Читать книгу Onu Bella Dekameron - Onu Bella - Страница 9

Juba tükk aega enne seda, kui kujutasin ennast kõige fantaasiaküllasemates unenägudes laulmas rock-ansamblis, omas muusika olulist rolli minu elus. Võisin olla 14-aastane. Tolleaegsed noored inimesed – minu eakaaslased – janunesid nii Eesti kui ka lääne muusika järele. Säärast aupaklikkust kodumaise popi ja rock’i vastu tänapäeval enam ei koge. Paljud ansamblid väärisid austust seetõttu, et kandsid märtri oreooli. Niipea kui võimukandjad keelasid ära ühe või teise loomingulise kollektiivi või esineja avalikud etteasted, leidis see ansambel või solist automaatselt väärika koha Eesti rahva südames.

Ma ei ole kunagi müstifitseerinud kodumaist poppi ja rock’i. Isegi mitte siis, kui ma noorukieas, 1970. aastate keskel, asusin avastama selle territooriumi piiramatuid avarusi ja seletamatut võlumaailma, mis imbus meieni lääne suunalt.

See rännak polnud lihtne. Lääne muusika teekond nõukogude, sealhulgas Eesti inimeseni käis mööda arusaamatuid radu. Et mõista tolleaegset situatsiooni, tuleks esiteks elimineerida meeltest ja arusaamadest kogu virtuaalmaailma mitmepalgeline võimaluste kogum osta, müüa ja vahetada muusikat. Teiseks tuleks unustada fakt, et plaadipoes müüakse lääne päritolu helikandjaid, olgu siis vinüülplaate, kassette või CD-plaate. Nüüd oleme lähtepositsioonil mõistmaks olukorda Vene ajal.

Pika ääremärkusena tuleb täpsustada, et ka tol ajal eksisteerisid muusikapoed. Tartlasena meenub mulle ennekõike kodulinna kauplus Akord, mis oli hulk aastaid tagasi ainuke omataoline. Praegu pesitseb seal kohvik Pierre. Müügipinnalt ei teinud nimetet kauplus silmi ette keskmisele külapoele. Sinna mahtusid nii raadiovastuvõtjad, televiisorid, magnetofonid kui ka muusikainstrumendid. Väike, eraldatud sektor, kus hädavaevu sai õlg õla kõrval seista neli-viis muusikalembest kodanikku, kuulus heliplaatidele. Nõukogude muusika oli esindatud peaasjalikult üleriigilise monopoolse firma Melodija toodanguga. Valik oli üsna eklektiline ning kohati väga igav. Mõnevõrra paremas olukorras olid klassikalise ja rahvamuusika entusiastid. Aeg-ajalt võis saada vinüülplaadi vennalike rahvademokraatiamaade (Bulgaaria, Ungari, Ida-Saksa jt) ansamblite ja solistide popheliloominguga. Valik oli kaootiline ning sageli müüsid müüjad paremad palukesed letialuse kaubana iseendale või tuttavatele ja sõpradele, kes valmistasid vastutasuks meelehead mõne teise defitsiitse kauba või raskesti kättesaadava hüvega. Käsi pesi kätt ja nii käis elu igas vallas.

Muide, 1980. aastate teisel poolel hakati omaaegses Nõukogude Liidus üllitama ka lääne esinejate plaate. See protsess saavutas apogee perestroika esimeses vaatuses ning selle eest tuleks teha sügav ja aupaklik kummardus seltsimees Gorbatšovile. Vaatamata sellele, et plaatidele salvestatu kvaliteet oli ettearvamatu ning plaadiümbriste kujundus ei kannatanud võrdlust välismaiste analoogidega, astuti julge samm edasi. Kahjuks olid plaatide tiraažid väikesed, seega eksisteeris jätkuvalt defitsiit. Juhtus ka nii, et Melodijale litsentsitud plaadil puudus mõni pala, mis oli originaalplaadile vermitud. Või siis oli asendatud mingi teise palaga täiesti arusaamatul valikuprintsiibil.

Üks universaalsemaid ja, mis siin salata, ka odavamaid ning lihtsamaid võimalusi saada osa läänemaailma popmuusikast oli kuulata Radio Luxembourgi sagedusel 1439 kHz. See kesklainel programmi edastanud raadiojaam oli mõnele muusikasõbrale võib-olla ainuke kanal ja aken Euroopasse. Vaatamata kohati hullumeelsele feeding’ule salvestati raadiost sageli uusi lugusid nii kuulamise kui ka info kogumise eesmärgil. Tegin minagi seda vend Ennu lintmagnetofoniga Ai-das.

