Читать книгу Dorian Gray portree - Oscar Wilde - Страница 5

Ateljee oli täis rooside lõhna, ja kui kerge suvine tuuleõhk aias puid liigutas, tuli sealt läbi lahtise ukse sireli rasket lehka või roosaõielise laukapuu pisut õrnemat aroomi.

Pärsia patjadest diivanil lamades ja oma harilikul viisil lugematuid sigarette suitsetades tabas lord Henry Wottoni silm mesimagusate ja meekarva õitega kuldnõreti hõõgumist, mille värisevad oksad nagu vaevalt suutsid kanda selle leegitseva ilu koormat; ning aegajalt vilksatasid lendavate lindude fantastilised varjud üle pikkade siideesriiete, mis olid tõmmatud määratu suure akna ette, luues silmapilguks jaapanliku mulje ja viies lamaja mõtted kahvatuile kõhnanäolistele Tokio maalijatele, kes oma loomu poolest liikumatu kunsti abil püüavad luua kiiruse ja liikuvuse muljet. Läbi pika niitmata rohu teed otsivate mesilaste tume sumin ja nende üksluine püsiv keerlemine vohava lõhnakuslapuu tolmlevate koldsete sarvekeste ümber näis muutvat vaikuse veelgi rõhuvamaks. Londoni summutatud müra kostis kauge oreli põriseva bassina.

Keset tuba seisis püstloodis molbertile kinnitatud kordumatu isikupäraga imekauni noormehe elusuurune portree ja selle ees, pisut eemal, istus kunstnik ise - Basil Hallward, kes mõne aasta eest oma äkilise kadumisega suurt sensatsiooni tekitas, andes põhjust nii paljudeks imelikkudeks oletusteks.

Vaadeldes üllast ja meeldivat kuju, mida tema kunst nii osavasti peegeldas, valgus rahuldusenaeratus üle kunstniku näo ja näis sinna juba peaaegu püsima jäävat. Kuid äkki virgus ta ja surus silmi sulgedes sõrmed laugudele, nagu püüaks ajus kinni hoida mingit imelikku ulma, millest ta kartis ärgata.

„See on teie parim teos, Basil, parem kui kõik, mida te senini teinud olete,” ütles lord Henry rammalt. „Tuleval aastal peate selle tingimata Grosvenori näitusele saatma. Akadeemia on liiga suur ja vulgaarne. Millal ma ka seal käinud olen, ikka on seal kas siis nii palju inimesi, et võimatu on pilte näha, mis on juba iseenesest hirmus, või ripub seal siis nii palju pilte, et pole võimalik näha inimesi, mis on veelgi hirmsam. Grosvenor on tõesti ainuke õige koht.”

„Ma vist ei saada seda kuhugi,” vastas kunstnik, heites pea kuklasse talle omasel veidral kombel, mis sõpru Oxfordi päevil alati naerma oli ajanud. „Ei, ma ei saada seda kuhugi.”

Lord Henry kergitas kulme ja vaatas talle üllatunult otsa läbi sinihõreda suitsuloori, mis tõusis nii kenades keerdudes tema kangest, oopiumiga immutatud sigaretist. „Ei saada seda kuhugi? Kulla mees, miks siis mitte? On teil mõni põhjus? Olete teie, maalijad, aga imelikud! Te teete kõik mis võimalik, et kuulsust võita. Aga niipea kui olete selle saavutanud, tahate sellest kohe jälle lahti saada. See on rumalus, sest sellest, et kõik sinust räägivad, on siin maailmas siiski midagi veel halvemat: kui sinust keegi ei räägi. Niisugune portree tõstaks teid Inglismaal kõigist noortest kõrgemale ja vanad teeks see päris kadedaks, kui vanad üldse veel mingiteks tunneteks võimelised on.”

„Ma tean, te naerate mind välja,” vastas kunstnik, „aga ometi ei või ma selle pildiga näitusel esineda. Olen temasse pannud liiga palju iseendast.”

Lord Henry sirutas end diivanil välja ja puhkes naerma.

„Ma teadsin, et te naerma hakkate, aga ometi on see tõsi.”

