Читать книгу Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa II raamat - Olev Remsu - Страница 4

Julgeolekumajor Boriss Prüssel oli oma kabinetis Vanemuise 19. Ta torkas paberossi tühja otsaga karvatuustid sügavamale kõrvaaukudesse, läitis seejärel välgumihkliga Hertsegoviina Flori ning astus kirjutuslaua tagant akna juurde.

Välgumihkel säras nagu saiatükk solgiämbris, tulemasina olid meisterdanud vangid. Kõik, kes seda esimest korda nägid, ahhetasid: „Oo, kust sa said? Ma tahan ka!” Ei võinud ju igaühele öelda, et niisuguse individuaalkäsitööga äritsevad vangivalvurid.

Prüssel vaatas kotkast naabrite, botaanika- ja zooloogiainstituudi õuel traatpuuris. Suur lind rabeles, saputas tiibu, tahtis lendu tõusta.

Eh, tühja sa tõused, kui oled haavatud ja traatide taga!

Prüssel pidas ennast võidumeheks vägeva kotka üle, tundis sellest heameelt.

Pole sul oma küünte ja tiibadega midagi teha, kui oled kõmmu saanud!

Ja mis instituut? Mitte üks, vaid kaks instituuti ühes majas. ENSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituut ning ENSV Teaduste Akadeemia Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut, mõlemad rajatud selleks, et ülikooli või siis EPA õppejõududel oleks võimalik töötada topeltkohal ja saada topeltpalka.

Äh, Eesti mastaabid! Meil Siberis on terve linn üks instituut, siin aga on ühes majas kaks instituuti.

Kas niisugust liiduvabariiki on üldse otstarbekas ülal pidada?

Ei ole aega ringi vahtida, tööd on roppumoodi, nõukogude võim vajab kaitsmist.

Erarõivais ohvitser asus uurima allikas Jaagu ettekannet, mis lebas laual ning andis ülevaate kohvikust Tartu: mis jutte seal räägiti ja mis meeleolud seal valitsesid.

Täiesti loetav käekiri, kuid kahjuks lohakusvigu täis. Ja kas need olid ainult lohakusvead? Prüssel on lõpetanud keskkooli Siberis, õppis vene keeles, aga seesuguseid apse ei tee – „informatsjoon”, „migrofon”, „müia”.

Aah, muidugi, Jaagu toimikus seisis „lõpetamata keskharidus”. Ei leia paremat kaadrit, ei leia.

Ent silma ja kõrva Jaagul oli.

Prüssel süvenes kirjutatusse.

Jah, selle maletaja ja spordiajakirjaniku Erasmus Hoiamiga oli alati probleeme. Andekas ja tark mees, kuid kaevab ise endale hauda, ei oska keelt hammaste taga hoida. Räägib ühe riigivastase anekdoodi teise järel. Ja käis seejuures veel Soomes, kuigi organid olid kirjutanud talle negatiivse karakteristika ega soovitanud sellist inimest kodumaa piiridest välja lasta. Mina kirjutasin ning osakonna ülem polkovnik Kaupo Kalk kinnitas selle. Aga julgeoleku otsus ei tähenda Kukuruuzniku ajal pisematki!

Ammu oleks aeg Hoiam välja kutsuda ning pidada temaga siin järjekordne profülaktiline vestlus. Kahjuks pole eelmine resultaati andnud.

Kas Hoiam üldse mõistab, et seesugune profülaktika ravib ka teisest kandist?

Inimesed tänaval juhtuvad nägema, kuidas vestlusele kutsutu kas siseneb või väljub siinsest majast, ning hakkavad temast eemale hoidma, tema jutte provokatsiooniks ja teda ennast kaastööliseks pidama. Just see oligi vestlusele kutsumise üheks eesmärgiks: panna otsaette metsalise märk.

Operatiivtööst ei teadnud reainimesed tuhkagi. Kes siis nii turakas on, et allikat reetma hakkab! Allika pea pannakse pakule alles siis, kui ta koostööst loobub või selle ise kuskil välja lobiseb.

Metsalise märgi löömisega, kahtlustuste tekitamisega isoleeriti riigivastase elemendi negatiivne mõju ühiskonnale.

Luuretöö on terve teadus, vastuluure samuti.

Hoiam on muidugi isejuhtum, tal on kõrge kaitse peal.

EKP Keskkomitee sekretär Reinhold Süvalepp on kirglik malefanaatik, ENSV Maleföderatsiooni esimees, tema hoiab ENSV malemeistrit Hoiamit nagu sitta pilpa peal. Hoiam külastab Süvaleppa isegi tema kodus Tallinnas ja viibib seal terveid tunde. Jälitusinstrumentide kaudu kogutud informatsiooni järgi on teada, et mehed mängivad kahekesi malet.

Jaak kirjutab, et Hoiam koguni ärpleb nagu poisikene, ütleb, et tema järgi määratakse agentide väärtust – mitmest tema suust kuuldud anekdoodist nad raporteerivad. Kui arv on alla kolme, on nuhk vilets, kui üle kümne, siis tasemel.

No kelgi, kelgi! Seda sulle ei kingita! On kuulda, et Tallinna keskkomiteegi tehakse varsti natsionalistidest lagedaks, kelle hõlma alla sa siis poed?

Näete, arvate koos Lättesaarega naiivselt, et teie jutte lindistatakse. No kuulge, keegi ei hakka teiesuguste jaoks linti ja mikrofone raiskama. Korralik lint on importkaup, see kulub suuremate kalade, näiteks välismaalaste ja keskkomitee sekretäride tarvis.

Anekdootidest veel vaenulikum on Hoiami levitatav lennuväljainformatsioon. Liiati nii täpne, et paneb organidki imestama. Kust see pärineb? Jaagu ettekande järgi ütleb mees ise, et lehetoimetusest. Aga kuidas see jõudis Edasi toimetusse? Kuidas?

Nad teavad isegi õhujõudude ohvitseride Beloussovi ja Kazi nime! Samal ajal kui kogu lennuväli on sõjaväe pärusmaa ning absoluutselt salajane, isegi julgeolek ei tohiks sellest õhkagi teada.

Noh, eks meiegi kogume igasugust infot. Kukuruuznik keelas ära agentuuri parteis, sõjaväes ja siseministeeriumis, kuid kes saab keelata tavalist erajutuajamist, millest üht-teist poetub?

Ega Hoiam olegi tolles kohvikuseltskonnas kõige riigivaenulikum frukt. Kõige riigivaenulikum on ikka kunstnik Väino Uibukänd, kes peab ennast Nõukogudemaa ja Soome rahva jäleda vaenlase marssal Mannerheimi sõduriks. Istus sõdimise eest oma aastad ära, tuli Kukuruuzniku amnestiaga vanglast välja, kuid ikka peab ennast sõduriks. Nii palju siis tänulikkusest vabaks saamise eest. Kunstnikud ei tunne ajalugu, nende pea on takku täis. Mina – ja gestaapolane! Mina ju sõdisin gestaapo vastu, mina vabastasin eesti rahva verisest timukast gestaapost! Ja see on siis tänu.

Niisuguste tüüpidega ei tohi olla leebe, nad ei vääri seda.

Aga mida tegi too dändi Tutt, oma arust suur ideoloog ja Leninitundja? Tassis Uibukännu pornopildi näitusele. Selle eest vastutab ta veel oma peaga.

Mõneti oli Tutt teinud ülekohut isegi kodanik Garibaldi Lättesaarele, kes Uibukännuga alati mestis mööbeldab ning ennast koguni luuletajaks peab. Mina poris! Ise püherdab kogu see bande poris! Lättesaare sulesorkimisi ei avalda keegi, aga Uibukännu plätserdus rippus muuseumis. Nii võib semud tülli ajada.

Lasin isiklikult ENSV Kirjanike Liidul teha kompetentse ekspertiisi Lättesaare sepitsuste kohta – et millega siis õigupoolest on tegemist. Ja sain vastuseks, et diletandi katsetusega, kus leidub teatud sõnamängulisi kvaliteete.

Uibukänd ja Lättesaar on muidugi paras boheemlaste paar, võta üks ja viska teist. Kolmandana aga tikub nende juurde muidu korraliku väljanägemisega advokaat Eugen Kurrikoff. Jaak raporteerib, et sedapuhku on too otse välja öelnud, et ajakirjandus valetab. Ent meil on ju parteiline ajakirjandus – tähendab, tema meelest valetab partei.

Hoiam vastab Uibukännule, et kohvikus räägib ajakirjanik tõtt.

Ma lasen selle kohviku kinni panna, nii ajan pundi laiali ning likvideerin kahjuliku kooskäimise.

Ei, ei, Kukuruuzniku ajal ei saa seda teha, uute tuulte järgi on just tänu kohvikule kogu seltskond peo peal. Kui seesuguseid avalikke kokkusaamiskohti poleks, kaoks problemaatiliste isikute ring vaateväljalt ning see oleks veelgi kahjulikum, öeldi viimasel täiendusseminaril Moskvas.

Kurrikoffi oli keegi sokutanud Kukuruuzniku rehabiliteerimiskomisjoni ning seal tegi see nurgaadvokaadikene juba puhast sabotaaži. Rehabiliteeris Uibukännugi ... Kuigi Uibukänd ise vist seda ei aima, vähemalt salastamisnõudest peab Kurrikoff kinni. Aga ta tahtis rehabiliteerida Lättesaartki, kes polnud üldse poliitiline, istus kriminaalparagrahviga. Raamatupidajale on kriminaalasja lihtne väänata. Teinekord tuleb kasutada seesugustki sõjakavalust, et isoleerituile mitte reklaami teha.

Oo, mida nad räägivad venelaste kohta! Peavad ennast ütlemata targaks, kuid ei tea sedagi, et venelased on suur rahvus, venelaste panus maailma kultuuri on enneolematu. Kes leiutas aurumasina, kes ehitas esimese veduri, kes tegi esimese raadio – kui meenutada kõige lihtsamaid asju?

Venelaste kohta on öelnud midagi head ainult see poluvernik, endine vedurijuht Antti Mjärg, kes on nakatunud patsifismipisikutest. Jaagu aruande järgi soovitab Mjärg mul perekonnanime vahetada ja ütleb veel, et mehed, teadke, põlgamisele ei tohi midagi üles seada, see pole eetiline. No enne tõuseb päike solgipangest, kui mina hakkan oma perekonnanime vahetama. Ma olen sellega ennast üles töötanud, väga kitsas ring seltsimehi, kellele on ette nähtud teada, tunnevad mind selle järgi ja mina oma nimest ei loobu.

Mida tähendab, et pole eetiline? Kui nii võtta, siis on see passiivne positsioon. Seda tervele maailmale rakendada on väga ohtlik. Meie ühiskond on üles seatud vaenlase vihkamisele, kuid too poluvernik kutsub ju tegelikult üles vihkamist lõpetama.

Ise otsis Šveitsi Punase Risti kaudu oma Nõukogude kodumaa vastu võidelnud vendi. Me tahtsime talle head, hoidsime kirjad kinni, ent kui Kukuruuznik lõpetas välismaale saadetava posti kinnipidamise, pidime tema toimikus säilitatud korrespondentsi edasi saatma. Ja varsti tulid Šveitsist ka vastused. Et vennad ei taha reetur Anttist midagi teada!

Selline on patsifisti loogiline saatus. Vennad pööravad selja ning meiegi lasime talle sule sappa panna. Seda oli lihtne teha, mehel on viinaviga küljes. Vedurijuht ärgu pidagu välismaaga sidet, aga tema oli ühenduses veel kapitalistliku riigiga.

Jälle see mustlane Rudolfs Zelts kambas! Kuidas too enda meelest kole peen seltskond teda üldse talub? Kas ta siis ei haisegi?

Hubert Seier lendab oma kohalt. Peab tunnistama, et selles asjas on Uibukännul küll õigus. Päris huvitav, keda need lõuapoolikud selle idioodi asemele linnakomitee esimeseks sekretäriks pakuvad.

Mustlane Zelts ütleb täiesti õigesti, et Hubert Seier ropendab vängemini kui voorimees. Noh, muidugi hoitakse sibi sellepärast seltskonnas, et ta pakub kõigile peenearoomilist kaupa: Havanna sigareid ja Armeenia konjakit.

Ohoo! Hoiam pakub mind Hubert Seieri asemele linnakomitee esimeseks sekretäriks!

Ei tea, kas ta on kaval, ehk aimab, et tal on minu silm peal, ja sellepärast mesitseb. Tahab vahest koguni ligi tikkuda, nagu on tikkunud keskkomitee sekretärile Süvalepale? Või niisama hüppab, et tunneb julgeolekutöötajat?

No nii või teisiti, tänan väljavalimise eest, kuid miks peaksin ma vahetama tegeliku võimu dekoratiivameti vastu? Linnakomitee esimene sekretär on ju puhas pupujuku, samasugune maskeering nagu kogu partei. Tõsi, Kukuruuznik püüab parteile ka tegelikku võimu anda, kuid sellega ta end hukutab. Vean kihla, et paari aasta pärast ta pea lendab. Ma arvan, et tehakse avalik protsess ja rahvas hakkab teda süüdistama. Lasid mööda maailma ringi, kui meie siin nälgisime! Käisid ameeriklaste kintsu kaapimas, kui meie Kasahstanis uudismaal rügasime kopikatki teenimata! Läksid tülli meie parimate sõprade Mao Zedongi ja Enver Hoxhaga, ent salakavala Kekkosega olid alasti ühes saunas, häbistasid Nõukogudemaad!

Rahvas ei tea, kuid asi oli selles, et sinna sauna jäid mikrofonid panemata, meie välisteenistus ei tulnud selle peale, et parteijuht võib olla nii arulage ja lavale tikkuda.

Millest Kukuruuznik seal Soome presidendi Kekkosega rääkis, pole teada, kuna ka tõlki ei õnnestunud värvata.

Vahest reetis kodumaa? Lubas Soomele pool Karjalat tagasi?

Mina ei taha olla kannupoiss, aga esimene sekretär seda kahtlemata on. Ma tahan olla see mees, kes käsib mikrofone panna, tahan kardina taga niite tõmmata. Mina tahan, et mul endal oleksid kannupoisid.

Aga, aga ... Vahest on Erasmus Hoiam osaline mingis desinformatsioonikampaanias? Teeb sosistamispropagandat? Ainult et kelle ülesandel? Milline salateenistus peab vajalikuks kellata minu nime? Mind tunneb siin linnas vaid mõnikümmend inimest, olen ju peaaegu põrandaalune, kuigi töötan teisel korrusel. Kes tahab mind paljastada, avalikkuse ette tirida? Mõni julgeolekust kangem organ? On ju imelik, et Hoiamil lubatakse ajada oma riigivastaseid jutte, teda ei lasta tööltki lahti, kuigi meie tegime toimetusele ettekirjutuse, et seesugune lobasuu ja anekdootide vestja ei sobi nõukogude ajakirjanikuks. Kes hoiab teda nagu sedasamust pilpa peal? Kes? Vahest on ta hoopis inglaste või Ameerika Luure Keskagentuuri palgal?

Siin on juurdlemise koht.

See patsifist Antti Mjärg räägib sedapuhku õiget juttu, minagi arvan, et pannakse keegi komsomolitegelane. Kukuruuznik liputab saba nooremate ees, edutab neid, loodab, et nemad ei hakka temaga konkureerima, teda kukutama, vaid ootavad oma aega, mil Kukuruuznik ise kaob, seni konkureerivad üksnes isekeskis.

Ka Kurrikoffi kandidaat Dunajevski tuleb arvesse. Nutti ja infot neil kohvikumeestel jätkub. Ausalt öelda, kohalikest ongi Dunajevski kõige parem variant. Temaga koos on üht-teist ette võetud ... Ainult et ta pole eestlane, dekoratiivametis peab liiduvabariigis olema tiitelrahvuse liige. Aga siiski, on erandeid. Kukuruuznik pani Kasahstani etteotsa venelase Brežnevi, miks ei või Tartus olla Dunajevski? Vahest see, et mees oma juudi nime helilooja nime vastu vahetas, oli ettevalmisustöö?

Oeh, Uibukänd pakub Tutti. Teene teene vastu. Tutt riputas tema pornopildi näitusele, nüüd teeb Uibukänd vastuteene. Päris turakas! Tutt saab hoopis jalaga tagumikku, ma arvan, et mees maandub toimetuses, ta on ju suur lehes kirjutaja. Siiani teeb ta seda peamiselt varjunime all, edaspidi hakkab siis oma nime all avaldama.

Mustlane Rudolfs Zelts pakub uueks esimeseks sekretäriks kommunaalosakonna juhatajat Saul Saunikut. Ja mõned ebausklikud arvavad veel, et mustlasel on ennustajavõimed! Lubage naerda. Kindlasti seob Zeltsi ja Saunikut mingi sitaäri. Võib-olla mustlane maksab Saunikule, et just tema võiks rammusamatest kohtadest ammutada? Kõrgetest mängudest pole solgirookijal õrna haisugi. Saunik on ju päris turakas, ei oska vene keeltki, kuigi õpib Leningradi parteikooli kaugõppes. Juba seitsmendat aastat! Näiteks organites ei saaks niisugune juhmard nagu Saunik oma madala intelligentsuse pärast töötada. Parteisse muidugi kõlbab, kuid ainult teatud kõrguseni. Kommunaalosakonna juhatamine on tema ülemine piir, kõrgemale teda ei lasta.

Saunik on küll kõva naistekargaja, kuid see praegu ei loe, naised ei määra mehi prestiižikatele kohtadele. Kuule, pane enne püksiauk kinni, siis tule ette trügima!

Dotsent Roos panustab ülikooli rektori peale. Jälle täielik võhiklikkus. Miks peaks Schubert allapoole viidama? See Pariisi kiitja, keda ka Mefistoks kutsutakse, ei tea, et rektori positsioon on mitu suurusjärku kõrgem kui linnakomitee esimese sekretäri amet. Rektori post on vabariigis kümnes, see on võrdsustatud keskkomitee sekretäriga, dotsendike aga arvab, et nii kõrge mees pannakse Tartu esimeseks. Poliitiline kirjaoskamatus! Täielik!

