimaanteed nina alla. Äärmisel juhul on siin ehitusfaasis paar nädalat tolmu ja mürglit ja siis hakkab võib-olla paari päeva tagant tehnik läbi sõitma.”

Tal oli omal moel õigus. Oli puhas rumalus WindPro pakkumist tagasi lükata, eriti kuna nad olid summat veel miljoni võrra tõstnud. Aga kuidas, põrgu päralt, saaks ta siis veel silma vaadata teistele, kes tema sõna usaldasid? Heinrich ei räägiks temaga enam kunagi! Kui ta heinamaa ära müüks, ei saaks tuulepargi rajamist enam takistada ja kõik oleks olnud ilmaasjata.

Matthias tõlgendas isa vaikimist ilmselt vahevõiduna.

„Meil on tõesti kahju sellepärast, mis tookord juhtus,” jätkas ta. „Me oleme öelnud palju rumalaid asju ja sind solvanud. Seda ei saa enam olematuks teha, aga vahest saame uuesti alustada. Nagu perekond. Su lapselapsed tahaksid oma vanaisa tõesti sagedamini näha.”

Milline kohmakas manipuleerimiskatse.

„See on sinu poolt tõesti ilus žest,” kostis Ludwig Hirtreiter. Ta nägi oma noorema poja silmis lootusesädet ja hävitas selle suurima rõõmuga. „Aga kahjuks tuleb see liiga hilja. Mul on teist mõlemast ükskõik. Hoidke minust eemale, nagu olete juba kakskümmend aastat teinud.”

„Aga isa,” alandas Gregor end viimaseks meeleheitlikuks katseks. „Me oleme ju sinu lapsed ja me …”

„Te olite üks etapp mu elust, mitte enamat,” katkestas teda Ludwig Hirtreiter. „Ma ei müü seda heinamaad. Jutul lõpp. Ja nüüd kaduge mu hoovilt.”

Jäljetuvastusgrupp eesotsas kriminaalülemkomissar Christian Krögeriga oli juhtimise üle võtnud. Seljas valged kapuutsi ja suukaitsega kombinesoonid, tegid nad oma rutiinset tööd, pildistasid ning otsisid, kopeerisid ja nummerdasid iga jälje, mis võis hiljem kuriteo seisukohalt oluline olla. See oli vaevaline ja aeganõudev töö, mille jaoks Pial ei oleks kannatust jagunud. Kaks töötajat puistasid kõigi kolme korruse vääristerasest käsipuudele pulbrit, et võtta sõrmejälgi. Pia pidas seda mõttetuks, sest iga päev katsusid käsipuud kümnete inimeste käed, aga ta hoidis oma arvamuse endale, et mitte sattuda kohe esimesel puhkusejärgsel päeval Krögeri silmis ebasoosingusse.

Ukse ees seisnud inimhulk oli vahepeal laiali läinud, ka proua Weidauer oli kadunud. Valitses peaaegu pühalik vaikus, mida katkestasid vaid fotoaparaatide plõksud.

„Tere, Christian,” tervitas Pia jäljetuvastusgrupi juhti. Mees põlvitas koos Henningiga laiba kõrval trepimademel, laskmata end häirida haisust ja sumisevatest kärbseparvedest.

„Tere, Pia,” vastas Kröger pilku tõstmata. „Vaata, mis härra kohtumeedik leidis.”

Pia ja Cem Altunay astusid ligemale. Henning Kirchhoff ja Christian Kröger olid juba aastaid aeg-ajalt koos töötanud ning kohtusid pidevalt mõrvapaikades, kuid siiski ei tundnud nad vastastikust sümpaatiat, otse vastupidi: nad avaldasid küll teineteise erialase kompetentsi suhtes vastumeelset tunnustust, muidu aga olid vaenulikud.

„Näe.” Henning haaras surnu rusikasse tõmbunud parema käe ning lükkas sõrmed laiali. „Kui ma ei eksi, siis hoiab ta käes kummikinda tükki.”

„Ja siis?” Pia vangutas mõistmatult pead. „Mida see peaks tähendama?”

„Võib muidugi olla, et see mees käis puhtast harjumusest öösiti maja peal ringi, kummikinda tükk peos, vahest oli see omamoodi fetiš,” vastas Henning tol õpetlikul toonil, mis suutis Pia alati marru ajada. „Aga mul on teised kogemused. Kas sa mäletad veel toda paari aasta tagust juhtumit pangadirektoriga, kes end oma kabinetis üles poos? Kes oma ema rinnahoidjat …”

„Mäletan,” katkestas Pia kärsitult. „Kuidas see siinse surnuga seotud on?”

