Читать книгу Oodates Bojangles’it - Olivier Bourdeaut - Страница 4

Isa ütles mulle, et enne minu sündimist oli tema amet harpuuniga kärbeste jahtimine. Ta näitas mulle harpuuni ja lömastatud kärbest.

„Ma lõpetasin ära, kuna see oli väga raske ja väga viletsalt tasustatud,” ütles ta oma kunagist töövahendit lakitud kirstu pannes. „Nüüd asutan ma autotöökodasid, tuleb palju tööd teha, aga teenistus on väga hea.”

Kooliaasta alguses, kui esimestes tundides üksteisega tutvuti, rääkisin ma uhkusega oma isa ametitest, kuid mulle langes osaks leebeid noomitusi ja ohtralt pilkeid.

„Tõe eest tasutakse halvasti, eriti kui see tõde veidral kombel valega sarnaneb,” tõdesin ma kurvalt.

Tegelikult oli mu isa seadusemees.

„Seaduste tundmine toob toidu lauale!” pugistas ta piipu toppides naerda.

Ta polnud ei kohtunik, saadik, notar ega ka advokaat, ei midagi niisugust. Oma tegevust sai ta arendada tänu oma senaatorist sõbrale. Olles otseallika kaudu seadusandlike suundumustega kursis, sukeldus ta senaatori poolt inspireeritud uude ametisse. Uued normid, uus amet. Nii sai temast autotöökodade asutaja. Kindlustamaks, et autopark oleks turvaline ja töökorras, oli senaator otsustanud kõigile sisse seada kohustusliku tehnilise kontrolli. Nii pidid päevinäinud autode, limusiinide, eriotstarbeliste masinate ja igat sorti käulade omanikud õnnetuste vältimiseks oma sõidukiga meditsiinilise kontrolli läbima. Rikas või vaene, kõigil tuli sellele alluda. Ja kuna see oli kohustuslik, kirjutas mu isa loomulikult kopsakaid, väga kopsakaid arveid. Maksta tuli talle nii kohalemineku kui ka tagasituleku, ülevaatuse kui ka kordusülevaatuse eest, ning tema naerupahvakute järgi otsustades oli see väga hea.

„Ma säästan elusid, ma säästan elusid!” naeris ta, ise ninapidi pangaväljavõtetes.

Tollal tõi elude säästmine sisse palju raha. Pärast seda, kui ta oli avanud tohutu hulga töökodasid, müüs ta need konkurendile, ja see oli kergendus emale, kellele ei meeldinud eriti, et isa elusid säästab, kuna selle tõttu töötas ta palju ja me ei näinud teda peaaegu üldse.

„Ma töötan hiljani, selleks et võiksin varakult lõpetada,” vastas ta emale, ja mul oli raske sellest aru saada.

Tihtipeale ei mõistnud ma isa. Aastate jooksul hakkasin ma temast natuke paremini aru saama, ent mitte täiesti. Ja nii oligi hea.

Ta ütles mulle, et see on tal sünnist peale, kuid ma taipasin väga varakult, et kergelt punsunud tuhakarva täke tema paremal ülahuulel, mis muutis tema ilusa naeratuse pisut kõveraks, oli tingitud usinast piibupruukimisest. Tema soeng lahuga keskel ja lainekestega kahel pool seda viis mu mõtted Preisi rüütlile eeskoja maalil. Peale preislase ja tema polnud ma kunagi kellelgi säärast soengut näinud. Natuke lohkus silmakoopad ning veidi pungitavad sinised silmad andsid isale uudishimuliku ilme. Sügava ja elava. Tollal nägin teda alati õnnelikuna, pealegi korrutas ta sageli:

„Ma olen üks õnnelik tohman!”

Mille peale ema vastas:

„Me usume iga su sõna, Georges, me usume iga su sõna!”

Ta ümises kogu aeg, ja valesti. Vahel vilistas, samuti valesti, kuid nagu kõik, mis tuleb südamest, oli seegi talutav. Ta jutustas ilusaid lugusid ning neil harvadel kordadel, kui meil polnud külalisi, kummardus ta oma pika kuivetu kehaga minu voodi kohale, et mind magama uinutada. Ainsa silmapilguga ajas ta metsa, kitse, kodukäija või kirstuga mul une täiesti silmist. Enamasti lõpetasin ma lõbusana voodil hüpeldes või kivistununa kardinate taga peidus.

„Need on niisama lobajutud,” lausus isa enne mu toast lahkumist.

