Читать книгу Armuvalu - Ángeles Mastretta - Страница 3

Argiaskelduste keerises nautisid Saurid kümme aastat rahulikku ja õnnelikku kooselu, ilma et juhus või saatus neid lapse sünniga oleks üllatanud. Esialgu olid nad teineteisega piisavalt hõivatud ega muretsenud sugugi, miks nende igapäevastel kirglikel kohtumistel ei olnud muid tagajärgi kui tüüne rahu nende kehades. Järeltulija kohta hakkasid nad pärima alles siis, kui tundsid teineteist sedavõrd hästi, et Diego suutis kinnisilmi meenutada naise iga pisikese ja täiusliku varbaküüne täpset kuju ja suurust ning Josefa mäletas peast oma abikaasa suu ja ninaotsa vahele jäävat vahemaad, nii et võis mehe profiili sõrmetõmbega õhku joonistada. Josefa teadis, et Diego Sauri laitmatult valges hambareas on igal hambal ometi oma kindel toon. Diego omakorda teadis, et tema naisel, kellest õhkus lausa jumalikku harmooniat, on lisaks äärmiselt kõrge suulagi ja nähtamatud kurgumandlid.

Võimalik, et mõni kehasopp jäi ka avastamata, kuid mitte rohkem, kui neid leidub igaühe enese kehal. Niisiis hakkasid nad ootama, et sünniks laps, kes kõneleks neile seda, mida nad ise oma soovidest ja põlvnemisest kujutleda ei osanud. Veendunud, et tehtud oli kõik inimese loomiseks vajalik, kuid ometi tagajärjetult, otsustasid nad proovida varem tarbetuna tundunud tarkusi: joodi ürditeed, mida Josefa Veytia teada valmistati damiana-nimelisest taimest, kuid mida Diego Sauri botaanikaalaste teadmiste järgi saadi hoopis Turnera diffusa’st, loeti päevi, et välja selgitada Josefa kõige viljakam periood ja rihtida kirge nõnda, et nende kehades harilikust veel enam hoogu ja indu leiduks.

Kõike seda tehti doktor Octavio Cuencalt saadud juhiste järgi. Diego oli tutvunud doktor Cuencaga esimesel Puebla linnas veedetud purpursel õhtul, ning oli hulga aastate ja ühiste avastuste järel kiindunud temasse kui vanemasse venda.

Sestsaadik, kui kuupuhastus esimest korda varaküpset Josefa Veytiat ühel karmil ja tuulisel maipäeval üllatas, oli punane võõras külastanud teda alati kuu viimase veerandi ajal, ning kui sellest oli kulunud kolmteist päeva, sulges Diego Sauri apteegi ega leidnud järgmise kolme päeva jooksul mahti isegi ajalehte lugeda. Ta puhkas pingelisest loometööst vaid selleks, et Josefa saaks rüübata paar lonksu vett, milles olid kaks tundi keenud liiliat meenutava taime mugulad. Turu ürdikaupleja nimetas taime oceoloxóchitl’iks, Josefa abikaasa Tigridia pavonia’ks. Diego oli leidnud taime teadusliku nimetuse ja ravitoime kirjelduse raamatust, mille keegi hispaanlane oli kirjutanud 16. sajandil Uus-Hispaanias rännates ja vanade mehhiklaste ravimtaimi üles tähendades. Diego süda oli hakanud kiiremini põksuma, kui ta luges: „Mõni väidab, et seda juues kasvab naiste viljakus.“ Seepeale pani ta kõik oma lootused indiaanlaste tarkusele, sest tasapisi hakkas ta kaotama usku arstiteadusesse ja ainetesse, mida ta ise oma apteegis kokku segas. Diego oli võtnud ise ja lasknud naisel sisse võtta kõikmõeldavaid tablette ning pärast lõputuid luhtunud lootusi haaras teda tüdimus, mis varjutas neile seni Puebla linnas osaks langenud päevade kogu helguse.

Nad elasid aastaid ärritavas teadmises, et nende kehad, mis olid nii osavad teineteisega kohtuma, ei leidnud ometi teed endast välja, kuni kord ühel kolmeteistkümnendal päeval riietus Josefa varavalges, ning kui tema abikaasa silmad avas, et lapseteoga pihta hakata, avastas ta, et naise veel soe koht vasakul voodipoolel on tühi.

„Minule nüüd aitab,“ ütles Josefa, nähes meest üllatunud ilmel kööki astumas. „Tee apteek lahti.“

Diego Sauri oli üks neid veidraid mehi, kes austavad küsimusi esitamata naise kehas elavat jumalikku autoriteeti. Agnostikuks oli ta hakanud pärast pikki õpinguid ning oli pannud Josefagi uskuma, et jumal on vaid inimese tahte ilming, ent ometi allus ta Pühale Vaimule, mida aimas naise oimude vahel. Nõnda pani ta end riidesse ning läks trepist alla, et unustada muremõtted pudelite, kaalude ja aroomide keskel apteegis, mida ta maja esimesel korrusel pidas. Mitu päeva ei palunud ta naiselt midagi. Ühel varahommikul, kui valgus magamistoa hämarusse tungis, söandas ta küsida, kas Josefa tahaks seda lihtsalt niisama. Josefa nõustus, sai tagasi rahu ning enam ei tehtud lapsest juttu. Vähehaaval hakkasid nad koguni uskuma, et nõnda ongi parem.

1892. aastal oli Josefa Veytia kolmekümnendates naine, kes oli harjunud kõndima flamenkotantsija uhke rühiga, ärkas igal hommikul, peas uued plaanid, ning uinus, olles need ellu viinud, tundis iha mehega ühel ajal ega keeldunud kunagi pakkumast talle seltsi mängudes, mida nii paljud mehed üksi mängivad. Tema sügavates ümarates silmades oli alati küsimus ning huulil rahu, mis on omane vaid neile, kes vastuseid ei nõua. Ta kandis juukseid üles panduna, paljastades sel moel oma suursuguse kaela, mida Diegole meeldis pärastlõunal suudelda, otsekui eelmaiguks valgussärale, millega naise alasti keha ööpimeduse hajutas. Ning nagu seda kõike veel vähe oleks, valdas Josefa oivaliselt sõnade ja vaikimise tasakaalus hoidmise kunsti. Vestlused nende vahel ei hääbunud iial. Mõnikord rääkisid nad keskööni, just nagu oleksid äsja tuttavaks saanud, teinekord virgusid koiduvalgel, põledes soovist oma viimasest unenäost teisele jutustada.

Ühel õhtul märkas Josefa, et kuu on paisunud kahekordseks, võrreldes sellega, milline see oli alati, kui esimene punane plekk tema lumivalgetel aluspükstel menstruatsioonipiinade algusest märku andis. Ta alustas jutuajamist sõnadega, et tal on hirm. Josefa ei teadnud midagi punktuaalsemat kui tema vaevarikas menstruatsioon: kell oli veerand üksteist hommikul, kui ta oli esimest korda tundnud verd mööda reisi voolamas. Oli laupäev, viies mai, ning terve linn oli mattunud püssirohuhõngu ja värises uhkusest, valmistudes näitemänguks, kus etendati mõni aasta varem Prantsuse armee üle saavutatud võitu. Kui katedraali kell kumedalt lahingu algust kuulutas, seisid tema ja ta õde Milagros rõdul ning lehvitasid taskurättidega sõdurisalkadele ja relvastatud inimestele, kes tõttasid läbi linna kaitsekraave ja kirikukatuseid mehitama. Tol ajal oldi sõjaga harjunud ning suurt ohtu tähistati kui argisündmust. Osana sellest maailmast tundis Josefa verd mööda reisi valgumas ning selle asemel, et kohkuda, pööras ta ümber ja hüüdis: „Ma olen haavatud, kuid ma ei kavatsegi alla anda!“

Tol ööl paistis kuu viimane veerandik. Sellest ajast peale, juba kakssada viisteist kuud, algas verejooks alati kuu viimasel veerandil. See oli ka põhjuseks, miks Josefa ütles „mul on hirm“, nähes täiskuud paisumas, ilma et ainuski verepiisk tema soojätkamise soovile kriipsu peale oleks tõmmanud.

Diego Sauri tõstis pilgu ning unustas end naist silmitsema, ta kuulas, kuidas too jättis kuu kus seda ja teist ning hakkas Diegole ette heitma tema liigset huvi ajalehtedes avaldatava loba vastu. Ajalehed on kõiges süüdi, kuulis ta naist ütlemas, tema pühendavat neile liiga suure osa oma elust, ta ei ole juba kolm päeva oma abikaasat kuulanud ja on vabariigi presidendi tagasivalimise vastase rongkäigu pärast kõik muu unustanud. Diktaator oli seitse aastat võimul püsinud, kui Diego hakkas kõnelema, et kaua ei või see enam kesta, ning järgmise üheksa aasta jooksul ei täheldanud Josefa diktaatori langemisest muud märki kui abikaasa lootusrikas ennustus.

Diego muretses, et kui tema kuu teemat uuesti üles ei võta, ei lõpe etteheited iial, ning ta tõusis söögitoa laua tagant ja astus mahedasse juuniöösse. Hiiglaslik täiskuu valitses üle kogu taeva.

„Mõni ime, et esivanemad seda kummardasid,“ lausus Diego ning tundis naise keha soojalt ja lepitavalt enda vastu liibumas.

„Tahad ma teen sulle seda?“ küsis Diego.

„Ma arvan, et sa juba tegid,“ vastas proua Sauri.

Ning ta ütles seda nii nukralt, et mees lasi tal vöö ümbert lahti, vaatas talle tähelepanelikult otsa ja küsis, mida paganat ta naisele teinud oli.

„Lapse,“ ohkas Josefa vaevukuuldavalt.

Nähes, kuidas naise kõht täiuslikult ümaraks paisus, leidis Diego, et küllap peidab see suurte unistustega tütarlast. Josefa palus, et mees ei ennustaks asju, mida ta teada ei võinud, kuid Diego ütles, et juba viie kuu järel oli temal asi selge ja et sinise kanga kudumisega raiskab naine vaid aega, sest sünnib tüdruk ja tema nimeks saab Emilia, Rousseau auks ja selleks, et temast kasvaks tark naine.

„Kas ta siis sellepärast rumal oleks, kui tema nimi oleks Deifilia?“ küsis Josefa, sest nõnda kutsuti tema vanavanaema.

„Siis arvaks ta, et on jumala ja mitte meie tütar. Ja see tüdruk on meie.“

„Kõigepealt ootame ära, kuni ta pea välja pistab,“ arvas Josefa, kes oli kogu raseduse aja peljanud, et ime jääbki sündimata.

Tõelise Kariibi mehena oli Diego Sauri harjunud imesid mitte kahtluse alla seadma ning ta naeris alati, kui naine rääkis oma hirmudest ning kahtles enda võimes kõrva õnarused valmis voolida või silmade värv võrdseks rihtida. Sest kuidas ta sai kindel olla, mida ta teeb, kui tema roll kogu asja juures ei erinenud palju amfora omast.

„No see peab küll üks põrunud amfora olema,“ ütles Diego Sauri ja tõusis, et naist suudelda.

Diegol olid tugevad õlad ja heledad silmad, mis tasakaalustasid tumedaid silmaaluseid, ta oli keskmist kasvu nagu Josefa mälestustes elav isa, tema käed olid salapärased ning sõrmeotsad osavad ja täpsed. Diego liigutustes võis aimata ujujat, kes ta kord oli olnud, ja tema huultel võbeles iha, mis üksnes ootas naise märguannet.

„Ära hakka peale,“ muretses Josefa. „Sa oled kogu aeg vähimagi austuseta sisse ja välja käinud. Me võime lapsele häda teha.“

„Ära räägi rumalusi, Josefa. Sa oled nagu ehtne pueblalane,“ ütles Diego ja suudles teda jälle.

„Ma olengi pueblalane. See, et sina tuled metslaste maalt, ei ole minu süü.“

„Kas maiad on metslased?“ küsis Diego. „Siia polnud veel inimese jalgki astunud, kui Tulúm oli maiste jumalate riik.“

„Maiad kadusid sajandeid tagasi. Nüüd on sellest järel puha džungel ja varemed,“ lausus Josefa mehe eneseuhkust õrritades.

„See on tõeline paradiis. Küll sa näed,“ vastas Diego ning tõstis naise kättpidi korvtoolist, kus ta kudus, ja lükkas voodi poole, samal ajal tema öösärki lahti nööpides.

Tund aega hiljem avas Josefa silmad ja tunnistas:

„Sul on õigus, see on tõeline paradiis.“

„Eks ole?“ lausus mees, naise ümarat tuksuvat kõhtu hellitades. Siis tuli ta tagasi maa peale nagu mehed ikka ja küsis: „Kas sul midagi süüa on?“

Diego meenutas parajasti, mida tema sõber doktor Octavio Cuenca oli rääkinud esimeste kramplike kokkutõmmete ja sünnituse alguse vahele jääva täpse ajavahemiku kohta, kui kuulis, kuidas Josefa välguna köögist tuppa sööstis.

„Veed hakkasid tulema,“ ütles Josefa.

Diego hüppas voodist, nagu oleks naine kokku varisenud, kuid Josefa sai otsemaid rahu tagasi, nagu oleks ta ilmale toonud kümme last, ta haaras ohjad enda kätte ja keelas Diegol arsti kutsuda.

„Sa lubasid ise hakkama saada,“ tuletas Josefa meelde.

„Millal?“ imestas Diego.

„Tol õhtul, kui me abiellusime,“ tegi Josefa jutuajamisele lõpu, et keskenduda kehas vallandunud tormile.

Ta oli alati arvanud, et see on luksuslik valu. Ning järgnevate tundide jooksul ei kahelnud ta selles kordagi, ehkki tundis viimse kui keharakuga, et mõni luksus on oma hinda väärt ning et sünnituse ainulaadne hurm on enamat kui valu, see on lahing, mis õnneks ununeb niipea, kui rahu on sõlmitud.

Üheksa tundi hiljem asetas Diego niiske ja sooja lapse tema kätele.

„Näed nüüd ise, et minu ennustus läks täide,“ ütles ta ning mitu jämedat pisarat veeres üle tema põskede, enne kui ta need keeleotsaga kinni püüdis ja naeratas.

„Ta on täiuslik,“ vastas Josefa, uudistades last nagu taevalaotust.

„Sa oled vapram kui Ixchel,“ teatas Diego ning ulatas naisele piirituse ja marihuaana lahusesse kastetud vatitupsu. Seejärel suudles ta naist ninaotsale ja võttis veel alasti tüdruku sülle. Mehhiko talvede visa päike hakkas end ilmutama. Oli veebruarikuu kaheteistkümnes päev ja kell näitas seitse hommikul. Josefa sulges silmad ning uinus meelerahus, millest ta oli üheksa kuud varem ilma jäänud.

Keskpäeva paiku ärkas ta oma elu esimesest täis magamata unest.

„Diego, kes on Ixchel?“ küsis ta veel unesegaselt.

Josefa kõrval seisis tema õde Milagros, kes säras kui noor vanaema ning ütles, et Diego magab ja et Ixchel on maiade kuu, vete ja ravitsejate jumal, kelle ülesandeks on valvata sünnitajate ja rasedate üle.

„Kas sa nägid juba teda?“ küsis Josefa.

„Nagu inglite kätetöö,“ vastas Milagros veendumusega, mida Josefa oli lapsest saadik tema hääles nautinud. Neli aastat vanem Milagros oli pakkunud talle meelekindlust, mida emal ei olnud, ning armastanud teda ka kõigi olematute õdede-vendade eest. Ta oli Josefast veidi pikem ja märksa isepäisem, tal olid nagu Josefalgi kõrged põsesarnad ja tumedad juuksed, ta võis naeratada kui ingel ja raevuda sõgedalt nagu kõik kuradid üheskoos. Josefa tundis oma suguvõsa üle uhkust. Olgugi et inimeste meelest erinesid nad õega teineteisest sel määral, et raske oli neid sugulastekski pidada, ühendas neid ürgne side, mis võimaldas neil pilkude abil kõnelda. Milagrosel olid samuti sügaval asetsevad uudishimulikud silmad, ainult et tema vastusteta ei leppinud, ta lihtsalt pidi kõike teadma, tundma iga maailma nurka, leidma oma küsimustele vastused kohe, kui need tema kõrist välja tahtsid paiskuda. Seepärast ei olnud ta ka abiellunud ühegagi oma paljudest austajatest. Nemad ei teadnud vastuseid, milleks siis usalda oma saatus nende kätesse. Tema suurim kirg oli vabadus ning parim pahe julgus. Tal oli kombeks põrmustada vastase argumendid põlglikult oma pilgu kurjakuulutava tulega, vähesed olid lugenud nõnda palju kui tema ja teadmistelt ei leidunud talle võrdset. Talle meeldis mehi oma teadusalaste tarkustega proovile panna ning ta armastas luuletusi pähe õppida ja väljakutseid otsida. Ta vihkas tikkimist, kuid oli osav omale kleite kujundama ning võis muuta toa atmosfääri paari pildi ümber paigutamisega tundmatuseni. Milagros oli vankumatu oma hinnangutes ja nõudlik igaühe vastu, oma õrnemad tunded hoidis ta aga endale, jagas heldelt asju ning kütkestas igaüht oma lugudega. Õesse Josefasse suhtus ta kiindumusega, mida ta ei püüdnudki varjata, ning oli valmis tema nimel käiku laskma mistahes relva oma arsenalist. Diegot armastas ta nagu lihast venda ainuüksi sellepärast, et too oli armunud Josefasse esimesest pilgust, ning ta oleks andnud Diego eest oma elu nagu Josefagi eest. Samuti jagas ta õemehe poliitilisi veendumusi ja fantaasiaid ning aitas tal vastu pidada Josefa poolt mehele sageli osaks langevale teravale kriitikale ja palvetele mõistus pähe võtta. Erinevalt Josefast, kelle leplik meel aitas ümbritseva maailma ettekirjutuste ja eelarvamustega hõlpsalt toime tulla, läks Milagros endast välja iga kord, kui kellegi hinnang talle lugupidamatu või väiklane tundus. Iial ei öelnud ta ära võimalusest lüüa ideoloogilist lahingut jumala, religiooni, usu, absoluutse tõe või muude riskantsete teemade üle.

Josefa nägi voodist Milagrost üle toa lapse hälli juurde minemas.

„Sünnikellaaja ja päeva järgi on sinu tütar Neitsi tõusumärgiga Veevalaja,“ ütles Milagros, „see on segu kirgedest ja rõõmudest ning toob talle nii õnne kui ka valu.“

„Mina soovin vaid, et ta oleks õnnelik,“ lausus Josefa.

„Suuresti ta seda ongi,“ ütles Milagros. „ Tema elu hakkab valgustama kuu esimene veerand, mis tema sündimise ajal veel näha oli. Seda kuud valitsevad Suur Vanker, Berenike Juuksed, Prooküon, Canopus, Siirius, Aldebaran, Lõunakala, Kolmnurk, Andromeeda, Perseus, Algol ja Kassiopeia.“

„Kas säärase hulga tähtede valgus teeb temast targa naise, kes on iseenda juht ning kelle süda on elule avatud?“ küsis Josefa.

„Seda ja enamgi veel,“ lausus Milagros hälli tüllkatte varjust.

Josefa palus, et ta loeks lapsele loitsu, mida kõik nende suguvõsa naised olid sündides kuulnud.

Milagros alistus pere tavale, et kombetalitus, mis temast ristiema pidi tegema, täpipealt täidetud oleks. Ta asetas käe õetütre laubale ja luges:

„Tüdruk, kes sa magad jumala silme all, soovin sulle, et sa teda kunagi ei kaotaks, et sind saadaks eluteel parima liitlasena kannatlikkus, et sa tunneksid helduse rõõmu ja nende rahu, kes midagi ei oota, et sa mõistaksid oma kannatusi ja tunneksid kaasa teiste omadele. Ma soovin sulle selget pilku, ettevaatlikku keelt, mõistvat nina, intriigidele kurte kõrvu, mõõdukaid ja vaigistavaid pisaraid. Soovin sulle, et sa usuksid igavest elu, ja rahu, mida see usk sulle annab.“

„Aamen,“ ütles Josefa oma voodist ja puhkes nutma.

„Kas ma võin nüüd öelda enda loitsu?“ küsis Milagros.

Milagros oli enamat kui lihtsalt kaunis naine, kes mõnikord riietus Le Moniteur de la Mode’i jooniste järgi ning kandis kübaraid, mis olid peenemad kui madame Berthe Manceu eales disainida suutis, sest lisaks leidus tema riidekapis terve kollektsioon kõige uhkemaid huipil-kleite, mida ette võib kujutada. Milagros kandis neid harilikult pidulikel puhkudel ning siis võis teda näha kõndimas tänavail, juuksed patsidena pealaele üles pandud ning indiaanirõivad värvikireva lipuna keha katmas. Nõnda oli ta riides ka tol hommikul. Josefa silmitses teda imetlusega ning palus jätkata.

