Читать книгу Toronto. New York. Los Angeles - Olev Remsu - Страница 5

Kõigepealt. Kui suur on Toronto?

Maailma linnade edetabeleid on üsna mitu ja kõik need erinevad üksteisest uskumatult suuresti. Veebisaidi City Mayors edetabeli järgi, mida juhib Tokyo 33 miljoni inimesega, oli Toronto linnastu 1. jaanuaril 2007 oma 4 367 000 elanikuga 48. kohal, pindalalt 1655 ruutkilomeetriga 31. kohal ja elanike tiheduselt 2650 inimesega ruutkilomeetril 97. kohal. Pindala poolest on selles tabelis esikohal New York ja elanike tiheduselt, mille suurus on kahtlemata negatiivne näitaja, Mumbai (varem tuntud kui Bombay).

Toronto linnastut – cityt ja selle eeslinnu, tihti ka naaberlinnu, millega paisuv linn on kokku kasvanud – kutsutakse ka Suur-Torontoks. Kõige rikkamate linnade edetabelis, mida juhib Tokyo, püsib Toronto 21. kohal: linna kogutoodang oli 2006. aastal 209 miljardit USA dollarit. Rikkuse poolest ühe elaniku kohta on Toronto 17. kohal: keskmine torontolane teenis mullu 80 400 dollarit. Selle tabeli eesotsas on Zürich. Elamiseks kõige kallimate linnade edetabelis seisab Toronto 19. kohal, selles on kõige ees London.

Ehkki Suur-Toronto rahvaarv suureneb, jääb linn elanike edetabelis üha tahapoole, kuna Ladina-Ameerika, Aasia ja Aafrika linnad kasvavad tunduvalt kiiremini. Veel 1990. aastal oli Suur-Toronto sama City Mayorsi statistika järgi elanike arvult 15. kohal, aastaks 2020 taandub aga 52. kohale, hoolimata sellest, et elanikkond kasvab 6,34 miljonini.

Torontolased ise räägivad, et Suur-Torontos elab seitse miljonit inimest. Nõnda sarnanevad nad maailma kõikide suurlinnade elanikega – neile kõigile meeldib oma linna veidi suuremaks pidada, kui see on. Mida rohkem, seda uhkem! Ja määrata piiri, kus linnastu lõpeb, on üsna võimatu, olgugi et katseid on tehtud. Meilgi ei oska keegi vastata küsimusele, kas Keila on Tallinna ja Elva Tartu eeslinn. Me võime leida keilalase, kes end tallinlaseks peab, ja elvalase, kes ütleb, et ta elab Tartus, kuigi satub sinna ehk korra kuus. Ja samas on Keila ja Elva patrioote, kes teise linna alla minemisest kuuldagi ei taha.

Toronto Eesti Maja

Toronto miljonite hulgas on umbes kümme tuhat eestlast, kelle hulgas omakorda iga-aastase eesti dokumentaalfilmide festivali “estdocs” eestvedajate toimekas seltskond, koosseisus Marju Mölder ( juhtiv käsi, nagu teatab buklett), üks kohaliku ajalehe Eesti Elu toimetajatest Vaado Sarapuu, lavastaja Aarne Vahtra, Toronto Vana Andrease koguduse pastor Kalle Kadakas, Kanada eestlannast filmispetsialist Ellen Valter, Kanada eestlasest dokumentaalfilmirežissöör Marcus Kolga, mitme ala tehnikamees Peeter Piil.

