Читать книгу 100 valitud novelli. 5. raamat - O Henry - Страница 4

NIISIIS läksin ma arsti juurde.

“Millal te viimati alkoholi jõite?” küsis too.

Vastasin, pead kõrvale pöörates: “Oh, suhteliselt ammu.”

See oli noor arst - umbes kahekümne-neljakümne eluaasta vahel. Ta kandis lillasid sokke ja vaatas mind nagu Napoleon. Ta meeldis mulle kohe esimesel pilgul.

“Näitan teile,” ütles ta, “missugune efekt on alkoholil teie seedetraktile.” Arvan, et ta ütles “seedetrakt”, kuigi ta oleks samahästi võinud kasutada ka sõna “enesereklaam”.

Arst tõmbas mu vasaku särgikäise küünarnukini üles, tõi viskipudeli ja kallas mulle ühe napsi. Ta näis mulle nüüd rohkem Napoleoni sarnane. Ta hakkas mulle üha rohkem meeldima.

Siis pani ta mu käe ümber tihedalt liibuva sideme, peatas sõrmedega mu pulsi ja pigistas kummiballooni, mis oli ühenduses termomeetrisarnase värgindusega. Elavhõbedasammas hüples üles-alla ning mulle tundus, et see ei jäänud kusagil pidama, kuid doktor ütles, et see näitas kakssada kolmkümmend seitse või sada kuuskümmend viis või midagi selletaolist.

“Nüüd te näete,” lausus ta, “mida alkohol teeb teie vererõhuga.”

“Imestusväärne,” ütlesin mina. “kuid kas sellest katsest piisab? Andke mulle veel üks ja proovime teise käega.” Kuid ei!

Siis haaras ta mu käe oma kätte. Arvasin, et minu viimne tunnike on peagi käes ja ta jätab minuga jumalaga. Kuid ainus, mida ta tahtis, oli torgata nõel mu sõrmeotsa ja võrrelda punast viiekümnesendist tilka stendilt võetud erivärviliste laastudega.

“See näitab hemoglobiini taset,” selgitas ta. “Teie veri pole õiget värvi.”

“Tõtt-öelda peaks see küll sinine olema,” vastasin mina, “kuid meie maa on üks suur sulatuskatel. Mõned mu esivanemad olid ristirüütlid, kuid kuna nad said paari Nantucket Islandi elanikuga väga lähedasteks, siis...”

“Tahtsin öelda,” ütles doktor, “et teie veri on liiga hele.”

“Ah,” laususin mina, “asi on siis naisevõtu asemel hoopis sobivuses.”

Doktor koputas raevukalt mu rinnapiirkonna läbi. Ma ei teadnud enam, keda ta mulle kõige enam meenutab - Napoleoni, Battlingit või lord Nelsoni. Ta nägu oli surmtõsine ning ta ütles, et enamiku mu ihuhädade põhjuseks on seesamunegi. Maksin talle viivitamatult viisteist dollarit.

“Kas mõni neist on surmav?” küsisin mina. Arvasin, et kuna olen teemaga otseselt seotud, peaksin asja vastu veidi huvi ilmutama.

“Kõik,” vastas ta rõõmsalt. “Kuid progresseerumist on võimalik peatada. Küllaldase hoolitsuse ja pideva ravi korral võite elada kaheksakümne viie või üheksakümne aastaseks.”

Hakkasin doktori arve peale mõtlema. “Kaheksakümne viiest peaks piisama,” jõudsin otsusele. Tegelikult maksin talle isegi kümme dollarit rohkem.

“Esimene asi, mida teha tuleks,” lausus ta uuenenud tundelisusega, “on otsida sanatoorium, kus saaksite täielikult end välja puhata ja lasta närvidel taastuda. Tulen teiega kaasa ja valin sobiva välja.”

