Читать книгу Dorian Gray portree - Oscar Wilde - Страница 6

Sisse astudes nägid nad Dorian Grayd. Ta istus klaveri ees, seljaga tulijate poole, ja lehitses Schumanni «Metsapiltide» albumit.

«Te peate selle mulle laenama, Basil,» hüüdis ta. «Tahaksin neid mängima õppida. Need on haruldaselt ilusad.»

«See oleneb täiesti sellest, kuidas te täna istute, Dorian.»

«Ma olen istumisest tüdinud ja ma ei taha endast mingit elusuurust pilti,» vastas poiss pahura tujukusega klaveriistmel virru lüües. Lord Henryt märgates tõusis tal silmapilguks kerge puna palgesse ja ta kar­gas püsti. «Palun vabandust, Basil, aga ma ei teadnud, et teil on külaline.»

«See on lord Henry Wotton, Dorian, minu vana sõber Oxfordi päevilt. Just praegu jutustasin talle, missugune suurepärane modell te olete, ja nüüd te rikkusite kõik ära.»

«Minu rõõmu teiega tutvuda te siiski ei rikkunud, mr. Gray,» ütles lord Henry lähemale astudes ja kätt sirutades. «Mu tädi on teist mulle sageli rääkinud. Olete üks tema lemmikuid ja ma kardan, et ka üks tema ohvreid.»

«Praegusel silmapilgul seisan ma leedi Agatha juures mustas nimekirjas,» vastas Dorian kelmikalt kahetseval pilgul. «Lubasin temaga möödunud teisipäeval kuhugi Whitechapeli klubisse minna, aga see läks mul ausalt täiesti meelest ära. Pidime seal kahekesi üht duetti mängima – vist koguni kolme duetti. Ei tea, mida ta nüüd mulle ütleb. Kardan nii hirmsasti, et ei julge talle enam külla minnagi.»

«Küll ma teid tädiga ära lepitan. Ta on teisse väga kiindunud. Ja ma ei usu, et teie puudumisel oleks tegelikult suuremat tähtsust olnud. Kuulajad vististi arva­sid, et see oligi duett. Kui tädi Agatha klaveri taha istub, teeb ta seal kahe inimese eest täiesti piisavalt müra.»

«See on teie tädi suhtes lausa kohutav ja minu suhtes ka just mitte väga kena,» vastas Dorian naerdes.

Lord Henry vaatas teda. Jah, ta oli oma kaunilt kaarduvate punaste huulte, avameelsete siniste silmade ja krässus kuldsete juustega tõesti imeilus. Tema näos oli midagi, mis juba esimesest silmapilgust usaldust äratas. Temas oli nooruse siirust, samuti nagu nooruse kirglikku puhtustki. Tundus, et ta oli hoidnud end maailmast rüvetamata. Polnud ime, et Basil Hallward teda jumaldas.

«Te olete liiga võluv, et heategevusega tegelda, mr. Gray, kindlasti liiga võluv.» Ja lord Henry istus diivanile ning avas sigaretitoosi.

Kunstnik oli ametis värvide segamise ja pintslite korraldamisega. Ta näis mures olevat, ja kuuldes lord Henry viimast märkust, vaatas ta korraks tema poole, kõhkles silmapilgu ja ütles siis:

«Harry, ma tahan oma pildi täna lõpetada. On see ehk teie arvates hirmus viisakuseta, kui palun teid lahkuda?»

Lord Henry naeratas ja vaatas Dorian Grayle otsa. «Pean ma minema, mr. Gray?» küsis ta.

«Oh ei, palun ärge minge, lord Henry. Ma näen, et Basil on järjekordselt sünges meeleolus ja ma ei talu neid tema tusatujusid. Pealegi tahaksin ma kuulda, miks ma heategevusega tegelda ei tohi.»

«Ma ei tea, kas ma seda teile üldse ütlengi, mr. Gray. See on nii tüütu kõneaine, et sellest võiks ainult tõsiselt rääkida. Kuid kindlasti ei jookse ma nüüd kuhugi, sest te ju palusite mind siia jääda. Ega teilgi tegelikult midagi selle vastu ole, Basil? Olete mulle sageli öelnud, et teile meeldib, kui leidub keegi, kellega teie modell saab lobiseda.»