Radio Luxembourgi diskorite jutt oli kiire, väljenduslaad intensiivne. Julgen spekuleerida, et Eesti vana kooli diskorite suured eeskujud, keda püüti igal võimalusel jäljendada, olid ametivennad just nimetet raadiojaamast.

Uus epohh raadiost muusika kuulamisele ja salvestamisele saabus siis, kui kauaaegne sõber ja pinginaaber Hannes tõi Soomest muusikakombaini, mis koosnes kolmest osast: kassettmagnetofon, vinüülplaadimängija ja tuuner. Üsna haruldast, firma Panasonic “imeriista” käisid paljud uudistamas. Kuidas Hannes Soome pääses, oli 1970. aastate lõpu kontekstis samuti ime. Ta ema oli üks väljavalitutest, kes õpetas mõnda aega Helsingi ülikoolis soomlastele eesti keelt.

Hannese tuuneriga sai võtta vastu niinimetatud lääne ultralühilainet. Kui Tallinna ja laiemas plaanis kogu põhjaranniku elanikul polnud Soome ultralühilainelt raadioprogrammi (ja ka teleprogrammi) vastuvõtmine ületamatu ülesanne, siis Tartus oli see geograafilise asendi tõttu peaaegu võimatu. Kahjuks hägustas perspektiivi tõsiasi, et Hannes elas viiekorruselise maja esimesel korrusel ning ultralühilained levivad peaasjalikult optilise nähtavuse ulatuses. Valgus tunneli lõpus hakkas paistma siis, kui klassivend Toits, keda me mõnikord Tivojaseks kutsusime, ulatas abistava käe nii otseses kui ka kaudses mõttes. Pannes mängu oma matemaatilise mõtlemise ja teadmised füüsikast, konstrueeris, paigaldas ja häälestas ta antenni, mille abil sai võimalikuks Soome ultralühilaine enam-vähem rahuldav vastuvõtt.

Tagasilöögid olid varmad tulema ja mu võimalused hoida kätt popmuusikauudiste pulsil muutusid kaootiliseks ning ma ei saanud enam Soome raadiost helisalvestada. Mis juhtus? Hannese püstakus elas NLKP ajaloo õppejõud Feliks Edmundovitš. Sellise kunstnikunime andsid talle Tartu ülikooli tudengid, kuna mees oli justkui kloonitud, imagoloogiliselt hämmastavalt sarnane elukutselise revolutsionääri Dzeržinskiga. Feliks Edmundovitš oli kindlate veendumustega kommunist. Tema loengud ülikoolis, millest minagi paaril korral osa sain, olid ideoloogiliselt sütitavad ja sisutihedad. Kui mõni kunagine kommunist on muutnud aegade kulgedes oma maailmavaadet kardinaalselt, siis Feliks Edmundovitš oli mees, kellega koos oleks võinud minna kas või luurele: ta oli aatetruu.

Feliks Edmundovitš tegi kahjuks ka vigu. Ta lõikas Hannese antennikaabli katki. Säärast kääritööd harrastas ta korduvalt, kuigi kaabel ei seganud põhimõtetega mehe väljavaadet aknast. Korraliku raadioside taastamine nõudis aega ja vaeva. Veelgi enam, talvel ning varakevadel oli see seoses libedusega katusel lausa ohtlik.

Iga kord, kui Hannes Soomes käis, tõi ta kaasa arvestatava valiku äsja üllitatud vinüülplaate pop- või rock-muusikaga. Salvestasime materjali operatiivselt magnetofonile ümber ning Hannes müüs plaadid paadunud melomaanidele kiiresti maha. Tuttuue vinüülplaadi eest võis saada 60–70 rubla, mis oli tol ajal väga suur raha. Siiski polnud Hannes esimene, kes viis mind 1970. aastate lõpus lääne heliplaatide maailma. Ma jõudsin sinna ise.

Kui Tallinna muusikasõbrad said heliplaate müüa ja vahetada Plaadimäel, siis tartlastel avanes niisugune võimalus Peetriturul. See oli päris suur, osaliselt aiaga eraldatud ala, mis asus Peetri tänaval ja samanimelise kiriku lähedal. Kaupmeestele mõeldes olid sinna paigutatud koguni lohakalt ja kiiresti kokku klopsitud letid, mis meenutasid pikki peolaudu. Ööpimeduses oli see vandaalide ja joodikute meelispaik. Peetrituru orgaaniline osa oli silikaatkividest kuivkemmerg. See rajatis täitis sageli riietuskabiini rolli, kuigi oli täis situtud ja rõve. Esteedid eelistasid passitada teksapükse jalga sitamaja taga lageda taeva all, nii naised kui ka mehed.