Jaagu ettekanded pole sisu poolest alati veatud. Praegu teatab allikas, et koolipoiss Nikolai Mjärg, patsifist Antti Mjärgi poeg, on viinud tormi tekitanud pornoteose muuseumist kunstnik Väino Uibukännu koju. Kuidas on see võimalik? Kas Jaagu järjekordne prohmakas?

Organid on Jaaku hoidnud ja poputanud, oleme lavatöölise näitlejaks upitanud, kuid tema teeb ikka vigu.

Õpetasime talle sedagi, kuidas kohvikuseltskonnas märkamatult märkmeid teha. Lahendagu ristsõnu! Sama pliiatsiga, millega sa tähti ruutudesse paned, võid vargsi kirjutada oma paberile ülestähendusi, mida hiljem täpseks meenutamiseks vaja läheb.

Veel täna hommikul seisis see pornopilt nõjakil muuseumi näitusesaali põrandal, käisin seda ise kontrollimas, mis sest, et muuseum on külalistele suletud. Julgeolekutöötaja pääseb ikka sisse, julgeolekutöötaja pääseb alati ja igale poole sisse.

Järsku ei ole prohmakas? Äkki kirjutab Jaak õigust?

Seda asja tuleb uurida.

Telefon helises. Oligi juba tükk aega vaikne olnud, nagu oleks maailm majori unustanud.

„Nad hakkavad minema,” teatas Pargi võõrastemaja administraator Ülla Juhkam, kellest vahepeal oli saanud agent Park-3.

Polnud kahtlust, kellest käib jutt. Ent siin puudus loogika. Esiteks, Moskva rongi läbisõiduni linnast jäi veel tervelt kuus ja pool tundi. Teiseks, kontrollkomisjoni brigaadile on nii tänaseks, homseks kui ka ülehomseks pandud kinni saunaõhtud lähikonna kolhoosides.

„Millest te seda järeldate?” küsis Prüssel.

„Nad istuvad praegu vene kombe kohaselt kõik koos vestibüülis. Pakid on juba bussis. Bussimootor töötab,” raporteeris Park-3.

„Oleks pidanud kohe teatama! Siis, kui nad pakke peale hakkasid panema,” noomis major allikat ametialase lohakuse pärast.

„Ma ei saanud. Ma pidin tühjaks jäävaid tube kontrollima. Et midagi poleks kaasa viidud,” vabandas Park-3.

„Ja kas oli?” huvitus major Prüssel.

„Kõige minevam kaup oli õllepudeliavajad, need olid läinud kõigist tubadest. Järgmiseks lemmikuks osutusid riideharjad, seejärel käterätid. Nemad ütlevad, et neid asju polnud juba siis, kui nad sisse tulid. Vaidlesime tükk aega, ma tahtsin miilitsa kutsuda, kuid miilits ei tulnud, kuuldes, kellega on tegemist – razbiraitage ise, ütles miilitsa korrapidaja. Nii on lood moskvalastega ... Ega ma midagi halba ei rääkinud?” ehmatas Park-3 ära iseenda jutu peale.

Naine tuli mõttele, et vahest ei või moskvalasi vargaiks pidada ka siis, kui nad on varastanud. Ikkagi suure kodumaa pealinn ...

„Ei, ei, kõik on korras. Mis saab asjadega, mida ei ole?” küsis Prüssel.

„Direktor ütles, et kanname inventariraamatust maha. Mis meil üle jääb,” vastas Park-3.

„Tänan informeerimast,” ütles Prüssel.

Istuda minutike koos enne lahkumist – seda südamlikku ja kaunist vene kommet Prüssel muidugi teadis. Mees oli püüdnud sama Eestiski juurutada, kuid võta näpust – eestlased ei tulnud kaasa, eestlased põlgavad kõike, mis tuleb ida poolt.

Järelikult on minu tööpõld lai, ääretult lai ja sügav.

Nüüd läks kole kiireks, Jaagu ettekanne jäi lauale.

Õnneks oli operatiivauto vaba. Maskeeringuks vana ja kulunud, kuid raudkindla mootoriga Moskvitš-411, tehnika viimane sõna, ootas üle tänava asuvas õues. Et poleks julgeolekumajast väljasõitmist, saladuse võimalikku avalikuks tulemist. Garaažiülem tegi sellega hommikuti proovitiiru, vahetas kuskil registreerimisnumbrit, neid oli autol kokku seitse, igaks nädalapäevaks üks.

Major Prüssel sai Tartu osakonna voliniku polkovnik Kaupo Kalgi loa ning istus rooli taha.

Milline mõnu oli keerata süütevõtit, kuulda mootori käivitumist, tunda end mehena. Varsti saan alampolkovnikuks, seejärel polkovnikuks. Olen kõva poiss, viskan kindralmajorini välja. Vahest kõrgemalegi?

Major suundus Pargi poole. Jõudis pärale viimasel hetkel, uhke ja uhiuus ЗиЛ-154 buss pööras just võõrastemaja hoovist välja.

Tibutas. Prüssel lülitas kojamehed pendeldama ja haakis end sappa.

Ei tea, mis neil Toomemäe hakkidel arus on, miks nad nii vihaselt krõõksuvad kauni bussi kohal. Kirjavad veel plekiliseks ... Võib-olla on lindudel kahju, et külalised lahkuvad? Vahest toitsid kontrollbrigaadi liikmed neid saiaga ning nüüd on sulelised tigedad, kuna mõistavad, et edaspidi peavad ise endale nokatäisi otsima?

Signaalpasunad bussikatusel pandi undama, see peletas hakiparve veidike eemale, ent mitte kauaks. Kui buss Toomemäe vahel munakivitänavatel kurvitas, tiiblesid linnud uuesti selle kohal, otsekui ründaksid kollektiivselt vaenuobjekti, endist toiduandjat. Nad tegid seda täpselt linna piirini.

Kontrollbrigaad lahkus Tartust mööda Räpina maanteed. Mööda kruusateed! Selle peale poleks kuidagi tulnud. Miks seesugune marsruut? Kas nad kavatsevad bussiga Moskvasse põrutada? See võtab Venemaa põhjatutel teedel mitu päeva, selle aja jooksul võib sisikonna vigaseks rappuda. Peened babaad hakkavad kindla peale öökima nii et silme ees must ja bussi olukorrast ei maksa siis rääkidagi.

Teeäärsel viduhämus karjamaal nolpis kolhoosikari hilissügisest rohtu. Major Prüssel tundis punaste lehmade üle uhkust, tuli ju siit piim linnarahva lauale. Ka Prüssel oli selles protsessis tähtis osaline. Tema kindlustas nõukogude korda, võitles ühismajandite olemasolu eest – järelikult oli temagi linnarahva toitja.

Ütleme, et oleks eramaapidamine nagu näiteks Taanis, kuhu eriülesannetega komandeering Prüsseli kord viinud oli. Iga talupoeg songiks ninaga oma isiklikku põldu, kasvataks paari-kolme lehma, ajaks ahnusest piimahinna nii kõrgele, et proletariaat ei jõuaks seda oma lastelegi osta.

Meil aga jagatakse lastesõimedes ja lasteaedades tasuta piima!

Sombune ilm ning kurviline ja täiesti tühi maantee ei lubanud jätta pikka vahemaad, see aga muutis operatiivülesande raskeks. Ei pruugi olla spetsiaalse koolitusega, igale tsivilistimolkuselegi, kes viitsib bussis heita pilgu tahavaatepeeglisse, saab viivitamatult selgeks, et üks Mosu püsib sabas.

Mida teha? Samas ei tohi jälitatavaid silmist lasta, äkki pööravad kuskil metsa vahel külavaheteele ning lasevad tal mööduda.

Чёрт побери, nad lahendasid olukorra hoopis lihtsalt: peatusid maanteel.

Ma ei saa ju sama teha, sellega reedaksin ennast kohe, mis sest, et vist olengi juba reetnud.

Major Prüssel sõitis teeveeres seisvast bussist mööda. Ohoo, mida tegid Moskva maadamid! Näitasid talle lõbusate ja võidukate nägudega pikka nina!

Näidata julgeolekutöötajale pikka nina! See on juba kodumaa solvamine ja alandamine. Ennemini võib julgeolekutöötaja maha lasta, kuid talle pikka nina teha – see on jõhker sülitamine kodumaale otse näkku.

Edasi tuli Tartu kommunaalettevõtete kontori väljaspool linna asuv üksus Haaslava parv. Kuhugi ära pöörata polnud, ei saanud ju maanteekraavi sõita.

Prüsseli operatiiv-Mosu oli parvel kolmas sõiduriist, enne teda seisid seal üks sõjaeelne pika ja peenikese korstnaga ratastraktor ning looreha koos oma hobusega. ЗиЛ-buss mahtus peale viimasena, sealt tuli rahvas maha jõge ja pontoonujukeil parve uudistama.

Jõe pärast ei tule häbeneda, ega see Moskva omast millegagi maha ei jää. Soliidne ja lai, kiire, majesteetliku vooluga, tuul viirutab veepinda. Ainult et mõlemad kaldad on kuidagi nukrad, sügisesed.

Ausõna, lükkaks need pika nina näitajad oma käega vette! Lähevad hobust silitama. Õige loom, tahtis neile vene krõhvadele kabjaga anda!

Kauboi moodi riides parvevaht Mihkel Vaaderpass – muuseas, kommunistliku töö eesrindlane, kelle foto oli mullu oktoobripühadel pandud Tartu rajooni autahvlile – oli mõnus mees. Tal oli korvitäis õunu, jagas neid kõigile. Papaaha kahmas õige mitu, toppis sügismantli taskud täis. Teised pealinlased järgisid ülemuse eeskuju. Eestlased olid viisakad, igaüks võttis vaid ühe.

Hea maitsega õun, tumepunane ja hästi mahlane.

Ei tea, kas parvejuht on juba värvatud. Värbaks ta ära, kui seda pole varem tehtud, selline tähtis persoon liikluse tuiksoonel peab teenima kodumaa huvisid. Ta on lõnguse moodi imperialistlikult riides, kuid just vaenlase ridades tulebki kibedasti värbamistööd teda: metsabandiitide, natsionalistide, usuhullude, lõnguste ja teiste seas, nende hulgas, kes avalikult, näiteks oma välismaa ürpidega, demonstreerivad, et neile ei meeldi nõukogude kord.

Tean niisuguseid, kogunevad õhtuti Nõukogude väljaku ja 21. Juuni tänava ristile, säärest kitsamad torupüksid ja paksu kautšuktallaga käimad jalas, naeravad seal laginal, nii et terve väljak kajab. Nende sekka oleks vaja agentuuri, väga oleks vaja.

Parvekauboi Vaaderpass laulis „Parvepoisse”: „Lõbus seiklus ootab ees, vallatus meil seisab ees, keegi seda pahaks panna ei saa ...” Seejärel haakis mees parve kaldasillast lahti, keerutas siis hooratta vänta, samal ajal rääkis puhtas vene keeles teda imetlevatele moskvalastele, eriti moskvalannadele:

„Kuulake, tüdrukud! Viimane kord, kui ma bussi vedasin, siis kett katkes. Ujusime allavoolu kuni Peipsini. Ja edasi ulpisime Peipsil terve nädala, mina püüdsin kalu, sõime kõik toorest kala. Väga hea oli.”

Umbes neljakümnesed tüdrukud olid vaimustuses, hüüdsid: „Tahame ka toorest kala, tahame ka toorest kala!”

Poole jõe peal, kui Prüssel oli just õunasüdame vette visanud, astus tema juurde Papaaha, pakkus tervituskätt.

Mehed kohtusid ЗиЛ-bussi varjus, olid väikesel parvel omaette, täiesti nelja silma all.

Prüsselit lõikas kange tahtmine haarata salakabuurist kaenla alt Makarovi püstol ning kõrvetada sellest karakullkarvase toruja mütsiga sitavankale kõhtu. Kui vastikud Hitleri-vuntsid tal on! Ise on ta nende üle kindla peale hirmus uhke, peab oma papaahat ja ninahabet võimu tunnusmärkideks.

Aga kuidas sa seda tolgust kõmmutad, kõik tuleb avalikuks, see maksab karjääri ning kindlasti pannakse selle eest pulkade taha.

Prüssel sirutas käe vastu.

Huvitav, mis rangist mehega on tegemist. Kätt pigistas ta nagu metalltangidega, kuid see ei ütle veel midagi, teinekord teevad nii isegi allohvitserid, et silma paista ja meelde jääda.

„Jälitame, jah? Jälitame,” alustas Papaaha.

See oli nagu kapp külma jõevett vastu vahtimist.

„Töö, töö. Mitte lõbusõit,” keerutas Prüssel oma kaarte avamata.

„Tööd tuleb teha, tööd tuleb teha, Boriss Villemovitš,” kostis Papaaha isalikult. „Tööd tuleb teha ja teenistuskohustusi tuleb täita nii, et keegi sellest aru ei saa.”

Täielikult paljastatud! Blamaaž Tartu julgeolekule. Ta teab isegi mu nime.

„Kuidas teid kutsuda?” küsis Prüssel kõva peopigistaja nime.

Loomulikult teadis Prüssel Papaaha nime, vähemalt seda, millega kontrollkomisjoni kontrollbrigaadi brigadir oli võõrastemajja möllitud: Tsementjev, Erik Eduardovitš.

Ega siis agentuuri ainult lõbu pärast ülal peeta.

Ent major Prüssel oli teinud järelepärimisi ka omadele inimestele Moskvasse Lubjankale, näiteks kindralmajor Vassili Andrejevitš Libedevile, kes oli ta Taani saatnud, samuti mõnele polkovnikule, isegi paarile alampolkovnikule – ja kõik need kuulsid sellist nime esimest korda. Visati veel nalja: kas hambatsement või betoon? Lubati asja uurida ja tagasi helistada, kuid seda polnud tehtud.

Mis müsteerium see siis on?

„Võib-olla teeme suitsu,” pakkus Papaaha, suvatsemata oma nime öelda.

Mõlemad mehed tõmbasid sügismantli põuetaskust välja oma tubaka. Prüsselil olid selleks paberossid Hertsegoviina Flor, Papaahal aga mingi väga kirev ja särav karp, mille etiketil süütas sigaretti seesama parvemees, kes oli silmapilk pälvinud Moskva nii-öelda tüdrukute sümpaatia.

Kus ta on seda pilti näinud? Ja veel hiiglama suurelt?

Õigus, Taanis Kopenhaageni linnas, seal oli terve teeäär lennujaamast linna maailmatumaid kauboiplakateid täis. Kõigil kauboidel peas valge kaabu ja seljas punane särk, käes punutud nahkratsmed.

„Oo, Hertsegoviina, Stalini lemmikud,” kiitis Papaaha. „Teeme vahetust: sina minu Marlborot, mina sinu Flori,” läks ta joviaalselt üle „sinale”.

Nii juhtuski. Prüssel võttis lumivalge filtriga sigareti kõvast kauboikarbist, Papaaha aga tema oma Nõukogude pehmest pakist. Kapitalistlik paber sätendas, sotsialistlik paber oli kuidagi tuhm, kahvatu ja pleekinud.

Teadagi, Ameerikas peibutavad inimesi kestaga. Nõukogude ühiskond ei ole rajatud välisele särale, seega pettusele, Nõukogude tubakatööstus asetab rõhu sisule.

Suitsude läitmisega oli raskusi, jõel puhusid iilid, tuul kustutas kolm korda Prüsseli välgumihkli tule.

Ta teeb organeile häbi!

„Ma pärast,” ütles Papaaha ning pani endale paberossi kõrvavangu karakullmütsi ääre alla.

Prüssel talitas moskvalase eeskujul: ameeriklane läks Leninisoni randi alla.

Prüssel kandis täpselt samasugust peakatet nagu kogu maailma proletariaadi juht, partei ja riigi looja Vladimir Iljitš Lenin.

„Asume asja juurde, kiireks läheb,” alustas Papaaha vahepeal katkenud juttu. „Seda, et nimed muutuvad, teavad meiesugused mehed kõige paremini. Ma tahtsin teid tänada kõige eest, mis te olete meie heaks teinud. Eriti selle eest, et panite meile kohad kinni Pargi võõrastemajas. Polnud viga, prussakaid ja täisid ei juhtunud mina nägema, kuigi tüdrukud ütlesid, et neid hammustasid valusalt. Mingi eriline tige tõug, milliseid Moskvas ei leidu. Nad arvasid, et ekstra nende jaoks, kuid mina seda ei usu. Bandiidid metsas, seda muidugi. Kuid spetsiaalselt aretatud prussakatõug – ei, mitte mingil juhul. Luure Keskagentuur ei hakka selle peale oma ressurssi kulutama. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahan rääkida ... Kuulake nüüd tähelepanelikult, järgneb väga tähtis asi,” läks Papaaha korraks üle „teiele”, koguni sosistas. „Mul on Tartusse vaja oma meest. Kindlat meest, keda ma võin sada protsenti usaldada. Kas sa aitad, Boriss? Sa saad ju väga hästi aru, millest jutt käib.”

Mis see siis oli? Värbamine või?

Prüssel ise oli värvanud sadakond inimest, paarkümmend enne sõda Venemaal, ülejäänud Tartus, ühe veel Kambja lähedal oma aiamaal. Muidugi mõistis ta, millest jutt käib. Ent Prüsselit ennast oli värvatud ainult üks kord. See juhtus juba Siberis – siis, kui ta oli kirjutanud avalduse, et ütleb lahti oma isast, mahalastud kulakust ja rahvavaenlasest, siis kui ta viimaks ometi komsomoli võeti. Oma õnnepäeval, organitesse tööleasumisel, oli ta andnud tšekistitõotuse: „Mina, Prüssel, Boriss Villemovitš, astudes NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajate auväärsetesse ridadesse, tõotan pühalikult oma seltsimeeste ning võitluses kommunismivaenlaste vastu langenud tšekistide au juures kanda väärikalt tšekisti kõrget nime, olla valvas, distsiplineeritud ja vapper sõjamees, ennastsalgavalt kaitsta Üleliidulise Kommunistliku (bolševikkude) Partei ja Nõukogude Liidu huvisid, võidelda väsimatult imperialistlike luurete riugaste vastu, hoida kõrgel Tšekaa-NKVD kuulsusrikkaid võitlustraditsioone. Tabagu mind karm karistus, kui ma oma tõotust rikun ...”