Hallward hammustas huult. «Kui Dorian seda soovib, siis peate muidugi jääma. Doriani tujud on seadu­seks kõigile peale tema enda.»

Lord Henry võttis kübara ja kindad. «Te käite küll peale, et ma siia jääksin, Basil. kuid kahjuks pean ma siiski minema. Lubasin ühe mehega «Orleansis» kokku saada. Head päeva, mr. Gray. Tulge mind mõnel õhtupoolikul Curzon Streetile vaatama. Kella viie paiku olen ma enamasti ikka kodus. Teatage oma tulekust kirjalikult. Oleks väga kahju, kui te mind kodunt ei leiaks.»

«Basil,» hüüdis Dorian Gray, «kui lord Henry Wotton minema läheb, siis lähen ka mina. Te ei tee ju suudki lahti, kui te maalite, ja on hirmus igav seista poodiumil ning katsuda head nägu teha. Paluge teda jääda. Ma nõuan seda.»

«Jääge, Harry, et Doriani ja ka minu soovile vastu tulla,» ütles Hallward ainiti oma pilti vaadates. «On tõsi, et ma töötades kunagi ei räägi ega midagi ei kuule, ja minu õnnetuil modellidel peab küll hirmus igav olema. Palun jääge.»

«Aga mis saab sellest mehest, kes mind «Orleansis» ootab?»

Kunstnik hakkas naerma. «Ma ei usu, et sellega erilisi raskusi oleks. Võtke uuesti istet, Harry. Ja nüüd, Dorian, astuge poodiumile ja ärge end liiga palju liigutage ega tähele pange, mida lord Henry ütleb. Tal on kõigi oma sõprade peale väga halb mõju, ainukeseks erandiks olen mina.»

Noore kreeka märtri näoilmel astus Dorian poodiumile ja mossitas rahulolematult lord Henry poole, kes talle väga meeldima oli hakanud. Lord Henry oli Basi­list nii erinev. Nad olid vaimustavalt vastandlikud. Ja lord Henryl oli nii ilus hääl. Mõne silmapilgu pärast ütles ta: «On teil tõesti halb mõju, lord Henry? Nii halb, nagu Basil ütleb?»

«Head mõju pole üldse olemas, mr. Gray. Igasugune mõju on ebakõlbeline – ebakõlbeline teaduslikust seisukohast vaadatuna.»

«Miks?»

«Sellepärast, et kellelegi mõju avaldada on sama kui panna temasse oma hing. Mõjutatav ei mõtle siis enam oma loomulikke mõtteid ega põle enam oma loomulikes kirgedes. Tema voorused pole siis enam tema omad. Tema patud on laenatud – kui pattu üldse olemas on. Ta muutub mingi võõra muusika vastukajaks, saab näitlejaks osas, mis pole kirjutatud tema jaoks. Elu eesmärk on enesearendamine. Oleme kõik siin selleks, et oma loomust täielikult realiseerida. Tänapäeval kardavad inimesed iseennast. Nad on unustanud kõr­geima kõigist kohustustest – kohustuse iseenda ees. Muidugi on nad suuremeelsed. Nad toidavad näljaseid ja katavad kerjuseid. Aga nende eneste hinged nälgivad ja on alasti. Julgus on meie tõu maha jätnud. Võib-olla pole meil seda tõeliselt kunagi olnudki... Hirm ühiskonna ees, mis on kõlbluse aluseks, ja hirm jumala ees, mis on usu saladus – need kaks asja valit­sevad meid. Ja ometi...»

«Pöörake pead pisut paremale, Dorian, olge hea,» ütles kunstnik töösse süvenenult, märgates vaid seda, et poisi näkku oli tekkinud ilme, mida ta seal varemalt kunagi polnud näinud.