„Panite temasse liiga palju iseendast! Ausõna, Basil, ma ei teadnud, et olete nii edev, ja ma ei suuda tõepoolest leida mingit sarnasust teie tõreda energilise näo, teie süsimustade juuste ning selle noore Adonise vahel, kes näeb välja, nagu oleks ta tehtud elevandiluust ja roosilehtedest. Tema on ju Narcissus, kallis Basil, aga teie... Muidugi, teie näos on ju intellektuaalset väljendusrikkust ja nii edasi. Kuid ilu, tõeline ilu lõpeb seal, kus intellektuaalsus ennast avaldama hakkab. Intellekt on juba iseendast teatav liialdus ja hävitab igas näos harmoonia. Sel silmapilgul, kui inimene istub ja hakkab mõtlema, muutub ta tervenisti ninaks, tervenisti otsaesiseks, kuidagi võikaks. Vaadake ükskõik millist edukat õpetlast. Kui eeskujulikult inetud nad kõik on! Vaimulikud muidugi välja arvatud. Aga vaimulikud ju ei mõtle. Piiskopil on viisiks kaheksakümneaastaselt öelda sedasama, mida teda kaheksateistkümneaastase poisikesena ütlema õpetati, ja selle loomuliku tulemusena jääb ta välimuse poolest alati igati veetlevaks. Teie saladuslik noor sõber, kelle nime te mulle tänini pole öelnud ja kelle portree mind tõepoolest võlub, ei mõtle kunagi. Tean seda päris kindlasti. Ta on mingi ajudeta iludus, kes peaks alati siin olema - talvel, kui puuduvad lilled, mida vaadata, samuti ka suvel, kui vajame midagi, millega jahutada oma mõistust. Ärge meelitage ennast, Basil: teie pole põrmugi tema moodi.”

„Te ei mõista mind, Harry,” vastas kunstnik. „Muidugi pole ma tema moodi. Tean seda väga hästi. Tõepoolest, ma kahetseksin, kui oleksin. Te kehitate õlgu? Räägin tõtt. Kõigi kehaliselt või vaimselt äravalitute juures on midagi saatuslikku, neis on samasugust saatuslikkust kui see, mis näib jälitavat kuningate kobavat sammu läbi ajaloo. On parem, kui inimene oma ligimestest ei erine. Inetuil ja rumalail on siin maailmas kõige parem elada. Nemad võivad mõnusasti istuda ja mängu pealt vaadata. Kui nad ka võiduvilja iial maitsta ei saa, jääb neil vähemalt kaotusekibedus tundmata. Nad elavad, nagu me kõik peaksime elama - segamatult, ükskõikselt, muretult. Ei too nad teistele hukatust ega teised neile. Kuid teie seisus ja rikkus, Harry, minu mõistus, nagu ta on, minu kunst, ükskõik mida see ka väärt on, ja Dorian Gray ilu - meie kõik peame selle eest kannatama, mida jumalad meile on andnud, hirmsasti kannatama.”

„Ah et tema nimi on siis Dorian Gray?” küsis lord Henry, astudes läbi ateljee Basil Hallwardi poole.

„Jah, nii see on. Mul polnud kavatsust seda teile öelda.”

„Aga miks siis mitte?”

„Ah, ma ei oska seda seletada. Kui ma kedagi väga armastan, siis ei ütle ma kunagi teistele tema nime. Sellega annaksin temast nagu osa ära. Olen hakanud armastama salapärasust. Mulle näib, et see on ainuke asi, mis võib moodsa elu meie jaoks müstiliseks ja imeliseks teha. Kõige harilikumgi asi muutub vaimustavaks, kui vaid seda varjata. Kui ma linnast ära sõidan, ei ütle ma oma omastele kunagi, kuhu ma lähen. Kui ma seda teeksin, ei pakuks ärasõit mulle mingit lõbu. Õige, see on rumal komme, aga kuidagi näib see mu ellu rikkalikult romantikat toovat. Nüüd peate mind muidugi hirmus narriks?”

