Читать книгу Teine maailmasõda: lühiajalugu - Norman Stone - Страница 3

Euroopa aastal 1914 jätab vägeva mulje, kui otsustada suurejooneliste monumentide järgi, mida leidus igas toonases pealinnas. Tegu on tõepoolest uhke valikuga: The Mall Londonis, impeeriumi keskus, millele allus veerand maailmast; muuseumi meenutav uus Hofburgi loss Viinis, mis ise kujunes peagi suureks muuseumiks; Millenniumi monument Budapestis, mis püstitati märkimaks ungarlaste Kesk-Euroopasse saabumise tuhandendat aastapäeva; Vittorio Emanuele III hiiglaslik pulmatort Roomas. Pariis oli saanud Napoleoni kätt tunda mõnevõrra varem, mille illustratsiooniks on Aleksander III sild. Kui sa olid eurooplane või ameeriklane, võisid pidada end universumi isandaks, sest isegi väiksemates pealinnades nagu näiteks Brüsselis (millele allus Kongo) leidus oma pompöösseid rajatisi. Kõige suurejoonelisem neist ei asu aga mitte Euroopas, vaid Briti kroonijuveeli India pealinnas New Delhis ning selle on kavandanud Sir Edwin Lutyens asekuningas lord Curzonile, kes olevat 1904. aastal öelnud, et britid jäävad Indiat valitsema igaveseks ajaks. Tegelikult lahkusid nad sealt 1947. aastal ning selleks ajaks oli sõda kõik need vägevad pealinnad purustanud või vähemalt neid tugevasti laastanud. Berliini kesklinn oli lausvaremeis, Siegesalleel (Võidu allee) aga põrnitsesid Brandenburgi valitsejate rinnakujud neid ümbritsevat umbrohu, kõrbenud põõsaste ja lähedalasuvast loomaaiast põgenenud loomade laipade segadikku. Sajand oli alanud kuninganna Victoria pidulike ja tseremoniaalsete matustega, mille puhul tulid Londonisse kokku maailma valitsejad, aga kõik see polnud pooltki võrreldav nende endi impeeriumide matustega 1945. aastal.

Esimese maailmasõja algust ja Teise lõppu lahutavad kõigest kolmkümmend aastat, mis kujunesid vägagi õnnetuks, kui välja arvata põgus ajavahemik 1920. aastate teisel poolel. Kuni 1914. aastani uskusid kõik peale mõne vähese pessimistliku kirjaniku progressi. Niisuguse usu eestkõneleja oli Herbert Wells – teadus päästab inimkonna. 1945. aastaks, nagu näitab tema viimane raamat „Mõistuse jõud on otsas” (Mind at the End of Its Tether), oli temast saanud lootusetu pessimist. Aga selgus, et ta on jällegi eksiteel. Pärast 1945. aastat, igal juhul aga pärast Marshalli plaani käivitumist 1947. aastal, algas rahu- ja õitsenguaeg ning kolmkümmend aastat õudust taandusid tagaplaanile. Maailm, või vähemalt läänemaailm, pöördus tagasi varasemale, üheksateistkümnendast sajandist tuttavale rajale. Selle sajandi viimased nelikümmend aastat olid näinud moodsa aja suurimat majandushüpet, kui pidada silmas seda, kust alustati. Hobused ja vankrid asendati mootorsõidukitega, haiglatest said paigad, kuhu mindi paranema, mitte surema nakkuste ja valu kätte; filmikunst, lennukid, psühhoanalüüs, pilvelõhkujad, telefonid – kõik need on toonase põlvkonna saavutused. Oodatav eluiga pikenes järsult ja rahvaarv kahekordistus. Samuti on tõsi see, et toonase aja kultuurielu oli hämmastav. Loodusteadlastele oli 1910. aasta lausa imeline. Ilma soovitusteta ja kulutamata kuigi palju raha oli võimalik osaleda Belgia töösturi Ernest Solvay korraldatud rahvusvahelistel üritustel ning vahetada mõtteid matemaatika ja füüsika probleemidest maailma kõige helgemate peadega nagu Henri Poincaré, Albert Einstein ja Marie Curie. Haridusreform oli paljudes riikides tõstnud keskkoolid paremale tasemele kui tänapäeva ülikoolid. Inimesed tundsid piiblit ja oma rahvuslikke klassikuid, muusikute tase oli erakordselt kõrge, ilmus väga palju trükiväljaandeid ning tõsised kirjanikud nagu Thomas Mann või heliloojad nagu Richard Strauss (mõlemad käisid rahaga ümber väga ettevaatlikult) võisid saada rikkaks. Ometi oli kirjanike pessimistlik meelelaad õigustatud, sest kõigest sellest sündis Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud ajast peagi Teine maailmasõda. Mispärast?

