Читать книгу Skandaalne lord - Nicola Cornick - Страница 7

1814. aasta jaanuar

Ärge kunagi vaadake võõra mehe poole, kui te temast möödute, sest mõnikord võivad otsekohesed ja häbematud mehed seda ära kasutada. Üldiselt on see tüdruku enda süü, kui teda kõnetatakse ja sellisel juhul on see talle nii suureks häbiks, et tal peaks olema piinlik sellest rääkida.

– Proua Eliza Squire “Daamidele sobilik käitumine”

Oli kena päev avalikuks hukkamiseks.

Newgate’i tapalava kohal oli taevas kõrge ja kahvatusinine. Silmus kõlkus külmas talvetuules. Aadelkond täitis võllapuu taga seisvaid paviljone. Ohver oli härrasmees ja see tõmbas alati korraliku rahvahulga kokku. See oli hooaja hukkamine: mängur ja seikleja Ned Clarencieux, kelle halb õnn kaardilauas oli viinud ta selleni, et ta ostis end valerahaga võlast vabaks ja tappis oma pankuri, üritades asjatult oma jälgi kaotada. Galeriid täitvad daamid olid Clarencieux’ga Londonis seltskonna ballisaalides tantsinud. Nüüd tulid nad vaatama, kuidas ta sureb.

Aadlist madalamal sebis võllapuu jalamil lihtrahvas naerdes, naljatledes, džinnist ja ootusärevusest elevil. Nad ronisid tinast vihmaveetorusid mööda ümberkaudsete majade katustele, et paremini näha. Nad tõuklesid ja karjusid, hüüdsid Clarencieux’ auks tooste ning sõlmisid kihlvedusid selle kohta, kui kaua läbikukkunud mänguril suremine aega võtab.

Tapalava ümbritseva rahvahulga taga istus oma peigmehe ja kuueaastase rabeleva venna Johni vahele surutuna kaunis kaheksakümne tuhande naela pärija preili Catherine Fenton. Külmast ilmast hoolimata oli tal palav, pea pööritas ning süda oli paha. Ta oli taskuräti roosivette kastnud ja surus seda vastu nina, kuid parfüümi nõrk hõng ei suutnud inimkehade ja ootusärevuse vänget haisu peita. Polnud just eriline au olla ainus daam poomise juures, kuid Clarencieux’ poolt tapetud mees Sir James Mather oli üks tema eestkostjaid. Catherine polnud tahtnud tulla, kuid tema isa Sir Alfred Fenton polnud tema vastumeelsust mõistnud. Isa oli öelnud, et Catherine peab õigusemõistmist nägema. Sir Alfred oli naabob – mees, kes oli Indias elanud ja töötanud ning harjunud ootamatute veriste surmajuhtumitega, mida elu subkontinendil pakkus. Tal oli raudne sisikond ja sellega sobiv suhtumine. Catherine’iga oli teisiti. Tüdruk teadis, et on ebasoosingus, sest Sir Alfred pidas teda nõrgaks ja rumalaks, kuna ta palus end sõidust Newgate’i päästa. Tema väike vend oli anunud, et teda kaasa võetaks. John oli oma tahtmise saanud ja tema mitte. See ei üllatanud Catherine’i. John oli armastatud, rikutud ja hellitatud. Tema ei olnud.

„Austrid müügiks! Kümnene ports penni eest!” Ettevõtlik tänavakaubitseja trügis trepist üles nende poole, korv mereandidega puusale toetumas. Catherine tundis iiveldust, kui kuuma kala lõhn higihaisuga segunes.

„Jah, palun!” ütles John põnevusest niheledes. Ta andis oma penni tüdrukule. Catherine pööras pea kõrvale ja surus taskuräti tugevamini vastu nina.

„On teil halb, mu arm?”

Catherine tõstis pilgu ja nägi, et tema kihlatu vaatas teda võltsi hoolitsusega. Algernonile, lord Withersile, meeldis mõelda endast kui Catherine’i kihlatust. Catherine eelistas temast üldse mitte mõelda. Ta vihkas armutut viisi, kuidas mees teda piiras, ja võimu, mis tal paistis tüdruku isa üle olevat. Catherine oli pulmi suvest saati edasi lükanud, tuues algul ettekäändeks saladusliku naistehaiguse, siis leina kauge nõo surma puhul, keda ta polnud hästi tundnud, kuid kelle surm oli jumaliku ettenägelikkuse tõttu sobivale ajale sattunud. Nüüd olid Catherine’il ettekäänded otsas ja pulmad olid määratud hiliskevadele, kui ta mõnd uut riugast välja mõelda ei suuda.