„Mitte kuidagi,” tunnistas Henning. „See kummikinda asi võib olla pisut lahja. Aga mida te arvate sellest siin?”

Ta ajas end sirgu ning viipas Pia ja Cemi endale trepist üles järgnema. Umbes viis astet trepimademest kõrgemal jäi ta seisma ja osutas alustassisuurusele laigule kuivanud vereloigus hallil graniitpõrandal.

„See siin,” lausus ta, „on kahtlemata osa jalajäljest. Muidugi mitte Grossmanni enda omast.”

Pia silmitses tähelepandamatut laiku. Kas see võis olla tõend selle kohta, et Grossmann tapeti?

All fuajees toetus Stefan Theissen vastuvõtuletile ja rääkis vaiksel häälel telefoniga, jälgides tähelepanelikult, aga ilma nähtava tundeliigutuseta trepil toimuvat.

„Boss!” Üks jäljetuvastuse kolleeg kummardus üle kolmanda korruse trepikäsipuu. „Tule korraks üles!”

Christian Kröger hakkas üles ronima, hoidudes trepil päris vasakpoolsesse serva, et mitte hävitada jälgi.

„Laibaga oleme valmis. Sa võid lasta ta ära viia,” ütles Henning Piale, võttis kombinesooni seljast ja pani selle hoolikalt kokku.

„Hästi. Ma lasen ta sinu juurde viia. Lahanguluba peaks olema formaalsus.”

„Loodame. Prokuratuur muutub ju aina kitsimaks.” Ta sulges kohvri ja silus pintsakut. „Muide, puhkus on sulle hästi mõjunud. Sa näed puhanud välja.”

„Aitäh,” ütles Pia, olles ühteaegu jahmunud ja rõõmus nende möödaminnes öeldud sõnade üle, mis kõlasid Henningi suust tõelise komplimendina. Kui mees oleks sellega piirdunud, siis oleks see osutunud Pia jaoks üheks vähestest positiivse tunde tekitanud kohtumistest oma eksmehega. Aga Henning, kes kohtles siidikinnastes ainult oma tööd, mitte aga kaasinimesi, hävitas selle mulje otsekohe.

„Mul on hea meel, et sa oled leidnud kellegi, kes pakub sulle pisut rohkem, kui mina seda tegin.”

Pia poleks seda märkust pahaks pannud, kui see ei oleks kõlanud nii üleolevalt.

„See pole ometi mingi kunst,” vastas ta teravalt. „Täpsemalt öeldes ei pakkunud sa mulle ju mitte midagi.”

„Nojah. Sa said ilusa korteri, kiire auto ja hulga kohtumeditsiinilisi kogemusi, mille pärast nii mõnigi kolleeg sind sügavalt kadestas.” Henning kergitas kulme ja vaatas talle otsa. „Ma ei saa seda just mitte millekski pidada.”

„Alati on võimalik musta valgeks rääkida,” sisistas Pia, sest äkki tuli talle taas meelde uhke, aga täiesti hingetu korter Frankfurdi vanas majas, kus ta oli veetnud nii palju üksildasi tunde sel ajal, kui Henning oli tööl ega hoolitsenud tema eest. Pia oli talunud seda olukorda liiga kaua, kuni Henning ühel päeval ilma temale ütlemata Austriasse köisraudteel toimunud õnnetuse paika sõitis. Pia oli asjad pakkinud ja välja kolinud. Henningile iseloomulikult oli ta märganud seda alles kaks nädalat hiljem. Pia tahtis selle teema kohta veel midagi öelda, aga siis helises ta telefon. See oli Kröger.

„Tulge korraks üles ülemuse kabinetti. Kolmas korrus, viimane uks vasakut kätt,” ütles ta ainult ja lõpetas kõne.

„Tšau, tervita Miriamit,” ütles Pia kergelt tusasena ja viipas kaasa Cem Altunay, kes oli telefonitsi korraldanud laiba minemaveo.

Theisseni kabinet oli koridoris viimane. See oli suur ja maitsekalt sisustatud. Piale meeldis kontrast parketi ja põrandani ulatuvate akende, klaasi ja tumeda puitmööbli vahel. Ta vaatas ringi ja kirtsutas nina. Roisulehk oli jõudnud ka kolmanda korruse kontorisse. Selles polnud midagi imelikku, sest koridoriuks oli lahti ja soe õhk kerkib üles. Siiski üllatas teda haisu tugevus.