Lühivastus on muidugi, et Saksamaa pärast. Otto von Bismarcki loodud riik oli üks suur edulugu ja kõik selle valitsejad elasid suurmehe varjus.

Sakslased hakkasid slaavlasi pidama alamateks inimesteks. Poolakad rändasid miljonite kaupa välja Sileesiasse või tööstuslikku Ruhrimaale ja neil kulus inimpõlvi, et assimileeruda. Preisi kuningatel oli muidugi alati tulnud õppida poola keelt, kusjuures esimene, kes keelas oma pojal seda õppida, oli rahvuslasest liberaal keiser Wilhelm II. Preisimaal olid üldiselt alati olnud väga tihedad suhted Venemaaga, mille valitsejad olid tihtipeale kas sakslased või siis tugevasti sakslastest mõjutatud. Kõik see aga muutus 1890. aastatel, kui Venemaad hakati pidama tagurlikuks ja barbaarseks. Pealegi sõlmis Venemaa sõjalise liidu Saksamaa rivaali Prantsusmaaga, saades vastutasuks hulgaliselt Prantsuse investeeringuid. 1914. aastaks olid need end juba ära tasunud. Venemaa hakkas teistele kiiresti järele jõudma ja Saksamaa sõjaväelaste ringkondades levis üha rohkem arvamus, et sõja korral kahel rindel ootab neid lüüasaamine. Niisugused meeleolud mõjutasid laialdast ala, mis hõlmas ilmselgelt lagunevat Habsburgide impeeriumi Austria-Ungarit ning veelgi ilmsemalt lagunevat Osmanite Türgit, mis aga ikka veel kontrollis Iraagi naftatoodangut ja Bosporuse väina, kustkaudu käis Venemaale ülitähtis nisukaubandus, aga ka palju muud. Kui väin aastail 1911–1912 lühikeseks ajaks suleti, seiskus Lõuna-Venemaa majanduselu peaaegu täielikult. Seetõttu olidki Saksamaa ja Venemaa kokkupõrkekursil.

Häda oli selles, et Saksamaa oli hankinud endale teisigi vaenlasi peale Venemaa. Prantslased polnud õigupoolest kunagi leppinud Bismarckilt 1870. aastal saadud lüüasaamisega ja tegid suuri jõupingutusi, et oma vägevus taastada: rajasid suure armee (sõjaväkke võeti isegi mungad), samuti impeeriumile vajaliku sõjalaevastiku ja panid aluse ambitsioonikale välispoliitikale, mille eesmärk oli liit Venemaaga. Siiski olnuks prantslaste vaenulikkus talutav eeldusel, et britid jäävad erapooletuks. Ja just siin tegi Saksamaa sajandivahetuse paiku oma suurima vea. Nimelt kavandati ehitada sõjalaevastik, pidades silmas niinimetatud maailmapoliitikat (Weltpolitik), mis tegelikult tähendas oma impeeriumi. Ehitatavad laevad polnud aga samasugused kui brittidel ja prantslastel, kelle alused meretagust kaubandust ja territooriume kaitstes olid võimelised sõitma ümber maailma, mistõttu neil pidi olema kaasas vajalik kivisöevaru, see aga omakorda seadis piirangud soomuse kaalule. Saksa sõjalaevad olid väga piiratud söevaruga, mistõttu oli võimalik koormata neid täiendava soomuskaitsega. Brittidel kulus aega, enne kui taibati, et Saksa sõjalaevad on tegelikult mõeldud tegutsema üksnes Euroopa vetes ja need pole seetõttu nii haavatavad kui õhema soomusega Briti laevad. Ja kogu Saksa sõjalaevastiku mõte oligi sundida britte ähvarduste ja šantaažiga tegema Saksamaale välismaal – eeskätt Hiinas, aga edaspidi ka Lähis-Idas vana Osmanite riigi aladel – järeleandmisi. Põhjamerel tegutsevad Saksa sõjalaevad kujutasid enesest enne 1914. aastat samasugust ohtu nagu Hitleri lennukid enne 1939. aastat. Vähe sellest, et britid lasidki end hirmutada, sundis see inglasi otsima endale liitlasi mujalgi. 1902. aastal sõlmitud liit Jaapaniga vähendas nende vastutuskoormat Lähis-Idas. 1904. aastal sõlmiti Entente Cordiale kokkulepe Prantsusmaaga. Antud olukorras oli tegu koloniaalriikide omavahelise kemplemisega mõjuvõimu pärast Põhja-Aafrikas. Rivaalitsetud oli Egiptuses, kus britid kehtestasid protektoraadi ja tõrjusid prantslased välja. Prantslased omakorda seadsid end sisse Marokos, aga nad vajasid ka rahvusvahelist toetust. Nii sündiski tehing: Maroko prantslastele, Egiptus inglastele. Kulisside taga lepiti kokku, et Briti sõjalaevad hoolitsevad Põhjamere eest, prantslased Vahemere eest. Hiljem neid kokkuleppeid laiendati, kui Suurbritannia saavutas kokkuleppe ka Venemaaga, ja pärast 1911. aastat valmis kava Prantsusmaa sõjalisest abistamisest Saksamaa kallaletungi korral. Freud defineerib neuroosi olukorrana, kus omaenda kõige hullemad luupainajad tunnistatakse tõeks, ja Saksamaa oli just niisuguses olukorras.