Kõik nad on vabatahtlikud, kes ürituse jaoks kulutavad tunde oma kallist ajast ja mingi osa oma veel kallimast energiat, ning mõnikord, kui ma nende tööle mõtlen, tuleb mulle jumalavallatu mõte. Nõukogude kord populariseeris ühiskondlikku tööd. Meie elame Eestis nüüd kapitalismi tingimustes ning meil naljalt keegi ennast ei liiguta, ilma et selle eest talle midagi ei makstaks. See on koguni au küsimus, et kui kellelgi midagi vabatahtlikult teha palutakse, võib ta vastu nähvata: “Ega me enam Nõukogude Liidus ela!”. Muidugi oli vabatahtlik töö ammu enne nõukogude korda olemas ning jääb alles ka selle lagunemise järel. Kas esimesed vabatahtlikud olid templite hooldajad? Igatahes on sellises töös midagi püha – see on nagu annetamine, ainult et mitte raha, vaid oma töö ja teadmiste annetamine.

Dokumentaalfilm peab looma vaataja jaoks kohaloleku efekti, nõnda said sajad kanadalased olla osaduses Eesti eluga. Saal tõusis püsti ja aplodeeris, kui sinimustvalge masti kerkis ning Andrus Veerpalule teine olümpiakuld kaela pandi – otsekui oleks viibitud autasustamise ajal Torinos. Ei, vaadati hoopis Peep Puksi filmi “Tiim”. Aplausitormiga võeti vastu ka Indrek Treufeldti ja Kalle Käeseli “Mehed unustatud armeest”, Raimo Jõeranna “Sinimäed”, Rein Raamatu ja Peeter Brambati “Mikk”, Rein Kotovi “6 tundi”, Imbi Paju “Tõrjutud mälestused”, Riho Västriku “Middendorffi jälgedes”.

Vaatajate absoluutne lemmik oli “Tõrjutud mälestused”, mis pälvis publikuauhinna – selle filmi hääletasid esikohale rohkem kui pooled vaatajad.

Mina olin kohal filmide kommenteerimiseks ning väljaspool programmi näitasin ka oma dokumentaalfilme “Nagu noor jumal” ja “Orjus Eestis”. See mind Torontosse viiski, ja juba teist korda. Festivaliüritused toimusid ikka õhtuti. Olin hankinud endale jalgratta ning vabal ajal sõitsin hiigellinna risti ja põiki läbi.

Elasin Tartu College’is, eestlaste kõrghoones Madison Avenue ja Bloor Streeti nurgal. Selle keldri-, esimesel ja teisel korrusel paiknevad eestlaste organisatsioonide keskused, siin on ajalehe Eesti Elu toimetus, siin käivad koos seltsid ja organisatsioonid. Ka enamik “estdocsi” üritusi toimus samas.

Tartu College

Kõrghoone kuueteistkümnel ülemisel korrusel asuvad ühiselamu ja korterid. Asukatekski on eestlasi. Ühiselamus elavad tudengid, ülalpool korterites inimesed, kes selle on välja teeninud. Minagi elasin ühiselamutoas, see oli ehk viis-kuus ruutmeetrit suur: narivoodi ja kirjutuslaud, kapp ja riidenagi, kui palju siis askeetlikuks elamiseks tarvis on? Dušš ja köök olid korruse peale ühised, köögis ma oma naabritega tutvusingi. Oli siin tudengiperekond Somaaliast – nemad õppisid juristiks, oli arvutipoiss Kolumbiast, kõik süsimustad, olid kaks tõmmut neidu Hollandi Antillidest, kes ütlesid, et nemad “on niisama”. Head olemist!

Lääne inimene, eriti ameeriklane, on harilikult lahke ja aval, valmis endast rääkima enam-vähem kõike, kuid pole olemas mingeid kindlaid inimmudeleid, avala kõrvale võib alati sattuda kinnine ja endassetõmbunu, kes endast ei soovi endast midagi teada anda.

Viimasena köögikaaslastest tutvusin eestlasega, vähemalt kahe meetri pikkuse koljati Tomiga, kes eesti keelt enam sõnagi ei vallanud. Ta oli pahane oma ema peale, kes temaga eesti keeles ei olnud rääkinud.