„Koguni mitte,” vastas lord Henry, „koguni mitte, armas Basil. Te nähtavasti unustate, et ma olen abielus, ja et abielu ainus võlu on see, et see muudab pettuse mõlemale poolele absoluutselt vajalikuks. Ma ei tea kunagi, kus mu naine on, ja tema ei tea kunagi, mida mina teen. Teineteist kohates - sest aeg-ajalt me ikkagi kohtume, kui üheskoos mõnele õhtusöögile satume või hertsogi juures külas käime räägime teineteisele kõige tõsisemal ilmel kõige absurdsemaid lugusid. Minu naine mõistab seda imehästi - tegelikult palju paremini kui mina. Ta ei eksi kunagi daatumitega, mina aga alati. Kui ta mind tabab, ei tee ta sellest väljagi. Mõnikord tahaksin, et ta teeks, aga tema ainult naerab mind.”

„Ma ei salli seda, kuidas te oma abielust räägite, Harry,” ütles Basil Hallward, suundudes aeda viiva ukse poole. „Usun, et te olete väga hea abikaasa, aga te häbenete hirmsasti oma voorusi. Te olete haruldane inimene. Te ei räägi kunagi midagi moraalset ega tee kunagi midagi kõlblusevastast. Teie küünilisus on lihtsalt poos.”

„Loomulikkus on ikka poos, pealegi üks kõige ärritavamaid poose, mida ma tean,” hüüdis lord Henry naerdes. Noormehed läksid kahekesi aeda ja istusid pikale bambuspingile, mis seisis kõrge loorberipõõsa varjus. Päikesehelk libises üle läikivate lehtede. Rohus värelesid valged karikakrad.

Natukese aja pärast vaatas lord Henry kella.

„Kahjuks pean nüüd minema, Basil,” ütles ta, „aga enne kui lähen, nõuan vastust küsimusele, mille ma teile äsja esitasin.”

„Millisele küsimusele?” küsis kunstnik ja vaatas maha.

„Teate seda väga hästi.”

„Ei tea, Harry.”

„Noh, siis kordan seda. Tahan, et seletaksite, miks te ei ole nõus Dorian Gray portreed näitusele panema. Tahan teada tegelikku põhjust.”

„Ütlesin teile tegeliku põhjuse.”

„Ei, te ei öelnud. Teie jutu järgi oli põhjuseks see, et pildis on liiga palju teist endast. Aga see on ju lapsik.”

„Harry,” ütles Basil Hallward, vaadates sõbrale otseteed näkku, „iga portree, mis on maalitud tundmusega, on kunstniku enda, mitte modelli portree. Modell on lihtsalt juhuslik, modell on ettekääne. Mitte teda ei ilmuta maalija, vaid pigem on see tema ise, kes end lõuendil näitab. Põhjuseks, miks ma seda pilti ei taha näitusele panna, on hirm, et olen temas avaldanud oma hinge saladuse.”

Lord Henry hakkas naerma. „Ja mis saladus see siis on?” küsis ta.

„Ma ütlen teile,” vastas Hallward, kuid ta näole tekkis nõutuseilme.

„Olen ootus ise, Basil,” ütles kaaslane talle otsa vaadates.

„Tegelikult on mul üsna vähe öelda, Harry,” vastas kunstnik, „ja ma kardan, et vaevalt te seda üldse mõistate. Võib-olla te vaevalt usutegi mind.”

Lord Henry naeratas, kummardus, noppis rohust roosaõilmelise karikakra ning vaatas seda. „Olen päris kindel, et mõistan,” vastas ta, ainiti kuldset valgeebemelist ketast silmitsedes, „ja mis puutub uskumisse, siis suudan uskuda kõike, eeldusel, et see on täiesti uskumatu.”

Tuul raputas õilmeid puist ja tähekuhilais sireli rasked õiekobarad õõtsusid rammas õhus. Müüri ääres hakkas siristama rohutirts ja sinise joonena liugles pikk peenike kiil pruunidel loortiibadel mööda. Lord Henryl oli tunne, nagu kuuleks ta Basil Hallwardi südame tuksumist, ja ootas huviga, mis on tulemas.