Üks kuulsamaid saksakeelseid raamatuid Esimesest maailmasõjast kannab pealkirja „Illusioonide sõda”. On erakordselt huvitav näha, kuidas väga kõrgelt haritud mees käsitleb tõena asju, mis osutusid lausa groteskselt vääradeks. Loetelu on pikk: et impeeriumid rikastuvad, et lahingulaevad on eluliselt vajalikud, et kuld on usaldusväärne, et ekspordi blokeerimine võib põhjustada riigipöörde, et kindlused võivad peatada sissetungi, et moraaliga võib võita lahinguid. Väga palju on juttu rahvuslikust aust, aga nagu ütleb Falstaff: „Mis on au? Sõna. Mida tähendab see sõna „au”? Mis on see au? Tuuleõhk.” 1914. aastal näis eurooplaste imperiaalne maailm kokku varisevat ja geopoliitiline tektoonikanihe oli vähemalt Venemaal teoks saamas. Saksamaal puhkes paanika ja sealsed valitsejad asusid tegema jõupingutusi, et moodustada omamoodi ühendatud Euroopa, mida valitsetakse Berliinist ja kuhu kuuluks peamised komponendid lagunenud Venemaast. Viimane suur illusioon oli, et sõda tuleb lühike. Kui see osutus 9. septembril 1914 Marne’i lahingus valeks, olidki eurooplased silmitsi moodsa aja sõja tegelikkusega. Enne 1914. aastat vaevas Euroopat sotsiaalsete konfliktide ja imperialistliku natsionalismi kaksikprobleem. 1917. aastal tõstsid mõlemad probleemid uuesti jõuliselt pead kommunistliku revolutsiooni kujul Venemaal ning Ameerika Ühendriikide sõtta sekkumise näol, mis võis tähendada Euroopa imperialismi lõppu. Esimese maailmasõja lõpetanud rahulepingud kujutasid enesest ebameeldivaid kompromisse ning need polnud kunagi eriti püsivad, olgu moraali või jõu seisukohalt.

