Читать книгу Isekas hiiglane (uus versioon) - Oscar Wilde - Страница 2

Elas kord hiiglane, kellel oli maja ümber ilus aed, kuhu lastel oli tavaks igal pärastlõunal pärast kooli mängima minna.

See oli ilus suur aed, mida kattis pehme roheline muru. Muru sees kasvasid imeilusad lilled ja aias seisis kaksteist virsikupuud, mida katsid kevadel kaunid roosakasvalged õied ning sügisel kandsid nad maitsvaid vilju. Linnud laulsid puude otsas nii kaunilt, et lapsed jätsid oma mängu ja kuulasid neid. „Me oleme siin nii õnnelikud!“ ütlesid nad üksteisele.

Ühel päeval saabus aga hiiglane tagasi koju. Ta oli oma sõbral mäekollil külas käinud ja sinna seitsmeks aastaks jäänud. Koju jõudes märkas ta aias mängivaid lapsi.

„Mida te siin teete?“ hüüdis hiiglane toriseval häälel ja lapsed jooksid ehmunult minema.

„Minu aed on minu aed,“ sõnas hiiglane, „kõik peaksid seda mõistma. Siin tohin mängida ainult mina.“ Ta ehitas aia ümber kõrge müüri ja pani üles tahvli tekstiga: „LOATA MAAL VIIBIJAID KARISTATAKSE.“

See hiiglane oli väga isekas.

Lastel ei olnud enam kusagil mängida. Nad proovisid tegutseda tee peal, kuid see oli väga tolmune ja täis teravaid kive. Nad uitasid pärast tunde ümber kõrge müüri ja rääkisid kaunist aiast. „Me olime seal nii õnnelikud,“ ütlesid nad üksteisele.

Saabus kevad ja kogu maa täitus väikeste õite ja linnukestega. Ainult iseka hiiglase aias valitses ikka talv. Linnud ei tahtnud seal laulda ja puud unustasid õitseda, sest lapsi ei olnud.