„Mis lahti?” päris Pia.

„Ahaa.” Kirjutuslaua ääres toimetav Christian Kröger pööras ringi. „Vaadake seda siin.”

Magus iiveldama ajav hais muutus tugevamaks. Kuidas sai see võimalik olla? Pia nuusutas salaja oma T-särgi kaelust, aga see lõhnas vaid kergelt higi ja pesupulbri järele. Nad jäid kirjutuslaua ette seisma. Roisuhais muutus nii tugevaks, et ta hoidis hinge kinni. Keset peegelsiledat klaasplaati lebas pruuni-valgekirju karvapundar. Ja siis nägi Pia tõuke. Sadu valgeid ussikesi, kes roomasid mööda klaasplaati, olles kõhu väikesest laibast täis söönud.

„Surnud hamster.” Cem Altunay tegi grimassi. „Mida see peaks tähendama?”

„Ma arvan, et seda tuleb küsida härra Theisseni käest,” kostis Pia. Kahe minuti pärast astus WindPro ülemus liftist välja. Ta polnud oma firma hõivamise üle kuigi vaimustatud, aga ei kaevanud.

„Mis lahti?” päris ta.

„Tulge siia.” Pia juhtis ta tema kabinetti ja osutas kirjutuslauale. Surnud hamstrit nähes põrkas Theissen tagasi.

„Kas oskate selgitada, mida see peaks tähendama?” küsis Pia.

„Ei. Pole aimugi,” ütles mees vastikusega. Pia märkas mehe näos närvilist tõmblust ning samal hetkel lülitus ta vaim puhkuserežiimilt politseirežiimile. Ta instinktid olid täiesti virged. Theissen teadis väga hästi, mida tähendas surnud hamster ta kirjutuslaual. Tema viimane lause oli puhas vale.

Pärast väikest rüsinat valitses poes taas rahu. Frauke oli teenindanud esimesed esmaspäevahommikused koerad: ühe kronberglanna ohjeldamatu Airedale’i terjeri ja Johanniswaldist pärit lese kaks Yorkshire’i, kes käisid iga kahe nädala tagant. Ricky võttis kaubaringilt tagasi tulles üle väheste klientide nõustamise, Nika ja Frauke panid saabunud kaupa riiulitele välja. Kui Mark poodi astus, lõid St Marieni kiriku kellad parajasti üksteist korda.

„Hei,” ütles ta Fraukele, võttis kõrvast välja ühe oma vältimatu iPodi kõrvanööbi, mille juhe viis jakitaskusse, ja jäi naise kõrvale seisma. Ta pilk rändas Ricky poole. Too määris parasjagu üht seisma jäänud toodet kaela kliendile, kes oli tegelikult tahtnud ainult oma Rhodesian Ridgebacki tõugu koerale ogadega kaelarihma osta. Ricky oli teada saanud, et mees plaanib pikemat reisi Kanadasse ja tahab koera kaasa võtta, ning kiitis talle nüüd sõnaosavalt ja säravalt üht hirmkallist luksustranspordikasti.

„Ricky suudab kõik maha müüa, eks?” Mark muheles imetlevalt ja Frauke noogutas. Mees ei osutanud enam vastupanu ja naeratas lummatult. Ricky oli müüjana suurepärane, seda tuli tunnistada. Ja ta oskas meisterlikult mehi ümber sõrme keerata. Kaks blondi patsi ja päevitunud nahk liibuva ülaosaga rahvariidekleidi sügavas dekoltees olid talle Königsteinis ja selle ümbruses tõelise fänniklubi kokku toonud. Tal oli alati vabatahtlikke mehi varjupaika appi võtta ning ta suples nende imetluses.

„Mis probleem teil on?” uuris Mark. Frauke tuli tema järel kassast mööda kontorisse. Mark libistas seljakoti õlalt, viskas selle hooletult põrandale ja istus kirjutuslaua äärde. Frauke kirjeldas talle pidevalt tekkivat probleemi uute kaupade sisestamisel süsteemi. Mark lösutas toolil, sirutas jalad välja, pani kõrvanööbid jälle kõrva ja tõmbas klaviatuuri ligemale. Poisi pea liikus muusika taktis ja ta vehkis jalaga. Frauke silmitses teda kõrvalt. Marki rasvased tumeblondid juuksed olid näo ette kammitud ja need langesid talle pidevalt silmadele.