See oli kirjalik tekst, mis rippus raamitult seinalgi. Ent kui see oli seltsimeeste pidulikus rivis pühalikult ette loetud, lisas vande vastuvõtja kindralpolkovnik Vassili Taurov suuliselt veel ühe lause, mida tuli tema järel korrata: „Tabagu mind ja minu sugulasi reetmise korral kõige kõrgem karistus.”

Hiljem, uute ja noorte tšekistide suurel lõunasöögil tehti saal pimedaks ning näidati suurel ekraanil filmi, milles kanderaamile kinni seotud siplev ja karjuv mees paisati koos raamiga põlevasse ahju. Seejärel oli näha korstnatoru, kust pahvatas välja must suitsuront.

Nii juhtub reeturite ja nende sugulastega ning kahju on ainult kanderaamist, kommenteeris seltsimees Taurov, toona Siseasjade Rahvakomissariaadi kaadrite peavalitsuse juhataja üks asetäitjatest, kõige kõrgem mees, kellega Prüssel oli ühes ruumis viibinud.

„Mõtled tšekisti tõotuse peale, Boriss. Õigesti teed, et mõtled. Sellele tuleb alati mõelda. Just minu all sa hakkad seda täitma, Boriss. Minu all tõused sa kõrgele. Ma ei saa aru, miks sinu teeneid nii halvasti kasutatakse. Sa võiksid meile rohkem kasu tuua. Näiteks Moskvas. Või Taanis. Miks mitte ka Pariisis?” rääkis Papaaha. „Nõus?”

Kodumaa pealinnas elada, ega muud Prüssel elult ei soovinudki. Käia veel kord Taanis – mis saaks selle vastu olla? Ja Pariis! Sellest ei osanud unistadagi.

Papaaha sirutas talle teist korda käe, Prüssel ulatas vastu. Papaaha surus veel tugevamini. Tundus, et ta pole mingi alampolkovnik – sellest aukraadist alates võis ametlikult torujat karvamütsi kanda. Tundus, et ta on polkovnikustki kõrgem. Vahest kindralmajor? Ehk koguni kindralleitnant? Või veel kõrgem? Kui ta teab minu ülisalajasest Taani-komandeeringust, siis vahest ei varja kodumaa tema eest mitte midagi? Järelikult on ta kuskil väga-väga kõrgel.

„Nõus,” ütles Prüssel.

„Sinu nimeks saab Estonets. Kaks korda kuus tuleb sinu juurde minu inimene, kellele sa hakkad rääkima, mis teie Tartus tegelikult juhtub. Töö eest saad loomulikult tasu, ja meie ei ole kitsid. Minu number on sul lihtne meeles pidada, Moskva kood ja seejärel ЖД714276. Moskva koodi sa tead?” küsis Papaaha.

Kes siis Moskva koodi ei tea! Tuleb niisuguse küsimusega solvama!

„Loomulikult,” vastas Prüssel.

„Ära mulle tihti helista, tee seda vaid äärmisel juhul, üksnes tšepeede puhul. Ja vaikus meie kokkuleppe kohta. Täielik vaikus ja täielik saladus, mitte ainukest sõna mitte kellelegi. Seda ei ole vist mõtet öeldagi, see on niigi selge,” andis Papaaha suhtlemisinstruktsioonid.

„Keda ma küsin?” küsis Prüssel.

„Ütleme, et Parve. Seltsimees Parve,” muigas Papaaha. „Muuseas, võib juhtuda, et suuname sind tsiviili.”

Põtsaki põrkas parv vastu jõe paremkalda pealesõidu-mahasõidu pontooni, parvekauboi sättis pootshaagiga sildumist.

Papaaha pigistas kähku kolmandat korda Prüsseli kätt, sedapuhku rammetult, kuidagi loiult ja ükskõikselt, ning kiirustus siis bussi.

Töö tehtud, saak püütud, milleks veel jõudu kulutada?

Miks talle just niisugune varjunimi pandi? Ma ei taha sellist! Mõni pahatahtlik võib siin haista natsionalismi. Miks üldse pandi? See on ju elementaarne, et värskelt värvatu võtab endale ise varjunime, näitab sellega vabatahtlikku eneseinitsiatiivi. Ja mida tähendab „suuname tsiviili”? Kas see tähendab Moskvat, kodumaa pealinna? Taanit ja Pariisi?

Ma ei taha organeist ära, ma ei taha! Tsiviilis on igasugused eputajad, kes muud ei ihka kui silma paista. Organeis teenib üksmeelne ja ennastsalgav kollektiiv, kes teeb varjatult tööd töö pärast, mitte oma nina upitamiseks.

Esimesena tossutas parvelt minema vana Fordi traktor, seejärel sammus hobune loorehaga.

Määrib Tartu rajooni nime, nagu elaksime me pimedal keskajal, nagu ei tunneks me võimast Nõukogude tehnikat. Näe, millise uhke bussiga sõidavad moskvalased.

Minul on oma moskvalane, operatiiv-Moskvitš-411. On küll sutike vanem kui ЗиЛ-154, kuid organeile häbi ei tee.

Prüsseli operatiiv-Mosu oli parvel kolmas sõiduriist.

Чёрт побери, mis see siis on? Auto ei lähe käima!

Major keerutas süütevõtit, vajutas gaasi, veidike nagu lubas, kuid siis suri välja.

Piinlik. Äärmiselt piinlik.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Prüssel nägi tahavaatepeeglist, kuidas parvekauboi viipas kutsuvalt bussi poole, ise hakkas ta esimesena Mosu tagant tõukama. Bussist väljus lõbus ja hakkaja meesteparv, kõik tulid autot lükkama: „Раз-два-взяли!” – ja masin nihkus paigalt, „Раз-два-взяли!” – ning oligi kaldapervel.

Veel hetk ning temast möödus buss, mille akendest lehvitasid talle moskvalased.

Enne näitasid pikka nina, nüüd on sõbralikud.

Parvele hakkas liikuma siinpool kaldal oodanud transport, aina hobused ja hobused, vankrid ja põllutöömasinad. Õige peatselt liikus parv juba tagasi vasakkaldale.

Prüssel proovis ikka ja jälle mootorile häält sisse saada, kuid mis võimatu, see võimatu.

Vahest sabotaaž? Äkki tuli Papaaha sellepärast parvel juttu ajama, et mu tähelepanu eemale juhtida, ning keegi keeras masina nässu? Et ma ei saaks aimu, kuhu nad lähevad? Mis telefoninumber see on, mis ta mulle andis? Ikka leidub poisikesi, kes niisama ketast keerutavad ning naljaviluks just selliseid numbreid valivad ...

Kas ta peab juhtunust tegema kirjaliku ettekande, nagu kord nõuab? Vahest oli see truuduseproov, kontrollitakse, kas ta on ikka täiesti usaldusväärne, ega ta ennast mingil juhuslikul tüübil värvata lase? Tegemist on ju kontrollkomisjoni kontrollbrigaadiga, selle peakontrolör kontrollibki mind ...

Prüssel väljus autost, tõstis üles kapotikaane. Kõik näis nagu paigas olevat.

Tumedas taevas sättisid kured kokku oma kolmnurka, kruukruutasid otsekui lendavad põrgulised. Vaata et krae vahele ei lase.

Hakkas tibutama, see tekitas Papaaha suhtes veel suuremaid kahtlusi.

Esimene asi, mida ma teen: kirjutan üksikasjaliku raporti kõige kohta, mis parvel juhtus, otsustas major.

Äkki tundis Prüssel, et keegi pani selja tagant käe ta õlale. See oli parvekauboi.

„Ma aitan, veli,” ütles see lõngus.

„Ma saan ise!” tahtis ohvitser keelduda, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni.

Siin pärapõrgus ei näe ju keegi, milline frukt sind otsa peale aitab, siin kõlbab sihukese kraade abi vastu võtta küll.

„Süüde on läbi,” teatas kauboi pärast lühikest ülevaatamist ja putitamist. „Mosu on vaja käima vedada.”

Hea öelda, aga kuidas seda teha? Teisi autosid pole siin tükk aega näha olnud, traktorilogugi müristas minema.

„Kaeramootor. Ühehobujõuline kaeramootor teeb selle töö ära nagu naksti,” ütles kauboi.

Parajasti seisis parvejärjekorras kirjakandja oma kaherattalisel autorehvidega kaarikul, mees oli lahkelt valmis appi tulema.

Vedamistross oli operatiivauto pagasnikus ilusti ootamas, kauboi võttis ühehobujõulise ohjad enda kätte, juhtis looma ja kaariku auto ette.

Prüssel sõlmis auto kaariku sleppi.

Sellist asja teen ma elus esimest korda. Ja oleks, et ka viimast.

„Nõõ, lase käia!” rõkatas kaarikukauboi, andis piitsa ning operatiivmasin nõksatas paigast.

Veidi järsemast kaldatõusust üles saanud, hakkas kaeramootor porisel kruusateel koguni traavima ning vedaski auto käima.

„Suur tänu, ole meheks!” tänas Prüssel kauboid, kui tirimistrossi lahti sõlmis.

„Aitüma eest ei saa sa tänapäeval peksa kah. Ma võtan selle,” ütles kauboi ning krabas majori kõrvavangust Lenini-soni alt Marlboro sigareti. „Suur tänu, ole meheks! Jõua ilusti koju!”

Ta oligi mõelnud, et viskab minema. Aga ei söandanud ega raatsinud. Ikkagi ilusa väljanägemisega ning ülemuse käest saadud.

Nüüd pääsesin sellest imperialismivingust.

Major pani käigu sisse ning hakkas sõitma. Mis sõitma! Rappuma ja vappuma mööda põhjatuid külavaheteid. Neid kaudu tahtis ta pääseda Võru maanteele, sealt juba tagasi linna ilma jõge uuesti ületamata.

Kuradi kolhoosnikud, võiksid ikka kas või natukenegi prügitada oma teid. Kukuruuznik matab kolhoosidesse miljardeid, nemad ei viitsi vastutasuks lillegi liigutada.

Kambja taga asus Prüsselite aianduskooperatiiv. Põllulappidel küürutamas polnud sel tööpäeva pärastlõunal õnneks kedagi. Virkadel nagu nemad oli tänavune kartul võetud, kunagine Supilinna tüdruk Magda oli usin ja viks aiamaapidaja. Vaid kuldpunased saialilled tulitasid peenral, pärlendasid otsekui kevadõied hallis sügises. Neidki hooldas küljeluu Magda.

Prüssel peatas mootori. Teatud oht muidugi oli, et ehk ei saa ta masinat uuesti käima, kuid kes ei riski, see šampanjat ei joo.

Major avas tööriistakuuri. Sellest lobudikust pidi kunagi saama uhke suvemaja. Kuuris seisis 200-liitrine bensiinitünn. Lohviku abil imes ohvitser operatiivauto paagist mitukümmend liitrit kütust roostesesse plekkvaati, arvestades sellega, et ta täpselt garaažipaika jõuaks.

Isiklikku autot Prüsselil veel polnud, kuid ta oli Tartu julgeolekus autoostujärjekorras teine. Igal aastal eraldati neile oktoobripühadeks kaks Moskvitši, üks 411 ja teine 407. Viimane oli kehvem, kuid teine ootaja oli vaid kapten ning major lootis parema endale saada.

Raha nii autoostuks kui ka suvila väljaehitamiseks oli ilusti olemas, see tuli suviselt miljonioperatsioonilt. Linnakomitee esikommunaltšikul Saul Saunikul pidi olema ka keegi priima töömees, Tartu Linna TSN Täitevkomitee kommunaalmajanduse osakonna kommunaalettevõtete kontori partorg, kes oli valmis ehitama. Kuidas ta nimi oligi? Tengel. Artur Tengel, tuli meelde. Niisugune naljakas mees, kannab kogu aeg kuue rinnataskus viit täitesulepead.

Mida ta viiega peale hakkab? Näitab, et on kõva kirjutaja või? Ühe võtab paremasse, teise vasakusse kätte, kolmanda parema ja neljanda vasaku jala varvaste vahele, viienda pistab veel otsapidi suhu ning siis muudkui kriipseldab oma varesejalgu.

Prüssel keris spidomeetri kilomeetrinäitu edasi, et bensiinikulu ja läbitud maa oleksid vastavuses. Selle töö tegi ära vidin, mille võis osta igalt taksojuhilt, ning Tartu julgeolekus oli see kõigi meeste peale ühine, seda hoiti operatiiv-Mosu armatuurlaua kindasahtlis.

Kilometraaži kerisid kõik. Kui riik sind petab, miks ei võiks sina riiki veidi tõmmata? Kukuruuznik kärpis julgeolekutöötajate lisatulusid, mis varem moodustasid üle poole palgast. Nüüd võtsid nad kütusega sutike tagasi seda, mis neile kuulus.

Näiteks lennuväelased Raadi salajaselt sõjalennuväljalt ajasid oma äri hoopis suurejooneliselt. Nemad parseldasid maha lennukikütuse. Tegid seda nii laial rindel, et Tartu nutikamad mehed, nagu seesama Saul Saunik, seadsid oma indviduaalid lennukikütusele, sel kombel tuli üsna odav maja talvel soe hoida.

Ja Raadi pommituseskadrilli pommitajate lennutunde arvestati kütusekulu järgi. Nii lõid piloodid koguni kaks kärbest korraga: ei pidanud pikalt õhus vahtima, mis oli ju kaunis ohtlik, ning teenisid äritsedes lisaraha.

Neil enam-vähem samuti – jälitamiseks määratud bensiin läks oma pütti.

Ma lasen selle suvila ka lennukikütusele panna.

Tuhakarva taevas sättis juhtkurg alluvad kolmnurka, linnud kruukruutasid kõrgel pea kohal, joondusid vastavalt komandöri komandole.

Loodus näitab eeskuju.

Prüssel väetas põldu. Miks peaks väärt kraami kuskil käimlas raiskama? Julgeolekumajor upitas sügispalitu ja kuue tagasiilu üles, laskis püksid rebadele ning sittus nagu mees muistegi.

Külm tuuleviirg lõi otsekui hambad tagumendi sisse. Muidugi peab olema ettevaatlik, et Makarov salakabuurist välja ei kukuks.

Sellise väetamiskunsti oli Prüsselile selgeks õpetanud isa, tööarmastaja põllumees, kellel oli ainsana oma külas rehepeksumasin. Tehnika ekspluateerimisega isa kinni kukkuski, sellepärast ta tehtigi kulakuks ja lasti maha. Nende talus sulaseid ei peetud, järelikult inimeste ekspluateerimist neil ei olnud, sellega vahele võtta ei saanud.

Alumised ajupoolkerad olid üldse tähtis instrument Siberi põllunduses. Kui palja peega andis juba maas istuda, kui külm su mune ei näpistanud, oligi kätte jõudnud kevadkülvi aeg.

Prüssel rakendas isalt päritud kogemusi ka siin Kambjas, ei hoolinud ilmateadetest. Raadio ikka valetab, muudkui valetab.

Pühkida oli kasuline rabarbrilehega, see läks edasi kompostihunnikusse. Mitte midagi ei tohtinud kaotsi minna, kõik pidi tulu tooma.

Kukuruuznik oli julgeolekult võtnud Pälsoni ja Riia tänava nurgalt suure hoone, mida rahvas kartis ning Halliks majaks kutsus. Vastu olid nad saanud mingi suletöölistele kuulunud hoone, tarbetu paraadtrepiga narrikoja, mille ees vist keegi hirmu ei tundnud. Keda ei kardeta, sel pole ka autoriteeti. Ühes autoriteediga läks kaduma lasketiirgi, mis oli olnud Halli maja keldris.

Nüüd oli neil õigus harjutada salamisi vabas õhus.

Põllulapp rammutatud, hakkaski Prüssel seda tegema. Tal oli välja mõõdetud täpselt 25-meetrine distants. Tööriistakuuris leidus päris auklik märklauaalus, sellele kinnitas ta nüüd mustade ja valgete trükitud ringjoontega märklehed, mis tal alati ohvitseriplanšetis kaasas olid.

Nii, valmis!

Märkleht asus täpselt vaenlase rinna kõrgusel. Major vajutas päästikule, tulistas oma Makarovist.

Musta ringi, musta ringi, valgesse.

Prüssel sammus üle kartulivagude kaema. Kaheksa, kaheksa ja kaks, kokku kaheksateist silma kolmekümnest võimalikust.

Kaheksaga tapaks vaenlase ära nagu nalja, kahega vaid vigastaks. Vahest ongi parem, kui ellu jääb, saab temalt pärast tunnistusi välja pinnida?

Prüssel laskis viis padrunipidet tühjaks, siis sai aeg täis.

Mosu läks niuhti käima, sõitis sinna, kuhu vaja.

Vahest tõesti olid kellegi näpud parvel saboteerinud?

Linna piires hakkas bensiininäit armatuurlaual vilkuma. Prüssel käitus seltsimehelikult, juhtis auto aadressile Stahhanovi tänav 1, Vabariikliku Veetranspordivalitsuse mehaanilise laevandustöökoja naftabaasi, täitis seal kütusepaagi ning lasi auto pesta. Selle asutusega oli julgeolekul leping. Kui järgmine kasutaja operatiivmasina rooli asub, ei oota teda halva üllatusena ees tühi bensupaak.

Veel samal päeval kirjutas Prüssel oma kabinetis Vanemuise tänaval aruande objektile väljasõidu kohta. Inimene, eriti ohvitser, peab olema akuraatne, ei tohi tänaseid ülesandeid homseks edasi lükata. Mehe kohta haruldaselt selges ja ühtlases käekirjas sai vene keeles ausalt paberile pandud väljasõidu ja tagasituleku aeg, osa marsruudistki vastas tõele, just selle algusosa Tartu–Luunja–Haaslava. Haaslava parvest edasisõiduna pani Prüssel kirja teekonna Ahja – Mooste – Räpina – Värska piir ENSV ja VNFSV vahel – Meremäe – Vastseliina – Võru – Kambja – Tartu.

Oli ju teada, et jälitustegevus liiduvabariigi territooriumist kaugemal vajas Moskva ja praegusel juhul veel Pihkva oblasti kolleegide luba. Seda polnud, mistõttu piir oli täiesti loogiline ümberpööramiskoht. Ka kütusekulu oli näidatud kilometraažiga kooskõlas.

Harjutamiseks kulutatud kuulid pani Prüssel täpipealt kirja, ent juhtumist parvel vaikis.

