Читать книгу Portree - Nikolai Gogol - Страница 4

I OSA.

Kuskil ei jäänud peatuma nii palju rahvast kui pildipoe ees Štšukini kaubahoovis. See poeke kujutas endast tõepoolest kõige mitmekesisemate imeasjade kogu: pildid olid maalitud enamikus õlivärvidega, kaetud tumerohelise lakiga, tumekollastes särjesapi-raamides. Talv valgete puudega, üleni punane õhtu, mis sarnaneb tulikahjukumaga, flaami talupoeg piibuga ja moonutatud käega, sarnasem mansetitega kalkuni kui inimesega – need on nende harilikud süžeed. Sellele tuleb lisada mõned gravüür-kujutised: Hozrev-Mirza portree lambanahka mütsis, portreed mingisugustest kindralitest kolmnurkseis kübarais ja kõverate ninadega. Peale selle on säärase poekese uksed tavaliselt kaetud teoste kimpudega, mis on trükitud lubok-laudadelt suurtele lehtedele ja annavad tunnistust vene inimese loomupärasest andekusest. Ühel oli tsaaritar Miliktrissa Kirbitjevna, teisel Jeruusalemma linn, mille majade ja kirikute üle oli pikema jututa valgunud punast värvi, haarates enda alla osa maad ja kaks palvetavat vene talupoega labakinnastes. Nende teoste ostjaid on harilikult vähe, vaatajaid aga see-eest terve hunnik. Mõni teener-topsisõber juba kindlasti haigutab nende ees, hoides käes anumaid trahterist toodud lõunasöögiga oma härrale, kellel tuleb kahtlemata lürpida suppi mitte liiga kuumana. Kindlasti seisab seal ka sinelis soldat, see täituru-kavaler, kes müütab kaht sulenuga; kaupleja-ohtalanna kingadega täidetud kandekastiga. Igaüks avaldab oma vaimustust isemoodi: talumehed harilikult torgivad näpuga; kavalerid silmitsevad tõsiselt; poisikesed-teenrid ja käsitöö-õpipoisid naeravad ja ärritavad üksteist joonistatud karikatuuridega; vanad teenrid friisi riidest sineleis vaatavad ainult sellepärast, et oleks kus haigutada; turunaised aga, noored vene eided, ruttavad kohale instinktiivselt, et kuulata, millest rahvas juttu tõukab, ja vaadata, mida vaatab rahvas.

Sel ajal jäi poe ette tahtmatult seisma sealt mööduv noor kunstnik Tšartkov. Vana sinel ja kehv ülikond andsid tunnistust inimesest, kes oli ennastsalgavalt andunud oma tööle ja kel polnud aega hoolitseda enda ehtimise eest, mille vastu noorus tunneb alati salapärast veetlust. Ta jäi poe ette seisma ja algul naeris seesmiselt nende inetute piltide üle. Lõpuks teda vallutas tahtmatu mõtisklus: ta hakkas mõtlema, kellele neid teoseid õieti vaja oleks. Et vene rahvas jääb vaatama Jeruslan Lazarevitšeid või söömareid ja joomareid või Fomat ja Jerjomat, see ei paistnud talle imelikuna: need esemed olid rahvale väga lähedased ja arusaadavad; kuid kus olid nende kirevate, määrdinud õlivõõbangute ostjad? Kellele võisid olla vajalikud need flaami talupojad, need punased ja sinised maastikud, mis ilmutavad mingisuguseid pretensioone juba natuke kõrgema kunsti suunas, kuid mis teda sügavasti alandavad? Need ei paistnud olevat sugugi lapse-iseõppija teosed, sest muidu oleks neis kogu nende tuima karikatuursuse juures pidanud tundma ikkagi mingit teravamat hoogu. Kuid siin oli näha lihtsalt nürimeelsust, jõuetut, kõdunenud andevaesust, mis oli omal algatusel astunud kunstide ritta, kuigi tema koht oleks olnud madalate käsitööde hulgas, mis oli aga ka oma kutsumusele truuks jäänud ja kandnud oma käsitöö vaimu isegi kunstisse. Ühed ja samad värvid, üks ja sama maneer, vilunud, harjunud käsi, mis kuulus pigemini halvasti tehtud automaadile kui inimesele!