Ka Tom oli tudeng, õppis sotsioloogiat Toronto ülikoolis, mille ajalooline keskus asub siinsamas, Queen’s Parki kõrval ehk mõni minut jala minna, ja mille teised vanemad õppehooned, kaasa arvatud raamatukogu, ümbritsevad Tartu College’it ringina. Toronto ülikool on prestiižikuse edetabelis maailmas esimese kümne hulgas, selles õpib umbes sada tuhat tudengit, kellest suurem osa on nüüdseks kolinud eeslinnadesse. Raamatukokku võib siseneda igaüks. Mina käisin seal WiFi pärast, lugesin Eesti lehti ja saatsin koju e-kirju Kanada maksumaksja kulul. Naljakas on see, et lugeda saab Eesti homseid lehti, neljapäevane Maalehtki ripub üleval kohaliku aja järgi juba kolmapäeva õhtul.

Tom oli meie korrusel midagi püsiva korrapidaja taolist. Kui keegi oma nõud kööki valamusse vedelema jättis, kutsus Tom lohaka tegelase korrale. Aeg-ajalt nägin teda uksevalves: istus seal klaasi taga ja jälgis, kas elektronluku avavad ikka omad. Selle eest tehti talle üürisoodustusi.

Kui Rootsi eestlaste puhul on räägitud nende teovõimu ja kokkukuuluvustunde kahanemisest pärast Eesti taasiseseisvumist, pärast raudse eesriide langemist ning kontaktide plahvatuslikku kasvu, siis Kanada eestlaste kohta selline hinnang ei käi. Ka nemad on meile nüüd lähemad kui okupatsiooni ajal, ometi mitte nõnda lähedal, et see võiks häirida nende iseolemist, nagu juhtus Rootsi eestlastega. Nägin suure eesti laulukoori proovi Eesti Majas, ja neid koore on koguni mitu. Eesti Majas tegutseb veel eesti kool, nõnda et eestluse tulevik on seal kindel. Eestlased on inglise keeles teadagi “Estonians”, torontolased aga “Torontonians”, nõnda et riim missugune. Ja kui kaks asja juba riimuvad, siis kuuluvad nad kokku.

Tartu College’i kõrghoone tipust avaneb uhke vaade hiigellinnale. Kaks asja saab selgeks. Esiteks, pilvelõhkujad võtavad enda alla vaid pisikese-pisikese territooriumi Ontario järve ääres, valdavalt on Toronto ühe-kahekorruseline, silmapiirini ulatub madal majade meri. Teiseks paistab ülevalt selgesti meie jaoks midagi sootuks kummalist: Toronto avenüüd ja tänavad on sirged, lõikuvad üksteisega täisnurkselt, kvartalid moodustavad ruudustiku. Pisut igavavavõitu, eks ole? Mõnikord öeldakse selle kohta, et linnal ei ole ajalugu, ent see on ainult osaliselt õige. Tavaliselt on ehitusplaan kinnitatud kaugel-kaugel, ametnikud ei ole suvatsenud ise kohale tulla asja vaatama, vaid läinud välja kõige lihtsama variandi peale. Toronto põhiplaan kinnitati kaugel Londonis ajal, mil koloniaalvõim valitses täie jõuga. Ent ka näiteks Kölni vanalinna tänavad moodustuvad ruudustiku, kuna Kölni plaan kinnitati kaks tuhat aastat tagasi Roomas. Ja kes see viitsis sellise tühise asja pärast nagu linnaplaan hakata pikka teekonda ette võtma?