Kes ei riski, see ei joo šampust.

Räägin sellest ülemale, polkovnik Kaupo Kalgile nelja silma all, koos otsustame, mida arvata, lohutas ennast Prüssel, kui teksti ja sulgegi roosaka kuivatuspaberiga kuivatas.

*

Krillil oli peaaegu kõik nitševoo. Peaaegu ...

Mees tundis, kuidas Jehoova muutis ta päev-päevalt puhtamaks, ta mõtted helgemaks. Nagu pärast koristustalguid Friidaga oli valgemaks saanud Krilli tuba Tähtvere 27–11 (sissekäik Marjast), nii oli Krilli hingki otsekui pesust välja tulnud. Jehoova oli seda nähtamatut ja puudutamatut asja küürinud oma nähtamatute käte, nähtamatu matšalka ja nähtamatu seebiga ning siin valitses nüüd kombeline voorus varasema hooruse asemel.

Enam ei tundunud Krillile, et kuri maailm närib ühtejärge tema kõri kallal. Enam ei paistnud, et inimesed elutsevad paljalt selleks, et talle siga keerata.

Ja seda puhtusetunnet oli ette kuulutanud Friida, tark ja agar naine, koguduse eestvedaja.

Jehonks (nagu Krill endamisi ütles) on teinud mustuse ja prahi kõrvaldamisest enamatki – lisaplussina saatnud tema ellu naise, kes on tõeline naine. Žasmina Pelagejevnale ei tahtnudki Krill kõigepealt tuti vahele väänata ja pärast seda eemale hoida, hoopis täitsa efen oli olla temaga niisama koos, ajada törts törilöri ja juua teed.

Mis sest, et venelane, kuid kas venelane ei olegi siis inimene?

Ühelgi eesti naisel ei ole nii asjalikku nime, ükski eesti naine ei kanna nii vinget krunnsoengut. Ja millist särinat Pelagejevna keetis, sama kanget, kui tehti tsoonis. Pealegi oli Pelagejevnal veel laps, liiati koguni poeg.

Isaks oli Krill igatsenud saada tervelt pool sajandit, kuid mitte kuidagi polnud jopastanud. Vanglavaheaegadel oli Krill silmanurgast piilunud tema sroki ajal ilmale tulnud pisikesi supilinlasi: ehk on mõni ringi mudiv vääks tema deela, ehk on veidikenegi tema molu?

Võta näpust, võis olla nii, võis olla naa.

Pelagejevna maimu Vanjušakest polnud Krill veel näinud, kuid oli naiselt kuulnud, et poiss on elevandi kasvu.

Ongi maru, saab temast fizkulturnik või muidu vägilane, minu isikliku rekordi sangpommi rebimises – kahepuudasega 78 korda – lööme ära, mõtles Krill, kui kükitas sel porihallil sügispäeval täpselt Marja ja Tähtvere tänava nukal oma kahekorruselise roheka agulimaja nurgal, seljas Pelagejevnalt saadud tumedavõitu ülikond ja valkjas linasärk.

Pelagejevna oli särki juba üks kord Emajões pesnud, Krill oli siis kükitanud kaldal naise kõrval täpselt samuti nagu praegu uulitsanukal, tätoveeritud ülakeha paljas, ning oodanud, mil asi saab tibens-tobens.

Niimoodi kükitama oli mees õppinud pikkadel pogriaastatel. Okastraadi taga polnud pinke, ka ei tohtinud seal lesida naridel, adminn piinas sind, ei lasknud persekil või laatsakil lösutada, ja nii oligi kükakil olek kõige vähem energiat kulutav asend aja surma poole saatmisel.

Marja ja Tähtvere nukk oli Krilli armastatuim paik. Siit vooris mööda otsatu hulk rahvast, kõik, kes Marja poodi käisid, kõik tagasupilinlased, kel kesklinna asja oli, kõik, kes tõusid Nursi treppidest Tähtvere linnaossa, sinna rikaste juurde.

Krill tundis peaaegu kõiki supilinlasi, ja kui mitte kõiki, siis vähemalt oma tänavate inimesi, juba hirmus hästi.

Oma tänavaid oli tal koguni kaks: Supilinna pikim Tähtvere ning väga mõnus Marja, Krill polnud kellegi ühetänavamees.

Enam-vähem kõik möödakäijad tervitasid teda, vaid mõni üksik nühkis mööda, nina maas. Kergitati naljaviluks mütsi, visati viiski pihku, küsiti seda ja teist. Aga üks teravama keelega naine, kes tihti suskab, soovis jõudu laisklejale.

Nüüd tulid otsekui Jehoova käsul Krilli pähe uued mõtted.

Mis Supilinna vanem ma üleüldse olen? Ei ole ju! Olen isehakanu, keegi teine peale minu enda ei pea mind Supilinna vanemaks. Itsitavad pihkugi, et vaata, sihuke kehkenpüks, muudkui ärpleb. Ma olen elanud ainult selleks, et teiste ees silma paista. Silma paista nende ees, keda ma olen pidanud tühikargajateks, pooletoobisteks pedrunnivendadeks. Ma ise olen tühikargaja, panin laia oma srokkidega! Et minul on neid Supilinnas kõige pikemalt, oma nelikümmend aastat. Olen lasknud end tätoveeridagi selleks, et kõik mind vahiksid, suu ammuli. Et kõik ajaksid silmad punni, kui näevad mu rinnal kolme sangariordenit ja tulise tutiga nais-Jeesust ristil.

Selle lasen ma esimesena kustutada, maksku või elu hinda. Ega ma saa ometi selle nais-Jeesusega viimselpäeval taevasse tõusta, Peetrus-poiss kupatab mu väraval kak raz tagasi – tuled siia Isa ette Poega solvama!

„Lase see häbitu kõlvatus kustutada, mu poeg,” kuulis Krill Jehonksi häält.

Need nelikümmend sitsiaastat on mul mahavisatud aeg. Ma pole seni sabražaitanudki, milline on tõeline maailm, milline on tõeline elu. Ma pole aru saanud, et inimesed mu kõrval Supilinnas on head ja targad, vaid olen nagu hilpharakas ringi lasknud, peas lahti see kruvi, mis teisi kruvisid kinni hoiab. Olen elanud puhta oma umbluus, oma udus. Friida ja Jehoova on mu silmad avanud, kuid need pole läinud mul veel täiesti lahti, on alles kuidagi pilukil. Mu silmalaugudele on ju tätoveeritud „HE БУДИ!”, ise käsin endale hauda kaevata.

„Ma olen su siiski budiitanud, aga ka see kustuta ära, mu poeg!” kuulis Krill.

Supilinna endine vanem viskus tänavanurgale põlvili, pani käed rinnal pihkupidi kokku ja õhkas taeva poole tormilise palve:

„Oo, Jehonks-vend, vägede pealik, sa räägid minuga, tänan sind, tänan sind selle eest! Ma kuulsin, mis sa mulle ütlesid, budiita mind, budiita mind lõplikult, tee nii, et mul oleks kõik nitševoo, et kõik oleks normaljok.”

„Lihapatud – need on sul, mu poeg, nüüd ornungis, kuid näpupatud – need on sul ikka klaarimata, vend Krill. Ma andsin sulle selleks 200 ruublit,” kuulis Krill.

Jah, nii see on, Jehooval oli tuline õigus.

Krill oli käinud andeks palumas meestelt, kelle ta oma riivatute jõõramistega oli sarvekandjaks teinud, ja Jehoova oli tasunud selle eest heldelt, jaganud oma hüvesid: pannud hinge voorusliku ja vagura meele, ladunud talle peo peale 200 rutsa laibaraha ning kinkinud pealekauba veel Pelagejevna.

Oo, vägede Jehoova, ma tänan sind, ma tänan sind!

Jumala surmtõsi oli ka see, et Krill polnud eelmises elus olnud ainult hukkaläinud naistemees, ta oli olnud ka põhjakäinud näpumees. Pidas paika seegi, et pätsamiste sotid polnud veel sirged, ja see oligi, mis täielikust nitševoost puudus.

Selge kui seebivesi: kui needki patud saab klaaritud, olen ma päris puhas, siis olen lõplikult jumalaga jätnud oma eelmise eluga, musta ja räpase eluga ilma kõigekõrgemata. Siis ei pea ma ennast kellekski ekstra tüübiks, vaid arvan, et olen tavaline inimene, selline nagu teisedki supilinlased.

Äh, millist pläsa madistamist oli tekkinud sarvikutest abieluigerikega, kui Krill oli käinud neilt puhta südamega andeks palumas oma krõpsutamiste pärast!

Ise issanda nõdrad, jätavad küljeluud kuivale, ainult mulle kallale kargama olid täkud.

Kuidas teha nii, et sellist pläsa enam ei tuleks, kui ta asub täitma viimast ülesannet?

Raudselt oli see Jehonks, kes oli pannud Krilli pähe mõtte võtta endale siin abimeheks Kolla.

Aga just selle kandi pealt oli vedanud kihu nihu.

Krill oli juba mitu päeva tahtnud trehvata Kollaga, kuid toda nutikat kutti neetu, poiss oli kadunud otsekui maa alla, ise veel veekehakultuurlane.

Lisaks sellele, et siin paksult rahvast liikus, oli see tänavanurk ka priimamast priima vaatluspositsioon, siin sai silmas hoida nelja suunda: Tähtvere tänavat linna ja prügimäe poolt, tervet Marja uulitsat ning Nursi treppe, mis kõrgele Tähtvere parki viisid.

Kust iganes Kolla tuli või kuhu vähegi läks, siit pidi ta näha olema.

„Oo, vägede valitseja, tee nii, et ma trehvaks Kollat, keda sa mulle soovitasid,” pöördus Krill kõigekõrgema poole, ikka veel möödaminejate naeruks põlvitades. „Ja aupull, Jehonks, ma ei taha sul nagu täi krae vahel istuda, aga veel üks deela. Ütle mulle, kust otsast alustada, kas kaksikute tübeteikadest või maasikamoosist ja vorstidest? Aga ajalehti mina ei pätsanud, minul ei lähe neid vaja. Kõik süüdistavad mind ka ajalehtede pizdjoosi panemises ...”

„Palun minuga viisakamalt!” nõudis Jehoova.

„Kõik hakkasid postkastidesse antreedes toppima vanu lehti, et tõmmaku ma neid, mina aga ei tõmmanud vanu ega uusi, sest mina pühin suvel puulehtedega ja talvel hõõrun lumega, soovitan kõigile, väga kasulik. Kuidas sina seda teed, Jehonks?”

„Hea küll, hea küll! Mis asjad need kaksikute tübeteikad on, sellele ei saa ma sugugi pihta,” andis teada Jehoova.

„Kuidas sa seda ei tea, ise targem kui šodnjakk?” imestas Krill.

„Ka šodnjakki ei tea,” tunnistas Jehoova ausalt, ei varjanud vähimatki.

Muidugi oli Krillil piiritult hea meel Jehoova teadmisi rikastada, seda tegi mees veel suurema rõõmuga kui soomeugrinduse dändikestas professori Bruno Bergi sõnavara suurendades: „Šodnjakk, see on kõige kõrgem autoriteetide kogu. Kaksikute tübeteikad aga, need on see roosa värk, mille naised ja tüdrukud oma piimariiuli ette panevad, et keegi ei näeks.”

Jah, Krill polnud käpanud ainult söögikraami Supilinna vöörusesahvritest, mees oli salaja hõlma alla pistnud naistepesugi hoovide kuivatusnööridelt, kusjuures pesust oli endine Supilinna vanem tõmmanud üksnes rinnahoidjaid, kõik ülejäänu, nagu trussikud, korsetid, alusundrukud ja tripindus, mis mõne kapukast naisepoja ehk julmalt võdisema võttis, jättis Krilli sootuks külmaks, olgu need asjad pealegi ahvatlevalt pitsilised. Näiteks trussikutega polnud Krillil tonksugi peale hakata, kuna need lihtsalt ei läinud talle jalga, ja muud väljapraagitud pitstükid ei läinud selga. Kopsutraksidestki eelistas mehepull paljalt noortele tüdrukutele kuuluvaid, kuid ainult kopsakamaid, selliseid, mis passisid üle pea tõmmates kak raz ümber tema lihaselise rinna. Mingid pisitillukesed kapinupukatted ei tulnud arvesse, ka põlgas Krill igasugust moetavaari, nagu õlapaelteta või tugikaartega või pettevatti täis asjandusi.

Inimesel peab olema spetsialiteet, inimene ei tohi huupi rabada seda, mis ette juhtub. Ainult ahnepäitsud teevad nii, ent Krill oli olnud selle koha pealt valiv juba oma eelelus, oli võtnud vaid pesu, mis tõeliselt hinge läks. „Ma ju ponjaitan, et tühi kott ei seisa püsti, et inimene tahab näsada, kui tal pole kopikatki taskus. Kui kristalselt aus olla, siis on see minu prohma, mina oleks pidanud sulle, Krill, lobi ette andma,” kuulis Krill Jehoova häält.

Püha vits, milles küsimus? Kindlasti tuleb alustada pesuga hooramisest, sellest jälgist patuporist.

Kui sa Jehonksilt õiget asja palud, kui ise õige mees oled, täidab taevapealik su palve.

Ja sealt, Tähtvere tänava lõpupoolelt tuligi Kolla, keda Krillil hädasti vaja läks.

Kindlasti käis prügiluhal trääni otsimas.

Kell oli keskpäeva kandis (Krill elas päikese järgi ka sellise pilves ilmaga, nagu oli täna), mees teadis, et hommikul võis prügimäelt saada kõige mehkamat nodi. Päeva peale korjati vingem värk lihtsalt ära. Kes ees, see mees.

Ainult, ime küll, Kollal oli samuti seljas ülikond nagu temalgi.

Kes siis kirikurõivaga prügimäel tosib! Muidu lasi poiss ringi sünge sinise kehakultuurlasedressiga, mille seljale oli suurte valgete tähtedega kirjutatud „EESTI”.

„EESTI” oli ka hea, ent „SUPILINN” oleks olnud päris solaid.

Krilli süda täitus rõõmuga, ta tõusis oma kükkasendist ning pööras end läheneva poisi poole.

Kus siis Kolla oli need paar päeva veetnud?

Hommikul oli poiss ema rõõmuks ülikonna selga pannud ja ema teada kooli läinud, ent polnud sugugi kõndinud kesklinna poole, vaid oli siinsamas Marja ja Tähtvere tänava nurgal võtnud kursi hoopis vastassuunas. Ta oli kiirustanud prügimäe ja jõe vahelisele niidule, kuhu oli löödud rõngakujulise obadusega kinnitusvai.

Kolla oli kõndinud need pikad päevad edasi-tagasi mööda Emajõe-äärset paplipromenaadi ning lootnud, et niiduluhale tuuakse sööma valge hobune. Oli oodanud selle toojat Mittet, nagu ta kutsus mustapäist maalijapiigat, kelle pärisnime ta ei teadnud ...

Valge hobuse karjamaa oli oktoobrikuiselt troostitu, suvine erkrohelus oli võtnud tohletanud tooni, tekitas vaid musta tuska.

Ega ta oleks plikale hoobilt kaela langenud, ta oli kavatsenud mängida juhuslikku möödujat, kel oli absoluutselt juhuslikult siiakanti asja. Ta plaanis üldse mitte märgatagi Mittet, kelle pärast ta kandis Sauniku-naiselt saadud sajaka eest suvisel võistlusreisil ostetud ülikonda.

Mitte oli ju tituleerinud ta dressiks, lausa tuult täis hernehirmutiseks! Mitte arust kirjutatakse hernehirmutise seljale „EESTI”, nii palju need spordikauged kunstnikud teavadki!

Kui Mitte teda eemalt hüüab, eks siis näib, kas ta üldse kuuleb või mitte. Kui tüdruk talle päris järele jookseb, teeb Kolla suured silmad ja küsib: „Kodanik, kes teie olete?”

Ent polnud ei plikat ega ka tema hobust, ei olnudki võimalik Mittest mitte välja teha.

Täna oli Kollat äkki tabanud veendumus, et kõik oli olnud üksnes miraaž. Paadist nähtud valget hobust, kes jões suples, ega mustapäist ratsurit, kes sadulata ja jalusteta kenuskaelal istus, polnudki tegelikult olemas.

Vaat kui suur on fantaasia jõud, manab su silme ette selle, mida ihkad!

Aga roolimees Sull-Sull ju ometi hüüdis! Treneener Treener? Kool samuti!

Polnud ka hüüdusid, kõik oli olnud puha pettekujutelm. Visuaalne ja auditoorne hallutsinatsioon, kui kasutada sõnu, mis seisid võõrsõnade leksikonis Gogolli riiulil.

Noh, katus veeres minema, pimedad silmad näevad ja kurdid kõrvad kuulevad, mida vaid ise ihaled. Ja tema oli Mittet veel Esmeraldaks pidanud!

Mustlaskaunitar Esmeralda oli päriselt olemas, elas Pariisi Jumalaema kirikus, kõik armastasid teda, kuid Mitte oma ratsu oli vaid armupuuga pähe saanud vaimu sünnitis.

Vastupidi Krillile tundis Kolla, et maailm teeb talle ränka ülekohut. Et elu ongi välja mõeldud tema piinamiseks.

Kas ta oleks pidanud arvama, et on saatuse soosik, kui saab ühtepuhku vastu muhku? Sügisregatil Pärnus pudenes nende paatkondjuba eelsõidul välja, kooli polnud Kolla jõudnud enam paar nädalat – ja sellest tuleb kunagi tohutu koosa. Mitte peidab end spetsiaalselt tema eest, võib-olla sõitis näiteks Pärnusse suvitama. Kui su isal on uhke salongiga Pobi, võid käia Pärnus peesitamas ka sügisel vihmaga.

Kolla oli õnnetu ning tundis, et tahabki olla õnnetu, ta lonkis, pilk nukralt maas.

„Moens! Kuhu kursid, säga? Mis? Ei taha ära tunda või?” kuulsid Kolla kõrvad.

Poiss tõstis silmad.

Aah, Krill, see veider ja maru isand! Ise igavene peer, kuid ei mingit tudilikku kondikrõbinat, hoopis musklites, elu täis vägilane. Isegi mitte halli pead, vaid tihedad ruuged juuksed, kammitud viimase moe järgi taha tihedalt ligi pead. Kuidas seda soengut kutsutigi? Aah, kiivriks, motikakiivriks.