Igal laupäeval muutus Peetriturg ostu-müügi kohaks, kus kaubeldi vanakraamiga, aga ka lääne päritolu riiete ja vinüülplaatidega. Rahvasuus kutsuti viimati nimetet kaubaartiklite müüjaid millegipärast halvustavalt ärimeesteks või spekulantideks.

Oma esimese vinüülplaadi ostsin just sellelt täikalt. See oli Pink Floydi “Animals”. Maksin 40 rubla. Teenisin raha suvel metsamajandis abitöölisena. Plaat oli kasutatud: ümbris näitas kulumismärke, helikandja endaga oli eelmine omanik õnneks enam-vähem heaperemehelikult ümber käinud. Suvine teenistus ei saanud esimese suurostuga kohe otsa ning peagi olin Frank Zappa “Apostrophe” omanik. Kulutasin 30 rubla. Kodus avastasin, et heliplaat oli raskuse või kuuma tõttu pisut kõverdunud, tõenäoliselt hooletu omaniku süül. Deformatsioon ei seganud muusika kuulamist. Odavad veneaegsed grammofonid olid lollikindlad, kuid heliplaatide tervishoiu seisukohast nigelad.

Olles nüüd kahe väga hinnatud plaadi omanik, algas uus tegevus, millele kulus kandev osa vabast ajast: plaatide vahetamine ja nendelt salvestamine. Minu toonane muusikafännidest tutvusringkond elas Tartu eri piirkondades ja kulgemine trajektooril Ülejõe–Tammelinn–Tähtvere–Ülejõe võttis arvestatava aja, sest liikusin jalgsi, harva kasutasin ühistransporti. Loomulikult ei saa jätta mainimata aega, mis kulus ümbersalvestusteks.

Iga endast lugupidava melomaani kohustuslik kodune aksessuaar oli korralik lintmagnetofon, millega sai tolle aja standardeid arvestades teha üsna heatasemelisi helisalvestusi. Miks langetasin mina ebapädeva otsuse niinimetatud kassetika kasuks?

Mõnda aega sõbrustasin klassivend Teet Stumka-Vokiga, kelle isa ja ema oli Nõukogude riik saatnud kolmeks aastaks Marokosse uurima sealseid põlevkivivarusid. Suviti viibis Teet vanemate juures ja kui ta sügisel enne kooliminekut taas kodumaale jõudis, tõi ta kaasa hulga kassette (ka salvestustega) ja loomulikult magnetofoni. Oli 1976. aasta, mil ma esimest korda elus nägin välismaist kassetikat.

Mulle imponeerisid kassettide kompaktsus ja magnetofoni portatiivsus ning minu põhjalikult kaalutlemata ja kiirustades valminud otsus – olgu minulgi kassetikas – polnud unistuste täitumine. Ma olin õnnetu omanik, sest enamiku aega oli makk remondis, mitte ekspluatatsioonis.

1970. aastate teisel poolel Eestisse ilmunud Nõukogude päritolu kassettmagnetofonid ja kassetid olid kogu inimkonna ajaloo helisalvestuskogemuse häbiplekk. Olgu lisatud, et ka kvaliteetne helikassett oli ja on salvestuse kandjana säilitusühiku funktsioonis pikemas perspektiivis nonsenss.

Teinud 1970. aastate lääne muusikaga tutvust, kujunesid välja teatud eelistused ja vaieldamatud iidolid. Koostasin oma lemmikutest ja nende üllitatud albumitest nimekirju ning edetabeleid. Nii sisustasid aega paljud muusikahuvilised. Kas Deep Purple on parem kui Led Zeppelin? Sellised või sellesarnased dispuudid olid sagedased ning mõttevahetust võisid viia läbi nii noored melomaanid kui ka pargipingil istuvad napsilembid, õllepudel näpu vahel. Esitlen mälu järgi rekonstrueeritud loetelu, mis aitab mõista, millisele muusikamaitse vundamendile oli rajatud aastaid hiljem bänditegu. Tahan rõhutada paari asja. Esiteks, tegemist ei ole edetabeliga, ja teiseks, nimetatud 15 albumile konserveeritud muusika pole andnud mulle põhjust seda matkida või, veel hullem, parodeerida. On hämmastav, et kõik on pidanud suurepäraselt vastu ajatestile.

