Читать книгу Muutuv aju - Norman Doidge MD - Страница 8

Teadlased, kes teevad aju kohta tähtsaid avastusi, on sageli erakordse ajuga inimesed, kes uurivad inimesi, kelle aju on viga saanud. Vaid väga harva teevad tähtsaid avastusi inimesed, kelle enda aju on vigane, kuid erandeid siiski leidub. Üks selliseid erandeid on Barbara Arrowsmith Young.

Koolitüdrukuna võis tema meelt kõige paremini iseloomustada sõnaga „asümmeetria”. Torontos 1951. aastal sündinud ja Ontarios Peterboroughis üles kasvanud Barbara oli mitmel alal väga andekas – ta kuulus nii kuulmis- kui ka nägemismälu poolest 1% kõige andekamate hulka. Tema otsmikusagarad olid märkimisväärselt arenenud ja andsid talle rahutu ja kangekaelse iseloomu. Kuid tema aju oli „asümmeetriline”, mis tähendab, et kuigi ta oli mõnes valdkonnas erakordselt heade võimetega, oli ta teistes valdkondades alaarenenud.

Asümmeetria oli jätnud kaootilise jälje ka tüdruku kehale. Barbara parem jalg oli vasakust pikem, mistõttu tema vaagen oli nihkes. Tema ema tavatses selle üle nalja heita: „Ämmaemand tiris sind ilmselt paremat jalga pidi kõhust välja.” Barbara ei suutnud oma paremat kätt sirgeks ajada, tema parem kehapool oli vasakust suurem ja tema vasak silm nägi kehvemini. Tema selgroog oli asümmeetriline ja skolioosi tõttu moondunud.

Tal oli hämmastav hulk erinevaid õpihäireid. Tema kõnega tegelev ajuosa – Broca piirkond – ei töötanud korralikult, mistõttu tal oli raskusi sõnade hääldamisega. Samuti puudus tal ruumiline kujutlusvõime. Kui me soovime liikuda, siis konstrueerime enne liigutuste tegemist endale mõtteis ruumilist kujutlusvõimet kasutades kujuteldava teekonna. Ruumilist kujutlusvõimet on vaja nii beebil roomamiseks, hambaarstil hamba puurimiseks kui ka hokimängijal oma liigutuste kavandamiseks. Kui Barbara oli kolmeaastane, otsustas ta ühel päeval hakata matadoori ja härga mängima. Tema oli pull ja sõiduteel olev auto oli matadoori keep. Ta sööstis teele, mõeldes et suudab auto eest kõrvale põigata, kuid tegi ruumilise valearvestuse ja jooksis autole otsa ning sai väga suure peahaava. Ema kartis, et tüdruk ei pruugi ellu jääda.

Ruumiline kujutlusvõime on vajalik ka selleks, et koostada asjade paiknemise kohta mentaalne kaart. Seda võimet kasutame näiteks oma kirjutuslauda koristades või meenutades, kuhu võtmed panime. Barbaral läksid kõik asjad pidevalt kaotsi. Kuna tal puudus mentaalne kaart asjade paigutusest ruumis, unustas ta kohe kõik asjad, mis nägemisulatusest kadusid, mistõttu ta hakkas asju „kuhjama”, et hoida kõiki asju mängides või õppides enda ees hunnikus, ning oma kappe ja sahtleid hoidis ta avatuna. Õues eksis ta alati ära.

Samuti oli tal „kinesteetiline” probleem. Kinesteetiline taju võimaldab meil tajuda oma keha ja jäsemete liigutamist ruumis – see võimaldab teadlikult oma liigutusi kontrollida ja koordineerida. Samuti aitab see meil esemeid puudutades ära tunda. Barbara ei tajunud üldse, kuidas tema vasak jalg ja käsi liiguvad. Ta oli küll iseloomu poolest rüblik, kuid kohmakas. Ta ei suutnud mahlaklaasi vasakus käes hoida, ilma et sellest maha oleks loksunud. Ta komistas ja kukkus sageli. Trepid olid tema jaoks ohtlikud. Samuti oli tema vasaku kehapoole puutetundlikkus vähenenud ning ta tegi sellele küljele pidevalt viga. Ta õppis küll autot juhtima, kuid pidevalt tekkisid situatsioonid, kus auto vasak külg sai mõlkida.