Sõjale lõpu teinud rahuleping, mille läbirääkimised peeti Pariisis ja millele kirjutati alla Versailles’s 1919. aasta juunis, oli samuti omamoodi näide illusioonist. Nagu on märkinud üks prantslane, oli see leping oma karmuses liiga nõrk. 1919. aastaks tekkinud olukord oli ebaloomulik. Saksamaa ja Venemaa olid näitelavalt kõrvaldatud, Suurbritannia ja Prantsusmaa aga näisid kehtestavat seadusi kogu Euroopale. Ameeriklaste toel rajasid nad ida poole uusi riike ning tegid sedasama ka Põhja-Atlandi Lähis-Idas. Sündis Suur-Poola, mis ulatus kaugele endistele Lääne-Venemaale aladele, kus poolakad moodustasid elanike hulgas kõigest kaks kolmandikku ja elas kolm miljonit juuti, keda oli seega kümme protsenti rahvastikust. Veel olid siin paljurahvuselised riigid Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia, mida toetas eriti Prantsusmaa ning kus elas kõige rohkem tšehhe ja serblasi. Oli ka Rumeenia, mis erines Poolast vähemalt rahvusliku koosseisu poolest. Endisele Osmanite riigi territooriumile tekkisid samuti uued riigid: kolmest Osmanite riigi provintsist (kurdide ja türkmeenide Mosul, šiiaaraablaste Basra ja ortodokssete sunnide Bagdad) kokku klopsitud Iraak; Süüria ja Liibanon, millest viimasel oli mingi mõte üksnes koos Iraagiga, muidu aga mitte; siis veel Palestiina, millest edaspidi tekkis Iisrael, kus sionistid ja araablased olid vastamisi juba 1926. aastal; ning usufanaatikute kants Saudi Araabia. Vaadates nüüd 2012. aastast tagasi, üle saja aasta pärast seda, kui itaallased andsid Osmanitele kuuluvasse Liibüasse tungides Esimese maailmasõja avasignaali, on tähelepanuväärne, et nendest kõikidest riikidest ainsana on tõeliselt asja saanud Türgist (mõningase liialdusega võib siia ehk lisada ka Iirimaa, sest seegi tekkis pärast sõda). Rahvaste enesemääramisõigus, nagu seda määratleb Versailles’ lepe, ei andnud kaugeltki iga kord häid tulemusi. Ei juhtunud seda alati ka parlamentaarse valitsemisvormiga, mida võitjad kõigile soovitasid. Pidulikult võeti küll vastu põhiseadusi ja korraldati valimisi (mõneks ajaks Türgi kirdeosas tekkinud niinimetatud Edela-Kaukaasia vabariigis pidid valijad Türgi sõdurite valvsa pilgu all heitma kivi ühte kahest anumast). Saksamaa sai tänu Weimarisse kogunenud professoritele ja teistele silmapaistvatele tegelastele laitmatult demokraatliku põhiseaduse, mis nägi ette rahvahääletused, proportsionaalse valimiskorralduse, naiste valimisõiguse, oma valimiste ja parlamendiga liidumaad (millest kaugelt suurim oli Preisimaa). Parlamentaarne valitsemisviis pidas raskustega vastu 1929. aastani, siis aga varises maailma majandus kokku.

Mis põhjustas majanduskriisi, on kahekümnenda sajandi suurim küsimus. Kapitalismi, nagu me seda nimetame, oli saatnud suur edu, mis tekitas läänes saatusliku pettekujutluse üleolekust võrreldes mingite „kiiruga ja ebasobivasse kohta kokku klopsitud riikidega”, nagu ütleb Jack Gallagher raamatus „Cambridge’i uus nüüdisaja ajalugu” (New Cambridge Modern History). Osa selle edu valemist moodustas nähtus, mida majandusteadlane Joseph Schumpeter nimetab „loovaks hävitamiseks” ja mis kujutab enesest äritsüklit, mille käigus aeglased ja enesega rahulolevad ettevõtted kaovad ning nende varad lähevad odavalt energilisemate konkurentide kätte. Nii olid 1870. aastate Itaalia pangad lausa naeruväärsed ja andsid krediiti ainult pärast ülipõhjalikku kaalutlemist. Need uimased pangad langesid peagi Saksa juutide kätte, kes tegid pikaajalisi investeeringuid hüdroelektrijaamadesse. Ülevõtmine tekitas kaotajates suurt pahameelt. 1929. aastal omandas protsess aga destruktiivse hävingu jooned. Ameerika raha jooksis süsteemist välja, Saksa mark varises kokku, kohe järgnes Inglise naelsterling, maailma kaubandus vähenes kahe kolmandiku võrra ja Prantsusmaale jäi kuni 1938. aastani iseloomulikuks majanduslangus. Tegu oli katastroofiga ja sellega võrreldes on tänapäeva (2012) probleemid tühiasi, ehkki neid võrdlusi vahetevahel tehakse. Ameerika Ühendriikides oli 25 000 000 ja Saksamaal 6 000 000 töötut, aga seegi pilt oli eksitav, sest tööta naiste arv oli Saksamaal tugevasti allahinnatud. Probleem lahenes alles tänu taasrelvastumisele. Ei maksa eriti imestada, et märkimisväärne osa intelligentsist pööras pilgud vasakule. Siiski oli kriis sõjaaegsete võlgade, aga veelgi rohkem sõjast põhjustatud närvilise ja pessimistliku õhkkonna tagajärg. Kõik see ja Ameerika Ühendriikide kogenematus oma uues ülemaailmse tähtsusega rollis liitusid tehnoloogias toimunud muutustega, mis vahetasid inimesed välja masinate vastu. Järgnenud majandussurutis polnud seetõttu mitte karm kohtuotsus kapitalismile kui niisugusele, see oli hoopis Esimese maailmasõja tagajärg.