Ja selleski võis tema sõnu uskuda. Et peletada eemale kõik nädala mured, tegi ta pühapäeva õhtupoolikul jõuharjutusi. Seistes kullatud kaunistustega raamitud, ülal majesteetliku põiminguga suure peegli ees, ülakeha paljas ja piip suus, tõstis ta džässi kuulates tibatillukesi hantleid. Ta nimetas seda toniseerivaks võimlemiseks, aeg-ajalt tegi ta pausi, et juua suurte sõõmudega džinni toonikuga, ning teatas emale:

„Marguerite, te peaksite ka sporti proovima, uskuge, see on tore, ja pärast on palju parem enesetunne!”

Mille peale vastas ema, kes, keeleots hammaste vahel ja üks silm kinni, püüdis martiinist pisikese päevavarju abil oliivi kätte saada:

„Georges, te peaksite proovima apelsinimahla, ja uskuge mind, pärast seda ei tundu sport teile üldse nii lõbus! Ja olge nii kena, ärge kutsuge mind Marguerite’iks, valige mingi uus nimi, muidu hakkan möögima nagu mullikas!”

*

Ma ei saanud kunagi aru, mispärast, kuid mu isa ei kutsunud ema kunagi kaks päeva järjest ühe ja sama eesnimega. Kuigi mõnest nimest tüdis ema rutem kui teisest, meeldis see komme talle väga ning igal hommikul nägin teda köögis, ninapidi kausis või lõug kätele toetatud, naerusel pilgul isa piieldes otsust ootamas.

„Oi ei, te ei või minuga nii teha! Mitte Renée, mitte täna! Täna tulevad meile õhtusöögiks külalised!” hüüatas ema, pööras siis pilgu peeglisse ning tervitas grimassitades vastset Renéed või vastset Joséphine’i, manades näole väärika ilme, või põski punni ajades vastset Maryloud.

„Pealegi ei leidu mu garderoobis midagi Renée jaoks sobivat!”

Ainult ühel päeval aastas oli mu emal kindel eesnimi. 15. veebruaril kutsuti teda Georgette’iks. See ei olnud tema tõeline nimi, kuid püha Georgette’i päev oli kohe Valentini päeva järel. Mu vanemate arvates oli äärmiselt ebaromantiline istuda ettetellitud lauas teeseldud armastusest õhkuvas restoranis. Nii tähistasid nad igal aastal püha Georgette’i päeva, kasutades ära tühja restorani ning ainult nende päralt teenindust. Pealegi arvas isa, et romantiline pidupäev saab kanda üksnes naisenime.

„Palun reserveerige meile parim laud Georgette’i ja Georges’i nimele. Rahustage mind, ega teil pole enam neid kohutavaid südamekujulisi kooke? Ei? Jumal tänatud!” ütles ta, tellides laua mõnes heas restoranis.

Nende jaoks ei olnud püha Georgette’i päeval armunutega mingit seost.

Pärast autotöökodade lugu polnud isal enam tarvidust meile toidupoolise teenimiseks voodist tõusta, nii hakkas ta raamatuid kirjutama. Kogu aeg, ja palju. Ta istus suure kirjutuslaua taga, paber ees, ta kirjutas, naeris, kirjutas seda, mis teda naerma ajas, täitis piipu, tuhatoosi, tuba suitsuga ning paberit tindiga. Ainukesed asjad, mis tühjenesid, olid kohvitassid ja mitmesuguste jookide pudelid. Ent kirjastajate vastus oli ikka üks ja sama: „Hästi kirjutatud, naljakas, aga sel pole saba ega sarvi.” Et teda äraütlemiste pärast lohutada, lausus ema:

„Tahaks teada, kas keegi on näinud saba ja sarvedega raamatut!”

See tegi meile palju nalja.