„Kas on veel midagi?” Poiss tõstis pea ja heitis Fraukele pahura pilgu.

„Ei-ei. Küll sa saad hakkama.” Naine naeratas, hoidis end tagasi, et Marki mitte õlale patsutada, ja läks uuesti poodi. Ricky aitas parasjagu kliendil hiiglaslikku transpordikasti autosse vedada ja tuli hetk hiljem laia naeratusega tagasi.

„Saime sellest kolakast lahti,” kihistas ta rahulolevalt. „Ma tegin talle kakskümmend protsenti allahindlust. Aga oleksin võinud ka tasuta anda.”

„Palju õnne,” vastas Frauke. „Nüüd ma võin selle nurga ümber kujundada.”

„Jaa, lõpuks ometi.”

Frauke oli ruumide kaunistamises tõeliselt andekas. Ricky oli talle järk-järgult usaldanud vastutuse poe kujundamise eest ja Frauke oli talle selle eest tänulik.

„Tulge, plikad, joome kohvi,” tegi Ricky ettepaneku. Frauke ja Nika järgnesid talle kontorisse. Mark katkestas oma keskendunud töö, võttis nööbid kõrvast ja vaatas Rickyle otsa. Pahur ilme ta näolt kadus ja hetkeks nägi ta peaaegu armas välja.

„Hei, minu parim mees on kohal,” säras Ricky. „Aitäh, et sa kohe tulla said.”

„Pole tänu väärt,” pomises Mark kohmetult ja läks näost tulipunaseks.

Frauke valas endale ja Rickyle kohvi ning ulatas viimasele tassi. Nika võttis endale ise tassitäie.

„Kuule, Mark,” sõnas Ricky möödaminnes. „Kas sul oleks veel natuke aega? Ma pean koertekooli jaoks uued tõkked üles panema ja mul võib abi vaja minna.”

„Ma … ei ole siin veel lõpetanud.” Mark heitis Fraukele küsiva pilgu. Frauke teadis, et Ricky nimel oleks poiss võinud kas või paljajalu põhjapoolusele minna, kui ainult too oleks seda palunud. Ka Ricky teadis seda kahtlemata. Kas Ricky nautis seda, et vinniline kuueteistaastane teda nii piiritult jumaldas? Sügaval sisimas ei olnud Frauke ülemus nimelt üldse nii enesekindel, nagu välja näitas, seepärast otsis ta alateadlikult publikut, kes teda ilma kriitikata imetleks.

„Arvuti ei jookse eest ära,” ütles Frauke seepärast.

Mark piilus väliselt ükskõiksena oma tuka alt välja, aga ta silmad särasid.

„Okei, mul on aega.” Ta haaras seljakoti ja tõusis.

„Suurepärane.” Ricky pani kohvitassi ära. „Siis võib peale hakata.”

Poiss järgnes Rickyle hoovi, seda tegid ka kuldne retriiver ja samojeet, kes olid naist trepijalamil kannatlikult oodanud. Frauke vaatas veidrale nelikule järele ja vangutas pead.

„Oh, härra Theissen,” ütles Cem Altunay. „Mul oleks veel üks palve. Kõigil korrustel on valvekaamerad. Kas tohib nende salvestisi vaadata?”

Stefan Theissen kõhkles õige pisut, rebis siis pilgu kirjutuslaualt lahti ja noogutas.

„Jaa, loomulikult. Meie turvaülem on väljas. Ta annab teile salvestused nii kähku kui võimalik. Vahest tohib ta sisse tulla? Ja valvelaua töötaja samuti, et ta saaks telefonile vastata?”

„Sobib,” vastas Pia. „Aga kõik teised peavad jääma välja, kuni kolleegid on siin lõpetanud.”

Ta ootas, kuni Theissen ja Cem olid kadunud.

„Mis veel?” küsis ta Krögerilt.

„Miks sa arvad, et midagi on veel?” küsis too vastu. „Kas sulle ei piisa roiskunud hamstrist ülemuse kabinetis?”

Pia muigas ja pööras pea viltu.

„Hea küll. Me leidsime eesruumist koopiamasina alt põrandalt ühe paberi. Ma ei tea, kas see on oluline, võib-olla kukkus see sekretäril maha, aga võib-olla ka mitte.”

Pia järgnes Krögerile kõrvalruumi ja haaras paberi, mis oli juba pakitud kilesse. Ta libistas silmad üle lehe.