Kaua seisis ta nende määrdinud piltide ees, lõpuks mitte enam mõeldeski nendest; poe peremees aga, hall mehike friisi riidest sinelis, habemega, mis oli pühapäevast saadik ajamata, seletas temale juba ammu, tingis, leppis kokku hinna üle, ilma et oleks veel teadnudki, mis talle meeldib või mida talle vaja on. „Näete, nende talupoegade ja selle maastiku eest võtan ühe valge. Vaadake, kuidas on maalitud! Lihtsalt silmad sööb ära; alles praegu börsilt saadud; lakk ei ole veel ära kuivanud. Või talv, võtke talv! Viisteist rubla! Raam üksi maksab seda. Vaadake, missugune talv!” Selle juures kaupmees andis kerge nipsu vastu lõuendit, arvatavasti selleks, et näidata talve kogu väärtust. „Kas käsite kokku siduda ja koju lasta kanda? Kus te suvatseksite elada? Hei, poiss, anna nööri!”

„Pea, vennas, mitte nii kähku,” ütles mõtteist virgunud kunstnik, nähes, et kärme kaupmees ilma naljata hakkab pilte kokku siduma. Tal hakkas natuke piinlik mitte midagi võtta pärast seda, kui ta oli nii kaua poes seisnud, ja ta ütles: „Pidage kinni, ma vaatan, kas ehk siin ei ole minu jaoks midagi,” ning maha kummardudes hakkas ta põrandalt tõstma sinna hunnikusse laotatud hõõrdunud ja tolmunud vanu maalinguid, milledele nähtavasti ei osutatud mingit austust. Siin oli vanaaegseid perekonnaportreesid, hoopis tundmatuid kujutusi sisserebitud lõuendiga, raame, milledelt oli kullatis kadunud, ühesõnaga igasugust vana rämpsu. Kuid kunstnik hakkas neid silmitsema, salajas mõeldes: „Ehk midagi siiski leidub.” Ta oli korduvalt kuulnud lugusid sellest, kuidas lubokkide müüjate juures oli mõnikord rämpsu hulgast leitud suurte meistrite pilte.

Peremees, nähes, kuhu ta ronis, jättis oma püüdlikkuse ja, võtnud oma tavalise hoiaku ning vastava kaalu, asetus uuesti ukse juurde, kutsudes möödujaid ja viidates ühe käega poodi… „Siia, isake; vaadake, kus pildid! Astuge sisse, astuge sisse! Börsilt saadud.” Juba oli ta küllalt karjunud ja suuremalt jaolt asjatult, juba oli ta isu täis kõnelnud räbalakaupmehega, kes seisis tema vastas samuti oma poekese ees, kui ta lõpuks, meenunud, et tal on poes ostja, pööras rahvale selja ja suundus poe sisemusse. „Noh, isake, kas olete midagi välja valinud?” Aga kunstnik seisis juba tükk aega liikumatult ühe portree ees, mis oli laias, kunagises suurepärases raamis, millel vaevalt veel leidus väheseid kullatise jälgi.