Isa ütles ema kohta, et ta on tähtedega sina peal, mulle tundus see veider, sest ema teietas kõiki, isegi mind. Ema teietas isegi Numiidia preilit, peent ja imepärast lindu, kes elas meie korteris ning jalutas oma pikka musta kaela, valgeid suletutte ja erkpunaseid silmi pööritades sellest saati ringi, kui vanemad olid ta varasemas elus mingilt reisilt kaasa toonud. Me kutsusime teda Preili Superkasutuks, kuna temast polnud mingit tulu peale selle, et ta ilma põhjuseta valjult kisendas, parketil ringi tiirutas ja käis keset ööd oma oranži- ja oliivirohelisekirju nokaga uksele kopsides mind üles äratamas. Preili oli nagu mu isa jutud, ta nägi ilmsi und, pea tiiva all peidus. Lapsena proovisin tihti teda matkida, aga see oli kohutavalt raske. Preili jumaldas, kui ema sohval pikutades luges ning tundide viisi tema pead silitas. Preilile, nagu kõigile tarkadele lindudele, meeldis lugemine. Ühel päeval tahtis ema Preili Superkasutu linna osturetkele kaasa võtta; selleks oli ta talle meisterdanud ilusa pärlitest rihma, kuid Preili tundis inimeste ees hirmu ja inimesed kartsid Preilit, kes ennekuulmatult kisendas. Üks taksikoeraga vanadaam oli koguni emale öelnud, et lindu rihma otsas kõnniteel jalutada on ebainimlik ja ohtlik.

„Karvane või suleline, mis vahet seal on! Preili pole iial kedagi hammustanud ja minu arvates on ta palju peenem kui teie karvanässakas! Tulge, Preili, lähme koju, inimesed on ikka täiesti labased ja jämedad!”

Ema naasis korterisse ülimalt ärritatuna ja kui ta säärases seisundis oli, läks ta isa juurde, et kõik üksikasjalikult ära rääkida. Ja nii nagu iga kord, muutus ta pärast jutu lõpetamist jälle vallatuks. Ta läks tihti närvi, aga mitte kunagi kauaks, isa hääl oli tema jaoks hea rahustaja. Ülejäänud aja vaimustus ta igast asjast, leides maailma elu kohutavalt lõbusa olevat, ning tervitas seda rõõmsalt kepsutades. Ta ei kohelnud mind ei täiskasvanu ega lapsena, pigem nagu romaani tegelasena. Romaanist, mida ta väga õrnalt armastas ning millesse ta iga hetk sukeldus. Ta ei tahtnud kuulda muredest ja kurbusest.

„Kui tegelikkus on labane ja kurb, siis mõelge mulle välja üks ilus lugu, te luiskate nii hästi, kahju oleks sellest ilma jääda.”

Nii jutustasin ma talle oma kujuteldavast päevast ning tema lõi vaimustatult käsi kokku, kõkutades:

„Milline päev, mu jumaldatud laps, milline päev, ma olen teie pärast nii rõõmus, teil pidi küll väga lõbus olema!”

Seejärel kattis ta mind musidega. Ise ütles ta, et toksab mind, ja mulle meeldis, kui ta mind toksas. Iga päev pärast seda, kui ta oli oma selle päeva eesnime kätte saanud, andis ta mulle ühe oma värskelt lõhnastatud sametkinda, et ta käsi võiks mulle terve päeva teejuhiks olla.

Mõnes tema näojoones peitus lapseliku käitumise varjundeid, tal olid ilusad prullakad põsed ja kergemeelsusesädemeid pilduvad kaunid rohelised silmad. Pärlmutrised ja kirevad juukseklambrid, mida ta ilma erilise kokkusobitamiseta oma lõvilakasarnasesse juuksepahmakasse torkas, andsid talle ülekasvanud tudengineiu ülbe tõrksuse. Kuid peenikesi valgeid sigarette imetabaselt hoidvad karmiinpunased pruntis huuled ja tema pikad elu uurivad ripsmed andsid jälgijale tunnistust, et ta oli suureks kasvanud. Tema natuke ekstravagantsed ja ülielegantsed rõivad, miski nende kokkusobitamises, tõestasid piidlevatele pilkudele, et ta oli elanud, et ta oli teatud ikka jõudnud.

Nii seisis kirjas isa salamärkmikus, mida ma lugesin hulk aega hiljem. Kui sellel polnud saba ega sarvi, oli selles siiski mõte, ja veel missugune.

Mu vanemad tantsisid kogu aeg, igal pool. Õhtuti koos sõpradega, hommikuti ja õhtupoolikuti kahekesi. Mõnikord tantsisin koos nendega. Nad tantsisid täitsa uskumatul viisil, tõukasid kõik oma teelt eest, isa viskas ema õhku ja püüdis ta pirueti, vahel kahe või koguni kolme järel kinni. Ta kiigutas teda oma jalgade vahelt läbi, pani ta tuulelipuna enda ümber keerlema, ja kui ta emast kogemata lahti laskis, oli see istuli maas, kleit ümberringi laiali, just nagu tass alustaldrikul. Kui nad tantsisid, valmistasid nad endale alati hullumeelseid kokteile päevavarjude, oliivide ja lusikatega, abiks terve kollektsioon pudeleid. Elutoa puhvetkapil tohutu suure mustvalge foto ees õhtukleidis basseini hüppavast emast seisis ilus vana grammofon, millel pöörles alati üks ja sama Nina Simone’i vinüülplaat ja ikka üks ja sama laul: „Härra Bojangles”. See oli ainuke plaat, millel oli õigus aparaadil pöörelda, muu muusika pidi otsima pelgupaika moodsamast ja pisut tuhmimast hi-fi seadeldisest. See muusika oli tõesti meeletu, samal ajal nii kurb kui ka rõõmus ning see viis mu ema samasugusesse seisundisse. Laul kestis kaua, kuid lõppes alati liiga ruttu ning mu ema hüüatas elavalt käsi kokku lüües: „Paneme uuesti Bojangles’i!”