Alice Cooper “Billion Dollar Babies” (1973)

Alice Cooper “Welcome to My Nightmare” (1975)

Black Sabbath “Sabbath Bloody Sabbath” (1973)

Deep Purple “Made in Japan” (1972)

Frank Zappa “Apostrophe” (1974)

Frank Zappa “Sheik Yerbouti” (1979)

Genesis “Selling England by the Pound” (1974)

Led Zeppelin “Physical Graffiti” (1975)

Pink Floyd “The Dark Side of the Moon” (1973)

Pink Floyd “Animals” (1977)

Rick Wakeman “The Six Wives of Henry VIII” (1973)

Rick Wakeman “No Earthly Connection” (1976)

Uriah Heep “Demons and Wizards” (1972)

Yes “Fragile” (1971)

Yes “Close to the Edge” (1972)

Tol suvisel laupäeval, kui jälle plaatide vahetamise-ostmise tõttu Peetriturul viibisin, ristus mu tee Valteriga. Valter oli pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega, minust aasta vanem muusikaentusiast, kes müüs ja vahetas kõike, millest sai kasu: alates Marlboro kirjaga kilekotist ja lõpetades nailonjopega. Olin teda varemgi korduvalt täikamelus märganud ja spontaanselt mõne lause vahetanud, ent nüüd juhtis Valter jutulõnga plaadihindadelt abivajamisele. Imestasin, kuidas mina saan abiks olla. Selgus, et Valter teeb laupäeviti ja pühapäeviti Tartu ohvitseride majas, mida rahvasuu kutsus Loomaaiaks, vene noortele diskoõhtuid. Miks just mina olin paslik diskori assistent? Valteri vastus jäi ebamääraseks, sisaldades vaid umbkaudseid vihjeid sisetundele, viisakale suhtlemisele ja muusikahuvile. Tegelikult oli päris assistent lähetatud järelejäänud suveks spordilaagrisse, et lihvida sõudmisoskusi. Kui selgus, et püünele tuleb astuda juba samal õhtul, tõusis minu adrenaliinitase niisugusesse suurusjärku, nagu oleksin oodanud oma karistusotsuse väljakuulutamist.

Kaks tundi enne Loomaaia puhkeõhtut olin Valteri kodus töökoosolekul. Minu suurim hirm oli, et äkki annavad venelased meile peo ajal tappa ja varastavad plaadid ning helilindid ära. Õnneks polnud midagi taolist varem juhtunud ega juhtunud ka hiljem. Minu ülesanne eelseisval õhtul oli otsida vajalik helikandja plaadivirnast üles, see sametlapiga võimalikust tolmust puhtaks pühkida ja tarvilik pala grammofonil mängima panna. Ajal, mil pala mängis, pidin manipuleerima suure magnetofoniga, vahetpidamata helilinte vahetama ja neid edasi-tagasi kerima. Õnneks oli suur osa vajalikku tantsumuusikat eelsalvestatud Valteri lintidele sääraselt, et piisas vaid magnetofoni käivitamisest ja seiskamisest. Helipult ja publikuga suhtlemine olid Valteri ampluaa.

Enne kui mindi puhkeõhtule, koostas diskor nimekirja, millises järjekorras ja milliseid lugusid ta mängib. Peo käigus mängukava ei muudetud, diskor pidi oma visioonis hoomama peo progressiooni läbi muusikapalade prisma. Valter ei lasknud mind esimestel koostööepisoodidel mängukava koostamise köögipoolele, ent mõni aeg hiljem võisin juba sõna sekka öelda. Vaatamata tollel ajal levinud trendidele ei meeldinud Valterile rock-muusika. Ta koguni ei pööranud tähelepanu noortele venelastest tantsulõvidele, kes nurusid Deep Purple’i pala “Smoke on the Water”. Iga kord, kui minu mõttearendused jõudsid rock-bändideni, manas Valter näole grimassi, mida teevad inimesed, kes on söönud ära tükikese liha kärtssinepiga.

Jõudsime poonimisvahast lõhnavasse ohvitseride majja pool tundi enne diskoõhtu algust. Fuajee oli kaunistatud punalippudega, seinal olid NLKP KK Poliitbüroo liikmete portreed kullatud raamis. Silmatorkavas kohas oli õpetlik tsiviilkaitsestend, mis andis detailse juhtnööri, kuidas käituda, kui toimub imperialistide rünnak või viskavad ameeriklased Tartu linnale aatomipommi. See ühe väiksema ja teise suurema saaliga maja polnud mulle väga võõras, sest suures saalis näidati kolm korda nädalas kino. Teismelistele oli see koht filmide vaatamise rakursist väga hinnatud, kuna filmid, mis Tartu teistes kinodes kandsid piirangut “alla 16 aastat keelatud”, olid selles majas kõigile lubatud. Mäletan selgelt, kuidas käisin koos emaga vaatamas Poola filmi “Armastuse anatoomia” (peaosas Barbara Brylska). Mitmes stseenis mängisid paljaste tissidega naised. Järgmisel päeval olin Loomaaia kinos tagasi, seekord üksinda ja esimeses reas.