„Austrid pole minu maitse,” ütles tüdruk, märgates, et Withers oli juba huvi kaotanud, ja imetles hoopis tänavakaubitseja lopsakat rinnapartiid.

„Kahju.” Withersi pilukil pilk pöördus iharalt sädeledes uuesti tüdrukule. „Neid peetakse armutoiduks, mu kallis. Te peaksite neid nautima. See võiks teid… minu suhtes… lahkemaks muuta.”

„Vaevalt küll!” nähvas Catherine. Mõte lähedusest Withersiga oli tema jaoks needus. Tüdruku arvates poleks mees armastust siis ka ära tundnud, kui oleks tänaval selle otsa komistanud. Withers oleks selle lihtsalt saapakannaga laiaks litsunud.

Paljud mehed olid kuulutanud, et on Catherine’i armunud, kuid tema kihlatu ei kuulunud nende hulka. Enne kihluse väljakuulutamist olid Catherine’i püüdnud ja piiranud viletsaid sonette kirjutavad poeedid, tema heinapalavikku olid süvendanud lõputud lillesülemid, mida igal hommikul vankrite kaupa Guilford Streetile toodi. Aga Catherine polnud ilmaasjata naabobi tütar. Ta kahtlustas, et härraste kiindumus oli suunatud rahahunnikutele, mida ta oma ema testamendi järgi pidi pärima. Raha oli usaldusfondis kuni tema kahekümne ühe aastaseks saamise – või abiellumiseni. Algernon Withersi otsusekindlus temaga abielluda, mõtles naine, pärines samast allikast nagu kõikidel teistel kosilastelgi. Ahnusest. Ja sügavalt vastumeelsest ihast, mis tekitas mehes tahtmise naist valitseda.

Nüüd oli Withers neiu käe võtnud ja surus seda tugevasti kuni Catherine tundis, et tema luud hakkasid praksuma. Catherine’il jäi hing kinni. Withersi pilgus oli võidukas läige. Talle meeldis haiget teha, eriti ilusatele asjadele.

Catherine haaras vaba käega päikesevarju ja surus selle tipu Withersi säärde. Mees lasi naise käe üllatusurahtusega lahti ning Catherine pööras pea kõrvale, lõug püsti. Nüüd oli tal hea meel, et ta oli päikesevarju kaasa võtnud, sest varem oli ta selles kahelnud. Ilm oli päikesepaisteline, aga külm. Daam võis sellest hoolimata õhukese varju avada, et oma õrna jumet päikese eest kaitsta. Naabobi tütrel poleks siiski tarvitsenud vaeva näha, sest tema meelest oli selline edvistamine üsna totter.

Catherine oli Indiast läbi imbunud. Vähe sellest, et tema isa oli naabob, tema ema oli teise kaupmehest seikleja, kurikuulsa šotlase, hullu Jack McNaishi tütar. Tema kuulsus pani mehed värisema, aga Catherine oli teda jumaldanud. Vanaisa oli teda õpetanud mitte kunagi oma esivanemaid häbenema. Catherine teadis, et tal pole uhket sugupuud. Ja seltskond oli algusest peale selgeks teinud, et nende ridades taluti teda ainult raha pärast.

John luristas innukalt oma austreid, vesi mööda lõuga alla voolamas. Hoidja sahmis salvrätikuga poisi ümber.

„Milline kohutav vaatepilt,” ütles Sir Alfred Fenton korraga ning tõstis lornjeti, et uurida nende vastas asuvaid kõrtsiaknaid, kus salgake Covent Gardeni paljaste rindadega kupeldajamoore paari liiderliku välimusega noormehega hullasid. „Häbiväärne riivatus avalikus kohas!”

„Häbitu, Sir Alfred,” nõustus lord Withers. „Ma usun, et see on Hawksmoori kamp. Ta oli muidugi Clarencieux’ sõber. Kahju, et skandaal ka teda ei hävitanud.”

Sir Alfred urahtas. „Hawksmoor on asevalitseja suur soosik. Ta on väljaspool ohtu – praegu. Aga ma ei panustaks tema väljavaadetele, kui tema populaarsus kaob. Nad ütlevad, et tal on nii suured võlad, et ta peaks välismaale põgenema.”

Lord Withersi kuum erutatud pilk otsis Catherine’i oma, kui kurtisaanide läbitungivad kilked üle rahvahulga häälte kostsid.

„Kohutav, eks ole, preili Fenton? Näitavad ennast päevavalgel?”

Catherine tundis vastikust. Ta teadis, et Withersit erutasid võrdselt nii naiste nilbe alastus kui mõte poomisest. Naises tekitasid mõlemad vastumeelsust. Mees tekitas temas vastumeelsust oma külmade higiste käte, haisva hingeõhu ja järjest suurema vabadusega, mida ta endale Catherine’i isiku suhtes lubas.