Siis tuli käsi appi võtta, et teemantnõel äärele seada. Üksnes teemant võis niisugust muusikat tekitada.

Selleks et võimalikult rohkem inimesi vastu võtta, oli meie korter väga suur. Alumise korruse fuajees moodustasid mustad ja valged kiviplaadid hiiglasliku kabemängulaua. Isa oli ostnud nelikümmend musta ja valget patja ning kolmapäeva õhtupoolikuti mängisime me suuri partiisid kohtuniku rollis Preisi rüütli pilgu all, kes aga kunagi midagi ei öelnud. Vahel tuli Preili Superkasutu meie mängu segama, tõugates peaga valgeid patju või neid nokaga torkides, ja alati valgeid, need kas ei meeldinud talle või just meeldisid eriti, ei tea, see jäigi meile mõistatuseks, Preilil olid oma saladused nagu kõigil teistelgi. Ühes fuajee nurgas oli terve mägi kirjadest, mille vanemad olid tekitanud, visates sinna avamata kogu posti, mis neile tuli. Mägi oli niivõrd muljetavaldav, et ma võisin endale viga tegemata selle peale hüpata, see oli lõbustav ja pehme mägi, mis kuulus sisustuse hulka. Mõnikord ütles isa:

„Kui sa mõistlik ei ole, siis käsin sul kirjad avada ja need ära sorteerida!”

Kuid ta ei teinud seda kunagi, ta polnud kuri.

Elutuba oli päris pöörane. Seal oli kaks veripunast kärnkonnasarnast tugitooli, et mu vanemad saaksid neis mugavalt juua, klaasist laud mitmesugust värvi liivaga selle sisemuses, tohutu suur sinine polsterdatud sohva, mille peal sai hüpelda, seda oli ema mulle soovitanud. Tihtipeale hüples ta koos minuga, ta hüppas nii kõrgele, et puudutas tuhande tulukesega kristall-lühtri kuuli. Isal oli õigus: kui ema tahtis, võis ta tõepoolest tähti sinatada. Sohva vastas, pealinnade kleepsudega kaetud vanal reisikohvril seisis väike hallitanud teler, mis ei töötanud enam kuigi hästi. Kõigilt kanalitel tuli pilt sipelgapesadest halli, musta ja valgena. Karistuseks kehva programmi eest oli isa aparaadile eeslimütsi pähe tõmmanud. Vahel ütles ta mulle:

„Kui sa mõistlik ei ole, siis panen teleri käima!”