Peolised jõudsid Loomaaeda enam-vähem kuulutusele märgitud ajaks. Reeglina algas diskoõhtu kell kaheksa. Olin koos Valteriga laval, endiselt kandes alateadvuses foobiat, et keegi publiku hulgast lennutab lavale pooliku telliskivi. Mis te, eestlased, tikute meie mängumaale! Soojenduseks, mis kestis vaevalt pool tundi, mängis popmuusikasalvestis pisut vanemate lugudega. Siis hakkas Valter vigases vene keeles diskopublikuga suhtlema. Mitte keegi ei teinud erilist numbrit, kui diskori jutt polnud grammatiliselt korrektne. Kui võõramaalane püüab rääkida eesti keelt, reageerib eestlane üsna sageli põhjendamatult negatiivselt ja tögab halastamatult. See on tölpus! Häbi, eestlased!

Kell 23 oli pidu läbi. Ei mingisugust ööklubitamist! Selle vähem kui kolmetunnise tantsuõhtu jooksul paluti Valterit korduvalt, et ta kuulutaks välja rohkem daamide valikuid. Diskor sai sõnumi ilusasti sedelile vormistatuna. Mitte keegi ei roninud nelja (sic!) jalaga lavale ega nõudnud ähvardaval toonil soovilugusid. Üksikud tervitused, mida sooviti edastada tähtpäevade ja sünnipäevade puhul, lepiti Valteriga kokku enne aktiivset tantsuaega. Selle eest anti tippi. Venelased ei koonerdanud.

Kui plaadid ja lindid olid kokku pakitud, ulatas Valter mulle viis rubla. Mulle oli rahast tähtsam võimalus saada kvaliteetseid salvestusi 1970. aastate diskolugudest. On ilmne, et sellega sain ülevaate tähtsamatest trendidest ja artistidest, kes popmaailmas laineid lõid ja edetabeleid vallutasid. Need põgusad infokillud, aga ka diskoritöö kõrvaltvaade, olid investeering tulevikku. Vaevalt ma mõtlesin tookord, et meelelahutamine saab kunagi olema mu töö, mis leiva lauale toob.

Olin esimesest õpipoisiõhtust vaimustuses. Valter teatas, et ma olen ta abiline suve lõpuni, kuni tema kamraad spordilaagrist naaseb. Pühendumise sildi all pakkusin välja idee, et juba järgmisel diskoõhtul võiks lisaks muusikale näidata diapositiive. Mul oli kodus diaprojektor ja eklektiline valik slaide: looduspildid, poolpaljad naised, kaadrid joonisfilmist “Oota sa!”. Kaks viimasena nimetet kategooriat sattusid slaidikogusse tänu asjaolule, et minu kodu lähedal asus kino Komsomol. Kui filmilint seansi ajal mingil põhjusel katkes, siis lõikas kinomehaanik enne katkise koha lappimist vigastatud osa välja ja see visati prügikasti. Kinoprügi hoolikas revideerimine avas teekonna peidetud varandusteni: headest filmikaadritest said diapositiivid. Ma võin eksida, kuid kohati oli tunne, et kinotöötaja vigastas teadlikult filme, mis sisaldasid õhkõrnade erootikasugemetega stseene. Paremad palukesed jättis endale, kehvemad viskas minema.

Loomaaia järgmisel diskoõhtul mängiti muusikat, inimesed tantsisid ja peosaali valgeks võõbatud krohvipinnal ilutsesid projektsioonidena vaheldumisi seksikas aluspesus filminäitlejad, maalilised vaated Peruu selvast ja joonisfilmi hunt, kes hoiab käppade vahel hirmunud jänest. Kuna ekraani ei olnud kasutada, sobis suurepäraselt saali lagi. Vale nurga all projitseeritud slaidid olid laes koonusekujulised, neil kujutatav pentsikult pikaks venitatud nagu Lääne-Aafrika kunstniku nägemus inimesest. Vaatamata projitseerimise viperusele meeldis innovatsioon venelastele. Isegi piletimüüja ja koristaja tänasid meid uuenduse eest.