„Ma pean mõrva pealtvaatamist liiderlikkuse avalikust demonstreerimisest häbiväärsemaks,” ütles Catherine külmalt ja Withersi vihane pilk naelutas naise toolile, enne kui see Catherine’ilt jälle nende vastas asuvale aknale libises.

Catherine märkas, et väriseb. Ta vihkas seda hirmu ja ootusega segunenud haisu, naudingut, mida lord Withersi sugused mehed tundsid sellisest jubedast kõlvatusest, ning kõige rohkem vihkas ta seda, et isa oli sundinud teda endaga kaasa tulema. Catherine oli pealt kuulnud, kuidas isa eelmisel õhtul leedi Semple’i ballil uhkustas.

„Me läheme homme Clarencieux’ poomist vaatama. Ma pean kihla, et ta tantsib köie otsas paremini, kui ta seda teie ballisaalis kunagi tegi, proua…”

Ja inimesed naersid – naersid – tema teravmeelsuse ja mõtte peale, et mees, keda nad tundsid, suri nagu kurjategija. Sel hetkel oli Catherine neid kõiki vihanud.

Ta oli Ned Clarencieux’ga ainult ühe korra kohtunud. Seltskonna saatjadaamid hoolitsesid selle eest, et temasuguseid mehi debütantidest ja pärijannadest kaugemal hoida, kuid ühel päeval oli Catherine oma kasuemaga pargis jalutanud ja mõned noored keigarid olid kõnetanud Maggiet, leedi Fentonit, Catherine’i meelest kahtlase pealetükkivusega. Clarencieux oli võluv olnud. Tema oli see, kes nende häbematuse pärast vabandas, Catherine’i kätt suudles, talle otsa vaadates naeratas ja oma sõbrad ära viis. Ja ehkki Catherine teadis, et mees oli tühine päevavaras, oli naise huultel mehest lahkudes vastupandamatu naeratus.

Clarencieux, Hawksmoor… Nad elasid piiri peal ja üks valesamm võis nad hukutada.

Catherine hammustas huulde mõeldes, et isa oli teda selliste meest eest hoiatanud, aga nüüd, kui Clarencieux oli suremas, ei pidanud isa tütre toomist poomist vaatama millekski eriliseks.

Catherine’i vend John üritas üle kõikuvate sulgede ja päevavarjude näha, kuid ta oli liiga lühike. Ta ronis Catherine’ile sülle, togis teda, sikutas tema mantlit ja ajas kübara viltu.

„Las ma vaatan! Las ma vaatan!”

Hoidja üritas poissi ära tirida, kuid John ei teinud temast väljagi, ning mõne hetke pärast loobus hoidja võitlusest ja vajus oma toolile. Catherine’i meelest nägi tüdruk haige välja. Tema laup oli higine ja jume kliistrikarva. Catherine sirutas tüdrukule käe.

„Pane silmad kinni, hinga sügavalt ja püüa rahvast mitte kuulata.”

Tüdruk noogutas. Nende ees istuv emalik naine pööras pead, naeratas Johnile hellitavalt ning patsutas enda kõrval oleval kohal seisvale padjale.

„Tule seisa minu kõrvale, kullake. Siit näed paremini.”

Catherine heitis pilgu Saint Sepulchre’i kiriku kellale. Poomiseni oli viis minutit aega. Tema süda tagus ning peopesad kitsenahast kinnastes olid külmad ja higised. Ta pani silmad ereda talvepäikese ja virdava rahvamassi ees kinni, kuid ei suutnud hajutada kujutisi oma peas. Catherine teadis, mis juhtub, kui inimest puuakse. Nad viisid vangi vastavasse ruumi ja lõid tema rauast ahelad puruks. Nad sidusid tema randmed kokku. Nad palvetasid tema eest. Ja siis toodi ta läbi Debtor’s Doori tapalava astmetest üles, kus ootas silmus.

Catherine avas silmad. Hullavad kupeldajamoorid olid aknalt kadunud, selle asemel seisis seal aknalauale toetudes mees, pilk all asuvale võllapuule kinnitatud. Ta oli pikka kasvu ja kena ning just tema liikumatu poos köitis Catherine’i pilku. See oli pingeline, keskendunud, kontrollitud liikumatus, mis sellest hoolimata paistis ägedusest pulbitsevat.

Tüdrukul jäi hing kinni ning ta põrnitses meest paigale naelutatult.

Siis vaatas mees üles, tabas naise pilgu ning Catherine põrkus mehe pilgust paistva viha ja kire eest tagasi. See oli nagu füüsiline hoop. Ta tundis end taganevat.

„Preili Fenton, preili Fenton!”