Niisiis viis ta mind Catskilli hullumajja. Maja asus kõrge mäe tipus ning väliskülalised käisid siin haruharva. Kõikjal, kuhu silm ulatus, polnud muud kui kivid ja kaljud, paar teerada lumes ning üksikud männid. Noor hooldusarst oli ülimalt vastutulelik. Ta andis mulle napsi ilma, et oleks pannud mu käe ümber rõhksidet. Oli parajasti lõunaoote aeg, niisiis kutsuti meid sööma. Söögitoa väikeste laudade taga istus umbes kakskümmend patsienti. Noor hooldusarst tuli meie laua juurde ja ütles: “On tavaks, et meie maja külalised ei nimeta end patsientideks, vaid puhkusel olevateks väsinud daamideks ja härradeks. Pole lubatud vähimgi vihje nende haigusele.”

Minu arst hüüdis valjult ettekandjat ja käskis mulle tuua fosfoglütseraat-laimiputru, koerakuivikuid, soodapannkooke ja oksepähkli teed. Ruumis oli kuulda häält, mis meenutas nagu äkilist tormiiili männilatvades. Seda sünnitasid “külalised”, kes valjult omavahel sosistasid: “Neurasteenia!” Ainult üks suure ninaga mees, kes istus minust küllalt kaugel, ütles: “Krooniline alkoholism.” Lootsin temaga hiljem jutuotsa peale saada. Hooldusarst pööras ümber ja läks minema.

Umbes tund pärast lõunaoodet viidi meid majast viiekümne jardi kaugusel asuvasse töökotta. Sinna-tänna sagivaid “külalisi” valvas hooldusarst ning tema abiline-tallalakkuja - suurte jalgade ja sinise sviitriga mees. Ta oli nii pikk, et ma ei oska päris kindlalt öelda, kas tal oli nägu või ei, kuid “Raudrüüde Pakkimise Kompanii” oleks tema kätepaariga väga rahule jäänud.

“Siin,” lausus hooldusarst, “leiavad meie külalised füüsilise pingutuse, õigemini reageerimise abil, rahu mineviku muredest.”

Töökojas oli treipink, puusepa tööriistad, pottsepakedrad, vokid, tikkimisraamid, sõtkeveskid, basstrummid, fotoportreede valmistamiseks vajalik aparatuur, sepaääsid ja muu, mis võiks kõrgema klassi sanatooriumi hulludele külalistele huvi pakkuda.

“Daam, kes teeb nurgas mudakooke,” sosistas hooldusarst, “pole keegi muu kui Lula Lulington, novellikogu “Miks armastada armastajaid” autor. See, mida ta praegu teeb, pakub ta ajule pärast ränka loometööd vajalikku puhkust.”

Olin nimetatud raamatut näinud. “Miks ta seda teeb, selle asemel et järgmise kirjutamise kallale asuda?” küsisin mina.

Nagu näed, polnud mu ajud veel nii pehmed kui arstid arvasid.

“Härra, kes lehtrisse vett kallab,” jätkas hooldusarst, “on Wall Streeti börsimaakler, kellele ületöötamine saatuslikuks sai.”

Panin mantlinööbid kinni.

Hooldusarst seletas rõhukalt, et need, kes Noa laevadega mängivad, on arhitektid, Darvini “Evolutsiooniteooriat” lugevad mehed on ministrid, puusaagijad on advokaadid, sinise sviitriga tallalakkujaga Ibsenist rääkivad daamid kuuluvad seltskonna koorekihti, põrandale magama heitnud mees on neurootiline miljonär ja too, kes väikest punast vankrit mööda ruumi veab, on tuntud näitleja.

“Teie tundute olevat päris tugev,” ütles hooldusarst mulle. “Arvan, et teile oleks parim vaimne lõõgastus väikeste kivirahnude veeretamine üle mäetipu ja nende tagasitoomine.”

Kui ma olin sada jardi eemale läinud, küsis mulle järele jõudnud ihutohter: “Mis viga?”

“Viga on selles,” vastasin, “et siin pole ühtki aeroplaani. Niisiis ei jää mul muud üle kui rõõmsalt ja kärmelt jalgteed mööda mäejalamil paistvasse jaama sörkida ja esimese kivisöerongiga linna tagasi sõita.”

“Olgu,” sõnas tohter. “Ilmselt on teil õigus. Mulle tundus samuti, et see koht teile eriti hästi ei sobi. Kuid te vajate puhkust absoluutset rahu ja füüsilist tegevust.”

Hilisõhtul läksin linna hotelli ja teatasin administraatorile: “Vajan rahu ja füüsilist tegevust. On teil anda mulle tuba, kus on pikk välivoodi ja kas saaksite saata jooksupoisi seda tõstma sel ajal, kui ma puhkan?”

Administraator hõõrus nähtamatut plekki küünel ja vahetas fuajees istuva valget kaabut kandva pika mehega vargsi pilke.

Mees tuli minu juurde ja küsis mult viisakalt, kas olen näinud läänesissekäigu ees kasvavat põõsastikku. Ma polnud näinud, niisiis näitas ta mulle seda ja vaatas mu siis üle.

“Arvasin, et oled üks nendest,” ütles ta lahkelt, “kuid nähtavasti on sinuga kõik kombes. Mine parem arsti juurde, vanapoiss.”

Nädal hiljem mõõtis tohter uuesti mu vererõhku, seekord ilma eelneva napsita. Mulle tundus ta nüüd vähem Napoleoni sarnane. Mulle ei meeldinud ka ta sokid, mis seekord olid pruunid.

“See, mida vajate,” otsustas ta, “on mereõhk ja seltskond.”

“Kas näkineitsi...” alustasin, kuid tohter võttis professionaalse hoiaku.

“Viin teid isiklikult,” ütles ta, “Long Islandi rannikul asuvasse hotelli “Bonair” ja jälgin, et viiksite end taas vormi. See on vaikne mugav sanatoorium, kus teie tervis peaks peagi taastuma.”

Hotell “Bonair” osutus üheksasaja toaga moodsaks võõrastemajaks saare peakaldal. Kõik, kes polnud lõunasöögiks end korralikult riietanud, juhatati restorani kõrvalsaali, kus pakuti ainult kilpkonni ja šampanjat. Lahel saalisid rikaste jahiomanike laevukesed. Minu saabumise päeval seisis sadamas “Korsaar”. Nägin, kuidas härra Morgan seisis juustuvõileiba süües tekil ja vaatas ihaldavalt hotelli. Hotellis peatumine oli väga kallis lõbu. Maksmast keelduda ei saanud keegi. Kui tahtsid jalga lasta, pidid maha jätma oma pagasi, varastama lootsiku ja sõudma pimeduse varjus suurele maale.

Olin hotellis olnud ainult ühe päeva, kui võtsin administraatori laualt pataka hotelli logoga blankette ja saatsin sõpradele telegrammid palvega saata mulle põgenemisraha. Pärast seda, kui olime doktoriga golfiväljakul ühe kroketipartii teinud, tegime murul lõunauinaku.

Kui linna tagasi jõudsime, tuli talle äkki midagi meelde. “Muide,” küsis ta, “kuidas te end tunnete?”

“Nagu uuesti sündinu,” vastasin mina.

Seekord oli konsultant teine. Kui ei olda päris kindel, kas makstakse või mitte, pööratakse sulle kas maksimaalset tähelepanu või suhtutakse sinusse ülima hoolimatusega. Niisiis viis mu ihuarst mu teise tohtri juurde konsultatsioonile. Kuulanud ära paari sõnaga esitatud lühiülevaate mu kaebustest, vaatas ta mu ülima tähelepanuga läbi. Ta sooritas minu kallal mõningad koordinatsiooniharjutused.

“On teil esinenud peavalusid kukla piirkonnas?” küsis ta. Vastasin eitavalt.

“Sulgege silmad,” käskis ta. “Nüüd pange jalad kokku ja hüpake nii kaugele taha, kui suudate.”