„Lugu on lihtsalt nõnda,” ütles maalija vähe aja pärast, „et kaks kuud tagasi läksin leedi Brandoni suurele vastuvõtu-õhtule. Te teate ju, et meie, vaesed kunstnikud, peame end aeg-ajalt seltskonnas näitama, publikule peab ju aeg-ajalt meelde tuletama, et me pole mitte päris metslased. Nagu te mulle kord ütlesite - sabakuue ja valge kaelasidemega võib igaüks, isegi börsimaakler, haritud inimese kuulsuse omandada. Sain vaevalt kümme minutit saalis olla ja paksude mukitud leskede ning igavate akadeemikutega juttu ajada, kui äkki tundsin, et keegi vaatab mind. Pöördusin ümber ja nägin Dorian Grayd esimest korda. Kui meie pilgud kohtusid, tundsin, et lähen näost valgeks. Mind valdas imelik hirm. Mõistsin, et seisan silm silma vastas kellegagi, kelle olemusest kiirgus sellist vastupandamatut võlu, et kui ma oleksin sellele alistunud, siis oleks sellesse neeldunud kogu mu loomus, mu hing ja isegi mu kunst. Eluaeg olen ma püüdnud väliseid mõjutusi vältida. Teiegi teate, Harry, kui iseseisev ma loomu poolest olen. Olen ikka iseenda isand olnud - vähemalt enne kohtumist Dorian Grayga. Siis aga... ma ei tea, kuidas seda teile seletada. Miski nagu ütles mulle, et seisan oma elu raskeima kriisi lävel. Mul oli imelik tundmus, et saatusel on minu jaoks tagavaraks kõige sügavamaid rõõme ja kõige sügavamaid kurvastusi. Mul hakkas hirm ja ma tahtsin ära minna. Mitte südametunnistus ei sundinud mind seda tegema, vaid mingi imelik argus. Ma ei loe seda endale teeneks, et ma põgeneda püüdsin.”

„Südametunnistus ja argus on tegelikult üks ja sama, Basil. Südametunnistus on firma esindusnimi. See on kõik.”

„Ma ei usu seda, Harry, ja ma arvan, teiegi ei usu. Aga ükskõik, mis mu ajendiks ka oli - ja see võis olla uhkus, sest ma olen alati väga uhke olnud -, igatahes tormasin ukse poole. Seal muidugi jooksin leedi Brandonile sülle. „Ega te ometi taha nii vara plehku panna, mr. Hallward?” kiljatas ta. Teate küll, kui imelik läbilõikav hääl tal on?”

„Jah, tal on kõik vau omadused peale ilu,” ütles lord Henry,kitkudes karikakraõit pikkade närviliste sõrmedega.

„Ma ei saanud temast kuidagi lahti. Ta tutvustas mulle kuninglikke kõrgusi, tähe- ja lindikandjaid ning hiiglatiaarade ja papagoininadega elatanud daame. Ta rääkis minust kui oma kõige kallimast sõbrast. Olin teda varem ainult kord kohanud, aga millegipärast püüdis ta mind iga hinna eest päevakangelaseks teha. Arvan, et mõni minu pilt oli parajasti hästi menukas, vähemalt oli minust odavates turulehtedes juttu olnud ja see on ju üheksateistkümnenda sajandi surematuse mõõdupuu. Äkki leidsin end silm silma vastu noormehega, kelle isik mind nii imelikult oli vapustanud. Seisime üsna lähestikku, puutusime peaaegu kokku. Meie pilgud kohtusid uuesti. See oli minust mõtlematu, aga ometi palusin ma leedi Brandonit, et ta mind noormehega tutvustaks. Kuid võib-olla polnudki see nii mõtlematu. See oli lihtsalt paratamatu. Oleksime teineteisega ka ilma igasuguse tutvustamiseta rääkima hakanud. Olen selles kindel. Hiljem ütles Dorian seda mulle ise. Ka temale paistis, et saatuse tahtel pidime tuttavaks saama.”

„Ja kuidas leedi Brandon seda imelist noormeest kirjeldas?” küsis lord Henry. „Ma tean, et tal on kombeks kõigi oma külaliste kohta kohe täpne kirjeldus anda. Mäletan, kuidas ta kord viis mind kellegi metsiku punanäolise härra juurde, kes oli üleni ordeneid ja linte täis riputatud ja kellest ta mulle kõige vapustavamaid üksikasju kõrva sosistas, tehes seda traagilisel sisinal, mida pidid tahes-tahtmata kuulma kõik, kes selles ruumis viibisid. Pistsin lihtsalt plehku - eelistan endale ise tuttavaid valida. Kuid leedi Brandon talitab oma külalistega nagu oksjonipidaja kaubaga. Ta kas puhub nad üles või siis jahvatab kokku kõike muud, ainult mitte seda, mida sa just teada tahad.”