Alati oli Krill jaol, kui tänaval rahvastepalli, nuksi, trihvaad, vaksa, pitkut, pada või midagi muud mängiti, õpetas õigeid reegleid, mis on Supilinnas püsinud aegade algusest saati.

„Okei!” vastas Kolla.

Okei oli uus moesõna, seda teadsid vaid väga vähesed. Kolla oli kuulnud okei’d sõudebaasis meistersportlastelt, kes oma kahesega Poolas võistlemas käisid.

Poolas pidid kõik ütlema okei, eriti siis, kui midagi öelda polnud. Okei väärtus seisneski selles, et see sobis absull igale poole.

Kolla peatus.

„Oled mees, aitad jamast välja? Jehonks tasub sulle heldelt, kui sa aitad,” alustas Krill.

„Kes see Jehonks veel on?” küsis Kolla.

Krill näitas näpuga tumeda, vihma lubava taeva poole.

Mehe näpu ümber oli tätoveeritud madu.

„See epštein vend seal,” ütles Krill aukartusest sosistades. „Tema kuuleb ja näeb kõike, olgu pilvi ees või musttuhat.”

„Jajah, ma tean. Sinu Jeesus torkab jalaga pilvesse augu ning sealt ta passibki. Võib-olla on tal isegi teleskoop, kuid mitte tähtede, vaid Maa vaatamiseks,” vastas Kolla.

„Mitte Jeesus, vaid Jehoova,” parandas Krill teise asjatundmatusest tehtud vea. „Mitte Poeg, vaid Isa ise. Ja tutkit tal teleskoopi vaja läheb. Tal pole vaja ka auku. Tema näeb ja teab kõike jumalast muidu.”

„Siis ei saaks temaga trihvaad mängida. Ta leiab kõik peitjad ropsupealt üles,” nöökis Kolla.

„Äh, vennike, krantsitad siin ... Sa ei tea, mida sa teed. Jehoova, anna talle andeks, ta on ju rumal. Tee nii, et ta karistust ei teeniks ... Võib-olla oledki juba teeninud? Ma vaatan, et sa oled kuidagi õudselt ludri. Saatan on sind nüpeldanud, see on su sihverplaadist kohe paista. Mõni emane jättis su maha või? See on saatana esimene riugas, nii teeb ta alati. Jehoova saadab sulle armsa naisterahva, saatan tirib ta eemale. Niimoodi käib elu. Aga saatan tirib ainult Jehoova käsul, siis, kui sa oled mingi pazoori kokku keeranud. Pane tähele, kui sa mind aitad, kihutab Jehoova saatana sinust eemale, annab sulle su pruta tagasi. Ta tuleb ja põlvitab su ees: „Anna andeks, anna andeks!” Sada prossa garantiid selle peale,” lubas Krill.

Kuidas saab keegi mind maha jätta, kui mul pole ühtki prutat päriselt veel olnudki?

„Mida sa tahad?” haakus Kolla Krilli abisooviga.

„Tead sa ... Sa oled segenš kuju ...” otsis Krill mõtlikult õigeid sõnu.

Oi, kuidas Kolla sulas, kui teda kiideti!

„Tead sa ... Ma panin õudselt puusse ... Virutasin neid, noh, neid ... kuidas sulle öeldagi, et sa aru saaksid ... virutasin salaja neid ... kaksikute tübeteikasid. Sabražaitad või? Ponimaješ, kutt?” uuris Krill.

„Saan pihta. Raudrüüsid,” täpsustas Kolla.

„Noh, olgu rüüsid, kui tahad. Ma virutasin neid raudselt elu eest,” tunnistas Krill. „Nüüd käskis Jehonks: „Pleti oma lust kinni!” Muidugi ma teen seda. Ma teen kõike, mida Jehoova käsib mul teha. Jehoova pani mu pähe ka mõtte, kuidas seda toimetada, ning tõi sinu mulle appi. Kolme kohta oleks vaja viia kümnekas, siis on mu kõlvatu liperdamine ornungis. Kas sa viid minu eest ära, sepp?”

„Kümnekas, milleks kümnekas?” ei tabanud Kolla.

„Tübeteikade eest, kuidas sa aru ei saa?” ei mõistnud Krill.

„Kuhu need tübeteikad siis jäid? Ega sa neid ometi ära ei söönud? Ühtelugu kaebasid, et kõht on maru tühi. Milleks kümnekaid kulutada? Anna parem tagasi, mis võtsid! Riputa nöörile! Kas või öösel, kui muidu ei julge!” soovitas Kolla.

„Kes siis kantud kraami kannab,” lausus Krill.

„Sina ju kandsid. Pesed ilusti ära ning riputad vargsi nöörile, teed naised õnnelikuks,” ütles Kolla.

„Mina – ja pesema? Pesemine on naistetöö, nii on Jehoova maailma asjad seadnud igavesest ajast igavesti. Pesu nühkimine määrib mehe käsi, poiss, pea see meeles! Ja mina ju tahtsin, et see kraam oleks kantud, nemad ei taha, ma tean. See, kes kõike teab, ütleb mulle, et totsid ei taha kanda minu kantud asju,” ütles Krill.

„Kes teab kõike?” küsis Kolla.

Ise ta tahtis kõike teada!

„Mõtle veidike, siis saad aru. Ja kui kristalselt aus olla, siis tübeteikade kohta veel nii palju, et ma lasin vanad tutvuse kaudu Peetrituru täikal maha müüa, kui olin uued tõmmanud. Nii et neid neetu. Ma arvestasin, et nii umbes kümme rutsa nina pealt, siis peaks minu rastšott Jehoova ja nende totside ees tibens-tobens olema. Kas teed ära või?” küsis Krill.

Teha polnud Kollal suurt midagi. Õhtuse trennini jäi veel neli-viis tundi. Tõsi, hobuse ootamisega olid katki jäänud linnaekspeditsioonid. Praegu märkis Kolla Tartu plaanile üldsaunu. Emajõe saunas käis ta ise, Tiigi, Pargi ja Pika tänava saun olid kaardistatud, kuid kuulu järgi pidi linnas olema veel üks saun, nimelt Jõe saun Jõe tänavas. Seda polnud poiss oma ihusilmaga näinud. Kuid kuuluinformatsioon vajas kontrollimist ning seda oligi Kolla tahtnud teha.

Mida rohkem saunu, seda suurem linn!

Ent Jõe saunale, juhul kui see ikka eksisteerib, võib vabalt silma peale visata homme või ülehommegi, ega saunal jalgu all ole, et minema kõnnib.

„Mis ma tegema pean?” küsis Kolla.

„Mitte midagi,” vastas Krill. „Lihtsalt annad kümneka ja asi vosem. Kaks kohta on siinsamas Marjas, üks Piiri uulitsas. Üks veel sinu majas, nii et pole palju vantsida.”

„Kellele? Kellele ma pean need kümnekad andma?” uuris Kolla välispidiselt kaunis tõrksalt, kuid tajus sisimas, kuidas ülesanne teda tõmbab – kes teab, mis võib olla peidus, kui nende rinnalistega tuttavaks saad.

„See, kes sinu majas elab, on Leivategija-Malle. Teine on Tumma-Tiiu Marja 15-st ning kolmas on veidi kaugem käia, see on Päike Piiri 1f-is. Sa ikka tead Piiri tänavat?” päris Krill, ta oli vanglas õppinud oma krutskeid, teadis, kuidas teist ahvatleda.

Nii lollile küsimusele ei hakanud Kolla vastamagi. Krill jätkas:

„Päike peabki olema kauge, et mõni seda käega ei kahmaks. Jehoova on seadnud nii, et isegi sihuke turakas oma lolli kämmalt ära ei kõrvetaks. Jehoova on sindrima armuline, võta see teatavaks! Annad kümneka neile totsidele ja ütled, et Krill saadab. Nad teavad mind küll. Kes mind ei teaks? Kõik teavad,” sõnas Krill ja tabas, et viimane lause oli enese saba kergitamine, ning tõmbus ropsupealt tagasi. „Vähemalt siin Supilinnas. Ja võib-olla kõik ei tea ka.”

Ikka lähed sa sohki, vend vähk! Kindlasti Jehoova kuulis, kuidas ma tähtsat pommi mängisin, oma nina upitasin, noomis Krill ennast.

Mallekat ja Tiuksmanni Kolla muidugi teadis, kes siis ei teaks? Kolla enda pilk jäi alati püsima nende plikade büstile, tundus, et tal oli meelekaaslasi. Ent kes see Päike on? Ja miks teda perekonnanime pidi kutsutakse? Igatahes pole ta meile lähim miljonikraadine täht, vaid ikkagi keegi, kel rinda piisab. Loodame ka, et mitte mingi muldvana krõnks, vaid mõni sihuke, kes mulle paras. Ja vahest juhtub Kollaga midagi, ehk saab ta Päikese abil Mitte-piinast lahti?

Piiri 1f oli Kollat alati tõmmanud. Selle kohta räägiti, et see on mustlasloss. Võib-olla ongi, nüüd saab selgeks.

Aga juba number oli fantast. Terve Piiri parem äär alates õlletehasest kuni Herneni oli täis üksnes ühtesid. Paistis, et sealsed inimesed lihtsalt ei tundnud suuremaid arve. Seevastu tähtede peale olid nad hirmus anderikkad, nii numereerisidki oma majad 1a-ks, 1b-ks, 1c-ks, 1d-ks, 1e-ks ja 1f-iks.

Ilmselt lugejad, mitte rehkendajad.

1f oli vist kellegi rikkuri häärber. Elamut varjas kõrge tumepruun plank. Teistest Supilinna hoovidest ja aedadest sai ilusti läbi käia, kuid sellest mitte. Tegemist oli nagu mingi eksterritoriaalse nähtusega, mis otsekui poleks kuulunudki siia linnajakku, vaid kuhugi mujale, näiteks rikaste Tähtverre. 1f oleks olnud nagu professakast õhku tõstetud ning kogu täiega Piiri uulitsale maandatud. Üle tara paistis koguni televiisoriantenn! Ainus terves Supilinnas. Õnneks oli plangus ühes kohas oksaauk, sealt andis piiluda.

Eesaias ilutsesid kihvtid puukujud, tondid või kuradid, mis nad kõik olid. Härrasmaja trepikoja ees seisid valged sambad justkui ülikooli peahoonel. Neid oli siiski vaid neli, mitte kuus ning nad polnud nii kõrged ja pirakad nagu nood. Ometi oli see otsekui tõeline mõisahoone, mis mitte kuidagi ei sobinud kokku aguliosmikutest ümbrusega, seega oli plank veidike asja eest.

Isa oli Kollale rääkinud, et Piiri 1f on ehitatud etteantud sundnormatiive rikkudes: maja on kõrgem ja laiem, elamispinna ruutmeetreid on vähemalt kaks korda rohkem, kui lubatud.

Raha rikub linna, oli tõdenud isa, eriti Supilinna.

„Magama jäid või? Miks sa ei vasta?” nähvas Krill.

„Mis ma siis teen, kui nad niisama ei võta, kui nad tahavad teada, mille eest see kümnekas on?” tahtis Kolla teada.

„Pastoi, vend! Milles küssa? Kas sa tahad midagi salgama hakata? Võltsi ajada? Ei lähe läbi! Ütled, nagu on. Inimene peab alati tõtt rääkima, siis on tal Jehoova kaitse,” õpetas Krill.

„Okei, ma teen ära,” otsustas Kolla.

„Jehoova valis sinu, mitte mina,” lausus Krill.

Kolla sai kolm punast ning suundus esmalt Malle poole, kes elas ju tema enda Marja 10-s, see oli siinsamas, vaid mõni maja allapoole.

Kolla tõusis kodutrepist teisele korrusele, kuid ei läinud oma tuppa, vaid koputas korteri, õigemini kööktoa number neli uksele.

„Kes on?” kuuldus Malleka hääl.

„Mitte kes, vaid mis. Kümnekas,” vastas Kolla.

Ema ei lubanud Kollal Mallega läbi käia, kuna tüdruk olevat selline. Aga ema oli tööl, nii et mingit ohtu polnud.

Kitsa kuunäoga ja ilma kulmudeta tüdruk praotas ukse ning vaatas ketis pilu vahelt.

Plika muidu kahvatuvalge sihverplaat oli täna kuidagi punakas, otsekui verd täis. Üll oli tal kohev roosaroosiline maani ulatuv vööga hommikumantel, paistis, et ema oma.

Malle ema mäletas Kolla ähmaselt. Vahest ei mäletanud üldse, oli temast vaid kuulnud ning pärast hakanud kuuldut oma mälestuseks pidama. Malleka ema Alviine Leivategija oli olnud hirmus pikka kasvu, laulnud ja mänginud trumme raudteerestorani orges, kuniks üks läbisõitev muusikasõber ta rongile oli meelitanud ning kuhugi kas Ukrainasse või Usbekistani kaasa viinud. Seda oli Kolla kunagi kuulnud Panga-Siirilt, kelle pildi ta oli kunstimuuseumist viinud maali tegija, Supilinna ja vahest kogu Tartu esikunstniku Väino Uibukännu poole.

„Sina, pissu!” imestas Mallekas.

Tood talle raha, kuid tema alustab solvamisega!

„Mina, 69 ja pool tolli pikk,” lõikas Kolla, kes oli suve jooksul tõesti vaat et vaksa maad juurde visanud.

Plikale tuleb ta koht kätte näidata, tollidest ei mõika ta kriipsugi.

„Tahad günekoloogiat või?” küsis Mallekas ja tundus, et ta ei pilkagi, mõtleb seda tõsiselt.

Kevadel oli tüdruk andnud poisile tutvumiseks günekoloogiaõpiku ning sellest oli õudne jama tekkinud. Kolla oli otsaga võmmi sattunud, plate peal öö veetnud ning teda oli hakatud kutsuma pornograafiks.

„Hoia endale, vahest läheb vaja,” soovitas Kolla.

„Kus mu paps on, tead või?” küsis Malle.

„Sõi seepi, läks lõhki, nüüd vahutab nurga taga,” vastas Kolla.

„Jäta. Ma pole teda kaheksateist ja pool päeva näinud. Kujutad sa ette, kaheksateist ja pool päeva! Ja sina räägid vahutamisest! Ise sa vahutad oma suuga,” paiskas plika poisile näkku.

Õige küll, sellest oli majas juttu, et sohver Elmari ja habemega naise Benita von Schloßi korterisse number viis paigutatud venelane on kadunud nagu vits vette. Kõik rääkisid, kuid keegi ei osanud midagi täpsemat arvata. Ainult nii palju oli teada, et õues polnud enam ka samkompunni, mida mõlemad mehed olid ööd ja päevad putitanud. Järelikult sai auto valmis ning nad põrutasid kuhugi proovisõidule. Vahest Venemaale venelase poole? Uus samkompunn pidi olema veel amfiibikas, äkki sõitsid siit jõeni ning edasi tüürisid mööda jõge Peipsini ja siis üle selle?

„Võta!” ulatas Kolla Mallekale kümneka.

Oli maru mehelik tunne anda teisele raha, eriti õrnemast soost kodanikule.

Tüdruk võttis, uuris. Hambaga ei katsunud, kuid veidike nuusutas nagu küll.

Ta oli oma küüsi lakkinud, kuid nii küündimatult, et plätserdanud roosaks sõrmedki.

Iga asi vajab harjutamist, ka naiseks olemine.

„Vaata, kui sa varem näinud ei ole!” pursatas tüdruk ja lõi hommikumantli hõlmad lahti, endal veel kümnekas näppude vahel.

No nüüd pani pommi!

Ülemised tuharad olid tal täitsa okei, kuid nibud punetasid-veretasid kuidagi erkjalt, eriti need sõõrjad ringid nibude ümber.

Muidugi, peab tunnistama, et ega Kolla olnud mingi eriline selle ala spets, pärast seda, kui ta naistesaunast välja oli löödud, polnud ta enam elavate naiste või plikade nibusid näinud. Aga see oli olnud kümme aastat tagasi, siis oli ta ju viiene! Ainult et Siiril need nii ägedalt ei lõkendanud, ei Uibukännu originaalil ega ka Mitte harjutuskoopial.

Oo, mis oli rindadest allpool! Paljas, palli moodi ümar ja paljas kõht.

„Nokid või?” küsis Malle.

Mida ma pean nokkima, oli ülierutuv Kolla päris segaduses. Võibolla küsib ta naba kohta, mis on ilusti olemas, veidike kossupalli ventiiliaugu moodi.

Mida peab mees tegema, kui naine talle oma paljast vatsa demonstreerib?

„Andsin sulle günekoloogia, ikka ei saa sa matsule pihta,” sahkas Mallekas.

„Mis matsule?” habises Kolla.

„Ega ma mingi lits ei ole, et aborti teen,” sõnas Malle. „Kuigi seal napakas komisjonis kästi.”

„Mis komisjonis?” küsis Kolla ehmatanud lõuaga.

„Alaealiste ... Alaealiste komisjonis, kuhu mind kisti. Öeldi, et kui ma aborti ei tee, saadetakse Kaagverre,” ütles Malle.

„Ja kui teed, mis siis?” ei osanud poiss midagi targemat pärida.

„Kui teen, siis ka sinna Kaagverre,” sisistas Malle.

„Anti valida,” sõnas Kolla.

„Kas sa tahad, et ma läheks Kaagverre, tahad või? Kas sa tahad, et litsiks lähen? Tahad või?” küsis tüdruk. „Kaagveres võib mõni noor lits sind voodisse tõmmata ja nii oledki lits. Tahad seda või?”

„Ei taha. Ma tahan, et meie majas poleks ühtki litsi,” tõdes Kolla.

„Võib-olla juba oktoobripühadeks sünnib,” teatas Malle rõõmsa näoga ning paitas oma paljast kõhtu.

„Siis tuleb pühade laps. Kas poiss või tüdruk?” küsis Kolla asjatundja nägu ette manades.

„Issand, kui ohmu sa ikka oled!” kiljatas Malle ja vangutas pead.

„Kes on ohmu? Issand või?” kostis Kolla.

„Ära keeruta. Neist asjust ei noki sa sugugi. See pole ette teada, kas poiss või tüdruk. See võib selguda alles oktoobripühadel,” teatas Malle.