Olen alati olnud hea kinnisilmi tagurpidi hüppaja, niisiis tegin, mida ta käskis. Lõin pea vastu vannitoa ust ära. See oli lahti ja ainult kolme jala kaugusel. Tohter vabandas ette ja taha. Ta polnud arvesse võtnud, et vannitoa uks on lahti. Ta pani selle kinni.

“Nüüd puudutage parema nimetissõrmega nina,” lausus ta.

“Kus see on?” küsisin mina.

“Teie näos,” sõnas tema.

“Ma pidasin silmas oma paremat nimetissõrme,” selgitasin mina.

“Oh, vabandage mind,” ütles arst. Ta avas uuesti vannitoa ukse, nii et ma sain oma parema nimetissõrme ukse vahelt kätte. Kui olin oma imetlusväärse kunsttüki ette kandnud, ütlesin: “Ma ei taha teile sümptomite osas pettumust valmistada, doktor. Mulle tundub, et mul tõesti kukla taga veidi valutab.” Tohter ignoreeris sümptomit ja kuulas hoolikalt viimase moeröögatusena välja tulnud pennisuuruse kuuldeotsikuga stetoskoobiga mu südant. Tundsin end nagu trubaduur.

“Nüüd,” käskis ta, “galopeerige viis minutit ruumis ringi nagu hobune.”

Andsin hobuse jäljendamises endast parima ja see kukkus mul nii hästi välja, et oleksin vabalt võinud diskvalifitseerida suurema osa Madisoni väljaku pargis galopeerivatest peršeronlastest. Pärast seda käis tohter uuesti pennisuuruse kuuldetoruga mu rinna üle.

“Meie suguvõsas pole tatitaudi esinenud,” ütlesin talle.

Konsulteeriv arst tõstis oma nimetissõrme kolme tolli kaugusele mu ninast. “Vaadake mu sõrme,” käskis ta.

“Olete te kunagi püüdnud perš...” alustasin, kuid arst, kes oli juba veidi närviliseks muutunud, läks testiga edasi.

“Nüüd vaadake üle lahe. Minu sõrme. Üle lahe. Minu sõrme. Minu sõrme. Üle lahe. Üle lahe. Minu sõrme. Üle lahe.” Ja nii umbes kolm minutit.

Arst selgitas, et see test aitab määrata mu aju reageerimiskiirust. Mulle tundus see lihtsana. Ma ei ajanud kunagi sõrme lahega segamini. Vean kihla, et kui ta oleks kasutanud umbes niisugust sõnastust: “Vaadake ilma millelegi mõtlemata aknast välja, täpsemini väljendudes - horisonti, mis piirab lahte”, ja “Nüüd pöörake pilk tagasi. Ärge minetage tähelepanu ja vaadake mu ülestõstetud sõrme” - vean kihla, et isegi Harry James ei oleks sellist testi läbi teinud.

Pärast seda, kui ta oli minult küsinud, kas mõni mu vanaonu on olnud küürakas või nõbu kannatanud randmetursete all, saatsid kaks arsti mu vannituppa puhkama. Istusin vanni äärel, kuni nad omavahel konsulteerisid. Sõin õuna ning vaatasin vaheldumisi oma nimetissõrme ja lahte.

Tagasi tuppa tulles nägin, et nad on surmtõsised. Enamgi: nad nägid välja kui hauakivid või Tennessee ajalehtede nekroloogid. Nad kirjutasid mulle välja dieedi, millest toitumisel pidin lähtuma. Välja arvatud teod, oli selles kirjas kõik, mida ma söödava kohta olin kuulnud. Ja ma ei söö kunagi tigusid - välja arvatud juhul, kui mõni mind esimesena ründab ja hammustab.

“Peate seda dieeti täpselt järgima,” ütlesid tohtrid.

“Järgin hea meelega seda kas või miili kaugusele, kuid kahtlen, kas leian kümnendikkugi sellest, mis seal kirjas on,” vastasin mina.

“Õigest toitumisest mitte vähem tähtis,” jätkasid nad, “on värske õhk ja füüsiline koormus. Ja siin on retsept arstirohule, mis teile kõige paremini sobib.”