„Vaene leedi Brandon! Harry, te olete tema vastu ülekohtune!” ütles Hallward loiult.

„Armas sõber, ta püüdis asutada salongi, kuid tal läks korda avada ainult restoran. Miks ma peaksin teda imetlema? Aga jutustage mulle, mida ta Dorian Grayst rääkis.”

„Ah midagi selletaolist, et „vaimustav poiss - ta vaene armas ema ja mina olime lahutamatud sõbrannad. Olen unustanud, mida ta õieti teeb - kardan, et ta ei tee üldse midagi - ah jaa, mängib klaverit - või hoopis viiulit, kallis mr. Gray?” Kumbki meist ei suutnud naeru pidada ja nõnda saime otsekohe sõpradeks.”

„Naer pole sõprusele sugugi halb algus, kuid lõpetamiseks on see tingimata parim moodus,” ütles noor lord, noppides järgmise karikakra.

Hallward raputas pead. „Te ei mõista, mis on sõprus, Harry,” lausus ta, „ja järelikult ei mõista te ka seda, mis on vaen. Teile meeldivad kõik inimesed, tähendab, te olete kõigi vastu ükskõikne.”

„Kui hirmus ülekohtune te olete!” hüüdis lord Henry, lükkas kübara kuklasse ja jäi vaatama väikesi pilvi, mis liikusid nagu läikivvalgest siidist rebitud kiud suvetaeva türkiissinises sügavuses. „Jah, hirmus ülekohtune. Ma teen inimeste vahel suurt vahet. Sõpru valin endale nende välimuse järgi, tuttavaid iseloomu järgi ja vaenlasi nende mõistuse järgi. Oma vaenlaste valikul ei saa inimene kunagi üleliia ettevaatlik olla. Minu vaenlaste hulgas pole ainustki lolli. Neil kõigil on enam-vähem terav mõistus ja järelikult peavad nad minust lugu. On see minust väga edev? Küllap vist on.”

„Mina arvan ka, Harry. Aga teie kategooriaid arvestades peaksin mina seega ainult teie tuttavate hulka kuuluma.”

„Armas vana Basil, teie olete midagi palju enamat kui tuttav.”

„Ja palju vähem kui sõber. Rohkem vist nagu vend?”

„Ah, vennad! Vendadest ei pea ma midagi. Minu vanem vend ei taha kuidagi surra ja mu nooremad vennad ei teegi muud kui surevad.”

„Harry!” hüüdis Hallward kulmu kortsutades.

„Armas sõber, ma ju ei mõtle seda päris tõsiselt. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma oma sugulasi põlgan. See tuleb arvatavasti sellest, et keegi meist ei või kannatada inimesi, kellel on samad vead kui meil enestelgi. Ma jagan täiesti inglise demokraatide viha selle vastu, mida nad nimetavad kõrgema klassi pahedeks. Rahvahulgad tunnevad, et joomine, rumalus ja kõlblusetus peaksid olema vaid nende monopol ja et kui mõni meie hulgast sigadusi teeb, rikub ta sellega nende ainuõigust. Kui vaene Southwark sattus abielulahutuse-kohtusse, oli rahvahulkade põlgus lihtsalt võrratu. Ja ometi ei usu ma, et kümme protsentigi proletariaadist elaks korralikku elu.”

„Ma ei nõustu ainsagi teie sõnaga. Veel enam, Harry, ma tunnen, et ka teie ise mitte.”

Lord Henry silitas oma teravat pruuni habet ja toksis hõbenupulise eebenipuust kepiga oma lakksaapa nina.