Ja just majanduskriis pühkis parlamentaarselt valitud valitsusi ametist. Weimari Saksamaa oli alati olnud nõrk, ilusa ilma süsteem, mille demokraatlik valitsus sõltus koalitsioonidest. 1929. aastal tuli võimule viie partei koalitsioon, mis varises kokku juba 1930. aasta märtsis algava surutise esimeste märkide peale: paremtiiva liberaalid leidsid, et töötud peaks oma kindlustuse eest rohkem maksma, mõõdukate sotsialistide meelest oleks aga rohkem pidanud maksma tööandjad ning nii viisidki erimeelsused veerandi protsendi pärast valitsuse lagunemiseni, ehkki tegelikult oli muidugi teisigi põhjusi. Pärast seda ei õnnestunudki Riigipäevas moodustada enamusvalitsust enne, kui 1933. aasta jaanuaris tuli võimule Hitler. Austrias, Poolas, Rumeenias ja Kreekas haarasid võimu samuti diktaatorid või peaaegu diktaatorid. Hispaania elas üle kodusõja, mis vältas 1936.–1939. aastani: võimule pääsenud caudillo Francisco Franco oli uhke selle üle, et jõudis autos, mis viis ta iga päev Zarzuela paleest töökohale Madridi kesklinnas, anda allkirja 3000 surmaotsusele. Ainult kahes Reinist ida poole jäävas riigis jäid püsima tsiviliseeritud põhimõtted: Tšehhoslovakkias, kus kehtis vana Habsburgide monarhia eeskujul rajatud õigusriik, ja konservatiivses Ungaris, kus olid ikka veel jõus vanamoelisele aristokraatiale iseloomulikud standardid. Võiduka Mussolini tõus võimule 1922. aastal oli omamoodi kostüümiproov 1930. aastate fašismile. Itaalia majandus varises 1920. aastal kokku ja sellele järgnes kaks aastat peaaegu anarhiat. Itaalia fašism sai alguse sõjaaegsetest ohvitseridest, kes nägid väljapääsu ainult vägivaldsetes kaitsemeetodites, millest sai eeskuju ka Hitler. Need meetodid olid ka silmapaistvalt edukad. Ükskõik mis põhjusel, aga 1936. aastaks oli töötute arv Saksamaal langenud miljonini ja ehkki elatustase oli Suurbritanniaga võrreldes spartalik, oli majandus jälle tõusuteel ja igaüks pidi märkama uut, edasipüüdlikku vaimu (mis enamikule Briti kodanikest oli vaistlikult vastumeelne).