Pärast seda võtsid arstid kumbki oma kaabu ja mina lasksin jalga.

Läksin apteeki ja lõin retsepti letile.

“Selle untsine pudel maksab kaks dollarit kaheksakümmend seitse senti,” ütles apteeker.

“Kas oleksite nii lahke ja annaksite mulle jupi pakkenööri,” küsisin mina.

Torkasin retseptisse augu, pistsin sellest nööri läbi, sidusin kaela ja panin põue. Meis kõigis on kübeke ebausku, ja minu puhul avaldus see nõrkusena amulettide vastu.

Loomulikult ei osanud keegi mulle otsa vaadates arvatagi, et olen puruhaige. Ma ei suutnud töötada, magada, süüa ega keeglit mängida. Ainuke viis, kuidas teiste juures veidigi kaastunnet leida, oli jätta neli päeva habe ajamata. Isegi siis võis mõni tohman öelda: “Vanapoiss, oled kare kui männijuurikas. Olid Maine’i metsades väljasõidul, eh?”

Siis tuli mulle äkitselt meelde, et pidin viibima värskes õhus ja tegelema füüsilise tegevusega. Niisiis sõitsin lõunasse Johni juurde. John oli tolle jutlustaja otsusel, kes, väike raamat käes, saja tuhande inimese pilgu all liilialehtlas seisab ^[1.], mu kauge sugulane. Johnil oli Pineville’ist seitsme miili kaugusel talu. Merepinnast asus see kaunis kõrgel ja Blue Ridge’i mäed olid liiga väärikad, et maja pärast tüli tõsta. John ise oli nagu vilgukivi, mis on palju väärtuslikum ja ehedam kui kuld.

John oli mul Pineville’is vastas ja sõitsime koos tema poole. Maja asus täiesti üksikus kohas ning seda ümbritsesid sajad mäed. Väikeses eraraudteejaamas oli mind tervitamas Johni perekond ja õde Amaryllis. Amaryllis näis mulle veidi murelikuna.

Meie ja maja vahelt kalpsas läbi jänes ja võttis suuna mäetipu poole. Viskasin kohvri maha ja kihutasin talle tulistjalu järele.

Pärast kahekümne jardi pikkust kiirjooksu jäin seisma, kuna jänes kadus silmist. Istusin rohule maha ja lõin kurvalt käega.

“Ma ei suuda enam isegi jänest kätte saada,” nuuksusin. “Minust pole maailmal enam vähimatki kasu. Sama hästi võiksin surnud olla.”

“Oh, mis see on... Mis see on, vend John?” kuulsin Amaryllist küsivat.

“Ta närvid on veidi nõrgad,” vastas John iseloomuliku rahulikkusega. “Ära muretse. Tõuse üles, sa jänesepüüdja, ja lähme majja, enne kui biskviitkook ära jahtub.” Väljas juba hämardus ja selles valguses paistsid mäed täpselt nii suursugused nagu preili Murfree neid kirjeldab.

Pärast õhtusööki teatasin, et usun end magavat aasta või kaks, kaasa arvatud riiklikud pühad. Niisiis näidati mulle kätte tuba, mis oli niisama suur ja külm kui talveaed ning milles asuv voodi oli lai kui muruplats. Peagi heitis ka majarahvas puhkama ja maja jäi vaikseks.

Ma polnud vaikust enam aastaid kuulnud. See oli absoluutne. Tõusin küünarnuki najale ja kuulasin seda. Magada! Ennem oleksin võinud tähe vilkumist või rohu kasvamist kuulda, kui end magama sundida. Mulle tundus, et korra kuulsin laksatust, nagu oleks purjekas viiranud, kuid otsustasin siis, et kuna meri on liiga kaugel, pidi see olema end sirgu tõmmanud vaibakorts. Ometi kuulatasin edasi.

Äkki lendas mu aknalauale hiline lind ja siutsus uniselt. See kostis nagu öelnuks ta “lammas”.

Rehmasin käega.

“Hei, mis lahti?” hüüdis John oma toast, mis asus minu oma peal.

“Oh, ei midagi,” vastasin mina. “Peale selle, et lõin kogemata pea vastu lage ära.”

Järgmisel hommikul läksin rõdule ja vaatasin mägesid. Lugesin kokku nelikümmend seitse. Väristasin end, läksin suurde halli, mis täitis elutoa aset, võtsin raamaturiiulilt Pancoasti “Kodumeditsiini käsiraamatu” ja asusin lugema. John tuli tuppa, võttis raamatu mult ära ja viis mu majast välja. Johni farmi juurde kuulus kolmsada aakrit maad, mis oli sisustatud tavaliste talu juurde käivate asjadega nagu küünid, muulad ja popsid, ja äkked, milledel oli vähemalt kolm pulka puudu. Olin selliseid asju viimati näinud lapsepõlves ja mu süda muutus raskeks.

Aga kui John hakkas lutsernist rääkima, läks mu tuju uuesti heaks. “Oh, jah,” ütlesin ma, “kas ta polnud mitte kooris - kuidas selle nimi nüüd oligi?”

“Lutsern on see õrn ja roheline taim,” lausus John, “mille esimese saagi sa maa sisse künnad.”

“Tean,” ütlesin mina. “Ja pärast seda kasvab selle peale hein.”

“Õige,” sõnas John. “Lõppude lõpuks tead sa midagi ka põllupidamisest.”

“Tean üht-teist farmeritest,” sõnasin mina, “ning olen kindel, et ühel päeval võtan vikati ja niidan nad kõik maha.”

Tagasiteel maja juurde jalutas meie eest läbi sõnulseletamatult kaunis olend. Jäin seisma ja vaatasin teda lummatult. John ootas sigaretti suitsetades kannatamatult. Ta oli moodne farmer. Kümne minuti pärast küsis ta minult: “Kas kavatsed siin kana vaadates terve päeva seista? Hommikusöök ootab.”

“Kana?” küsisin mina.

“Kui soovid juuksekarva lõhki ajada, siis valget orpingtoni kana.”

“Valge orpington?” kordasin ülima huvitatusega. Lind jalutas aeglaselt ja väärikalt eemale ning mina järgnesin talle nagu laps Hamelni linna rotipüüdjale. John andis mulle veel viis minutit aega kana vahtida ja vedas mu siis särgivarrukat pidi hommikust sööma.

Kui olin nädala Johni juures olnud, muutusin rahutuks. Magasin ja sõin hästi ning tõtt-öelda olin hakanud elust rõõmu tundma. Minusuguses lootusetus seisundis viibiv inimene ei tee kunagi midagi selletaolist. Niisiis hiilisin jaama, sõitsin Pineville’i ja läksin otseteed linnakese parima arsti jutule. Sel korral teadsin täpselt, mida mul tuleb teha, et saada parima meditsiinilise kohtlemise osaliseks. Paigutasin kaabu toolileenile ja kandsin kiirkõnes ette:

“Doktor, mul on raskekujuline südametsirroos, arterite lupjumine, neurasteenia, neuriit ja raskekujuline seedimatus. Olen siin tervist parandamas. Elan ainult dieedi järgi. Võtan öösiti leiget ja hommikul külma vanni. Püüan olla rõõmsameelne ja mõelda ainult meeldivaist asjust. Mis rohtudesse puutub, siis võtan kolm korda päevas fosforitablette - eelistatavalt pärast sööki - , emajuure tinktuuri, kiinapuu koort ja kardemoni sisaldavat toonikut. Supilusikatäie seda toonikut segan oksepähkli tinktuuriga. Alustasin tilgaga päevas ja suurendan iga päev kogust tilkhaaval, kuni maksimumkogus on saavutatud. Kasutan nõutava koguse saamiseks spetsiaalset ravimitilgutit, mida saab tühise hinna eest ükskõik millisest apteegist. Head päeva.”