See oli vanamees kõhna, pronksikarva, kõrgete põsesarnadega näoga; tema näojooned näisid olevat tabatud krampliku liigutuse hetkel ja neis tundus mitte-põhjamaist jõudu. Leegitsev lõuna oli neisse jäädvustatud. Ta oli drapeeritud laia aasia ülikonda. Kui vigastatud ja tolmune portree ei olnudki, kuid niivõrd kui tal õnnestus näolt kõrvaldada tolmu, ta nägi suure kunstniku töö jälgi. Portree näis olevat lõpetamata, – kuid pintsli jõud oli hämmastav. Kõige kummalisemad olid silmad: näis, et kunstnik oli nendele kulutanud kogu oma jõu ja hoolika püüdlikkuse. Nad lihtsalt vaatasid, vaatasid portreestki välja, otsekui purustades selle harmooniat oma haruldase elavusega. Kui ta oli portree ukse juurde viinud, vaatasid silmad veel tugevamini. Peaaegu sama mulje jätsid nad ka rahvale. Naine, kes oli tema taha seisma jäänud, karjatas: „Vaatab, vaatab!” ja taganes kohkunult. Kunstnik tundis midagi vastumeelset, endale arusaamatut, ja pani portree maha.

„Noh, võtke portree ära!” ütles peremees.

„Aga kui palju?” ütles kunstnik.

„Mis ma tast nüüd küsiksin? Kolm kahekümneviielist andke ära!”

„Ei.”

„Noh, kui palju siis teie annaksite?”

„Kakskümmend kopikat,” ütles kunstnik, seades end minekule.

„No küll ütles hinna! Kahekümne kopika eest ei osta paljast raamigi. Näha, et tahate vist homme osta? Härra, härra, tulge tagasi! Pange kas või kümme kopikatki juurde. Võtke, võtke, andke kakskümmend kopikat. Olgu, käsiraha, esimene ostja oletegi.” Selle peale ta tegi käega liigutuse, mis näis ütlevat: „Olgu siis, mingu ta pealegi jumalamuidu!”

Sel viisil Tšartkov ostis täiesti ootamatult vana portree ja samal ajal mõtles: „Miks ma ta ostsin? Milleks ta mulle vajalik on?” Kuid parata polnud midagi. Ta võttis taskust kahekümne-kopikalise, andis peremehele, võttis portree kaenla alla ja vedas endaga kaasa. Teel meenus talle, et kahekümne-kopikaline, mille ta oli ära andnud, oli tal viimane. Ta mõtted muutusid järsku süngeks: pahameel ja ükskõikne tühjus vallutasid tema samal hetkel. „Kurat võtaks! Vastik on maailm!” lausus ta venelase kombel, kelle asjad halvasti on. Ja peaaegu mehaaniliselt kõndis ta kiirel sammul, täidetud ükskõiksest tuimusest kõige vastu. Õhtueha punane kuma püsis veel pooles taevas; majad, mis olid pöördud sinnapoole, olid ta soojast paistest õrnalt valgustatud; samal ajal aga külm sinkjas kuuvalgus muutus juba tugevamaks. Poolläbipaistvad kerged varjud, nii nagu neid heitsid majad ja jalakäijate jalad, langesid sabadena maa peale. Juba hakkas kunstnik vähehaaval silmitsema taevast, mis oli looritatud mingi läbipaistva, peene, kahtlase valgusega, ja peaaegu üheaegselt ta suust tulid sõnad: „Milline kerge toon!” ja „Kahju, kurat võtaks!” Kohendades portreed, mis vahetpidamata tükkis kaenla alt ära libisema, ta kiirendas sammu.