Laps! Lapsed Kollale meeldisid, need olid nii kihvtid. Ka kõige pisemad, need olidki ehk kõige kihvtimad.

„Palju õnne siis pühadeks,” soovis Kolla.

„Sina juba ei saa last!” uhkustas Malle.

Mida see veel tähendab? Et mehed ei jää rasedaks? Või et sina pole mind rasedaks teinud, kuigi ma kevadel tahtsin?

Selle eest, et sohki läinud plika võib asja tema kaela veeretada, oli Kollat hoiatanud ema.

„Kui vana sa oled?” oskas Kolla vaid küsida, kusjuures ta teadis väga hästi, et Malle on viisteist aastat ja kümme kuud, temast üksnes üheksa kuud vanem.

„Mis see vanus siin loeb! Hakkad tänitama, jah? Ma pidasin sind tonksu targemaks. Mul süda juba pööritab. Päris iiveldama ajab. Võin öelda, et ma olen juba ema,” ütles Mallekas ning kattis oma kõhu hommikumantli hõlmadega. „Tead sa, mu kõht on jõle tühi. Mine too selle kümne rubla eest mulle Marja poest süüa. Ole ometi mees!”

Ole mees ... Kas see on solvang? Või etteheide?

„Miks sa ise ei too?” tõrjus Kolla.

„Ma ei taha. Mutid vahivad akendel. Hakkavad pärast kõlksutama, et näe, titt tuleb,” põhjendas Malle.

„Aga ta tuleb ju. See titt. Ise ütlesid, et tuleb,” lausus Kolla.

„Ja ongi hea, et tuleb. Aga ma ikkagi ei taha, et nad minu kallal keelt kõlksutavad. Too, palun! Ole mees! Ükskord ometi!” palus Malle.

Noh, sedakorda võin olla.

Ega ta ometi pulli pane? Ei vist, paistab, et laps on tühjas kõhus raudselt olemas. Ja lapseootajat tuleb ju aidata, see on selge.

„Mida sa tahad?” küsis Kolla.

„Moosipirukaid!” hüüatas Mallekas. „Ja piima. Titt tahab piima! Ja sada grammi karamellkomme. Ei, kakssada, neid on jäle lahe lutsida. Ülejäänud raha too tagasi, ma tean täpselt, kui palju miski maksab.”

Nüüd kahtlustab veel. Mida ütles selle kohta isa? Et vargaks peab sind vaid inimene, kes ise varastab. Näe, vana pikanäpumees Krill usaldas, ei tulnud selle pealegi, et ma võiksin midagi sisse vehkida, kuid tulevane ema arvab, et ma lõikan vahelt.

„Okei, ma lendan,” lubas Kolla.

Vööruses hüppas ta trepist ainsa krapsuga alla antreesse ning pahandas sellega perenaist Sea-Liidet, kes kõrv kikkis kuulatas kõike, mis tema endises majas sünnib.

Poiss kiirustas mööda kruusakõnniteed Marja mäest üles.

Papliread kahel pool tänavat tõmbusid juba kollakaks.

Avalikult liikuda ei olnud ohtlik, ema on praegu veel tööl ning õpetajaid polnud siinkandis kunagi nähtud.

Krill oli Marja ja Tähtvere nurgalt kadunud. Kahju, muidu oleks talle raporteerinud, kuidas ülesande täitmine on arenenud.

Marja poe ukse kõrval oli klaasjas silt: „Tartu Linna TSN Kaubandusvalitsuse toiduainetekauplus number 67”.

Kolla kogus kõigi siltide tekste, kirjutas need üles oma linnauuringusse. Eriti meeldisid poisile suured numbrid – mida suuremad, seda uhkemad.

Number 67 paisutas Tartu suurlinnaks. „Ei tea, kas Kilulinnas üldse leidub 67 toidupoodi,” mõtles poiss, astudes sisse kitsasse agulipugerikku, kus valitses kodune meeleolu.

Kõik tundsid kõiki, lahke ja punapõskne müüja Maaja Ostrat ühel pool letti ning mõniteist siiru-viiru sabatajat teisel pool. Peamiselt agulinaised, kirjud rätikud peas. Viina ja õlut anti väljaspool järjekorda, nõnda et püksikandjaid seisis vaid mõni üksik – mõni sihuke näss, keda õiged mehed meheks ei pidanudki, kes tuli padajanni ostma, mis on ometi naistetöö.

Rohkem inimesi poleks ruumi ka kuidagi mahtunud, niigi oldi tihkelt koos nagu silgud pütis.

Silk oligi täna kõige minevam kaup. Võeti ikka pool kilo ja pool kilo, ainult mõni vallaline küsis kolmsada grammi.

Õhetav Müüja-Maaja, seljas pressraua pruunika jäljega valge kittel, tõstis kalapojad soolatünnist kahvelhargiga kiirelt ja vilunult kaalukausile, teisel kausil püsis pidevalt poolekilone viht, ning ikka pani ta päris täpse hulga. Ainult et ei lasknud kaalunokkadel teineteise vastas seisma jääda, need õõtsusid aina üles-alla.

Ega müüja siis nii loll ole, et ainult palgast elab!

Juba Maaja ema, Luige-mamma, oli rühmanud siin leti taga ja eks põlvkond põlvkonna järel need kogemused tulevad.

Sedapuhku oli teemaks selle sügise saak.

Kõikidel naistel olid oma aiamaad.

Naistel ... Jah, mehed pidasid ninapidi mullas songimist oma au riivavaks. Kala püüda, puid saagida, ämbritega vett tassida, katust kõbida – need olid aulised meestetööd, ent mullaga end määrima ei hakatud.

Maareform ei toimunud ainult maal. Maareform toimus ka linnas. Majaomanike mõõtmatud aiad tänavaruutude vahel olid ära mõõdetud, pisikesteks kruntideks jupitatud ning elanikkonnale välja jagatud, nõnda et igal inimesel, kes vähegi tahtis, olid oma peenrad ja kartulivaod.

Kui linnanaisest uusmaasaaja läks oma põllulapile üle endise omaniku õue või möödus lähedalt tollele armu poolest jäetud siilust, sisistas omanik või tema pereliige läbi hammaste: „Mis sa, tõhk, kondad siin võõral maal!”

Aga mis see luges! Ikka käidi päeval palgatööl, õhtuti küürutati põllukamaral.

Kolla ema näiteks ei öelnud venelaste kohta mitte ainukestki halba sõna, kuna nemad olid talle andnud maatüki, kus sai poisile kastme kõrvale kartulit kasvatada.

Poes hekseldatigi üksipulgi läbi tänavune kartul, kaalikas, hernes, uba, õunad, pirnid ja mis veel.

„Mis sa tiit või olt. Kartulid kui kuremarjad, mällaga ma pühaba pudru keetan?” kaebas Leena Muna, Tartu Rajooni Tööstuskombinaadi vildivabriku õmblejanna.

„Äi mäna äi kaeba miskit. Mänu uba ei lää huulilõ, herneterä igimile,” uhkustas Karoliina Tauk, Tartu Jahu- ja Leivakombinaadi saiatööstuse number 6/7 jahusõtkuja.

Sel naisel oli kõik ornungis, ta elas ise Oa tänavas, käis lähedal tööl, tema tööstuski paiknes Oas.

„Kus pani pirni! Täitsa melon kohe!” kommenteeris puujalaga sõjasant Tuudor Remmelgas, invaliidide kooperatiivartelli Tõus normeerija.

Kui ta oma karkudega kaapsat-kaapsat mööda tänavat astus, kaagutasid poisikratid ta selja taga: „Elas onu Remmelgas, tema naine Ämmelgas, sant ei kuule, sant ei näe, sandi peale paista päe.”

„Ega saksa sant nälga jää,” viskas siis Remmelga-onu üle õla ning kaapsas edasi.

Tema pidi sabas seisma, tema ei saanud midagi väljaspool järjekorda nagu teised sõdijad, kuna tema oli sõdinud Saksa poolel.

„Mulle silgu poolvend,” ütles müüja ette jõudnud Tiia Kaasik, Tartu Rajoonidevahelise Loomtoorsaaduste Varumise Kontori arvepidaja.

Müüja-Maaja võttis teisest pütist soolaheeringa, viskas selle kaalule. „Kolmkümmend kuus kopikat,” teatas ta hinna ning nõudis: „Täpne raha, täpne raha!”

„Sellel heeringal on justament armunud naise silmad. Ja haiseb nagu pudretivabrik, kui tollele soola peale raputada,” arvas onu Remmelgas, võttis kargud ühte kätte ning hoidis siis vaba käega nina kinni.

Ja teenis muidugi naiste pahameelemõmina.

„Mis sa jauhat, kobista umma suumulku veidü koombamallõ,” soovitas Lilja Keesk, Tööjõu Organiseeritud Värbamise Tartu Vabariikliku Kontori käskjalg.

„Sant pole naise lõhnagi tundnud,” kähvas Karin Kaljus, Kirovi kolhoosi aiandi aiatööline.

Aiand asus siinsamas Supilinnas Herne tänavas, seal sai ikka õunaraksus käidud.

Oma pakkepaber, see tähendab eilne Edasi, oli heeringaostjal Tiia Kaasikul nagu kord ja kohus kaasas, sellest ei tekkinud ütlemist. Ka leidis ta trukiga rahakotist pennipealt 36 kopikat.

„Mina olen täpne inimene,” kohmas Tiia. „Oi, läts meelent äärh. Ma võtan veel kümme moosipirukat!”

Nii nad rääkisid – mõni lause agulimurdes või mingis murrete segus, siis jälle puhtas raadiokeeles.

Kui nii kõvasti heeringa kõrvale ahnitseda, siis teistele ei jäägi!

Nüüd läks jutuajamiseks.

„Kas viskas viis meetrit välja või?” tundis Müüja-Maaja huvi.

„Ei veel. Justament hommikul sai mõõdetud. Kaspar hoidis tuletõrjeredelit, mina sibisin kribinal üles. Kolm senti on veel puudus. Homme on viis täis,” vastas Tiia. „Homme võid hinda maha võtta, kellelgi ei ole nii kõrget.”

„Ei võta ma midagi maha. See on riigipood, siin on kindlad taksid,” keeldus Maaja ning keeras heeringa ajalehte.

Kolla teadis, et kõneks on päevalill, millest Edasi oli kirjutanud juba mullu sügisel ning nimetanud taime tšempioniks, rekordimeheks.

Mis oli teistel naistel Leena sihvkapuule vastu seada?

Karin Kaljusel oli vägev kõrvits, mis kasvas kompostihunnikul nagu mühin.

„Oma pool puuda tuleb ära. Ei tea, kes aitab kapi peale tõsta,” sihtis Kaljuse Karin küsivalt Remmelga-onu poole. „Sellist meest ei ole, tuleb endal vinnata.”

„Mis sa tast kapi otsa vinnad. Las olla põrandal tabureti eest. Hea istuda,” soovitas onu Remmelgas.

„Pole ruumi, pole ruumi. Ainult kapi otsas on vaba koht,” ütles Kaljuse Karin.

„Noh, seemned juba kotis? On jah, jah?” küsis Müüja-Maaja järgmiselt ostjalt.

„Kotin, kotin. Jah, sel aastal tulid hea mõrkja maitsega,” reklaamis oma kaupa köömnekasvataja, ENSV Põllumajandusministeeriumi Seerumi Laboratooriumi seerumilaborant Melanie Kartuli uulitsast.

Tema käis tutvuse pärast Marja poes, kuigi talle olid ligemal Kartuli ja Herne magasin.

„Anna proovida!” soovis müüjanna.

Melanie koukis oma presentturukotist poolekilose köömnetuutu. Kaup liikus nüüd üle leti vastassuunas, Maaja maitses.

„Meil seerumis ütles professor Puravik, et köömen on Euroopa vanim maitseaine,” kiitis emand Melanie. „Mul on nii palju, et ühe seemne saaks iga eestlane. Jääb ülegi, jääb venelastelegi.”

„Ma võtan selle,” ütles Müüja-Maaja pärast maitsmist ja pani koti kaalule.

Nüüd laskis ta kaalunokad tasakuti seisma jääda.

„Mul on täpselt, mul on alati täpselt. Kuusteist rubla,” ütles Melanie hinna ning Maaja maksis kassasahtlist võetud rahaga.

Nii saigi letitöötajast ostja ja kundest müüja.

„Teisel on kiire, aga vanamoorid jamavad siin oma köömnetega. Ja muudkui lobisevad!” pahandas Kolla mõttes.

Poiss kibeles, talle tuli äkki meelde, et ta polnud Mallele öelnudki, kes talle raha saatis ning mille eest. Tüdruk oli oma vatsa paljaks kiskumisega kogu ta jutu- ja tegevusplaani segi löönud. Ja Mallekas polnud ka ise midagi küsinud, nagu oleks see täiesti tavaline asi, et Kolla talle kümneka toob.

Nii tuleb viimaks homme jälle tahtma, et kus on tänane raha.

Kas see on omamoodi pätsamine, kui Kolla ei ütlegi, kellelt raha pärit on? Noh, ta ei uuga raha, vaid võtaks endale nagu kinkija au. Ja jätab aumehe aust ilma Krilli, kes oma patte lunastab? Krill jääks nagu kahtpidi plindrisse: enda teada on ta oma hea nime taastanud, kuid tegelikult ...

Kui põrutaks neile harakatele, et pidagu oma kohvikut mujal? Neile kohe meeldib sabas seista, kuuleb kõik külauudised ära, saab ise mokalaata pidada. Nad ei mõista, et kellelgi võib kiire olla! Teiselt poolt jälle, äkki astub sisse Mitte? Siis oleks see tõepoolest juhuslik kohtumine, Kolla ei ole tüdrukut luuranud.

Et mida aeglasemini saba liigub, seda parem või? Sest ega ta ikkagi Mallet Mittele eelista ...

Vahepeal käisidki sisse-välja viina- ja õllehimulised, neil kui õigetel sõjaveteranidel oli eesõigus, nemad ei pidanud sabas oma aega kulutama.

Imede ime, kuid kaupa leidus, see ei saanudki otsa. Varsti olid oktoobripühad, enne riiklikke tähtpäevi varustati poode iva ohtramalt, et rahvas paraadile tuleks.

Viimaks jõudis Kollagi kord, poiss kuulis müüjanna kähvatust:

„Järgmine!”

„Mulle palun viis liha- ja viis moosipirukat,” vastas Kolla, ise arvestas, et tüdruk viit moosikat juba kõhtu ei pista, ehk jääb kaks temalegi.

„Lähed küla peale, jah? Sööd ise ja viid pruudile, jah?” kostis Maaja. Müüjanna punjad põsed ja helehallid silmad naeratasid.

„Nii noor, aga juba amüseerib,” tunnustas seerumilaborant Melanie, kes pärast ostu-müüki ei väljunudki poest nagu teised, kes olid kauba kätte saanud, vaid jäi ubrikunurka latrama.

Kolla vaikis, laskis enda peale paista kõva naistemehe kuulsust.

„Mis noor! See mõni noor, kui on oma kuusteist aastat vana. Mina nihveldasin naistega juba siis, kui polnud veel kümmet aastatki täis,” kiitis ennast kargumees Remmelgas.

Oo, Kollat peetakse passiealiseks! See oli tõeline au.

„Teame, teame, panid vale jala sisse, sinna need sul jäidki,” tänitas kõrvitsatädi Karin.

„Kas midagi tuleb kuhugi panna või? Räägi täpsemalt, juhata vägesid, kui sa neid asju nii täpselt tead,” ei jäänud Remmelga-onu sõnu võlgu.

„Tänapäeva tüdrukud tahavad muudkui pirukaid. Meie tahtsime karamelli,” meenutas köömnekasvataja Melanie oma noorusaega. „Ajad muutuvad nii kiiresti, et arugi ei saa.”

Hea, et meelde tuletas. Selle pika seismise peale läks karamell meelest äragi.

Kui osavalt liikusid Maaja käed, kui ta pirukad ajalehetuutusse keeras. Moosikad läksid Noorte Häälde, lihakad Rahva Häälde. Seejärel klõbistas Maaja tükk aega arvelaual.

„Viiskümmend kopikat!” teatas ta siis hinna.

No oli keeruline rehkendus! Võib-olla oleks selleks vaja läinud elektroonilist arvutamismasinat, millest leht kirjutas ja mis USA-s olevat valminud. Tegevat tuhat tehet sekundis. Uus maailmarekord!

„Palun mulle veel kolmsada grammi karamelli ja pudel piima,” lisas Kolla.

„Nii vana juba, aga ikka ei oska poes käia! Miks pean mina kaks korda arvestama? Kogu kaup tuleb korraga öelda!” õpetas müüjanna Maaja õiget poeskäimist, tõstis siis kolksti piimapudeli letile ning hakkas karamellkompvekke kaaluma – selleks pidi ta vahetama kaaluvihke teisel kaalukausil.

Oleks, et praegu ei astuks sisse Mitte, muidu mõtleb veel, et mul on keegi teine, kellele ma karamelli viin.

„Kõik pirukad paneb ise nahka, pruudile jätab vaid karamelli,” kommenteeris Melanie poenurgast.

„„Mis liig, see liig,” ütles hiir, kui ta pruut kassinahast kasukat tahtis,” sõnas Remmelga-onu.

„Ets kae, tema joob piima! Aga selle piima sees käis ju see ... see ... miilitsavuhva ... mis ta nimi oligi ... see Marja 21a-st ... kuidagi kübara moodi ... See, kelle juures selle poisi isa elab ...” kuulis Kolla selja tagant kõrvitsa omaniku, mamsel Karini häält.

„Leida, ma tean küll! Kes teda ei teaks. Leida Šapka. Ikka „ii” ja „aa”, „õõ” ja „uu”, nii et lase aga olla. Ei ela Antti seal enam ammugi, elab mõne teise naise juures. Antti on juba niisugune mees, kes elab naiste kulul. Koju teda tagasi ei võeta, Lilli on kange naine,” kiitis Melanie Kolla ema.

Minu isa – ja naiste kulul! Ise elate te naiste kulul, kretiinid sihukesed! Kas vedurijuht vähe teenib või? Minu isa lasti vedurijuhiametist lahti sellepärast, et ta pidas välismaaga kirjavahetust! Kapitalistliku riigiga, sellepärast! Võib-olla Poolaga oleks lubatud, kuid Šveitsiga mitte mingil juhul.