Tundide viisi telerit vahtida oli kohutav. Aga seda tegi isa harva, ta polnud üldse kuri. Puhvetkapi ümber, mida ema inetuks pidas, oli ta lasknud kasvada luuderohul, mis tema arvates oli ilus. Nii oli mööblitükist saanud hiiglaslik taim, mis langetas lehti ning teda tuli kasta. See oli veider mööbliese, veider taim. Söögitoas oli kõik söömiseks tarvilik, suur laud ja hulk toole külaliste jaoks, loomulikult ka meie jaoks, iseenesest mõista. Tubadesse pääses pikast koridorist, kus püstitati jooksurekordeid, aega mõõtis kronomeeter. Isa võitis alati ja Preili Superkasutu jäi alati kaotajaks; võistlemine ei olnud tema ala, pealegi kartis ta aplausi. Minu toas oli kolm voodit: väike, keskmine ja suur, ma olin otsustanud alles hoida eelmised voodid, milles olin ilusaid hetki veetnud, nii olin ma alati valiku tegemisega kimpus, isa aga ütles, et mu valikust on saanud kolikamber. Seinal seisis maitselagedas kostüümis Claude François’ poster, millest isa oli teinud sirkli abil noolemängualuse, kuna tema arvates kõlas mees nagu vana kastrul, kuid tänu jumalale olevat EDF1 sellele lõpu teinud, ma ei saanudki aru, kuidasmoodi ja mispärast. Ütlematagi selge, et vahel oli temast raske aru saada. Köögi põrand oli täis igasuguseid toidu valmistamiseks kasutatavate taimede potte, ent enamasti unustas ema neid kasta ning siis olid kõik kohad heinatuuste täis. Aga kui ta juhtuski neid kastma, siis läks ta alati veega liiale. Pottidest said sõelad ning köök oli tundide viisi liuväli. Igavene segadus, mis kestis, kuni üleliigne vesi maasse imbus. Preili Superkasutule meeldis väga, kui köök oli üle ujutatud, ema ütles, et see meenutab talle tema endist elu, ja nii saputas lind tiibu ning ajas kaela rahulolevalt õieli. Keset panne ja potte rippus laest alla kuivatatud seakints, mida oli vastik vaadata, kuid meeldiv süüa. Kui ma koolis olin, valmistas ema palju head söögipoolist, teda varustas restoranipidaja, kes vajaduse korral kauba kohale tõi, ja ta hämmastas külalisi. Külmik oli kõige jaoks liiga väike ja nii oli see alati tühi. Ema kutsus meile sööma suure hulga inimesi, ükskõik millisel kellaajal: sõpru, mõningaid naabreid (neid, kes ei peljanud kära), isa kunagisi töökaaslasi, majahoidja ja tema abikaasa, kirjakandja (kui see juhtus õigel ajal läbi astuma), kauge Magribi vürtspoodniku, kes istus all oma poekeses, ning ükskord koguni ühe räbaldunud riides vanamehe, kes lehkas väga halvasti, ent näis äärmiselt rahul olevat. Ema oli kelladega pahuksis, nii naasin ma vahel koolist kergele einele, kuid mind ootas ees lambakints, mõnikord aga tuli lõunasööki poole ööni oodata. Siis varusime me kannatust tantsides ja oliive süües. Tuli ette, et me jäime liiga pikalt tantsima, et veel süüa, siis hakkas ema hilja öösel nutma, et näidata, kui kurb ta on, ta „toksas” mind, surudes mu kõvasti oma embusesse, endal nägu märg ja kokteili järele lõhnates. Selline mu ema oli, ja nii oligi hea. Külalised naersid palju ja valjusti ning vahetevahel väsisid nad naermisest nii ära, et veetsid öö ühes mu vabas voodis. Hommikul äratas neid Preili Superkasutu kisa, kellele kaua magamine ei olnud meele järele. Kui meil oli külalisi, magasin ma alati suures voodis ja nii nägin ma neid lõõtsana kokku voldituna oma titavoodis ning see tegi mulle alati kohutavalt nalja.

Kolmel õhtul nädalas käis meil külaline. Senaator lahkus oma territooriumilt Kesk-Prantsusmaal, et võtta sisse koht oma palees. Mu isa kutsus teda hellitavalt Rämpsuks. Ma ei saanudki teada, kuidas nad olid kohtunud, versioonid olid iga kokteili juures erinevad, ent neil oli koos kohutavalt lõbus. Rämpsu juuksed olid sirgelt lõigatud. Mitte nii nagu tüdrukutel, tema juuksed olid lühikesed ja siilisoengus, ülevalt teravate nurkadega, juukseharjas punetava ümmarguse näolapi kohal, mida poolitasid ilusad vuntsid ja peente terasraamidega prillid, mis toetusid naljakatele krevetisabaga sarnanevatele kõrvadele. Ta oli mulle selgitanud, et tema kõrvade kuju sarnaneb krevetisabaga ragbi tõttu, mina ei saanud küll päriselt aru, kuid igal juhul tegin sellest järelduse, et toniseeriv võimlemine on palju ohutum spordiala kui ragbi, eriti kõrvadele. Nii nende värvus kui ka moondunud kõhr meenutasid kujult krevetti, nii see oli ja seda halvem talle. Kui ta naeris, rappus tema keha hooti, ja kuna ta naeris kogu aeg, siis olid ta õlad pidevas vappumises. Ta rääkis valjult, ragisedes nagu vana transistor. Tal oli alati kaasas tohutult jäme sigar, mida ta kunagi ei süüdanud. Kui ta saabus, hoidis ta seda käes või suus ning lahkudes pistis selle toosi. Niipea kui ta üle ukseläve astus, pistis ta karjuma: