Maiöö ehk uppunu

Оглавление

Nikolai Gogol. Maiöö ehk uppunu

I. HANNA

II. KÜLAVANEM

III. OOTAMATU VÕISTLEJA. SALANÕU

IV. POISID LÕBUTSEVAD

V. UPPUNU

VI. ÄRKAMINE

Отрывок из книги

Kurat teda teab!

Hakkavad ristiinimesed midagi tegema,

.....

tule mu juurde, mu kallike!

„Ei, nähtavasti on raskesti magama jäänud mu selgesilmaline kaunitar,” ütles kasakas, lõpetanud laulu ja lähenenud aknale. „Halju, Halju! kas sa magad, või ei taha sa minu juurde välja tulla? Küllap sa kardad, et meid mõni näeb, või ei taha sa oma valget näokest tuua välja vilu kätte! Ära karda: siin ei ole kedagi. Õhtu on soe. Aga kui mõni tulekski, ma katan su svitkaga, seon su vööga kinni, varjan sind oma kätega – ja meid ei näe keegi. Ja kui hakkakski vilu, ma surun su kõvemini oma südame vastu, soojendan suudlustega, katan su valged jalakesed oma mütsiga. Mu südameke, mu kullake, mu kaelakee! vaata hetkekski välja. Pista aknast välja kas või ainult oma väike valge käekegi… Ei, sa magad, uhke tüdruk!” sõnas ta kõvemini ja säärase häälega, nagu on sel, kes häbeneb oma hetkelist alandamist. „Sulle meeldib minu üle naerda: jumalaga!” Nüüd pöördus ta ära, surus oma mütsi ühele kõrvale ja lahkus uhkelt akna juurest, vaikselt sõrmitsedes banduura keeli. Samal ajal ukse puust käepide hakkas liikuma: uks avanes kriuksudes ja seitsmeteistkümnenda kevade lävel seisev tütarlaps, looritud hämarikku, aralt ringi vaadates ja ukse puust käepidet peost laskmata, astus üle läve. Selged silmad hiilgasid poolhämarikus lahkesti otsekui taevatähekesed; punane korallist kaelakee helkis ja poisi kotkasilmade eest ei võinud varjule jääda isegi puna, mis häbelikult lõi põlema ta põsil. „Kui kannatamatu sa oled!” kõneles tüdruk poolsosinal. „Juba vihastaski! Miks sa siis valisid säärase aja: hulk rahvast muudkui longib tänavail… Ma otse värisen…”

.....