„Mis miilitsavuhva! See Arno Šapka löödi ammu maha. Sae-Annuk ise kopsas kirvega otse kuplisse ... Mitte saega, vaid kirvega! Veri purskas, nii et määris terve Tiksoja saekoja põranda oma kirvega ära. Mehed räägivad, et praegugi veel punane. Pärast leht kirjutas, et kangelane. Mitte Sae-Annuk, vaid see miilits ... Mõni kangelane või asi ... Tavaline lakkekrants nagu kõik mehed. Nüüd on Supilinna ainus miilitsavuhva see kinopiletite rebija Moonika,” teadis Karin. „Temagi mees, see igavene supilontrus, muud ei tee, kui aina joob ja joob, kainet päeva ei näegi. Varastel hea elu. Pesu ei saa enam õue rippuma pannagi, kohe tõmmatakse ära.”

„Teate, mis asi ajab miilitsad jooma?” küsis Remmelga-onu.

„No mis?” küsiti kõhklemisi vastu.

„Must südametunnistus! Must südametunnistus on see, mis ajab kõik miilitsad ja teised punased jooma,” ütles SS-i mees Remmelgas.

Selle peale naistepundar vakatas, kõik kartsid Siberit.

Kui ütleks neile, et Leivategija Malle on palli väravasse saanud? See oleks röögatu pommuudis, mooridel turtsumist-vurtsumist terveks nädalaks.

„Naised, mis te räägite, kui te midagi ei tea,” noomis Maaja pärast pausi.

„Noh, mis sa ütled, me kuulame sind,” kostis kõigi nimel kõrvitsatädi Kaljuse Karin.

Nagu ikka oli Müüja-Maaja ülesupilinnaline informatsiooniagentuur, nagu ikka teadis müüjanna kõike:

„Leida Šapka pandi viieks aastaks kinni. Eile oli kohus. Kedagi sisse ei lastud, kinnine. Muidu pidid hakkama levima jutud, et piimakombinaadi piim ei kõlba juua. Sellepärast lahtist ei tehtud, nagu advokaat Eugen Kurrikoff tahtis. Teate küll, too, kes elab Leida majas, suhkrut ei söö, sest tal on suhkruhaigus. Prokurör nõudis neli, kuid kohus lajatas viis, kuna piimas ujumas käia ei ole ilus. Leida korterisse kolib üks perekond Gorki oblastist. Mees hakkab töötama õlletehase õllemeistrina, naine sealsamas arvepidajana. Nad käisid juba tube üle vaatamas.”

Nüüd puhkes käbe kädistamine, naised parastasid Leida Šapkat. Kolla kuulis, et Leida on sihuke pordudaame, kes leiab endale alati mehe, isegi naistevanglast. Oma vitsad sai ka Gorki oblast, kus elavad ainult ei tea kes.

Võtta hammaste vahele Leida Šapka tähendas haavata Kolla isa.

Poiss maksis 86-kopikase arve kümnerublasega.

„Oo, nii suur raha! Kust sa selle said?” kahtlustas müüja.

„Naised andsid. Ma olen isasse, elan kah naiste kulul,” suskas Kolla ning teenis üldise pahameelesusina.

„Käbi ei kuku kännust kaugele,” vangutasid sabatajad naised.

Ainult SS-lane tunnustas:

„Poiss ei ole suu peale kukkunud, on nagu tema isagi!”

Kolla väljus, paremas käes liha- ja vasakus moosipirukatuutu, lisaks veel piimapudel ja karamell. Ehtsat ekvilibristikunsti üles näidates õnnestus tal lühikesel teel tänavamäest alla nosida ära kaks lihapirukat ilma kätt appi võtmata. Tehke järele!

Ainult maja välisukse avamisega oli paras häda, Kolla pidi lihapirukad võtma kahe põlve vahele, kusjuures veel niimoodi, et ükski pirukas tuutust välja ei kukuks.

Kõik läks okei.

Malle sättis ennast istuma kauni valge päevalinaga kaetud laia voodi äärele, see oli ka ainuke magamisase ses kööktoas. Tüdruku paljas põlv paistis hommikumantli hõlma vahelt välja, sellel siuglesid sinakad veresooned otsekui kõhnad maod.

Kolla pani kirjutuslauale üheksa rubla ja neliteist kopikat, istus kirjutuslaua taha toolile, näoga Malle poole, tooliselg kahe jala vahel.

„Ma ei hakka üle lugema, juba mu isa ütles, et teie olete ausad inimesed. Ainukesed ausad inimesed meie majas,” kiitis Malle.

No tänan.

Tüdruk lükkas pöidlaga sisse piimapudeli hõbedase fooliumkorgi ning rüüpas otse pudelisuust. Kolla nägi, kuidas ta kõrisõlm vupsatas.

Kui kaua hoitakse piima kombinaadi suurtes vannides? Võib-olla oli Leida Šapka selle piima ajal juba kinni võetud ega saanud seal kümblemas käia?

„Kuidas maitses? Oli hea või?” küsis Kolla, kes oleks tahtnud teada, kas Leida Šapka on milleski süüdi või mitte.

„Tahad ka, võta!” pakkus Mallekas.

Kolla rüüpas. „Minu meelest on see maailma parim piim,” hindas poiss.

„Minu meelest ka. Ära sa kõike ära joo, jäta mulle ka. Mul on lapse pärast tarvis. Laps tahab piima, seda teavad kõik naised,” sõnas Malle ning kummutas Kollalt tagasi saadud pudeli tühjaks.

Järelikult panid nad Leida ilmaasjata kinni.

„See aeg, kui naine last ootab, see on tema kõige püham aeg. Seda ütles juba minu ema,” jätkas Malle. „Oot, ma näitan sulle midagi!”

Malle kiskus voodi alt välja suure nahkkohvri, avas selle kaane, näitas.

„Ema on kõik alles hoidnud. Näe, minu esimese juukselõikuse salk. Näe, minu kojutoomise riided. Minu esimesed papud. Minu nabakönt, kõik alles. Näe, minu esimesed joonistused. Mina hoian ka oma lapse asjad alles,” lubas Malle.

Varem näitas günekoloogiaõpikut, nüüd seda õrna kraami.

„Väga ilus, väga ilus,” ütles Kolla ja mõtles treeningupäeviku peale, mida ta õhinal täitis ning mis pidi pärast muuseumisse minema. Siis, kui Kolla pärast mitmekordseks olümpiavõitjaks saamist auga teenitud veteranipensionile läheb. „Võib-olla võetakse sinu titeasjad kunagi muuseumisse, kui su lapsest keegi suur inimene saab.”

„Mulle pole seda tarvis, mina olen normaalne inimene,” ütles Malle.

Viieteistaastasena hakkab pudenema – ja normaalne inimene!

„Kes su lapse isa on?”

„Isa ...” klõnksatas Malle äkki ja tegi nii kiire ampsu, et pirukapraost välja pritsinud moos lendas ta paljale põlvele.

Malle pühkis hommikumantli siiluga põlve puhtaks.

„Jah, isa, kes ta on?” küsis Kolla uuesti.

„Isa ... Isa ... Seda ma sulle juba ei ütle, sa lähed kellad kogu ilma täis. Ma olen isaga kokku leppinud, et ei ütle,” nihvas see linnunägu.

Poiss sai oma kolm lihapirukat söödud. Malle aga pistis nahka kõik viis moosikat, ei andnud Kollale ainukestki. Ju oli tal kõht maru tühi, vahest ongi õigus, et ta oli Sohvri-Elmari kadumisest alates käppa imenud.

Säh sulle kooki moosiga! Kolla oli nii lootnud, et saab moosipirukaid maitsta. Karamelli, mida Malle pakkus, ei hakanud ta võtma, see on plikade värk.

*

Julgeolekumajor Boriss Prüssel tegi oma kabinetis Vanemuise 19 riiklikult tähtsat tööd, lahendas aktuaalseid probleeme, andis hinnanguid ühiskonna valupunktidele. Surus näppudega karvapulstid tagasi kõrvadesse ning tegi, lahendas ja andis edasi.

Kapiriiulilt tänaseks väljatõstetud paberid ja toimikud tema laual olid seatud akuraat: kõik üksteise peale laotud nagu joonlauaga mõõdetud, ükski lipakas ei ulatunud pisima nurgagagi virnaseinast välja.

Liperdamist major ei sallinud. Korraarmastus oli põhjus, miks Boriss Prüssel endastki lugu pidas. Oleks ta laual valitsenud segadik, oleks ta ennast nartsuks põlanud. Poleks ta lauda korda saanud, oleks ta endale ametirelvast kuuli pähe kihutanud, kirjutanud enne seda valmis aruande kuuli kulutamise kohta.

Ka generalissimuse töölaud oli kindlasti puhas ja korras, puhas ja korras nagu bolševism.

Sestpeale hakkasidki riigiasjad viltu vedama, kui unustuse hõlma saadeti sõna bolševism, kui partei hakkas kõrvale kalduma õigetest leninlikest, see on bolševistlikest normidest. Ja süüdi on selles Kukuruuznik, oli major vankumatult kindel. Kukuruuznik tahab tõmmata selge vahejoone: tema on kommunist, enne teda olid bolševikud. Kommunism on helge ja rikas, bolševism verine ja vaene.

Ometi on just bolševism kommunismi kõrgeim vorm, kuna Lenin ja Stalin olid bolševikud. Kommunistid võivad ju olla välismaalasedki, näiteks Hiinas, Prantsusmaal, Soomes, Kuubal ja igal pool mujal, ent bolševikud on ainult siin, Venemaal.

Mina olen esmajoones bolševik, seejärel kommunist. Täpselt nagu generalissimus.

Kah-kommunist Kukuruuzniku ajal on tekkinud tohutu kari igat sorti sulberdajaid ja paskaake, kuid ka päris suuri riigivargaid. Nii palju, et enam ei suudagi neid kõiki kinni püüda. Oleks pidanud algusest saadik viivitamatult seina äärde panema, nagu generalissimus tegi.

Kukuruuzniku tee viib Lenini ja Stalini ehitatud riigi ning partei hukule, see oli selge. Tuleb teha kõik, et riik päästa. Ja toimikutesse süvenenult major seda tegigi.

Korraga helises telefon. Must kettaga aparaat, rohkest kasutamisest mõnevõrra kulunud. Juba enne sõda siinsamas Tartus valmistatud, kuid sellest polnud mõtet rääkida, veel vähem ilmarahvale kuulutada.

Mina olin enne sõda bolševismimaal, siin aga valitses pursuide klikk.

Mees, kelle laual heliseb telefon, mille numbrit avalikust telefoniraamatust ei leia, võib tunda end kodumaale vajalikuna.

„Jah,” ütles major torru.

„Ma palun seltsimees Auvjaara,” öeldi puhtas vene keeles, ainult perekonnanimi ajas küsija keele hullusti sõlme.

Las mõistab ise, et valeühendus. Majori sõnu ei vääri töss, kes ei oska õiget numbritki valida. See, et sa venelane oled, ei anna sulle õigust eksida. Sa teed ju venelastele lihtsalt häbi!

Niisugused asjad solvasid. Millal jõuab tehnika areng nii kaugele, et iga tsivilistimolkus ei saa ühendust riiklikult olulise aparaadiga?

Uus helin.

„Ma keelan teil kõnet katkestada, kodanik Auvjaart!” käratati teisel pool.

Kohe kodanik, nagu öeldakse kohtus kriminaalkurjategijatele. Ja perekonnanimi tuli nüüd juba paremini üle huulte. Kas vahepeal saadi konsultatsiooni? Ja kumba siis taheti, kas inimest perekonnanimega Auväära või Auväärt? Või kõlas helistaja hääles hoopis kerge nööge?

„Kumbagi siit ei saa, ei Auväära ega Auväärti,” vastas major Prüssel käratatud käsule instinktiivselt alludes.

Tema hääldas need nimed oma venekeelses jutus puhtalt ja õigesti eestikeelsena. On ju igal liiduvabariigil oma tiitelkeel, mida julgeolekutöötaja peaks valdama. Ja mida paremini valdab, seda korralikumalt saab ta oma kohuseid täita.

Vaenlase keel olgu selge! Stalin õpetas rahvale kõigepealt poola ja rumeenia, seejärel saksa ning nüüd inglise keelt. Siseluures kehtib sama printsiip, mis suures poliitikas, sest keel on relv.

„Aga Boriss Villemovitšit, kas teda saab sellelt numbrilt?” küsiti nüüd juba selgelt naerutooniga.

Boriss Villemovitš on ju tema ise! Mida tähendab niisugune lubamatu temp?

Igasugu naljamehi major Prüssel lihtsalt ei sallinud. Need olid tavaliselt lohakad, ei osanud pabereidki oma laual korras hoida. Ja teha nalja töötelefoniga töö ajal – see oli juba päris беспредельно.

Ent helistaja hääl tundus tuttav, igatahes oli ta selle mehega kuskil üsna hiljuti rääkinud.

„Boriss Villemovitšit saab,” vastas major Prüssel ametlikult.

„Ei tunne ära või? Ise lubasid mulle helistada. Me leppisime ju kokku. Ma ootasin kõnet, seda ei tulnud, nüüd helistan ise. Moskvast,” kuuldus torust.

Tohoh, või kohe sinatab. Aga järsku on kõrge ülemus? Äkki tähendab familiaarsus seda, et Borissi on taas märgatud ja ta on välja valitud mingiks tähtsaks operatsiooniks, mis sest, et ta siin põrgukolkas teenib? Operatsiooniks, mis toimub välismaal ... Kahjuks lubavad endale seesugust rahvamehelikku käitumisjoont teinekord päris kõrged tšekistidki, koguni kindralmajorid, isegi kindralleitnandid.

„Mina lubasin helistada ...” venitas major Prüssel. „Kellele, palun?”

„Kolm korda surusime kätt. Täpselt kolm korda,” täpsustas hääl torust ja ehk ka Moskvast, kui midagi ei valetatud.

Majorile hakkas meenuma. Kaks tugevat, mehist survet, üks lõtv.

Ahaa, see Papaaha!

„Mäletan, kolm korda,” poetas ta.

„Kolm on kohtu seadus. Aga nime? Kas sa mu nime ei mäleta? Organis töötajal peab olema hea mälu, see käib professiooni juurde. Akadeemias õppimise ajal ju treenitakse mälu, kas sa ei mäleta siis?” meenutas helistaja.

See püsis kogu aeg meeles, et treeniti. Ent major Prüsselil oli pigem arvu-, kui nimemälu. „Kas number on ЖД714276?” küsis major.

„Suurepärane, suurepärane, hakkab asja saama,” kuulis major kiitust.

„Kas seltsimees Parv?” jätkas major, jättes enda teada, et Pargi võõrastemajja oli papaahaseltsimees möllitud Erik Tsementjevi nime all.

„Jumal tänatud, viimaks tundsid ära!” hüüatas helistaja.

Kas tema on nii kõrge natšalnik, nii lähedal taevale, et võib öelda „jumal”? Ei tea, kas tal on ka praegu papaaha peas? Kas viisnurk kõrge karakullmütsi ees on otseks rihitud?

„Hiilgav! Hiilgav!” kostis tunnustus. „Mina mäletan jälle selle jõe nime, millel me kohtusime – Mat. Seda ütles meile parvejuht seltsimees Vaaderpass, ka tema nime mäletan hästi. Veel ütles ta, et Mat on kõikide jõgede ema. Ohoo, see on suur liialdus! Meie Volga on ligi neli tuhat kilomeetrit pikk, meie Siberi jõed Ob, Leena, Jenissei, Amuur veel pikemad ... Kuidas saab pisike Mat sünnitada maailma pikimaid jõgesid? Kuidas? Selgita mulle! Minu teada on just Volga meie jõgede ema, kõik ütlevad ju emake Volga. Kas Tartus siis ei öelda? Miks Tartu siis erand on? Loogiliselt võttes ei saa kellelgi olla kaht ema, kas oled sellega nõus?”

Ta nimetab kauboid oma seltsimeheks! Minu meelest on too lõngus, ei midagi enamat. Vaja ajalehe satiirinurka panna! Muidugi, helistajal endal olid ennist olnud kaasas kauboisigaretid, võib-olla sellepärast tunnustabki kraadesid?

„Seda küll, et ei saa olla kaht ema,” nõustus major Prüssel.

„Näed, leidsimegi ühise keele,” rõõmustas Moskva. „Järelikult peab üks neist olema vanaema. Mis teie arvate, kumb, kas Joppmat või emake Volga?”

„Ma ei tea, mida teile parvel räägiti, kuid meie jõe nimi on siiski Emajõgi,” täpsustas major kuivalt.

„Peab teadma, peab teadma. Tšekistil peab olema alati oma kindel printsipiaalne arvamus. Ma arvan, te kaldute sinnapoole, et Jopp on vanaema, Volga tema tütar, teiste jõgede ema. Näete siis, vanaema on lühike, ainult sada kilomeetrit. Vahel juhtub, et tütar kasvab emast ligi nelikümmend korda pikemaks. Juhtub. Loodus. Mis parata,” lausus Moskva.

„Ma ei tea,” ütles Prüssel.

„Tuleb teada! Peab teadma! Nii ei tohi, et ei tea,” manitses Moskva. „Kuule, miks sa mulle ei ole helistanud, ei ole tutvustanud olukorda Nõukogude väikelinnas nimega Tartu?”

See ka veel! Prüssel otsis õigeid sõnu, leidis need kähku:

„Mul oli plaanis helistada küll.”

Kas ma nüüd valetasin, nagu pole ohvitserile kohane? Ses mõttes mitte, et ma pole ju kunagi otsustanud, et ma eales talle ei helista, kaitses major ennast enda eest.

„Oi, kui tore! Mulle meeldivad inimesed, kes kogu aeg õigust räägivad. Kindlasti tahtsid sa mulle rääkida ühest maalist. Kui seda võib maaliks nimetada. Ühest maalisarnasest nähtusest, millel on kujutatud alasti naine nimega Siiri Kullamägi. Surnuaial ja päikeseloojangul. See maal oleks otsekui mingi ennustus. Mingi hinnang nõukogude korrale. Naist on kujutatud nii, et organ on näha. Peaaegu näha. Suuresti kamuflaažis, aga ometi näha. Aga organid, need oleme meie! Või ei ole? Aga selles organis, mis aimamisi välja piilub, tassiti pangast välja tohutu hulk raha. Kas summa oli miljon nelisada tuhat? Uues või vanas rahas?” jätkas seltsimees Parv oma naljataval-tõsisel moel.