Võtsin kaabu ja läksin uksest välja. Pärast ukse sulgemist meenus mulle, et olin ühe asja jätnud ütlemata. Tegin ukse uuesti lahti. Arst istus samal kohal, kuhu ta minust oli jäänud, kuid mind uuesti nähes tegi närvilise liigutuse, nagu tahaks tõusta.

“Unustasin öelda,” laususin ma, “et mulle on ette kirjutatud absoluutne rahu ja kehaline tegevus.”

Pärast arsti juures käimist tundsin end palju paremini. Kinnitanud uuesti endale tõsiasja, et olen lootusetult haige, pakkus see mulle sellist rahuldust, et ma muutusin peaaegu niisama süngeks kui varemalt. Neurasteenikut ei ärrita miski nii, kui tunda end terve ja rõõmsameelsena.

John valvas minu järele ülima hoolikusega. Pärast seda, kui olin valge orpingtoni kana vastu sellist huvi ilmutanud, andis ta endast parima, et mu mõtteid tollest eemale juhtida ja läks isegi niikaugele, et pani kana ööseks majja luku taha. Järk-järgult leevendasid toniseeriv mäestikuõhk, maitsev toit ja päevad täis jalutuskäike mägedes mu haigust niivõrd, et ma muutusin täiesti armetuks ja masendunuks. Kuulsin maa-arstist, kes elas naabermägedes. Läksin tema juurde ja kandsin oma loo ette. Arst oli halli habemega, kortsulise näo, selgete sinisilmade, kodukootud kuue ja hallide teksastega mees.

Aja säästmiseks panin endale ise diagnoosi, puudutasin parema nimetissõrmega nina, koputasin endale põlvele, nii et jalg hüppas, hingasin sügavalt sisse-välja, ajasin keele suust välja ja pärisin temalt Pineville’i kalmistu hauaplatside hindade järele.

Tohter läitis piibu ja vaatas mind kolm minutit ühte jutti. “Vennas,” sõnas ta lõpuks, “sul ei vea. Sul on ainult üks šanss sellest eluga välja tulla, kuid see võimalus pole kergete killast.”

“Mis see on?” küsisin innukalt. “Olen söönud arseenikut, kulda, fosforit, oksepähklit ja kodeiini, nuusutanud nuuskpiiritust, võtnud hüdroteraapilisi vanne, vältinud erutusi ning harrastanud füüsilist tegevust. Kas farmakopöas on veel midagi, mis minu puhul on välja jäetud?”

“Kusagil siin mägedes,” ütles doktor, “kasvab üks taim, mille õied võivad sind terveks ravida. See taim on tõesti ainus, mis suudab seda teha. Ravim on sama vana kui maailm, kuid selle lille kättesaamine nõuab tõsist pingutust ning seda on raske leida. Lähme koos seda otsima. Ma pole juba aastaid aktiivse praksisega tegelenud, kuid sinu juhtumi ma võtan. Tule igal pärastlõunal siia ja me läheme koos seda taime otsima, kuni me selle leiame. Linnatohtrid teavad küll palju teaduslikest ravimeetoditest, kuid nad pole eriti kursis Looduse sadulapaunas olevate rohtudega.”

Niisiis matkasime, mina ja vana arst, imerohtu otsides päev päeva järel Blue Ridge’i mägedes ja orgudes. Ronisime aeglaselt ja vaevarikkalt üles järsakutest, mille seinad olid eelmise aasta sügisel langenud lehtedest nii libedad, et pidime haarama igast käeulatusse jäävast puukesest ja põõsastest, et mitte alla kukkuda, käisime kuristikes, mille põhja kattis rinnakõrgune loorberite ja sõnajalgade tihnik, järgisime miilide kaupa mägiojasid, otsisime läbi männitihnikute teed nagu indiaanlased, ühesõnaga otsisime seda imetaime kõikjalt - mäekülgedelt, jõekaldalt, kuristike põhjast ja nõlvadelt.