Lapsehoidja sikutas teda kannatamatult varrukast.

„Härra John on kadunud!”

See oli tõsi. Koht emaliku naise kõrval oli tühi. Catherine vaatas närviliselt ringi. Hoidja nuuksus.

„Ma panin silmad kinni, nagu te käskisite, preili! Ma ei teinud midagi halba…”

„See pole praegu oluline,” ütles Catherine. Tema süda tagus. Kui John rahvahulgas ära eksib, ei pruugi nad teda enam iial leida. Ta võidakse ära röövida või paljaks varastada. Johnil polnud aimugi, kui ohtlik Newgate võis olla. Ta oli ainult hooletu hellitatud laps.

Sir Alfred polnud märganud, et midagi oli valesti. Tema ja Withers olid vestlusse süvenenud ja võtsid närvide rahustamiseks põuepudelist brändit.

Catherine tõusis. Ta teadis, et peab ise Johni üles otsima. Hoidja oli nagu murdunud pilliroog ja kui isa juhtunust kuuleb, saab ta maruvihaseks. Aga polnud mingit vajadust talle veel rääkida. Tõenäoliselt pole John kaugele läinud. Catherine hingas sügavalt ja silus kinnastatud kätega oma mantli rinnaesist.

Kui ta vabandades ja inimeste varvastele astumist vältida püüdes ning nende urinast välja tegemata istmeterea otsa poole minema hakkas, lõi kell neli. Poomise aeg oli käes.

Naine istus keset rahvahulka, aga Ben Hawksmoor nägi teda kohe, nagu oleks päike ainult tema peale paistnud. Naine kandis karusnahaga ääristatud kahvatukollast mantlit. Peas oli tal mantliga sobiv karusnahaga ääristatud kübar ning selle all märkas mees talvepäikeses helkivaid kastanikarva juukseid. Naine istus seltskonna kõige tiirasema mehe Algernon Withersi kõrval, mistõttu võis arvata, et naine oli kõrgklassi kurtisaan. Ben oli juba tähele pannud, et suurem osa Londoni libudest oli sel päeval Newgate’i tulnud. Tema huuled tuksatasid küünilise mõtte peale, et naine kasutab poomist rikka armukese leidmiseks. See oli nutikas mõte. Pool aristokraatiat – meespool – oli ju kohal ja kes sooviks sellist juhust kasutamata jätta?

Ehkki Withersi kõrval istuv tüdruk ei paistnud uut kaitsjat vajavat. Tüdruk paistis rikas ja hellitatud ja Ben Hawksmoor lausa põlgas teda, et naine oli nii täiuslik ning oli seal, et teise inimese hävitamisest naudingut tunda.

Ben ajas end sirgu ja astus akna juurest kaugemale. Temas kohus nii palju viha ja kibedust, et tema käed olid raevunult rusikasse surutud. Kogu seltskond, mis oli kord Ned Clarencieux’ ümber õhanud samasuguse innukusega nagu nad nüüd tema suhtes näitasid, oli oma lemmiku huntide ette visanud ja tulnud vaatama, kuidas ta tükkideks rebitakse.

Ben ei saanud loomulikult midagi teha. Clarencieux oli tema sõber olnud, kuid enam ei saanud ta sõpra aidata. Ben oli asevalitseja juures käinud ja Clarencieux’ eest kostnud, ehkki kõik instinktid ja põhimõtted, mille järgi ta elas, olid keelanud tal kellegi teise pärast eluga riskida. Ja sellest polnud mingit kasu. Prinny polnud isegi kuulanud ja Ben oli märganud ärritusesähvatust asevalitseja pilgus ning taganenud. Ta oli seikleja ega saanud regendi eestkoste kaotamisega riskida, muidu oleks ta jälle rentslis, kust ta alustas.

Clarencieux’ jaoks oli igal juhul liiga hilja. Seltskond oli heitlik armsam ja Ned oli ebasoosingusse sattunud. Ta oli elanud oma mõistuse abil ning tal polnud kedagi raha ega sidemetega, kes oleks teda aidanud, kui ta langes. Keegi ei hoolinud. Benist käis värin läbi, sest ta nägi Ned Clarencieux’s nii selgesti iseennast.

Tema tähelepanu köitis liikumine paviljonis. Withersi kahtlaste elukommetega kaaslanna oli püsti tõusnud ja suundus trepi poole, mis viis alla, tapalavast mööda rahva sekka. Ben vahtis naist. Kas naine on hull? Ben sai väga hästi aru, et lärm, kuumus ja poomise hais võis ka kõige tugevama organismi iiveldama ajada ja tekitada naises tahtmise põgeneda, kuid sellisesse liikuvasse rahvamassi minek oli hullumeelsus. Nad võisid ta lihtsalt lusti pärast röövida, vägistada ja tükkideks kiskuda.

