Читать книгу Sügismüsteerium - Nora Loorber - Страница 5

Tõusin laua äärest ja hakkasin tegema ettevalmistusi raamatukogu sulgemiseks. Kell näitas 20.00 ja mul oli tuline õigus hiliseid raamatukokku tungijaid enam mitte sisse lasta. Teenindasin rutuga veel paari tudengit palve peale, et raamatuid on ikka väga just täna õhtul vaja. Mõistvalt tõttasin riiulite vahel. Raamatud käes, tänasid nad mind viisakalt ja tegid raamatukogutädi-on-ka-inimene ilmel minekut. Sulgesin arvuteid, seadsin oma töölaua veidi paremasse korda, et homme saaks helgemas tujus tööd alustada. Panin üleriided selga ning läksin igaõhtusele kontrolltiirule. Jalutasin piklikus ruumis riiulite vahel, püüdes tabada mõnd hiirvaikset külastajat, kes polnud minu sulgemistuhinat märganud. Millegipärast oli mul tunne, et keegi on veel ruumis. Olin selles kindel. Riiulid vooklevad tihedalt mitmes reas ning ruumi tagumistesse soppidesse teisest, akendega otsast pilk ei ulatu. Raamaturiiulite vahel on lambikeste ja arvutiga varustatud mõnusaid töökohti, päris ruumi tagaosas, kuhu päevavalgus ei ulatu, asub muust ruumist mõnevõrra eraldatud orv, kust olin vähemalt kahel korral poolkogemata tabanud suudleva paarikese. Olgu neil omad lõbud, kuid nüüd on mul aeg minna, nahistagu edasi kuskil teises kohas. Olin veendunud, et just seal, ruumi tagumises varjatud sopis, on keegi romantikat tegemas.

Kuid ma eksisin. Riiulite vahel jalutades kasvas minus siiski kummaline kõhedaks tegev tunne, et keegi jälgib mind, keegi, keda mina ei näe. Ent ruumis ei olnud ühtki hingelist. Kõik nurgatagused ja riiulivahed hoolikalt üle takseerinud, kustutasin tuled ja väljusin raamatukogust.

Otsustasin minna vähemalt pool teed jala, sest oktoobri keskpaiga kohta tervitas mind hämmastavalt soe õhtu. Langenud lehed sahisesid maapinnal, kui õrn tuuleiil neid liigutas. Kõndisin mööda nõrgalt valgustatud pargialleed ja äsja kogetud kummaline tunne ei andnud mulle asu. Ikka ja jälle kujutasin end tühja õhtusesse raamatukoguruumi. Seda jälgimistunnet olin vahel õhtuti ennegi kogenud, just neil päevil, mil olin graafiku järgi kaheksani tööl ja teised kolleegid olid juba lahkunud. Siiski, meenub, et kord tekkis see „üleloomuliku” tunnetus ka täitsa päise päeva ajal, siis, kui Salme ja Raul Andres samuti kohal olid. Kas tõesti on võimalik, et pool sajandit vanas majas kummitab? Mõni suurvaim oli ehk raamatust välja astunud? Näha polnud teda vist kellelgi õnnestunud. Oma kummalisest tajust polnud ma seni kolleegidele rääkinud, arvatavasti peetaks seda üleväsimuse tundemärgiks. Tegelikult kaldusin ka ise nii arvama. Küllap kujutan endale midagi ette.

* * *

Olin koju jõudes väsinud, kuid, võileib hambus, lülitasin siiski arvuti sisse. Võpatasin trellpuuri kõrvulõikavast häälest. Naabrid, tõprad, tegid veel sellisel kellaajal remonti! Hästi inimlikult ja kannatlikult asjale lähenedes võib neid ju mõista. Eks nemadki pidid remondi jaoks aega leidma põhitööst vabal ajal – kui nad üldse tööl käisid – nii nagu minagi istun koduse arvuti taha õhtul pärast raamatukogu. Õnneks puuriti täna vähem, kopsimist ja mehe-naise argise vaidluse hääli kostis aga veel mitme tunni jooksul.

Postkasti oli maandunud Wolfhart Nebendahli teade – ta oli nõus ja tänas ette ning manusena oli lisatud kirjavahetus. Naine, Juta Nebendahl, oli vahetanud kuus-seitse meili sõbranna Merle Raudpuuga. Tavaline naistevaheline loba. Juta mainis Wolfharti mõnes meilis möödaminnes, nimetamata teda kordagi koduselt Wolfiks või Wolleks, lühendades mehe nime paar korda vaid Wol või W. Nii vähe siis hoolibki oma abikaasast, mõtlesin keelatud kirju lugedes. Oh, miks sa, Juta, ei olnud oma sõbrannaga lobisedes veidi ettevaatlikum! Tead ju küll, et su mees on haiglaselt armukade ning et kiivust ja kahtlusi õhutab seegi, et kirjutad talle mõistmatus eesti keeles. Ja nüüd olen mina selles jamas kaelani sees. Piinlikkust tundes sirvisin sõbrannade banaalseid ja sügavalt isiklikke mõttevahetusi: „See jobu Wolfhart võtab mind oma surmigavatele vanurite seltskonnaõhtutele kaasa.” – „Oh, olen täitsa tüdind, tahan ära!” –„Miks sa ei lahuta? Mõtle mingi põhjus välja, näiteks koduvägivald, küll sa näed, kohus asub sinu poolele ja saad kopsaka kompensatsiooni!” või „Vana toi, ta süda jukerdab, kuid ta võib veel kaua elada, aga mina suren siin päev-päevalt tema kõrval kopitades.” Piinlik! Vastik! Mõtlesin kahetsustundega vaesele Wolfhartile, kelle nõudeks oli, et ma teksti võimalikult täpselt ära tõlgiksin, teda säästmata, sest tulemus võib kujuneda veenvaks tunnistuseks tema naise vastu juhul, kui neil seisab ees lahutusprotsess. Juhul, kui neil seisab ees lahutusprotsess! Ta armastab ilmselt oma naist endiselt, tahab temaga väljaspool kodu uhkustada ja kodusooja jagada, aga noor mimm on tänamatu. Selline on elu. Kirjade järele otsustades on proua Juta kibestunud, hilistes kahekümnendates või varastes kolmekümnendates üksildane lasteta naisterahvas, kindlasti mitte õnnelikus abielus.

Saad, mida tahad, Wolfhart Nebendahl! Mõtlesin sõnade „jobu” ja „toi” sobivate tõlkevastete üle: „Dussel”, „Dummkopf ”, „alter Starrkopf ”, „alter Knopf ”, kaalusin variante. Tahtsin tõlkega täna joonelt ühele poole saada, narr oleks sellele kulutada rohkem kui üks õhtu. Kella üheteistkümne paiku olin meilide tõlkimisega lõpule jõudnud, kiire korrektuur, ja piinlikkust tekitanud tõlketöö ühes arve ja paarisõnalise selgitusega Herr Nebendahlile edastatud. Härra oleks mu saadetist otsekui pikisilmi oodanud. Ta vastas peaaegu kohe, tänas veel kord südamlikult ja lubas raha kiiresti üle kanda. Jään siis ootama.