Nagu doktor oli öelnud, oli seda taime raske leida ning meie otsingud olid vaevarikkad. Kuid me ei andnud alla. Imetaime otsides kammisime päev päeva järel läbi orge, ronisime mööda mägesid ja vaatasime üle kaljuplatood. Mägilaseverd arst paistis olevat väsimatu, mina tulin aga sageli koju nii kurnatuna, et langesin voodisse ja magasin hommikuni. Nii kestis see kuu aega.

Ühel õhtul, naasnud pärast kuuemiilist trampimist vana doktori seltsis, tegin Amaryllisega väikese jalutuskäigu tee kõrval puudesalus. Vaatasime, kuidas mäed tõmbasid enne öist puhkust selga purpurpunase hommikumantli.

“Mul on hea meel, et oled jälle terve,” sõnas Amaryllis. “Kui sind esmakordselt nägin, ajasid mulle hirmu peale. Arvasin, et oled tõesti haige.”

“Jälle terve!” karjusin. “Kas sa ka tead, et mul on ainult üks šanss tuhandest ellu jääda?”

Amaryllis vaatas mind imestunult. “Miks sa nii räägid?” küsis ta. “Oled tugev kui künnihärg, magad öösiti kümme-kaksteist tundi ja sööd maja toidust lagedaks. Mida sa veel tahad?”

“Ütlen sulle veel kord,” laususin mina, “et kui me ei leia imerohtu - seda taime, mida me otsimas käime -, ei suuda varsti enam miski mind päästa. Nii arst mulle ütles.”

“Milline arst?”

“Doktor Tatum - vana arst, kes elab poolel teel Black Oaki mägedesse. Tunned sa teda?”

“Tunnen teda sellest ajast, kui rääkima õppisin. Sinna sa siis iga päev lähedki? On see tema, kes viib su pikkadele jalutuskäikudele ja ronimismaratonidele, mis on tagasi andnud su tervise ja jõu? Jumal õnnistagu seda vana arsti.”

Just sel hetkel logistas vana tohter aeglaselt kipakas vankris teed mööda lähemale. Lehvitasin ja karjusin talle, et olen homme tavalisel ajal platsis. Arst jättis vankri seisma ja kutsus Amaryllise enda juurde. Nad rääkisid viis minutit, kuna mina ootasin eemal. Siis jätkas vana tohter teed.

Koju jõudes võttis Amaryllis vana entsüklopeedia ja otsis sellest märksõna. “Arst rääkis mulle,” lausus ta, “et ta ei võta sind enam patsiendina, kuid tal on igal ajal hea meel sind näha kui oma sõpra. Veel käskis ta mul entsüklopeediast oma nimi üles otsida ja lugeda sulle ette, mida see tähendab. Tundub, et Amaryllis on mingi taimeperekonna nimi, samuti nagu maarahva hulgas levinud naisenimed Theocritus ja Virgil. Mis sa arvad, mida arst selle all mõtles?”

“Ma ei tea,” vastasin. “Tõesti ei tea.”

Amaryllise all oli kirjas, et see suudab loitsida isegi rahutu leedi Neurasteenia rahulikuks.

Kõik oli õige. Kuigi kobades, osutab ka linnatohtrite sõrm nimetatud medikamendile.

Samuti oli seal viidatud ka harjutusele, mida minu peal rakendas hea tohter Tatum Black Oaki mägedest - vali parempoolne tee, mis viib männisalus seisvasse metodistide palvemajja.

Absoluutne rahu ja kehaline tegevus.

Milline rahu oleks veel tervendavam kui istuda Amaryllise seltsis varjus ja lugeda kuuenda meele abil idüllilist lugu kuldpurjedega sinistest mägedest, mis rivis öö magamistuppa marsivad?

1 Jutlustaja, kes saja tuhande inimese pilgu all liilialehtlas seisab - kirjanik on ilmselt mõelnud siin Antonius Paderast - jutlustajat ja imetegijat, kelle sümboliteks ikonograafias on liilia ja raamat. Ta on kadunud asjade, näljaste, vaeste ja väikeste koduloomade patroon. [ ↵ ]