„Olete väga inglaslik, Basil! Te ütlete seda juba teist korda. Kui keegi esitab tõelisele inglasele mingi idee - mis igatahes on üks ennatlik tegu -, siis ei tule viimasel uneski pähe arutada, kas see idee on õige või väär. Ainuke, millele ta mõnevõrra tähtsust annab, on see, kas idee esitaja ise sellesse usub või mitte. Kuid idee väärtus ei sõltu põrmugi sellest, kas selle idee väljendaja ise seda tõsiselt võtab või ei. Tegelikult on tõenäoline, et mida ebasiiram on idee väljendaja, seda mõistuslikum on idee, sest niisugusel korral ei varjunda seda tema enda ajendid, soovid ja eelarvamused. Kuid ma ei taha teiega poliitiliste, ühiskondlike ja metafüüsiliste küsimuste üle vaidlema hakata. Ma armastan inimesi rohkem kui põhimõtteid ja põhimõteteta inimesi rohkem kui midagi muud siin maailmas. Rääkige mulle veel mr. Dorian Grayst. Kui tihti te temaga kohtute?”

„Iga päev. Ma oleksin õnnetu, kui ma teda iga päev ei näeks. Ta on mulle absoluutselt vajalik.”

„Kummaline! Arvasin, et teid huvitab ainult teie kunst.”

„Tema ongi praegu kogu minu kunst,” ütles kunstnik tõsiselt. „Vahel mõtlen, Harry, et maailma ajaloos on ainult kaks ajajärku, millel vähegi tähtsust on. Esimene on uue kunstilise väljendusvahendi ilmumine ja teine - uue isiksuse ilmumine kunstis. Dorian Gray nägu omandab minu elus kord veel niisama suure tähtsuse kui õlimaali leiutamine Veneetsias ja Antinouse nägu hiliskreeka raidkunstis. Mitte ainult et ma teda maalin, joonistan, skitseerin. Muidugi olen ma kõike seda teinud. Aga ta on mulle palju rohkem kui ainult modell. Ma ei taha öelda, nagu poleks ma sellega rahul, kuidas ma teda olen kujutanud, või nagu oleks tema ilu midagi niisugust, mida kunst ei suuda väljendada. Pole olemas midagi, mida kunst väljendada ei suuda, ja ma tean, et teosed, mida ma olen loonud pärast tutvumist Dorian Grayga, on head teosed, minu elu parimad tööd. Kuid imelikul kombel - ma ei tea küll, kas te mind mõistate - tema isik on minus äratanud sootuks uue kunstijõu, sootuks uue kunstistiili. Ma näen asju teisiti, ma mõtlen neist teisiti. Ma ammutan nüüd ainet elust, mis oli varemalt minu eest varjatud. „Unistus vormist mõtete päevil” - kelle sõnad need on? Olen unustanud; kuid just seda on mulle olnud Dorian Gray. Ainuüksi selle poisi nähtav lähedalolu - sest ta on minu meelest vaevalt rohkem kui poiss, kuigi ta tegelikult on juba üle kahekümne - juba ainuüksi ta nähtav juuresolu... Ah! Kahtlen, kas te suudate taibata, mida see kõik tähendab. Ebateadlikult määrab ta mulle mingi uue koolkonna sihtjooned, milles kogu romantilise vaimu kirg peab ühinema ehtkreekaliku vaimutäiusega. Hinge ja keha kooskõla - kui võimas see on? Meie oma hulluses oleme need kaks lahutanud ja leiutanud realismi, mis on labane, ning ideaali, mis on sisutu. Harry! kui te ainult teaksite, mis Dorian Gray mulle tähendab! Te mäletate võib-olla seda minu maastikku, mille eest Agnew mulle nii kõrget hinda pakkus ja millest ma ei raatsinud loobuda? See on paremaid asju, mis ma kunagi olen loonud. Ja miks? Sellepärast, et kui ma seda maalisin, istus Dorian Gray minu kõrval. Mingi subtiilne mõju voolas temast minusse ja esimest korda elus nägin ma lihtsas maastikus seda imet, mida ma alati olen otsinud, kuid pole suutnud tabada.”

„Basil, see on harukordne! Ma pean Dorian Grayd nägema.”

Hallward tõusis pingilt ja kõndis veidi aega aias ringi. Siis tuli ta pingi juurde tagasi.

„Harry,” ütles ta. „Dorian Gray on minule lihtsalt kunstiline motiiv. Teie ehk ei näe temas midagi. Mina aga näen temas kõike. Kunagi ei ole teda minu teoses rohkem kui siis, kui ta enda kuju seal puudub. Nagu ma ütlesin, on ta uue stiili tõukejõuks. Leian ta mõnes kaarjas joones, teatud värvide armsuses ja õrnuses. See on kõik.”