Vaade Torontole

Toronto teletorn

Toronto Raekoda

Linnaga tutvumiseks on kõikides endast lugu pidavates linnades olemas City Touri bussid, viimaks vurab see ka meil Tallinnas. Istud kahekorruselise bussi katusel, sõidad läbi kõik kuulsamad kohad, kuulad giidi juttu ning oled saanud informatsiooni ja elamuse – võid pärast kõigile öelda, et ma olen näinud maailmakuulsat Toronto raekoda, maailma kõrgeimat rajatist Toronto teletorni ning ütlemata kena Ontario järve ja selle sadamaid täis kaldapealset. Kummati on neil bussidel paar viga. Esiteks pilet on suhteliselt kallis: poolteisetunnine ring Torontos maksab 34 ja kahetunnine ring 40 Kanada dollarit (tuleb korrutada kümnega, siis saab enam-vähem kätte summa Eesti kroonides), teiseks peavad nad kinni ainult oma peatustes, mida polegi nii tihti, kui esialgu tundub. Aga mis siis, kui sulle hakkab kahe peatuse vahel silma mingi ilus hoone, mida sa bussikatuselt ei jõudnud piisavalt pildistada?

Tõsi, igas peatuses võib maha minna, ning kui oled oma uudis-fotografeerimishimu rahuldanud, siis jälle bussi peale istuda, kusjuures sama pilet kehtib terve ööpäeva, ent ikkagi on niiviisi ebamugav. Minu jaoks on märksa käepärasem ja odavam üürida jalgratas, võtta City Touri piletikioskist tasuta linnaplaan ning sõita City Touri ringid läbi rattaga, põigata kõrvaltänavatessegi ja puhata parkides.

Queen’s Parkis näen ühel pühapäeva hommikul Toronto maratoni. See ei ole veel nõnda kuulus nagu New Yorgi, Londoni või Tokyo maraton, kus võistlevad maailmakuulsad ässad ja püstitatakse rekordeid, ent hiiglama rahvahulga on kokku tõmmanud Toronto jookski, millel on mingi loomulikkuse ja isetegevuse mõnu. Pargi alla on tekkinud kaubatelgid, kus müüakse spordirõivaid ja -jalatseid, spordi- ja energiajooke, ent ka rämpstoitu ja muud pudi-padi, millel spordiga suurt seost ei ole. Kohati on lausa meie kaltsukate hõngu, ja mõneti teeb see rõõmsaks – pole see Kanada midagi nii rikas, nagu elatustaseme arvud ütlevad! Vaid mõnikümmend esimest finišeerijat pingutavad sportlikult, tahapoole jäävad mõnusad pühapäevasportlased või vaimukad tembutajad, kes on end narri moodi rõivastanud ja keda publik rõõmsalt tervitab. Näen noormeest ja neidu, kes ületavad finišijoone kallistades ja suudeldes – jooksu pealt! Maratoni- ja naljatamisõhkkond on suures pargis loonud nagu üldise osadusmeeleolu, tunnen, et mindki minu jalgrattal peetakse nagu omaks poisiks, ikka niivõrd-kuivõrd sportlik, mis sest, et ei kuluta tossude taldu.

Edasi sõtkungi mööda City Touri marsruuti ühe-kahekorruselise bussi sabas piki College Streeti, kahel pool suurejoonelised Victoria stiilis ülikoolihooned. Ah, kuidas oleks tahtnud siin õppida! Võib-olla oleks ka jõudnud Nobeli preemia kõrgusele, nagu mitu kunagist siinset tudengit? See on muidugi mõttemuie.

Jõuan Toronto peatänavale, põhja-lõunasuunalisele Yonge Streetile, mis jagab linna kaheks – Ida-Torontoks ja Lääne-Torontoks. Kõigil pikematel ida-läänesuunalistel tänavatel, mis Yonge Streeti ületavad, on juures täht W või E, mis tähendab seda, kummal pool otsitav aadress asub.

Mõni asi paneb õlgu kehitama – kuidagi ei saa asjale pihta. Tean, et Yonge Streeti oma 1896 kilomeetriga peetakse maailma pikimaks tänavaks. Seda on küsitud mälumängudes, nii on see kantud ka Guinnessi rekordiraamatusse. Kahtlust tekitab muidugi number. Kuidas saab olla tänav enam-vähem täpselt tuhande meremiili pikkune? Sõtkun Yonge Streeti algusse, Ontario järve äärde. Päris järve kaldal on uhke tõik kauni sinika metalltahvliga kenasti äragi märgitud: siit algab maailma pikim tänav. Olgu, aga miks tänav (street), miks mitte tee (road või way)?