Kes on korraldanud sigaduse, et mõlemat, kõrge autoriteediga julgeolekut ja naise häbiväärset suguelundit, nimetatakse ühtmoodi? Üks on kompetentne, teine himurusorgan. Kindlasti tegid seda mingid trukkerid, nemad pedereerivad pühaduse kallal.

Ent kuhu tüürib seltsimees Parv, kui kutsuda seda Papaahat niimoodi?

„Tassiti välja, tassiti. Tassimisfakt tuvastati. Asi anti prokuratuurilt organite kätte uurida kui eriti raske riiklik kuritegu. Toimus kohus, kõik leidsid, et tassis,” kostis major.

„Aga tegelikult? Mis juhtus tegelikult? Ja kui palju tegelikult? Ja kas vanas või uues rahas? Kummas siis?” küsis nüüd Moskva.

Чёрт побери, see on vihje! See on surmkindlalt vihje. Kas seltsimees Parv tõesti teab, et kohas, mida nimetadagi on lihtsalt jõle, tassis Siiri Kullamägi tegelikult välja vaid mõnisada rubla ning NSV Liidu Riigipanga Tartu osakonna direktor Valdeku Merimaa ja panga esimese osakonna juhataja Vadim Korsakov lihtsalt lavastasid naise süüdi? Käskisid kehaõõnsuste spetskontrolöril Žasmina Pelagejevna Komissaroval mõnda aega mitte kontrollida pangatöötaja Siiri Kullamäge ning siis äkki kontrollida, võtta ta vahele raha väljatassimisega.

Kõik algas sellest, et EKP Tartu Linnakomitee kommunaalosakonna juhataja Saul Saunik oli saanud kommunaalettevõtete trusti partorgilt Artur Tengelilt veidi alla pooleteise miljoni rubla vanas rahas. See oli ühe surnud vanamoori raha, vähemalt nii oli Tengel Saunikule öelnud. Mis tolle vanamoori nimi oligi? Selles oli üks kummaline täht, mida eesti keeles pole. Aa, õigus – Benita von Schloß. Kindlasti ekspluataator, kuna von. Või vähemalt ekspluataatorite järeltulija. Pärast sai Komissarova tänutäheks miljonioperatsioonil osalemise eest endale von Schloßi korteri aadressil Marja 10–5. See oli peenelt tehtud, ega Komissarova teadnud, milles ta osalenud oli. Ta sai korteri sõnakuulelikkuse eest. Kõigepealt oli Tengel veel püüdnud Saunikut petta, seejärel Saunik meid: ütles, et seal on miljon seitsesada tuhat vanas rahas, tegelikult oli 1 358 400 rubla. Mäng olgu aus! Pärast jagasime saagi ausalt kolme peale – Korsakov, Merimaa ja mina. Saunik ja tema kompanjon jäid päris ilma. Aga nende mõlema kohta võib öelda ainult head, talusid ilmajäämist väärikalt, ei hakanud rumalusi tegema, on hoidnud tänaseni keele hammaste taga. Ent kas tõesti on sellel käesurujal Parvel miljonioperatsioonist hais ninas? Asja päevavalgele tulek oleks häving, täielik katastroof! Kõik lastakse maha, nagu lasti too Siiri Kullamägi, sest Kukuruuznik on seadnud sisse surmanuhtluse eriti raskete majanduskuritegude eest. Ei, maha lastaks meid kolmekesi: Korsakov, Merimaa ja mina. Võib-olla Korsakov ja Merimaa siplevad kuidagi välja, kuid mina kindlasti mitte. Kukuruuznik on ju isiklikult asunud organite kallale, tema hävitaks kõik organid, et parteile rohkem võimu anda. Ei tea, kas Korsakov ja Merimaa pääsevad, kuid kõige suuremad šansid kõrgeimast määrast ilma jääda oleksid Saunikul ja Tengelil. Nemad saaksid vahest viisteist aastat, kuid ega seegi ole mingi roosiline perspektiiv. Kohe kuul pähe on kindlasti etem kui mädaneda pikalt vangilaagris.

„Eesti NSV Ülemkohus otsustas karistada Siiri Kullamäge kriminaalkoodeksi täiendatud paragrahvi „Kriminaalvastutusest riiklike kuritegude eest” järgi,” ütles major Prüssel üsna väriseva lõuaga.

„Nii-nii-nii,” niiniitati Moskvas. „Kas kohtu järgi oli sel Siiril ka kaasosalisi?”

„Ei olnud,” habises major.

„Aga tegelikult? Kas tegelikult oli või ei olnud? Kuidas ikka üks naine üksinda selle ära tegi? Minu teada on võimatu pangast raha välja tuua. On loodud spetsiaalsed organid, kes välistavad pangast raha väljatoomise teatud organis ... Või ma eksin? Miks sa ei vasta, seltsimees Auväärt?” nähvati torus.

„Ma ei ole Auväärt. Minu nimi on Prüssel,” ütles major.

„Nii, nii ... Ei ole aus mees. Kas ei ole või?” õrritati vastu.

„Mida te sellega mõtlete?” ehmus Prüssel.

„Eks arva ära!” soovitas helistaja. „Arva ära, miks ma selle miljoniteema üles võtsin. Kindlasti tuleb rääkida Tartu linna moraalsest laostumisest. Viieteistaastased kooliplikad on teil rasedad! Selles mõttes käite tihedalt Moskva kandadel.”

Öelda, et kodumaa pealinn on moraalselt laostunud! Vahest on see provokatsioon?

„Mis mõttes kandadel?” pobises Prüssel.

„Sõna otseses mõttes!” põrutas Moskva. „Tartu inimesed konstrueerivad helikoptereid, et lugeda Raadi sõjaväljal lennukeid. Inimesed teevad Ameerika Luure Keskagentuurile vabatahtlikku kaastööd – see on juba ...”

„Imperialismi kannupoisse on karistatud, laibad on teadusele antud!” kohmas Prüssel.

„Need määrivad Nõukogude teadust! Võib-olla spioneerivad ka surnud päi edasi? Aga lähme tagasi, lähme sinna, kuhu jutt algul pooleli jäi. Sellel pornohaltuural on kõik paista, ka see, millega raha välja toodi. Otsekui irvitaks keegi Nõukogude seaduste üle. Nõukogude panganduse üle. Nõukogude naiste üle. Nõukogude rahvas on oktoobripühade-eelsel töövalvel, aga too pilt irvitab kõige üle, mis on nõukogude inimesele püha. Kes on selle plätserduse autor?” küsiti seejärel.

„Väino Uibukänd,” vastas major kiirelt ja teenistusvalmilt.

„Ja mida tegi see Tema Majesteet Väino Esimene Suure Isamaasõja ajal, kui kogu nõukogude rahvas võitles nagu üks mees fašistlike röövvallutajate vastu?” jätkas seltsimees Parv.

„Reetis oma kodumaa, võitles relv käes nõukogude rahva vastu Valge-Soome bandiitliku armee ridades,” raporteeris major Prüssel.

„Nii, nii ... Reetis ... Minu teada kureerite ideoloogiatööd Tartu linnas teie. Kuidas on võimalik, et keegi kodumaa reetur paneb linna sügisnäitusele üles organi? Kuidas?” küsis Moskva mingi erilise naudinguga.

„Olen süüdi, seltsimees Parv ... või kuidas teid ... Olen süüdi,” võttis major süü omaks.

„Milles te süüdi olete? Milles täpselt?” oli papaahaseltsimees süüdistades läinud üle teie peale.

Jah, Moskva teab kõike, siin ei ole enam mingit kahtlust, see on juba selgemast selgem.

„Heakene küll, jätame selle seniks enda teada. Seniks. Meil siin on lõpliku otsuse langetamiseks vaja seda corpus delicti’t, kui rääkida teaduse keeles, kui rääkida ladina keeles. Seda plätserdust, ma mõtlen. Praegu on kell kolmteist nelikümmend. Mis ajal Moskva rong Tartust läbi minnes Moskva poole sõidab, seda pole te kindlasti unustanud. Olge nii kena ning pange see asi Moskva rongi postivagunisse seltsimees Parve nimele. Moskvas Leningradi vaksalis tullakse homme hommikul rongile vastu, võetakse ära. Ja palun koos teiepoolse kirjaliku ekspertiisihinnanguga! Nii umbes üks lehekülg. Ei mingit grafomaaniat pornograafia kõrvale. Piisab ühest leheküljest. Kas oleme kokku leppinud, seltsimees Auväärt?”

„Just nii, seltsimees Parv!” vastas major, tõusis toolilt krapsti püsti ning lõi kuulekalt kulpigi, kuigi seda ei võinud ju Moskva sugugi näha.

Niisugune informeeritus tekitas julgeolekumajoris lihtsalt imetlust. Milline võimas agentuur peab sel Tsementjev-Parvel olema! Huvitav, kunas ja kuidas ta selle värbas. Ja meie ei tea vähimatki! Kas kontrollbrigaadi kontrollreid oli tegelikult värbamisreid? Kuidas nad nii kiiresti jõudsid? Kas siis, kui Moskva värbab, vastu ei punnitagi? Või oli neil väga priske agenditasu, inimesi peibutati rahaga? Kindlasti maksti värbajale kena kopikas iga värvatu eest! Kindlasti panid nad kirja, et värvatud uue allika sugulased on emigrantlike organisatsioonide juhid Rootsis või Kanadas, et värvatu vend võttis osa relvastatud banditismist või räägib värvatu onu kogu aeg riigivastaseid anekdoote. Nii tõstsid nad oma uute kaastööliste väärtust, nii näitasid nad, kui ligidale nad on vaenlasele jõudnud, ning said kõrgemat preemiat.

„Okei,” tunnustas Moskva. „Okei. Omade vahel lisan, et Tartu linnas vajab likvideerimist veel üks lünk.”

Mida see „okei” veel tähendas? Kas see pole mõni lõnguste sõna?

„Milline, palun?” küsis major.

„Vaat, need teie tuvid. Need kurjad natsionalistlikud tuvid – need ei ole teil eriti külalislahked,” lausus okeitaja.

„Just nii!” raksatas major.

„Ja raporteerige, kuidas asjad arenevad. Ei ole nii, et mina pean sulle helistama,” lõpetas Moskva hüvasti jättes.

„Just nii!” vastas Tartu ning asetas toru hargile.

Oli kahju, et telefoniühendus kõrge ülemusega polnud kestnud pikemalt.

Major süütas Hertsegoviina Flori paberossi ning astus mõtlikult akna juurde. Naabrimeeste kinniseotud puurikotkas zooloogia- ja botaanikainstituudi õuel oli surnud! Nii kaua rabeles, nii kaua peksis ennast ja oma läbilastud tiiba vastu puuriraudu, kuni ajas koivad sirgu. Kaputt!

Nad võiksid vähemalt korjuse ära koristada, intelligendid sihukesed, rahuldavad riigi raha eest oma uudishimu!

Kas minuga läheb samuti? Kas kotka surm on mingi enne?

Ja üldse, kes oli Prüsseli üles andnud? Kes on Tsementjev-Parvele ette kandnud miljonioperatsioonist? Vahest ikkagi Saunik, see kintsukaapija, kes püksiauku kinni ei pane? Ehk kandis ta ette sellepärast, et tema ise pidi suu rasvasest noosist puhtaks pühkima? Partorg Artur Tengel see vist olla ei saanud, tema oli vaid Benita von Schloßi korterist võetud raha Saunikule andnud. Mis sellest vanas rahas hiigelsummast edasi sai, sellest ei tohiks Tengelil olla aimugi. Ainult et ... Siin on üks ebakoht. Juhul kui Saunik ta reetnud oli, pidi mees ka iseennast sisse rääkima, ta ei saanud varjata oma osa operatsioonis. Aga kas see ongi ebakoht? Äkki palus Saunik pealekaebamise vahetuskaubaks endale mingit kõrget kohta ja talle lubati see? Mees on ju peos, tema kohta on absoluutne kompra, ta ise teab, et kompra on olemas, temaga annab nüüd ilusti manipuleerida. Ta on nagu karu tsirkuses: teeb, mida kästakse, ning vahetevahel saab tüki suhkrut. Miks mitte panna seesugune üleskeeratav pupujuku kuhugi dekoratiivkujuks?

Peab tunnistama, et pornoplätserdusega lajatas Tsementjev-Parv otse lagipähe. Jah, temal on hiilgav agentuur, kuid mina pean leppima sihukeste pusilikega nagu Jaak.

Ei sallinud Prüssel Jaaku, kelle ta oli lavatöölise ametist näitlejaks ubinud.

See artistihakatis keksib veel oma sohieluga! Agent Tõnu on ette kandnud, et Meelis Üksjalg ärpleb teatris ja kohvikus oma laste ja naistega. Uhkustab, et tal on viis last viie naisega. Et ta hoolitseb oma laste eest sedavõrd hästi, et on igale lapsele muretsenud omaette ema.

Jõhker näkkusülitamine! Niimoodi naisi solvata! Niimoodi emadust solvata! Sellisele hoorajale tuleks jalaga tagumenti anda!

Kui tahad Nõukogude riiki teenida, olgu su perekonnaelu akuraat. Julgeolek ei vaja truudusetuid kaastöötajaid, ei vaja mitmenaisepidajaid, need võivad hakata topeltagentideks, võivad hakata teenima rohkem kui kahte isandat.

Aga mis sa teed, kui paremaid pole võtta? Kui peab leppima säherduse hukkaläinud patus püherdajaga nagu see Jaak.

Võtame näiteks tema viimase ettekande. Seal on kirjas, et keegi Kolla tassis pornosoperdise muuseumist minema ning viis selle isehakanud Valge-Soome bandiidi Uibukännu koju. Sellesama soperdise, mis põhjustas kontrollbrigaadi kontrollreidi ning millest algas Tartus tohutu segadus.

Iseenesest mõista kontrollis Prüssel mitu korda üle kõik saadud andmed, kõrvutas iga teadmist paralleelallikatelt laekunud informatsiooniga, kuid iseäranis umbusklikult suhtus julgeolekumajor kõigesse, mida oli teatanud Jaak.

Järelkontroll tuvastas, et kõnealune Kolla tõepoolest eksisteerib, selleks osutus A. H. Tammsaare nimelise Tartu 1. Keskkooli 9.a klassi õpilane Nikolai Mjärg, kelle kohta koolist tellitud karakteristikas on öeldud, et ta on andekas ja tubli kehakultuurlane, kuid õppetöös järjekindluseta, laialivalguv, ei suuda kontsentreeruda tähtsateks ülesanneteks, keeldub astumast komsomoli. Viimased nädalad on see noortegelane koolist sootuks puudunud, seetõttu pole saadud temale küsimusi esitada. Ka tolle Kolla isa oli olemas: karjalasoomlane Antti Mjärg, kellele oli kapitalistliku riigiga kirjavahetuse pidamise pärast masinistiametist sõit sisse tehtud. Vedurijuhtimine on strateegiline ja poliitiline töö, enamik veoseid kuulub sõjaväele, vaenlase silm võib laadungite järgi otsustada, mis armeel ja laevastikul kavas. Vaenlane võib informeerida Luure Keskagentuuri, vaenlane võib saboteeridagi – lihtsalt laseb voori kraavi ning kahjustab niimoodi pealetungi. Ja vaenlus algab kontaktidest välismaaga, eriti kapriikidega. Võtame vaid ühe näite. Raadi sõjaväelennuväljale on vaja vedada palju varustust. Selleks rajati Kärknast omaette pikk haruliin koos sillaga üle Amme jõe. Iseenesest mõista ei ole seda liini mitte ühelgi kaardil, kuna liin on salajane nagu lennuväligi. Aga mis siis, kui mõni masinist loeb üles, mitu tsisterni kütust ta päevas Kärknast Raadile transpordib? Kirjutab selle numbri märkmikku ning saadab hiljem välismaale?

Ent mis puutub soperdise tassimisse muuseumist Marja tänavale bandiit Uibukännu koju, siis see osutus allika väljamõeldiseks. Noh, teatriinimesed ei suuda oma lennukat fantaasiat pidurdada, blufivad ettekandes samamoodi nagu oma perekonnaelust rääkides. Pornoplätserdus asub endiselt kunstimuuseumis, see on kindlaks tehtud. Muuseum ise on suletud, soperdiski pole päriselt oma endisel kohal, rivis teiste töödega, keegi on selle seinalt põrandale tõstnud.

Käisin seda isiklikult inspitseerimas, muuseumi juhataja Õie Metsamees-Zelta saatis mind. Võtsin pildi kätte, tõstsin selle üles ning kontrollisin ihusilmaga – jah, see on sama pläkerdis, mis elu Tartus pea peale pööras. Panin pornohaltuura endisele kohale, üksnes tagakülje pöörasin ette. Isegi suletud muuseumis ei ole vaja demonstreerida kõlvatut patuelu! Kohustasin muuseumi juhatajat kodanik Zeltat jätma asjaolude lõpliku selginemiseni kõik nii, nagu on. Ma ei usu, et see tark naine on nii naiivne, et ei allu korraldusele, ta ei teeks midagi, mis muuseumile kahju toob, mis võib viia isegi muuseumi likvideerimiseni. See pole tema huvides.

Ja ekspertiis. Seltsimees Tsementjev-Parv tahab koos soperdisega ekspertiisi. Aega on vaid viis ja pool tundi. Kes võiks kirjutada? Kes on sellel alal kompetentne? Kes valdab nii hästi vene keelt?

Mul on üks intelligendikene, üks esteedikene, peab tunnistama, et väga terane silm. Enne oli ta Kalev, ise valis endale niisuguse natsionalistliku varjunime. Sellest ajast, kui Kukuruuznik parteiorganisatsioonide agentuurid ära keelas, on mees olnud lihtsalt abijõud, kellelt sai üsna pädevat informatsiooni, kes ei hakanud ettekannetes kunagi fantaseerima.

Sobiv mees oli linnakomitee ideoloogia-, propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja Valev Tutt! Seni veel juhataja ...