„Tuuleekspertiis, lehekülg 21,” nentis ta. „See ei tundu tuulegeneraatoritega tegeleva firma jaoks kuigi ebaharilik.”

„Lehekülg 21 kuuekümne kolmest,” vastas Christian Kröger. „Sinu asemel ma uuriksin seda ligemalt. Või püüa välja uurida, millal selle masinaga viimati kopeeriti.”

„Kas see on võimalik?”

„Sellise koopiamasina puhul küll. Pärast kopeerimist salvestatakse andmed ajutiselt kõvakettale. Nagu arvutis.”

„Jumal, mida kõike sa tead.”

Christian Kröger oli sedasorti inimene, kes teadis kohutavalt palju kõige uskumatumaid asju. Bodenstein oleks teda väga oma meeskonda tahtnud, ent Kröger tundis end jäljetuvastuse juhina hästi ning kolmekümne viie aastasena polnud ta ilmselt veel oma karjääriredeli tippu jõudnud.

„Kas ma tohin nüüd edasi töötada?” küsis ta.

„Loomulikult.” Pia toetus, käed risti rinnal, Theisseni kabineti uksepiidale ja vaatas kahte Krögeri töötajat, kes valgetes kombinesoonides põrandal ringi roomasid, surnud hamstri ja äärmiselt elavad tõugud sisse pakkisid ja peaaegu kõikidele pindadele sõrmejälgede, juuksekarvade ja nahaosakeste fikseerimiseks teipe kleepisid. Pia aju töötas täistuuridel.

Kes oli pannud Theisseni kirjutuslauale surnud hamstri? Arvestades loomakese roiskumisastet, pidi see olema juhtunud umbes samal ajal, kui suri Rolf Grossmann. Pia pööras ringi ja läks aeglaselt mööda koridori edasi. Milline surmaga lõppenud draama siin ööl vastu laupäeva toimunud oli? Pia telefon, mille ta oli ennist autos jälle sisse lülitanud, helises, seekord tavapärase helinaga. See oli Kai Ostermann.

„Hei, puhkaja,” tervitas mees rõõmsalt. „Kuidas Hiinas oli?”

„Tere, Kai,” sõnas Pia ja hakkas trepist alla minema. „Suurepärane. Puhkus oli liiga lühike. Kas Cem sai su kätte?”

„Jaa. Ma rääkisin prokuröriga. Lahkamine saab tehtud.”

„Tore. Siis näeme hiljem.” Pia astus viimased sammud trepist alla ja otsis pilguga uut kolleegi. Matusetalituse mehed toppisid Grossmanni surnukeha laibakotti, konditsioneer töötas jälle ja ebameeldiv lõhn oli avatud klaaskuppelkatuse kaudu täiesti kadunud. Vastuvõtuleti taha oli istunud priske tumedapäine umbes neljakümne viiene naine, kelle jäik näoilme osutas selgesti, kui ebamugavalt ta end oma tööpostil tundis. See oli täiesti mõistetav, Grossmann oli surnud ju ainult paari meetri kaugusel sellest kohast ning naise selja taga puhkeruumis tegelesid üleni valges kriminaalpolitsei ametnikud jälgede tuvastamisega. Kindlasti ei olnud see tema elu meeldivaim esmaspäev.

„Kas te teate, kus mu kolleeg on?” küsis Pia.

„Arvutiruumis.” Valvelaua töötaja naeratas vaevaliselt ega liikunud millimeetritki. „Mööda koridori ja teine uks vasakule.”

„Aitäh.” Pia tahtis just edasi minna, kui talle meenus veel midagi. „Teie ju tundsite härra Grossmanni, eks?”

„Jah, muidugi.”

„Milline ta kolleegina oli?”

Naine kõhkles pisut liiga kaua.

„Üsna kena,” vastas ta siis ebakindlalt. „Me ei töötanud ju kunagi otseselt koos. Tema oli siin ainult öösiti ja nädalavahetusel.”

„Hm.” Pia võttis taskust märkmiku ja kirjutas sinna midagi. Tanja Simic oli WindPros töötanud kaks aastat 400-eurose põhipalgaga ja tundis kõiki 48 töötajat, lisaks ka 22 väljaspool maja tuuleparkide ehitusel tegutsevat töötajat. Tema esimesed vastused tulid kõheldes; naine sulas üles alles siis, kui Pia talle kinnitas, et vestlus jääb täielikult nende vahele.

„Kas te teadsite, et Grossmannil oli alkoholiprobleem?”

Tanja Simic teadis loomulikult. See polnud kellelegi firmas märkamatuks jäänud, sest Grossmann oli end tööl korduvalt täis joonud. Pealegi oli ta turvaülemaga tülli läinud, sest ainuüksi möödunud kuul oli ta unustanud kolm korda signalisatsiooni sisse lülitada, ja üle-eelmisel kolmapäeval oli ta sõitnud keset ööd mootorrattaga tanklasse.

„Ilmselt tahtis ta sigarette ja alkoholi juurde tuua.” Tanja Simic pööritas silmi. „Aga ta oli võtmed maha unustanud. Hommikul vedeles ta purjuspäi tagaukse ees ja teda polnud võimalik äratada. Ja kaks nädalat enne seda …” Ta tasandas häält ning vaatas kahele poole, veendumaks, et keegi pealt ei kuula, „… siis vedas ta ühe naise kaasa ja pidutses temaga ülemuse kabinetis.”

Rolf Grossmann oli olnud WindPro töötajate poolt kõike muud kui armastatud. Ta oli kirjutuslaudadel ringi nuhkinud, teisi pealt kuulanud, purjuspäi maa-aluses garaažis vastu autosid kusnud ja teinud siivutuid märkusi, mille tase langes pöördvõrdeliselt joobeastme suurenemisega. Naistöötajad olid võimalusel vältinud Grossmanniga üksinda jäämist. Pia kuulas huviga ja tegi märkmeid. See oli hoopis teistsugune jutt kui too, mida Theissen enne oma öövahi kohta rääkinud oli.

„Ta oli tõeline siga,” lõpetas Tanja Simic nina krimpsutades. „Keegi ei saanud aru, miks ta tohtis endale siin kõike lubada.”

Pia ei saanud ka aru. Kas Theisseni kannatlikkuse taga oli midagi muud kui vana sõprus ja sotsiaalne süütunne, nagu ta oli tahtnud neid uskuma panna? Miks mees neile tõtt ei rääkinud? Pia tänas Tanja Simicut info eest ning asus otsima Cem Altunayd. Küll ta juba välja uurib, miks Theissen neile valetas. Äkki tundis ta jälle erutusvõbinat nagu alati iga juhtumiga, mille puhul ei olnud selge, millised mõõtmed see võtab. Üks oli kindel: see siin ei olnud enam õnnetuse juurdlus. Nad otsisid mõrvarit.

Frauke Hirtreiter kattis kontoris hoolikalt väikese laua ning tõstis ettevaatlikult pappkarbist taldrikule Parma singi, sardellide ja topeltjuustuga kaetud pitsa. Pisut stiili oli hädavajalik. Muidugi oleks Frauke võinud jalutada mõne meetri kaugusele Limburger Straßele ja einestada pitsarestoranis, aga talle ei meeldinud avalikus kohas üksi laua ääres istuda ja kõigi silme all süüa. Ta silmitses rõõmsa ootusega pitsat, selle krõbedaid servi, kuldkollast sulanud juustu ja singiribasid. Just siis, kui ta esimese tüki lahti lõikas, kahvli otsa torkas ja suhu pista tahtis, koputas keegi tagauksele. Kurat küll. Naine ei sallinud, kui teda söögi ajal segati. Ta ajas end vandudes toolilt püsti, loivas ukse juurde ja keeras võtit lukuaugus. Üks mees nõjatus trepikäsipuule ja naeratas talle ebaloomulikult valgete hammaste välkudes.

„Mida sina siin teed?” küsis Frauke ebasõbralikult.

„Tere, õeke. Milline kena tervitus.”

„Ma just söön. Tule sisse.”

Frauke keeras ringi ja läks kontorisse tagasi. Matthias Hirtreiter järgnes talle, sulges enda järel ukse ja jäi, käed püksitaskus, selle kõrvale seisma.

„Sa oled alla võtnud,” nentis ta naeratades. „Näed hea välja.”

Frauke turtsatas põlglikult ja hammustas pitsat.

„Sul pole tarvis mulle mett moka peale määrida,” kostis ta. „Ma tean, milline ma välja näen.”

Rasv tilkus ta lõuale, ta pühkis selle hooletult käeseljaga ära ning heitis vennale pilgu. Päevitus, hele linane ülikond, kurgu alt lahtine särk ja beežid kingad muutsid mehe pisut dändilikuks. Puudus veel ainult õlgkübar ja ta oleks näinud välja nagu ajarändur möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest.