Ja tema ei peaks sellest tõesti hoolima.

Ben ei teadnud, miks see teda puudutas. Ta hoolis väga harva kellestki teisest peale iseenda. Elu oli ta selliseks kasvatanud. Aga ta nägi vastikustunnet neiu näol, kui ta erutatud rahvahulgas ringi vaatas ja Ben tundis naise suhtes ootamatut sügavat poolehoidu. Kumbki neist polnud tahtnud siia tulla. See väike seik ühendas neid. Tüdruk oli ilmselt tulnud, kuna Withers käis peale. Ja tema… Noh, tema oli siin, sest see oli viimane austusavaldus, mida ta sai oma sõbrale osutada ning autunde riismed olid sundinud teda seda väikest asja tegema.

Nii et ta ei võinud lasta tüdrukul üksinda ja kaitsetuna rahvamassi sekka minna, olgu ta siis kahtlaste elukommetega või mitte.

Endamisi vandudes suundus Ben ukse poole. Üks kupeldajatest haaras tal käsivarrest, et meest kinni pidada. Ben ei teadnud naise nime, kuna ta polnud sellele tähelepanu pööranud, kui tema onupoeg Sam neid tutvustas. Ben oli seda Samist äärmiselt maitsetuks pidanud, et ta naised Nedi poomist vaatama tõi. Pealegi polnud odavad hoorad teda nagunii kunagi huvitanud.

Kui uks mehe selja taga kinni langes, kuulis ta naiste naeru. Sarnaselt kõikide teistega oli see nende meelest mingi meelelahutus, põnevam kui vein või jaht, tants või seksuaalne vallutus. Ben tundis mõrvarlikku raevu. Tegu oli elu ja surmaga ja ta oli mõlema vastu juba sünnist saadik võidelnud.

Kui Ben kõrtsitrepist alla läks, hakkas Saint Sepulchre’i kell kõminal lööma, mis tekitas Benis tunde, nagu hakkaks tema pea lõhki minema. Väljas tänaval säras päike külmalt ja eredalt ning rahvamass virdas ja surus end võllale lähemale. Ben hakkas endale läbi rahvahulga tapalava trepi poole teed tegema. Ta märkas kahvatukollases mantlis tüdrukut, kes seisis alumisel astmel ja vaidles ühe vangivahiga. Ben nägi, kuidas mees oma kepiga neiu tee tõkestas ja tribüüni poole osutas. Tüdruku nägu oli kahvatu, aga tema huuled oli otsustavalt kokku surutud. Neiu raputas pead, puges kepi alt läbi ja hetke pärast oli rahvamass ta endasse neelanud. Beni süda võpatas hirmust, kui ta üritas tüdrukut uuesti leida. End inimeste vahelt läbi pressides tundis ta pahameelt oma ootamatu galantsusehoo pärast. Linna vangivalvurid olid siin korda pidamas ja see polnud tema mure, kui mõni rumal olevus otsustas rahvamassi viskuda. Naine suutis enda eest ilmselt palju paremini hoolt kanda kui see välja paistis. Ükski aadlitüdruk ei tuleks iialgi avalikku hukkamist vaatama. Ilmselt oli ta Haymarketi kaup, kes oli Berkely Square’i vääriliselt üles löödud. Withers oli oma labase maitse poolest tuntud.

Rahvahulka läbis möire, kui Clarencieux Debtor’s Doorist välja astus. Inimmassi surve oli nii suur, et Ben sai end vaevalt liigutada. Ta nägi kollast välgatust ja sirutas käe, kuid rahvamass oli edasi liikunud ja tüdruku kaasa viinud, pillutades teda nagu lehekest tulvavees. Kellad jäid ootamatult vait ja rahvas pidas hinge kinni. Clarencieux seisis tapalaval. Ta avas abitult oma kokkuseotud käed ja surus need uuesti kokku. Tema ilme oli nii metsik ja anuv, et Ben oli tulivihane. Clarencieux vaatas tapalava taga seisvat rahvamassi, otsekui paludes, et keegi ta päästaks. Tema alandust oli võimatu taluda.

Siis tõmbas timukas mütsi üle Clarencieux’ näo ja pani talle silmuse kaela.

Preestri huuled liikusid, aga palvesõnad kadusid rahvamassi lärmi.

Beni käsi haaras kollases mantlis tüdruku randmest ning tõmbas ta rahvamassi jalgade eest ära, kuhu too oli poolenisti kukkunud, kui rahvas tapalava poole trügis.