Väsinuna ja üleni higisena vedas ta enda lõpuks koju, viieteistkümnendale tänavale, Vassili saarele. Vaevaga ja hingeldades ronis ta üles solgiga täisvalatud ja kasside ning koerte jälgedega kaunistatud trepist. Tema koputusele ei vastanud keegi: poissi polnud kodus. Ta toetus aknale ja asetus kannatlikult ootama, kuni ta selja taga kuuldus samme ja tuli sinises särgis poiss, tema käealune, modell, värvihõõruja ja põrandapühkija, kes sellesama põranda jälle ise kohe oma saabastega ära tallas. Poissi hüüti Nikitaks, ja ta veetis kogu aja, millal isandat kodus polnud, värava juures. Nikita tegi hulga aega pingutusi, et tabada võtmega võtmeauku, mida polnud näha sel põhjusel, et oli pime. Lõpuks oli uks lukust lahti. Tšartkov astus oma esikusse, mis oli talumatult külm, nagu kunstnike juures alati, mida nad muide ise ei märka. Sinelit Nikitale ära andmata läks ta oma ateljeesse, ruudukujulisse tuppa, mis oli suur, kuid madal, millel olid külmunud aknad ja mis oli täidetud igasuguse kunsti-rämpsuga: kipskäte tükkidega, lõuendiga ületõmmatud raamidega, alustatud ja seismajäetud visanditega, toolidele laotatud drapeeringutega. Ta oli väga väsinud, viskas sineli seljast, pani toodud portree hajameelselt kahe väheldase lõuendi vahele ja viskus kitsale diivanikesele, mille kohta ei võinud öelda, et ta oleks olnud nahaga üle tõmmatud, sest rida vasknaelakesi, mis kunagi olid nahka kinni hoidnud, seisid omaette ja nahk nende peal samuti omaette, nii et Nikita toppis sinna alla musti sukki, särke ja üldse musta pesu. Istunud ja pikutanud, niipalju kui sel kitsal diivanil pikutada oli võimalik, ta küsis lõpuks küünalt.

„Küünalt ei ole,” ütles Nikita.

„Kuidas ei ole?”

„Ometi ju eile ka ei olnud,” ütles Nikita. Kunstnikule meenus, et tõepoolest ka eile juba küünalt ei olnud; ta rahunes ja jäi vait. Ta laskis enda riidest lahti võtta ja riietus oma kõvasti kantud toakuuesse.

„Ja siis veel, et peremees käis,” ütles Nikita.

„Noh, käis raha järel? Tean,” ütles kunstnik käega lüües.

„Ega ta üksi ei käinud,” ütles Nikita.

„Kellega siis?”

„Ei tea, kes see oli… keegi kvartali-ülevaataja.”

„Milleks siis kvartali-ülevaataja?”

„Ei tea milleks; ütles, et selleks, et korteri eest on maksmata.”

„Mis sellest siis saab?”

„Mina ei tea, mis sellest saab; ütles, et kui ei taha, siis las kolib korterist välja; lubasid homme veel mõlemad tagasi tulla.”

„Las nad tulevad,” ütles Tšartkov kurva ükskõiksusega. Ja pilvine meeleolu vallutas ta üleni.

Noor Tšartkov oli paljutõotava andega kunstnik: ajuti ja hetketi tundus ta pintslis tähelepanelikkust, mõtlikkust ja nobedat püüdu läheneda ikka enam loomulikkusele. „Vaata ette, vennas,” oli talle korduvalt öelnud professor. „Sul on annet; patt on, kui lased selle raisku minna. Kuid sa oled kärsitu. Sind hakkab mingi asi veetlema, sa oled millestki võlutud, hakkad tegelema ainult sellega ja kõik muu on sulle rämps, muust ei hooli sa enam millestki, ei taha muu peale enam vaadatagi. Vaata, et sinust ei saaks moemaalija. Juba praegugi hakkavad sul värvid millegipärast liiga uljalt kisendama. Joonistus pole sul kindel, on tihtilugu koguni nõrk, joont pole näha; aga sa ajad juba taga moodsat valgustust, seda, mis torkab esimesest pilgust silma – vaata ette, satud inglise maneeri. Hoia end; sind hakkab juba seltskond veetlema; juba ma näen sul mõnikord kaelas edevat rätti, läikivat kübarat… See meelitab, võid pista maalima moodsaid pilte, portreekesi raha eest. Aga anne ju hukkub sellest, mitte ei löö õitsele. Kannata. Mõtle iga töö põhjalikult läbi, jäta edevus – las need teised ahnitseda raha. Sina omast ilma ei jää.”