„Miks te siis seda pilti näitusele ei pane?” küsis lord Henry.

„Sellepärast, et tahtmata olen siin mingil määral välja toonud kogu selle imeliku kunstilise ebajumaldamise, millest ma temale endale muidugi sõnagi pole lausunud. Tema ei tea sellest midagi. Ta ei tohi sellest kunagi kuulda. Kuid maailm võib seda aimata ja ma ei taha oma hinge inimeste rumalatele, ahnetele pilkudele paljastada. Minu süda ei tohi kunagi nende mikroskoobi alla sattuda. Selles pildis on liiga palju minust endast, Harry - liiga palju minust endast.”

„Luuletajad pole nii hellatundelised kui teie. Nemad teavad, kui kasulik on oma kirge trükis avaldada. Tänapäeval kannatab mõni murtud süda mitu trükki välja.”

„Sellepärast ma vihkangi neid,” hüüdis Hallward. „Kunstnik peab ilusaid asju looma, kuid ei tohi neisse panna omaenda elu. Me elame ajajärgul, kus inimesed käsitlevad kunsti, nagu oleks see mingi autobiograafia vorm. Oleme kaotanud abstraktse ilutunde. Kunagi tahan ma aga ilmale näidata, mis see on; ja sel põhjusel ei pea ka maailm iial minu Dorian Gray portreed nägema.”

„Arvan, et te eksite, Basil, kuid ma ei hakka teiega vaidlema. Ainult vaimselt pankrottijäänud vaidlevad. Öelge mulle, kas Dorian Gray armastab teid väga?”

Kunstnik mõtles silmapilgu. „Ma meeldin talle,” vastas ta natukese aja pärast. „Tean, et meeldin talle. Ma muidugi meelitan teda hirmsal kombel. Mulle pakub mingit imelikku lõbu öelda talle asju, mida ma hiljem kindlasti kahetsen. Harilikult on ta minu vastu väga kena ja me lihtsalt istume ateljees, rääkides tuhandetest asjadest. Ajuti on ta aga hirmus hoolimatu ja näib minu piinamisest suurt lõbu tundvat. Siis tunnen ma, Harry, et olen kogu oma hinge andnud kellelegi, kes suhtub sellesse nagu lillesse, mida nööpauku pistetakse, nagu kaunistusse, mis meelitab ta edevust, nagu ehtesse üheksainsaks suvepäevaks.”

„Suvepäevad venivad tihti pikale, Basil,” ütles lord Henry. „Võibolla tüdinete teie enne kui tema. Kurb mõelda, kuid geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu. See seletab ka, miks me kõik enda liigse harimisega suurt vaeva näeme. Metsikus võitluses olemasolu eest vajame midagi kestvamat ja sellepärast täidame oma ajusid igasuguse prahi ja faktidega rumalas lootuses oma kohta kinni hoida. Kõigest täielikult informeeritud inimene - see on kaasaegne ideaal. Aga kõigest täielikult informeeritud inimese aju on üks õudne asi. See on nagu vanakraamikauplus, täis peletisi ja tolmu, kus iga asi on hinnatud üle oma tõelise väärtuse. Sellegipoolest arvan ma, et teie tüdinete enne. Ühel ilusal päeval vaatate oma sõbrale otsa ja ta tundub teile ebaproportsionaalsena, või ei meeldi teile tema juures mõni värvitoon, või midagi muud. Teete talle südames kibedaid etteheiteid ja mõtlete tõsiselt, et ta on teie vastu väga ülekohtune olnud. Kui ta teid järgmine kord külastab, olete tema vastu täiesti külm ja ükskõikne. Sellest on väga kahju, sest see muudab ka teid ennast. See, mida te mulle jutustasite, on päris romaan - võiksime seda nimetada kunstiromaaniks - ja kõige halvem mis tahes romaani läbielamisel on see, et lõppedes teeb see sind nii ebaromantiliseks.”

„Harry, ärge rääkige nii. Seni kui ma elan, valitseb minu üle Dorian Gray isik. Teie ei oska tunda seda, mida tunnen mina. Te muutute liiga sageli.”