„Ütle, mis sa tahad. Sa pole siin ometi niisama.”

„Õigus.” Mees tõmbas kirjutuslaua tooli ligemale ning istus õe vastu väikese laua äärde. „Ma sain täna ühe telefonikõne.”

„Ahah.” Frauke sõi järgmist pitsatükki. Temale teadaoleva viimase info kohaselt läks venna turvasüsteemide ja signalisatsioonide firmal üpris hästi. Venna lapsed käisid erakoolides, ta ise kuulus Lions Clubi, golfiklubisse ja veel kümnetesse ühingutesse, mis olid lugupidamise saavutamiseks kohustuslikud ja varustasid teda kasulike kontaktidega. Ta elas oma perega luksusvillas ning demonstreeris oma rikkust meelsasti ja pidurdamatult.

„Üks firma tahab Ehlhaltenisse tuuleparki ehitada. Oled vahest kuulnud?”

Frauke noogutas. Tuulepark oli Jannisel ja Rickyl pidevalt jutuks; mõlemad tegutsesid tuulikutevastases kodanikuühenduses.

„Ja mis sellega on?” küsis naine.

Matthias tõmbas käega läbi hõrenevate juuste ning ligidalt nägi Frauke esimest korda oma venna poisilikul näol murekurde.

„Isa sai neilt talulähedase heinamaa eest hullumeelse pakkumise. Kaks miljonit eurot!”

„Kuidas palun?” Frauke kahvel tardus õhus ja ta suu vajus lahti. „Tõsiselt räägid?”

„Muidugi.” Matthias noogutas. „Meile ei öelnud vanamees muidugi midagi. Ja ilmselt ei ole tal plaanis müüa.”

„Pole võimalik.” Frauke söögiisu oli läinud. Kaks miljonit eurot! Heinamaa eest! „Kust sa tead?”

„Selle firma mehed palusid mul isa mõjutada.” Matthias turtsatas nördinult. „Me käisime Gregoriga tema juures, aga ta viskas meid ilma pikema jututa välja.”

„Mis ajast teie sellest pakkumisest teate?” päris Frauke umbusklikult.

„Paar nädalat juba,” tunnistas vend.

„Ja miks mina sellest alles nüüd teada saan?”

„Noh ... sa ei saa ju isaga eriti läbi,” keerutas mees kohmetult. „Ja siis me mõtlesime, et …”

„Jama! Te mõtlesite, et ma ei saa sellest üldse teada ja teie võite saagi omavahel ära jagada.” Naine virutas pitsatüki raevukalt taldrikule. „Kaks salakavalat sitapead, nagu te olete!”

„Ei ole nii,” vaidles Matthias Hirtreiter. „Päriselt! Aga kuula mind nüüd. WindPro suurendab oma pakkumist, aga ainult siis, kui isa on müügiga nõus järgmise kahekümne nelja tunni jooksul. Pärast seda alustavad nad sundvõõrandamise menetlust.”

Frauke mõistis, mida see tähendas.

„Nad tahavad maksta kolm miljonit!” Matthias tasandas ettepoole kummardudes häält. „See on meeletult suur raha ja mul on seda praegu väga vaja.”

„Vaata aga vaata. Ma arvasin, et sa supled rahas.” Frauke muigas pilklikult ja ta vend kargas püsti.

„Mu firma on pankrotis,” tunnistas Matthias viimaks õele otsa vaatamata. „Tõenäoliselt tõstetakse mind varsti maksejõuetuse tõttu välja. Ma kaotan firma, maja, kõik, kui mul ei õnnestu nädala jooksul hankida sada viiskümmend tuhat eurot.”

Matthias pööras ringi. Äkitselt polnud ta näos enam jälgegi nooruslikust muretusest, millega ta tavaliselt läbi elu kõndis ja ümbritsevaid inimesi pimestas. Näitleja oli maski langetanud ning alles jäid vaid varjud silmade all, aukus põsed ja meeleheitlik pilk.

„Nad pistavad mu pokri.” Ta kehitas abitult õlgu. „Mu naine ähvardab mu maha jätta ja mu oma isa ei taha mind aidata.”

Frauke teadis, kui tähtis oli ta vennale ja tolle naisele ühiskondlik tunnustus. Nad kumbki ei suutnud oma nõudmisi langetada ega elustiilis järeleandmisi teha.

„Ja kuidas Gregoriga on?” uuris ta.