«Ja ometi,» jätkas lord Henry madalal kõlaval hää­lel ja kauni käeliigutusega, mis talle alati, juba Etoni päevil nii iseloomulik oli olnud, «ja ometi usun ma, et kui inimene hakkaks oma elu täielikult ja põhjani välja elama, kui ta annaks kuju igale oma tundmusele, väljenduse igale mõttele, teostaks iga oma unis­tuse, siis omandaks maailm niisuguse värske ja rõõmsa hoo, et me kõik unustaksime keskaja tõved ja pöörduk­sime tagasi vana kreeka ideaali juurde, võib-olla isegi sellest veel peenema ja rikkalikuma ideaali juurde. Kuid mehiseimadki mehed meie seas kardavad ise­ennast. Metslase enesevigastamine elab traagilise jää­nusena edasi meie eneseeitamises, mis moonutab meie elu. Me saame oma karistuse keeldumuste eest. Iga tung, mida püüame lämmatada, haub meie vaimus edasi ja mürgitab meid. Keha patustab ainult ühe korra ja on sellega patust lahti, sest iga tegu on teatav puhastus. Järele jääb vaid mälestus maitstud lõbust või kahetsuse luksus. Ainuke tee kiusatusest vabanemi­seks on sellele järele anda. Pange vastu ja teie hing jääb haigeks, igatsedes asju, mida ta ise on endale kee­lanud, ihaldades seda, mille loomuvastased seadused on teinud loomu- ja seadusevastaseks. On öeldud, et maailma suurimad sündmused leiavad aset peaajus. Peaajus ja ainult peaajus sünnivad ka maailma suuri­mad patud. Teil, mr. Gray, teil endalgi kõige teie roos­punase nooruse ja roosvalge poisilikkuse juures on kirgi, mis teid juba kohutavad, ja mõtteid, mis on täit­nud teid kabuhirmuga, ning unistusi ja unenägusid, mida meenutades teie palgeid värviks häbipuna...»

«Pidage!» kogeles Dorian Gray, «pidage, te ajate mu segadusse. Ma ei oska midagi öelda. Mingi vastus teile on olemas, aga ma ei leia seda. Ärge rääkige. Laske mind mõelda. Või veel parem, lubage, et ma püüan mitte mõelda.»

Peaaegu kümme minutit seisis ta liikumata, huuled paokil ja silmis imelik helk. Ähmaselt taipas ta, et sootuks uued mõjud olid temas tööle asunud. Talle näis aga, nagu oleksid need tegelikult sündinud temas endas. Need vähesed sõnad, mis Basili sõber talle oli öelnud – kahtlemata päris juhuslikud sõnad olid oma sihiliku paradoksaalsusega puudutanud mingeid salajasi keeli, mida polnud kunagi varem puudutatud, kuid mis nüüd, nagu ta tundis, temas võnkuma lõid ja imelikus tuikes värisesid.

Samasugusel viisil oli teda varem liigutanud muusika. Muusika oli teda sageli erutanud. Aga muusikal pole sõnu. Muusika ei ärata meis uut maailma, vaid pigem loob meis juurde veel ühe uue kaose. Aga sõnad! Paljad sõnad! Kui hirmsad nad on! Kui selged, elavad ja julmad! Nende eest pole pääsu. Ja ometi – missu­gune peen võlu neis peitub! Neil näib olevat võime anda kujuta asjadele plastiline vorm ja neis on oma­pärane muusika, mis on magus nagu vioola või kandle helin. Paljad sõnad! Kas on olemas midagi reaalsemat kui sõnad?

Jah, poisikesepõlves oli olnud asju, mida ta ei mõistnud. Nüüd mõistis ta neid. Elu omandas tema jaoks äkki tulevärvingu. Talle näis, et ta on kogu aeg kõn­dinud leekides. Miks ta seda varem ei teadnud?

Lord Henry vaatas teda kavala naeratusega. Ta tundis seda täpset psühholoogilist silmapilku, kus peab vaikima. Ta oli ääretult huvitatud. Ta oli üllatatud oma sõnade äkilisest mõjust, ja tuletades meelde raamatut, mida ta kuueteistaastasena oli lugenud, raamatut, mis oli talle ilmutanud palju sellist, mida ta varem ei teadnud, küsis ta endalt, kas ehk Dorian Gray ei kogenud praegu sedasama. Tema oli ainult noole õhku lasknud. Oh see märki tabanud? Kui võluv oli see poiss!

Hallward maalis edasi oma imeliselt julge hooga, milles peitus tõeline peenus ja täiuslik õrnus ja mida vähemalt kunstis sünnitab ainult jõud. Vaikust ei pannud ta tähelegi.

«Basil, ma olen väsinud seismast,» hüüdis Dorian Gray äkki. «Ma pean välja minema ja aias istuma. Õhk on siin lämmatav.»

«Armas Dorian, palun tõesti andeks. Maalides ei saa ma millegi muu peale mõelda. Kuid te pole kunagi paremini poseerinud. Olite täiesti vagusi. Ja ma tabasin ilme, mida vajasin – poolavatud huuled ja särav pilk silmis. Ma ei tea, mis Harry teile rääkis, kuid igal juhul tõi see teie näkku kõige imelisema ilme. Ta vist ütles teile meelitusi. Te ei tohi ainustki tema sõna uskuda.»

«Meelitusi ta mulle igatahes küll ei öelnud. Võib-olla sellepärast ma ei usugi midagi, mis ta mulle ütles.»

«Küllap te juba usute,» ütles lord Henry talle unistaval ja raugel pilgul otsa vaadates. «Ma tulen teiega koos aeda. Ateljees on kole palav. Basil, laske meile midagi külma juua anda, midagi maasikatega.»

«Muidugi, Harry. Helistage, ja kui Parker tuleb, ütlen talle, mida te tahate. Ma maalin veel selle tagapõhja läbi ja tulen siis teile järele. Ärge pidage Doriani liiga kaua kinni. Ma pole kunagi paremas tööhoos olnud kui täna. Sellest tuleb minu meistriteos. Aga see on juba praegugi meistriteos.»

Aeda minnes märkas lord Henry Dorian Grayd, kes oli näo suurde jahedasse sirelikobarasse peitnud ja jõi kirglikult selle lõhna nagu veini. Ta astus noormehe juurde ja pani talle käe õlale.

«Olete üsna õigel teel,» sosistas ta. «Hinge saavad ravida ainult meeled, nagu meeli ravib ainult hing.»

Noormees võpatas ja tõmbus tagasi. Ta oli paljapäi ja lehed olid tagasi lükanud ta kangekaelsed kiharad ning segi ajanud nende kuldsed kiud. Noormehe silmis helkis hirm nagu inimesel, keda äkki unest äratatakse. Ta peenelt voolitud sõõrmed värisesid ja mingi varjatud närv tuksatas punavais huultes ning pani need võbelema.

«Jah,» jätkas lord Henry, «see on üks elu suurimaid saladusi – ravida hinge meelte ja meeli hinge abil. Teie olete imeline olevus. Teate rohkem, kui ise arvate teadvat, ja teate vähem, kui te teada tahate.»

Dorian Gray kibrutas kulmu ja pööras näo kõrvale. Tahes-tahtmata meeldis talle see pikk elegantne noor mees, kes seisis tema kõrval. Tema romantiline oliivikarva nägu ja väsinud ilme huvitasid teda. Tema mada­las, rammas hääles oli midagi vastupandamatult köit­vat... Isegi ta külmadel valgetel lillõrnadel kätel oli imelikku võlu. Kui ta rääkis, liikusid need nagu muu­sika ja neil näis olevat oma keel. Kuid Dorian tundis tema ees hirmu ja häbenes seda. Miks pidi see olema just keegi võõras, kes avas talle ta enda saladuse? Basil Hallwardi tundis Dorian juba mitu kuud, kuid see sõprus polnud teda muutnud. Äkki aga satub talle põiki teele keegi, kes talle justkui ilmutab ta elu sala­duse. Mis seal õieti karta? Ta pole ju koolipoiss või tütarlaps. Mõttetu kartus.

«Lähme istume varju,» ütles lord Henry. «Parker tõi meile juua, ja kui te kauemaks päikese kätte jääte, rikute oma näovärvi ning Basil ei maali teid enam kunagi. Te ei tohi mingil juhul pruuniks päevitada. See ei läheks teile.»

«Mis siis sellest oleks?» hüüdis Dorian Gray naerdes ja võttis aia kaugemas otsas istet.

«Teie puhul tähendaks see väga palju, mr. Gray.»

«Miks?»

«Sellepärast, et te olete praegu veel oma veetlevai­mas nooruseas ja noorus on ainus asi, mida on väärt omada.»