Ben tõmbas tüdruku embusse. Ta tundis, kuidas neiu keha tema puudutuse peale ehmatusest kangestus ja too peaaegu eemale tõmbus, kuid rahvamassi surve pressis nad kokku ja neiu ei punninud enam vastu. Tema kübar oli peast ära kukkunud, tumedad juuksed pahmakana näol laiali. Säravad merevaigukarva silmad olid tooni võrra kahvatumad kui tema pähklikarva juuksed. Neiu paistis ehmunud.

„Mul polnud aimugi, et see on nii…” Ben kuulis vaevu neid sosinal öeldud sõnu.

„Te tegite rumalasti, et siia alla tulite.” Aga mehe käed puudutasid neiu keha õrnalt, kui ta teda hoidis, ning mees kaitses teda oma kehaga neid lämmatava surve eest.

„Ma otsisin kedagi.” Nüüd olid tüdruku ripsmetel pisarad. Ben nägi, kuidas ta raskelt neelatas. „Ma ei taibanud, et see on nii ohtlik.”

„Mida te siis ootasite?” Beni hääl oli karm. „Aiapidu?”

Kostis hüüdeid. „Mütsid peast!”

See oli ainus avalik austusavaldus, millega poomist märgiti. Rahvas tammus jalalt jalale ning võttis mütsid ja tanud peast. Timukas tõmbas kangist ja luuk avanes mürtsuga. Rahvas karjus metsikult ning Ben tundis, kuidas tüdruku keha läbistas värin. Neiu surus näo vastu mehe pintsakut. Beni käsi takerdus tüdruku juustesse ja surus teda veel tugevamini enda vastu. Mees tundis oma südant peene sinise mantliriide all tagumas. Neiu põsk oli tema rinna vastu surutud ning tema silmad olid suletud. Viha, piin ja vihkamine matsid Beni metsiku lainena enda alla ning ta langetas pea, et mitte näha Clarencieux’ häbiväärset surma, surudes huuled neiu juustele. Tüdruk tundus armsa ja pehmena ning lõhnas kergelt rooside järele. Ben tundis tillukesi värinaid, mis tüdruku keha raputasid. Tema pisarad niisutasid mehe pintsakut.

„Ma kohtusin temaga kord,” ütles Catherine summutatult. „Ta polnud seda ära teeninud.”

„Ta oli mu sõber. Ma ei saanud midagi teha.” Ben kuulis oma karedat häält, kui ta läbikukkumisele ja kaotusele silma vaatas. Kord varem oli tal õnnestunud oma sõber kindlast surmast päästa. Seekord polnud see õnnestunud.

Neiu tõstis silmad ja vaatas mehele otsa. Tema silmad olid tumedad ja süütud ja mehe süda võpatas. Tal oli tunne, nagu näeks tüdruk otse tema hinge.

„Andke andeks,” ütles tüdruk. „See on ju mõrv.”

Timukas andis Ned Clarencieux’ kandadele hoogu, et tema surma kiirendada. Ben oli talle selle eest hulga raha andnud. See oli ainus, mida ta teha sai, kuid vähemalt oli ta lubadust austanud. Rahvahulk juubeldas, kui Clarencieux suri. Veidi aega põrnitses Ben neid kõiki jubedustundega, karjatas katkendlikult ning tõmbas tüdruku kuuleka keha endale veel lähemale. Beni haaras kergendus, kui ta naise keha enda vastas tundis. Ta vajas naist. Selle igatsuse tugevus ajas mehe segadusse, kuid ta ei saanud selle üle praegu arutleda, sest tema hinges valitses pimedus ja neiu oli ainus valgus. Ben põimis käed tüdruku ümber, surus põse tugevasti vastu tema pehmust ning sulges mõtted deemonite eest, kes tema jalge ümber parvlesid.

Ben poleks osanud öelda, kui kaua nad niimoodi seisid, kui vägivald ja verejanu nende ümber keerlesid, ja ehkki ta teadis, et tüdruk oli hirmul, tundis Ben end tol hetkel mõistliku rahukeskmena.

Pinge rahvahulgas andis järele ja lärm vaibus veidi. Ben lõdvendas oma haaret ning tüdruk tõmbas sügavalt ja katkendlikult hinge. Ta värises ikka veel. Ben tundis seda.

„Ta oli vapper poiss,” ütles keegi. „Ta suri nagu mees.”

Rahvahulgas liikusid trükipoognad, millel oli puulõikes pilt poomisest ja ettekanne Clarencieux’ väidetavast ülestunnistusest. Need olid tükk aega enne poomist valmis trükitud ja Ben trampis ühe tülgastust tundes jala alla.