„Temal ei lähe ka palju paremini.” Matthias vangutas pead. Hetke olid mõlemad vait. Fraukel oli oma väikesest vennast tõesti pisut kahju, aga sügaval sisimas tundis ta närust ja põlastusväärset kahjurõõmu. Nüüd siis olid mõlemad suurepärased ja edukad kullapoisid sama kaugel nagu ta ise, nad olid kõrvuni võlgades ega osanud enam midagi peale hakata. Aga kui temal oli õnnestunud oma häbistavas olukorras vähemalt midagi ette võtta, siis Gregor ja Matthias võitlesid meeleheitlikult selle nimel, et säilitada ilusat fassaadi.

„Mida te teha kavatsete?” küsis Frauke mõne aja pärast. „Sa ju tunned vanameest. Kui ta midagi ei taha, siis nii jääbki.”

„Ta lihtsalt ei saa meist mööda minna,” vastas Matthias ägedalt. „Ma käisin advokaadi juures. Pärimisseaduse kohaselt pärime meie ema osa heinamaast ja talust.”

„Ei ole nii. Nad tegid end vastastikku pärijateks. Unusta ära.”

„Ei unusta!” ägestus Matthias. „Mul on kõik kaalul! Ma ei lase isal oma elu hävitada!”

„Sa ise oled selle hävitanud.”

„See oli lihtsalt äpardus, kurat küll!” Matthias pidi end vaos hoidma, et mitte karjuma hakata. „Majanduskriis pani meile paugu! Tellimused vähenesid kuuskümmend protsenti ja siis läks üks suur klient veel pankrotti! Me pidime miljon eurot lihtsalt korstnasse kirjutama!”

Frauke keeras pea viltu ja silmitses oma nooremat venda.

„Mis ettepanek sul on?” tahtis ta teada.

„Räägime temaga veel kord kolmekesi. Ja kui ta ikka vastu punnib, siis sunnime teda müüma.”

„Kuidas sa seda küll teha kavatsed?”

„Pole aimugi. Kuidagi ikka.” Matthias pistis käed jälle püksitaskusse, ta pilk eksles sihitult ruumis ringi.

Frauke murdis viimase jahtunud pitsatüki kokku. „Millal?” küsis ta.

„WindPro edastab talle täna või homme hommikul uue pakkumise ja faksib mulle koopia. Ma arvan, et lähme homme õhtul. Tuled ka?”

Frauke pistis pitsatüki suhu ja mälus mõtlikult. Kolm miljonit jagatud kolmega. See oli lihtsalt uskumatu. Ta saaks lõpuks oma võlad tasutud ja pärast seda oleks tal ikka veel piisavalt raha muretuks eluks. Ta võiks esimest korda rohkem kui kümne aasta jooksul puhkusele minna. Ta võiks endale lubada kõhupiirkonna rasvaimu, mida haigekassa ei hüvita. Ja osta korraliku auto.

„Muidugi,” naeratas ta vennale. „Olen kohal. Homme õhtul talus.”

„Majas on kuus kaamerat,” lausus Cem Altunay kolleegidele. „Üks igal korrusel, üks maa-aluses garaažis ja üks fuajees, aga, mis iganes põhjusel, sisse olid lülitatud ainult garaaži ja fuajee kaamerad.”

Nad istusid Hofheimi kriminaalinspektsiooni 11. komando nõupidamisruumis teisel korrusel ja ootasid, et saaksid asuda vaatama WindPro fuajee valvekaamera salvestusi.

„Grossmann lõbustas end öövahetuste ajal mõnikord naiskülalistega.” Pia meenutas, mida valvelauadaam talle rääkinud oli. „Alles hiljuti olevat ta pidanud koos ühe naisega Theisseni kabinetis erapidu. Vahest oli see tal jälle plaanis ja ta lülitas sellepärast kaamerad välja.”

„Võimalik.” Cem ei olnud selles päris veendunud.

„Kohe olen valmis.” Kriminaalülemkomissar Kai Ostermann toksis keskendunult arvutiklahve. „Ahhaa. Siin see ongi.”

Pia ja Cem suunasid pilgu suurele seinaekraanile, mis näitas must-valgelt uhket fuajeed.

„WindPro valvesüsteem on niimoodi seadistatud, et salvestatakse alati 72 tundi,” seletas Ostermann. „Salvestusest saab lõike kopeerida, aga kui kaamerat vahepeal seisma ei panda, salvestab see lindi 72 tunni järel ise üle.”