MIKS MA SEDA TEGIN? Tõepoolest, miks? Kas ma tõesti arvasin, et keegi tahab üksipulgi teada, kuidas ma oma elukest elanud olen?Esialgu ei arvanud. Aga kui ma hakkasin ajaviiteks Facebookis kirjutama, esmalt sellest, mida ma olin lugenud või mida ma miskist asjast arvan, hiljem aga ka omaenda meenutusi ammustest aegadest, siis hakkasid inimesed kommentaarides küsima, miks ma oma mälestusi raamatusse ei vormi. Et nad tahaksid kangesti neid lugeda ning mõni väitis isegi, et ta oleks valmis sellise raamatu endale ostma. Algul ma ei võtnud seda tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba väiksemat sorti koor ja kirjastajadki hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut avaldama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte!Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned lahedamad lood aegade hämarusest välja kaevata. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud, ja miks mitte seda üheskoos meenutada!OLAV OSOLIN
Оглавление
Olav Osolin. Minu esimene elu
Miks ma seda tegin?
Esimene mees sillal
Haned
Suur ja lai on maa
Sauna kõrval
Kauplevad amatsoonid
Palju toredaid inimesi
No birds
Põgenemine Pärna tänavalt
Kohvikann ja Sinilind
Linnapoiss maal
Raua kooli poiss
Moviestar
„Lumekuninganna”
Ainus mees perekonnas
Õde
Pätist pasunamees
Kultuur ja elu
Biitnikute sissemarss
Mutt tuleb appi
Esimesed ärid
Mängu tulevad tüdrukud
Lilled ja liblikad
Karvamüts ja pudel viina
Markku
Logistikageeniused
Melomaanist tollitöötaja
Ristküsitlus kemmergu ees
Oma silm on kuningas
Uued tuuled
Aken maailma
Bass ja trumm
Sportlik poiss
Suved purjede all
DN 37
Koolipoisist meistersportlane
Kangelastena kangelaslinnas
Aatomi Triikraud
Kuhu edasi?
Kui jänes ei riski, siis ta olümpiale ei sõida
Alma Mater
Uus Pälson
Uued sõbrad – lemmikained
Valmis tööks ja kaitseks
Ülikooli au eest väljas
Peegli lapsed
Tähe tänaval
Let’s dance!
Stereoõhtust diskoni
Kiire, kiire, aeglane
Kes lubas?
100% rock’n’roll
EÜE ja Poolamaa, kes neid suudab lahuta
Kupud peale
Esimene intervjuu
Helgi mesihääle lummuses
Me armastame ooperit
„Maailm täna”
Kaks kopikat rida
Oma tuba
Salapärane kohtumine Kunglas
Orav rattas
Väikemehe suur saladus
„Olümpialained”
Kiida mu kaupa
Lahing muusikarindel
Hommikune saksofon
Join the party!
Uskumatu saab tõeks
Kaia
Rebased
Uued mured
Alpha, Bravo, Charlie
Varastate? Tublid poisid!
Kõhnad mängud
Siin Charlie!
Baby come back!
Kuum Tomat
Jalgpallimatš, mis muutis maailma
Uurimine
Pressibüroo
Ülo Pärnitsa embuses
Segadused Oidiga
Kohtumine ristteel
Slaidid hakkavad liikuma
Imede vabrik
Tupolevi paat
Essiga
Karu väljub liftist
„Reklaamiklubi”
Keldris muusikuid piinamas
Ülemuse tähetund
Minister paneb pea pakule
Kümme aastat Vanemuise rõdul
Olavist saab Oskar
Ultima Thule
Jūrmalast Gabrovosse
Hiir nurgas vestiväel
Võlusõna video
Ministrile videot näitamas
Mootorite mürinal
Raske suvi
Silmaring avardub
ERF Video SP
Unistused saavad teoks
Teel Cannes’i
Šampanjat, palun!
Võit!
Boss asub tegutsema
Pariis
Pierre’i ei näinud, küll aga Michaelit
Kui me Michaeliga staadionile jõudsime...[1.]
Tagasi Tallinnas
Sirp ja vasar soki vastu
Rock Summer
Moega Saksamaad vallutama
Balti tee
Me oleme seda juba näinud
VHS-kassetil laia maailma
Osolinist Disoliniks
Uue elu esimesed sammud
Naksitrallid
Cannes’i ilu ja valu
„Hotel E"
Ärimehe jõulufilmid
Saatuslik kohver ja kaks onu
Väike abipalve vanalt ülemuselt
Kardaanirist
Uus algus
Отрывок из книги
Tõepoolest, miks? Kas ma tõesti arvasin, et keegi tahab üksipulgi teada, kuidas ma oma elukest elanud olen?
Esialgu ei arvanud. Ma ise ei viitsi möödunud aegu üldse meenutada ja olen alati mõelnud, et jubedad on need vanamehed, kes elavadki kogu aeg vaid minevikus ning kelle jaoks jäi maailm seisma sel hetkel, mil Nõukogude Liit laiali vajus. „Oh, mida teie nüüd elust teate,” võtavad nad sisse tähtsa poosi, „vaat kus meie ajal oli...” Ja siis järgneb kõik see, mille pärast on tänapäevases Eestis halb elada ning omal ajal oli jube hea. Kui sa vanasti põrkasid selliste tüüpidega kokku mõne vanainimese sünnipäeval või Delfi kommentaariumis, kus ma küll ise harva käin, siis nüüd on nad vallutanud terve Facebooki, kus ma käin üsna tihti. Õigupoolest ma tänu Facebookile üldse kirjutama hakkasin, sest enne seda olin ikka töötanud valdavalt suuga: nii Eesti Raadios, kuhu ma pärast ülikooli tööle asusin, diskorina – väidetavalt isegi kogu Nõukogude Liidu esimese diskoteegi asutajana, reklaami alal, kus sa ei pea enamasti kirjutama pikemat teksti kui pool A4 lehekülge, ja ka televisioonis, kus ma olen erinevatel aegadel suuga inimeste meelt lahutanud. Esmalt kribasin ma Facebooki lihtsalt sellest, mida olin kuskilt lugenud või kuulnud, hiljem aga hakkasin lisama ka omaenda meenutusi ammustest aegadest, eriti siis, kui need olid lingitud mõne aktuaalse sündmusega. Ja mida rohkem ma neid lugusid kirjutasin, seda rohkem inimesi hakkas oma kommentaarides küsima, miks ma kõike seda raamatusse ei vormi. Et nad tahaksid kangesti mu mälestusi lugeda ning mõni väitis isegi, et ta oleks valmis sellise raamatu endale ostma. Esialgu ma ei võtnud seda kõike tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba väiksemat sorti koor ja mõnedki kirjastajad hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut kirjastama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte! Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned seigad oma elust kirja panna. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud!
.....
Head lugemist!
Tõeline pommüllatus saabus aga pärast Eesti taasiseseisvumist, mil selgus, et punaarmeelase Toone naine osutus tegelikult meie maja kapitalistist omanikuks ja meie olime muutunud Toonede sundüürnikeks. Kuigi meist olid täiesti ootamatult saanud omandireformi ohvrid ning linn pidanuks andma meile uue korteri, sai peagi selgeks, et seesugust päeva ei näe meie silmad mitte kunagi. Seepärast ostsin ma sajandivahetuse paiku emale korteri ning ta pidi 75-aastasena lahkuma oma kodust, kus ta oli elanud üle 40 aasta.