Ta tõstis käe ja pühkis tüdruku põselt pisara. Ben tundis end kurnatuna, nii kurnatuna nagu tüdruk välja nägi. Neiu ripsmed olid tema kahvatu naha taustal tumedad ning silmad näisid väsinud ja verkjatena. Mehe sõrmed puudutasid neiu suunurka ja ta kuulis, kuidas tüdrukul hing korraks kinni jäi. Catherine’i pilk sööstis mehe näole, tema silmad olid suured ja neis oli küsimus. Nende vahel toimus midagi võimsat ja seletamatut ja mehe keha haaras iha. Ta ei tohtinud naist tahta, mitte siin ja praegu. See ei tundunud õige olevat. Ja ometi vajas ta neiut. Ta ei saanud sinna midagi parata. See oli kõige võõram ja hirmutavam tunne, mida mees kunagi oli kogenud.

Clarencieux’d võeti maha. Ben tundis ära doktor Astley Cooperi, kes tapalava tagant galeriist nähtavale ilmus ja šerifi ja timukaga juttu ajas. Rohkem kui miski muu tol päeval tekitas Benis iiveldust mõte, et Clarencieux läks nüüd kirurgi lõikuslauale.

„Saatke surnukeha minu juurde nagu tavaliselt,” ütles Cooper. „Ma lähen lõunat sööma. Vürtsitatud neerud, eks ole, nagu ikka?”

Ben tundis, kuidas tüdruk värises. Rahvahulgas nuttis väike poiss ja korratu riietusega hoidja noomis teda vihast kiledal häälel. See paistis murdvat lummuse, mis oli nad enam kui tihedalt kokku köitnud ja sidunud nende hinged. Ben taganes ja sundis end vaatama tüdrukut kui tavalist libu, kena müüdavat naist. Sellest hoolimata tundis ta neiut lahti lastes sisimas külma.

Tüdruk surus käe suule. „Nad hakkavad mind otsima. Ma pean minema.”

Ben hoidis ikka veel kergelt tema käsivart. Ta ei lasknud tüdrukut veel lahti ja uuris tema nägu. Tüdruk polnud nii noor, nagu ta algul oli arvanud, võib-olla pigem kakskümmend või kakskümmend üks kui kaheksateist. Neiu näol polnud meiki, mida kõrgklassi prostituudid tavaliselt kasutasid, kuid ta ei vajanudki kaunistamist. Tema riided olid stiilsed, hea kvaliteediga ja kallihinnalised. Ta pidi Withersi jaoks oluline olema, et mees talle nii heldelt raha andis, ja kahtlemata oli tõsi, et neiu armuke tuleb teda peagi otsima…

„Catherine!”

Ben ajas end sirgu. Withers oli nagu märguande peale tapalava taga asuva paviljoni trepist joostes alla tulnud ja omanikuilmel tüdruku küünarnukist haaranud. Ben tundis, kuidas vaenulikkus, mida ta tolle mehe suhtes alati oli tundnud, tema keha kananahale ajas. Ta ei tahtnud mõelda asjadele, mida tüdruk pidi tegema, et rahuldada armukest, kes talle need kallid riided ostis.

Withers mõõtis Beni ülevalt alla, mis oli üsna tubli saavutus, sest Ben oli temast vähemalt kuus tolli pikem.

„Kao minema, Hawksmoor,” ütles Withers.

Ben naeris karedalt. Ta pidi oma viha maandama ja Withers oli väga hea märklaud. „Withers, see on avalik poomine,” ütles ta põlglikult. „Igaüks võib siin olla.”

Withersi näojooned teravnesid vihkamisest. „Ja igaüks võib surra, eks ole, Hawksmoor? Sa peaksid seda meeles pidama.” Tema nägu moondus. „Las Clarencieux olla hoiatuseks. Oma saatuse eest sa ei pääse.”

Ben naeris. „Withers, kas sa loed mulle moraali? Kui sobimatu.”

Withers astus sammukese ettepoole, Ben haistis tema rääsunud hingeõhku ning tundis seda oma näol.

„Täna mõisteti viimaks ometi õigust,” sülgas ta ning vaatas sinnapoole, kus Clarencieux’ moondunud keha minema viidi. „Sina oled järgmine, Hawksmoor. Ma hävitasin Clarencieux’ ja hävitan ka sinu.”

Ben kuulis, kuidas tüdruk ähvardust kuuldes õhku ahmis. „Mu isand…” alustas neiu ja sirutas käe Withersi poole. Mees lükkas selle vihaselt kõrvale.

„Ole vait, Catherine!”

Ben astus ettepoole, haaras kõvasti Withersi revääridest ja kergitas mehe maast lahti. Tolle nägu värvus ohtlikult punaseks.