„Ah, kallis Basil, sellepärast ma just oskangi seda tunda. Need, kes on truud, tunnevad ainult armastuse igapäevast külge: just nimelt truudusetud tunnevad armastuse tragöödiaid.”

Ja lord Henry tõmbas tiku kena hõbetoosi peal põlema ning hakkas iseteadval ja rahuloleval ilmel sigaretti suitsetama, nagu oleks ta maailma ainsasse lausesse kokku võtnud. Luuderohu läikivate lehtede rohelusest kostis varblase siutsumist ja sabinat ja sinised pilvevarjud ajasid üksteist üle rohu taga nagu pääsukesed. Kui mõnus oli siin aias! Ja kui imelised olid teiste inimeste tundmused! Talle näis, et palju imelisemad kui nende ideed. Su enda hing ja su sõbra kired need on kõige võluvamad asjad siin elus. Vaikse naudinguga kujutles ta igavat einet, millest ta oli pääsenud, jäädes nii kauaks Basil Hallwardi juurde. Oma tädi juures oleks ta tingimata kohanud lord Goodbodyt ja kogu vestlus oleks keerelnud vaeste toitmise ja eeskujulikkude üürimajade vajaduse ümber. Iga klass oleks jutlustanud nende vooruste tähtsust, mille järgimiseks tema liikmetel mingit tarvidust ei ole. Rikas oleks rääkinud kokkuhoiu tähtsusest ja laisk oleks teinud ilusaid sõnu töö auväärsusest. Kui hea, et ta kõigest sellest oli pääsenud! Seoses tädiga turgatas tal midagi pähe. Ta pöördus Hallwardi poole ja ütles:

„Armas sõber, just praegu tuli mul meelde.”

„Mis nimelt, Harry?”

„Kus ma Dorian Gray nime kuulsin.”

„Kus see siis oli?” küsis Hallward kergelt kulmu kibrutades.

„Ärge nii kurja nägu tehke, Basil. Kuulsin seda oma tädi leedi Agatha juures. Ta rääkis mulle, et olevat leidnud suurepärase noormehe, kes teda East Endis aitama hakkab, ja selle noormehe nimi oli Dorian Gray. Pean tunnistama, et tädi ei rääkinud midagi selle noormehe ilust. Naised ei oska ilusat välimust hinnata, vähemalt head naised mitte. Tädi ütles, et noormees olevat väga tõsine ja et tal olevat meeldiv iseloom. Kohe kerkis mu silme ette mingisugune sorakil juustega olevus, prillid ees, kohutavalt tedretähniline, ja määratumad lampjalad all. Kahjuks ei teadnud ma siis, et tegemist oli teie sõbraga.”

„Mul on väga hea meel, et te seda ei teadnud, Harry.”

„Miks?”

„Ma ei taha, et te temaga kohtute.”

„Te ei taha, et ma temaga kohtun?”

„Ei.”

„Mr. Dorian Gray on ateljees, sir,” ütles teener aeda tulles.

„Nüüd olete sunnitud mind tutvustama,” hüüdis lord Henry naerdes.

Kunstnik pöördus teenri poole, kes silmi pilgutades heleda päikesevalguse käes seisis.

„Paluge mr. Grayd oodata, Parker; ma tulen silmapilk sisse.” Teener kummardas ja läks mööda aiateed maja poole.

Nüüd vaatas kunstnik lord Henryle otsa. „Dorian Gray on minu kõige kallim sõber,” ütles ta. „Ta on oma olemuselt lihtne ja kena. Teie tädil on täiesti õigus, kui ta temast nõnda rääkis. Ärge rikkuge teda. Ärge püüdke teda mõjutada. Teie mõju oleks halb. Maailm on avar ja temas on palju suurepäraseid inimesi. Ärge võtke minult seda ainukest inimest, kes annab minu kunstile kogu võlu, mis tal iganes on: minu kui kunstniku elu oleneb temast. Pidage seda meeles, Harry, usaldan teid.”

Ta rääkis väga pikkamisi ja sõnad näisid vastu ta enda tahtmist üle huulte tulevat.

„Mis lollust te räägite!” ütles lord Henry naeratades, võttis Hallwardil käe alt kinni ja vedas ta peaaegu väevõimuga majja.