Adolf Hitler aga täitis tõepoolest tühiku. See tühik andis talle ka argumendid. Sõjajärgse elukorralduse pidi kokkuleppe kohaselt kehtestama Rahvasteliit Genfis, aga tegelikult oli üksnes aja küsimus, millal Saksamaa end jälle maksma paneb. Võis ka küsida: missugune Saksamaa? Vaja oli korralikku Saksamaad, aga iseäranis Prantsusmaa tegi kõik, et selle tekkimist takistada, keeldudes isegi veel 1931. aastal koostööst Suurbritanniaga, kui püüti Saksamaa majandust pinnal hoida. Mõttelagedate valesammude loetelu võib aina jätkata. Weimari demokraatia oli moondunud presidentaalseks valitsemiseks dekreetidega, Riigipäev lakanud toimimast. Rahvusvahelise rahandus- ja kaubandustegevuse sümbolit kullastandardit oli tabanud deflatsioon, mis mõjus masendavalt kõigele, välja arvatud keskpankurite enesehinnang. Sakslased olid end kullastandardiga sidunud osalt selleks, et tasuda Versailles’ lepinguga ette nähtud sõjahüvitisi. Sellest sai alguse massiline tööpuudus. Kõik niisugused nähtused nagu Rahvasteliit, Maginot’ liin, väike Antant (mis pidi ühendama Tšehhoslovakkia, Rumeenia ja Jugoslaavia sõjalisse liitu, aga jättis välja Poola) osutusid fiktsiooniks ja ohtlikuks, sest toetamaks usku nendesse pandi tööle suur bürokraatia masinavärk. A. J. P. Taylori teose „Teise maailmasõja põhjused” (Origins of the Second World War) esimesed rohkem kui sada lehekülge annavad sellest kõigest klassikalise ülevaate. Muidugi oli kahe sõja vahele jäänud aeg tulvil painavaid mälestusi maailmasõjast. Prantsusmaa oli iseäranis rängalt nõrgenenud ja seepärast eriti kaitseasendis. Louis-Ferdinand Céline’i raamatus „Surm järelmaksuga” (Mort à crédit) öeldakse otse välja, et masendus on võtnud maad igas Rancy või Eurcques-sur-Ourcqes’ elurajoonis: tegu on George Orwelli raamatu Coming Up for Air eriti kibestunud variandiga. Probleem oli selles, et lääneriigid andsid nüüd Hitlerile järele kõiges, mis nad olid ära öelnud Weimari liberaalsele riigimehele Gustav Stresemannile, kes suri 1929. aastal. Hitleri idee oli taastada Saksamaa vägevus, laiendades oma alasid ida poole, nii nagu olid talitanud Ameerika ja Suurbritannia oma tagamaid hõivates. Hitler taipas, et kui ta ähvardab kasutada jõudu ja väidab endal olevat suure purustusjõuga relvi, annab lääs järele ning võib-olla koguni julgustab teda pöörduma itta. Just seal oli võimalik Saksamaa impeerium põlatud slaavlaste arvel üles ehitada.

Ja nii jõutigi Teise maailmasõjani, Hitler Saksamaal asjade käiku juhtimas. Ta oli saavutanud väga suure populaarsuse, sest purustas võidukalt selle silmakirjalikkuse ja valelikkuse võrgu, mida Versailles’ tehing enesest kujutas. Ta oli äratanud ellu Saksamaa majanduse, ta oli miljonite sakslaste silmis hüpnotiseerivalt jõuline kõnemees ja nii ei saanud kättemaksuhimuline Prantsusmaa enam sakslasi alandada ning vaesuses hoida. Paraku pahandas ta sellega eriti britte. Hitler uskus 1939. aasta suvel, et võib hõivata suure osa Poola aladest, ilma et Suurbritannia sekkuks. Kõigepealt sõlmis ta ootamatult tehingu Staliniga. Britid ei saanud nüüd Poola heaks enam midagi teha ja usuti, et ega nad seda üritagi. Hitleri arvestus ei pidanud paika: Suurbritannia poliitikute hulgas tõusis torm, millele järgnes ultimaatum. Lõpptulemusena kujunes sellest Suurbritannia, Venemaa ja Ameerika Ühendriikide sõda Saksamaa vastu, kus võideldi senisest veelgi suurema purustusjõuga relvadega ning kus tankid ja lennukid andsid lahingutele 1918. aastat kaugelt ületava mobiilsuse. See sõda lõppes kuue aasta pärast, kui kogu Kesk-Euroopast oli saanud suur sürrealistlik varemeteväli. Hollandi-Saksamaa piiril võis toona näha silti „Siin lõpeb tsiviliseeritud maailm”. Edaspidi hakkasid asjad aga paremini arenema: Saksamaa probleem lahendati, Saksamaast sai nii mõneski mõttes musterriik, ameeriklased käitusid vastutustundlikumalt kui 1919. aastal ja sõjad näisid olevat vajunud minevikku, mida oli juba raske ettegi kujutada.