„Ära ähvarda mind, Withers,” ütles Ben viisakalt. „Mul pole aimugi, mis kaebused sul olid, aga mina pole nagu Clarencieux. Ma oskan enda eest hoolitseda.” Ta vaatas Catherine’i poole, kelle nägi oli vihast ja piinlikkusest punane. „Ja ära räägi daamiga nii ebaviisakalt. Selline käitumine on sobimatu.”

Ta pani Withersi liialdatud ettevaatusega maha ning tegi Catherine’ile iroonilise kummarduse. „Proua, andestage see ebasünnis lööming. Oli meeldiv teile teenet osutada.” Ta naeratas tüdrukule otse silma vaadates ja nägi neiu pilgus ehmunud valvsust, kiirelt alla surutud huvi, mis ütles talle, et kui ta tahab nimelt selle lehtsabaga vallatleda, võis neiu enam kui valmis olla.

„Ma jään teie võlglaseks, mu härra,” ütles tüdruk.

„Catherine,” ütles Withers ning tema hääles kõlas selge hoiatus.

Neiu heitis talle põlgliku pilgu.

„Mu härra?”

„Me lahkume. Enne kui… see lurjus mürglit tekitab…”

Ben võttis neiu käe. Catherine. Talle meeldis see nimi. See sobis neiule. Korraga tahtis Ben tüdrukut Withersi käest ära võtta rohkem kui midagi muud maailmas.

„Ma usun, et lord Withersi arvates võin ma teid tema juurest ära meelitada, proua, kui ta lubab teil veel hetkekski minu seltsi jääda,” ütles Ben.

Nüüd sähvatas neiu pruunides silmades midagi vallatut. „Kas tõesti? Kui… lõbus. Ma kinnitan teile, mu härra, et selleks pole vähimatki võimalust.”

Nende pilgud kohtusid ja põimusid trotslikult. Ben tõstis neiu käe huultele ja surus kinnastatud peopessa suudluse.

„Ei?”

Tüdruk punastas. See oli üsna hea saavutus. Küünik nagu ta oli, leidis Ben ikka veel, et seda oli imeline jälgida isegi teades, et tõenäoliselt oli tegemist harjutatud reaktsiooniga. Neiul õnnestus teda peaaegu veenda, et ta oli pigem süütu kui libu. Aga parimad libud olid süütuse teesklemises osavad. Ben teadis sellest kõike. Ta oli küllalt kaua nende seas elanud.

Ja see siin tundis mängu. Tema ennast odavalt ei müü. Neiu tõmbas oma käe väga otsustavalt tema haardest, osutades, et nende kerge flirt oli lõppemas.

„Ei.”

Sellest hoolimata märkas Ben, kuidas tüdruku sõrmed vaistlikult kõverdusid suudluse ümber tema peopesas, ning ta naeratas.

„See võib mõtlemist väärt olla.” Tal polnud mingeid süümepiinu mehe armukese näppamise suhtes tema nina alt. See muutis vallutuse magusamaks ja antud juhul oleks tõesti imeline, kui see nutikas peibutav libu oleks tema voodis – pealekauba teeks see Withersile tuska.

„Ma sain aru, et teil pole daamile midagi pakkuda.” Neiu toon oli jahe.

„Mitte palju.” Ben nõustus lihtsalt. „Mul pole varandust, nagu te kahtlemata olete kuulnud. Ma võin pakkuda teile ainult oma meisterlikkust…”

„Catherine!” Withersi hääl kõlas plahvatusohtlikult.

„Mängurina,” lõpetas Ben sujuvalt. „Ma ei kaota kunagi.”

Catherine raputas pead. „Mu härra, ausalt öeldes on sellest vähe. Vabandage mind. Head päeva.”

Ta pöördus minekule, tegemata välja Withersi nõudlikult välja sirutatud käest. Beni huultele ilmus neiu trotsi nähes muie. Withers võis talle ju varandust tähendada, aga tüdruk oli siiski Benist huvitatud. Ta teadis seda. Tema keha tõmbus selle mõtte peale talumatult pingule.

Ben jälgis, kuidas tüdruk paviljoni trepist üles läks, selg pulksirge. Withers kiirustas tõreledes ja ärritatult kätega vehkides talle järele. Ben ootas, kuid tüdruk ei vaadanud tagasi. Tema naeratus muutus nukraks. Talle tundus, et tüdruk oli tema pilgust teadlik ja mitte miski maailmas poleks suutnud sundida teda ümber pöörama. Aga ta kohtub neiuga uuesti. Ta kavatses selle eest hoolitseda. Ja siis ei ütle tüdruk talle ära. Ben tõrjub Withersi oma naudingu nimel kõrvale. Ta oli valmis oma võidu peale selles vallutuses kihla vedama. Nagu ta oli Catherine’ile öelnud, ei kaota ta kunagi.