Lisaks oli tal nägemispuue. Tema nägemisulatus oli nii kitsas, et kui ta vaatas raamatu lehekülge, nägi ta korraga ainult paari tähte.

Aga need ei olnud tema kõige halvavamad probleemid. Kuna see osa tema ajust, mis aitab mõista sümbolitevahelisi seoseid, ei töötanud korralikult, oli tal raske grammatikast, matemaatilistest mõistetest, loogikast ning põhjusest ja tagajärjest aru saada. Ta ei suutnud teha vahet „isa vennal” ja „venna isal”. Kahekordse eituse tähendus jäi tema jaoks mõistetamatuks. Ta ei tundnud kella, sest ei mõistnud seieritevahelist seost. Ta sõna otseses mõttes ei suutnud teha vahet oma vasakul ja paremal käel, sest lisaks ruumilise kaardi puudumisele ei mõistnud ta ka „vasaku” ja „parema” omavahelist seost. Ainult tohutu vaimse pingutuse ja pideva kordamise tulemusena õnnestus tal õppida sümboleid üksteisega seostama.

Ta ajas b ja d ning q ja p omavahel segamini, luges „was” asemel „saw” – ta luges ja kirjutas paremalt vasakule. Ta oli paremakäeline, aga kuna ta kirjutas paremalt vasakule, määris ta kogu teksti ära. Õpetajad pidasid teda rahutuks lapseks. Kuna ta oli düslektik, tegi ta lugemisel vigu, mis läksid mõnikord kalliks maksma. Barbara vennad hoidsid vanas ninatilkade pudelis oma katsete jaoks väävelhapet. Barbara otsustas ükskord hakata endal nohu ravima, aga luges pudelile pandud uut silti valesti. Ta lebas voodis ja tundis, et põsekoobaste suunas voolab midagi väga valusat, aga tal oli liiga häbi, et emale oma järjekordsest äpardusest rääkida.

Kuna ta ei suutnud põhjusest ja tagajärjest aru saada, siis tegi ta sotsiaalses plaanis veidraid asju, sest ei osanud käitumist tagajärgedega seostada. Lasteaias ei suutnud ta mõista, miks ta ei või suvalisel ajal oma rühma juurest lahkuda ja oma vendade koolitundi sisse marssida, sest vendade kool asus ju samas majas. Ta suutis matemaatilised tehted küll meelde jätta, aga ei saanud matemaatilistest mõistetest aru. Talle jäi küll meelde, et viis korda viis on kakskümmend viis, aga ta ei saanud aru, miks. Õpetajad andsid talle seetõttu lisaülesandeid ja isa õpetas teda tundide kaupa, kuid asjatult. Barbara ema koostas tüdruku jaoks pataka kaarte, mille ühele küljele oli kirjutatud lihtne matemaatikaülesanne ja teisele küljele vastus. Kuna Barbara ei saanud ülesannetest aru, otsis ta endale istumiseks koha, kus päike paistis paberist läbi, nii et ta nägi teisele küljele kirjutatud vastust. Kõik püüdsid aidata tal olukordadega toime tulla, kuid see kõik ei aidanud tema probleemide põhjust lahendada, ning muutis olukorrad veel piinarikkamakski.

Barbara tahtis meeleheitlikult tubli olla, mistõttu ta algkooli ajal veetis lõunatunnid ja õhtuse aja asju pähe tuupides. Keskkoolis olid tema õppetulemused äärmiselt ebaühtlased. Ta õppis oma puuduste kompenseerimiseks mälu kasutama ning suutis tänu pidevale harjutamisele lehekülgede kaupa fakte pähe õppida. Enne kontrolltöid ta palvetas, et need oleksid faktipõhised, teades, et siis saab ta tulemuseks 100%; kui eksam või kontrolltöö põhines seoste mõistmisel, sai ta enamasti tulemuseks 10–15%.