„Tüdruk,“ alustas Milagros preestrinna pidulikkusega, „ma soovin sulle meeletust, vaprust, igatsust, kärsitust. Ma soovin sulle õnne armastuses ja pöörasust üksinduses. Ma soovin, et sind tõmbaks sabatähtede, vete ja meeste poole. Soovin sulle tarkust ja vaimuteravust. Soovin sulle uudishimulikku pilku; nina, mis mäletab; suud, mis naeratab ja neab jumaliku täpsusega; jalgu, mis ei vanane; nuttu, mis toob tagasi täiuse. Soovin sulle tähtede ajataju, sipelgate meelekindlust ja umbusku templite vastu. Usu endeid, surnute häält, rändurite lugusid, oma saatuse unustanud inimeste rahu, mälestuste jõudu ja tulevikku kui tõotust, kuhu mahub kõik see, mis veel ei ole juhtunud. Aamen.“

„Aamen,“ kordas Josefa, õnnistades õe usku ja kujutlusvõimet.

Ristiema soovide kaitse all sõi ja magas Emilia oma esimesed elukuud õndsas rahus. Tema kõrvu ei ulatunud õuduslood, mida isa ajalehtedest luges, kuid ta kuulis igal hommikul, kuidas isa rääkis, mis maailmas sünnib, avaldas arvamust kõige kohta, mis teda vaevas või kurvastas, kirjeldas talle päeva üllatusi täie veendumusega, et need puudutavad tüdrukut sama palju kui isagi.

Josefa väitis, et tüdruk on liiga pisike, et huvituda töölispartei tekkest Inglismaal, Hawaii liitmisest Ameerika Ühendriikidega, üle kogu maa ikalduvast viljast ja lõpvatest kariloomadest. Ta tõreles abikaasaga, et too kurvastab tüdrukut juttudega härjavõitluse keelamisest, valitsejate tagasivalimise korral ees ootavast katastroofist ja iga kuu ilmvõimatule Mehhiko oru kuivendamise projektile kulutatavatest sadadest tuhandetest peesodest. Diego vastas seepeale, et rohkem halba teeb lapsele Josefa, kui jutustab talle Charlotte Brontë Inglismaast või loeb valjusti ette „Shirleyt“.

„Seda ma loen talle unejutuks,“ ütles ema.

„Miks peaksid teda huvitama Julien Soreli seiklused või Ana de Ozorese mured?“ küsis Diego. „Mina räägin talle vähemalt tõtt.“

„Jah, aga kogu tõtt. Isegi tubakamaksust peab vaene tüdruk kuulma. Kui El Demócrata kinni pandi, lugesid sa talle nädal aega järjepanu ette kõikide vangistatud toimetajate nimed.“

„Rääkimisest oli kasu,“ ütles Diego Sauri. Seejärel pöördus ta lapse poole: „Nüüd jäi su emale meelde vähemalt üks näide valitsuse omavolist.“

„Ma tean teisi ka. Aga ma ei taha sinu raevu takka õhutada, panevad veel sinu ka kinni.“

„Miks nad peaksid?“ küsis Diego.

„Kas ma pean seda sulle ütlema?“

„Ei.“ Härra Sauri silus sõrmega punakaid vuntse, mis ta oli tütre sünni puhul kasvatanud.

Mõlemad teadsid, ehkki sellest peaaegu ei räägitud, et Josefal on õigus. Juba kolm aastat varem hakkasid apteegis koos käima kõik, kel ühel või teisel mõjuval põhjusel – kes ammusest demokraatia igatsusest, kes puhtalt salasepitsuse põnevusest – oli midagi valitsuse vastu. Esialgu tõi neid kokku juhus, hiljem lepe ning lõpuks vajadus. Ning selleks ajaks juhtus sageli, et kogunejate hulgas leidus keegi, kes söandas kõigi kohalviibijate kuuldes valitsust solvata. Niisuguses olukorras ei kulunud Diegol kaua, et muutuda tagasivalimise vastasest hulljulgeks ning sündmuste arenedes hulljulgest hulluks ja samm hullust vangiks oli vaid aja küsimus.

„Kolime poliitilised koosolekud üle doktor Cuenca majja,“ ütles Diego.

„Jumal olgu kiidetud,“ vastas Josefa seda kuuldes rahunenuna.

„Milline neist paljudest?“ küsis härra Sauri.

„See, kes sind seekord mõjutas,“ vastas naine.