Yonge Street - maailma pikim tänav

Kui hakata asja uurima, siis selgub, et Yonge Street kulgeb ainult kaheksakümmend kilomeetrit Suur-Torontos, ent sealgi muutub tema nimi. Vahepeal kannab see Bridge Streeti ja Holland Streeti nime, siis läheb vapralt Yonge Streetina edasi, siis suubub Burtoni avenüüsse Barrie linnas, seejärel kulgeb see linnatänav põlismetsade vahel kuni tundrani kaugele-kaugele põhja, kannab nime Highway 11, siis on see maantee number 400 ja 404, pöördub läände ning lõpeb USA Minnesota osariigi piiril teisel pool Suurt Järvistut. Nõnda et algab Suure Järvistu põhja- ja idaküljel, lõpeb selle järvistu lääneservas. Aga omati naljakas, et seda kõike üheks tänavaks peetakse. Meie ei ütle ju, et Kreutzwaldi tänav Tartus läbib Põltsamaa ja Paide, on ligi 200 kilomeetrit pikk ning lõpeb Tallinnas. Ometi on see kõik nõnda ajalooliselt kujunenud, tänavat pole ülipikaks blufitud rekordi püstitamise himus. Ja majanumbrid on aukartustäratavad: viimased neist on suuremad kui 21 000. Seda uhkem on vaadata hoonet number 1 – selleks on ajalehe Toronto Star toimetuse pilvelõhkuja.

Siiski tundub see Yonge Streetiga eputamine veidi kahtlane. Kui Toronto linn polnud veel muud kui vaid kindlus Ontario kaldal, oli sel “tänaval” sõjaline tähtsus: seda mööda liikusid moon ja väeosad eesmärgil alistada indiaanlased. Tänava rajas 1793. aastal Ülem-Kanada kuberner John Simcoe ning ristis selle oma ülemuse, Briti sõjaministri Sir George Yonge’i auks. Nimi tähendab sama mis sõna young (“noor”), ent on säilitanud vana kirjaviisi.

Teeremont Yonge Streetil 20. sajandi alguspäevil

Hoolimata kurvast algusest, valitseb siin pilvelõhkujate vahel lõbus sundimatu meeleolu, Ontario järve äärde on end sättinud tänavakunstnikud, viiuldajad, kes kõnniteele pandud vutlarikasti honorari koguvad, kunstnikud, kes mõne minutiga sinust pliiatsiportree joonistavad, ja igasugu muud meeldivat boheemlasrahvast, et mitte öelda päevavargaid. Hulganisti on turiste, kes teevad loomulikult oma ränka ja väsitavat tööd, ent muidumõnulejaid ei ole sugugi vähem.

Raske öelda, milline nahavärv siin domineerib… ehk tänu turistidele siiski valge. Torontot peetakse koguni USA suurlinnadest kosmopoliitsemaks, silma hakkab inimesi igast rassist. Süsimusti kuskilt Etioopiast või Kolumbiast, araablasi, latinoosid, hiinlasi või jaapanlasi, kes neil viimastel vahet teeb. Torontos ilmub ajalehti rohkem kui sajas keeles, siin on hästi palju poolakaid, ukrainlasi, rahvast Kariibi mere saartelt ja Kagu-Aasiast. Kanada ametlikuks poliitikaks on multikulturaalsus ja eks see sobi kuidagi olemuslikult kokku Kanada ajalooga, eriti tõsiasjaga, et suurimad etniliste eurooplaste (anglo- ja frankokanadalaste) kogukonnad on ligikaudu võrdsed ning et mõlemad püsivad indiaanlaste maal.