Barbara ei mõistnud, mis parasjagu toimub – ta sai alles pärast millegi toimumist aru, mis sündinud oli. Ning kuna ta ei saanud aru, mis tema ümber praegusel hetkel toimub, meenutas ta tundide kaupa minevikus toimunut, et segadust tekitavaid kilde kokku panna ja mõistetavaks üldpildiks muuta. Ta pidi lihtsaid jutuajamisi, filmidialooge ja laulusõnu oma peas kakskümmend korda kordama, sest lause lõppu jõudes ei suutnud ta meenutada, mida lause algus tähendas.

Tema emotsionaalne areng kannatas selle kõige tõttu. Kuna tal oli loogikaga probleeme, siis ta ei suutnud ladusa jutuvestja kõnes tabada vastuolusid ning ta ei olnud kunagi kindel, keda võib usaldada. Tal oli raske sõprussuhteid sõlmida ja ta ei suutnud samaaegselt mitme inimesega suhelda.

Kõige enam piinasid teda aga pidevad kahtlused ja ebakindlus absoluutselt kõige suhtes. Ta tajus igal pool tähendust, kuid ei suutnud sellest aru saada. Tema motoks oli „Ma ei mõista seda.” Ta ütles endale: „Ma elan udus ja maailm on laialivalguv nagu suhkruvatt.” Nagu paljud teised õpihäiretega lapsed, nii hakkas ka tema arvama, et võib-olla on ta hull.

Barbara kasvas üles ajal, mil praktiliselt mingit abi käepärast ei olnud.

„Sellises väikeses linnas nagu Peterborough 1950ndatel nendest asjadest ei räägitud,” lausus Barbara. „Hoiak oli selline, et sa kas saad hakkama või ei saa. Mingeid eripedagooge ei olnud, kuskil ravispetsialistide ega psühholoogide juures ei käidud. Mõistet „õpihäired” hakati laiemalt kasutama alles kahe kümnendi pärast. Mu esimese klassi õpetaja ütles minu vanematele, et mul on „vaimne tõke” ning et ma ei hakka kunagi samamoodi õppima nagu teised. Midagi täpsemat ei olnud kellegi suust loota. Sa olid kas särav, keskmine, pika taibuga või alaarenenud.”

Kui sa olid vaimselt alaarenenud, pandi sind „tasandusklassi”. See ei olnud aga sobiv koht hiilgava mäluga tüdrukule, kes sai sõnavara kontrolltöödes suurepäraseid tulemusi. Barbara lapsepõlvesõber Donald Frost, kes on nüüd skulptor, lausus: „Barbara oli tohutu akadeemilise surve all. Kõik Youngide peres olid edukad. Tema isa Jack oli Kanada General Electric’u elektriinsener ja leiutaja – tal oli 34 patenti. Oli tõeline ime, kui kellelgi õnnestus Jack raamatu tagant õhtusöögilauda meelitada. Barbara ema Mary leidis, et tema pere saab alati kõigega hakkama ning kui kellelgi on probleem, siis see lihtsalt lahendatakse ära. Barbara oli uskumatult tundlik, alati soe ja hoolitsev, kuid ta oskas oma probleeme hästi peita. Sellest teemast kõva häälega ei räägitud. Sõjajärgsetel aastatel oli inimestel tugev väärikustunne, mis tähendas, et puuetest räägiti sama vähe kui vistrikest.”

Barbara tahtis õppida laste arengut, lootes et suudab seeläbi ka iseendas selgusele jõuda. Guelphi ülikoolis õppides tuli tema vaimsete võimete suur ebaühtlus taas selgelt esile. Õnneks aga tema õppejõud märkasid, et tal on tähelepanuväärne võime laste jälgimise praktikumis panna tähele kehakeelt, mittesõnalisi vihjeid ja märguandeid, ning nad palusid tal tulla seda kursust läbi viima. Barbara arvas ettepanekut kuuldes, et kindlasti on tegemist eksitusega. Mõne aja pärast võeti ta vastu Ontario haridusuuringute instituudi (OISE) kraadiõppesse. Enamik üliõpilasi loeb teadusartiklit korra või kaks, kuid Barbara pidi lugema artiklit – ning viidatud allikaid – harilikult kakskümmend korda, enne kui ta hakkas artikli tähendust enam-vähem mõistma. Ta magas öösiti ainult neli tundi.

Kuna Barbara oli väga mitmes mõttes geniaalne ja äärmiselt võimeks laste jälgimises, ei suutnud tema kraaditöö juhendajad kuidagi uskuda, et tal on puue. Esimesena sai sellest aru OISE teine geniaalne, kuid õpiraskustega tudeng Joshua Cohen. Ta pidas väikest, õpiraskustega lastele spetsialiseerunud kliinikut, kus kasutati standardravi ehk „kompenseerimist”. See põhines tol ajal aktsepteeritud teoorial, et kui ajurakud surevad või ei arene välja, siis ei õnnestu neid taastada. Kompenseerimise põhimõtteks on minna ringiga ümber probleemi. Inimesed, kellel on raske lugeda, kuulavad helilinte. Neile, kes on „pika taibuga”, antakse eksami sooritamiseks kauem aega. Neil, kellel on raskusi arutelu jälgimisega, kästakse põhipunktid kokkuleppeliste värvidega välja tuua. Joshua koostas Barbara jaoks kompensatsiooniprogrammi, kuid see oli Barbara arvates liiga aeganõudev. Liiatigi näitas tema väitekiri, mis käsitles kompenseerimise kasutamist õpiraskustega lastel OISE kliinikus, et suuremal osal neist ei olnud sellest tehnikast suurt abi. Liiatigi oli tal endal nii palju puudeid, et mõnikord oli raske leida mõnda tervet funktsiooni, mille abil ringiga ümber probleemide minna. Kuna mälu treenimine oli tal äärmiselt edukalt õnnestunud, teatas ta Joshuale, et peab leiduma mõni parem viis.

Ühel päeval soovitas Joshua Barbaral tutvuda mõnede Aleksandr Luria raamatutega, mida ta oli lugenud. Barbara võttis raamatud käsile, lugedes raskemaid lõike lugematu arv kordi, pöörates Luria raamatus „Neurolingvistika põhiprobleemid” (Basic Problems in Neurolinguistics) erilist tähelepanu osale, mis käsitles insuldi või vigastuse saanud inimesi, kellel oli probleeme grammatika, loogika ja kellatundmisega. Aastal 1902 sündinud Luria kasvas üles revolutsioonilisel Venemaal. Ta tundis sügavat huvi psühhoanalüüsi vastu, pidas Freudiga kirjavahetust ja kirjutas mitu artiklit psühhoanalüütilise „vabade assotsiatsioonide” tehnika kohta, mille puhul patsient räägib kõigest, mis talle parasjagu pähe tuleb. Tema eesmärk oli arendada välja objektiivsed meetodid freudistlike ideede hindamiseks. Juba kahekümnendates eluaastates leiutas ta valedetektori prototüübi. Stalinistliku suurpuhastuse perioodil muutus psühhoanalüüs scientia non grata’ks ja Luria peale hakati näpuga näitama. Ta esines avaliku pöördumisega, milles võttis oma seisukohad tagasi ja tunnistas, et on teinud teatavaid „ideoloogilisi vigu”. Seejärel otsustas ta pildilt kaduda, minnes õppima meditsiinikooli.

Ta ei olnud aga psühhoanalüüsiga sugugi lõpparvet teinud. Oma tööd laiemalt reklaamimata ühendas ta psühhoanalüütilise meetodi ja psühholoogia teatavad aspektid neuroloogiaga ning temast sai seega neuropsühholoogia rajaja. Tema juhtumikirjeldused ei olnud mitte tavapärased lühikesed sümptomitele keskenduvad märkmed, vaid kirjeldasid patsiente väga põhjalikult. Oliver Sacks kirjutas: „Luria juhtumikirjeldusi saab täpsuse, elulisuse, mahukuse ja üksikasjalikkuse poolest tõepoolest ainult Freudi omadega võrrelda.” Oma raamatus „Mehe purunenud maailm” (The Man with a Shattered World) tutvustas ja kommenteeris Luria lühidalt ühe väga eripärase häirega patsiendi päevikut.