«Ma ei taju seda, lord Henry.»

«Ei, praegu te seda ei taju. Kunagi, kui olete vana, kortsus ja inetu, kui mõte on surunud oma jooned teie otsaesisele ja kired on kõrvetanud teie huuli oma võika leegiga, siis tajute seda äkki kohkumusega. Praegu aga võlute maailma, ükskõik kuhu te ka lähete. Jääb see alati nõnda? Teil on imeilus nägu, mr. Gray. Ärge kortsutage kulmu. See on tõesti nii. Ja Ilu on üks Geeniuse vorme – muidugi on ta Geeniusest kõrgem, sest ta ei vaja mingit seletust. Ta on üks maailma suuri tõdesid nagu päikesepaiste, kevad või selle hõbedase merekarbi peegeldus tumedas vees, mida nimetame kuuks. Temas pole küsitavusi. Temal on oma jumalik valitsemisõigus. Ta ülendab luuleks need, kes teda omavad. Te naeratate? Ah, kui te ta kord kaotate, siis ei naerata te enam Sagedasti öeldakse, et Ilu olevat pinnaline. Võib-olla on see nii. Aga vähemalt pole ta nii pinnaline kui Mõte. Minule on Ilu imede ime. Ainult pealiskaudsed inimesed ei otsusta välimuse järgi. Maailma tõeline müsteerium on nähtav, mitte nähta­matu Jah, mr. Gray, jumalad on olnud teile armu­lised. Aga mida jumalad annavad, selle võtavad nad ruttu tagasi. Teil on ainult mõni aasta aega, mil võite elada tõeliselt, täielikult, sisurikkalt. Koos noorusega kaob ka teie ilu ja siis märkate äkki, et elul pole teie jaoks enam uhkeid võite või peate siis rahulduma nende tühiste võitudega, mis teie mineviku mälestuste valgusel tunduvad kibedamad kui kaotused. Iga kahanev kuu lähendab teid millelegi kohutavale. Aeg on teile kade ja peab sõda teie liiliate ja rooside vastu. Te koltute, teie palged langevad auku, silm läheb töntsiks. Te kannatate hirmsasti... Ah! kasutage oma noorust, kuniks ta teil on. Ärge raisake oma päevade kulda, kuulates neid väiklasi hingi, kes püüavad lap­pida oma lootusetut nurjangut, või pillates oma elu neile, kes on rumalad, madalad ja vulgaarsed. Need kuulutavad meie ajastu haiglasi eesmärke, valeideid. Elage! Elage seda imelist elu, mis teis on! Ärge laske midagi endast mööda minna. Otsige vahetpidamata uusi elamusi. Ärge kartke midagi... Uus hedonism – see ongi see, mida meie aastasada vajab. Võiksite olla tema nähtav võrdkuju. Teie olete niisugune isiksus, kellele miski pole võimatu. Üheks hooajaks kuulub maailm teile Meie kohtumise silmapilgul nägin, et te pole sellest üldse teadlik, mis te tõeliselt olete ja mis te tõeliselt olla võiksite. Kuna teis oli nii palju seda, mis mind võlus, siis tundsin, et pean teile rää­kima midagi teist endast. Mõistsin, kui traagiline see oleks, kui te kaotsi läheksite. Sest teie noorus kestab nii üürikest aega – nii üürikest aega. Lilled nurmedel närtsivad, aga nad õitsevad uuesti. Kuldnõreti on järg­mise aasta juunis niisama kollane kui praegu. Kuu aja pärast puhkevad elulõngal purpurpunased tähed ja aasta aasta järel kannab ta lehtede roheline öö ikka jälle oma purpurpunaseid tähti, Ent meie ei saa oma noorust kunagi tagasi. Rõõmutuige, mis lööb meis kahe­kümneselt, loidub. Meie liikmed muutuvad jõuetuks, meie meeled nürinevad. Me mandume võikaiks nukku­deks, keda kummitavad mälestused kirgedest, mille ees me liigset hirmu tundsime, ja haruldased kiusatused, millele me ei julgenud anduda. Noorus! Noorus! Maa­ilmas pole midagi muud kui vaid noorus!