Aasta 1945 tähistab just seda hetke, kui üks ajastu vahetus teisega. Seni valitsesid Euroopa impeeriumid maailma ja minu noorpõlve kooliõpikud – mis olid juba vananenud – andsid veel 1950. aastalgi mulle teada, kui palju head on britid teinud Indiale, mis nagu üldse tubli veerandik gloobuse pinnast oli värvitud Briti võimu tähistava punase värviga. Tähtsat aristokraati Winston Churchilli, kes oli sündinud (1874) turvalisel Victoria ajal veel enne elektri tulekut (esimene suur maja, mis sai elektrivalgustuse, oli lord Salisburyle kuuluv kodu Hatfieldis 1880. aastal), peeti juba vanamoodsaks. Sama kehtis ka tema ajaloolise vastase, Adolf Hitleri kohta, ehkki tema puhul oli tegu teistsuguse vanamoodsusega. Hitler sündis 1889. aastal Austria-Saksamaa piiril ja kui ta oli teismeeas, hakkas just levima imeline elektrienergia, mis tõi kaasa lõputu hulga uusi võimalusi ehitustegevuses, transpordis, meditsiinis ja raadios. Masinad pakkusid Hitlerile huvi hiljemgi – igatahes rohkem kui Churchillile, keda huvitasid peamiselt nende sõjandusalased võimalused. Austria-Saksamaa piirialadel oli laialt levinud pahameel protestante toore jõuga alla surunud katoliku kiriku türanliku käitumise pärast ja nii kasvas Hitler üles kristlikku moraali hukka mõistvas vaimus: nagu paljusid teisigi, puudutas see teda noore mehena palju rohkem kui antisemitism. Viimase võttis ta (põhiliselt originaaltõenditega töötava suurepärase ajaloolase Brigitte Hamanni andmetel) omaks alles hiljem, kiusates talle omasel kättemaksuhimulisel kombel taga koguni vana juudi abielupaari, kes omal ajal pakkus talle oma kaupluses varju, kui Hitler üritas Viinis turistidele oma akvarelle müüa, ilm aga pööras vihmale. Hitleri natsionalism – mille märksõnad olid tehnoloogia, tahte triumf ja nõrkade kõrvaldamine – osutus 1945. aastaks samuti vanamoodsaks. Hitleri variant vanast Euroopast hääbus koos musta farsiga tema punkris sügaval maa all riigikantselei aias, nagu seda näitab värvikalt Saksa film „Allakäik” (Der Untergang). Ka Churchill lõpetas pärast viimast aega peaministrina 1951. aastal naftaliini ja alkoholi seltsis. 1945. aastal sündis teistsugune maailm, mille vägevaks sümboliks sai aatomipomm.

Palju aega hiljem, kui õppisin ise Saksamaad tundma ja tutvusin selle ajalooga, sattusin kokku ka inimestega, kes olid olnud osa Hitleri sõjamasinast. Arvatavasti kõige tähelepanuväärsem neist oli Albert Speer. 1981. aastal valmistasin BBC televisiooni jaoks ette saadet Hitlerist ja kunstist ning siis palusimegi Speeri, kes oli Hitleri peaarhitekt ja sõjaaegne relvastusminister, anda meile intervjuu. Seitsmekümne kuue aastane Speer, kellel oli selja taga kakskümmend aastat vangipõlve, oli meie suureks üllatuseks nõus kohale tulema. Oli pühade nädalavahetus ja niisugusel ajal on Londonis kõik kohad suletud: pidin ta viima hotelli Brown’s restorani, kus ta rääkiski mulle Kolmandast Reich’ist. Minu hämmastuseks polnud ta teadlik ühest kõige tähtsamast natside toetajaskonda puudutavast tõsiasjast, nimelt sellest, et protestandid olid palju tõenäolisemalt nende toetajad kui katoliiklased (Baieri maine on omaette asi, aga selle eest võlgneb liidumaa peamiselt tänu protestantidele, kes moodustavad kolmandiku rahvaarvust). Minu meelest ei pakkunud religioon Speerile lihtsalt huvi. Samuti üllatas ta mind – kuigi vahest poleks pidanud üllatama –, õigustades brittide pommirünnakuid Saksamaa linnadele põhjendusega, et see suunas osa sakslaste jõupingutusi rindel sõdimiselt ja kodumaa kaitsmiselt kõrvale. Õhtu kujunes kuidagi läbinisti kurvaks, aga järgmisel õhtul tegime intervjuu ära ning Speer esines hästi, ehkki oli kogu jutu sisu juba varem ära rääkinud. Seejärel marssis ta, särtsu täis, kõigi kohal viibinud naiste imetlevate pilkude saatel välja oma hotelli ja suri. Teine kummaline kokkupuude Teise maailmasõjaga oli kohtumine Josef Mengele pojaga. Mengele oli kurikuulus Auschwitzi arst, kes tegi katseid elavate inimestega ja olevat seisnud isiklikult platvormil, kui juudid loomavagunitest väljusid, ning valinud välja need, kes suudavad tööd teha ja kes tuleb saata joonelt gaasikambrisse. Mengele lahkus Auschwitzist viimasel hetkel, kaasas karp silmamunade ja koeproovidega, et näidata neid Frankfurdis oma professorile, kes muidugi sattus paanikasse ja näitas talle ust. Mengele suri Brasiilias 1979. aastal ja nii sattus ka tema pere avalikkuse tähelepanu alla. Küsitlesin tema poega, kes oli mõistlik ja otsekohene mees, kelle oli üles kasvatanud väärikas sotsiaaldemokraadist võõrasisa ning kellele alles kuueteistkümneselt öeldi, kes on tema tõeline isa. Ta oli sõitnud Brasiiliasse isa vaatama, aga nende läbisaamine kujunes väga halvaks: Mengele osutus väiklaseks ja tüütuks, tema elukaaslane oli Rumeeniast pärit sakslannast põgenik, kellega ta tülitses lakkamatult vähese väärtusega kruseirode pärast. Ta kirjutas enda põgenemisest sõjajärgselt Saksamaalt romaani, kirjeldades, kuidas ta jõudis Itaaliale kuuluva Tirooli kaudu Genovasse ning sai Punase Risti passi Argentiinasse, kus alustas oma nime all äritegevust. Poeg rääkis, et kui ülikool võttis Mengelelt doktorikraadi ära, järgnesid sellele protestid tema abilisteks olnud endistelt Auschwitzi vangidelt, mis on täiesti usutav. Eugeenika ja niinimetatud rassiuuringud ei pakkunud huvi üksnes natsidele: 1910. aastast alates huvitus sellest kogu läänemaailm ja Rootsis steriliseeriti veel kuni 1970. aastateni laplasi põhjendusega, et nad pole küllalt väärt sigima. Kui vaadelda lähemalt Speeri andeid ja Mengele eesmärke, ongi võimalik aru saada, mida pidas silmas Churchill, kui ta 1940. aastal ütles:

Hitler teab, et ta peab meist siin saarel jagu saama, või muidu kaotab ta sõja. Kui suudame talle vastu seista, võib kogu Euroopa saada vabaks ja kogu maailm minna edasi mööda päikeselist teed uutele kõrgustele. Aga kui see meil ei õnnestu, vajub kogu maailm, kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid ja kõik, mida me teame ja millest hoolime, uue pimedusaja sügavikku, mille teevad veelgi võikamaks ja võib-olla ka veelgi kestvamaks pahelise teaduse saavutused. Seepärast täitkem igaüks oma kohust ja pingutagem nii, et kui Briti impeerium ja selle rahvaste ühendus kestavad ka tuhat aastat, võiks inimesed öelda: „See oli nende tähetund.”

1940. aastal ei olnud mõistlik vastu hakata, nagu ei olnud 1939. aastal mõistlik sõda kuulutada, aga Hitler ei võimaldanudki inimestel reageerida mõistlikult. Nad mõistsid instinktiivselt, et läheneb järjekordne suur sõda, ja targemad pead Suurbritannias taipasid, et kõige mõistlikum on õppida lenduriks, nagu tegi 1936. aastal ka minu isa, Glasgow’ ülikoolis õppiv lootustandev advokaadihakatis. Ta osales Glasgow’ 602. eskadrilli koosseisus lahingus Suurbritannia pärast, aga kutsuti edaspidi välja õpetama uusi lendureid, kellest oli suur puudus. Ajaloolase Max Hastingsi ütlust mööda ei olnud kuninglikel õhujõududel (RAF) küllalt personali, et lennukeid nagu kord ja kohus hooldada ning nii kukkuski isa veebruaris 1942 Walesi kohal alla. Mul on praegugi alles tema kompass. Siiski elasin heas maailmas ning teised ohvitserid panid raha kokku, et saaksin õppida Glasgow’ akadeemias. Olen nende suur võlglane ja pühendan käesoleva raamatu seepärast neile.